Mõista kostjalt xxx hageja xxx AS kasuks välja kokku 74 168,39 krooni (seitsekümmend neli tuhat ükssada kuuskümmend kaheksa krooni ja 39 senti), sealhulgas tagastamata krediidisumma 49 100 (nelikümmend üheksa tuhat ükssada) krooni, sissenõutavaks muutunud tasumata intress 12 705,21 krooni (kaksteist tuhat seitsesada viis krooni ja 21 senti), viivitusintress 2 363,18 krooni (kaks tuhat kolmsada kuuskümmend kolm krooni ja 18 senti) ning leppetrahv 10 000 (kümme tuhat) krooni. Muus osas jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 75% ulatuses kostja xxx kanda ja 25% ulatuses hageja xxx AS kanda.
Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 11. juuni 2007.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.23. novembril 2006.a Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palus xxx AS mõista kostjalt xxx (xxx) välja 102499,55 krooni, millest 49100 krooni moodustab tagastamata krediidisumma, 12705,21 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 5694,34 krooni viivis, 10000 krooni leppetrahv ning 25000 krooni kahjuhüvitis.
2.Hageja väidete kohaselt sõlmisid pooled 2. septembril 2005.a. tarbijakrediidilepingu nr 0500564/27st (edaspidi krediidileping), millega hageja andis kostjale krediiti summas 50000 krooni. Nimetatud krediidisummast pidas hageja kinni lepingu sõlmimise tasu 500 krooni. Lepingu põhitingimuste järgi kohustus kostja tasuma hagejale intressi 25,07% krediidisummast ühe aasta kohta ning kogu lepingu perioodi eest 99632,55 krooni. Krediidilepingu põhitingimuste alusel kohaldati lepingule xxx AS Krediidilepingute üldtingimusi nr S 1.0 (edaspidi üldtingimused). Kuna kostja ei asunud oma lepingulisi kohustusi täitma, saatis hageja 11. oktoobril 2005.a ja 28. novembril 2005.a kostjale kirjalikud meeldetuletused võla sissenõudmiseks. Kostja meeldetuletusele ei reageerinud. Hageja saatis 16. jaanuaril 2006.a ja 28. mail 2006.a kostjale lepingu ülesütlemishoiatused, milles hageja andis krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks täiendava 2-nädalase tähtaja. Seejuures teavitas hageja kostjat lepingu ülesütlemise ohust ning andis seejuures võimaluse täiendava tähtaja jooksul kokkuleppe sõlmimiseks. Kostja võlga ei tasunud ja 1. juuni 2006.a avaldusega ütles hageja lepingu üles, nõudes kostjalt 73880,02 krooni tasumist, millest 50000 krooni moodustas tagastamata krediidisumma, 12705,21 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 10000 krooni leppetrahv, 74,81 krooni viivis ja 700 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud. 6. novembril 2006.a saadeti kostjale teatis, et 1. juunil 2006.a saadetud lepingu ülesütlemisavalduses oli hageja ekslikult märkinud tegeliku tasumata sissenõudekulu suuruse 1100 krooni asemel 700 krooni, kuigi nõude kogusumma oli märgitud õigesti. Pärast lepingu ülesütlemist laekus kotjalt 8. septembril 2006.a kokku 2000 krooni, millest hageja arvestas tasutuks võla sissenõudmisega seotud kulud ning 900 krooni krediidisumma katteks.
