Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. juuni 2007, Tallinn
Tsiviilasi
E.P hagi A.A vastu sundosa pärimise õiguse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 12.03.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
E.P apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
05. juuni 2007, avalik kohtuistung
Menetlusosalised
Hageja E.P (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x), esindaja adv Paul Järve Kostja A.A (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x), esindaja adv Andres Past
Resolutsioon Jätta Pärnu Maakohtu 12.03.2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta kõik menetluskulud E.P kanda. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest. Asjaolud ja menetluse käik
1.Hageja abikaasa A.P suri xx.xx. xxxx. A. P pärandas testamendiga kogu oma vara hageja tütrele A.Ale. Testamentaarse annakuna määras pärandaja hagejale elamisõiguse pärandvaraks oleval x kinnistul asuvas elamus, Pärnu maakonnas Audru vallas.
2.07.03.2006 esitas E. P notarile pärandi vastuvõtmise avalduse, kuna tal on õigus sundosale. Hageja soovis, et talle väljastatakse omandiõiguse tunnistus abikaasade ühisvarale, testamendijärgne tunnistus annakule ja sundosa pärimisõiguse tunnistus pärandvarale. Kuivõrd tema õigust sundosa saamiseks ei aktsepteerita, tuleb tal pöörduda hagiga kohtusse. Hageja on seisukohal on isikuks, kellel on pärimisseaduse (PärS) § 104 kohaselt sundosa saamise õigus ja ta soovib, et kohus selle tuvastaks.
3.Tõendamiseks esitas hageja OÜ Pärnu Perearstid 20.02.2006 kirja nr 35, millest ilmneb, et E. P on pensioniealine inimene ja seetõttu talle ei ole määratud töövõimekaotuse protsenti, vaid puude raskusaste. Pärnu Pensioniameti AEK komisjoni poolt on määratud E. P raske puue alates 03.05.2004 tähtajatult. See tähendab, et oma tervisliku seisundi tõttu vajab hageja pidevat järelvalvet ja kõrvalabi ja on seetõttu töövõimetu. Seda oli ta ka A. P surmapäeval. Sama seisukohta kinnitab 03.05.2004 arstliku ekspertiisi otsus nr 113594 ja kolm väljavõtet haigusloost. Hageja on töövõimetu lähtuvalt nii elueast kui ka puudest.
4.Hageja ei olnud pärandaja surma hetkel tema ülalpidamisel, kuid on seisukohal, et abivajaduse tõttu oli ta õigustatud ülalpidamist saama. Hageja abivajadus tuleneb otseselt tema tervislikust seisundist s.o puudest, samuti aga olukorrast, millisesse ta sattus peale pärandaja surma. Hageja sai varem kasutada elukohana Pärnus, x asuvat korterit. Alates pärandaja surmast ei saa ta kasutada ei nimetatud korterit ega ka pärandvara hulka kuuluvat x kinnistut, sest kostja on temale selleks teinud igasuguseid takistusi Hageja peab tülisid kostjaga endale eluohtlikuks.
5.Hagejal tekkis pärandaja surmaga seoses olukord, kus tema abivajadus suurenes oluliselt ja tema oli õigustatud ülalpidamist saama. PärS § 104 rakendamisel tuleb tuvastada, kas isikul puuduvad piisavad vahendid enda elatamiseks muul viisil. Hageja realiseeris oma 1/5 osa kaasomandist (Saare maakonnas Mustjala vallas x külas x asuv kinnistu) ja saadud 920 000 krooni kulub tal elamisväärse eluruumi muretsemiseks, sest ta vajab elamispinda, kus ka abistajale oleks oma ruum. Kinnistu olemasolu ei näita seda, et tal oli pärandaja surma momendil piisavaid vahendeid enda elatamiseks muul viisil. 2005. aastal täidetud ankeet (hindamis-instrument hooldusvajaduse ja sotsiaalteenuste määramiseks) ei peegelda kahjuks hageja tegelikku olukorda, võimaldades sõnastada seda ka kui vähest hooldusvajadust. Praegu elab hageja tütar M juures, kuid tema elukohas puuduvad võimalused hooldamiseks. Tütre korter on kõrgel (kolmas korrus) ja tema ning tema abikaasa tervislik seisund ei võimalda hagejat abistada.
