Ühinguõigus › Äriregistri asjad

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

K. K esitas määruskaebuse, milles palub tühistada talle Tartu Maakohtu poolt 21.septembri 2006 määrusega määratud rahatrahvi 1848 krooni. Määruskaebuse kohaselt ei ole määruskaebuse esitaja pidanud võimalikuks esitada majandusaasta aruannet seoses sooviga kaitsta oma Eesti Vabariigi Põhiseaduses (PS) ja Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsioonis (EIÕK) kaitstud põhiõigusi. X OÜ-ga seotud tehingute suhtes on algatatud maksuhalduri avalduste alusel vähemalt kaks kriminaalasja, milles ei ole hetkel jõustunud kohtulahendit või kriminaalasja lõpetamise määrust. Põhiseaduse § 22 sätestab isiku õiguse vaikida. Õigust vaikida ja süütuse presumptsiooni kaitstakse ka Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsioonis. Artikkel 6 p 2 kohaselt igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud. Euroopa Inimõiguste Kohus on nimetatud sätet selgitanud 17.12.1996 otsuses kohtuasjas Saunders vs. Inglismaa nr 19187/91, kus EIK on leidnud, et õigus vaikimisele ja õigus mitte enese süüstamisele on üldiselt tunnustatud rahvusvahelised põhimõtted, mis asuvad õiglase menetluse keskpunktis. Kuivõrd tuleb eeldada ka Eestis kehtivate äriühingute ja nende juhatuse liikmete kohustusi sätestavate menetluste (s.h kohustus esitada äriregistrile majandusaasta aruandeid) vastavust õiglase menetluse põhimõtetele, siis ilmneb vastuolu ÄS § 179 lg 4 ja PS § 22 vahel. Vastuolu korral tuleb lähtuda põhiseaduses sätestatust. Seega on ka juhatuse liikmel K.K. l õigus hoiduda andmete esitamisest, mida võidaks kriminaalmenetlustes kasutada tema vastu. K. K. soovib kriminaalasjades, kus ta on menetlusosaline, kasutada passiivse kaitse taktikat. PS §-s 22 sätestatud põhimõttega oleks vastuolus majandusaasta aruande esitamine. Lähtuvalt määruskaebuse esitaja poolt esindatava äriühingu eelnevast kogemusest suhtlemisel maksuhalduriga ei saa välistada, et tema poolt avaldatud informatsiooni alusel registripidajale ei algatata tema või tema poolt esindatava äriühingu suhtes uut kriminaalmenetlust või ei täiendata olemasolevate kriminaalmenetluste uurimiseset või ei täiendata süüdistust uute tõenditega. Sellest tulenevalt on kaebuse esitajal õigus hoiduda seletuste andmisest ja informatsiooni edastamisest äriregistrile küsimustes, mis on seotud tema tegevusega äriühingu juhatuse liikmena. Nimetatud õigus ei ole limiteeritud üksnes suulistest ütlustest andmise keeldumise õigusega, vaid hõlmab ka õigust mitte esitada dokumente ja muid tõendeid, s.h. mitte esitada majandusaasta aruannet.