3.Hagis esitatud nõuete õiguslikud põhjendused on lühidalt järgmised. Tagastamata krediidisumma kuulub kostjalt väljamõistmisele üldtingimuste punktide 2.1 ja 4.3 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 alusel. Krediidilepingu põhitingimuste kohaselt oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25,07% krediidisummast ühe aasta kohta, kokku 99632,55 krooni. Kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist hagejale intresside katteks ühtegi makset tasunud, mistõttu tuleb üldtingimuste punktide 2.1 ja 4.3 ning VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 alusel kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress (12705, 21 krooni). Viivise 5694,34 krooni (seisuga 23.11.2006) palub hageja välja mõista tuginedes üldtingimuste punktidele 5.1, 5.2 ja 4.3 ning VÕS §-le 100, § 101 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le 1. Viivise määraks
on lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär 25.07% aastas. Lepingu ülesütlemisel 1. juunil 2006.a oli sissenõutavaks muutunud tasumata viivise summa 74,81 krooni. Hageja peab põhjendatuks alustada ülesütlemisel nõutud summade alusel viivise arvestamist alates 12. juunist 2006.a. Arvestades, et kostja on pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasunud 900 krooni, on hageja viivisenõue perioodil 12.06.2006-23.11.2006.a suurenenud 5619,53 krooni võrra, s.h perioodil 12.06.2006-08.09.2006 3056,48 krooni (s.o 50000 kr x 25,07% x 89 päeva : 365 päevaga) ning ajavahemikul 09.09.2006-23.11.2006 2563,05 krooni (49100 kr x 25,07% x 76 päeva : 365 päevaga). Leppetrahvi nõue (10000 kr) tuleneb hageja hinnangul üldtingimuste 5.3 ja 4.3 ning VÕS §-st 100, § 101 lg 1 p-st 1, § 108 lg-st 1 ja § 158 lg-st 1. Leppetrahvi suuruseks on 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt (s.o 50000 kr x 20%). Esitatud kahjuhüvitise nõude 25000 krooni õiguslik alus tuleneb hagist nähtuvalt üldtingimuste punktist 4.3, samuti VÕS §-st 100, § 101 lg 1 p-st 3, § 115 lg-st 1, § 127 lg-st 1 ning § 128 lõigetest 1, 2 ja 4. Hageja kahju moodustab lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intress kui saamata jäänud tulu, mille saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas. Kostja oli kohustatud tasuma lepingu kehtivuse korral intressi 25.07% aastas, kokku 99632,55 krooni. Hageja on arvestanud sellest summast maha lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 12705,21 krooni ning leppetrahvi 10000 krooni. Seega oleks hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist summas 76927,34 krooni. Hageja on nõutava hüvitise summat vähendanud 25000 kroonini.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagile kirjalikult vastanud ei ole.
MENETLUSE KÄIK
4.18. mail 2007.a toimunud eelistungile ega selle jätkuna toimunud kohtuistungile kostja ei ilmunud. Kohtukutse toimetatid kostjale kätte samal päeval. Elektronposti vahendusel oli kostjat istungi toimumisest teavitatud 11. mail 2007.a. Vastuses kohtu e-kirjale teatas kostja xxx, et tal ei ole võimalik kohtusse ilmuda töökohustuste tõttu. Samas teatas kostja nõusolekust asja lahendamiseks kirjalikus menetluses, samuti teatas kostja, et on nõus ka tagaseljaotsusega. Kostja tunnistab täitmata kohustusi hageja ees.
18.mail 2007.a eelistungil taotles hageja esindaja tagaseljaotsuse tegemist ning hagi rahuldamist. Kohus jättis nimetatud taotluse rahuldamata. TsMS § 413 lg 1 kohaselt teeb kohus hageja kasuks tagaseljaotsuse tingimusel, et hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, teeb kohus vastavalt samas lõikes sätestatule otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus rahuldas hageja (alternatiivse) taotluse asja sisuliseks lahendamiseks kostja osavõtuta.