6.A. P surma hetkel ei olnud hageja A. P ülalpidamisel ja ei olnud ka õigustatud olema A. P ülalpidamisel. A. P oli oma tervislikule seisundile tuginedes ise ülalpeetav Tammiste Hooldekodus.
7.Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et A. P surma ajal oli hageja abivajav isik PärS § 104 mõttes. Vastupidi, kostja esitas kohtule väljavõtte 28.06.2006 notariaalselt tõestatud müügilepingust, millest nähtub, et hageja on saanud oma pangakontole Hansapangas Saaremaal Mustjala vallas asuva x müügi eest kokku 920 000 krooni (lepingu p 7.4.5). Nimetatud kinnistu kuulus hagejale ka A. P surma ajal. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused
8.Kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Kohus asus seisukohale, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja eluea ja raske puude tõttu ei ole võimeline endale ise elatist teenima, mistõttu hageja on faktiliselt töövõimetu. Samuti ei ole vaidlust selles, et hageja ei olnud A. P surma hetkel s.o xx.xx.xxxx A. P ülalpidamisel.
10.Kohus leidis, et tuleb anda hinnang sellele, kas hageja A. P surma hetkel oli abivajaduse tõttu õigustatud A. P ülalpidamist saama ja kas hagejal puuduvad piisavad vahendid enda elatamiseks muul viisil.
11.Kohus hindas hageja varalist seisundit ja leidis, et varaline seisund ei hõlma ainuüksi rahalist sissetulekut vaid ka vara. A. P surma hetkel oli hageja x kinnistu kaasomanik, sai
2(6)
vanaduspensioni 2914 krooni ja sotsiaaltoetust 420 krooni. Hageja eluruumiks oli reaalosa korteriomandist asukohaga x, millest pool kuulub omandiõiguse alusel hagejale. 29.04.2005 avaldas hageja hindajale, et tema majanduslik olukord võimaldab normaalselt ära elada, ta on majanduslikult sõltumatu ja raha jätkub hooldusega seotud kulutusteks, samuti on hooldus korraldatud (hooldamisega tegelejaks märgitud A. A, vannis või duši all aitab käia tütar). Hageja märkis ka oma 06.06.2006 arvamuses kohtule, et enda elamiskulude kandmisega on toime tulnud ta ise.
12.Eeltoodu alusel leidis kohus, et hagejat ei saa lugeda A. P surma päeval abi vajavaks isikuks, ega olnud tal õigust saada A. Plt ülalpidamist. Hageja on saanud kinnisvara müügist 920 000 krooni, saab pensioni ja tema omandis on mõtteline osa x kinnistust ning kostja on tagastanud hagejale 19 200 krooni, mida tuleb kogumis lugeda piisavaks enda elatamiseks. Samuti kuulub hagejale 1/2 mõttelist osa korteriomandist (reaalosaks 2-toaline korter), kusjuures vaidlust ei ole selles, et kostja on eluruumi võtmed 18.03.2006 üle andnud hageja esindajale Toomas Kle ja hageja on vastu võtnud testamendijärgse annaku, mille kohaselt pärija peab hagejale võimaldama eluaegse tasuta elamispinna hoonestatud x kinnistul x talus. Seega hagejal elamispinna kui sellise puudumisest ei saa rääkida. Juhul kui hageja leiab, et eluruumide kasutamisel tehakse temale takistusi, peab ta oma õiguste taastamist nõudma kohtu kaudu. Asjaolu, et hageja soovib muretseda lisaks eluruumi, väärtusega 920 000 krooni, kus oleks ka abistajale eluruum, tuleb käsitleda soovina muretseda luksuslik eluruum, mis ei mõjuta kohtu eelpool märgitud seisukohta 920 000 krooni osas. A. P surmast 14.06.2005 kuni siiani ei ole hageja oma soovi realiseerinud. Seega hageja ise ei ole seda tõsiselt võtnud.