PS §-s 22 toodud garantii ja EIÕK artiklis 6 (1) toodud garantii laieneb ka käesolevale kaasusele. Mitmetest EIK otsustest lähtuvalt ei rakendu konventsiooni artikkel 6 (1) toime isiku suhtes mitte ainult siis, kui kriminaalmenetlus tema suhtes on alustatud, vaid ka siis, kui niisuguse menetluse alustamist võib eeldada või ette aimata. EIK on kaasuses Senator Lines GmBH vs 15 Euroopa Liidu liikmesriiki selgitanud, et avaldaja peab esitama mõistlikud ja veenvad tõendid selle kohta, et teda isiklikult riivav põhiõiguste rikkumine võib toimuda. (Senator Lines GmBH vs. 15 Euroopa Liidu liikmesriiki, otsus 10.03.2004). Selliseks tõendiks on antud asjas määratud rahatrahv summas 1848 krooni. Vaidlustatud otsuse eesmärk oli vahetult kallutada kaebuse esitajat loobuma temale Põhiseaduse ja Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooniga tagatud põhiõigusest vaikida ning anda registripidajale informatsiooni, mille osas ei saa välistada selle kasutamist tema võimalikuks inkrimineerimiseks tulevikus. Määruskaebuse esitaja poolt majandusaasta aruande esitamine tähendaks informatsiooni esitamist otseselt küll registripidajale, kuid samas selle informatsiooni kättesaadavaks tegemist ka kriminaalmenetluses süüdistuse esindajatele, kes võiksid nimetatud informatsiooni kasutada tema vastu. Seega saaks majandusaasta aruandes esitatud andmeid otseselt kasutada kriminaalmenetlustes tuvastatud informatsiooni kinnitamiseks või vastuolu tuvastamiseks. EIK lahendite kohaselt oleks selline tegevus aga vastuolus konventsiooni tagatistega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud osaliselt. Tartu Maakohtu kohtunikuabi 21. septembri 2006 trahvimäärus tuleb tühistada määratud rahatrahvi suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega määrab OÜ X juhatuse liikmele K.K. 2005. a majandusaasta aruande seaduses ettenähtud tähtaja jooksul esitamata jätmise eest rahatrahvi 20 miinimumpäevamäära ulatuses, s.o 1000 krooni. Muus osas tuleb vaidlustatud trahvimäärused jätta muutmata. TsMS § 46 lg 1 kohaselt võib kohus määrata rahatrahvi kuni kahesaja miinimumpäevamäära ulatuses. Vaidlustatud määrustega määrati K.K. le rahatrahv summas 1848 krooni. Vaidlustatud määrustest aga ei nähtu, mitme miinimumpäevamäära ulatuses on rahatrahv määratud ja kui suurest miinimumpäevamäärast on kohtunikuabi lähtunud. Seetõttu tuleb K.K. le määratud rahatrahv summas 1848 krooni tühistada. Riigikohtu 03.10.2006 määruses nr 3-2-1-79-06 on tsiviilkolleegium leidnud, et kuna tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei ole miinimumpäevamäära suurust ette nähtud, kohaldab kolleegium analoogia alusel KarS § 44 lg 2, mille järgi on miinimumpäevamäära suuruseks 50 krooni. TsMS § 46 lg 1 teise lause järgi arvestab kohus isiku varalist seisundit ja muid asjaolusid. Asja materjalidest nähtub, et määruskaebuse esitajat on varem karistatud rahatrahviga samalaadse rikkumise eest. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et K. K. i tuleb karistada 2005. a majandusaasta aruande seaduses ettenähtud tähtaja jooksul esitamata jätmise eest rahatrahviga 20 päevamäära ulatuses, s.o 1000 krooniga. Määruskaebuse esitaja seisukoht, et kuna X OÜ-ga seotud tehingute kohta on algatatud kriminaalasi, siis on PS §-ga 22 vastuolus ÄS §-s 179 lg 4 sätestatud kohustus esitada äriregistrile majandusaasta aruanne, on ekslik. Osaühingu juhatuse liikme kohustus esitada äriregistrile majandusaasta aruanne tuleneb seadusest ning selle ettenähtud tähtajaks esitamata jätmise eest vastutab osaühingu juhatuse

liige sõltumata sellest, kas osaühingu tehingute suhtes on algatatud kriminaalasi või mitte. ÄS § 179 lg 4 ei ole vastuolus PS §-s 22 lg 3 sätestatud nemo tenetur se ipsum saccusare põhimõttega. PS §-s 22 lg 3 sätestatu kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Nimetatud põhimõtte kaitseala hõlmab vaid teatud isikute ütluste andmisele sundimise keeldu ja laieneb seega uurimistoimingutele, mille raames antakse ütlusi (näiteks ülekuulamine, vastastamine jms). Samas aga ei saa kõnealusele põhiõigusele tuginevalt isik keelata enese suhtes seaduslikke menetlustoiminguid, mis ei ole seotud ütluste andmisega, samuti ka nimetatud põhiõigusele toetudes keelduda seaduses sätestatud kohustuste täitmisest – käesoleval juhul keelduda äriregistrile majandusaasta aruande esitamisest. Eeltoodust tulenevalt puudub X OÜ juhatuse liikmel K.K. l seaduslik alus keelduda äriregistrile majandusaasta aruannet esitamast ning tema trahvimine on seaduslik. Määruskaebuse esitaja menetluskulud tuleb jätta TsMS § 172 lg 1 alusel tema enda kanda.

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.