5.Kohtuistungil jäi hageja esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Hageja pidas kõiki hagis esitatud nõudeid õiguslikult piisavavalt põhjendatuteks.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Kostja ei ole vastu vaielnud hageja väidetele, mille kohaselt sõlmisid pooled 2. septembril 2005.a krediidilepingu. Lepingu alusel andis hageja kostjale krediiti summas 50000 krooni. Lepingu põhitingimuste järgi kohustus kostja tasuma hagejale intressi 25,07% krediidisummast ühe aasta kohta ning kogu lepingu perioodi eest 99632,55 krooni. Krediidilepingule kohaldati xxx AS Krediidilepingute üldtingimusi (vt toimik, lk 18-19). Lepinguliste kohustuste täitmata
jätmise tõttu kostja poolt ütles hageja 1. juuni 2006.a vastavasisulise avaldusega sõlmitud krediidilepingu erakorraliselt üles (vt toimik, lk 24). 8. septembril 2006.a tasus kostja hagejale krediidilepingust tulenevate kohustuste katteks 2000 krooni. Loetletud hagi aluseks olevad asjaolud loeb kohus kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-ga 4 kostja poolt omaks võetuks. Kohus käsitleb alljärgnevalt esmalt hageja nõuet tagastamata krediidisumma väljamõistmiseks (I), seejärel sissenõutavaks muutunud tasumata intress nõuet (II), nõutava leppetrahviga seonduvat (III) ning analüüsib edasiselt nõudeid viivitusintressi väljamõistmiseks (IV) ja kahju hüvitamiseks (V). Samuti tuleb kohtul otsustada menetluskulude jaotuse üle (VI). I.
8.Kuivõrd kostja ei ole vaidlustanud krediidi saamist 2. septembril 2005.a sõlmitud krediidilepingu alusel ega tõendanud enda lepingust tulenevate kohustuste täitmist (enne 1. juunit 2006.a), esinesid kohtu hinnangul materiaalsed eeldused krediidilepingu ülesütlemiseks hageja poolt vastavalt tüüptingimuste punktile 4.1.1 ning VÕS § 416 lg-ga 1. Hageja on teinud 1. juunil 2006.a ka kostjale vastavasisulise tahteavalduse. Kostja ei ole vaidlustanud nimetatud ülesütlemisavalduse kättesaamist. Seega tuleb lugeda krediidileping hageja poolt ennetähtaegselt üles öelduks. Vastavalt VÕS §-s 402 sisalduvale definitsioonile on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes VÕS § 399 lg-st 1 võib laenuandja laenulepingu erakorralise ülesütlemise puhul nõuda laenu kohest tagastamist. Saadud krediidisumma tagastamise kohustus krediidilepingu ülesütlemisel tuleneb käesoleval juhul ka lepingu tüüptingimuste punktist 4.3. Seega kuulub rahuldamisele hageja nõue tagastamata krediidisumma 49100 krooni väljamõistmiseks. II.
9.Hagi kuulub rahuldamisele ka krediidilepingu ülesütlemise hetkeks (01.06.2006.a) sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 12705,21 krooni väljamõistmist puudutavas osas. VÕS § 397 lg-st 1 tuleb väljaspool majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi juhul, kui see on kokku lepitud. Käesoleval juhul on pooled lepingu põhitingimustes kokku leppinud aasta intressimääras 25,07% krediidisummast. Kostja ei ole kokkulepitud intressimäära vaidlustanud. Kohtu hinnangul on hageja õigesti arvestanud intressi lepingu ülesütlemiseni vastavalt sõlmitud krediidilepingu lisaks olevale maksegraafikule (vt toimik, lk 15). Lepingu ülesütlemise hetkest puudub nii VÕS § 416 lg-st 1 kui ka tüüptingimuste punktist 4.2 tulenevalt intressi arvestamiseks ja nõudmiseks õiguslik alus. Krediidiandja saab vastavate eelduste olemasolul nõuda üksnes viivitusintressi (VÕS § 415 lg 1) või kahju hüvitamist. III.
10.Kohtu hinnangul kuulub samuti rahuldamisele leppetrahvi nõue summas 10000 krooni, mis moodustab 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt ning mille tasumist on krediidiandjal õigus nõuda vastavalt üldtingimuste punktidele 5.3 ja 4.3 ning VÕS §-le 100, § 101 lg 1 p-le 1, § 108 lg-le 1 ja § 158 lg-le 1. Lepingu üldtingimuste p 5.3 kohaselt on kostja lepingu ülesütlemisel kohustatud tasuma hagejale leppetrahvi 20% tähtaegselt tagastamata krediidisummalt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja ei ole krediidisummat tagastanud, hageja on lepingu üles öelnud ning on esitanud 1. juuni 2006.a avalduses ka leppetrahvi tasumise nõude (vt toimik, lk 24). VÕS § 158 lg-st 1 tulenevalt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg-s 2 sätestatu kohaselt kaotaks kahjustatud lepingupool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kui tasumisele
kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võimaldab VÕS § 162 lg 1 kohtul seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Käesoleval juhul kostja vastavat nõuet leppetrahvi vähendamiseks esitanud ei ole.