13.Kohus andis eraldi hinnangu sellele, et hagejale on arstliku ekspertiisi otsusega 05.05.2004 määratud raske puue alates 03.05.2004 tähtajatult, analüüsides, milline on tema abivajadus. Kohus asus seisukohale, et hageja puude astmest tulenevalt ei vaja pidevat kõrvalabi ja järelevalvet igal ööpäeval. Perearst oma 20.02.2006 kirjas selgitab, et raske puue tähendab seda, et hageja oma tervisliku seisundi tõttu vajab pidevat järelvalvet ja kõrvalabi, kuid ekslikult on raske puude mõistet sisustatud pidevusega. 29.04.2005 aktist selgub, et hageja vajab kõrvalabi instrumentaalsete igapäevatoimingute osas (majapidamistööd, toidu valmistamine, poes käimine ja transpordi käsutamine). Sellega on kooskõlas Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakonna 30.06.2005 A. A antud seisukoht, et hagejal on eneseteenindustoimingute suhtes vähene hooldamisvajadus ja kõrvalabi vajadus on instrumentaalsete igapäevatoimingute suhtes. Seega hageja arvestades tema vanust ja tervislikku seisundit saab tublilt hakkama eneseteenindusega ja igati põhjendatud on kõrvalabi vajadus igapäevatoimingute tegemisel, samuti järelevalve igal ööpäeval. Hageja on ise kinnitanud, et 2005 elas ta nii A.A kui ka M. K juures, kes ka hoolitsesid tema eest ning nüüd elab ta M. K juures. Praegu on tema hooldamisel puuduseks ainuüksi see, et M. K korter asub kolmandal korrusel ja teda ei saada kogu aeg kolmandale korrusele ja sealt alla tuua. Hageja vajab hooldajat ning hooldajateks on olnud tütred. 29.04.2004 instrumendis on märgitud hageja hooldajana A.A, kuid kostja selgituse kohaselt Pärnus, x korteris elas hagejaga koos siiski K. A. Seega hageja1 A. P surma hetkel vajadust hooldajatasu maksmiseks ei olnud. Juhul kui hageja soovib Vanurite Hooldekodust muretseda hooldaja, siis tal on eelpool märgitud põhjendustel olemas piisav vara tehtava kulutuse kandmiseks ega vaja selleks abi ning nii oli see ka A. P surma hetkel. Apellatsioonkaebuste nõue ja põhjendus
14.E.P palub otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning kohtukulud panna kostja kanda.
15.Maakohus tegi otsuse arvestatuna mitte A. P surmaaega xx.xx.xxxx, vaid käesoleva aja järgi. Seega ei ole tuvastatud, milline oli hageja tegelik varaline seis tema abikaasa surmapäeval ja milline oli tema reaalne abivajadus siis.
3(6)
16.Hageja ei ole nõus kohtu järeldustega selles osas, mis puudutab temal enda elatamiseks piisavate muude vahendite olemasolu. Väärarusaamad algavad sellest, et kohus tuvastas hagejal kinnisvara olemasolu. Hagejal oli 2005 kinnistu mõtteline osa, kuid selle väärtus polnud 920 000 krooni ning kinnistut polnud võimalik koheselt vahetada rahaks, et saada hagejale elamispind ja hooldaja. Abivajaduse hindamisel ei lähtunud kohus sellest, milline oli hageja abivajadus A. P surma momendil, vaid hakkas lähtuma sellest, millise hinnaga nimetatud kinnistu mõtteline osa müüdi hiljem. Seega ei võtnud kohus arvesse tegelikke asjaolusid. 920 000 krooni sai hageja kinnistuosa müügist 28.06.2006 ja seda vaid tänu õnnelikule juhusele.
17.Kohus tegi ebaõige järelduse veel ka sellest, et 28.06.2006 kinnistu müügi päeval eraldati sellest väiksem osa ja avati kinnistu 3033034. Kohtu märkusest, et ostu-müügilepingus müüjad hindavad jagamisel tekkinud uue kinnistu väärtuseks 300 000 krooni ja hiljem esitatud seisukohast, kus märgiti, et varaline seisund ei hõlma ainuüksi rahalist sissetulekut vaid ka vara ja et A. P surma hetkel xx.xx.xxxx kuulus hagejale eelpool märgitud kinnisvara, võib järeldada, et kohus peab ekslikult selle kinnistu kaasomanikuks ka hagejat. Tegelikkuses on selle kinnistu osas tehtud eelmärge hoonestusõiguse sissekandmise tagamiseks ühiselt A. K, E. A ja H. R s.o hageja õdede kasuks.
18.Hageja nõustub kohtu seisukohaga, et x asuvast korteriomandist kuulub pool hagejale. Kohus tegi väära järelduse, kui leidis, et hageja saab seda korterit elamispinnana kasutada ja seal normaalselt elada. Hageja ja kostja suhted olid halvad, mistõttu tehti hagejale takistusi nimetatud korteriomandi kasutamisel. Käesolevaks ajaks ei ole omandisuhted ja sellest tulenev korteri kasutus leidnud lõpliku lahendust ja seetõttu puudub hagejal kindlus selles korteris oma edasise elu korraldamiseks, sealhulgas sinna hooldaja leidmiseks. Hageja võib küll kasutada ühte tuba, kuid hooldajale eraldi pinda ei ole. Hageja peaks muretsema endale vähemalt 2-toalise korteri, mis oleks alumisel korrusel, hea sissepääsuvõimalusega ja selles peaks leiduma võimalus hooldaja majutamiseks. Sellise korteri muretsemisel kulutaks ta kogu kinnistust saadud raha ja hoolduseks ei jääks enam midagi. Kohtu järeldus, et hageja poolt vastuvõetud testamentaarne annak x kinnistul elamiseks on talle taganud veel ühe elukoha, ei ole põhjendatud. Kostja pole hagejat x kinnistul asuvasse majja sissegi lubanud. Ka ei ole x kinnistul tingimusi hooldajale.
19.Kohtuotsus ei sisalda ühtegi kohtu järeldust sellest, mida pensioni ja sotsiaaltoetuse summad hagejale reaalselt võimaldavad. Toetudes hindamisinstrumendile hooldusvajaduse ja sotsiaalteenuste määramiseks järeldab kohus, et hageja majanduslik olukord võimaldas tal A. P surma momendil normaalselt ära elada, et hageja oli majanduslikult sõltumatu ja raha jätkus hooldusega seotud kulutusteks. Hindajale olevat hageja avaldanud, et elamiskuludega tuleb toime ise. Samas aga ei arvestanud kohus terve rea oluliste asjaoludega, piirdudes vaid A.A hooldajaks vormistamiseks vajaliku hindamisinstrumendi andmetega. Ebaõige oleks järeldada, et hagejale oli vajalik abi tagatud sellega, et kostja poeg käis poes või et mingil ajal kostja ja teised lapsed said teda aidata vannis või dušši all käimisel. Kohus tuvastas, et hageja oma tervisliku seisundi tõttu vajab hooldajat, kuid leidis seejuures, et hagejat hooldasid tütred ning hooldajatasu maksmiseks hagejal vajadus puudus. Hageja selle järeldusega ei nõustu. See, et hageja ei saanud hooldajat muretseda ja pidi läbi ajama sundolukorras sellise abiga nagu talle võimaldati, ei tähenda, et ta abi hooldaja näol ei vajanud või et ta ei suhtunud tõsiselt hooldaja muretsemisse. Vastustaja seisukoht
20.A.A vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
4(6)
Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud toimiku materjalidega, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Maakohus tuvastas järgmised A. P surma ajal eksisteerinud asjaolud, mille üle puudub vaidlus: 1) hageja oli töövõimetu raske puudega vanaduspensionär; 2) hageja ei olnud pärandaja ülalpidamisel; 3)hageja elas oma korteris koos lapselapsega ja oli majanduslikult sõltumatu 4) hagejat hooldasid ja abistasid elukondlike toimingute tegemisel tütar ja tütrepoeg. Maakohus lähtus õigesti PärS § 104 tõlgendamisel Riigikohtu Üldkogu 22.02.2005 otsuses nr 3-2-1-73-04 antud juhistest ja tuvastas asjaolud, mida Riigikohus pidas vajalikuks PärS § 104 kohaldamise eeldusena tuvastada. Riigikohus asus seisukohale, et eeldus, et iga faktiliselt töövõimetu isik vajab erilist abi, ei pruugi paika pidada, sest lisaks tööle on võimalik sissetulekut saada muude vahenditega. Faktilise