11.Seonduvalt üldtingimuste punktis 5.3 sisalduva kostja kohustusega peab kohus siiski vajalikuks lisada järgmist. Kuivõrd käesoleval juhul on hageja näol tegemist majandus- või kutsetegevuses osaleva isikuga ning kostjaks on tarbija, tuleb kohtul sõltumata poolte taotlustest arvestada võlaõigusseaduse tüüptingimusi reguleerivate sätetega (TsMS § 438 lg 1). Toodud seisukoht on korduvalt leidnud kinnitust ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikas (vt nt: Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 2004.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-111-04, p 25; 1. juuni 2005.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-59-05, p 17; või 5. detsembri 2005.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-140-05, p 12). Hageja poolt esitatud asjaoludest nähtuvalt on poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste näol tegemist tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele eeldatakse seejuures, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Hageja ei ole käesoleval juhul tõendanud ega ka väitnud, et lepptrahvi suurus oleks poolte vahel eraldi läbi räägitud. Kõnesoleva lepingutingimuse puhul puudub kohtul kahtlus, et see on tüüptingimusena saanud lepingu osaks (VÕS § 37). Poolte vahel sõlmitud lepingu põhitingimustes on viidatud sellele, et lepingule kohalduvad krediidilepingute üldtingimused S 1.0 ning eeldatavalt oli kostjal võimalus nende sisust teada saada. Seda kinnitab muu hulgas krediidisaaja (kostja) allkiri lepingu tüüptingimustel. Samuti ei ole üldtingimuste punktis 5.3 sisalduva näol tegemist tüüptingimusega, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista (VÕS § 37 lg 3). Tulenevalt VÕS § 42 lg-st 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus ei pea 20% suurust leppetrahvi (tagastamata krediidisummalt) käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades siiski ebamõistlikult suureks ning loeb tingimuse seega kehtivaks. Kohtu hinnangul tuleb seejuures arvestada, et hageja krediidiandjana ei nõua krediidisaajatelt tavapäraselt oma kohustuste täitmiseks täiendavate tagatiste andmist ning eeldatavalt ei kontrolli ka oma klientide tausta ning maksevõimet nii põhjalikult, kui seda teevad teised krediidiasutused. Samuti arvestab kohus asjaoluga, et kostja ei ole tasunud tähtaegselt ühtegi lepingujärgset tagasimakset. IV.
12.Hagis esitatud viivitusintressi (viivise) nõude täielikuks rahuldamiseks puudub kohtu hinnangul õiguslik alus. Hageja on palunud välja mõista lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata viivise summas 74,81 krooni ning viivise ajavahemiku
12.06.2006-23.11.2006 eest, kogus 5694,34 krooni. Hageja tugineb seejuures üldtingimuste punktidele 5.1, 5.2 ja 4.3 ning VÕS §-le 100, § 101 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le 1. Viivise määraks tuleb hageja hinnangul lugeda lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär, s.o 25.07% võlgnetavalt summalt aastas. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud viivisearvestus ei ole kooskõlas poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste punktiga 5.1 ega seadusega. Tulenevalt osundatud üldtingimuste punktist 5.1 maksab krediidisaaja tarbijaga sõlmitud lepingu puhul viivist seaduses sätestatud määras. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. VÕS § 34 kohaselt on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Käesoleval juhul ei ole kumbki pooltest väitnud, et laenu andmine kostjale oli seotud tema kostja majandus- või kutsetegevusega. Seetõttu loeb kohus kostjat tarbijaks ülalosundatud sätete tähenduses. Seega ei saa hageja VÕS § 415 lg-st 1 tulenevalt nõuda viivist ulatuses, mis ületab VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud määra. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et tulenevalt VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest lähtudes tuleb käesoleval juhul viivisemääraks lugeda 25,07% võlgnetavalt summalt aastas. VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest tuleneb, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Refereeritud säte puudutab kohtu hinnangul siiski lepingujärgset (lepingus kokku lepitud) viivist, VÕS § 415 lg 1 viitab seevastu aga VÕS § 113 lg 1 esimeses kahes lauses sätestatud seadusjärgsele viivisemäärale. Arvestades VÕS §-s 421 sätestatut on VÕS § 415 lg 1 n.ö poolimperatiivne norm ning teenib tarbija kaitse eesmärki. Seadusandaja ilmseks sooviks on olnud välistada selliste kokkulepete kehtivus, milles kaldutakse tarbija kahjuks kõrvale VÕS 22. peatüki 2. jao regulatsioonist. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaldamine käesolevas vaidluses jätaks VÕS § 415 lg 1 kaitse sisutühjaks, kuna kokku lepitud intressi suurust tarbijalepingute puhul iseenesest piiratud ei ole. Hagejal on õigus nõuda lisaks viivisele ka kahju hüvitamist, mis tagab tema huvide kaitse. Kohtu hinnangul ei oleks tarbija huvide kaitse seisukohalt põhjendatud ka tõlgendus, mille kohaselt oleks VÕS § 415 lg-s 1 sisalduv piirang rakendatava üksnes kuni lepingu ülesütlemiseni krediidiandja poolt.
13.Tulenevalt VÕS § 415 lg-st 1 tuleb viivise arvestuses seega lähtuda seadusjärgsest intressimäärast, milleks on VÕS § 113 lg 1 kohaselt poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub seitse protsenti aastas. Vastavalt Eesti Panga 30. detsembri 2005.a ja 30. juuni 2006.a teatistele oli viidatud intressimäär enne 1. jaanuari 2006.a 2,25% ning enne 1. juulit 2006.a 2,75%. 29. detsembri 2006.a teatise Eesti Panga teatise kohaselt oli vastavaks määraks enne 1. jaanuari 2007.a 3,50%. See võimaldab VÕS § 113 lg-s 1 sätestatust lähtudes lugeda seadusjärgseks viivisemääraks enne 1. jaanuari 2006.a 9,25% aastas, enne 1. juulit 2006.a 9,75% aastas. Käesoleval hetkel on vastavaks viivisemääraks seega 10,5% aastas. Lähtudes krediidilepingu lisaks olevast maksegraafikust oli ülesütlemise hetke seisuga kostjal hagejale tähtaegselt tagastamata krediiti 989,87 krooni ulatuses, millelt hageja on arvestanud viivist 74,81 krooni. Võttes aluseks viivisemäära 9,75%, ei ületa lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivisenõue 29,09 krooni (s.o 74,81 kr : 25,07% x 9,75%). Ajavahemiku 12.06.2006-23.11.2006 eest on õiguslikult põhjendatud kostjalt viivise väljamõistmine kogusummas 2334,09 krooni, mis moodustub järgmiselt. Viivis perioodil 12.06.2006-30.06.2006 moodustab 253,77 krooni (s.o 50000 kr x 9,75% x 19 päeva : 365
päevaga). Perioodi 01.07.2006-08.09.2006 viivis on kohtu arvutuste kohaselt 1006,85 krooni (s.o 50000 kr x 10,5% x 70 päeva : 365 päevaga) ning viivis ajavahemiku 09.09.2006-23.11.2006 eest 1073,47 krooni (49100 kr x 10,5% x 76 päeva : 365 päevaga).
14.Kokku kuulub viivisenõue rahuldamisele seega 2363,18 krooni (s.o 29,09 kr + 2334,09 kr) ulatuses. V.
15.Lisaks on hageja esitanud nõude lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 25000 krooni. Nimetatud nõuet kohus ei rahulda. Kõnesolev kahju seisneb hageja väitel saamata jäänud tulus, mille moodustab lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intress kui saamata jäänud tulu, mille saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas. VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja muu hulgas nõuda kahju hüvitamist. Ka ülalkäsitletud VÕS § 415 lg-st 1 tuleneb, et krediidiandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 127 lg 5). Vastavalt VÕS § 128 lg-le 2 on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Tulenevalt sama paragrahvi neljandast lõikest võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.