töövõimetuse aluseks võtmine ei ole õigustatud isegi juhul, kui enamik faktiliselt töövõimetutest isikutest vajab erilist abi, sest konkreetsel juhul võib kõrge elatustasemega töövõimetule isikule sundosa võimaldamine kaasa tuua testeerimisvabaduse ebaproportsionaalse piiramise. Seega tuleb aluseks võtta ka abivajaduse kriteerium, sest lisaks võimetusele endale elatist teenida on PärS § 104 kohaldamise eelduseks asjaolu, et isikul puuduvad piisavad vahendid enda elatamiseks muul viisil. Üldkogu leidis, et abivajaduse kindlaksmääramisel tuleb hinnata, kas sundosa saama õigustatud isik oli pärandaja surma hetkel tema ülalpidamisel või oli abivajaduse tõttu õigustatud ülalpidamist saama. Kohus, hinnates kõiki tõendeid, jõudis põhjendatud järeldusele, et hageja ei saanud ja ei olnud ka õigustatud saama abikaasalt ülalpidamist. Hageja oli abikaasa surma ajal piisavalt materiaalselt kindlustatud. Ebaõige on apellandi seisukoht, et maakohus tegi otsuse arvestades mitte A. P surma aega xx.xx.xxxx, vaid käesoleva aja järgi. Kohus tugines hageja materiaalse abivajaduse üle otsustamisel põhiliselt kirjalikule tõendile, sotsiaaltöötaja poolt 29.04.2005 koostatud vormikohasele hindamisinstrumendile hooldusvajaduse ja sotsiaalteenuste määramiseks (tl 88-104). Nimetatud instrumendi B osa käsitleb hageja majanduslikku toimetulekut. Selles on hageja ise hinnanud oma majanduslikku olukorda normaalseks ning end majanduslikult sõltumatuks. Samuti on hageja leidnud, et tal jätkub raha ka hooldusega seotud kulutusteks. Hageja ei ole materiaalset abi taotlenud ja sellest tulenevalt ei ole ta ka oma sissetulekuid ja kulutusi näidanud. Hageja ei ole väitnud, et tema majanduslik olukord vähem kui kahe kuu jooksul oluliselt muutus. Seetõttu ei ole põhjust pidada hagejat pärandaja surma ajal ülalpidamist vajavaks isikuks. Hageja tugineb oma nõudes ise peamiselt just käesoleval ajal eksisteerivatele asjaoludele, mida ei olnud pärandaja surma ajal – halb läbisaamine kostjaga ning takistuste tegemine elamiseks nii x korteris kui ka Audru vallas x talus. Nendest asjaoludest on tuletatud ka vajadus osta uus korter ja palgata ööpäevaringne hooldaja. Neile hageja väidetele hinnangu andmiseks ongi kohus pidanud analüüsima hageja vajadusi ja võimalusi käesoleval ajal. Hagejale kuulub pool mõttelist osa kahetoalisest korterist Pärnu linnas, samuti on talle testamentaarse annakuga kindlustatud eluaegne tasuta elamispind Audru vallas, x talus. Hageja väited, et kummaski kohas pole tal võimalik elada kostja käitumise tõttu, on paljasõnalised. Samuti ei ole hageja millegagi tõendanud oma arvamust, et lapsed, sealhulgas kostja, ei soovi, või neil ei ole võimalik teda hooldada. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagejal on seoses Saaremaal asuva kinnistu müügiga piisavalt rahalisi vahendeid, et soovi korral endale hooldaja ka palgata.
5(6)
Alusetu on apellandi seisukoht, nagu oleks kohus ekslikult pidanud hagejat x kinnistust eraldatud iseseisva x hoonestatud kinnistu 1/5 mõttelise osa omanikuks. Asjaolu, et selle kinnistu osas on kantud sisse eelmärge hoonestusõiguse sissekandmise tagamiseks hageja õdede kasuks, ei lõpetanud hageja omandiõigust kinnistule. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kõik kohtukulud E.P kanda.
Reet Allikvere
Gaida Kivinurm
Tiit Kollom
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.