16.Kohus peab vajalikuks esmalt märkida, et üldtingimuste punkt 4.3 ei anna alust taolise kahjunõude esitamiseks. Nimetatud lepingupunkti teise lause järgi on tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tagastama krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Kohtu eelnenud järeldustest nähtub, et krediidilepingu üldtingimused on vaadeldavad tüüptingimustena VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Arvestades klauslile "muud võimalikud kohustused" hageja poolt antud tõlgendust, ei ole tingimuse sisu kohtu hinnangul selline, et teine lepingupool võinuks seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Arvestades üldtingimuste punktis 4.2 sätestatut, ei pidanud keskmiselt informeeritud tarbija kohtu arvates aru saama või eeldama, et ka pärast lepingu ülesütlemist on krediidiandjal võimalik krediidisaajalt (muu kohustusena) nõuda krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi. Kohus osundab siinkohal veelkord Riigikohtu 1. juuni 2005.a otsusele kohtuasjas nr 3-21-59-05, p 17.
17.Eeltoodu ei välista siiski hageja õigust nõuda lepingu rikkumise tagajärjel tekkinud võimaliku kahju hüvitamist seaduse alusel. Lepingu ülesütlemisel pidi aga hageja krediidiandjana arvestama VÕS § 416 lg-ga 3, millest tuleneb, et kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Sisuliselt sama tuleneb ka lepingu üldtingimuste punktist 4.2. Teiste sõnadega kaotas hageja lepingu ülesütlemisel õiguse nõuda intressi perioodi eest, mis järgneb lepingu ülesütlemisele. Lepingu ülesütlemise järgselt saab võlausaldaja eeskätt nõuda viivist (VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113). VÕS § 415 lg-s 1 sätestatut arvestades on krediidiandjal siiski õigus nõuda tarbijalt ka viivist ületava kahju hüvitamist. Kohus leiab samas, et taolise (viivist ületava) kahju tekkimine ning selle suurus vajavad
väidetavalt kahjustatud isiku poolt tõendamist. Käesoleval juhul hageja vastavaid asjaolusid tõendanud ei ole. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud lugeda hageja poolt saamata jäänud intresse automaatselt hagejale tekitatud kahjuks. Hageja seadusega kaitstud huvi intresside saamiseks võib lähtuvalt VÕS § 411 lg-st 3 jaatada üksnes krediidilepingu esimese üheksa kuu osas. Nimetatud perioodi eest oleks krediidiandjal õigus nõuda intressi ja muid kulusid ka juhul, kui tarbija täidab oma kohustused ennetähtaegselt. Samas on kohus hageja nõude lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi osas rahuldanud, mistõttu puudub alus täiendava intressi väljamõistmiseks kahjuhüvitisena. Samuti puudub kohtu arvates alus eeldada, et kostja ei tagasta krediidisummat hagejale enne 12. augustit 2013.a, mis oli krediidilepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt viimase tagasimakse tähtaeg. Kohtu hinnangul puudub seetõttu alus VÕS § 127 lg 6 kohaldamiseks. Lisaks tuleb arvestada TsMS § 461 lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt arvestatakse kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise summalt kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast. Kohus lisab, et hüvitamisele kuuluva kahjuna võiks käesoleval juhul olla vaadeldavad hageja sissenõudekulud. Nimetatud kulutuste osas on aga kostja hageja kinnitusel tema nõuded vabatahtlikult täitnud. VI.
18.Seega rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 74168,39 krooni, s.h tagastamata krediidisumma 49100 krooni, sissenõutavaks muutunud tasumata intress 12705,21 krooni, viivitusintress 2363,18 krooni ning leppetrahv 10000 krooni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamisega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab esitatud rahaliste nõuete kogusummast lähtudes hagi ligikaudselt 72,4% ulatuses, peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 25% ulatuses hageja ja 75% ulatuses kostja kanda. Pooled võivad nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.