2-04-309/6 - Võlaõigus - Muud lepinguvälised kohustused - Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja - lahend.ee

1.2.Hageja väited, esitatud asjaolud ja tõendid Urmas Veljaots tugineb oma hagis 23. mai 2003 võlakirjale, mille kohaselt Aivar Võsa võttis endale kohustuse hagejalt saadud laen summas 50 000 krooni tasuda oma metsast metsamaterjalina summas 50 000 krooni asukohaga xxxxxxxx xxxxxxx, xxxxxxxx xxxx, xxxxxxxxx xxxx xxxx talule kuuluvalt maalt. Hageja on ka seisukohal, et kostja esitatud vastuhagi tuleb rahuldamata jätta, kuna kostja on omakäeliselt kirjutatud võlakirja (võlatunnistuse) ning kuna kostja endale võlatunnistusega võetud kohustust pole täitnud, siis esineb alus võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg-st l lähtudes võla sissenõudmiseks. Kostja on ise kinnitanud võlakirjas kohustuse (võlgnevuse) olemasolus hageja ees ning seega on ainetu väita, et võlakirjas võetud kohustust ei tule täita. Kostja väide tema poolt võlakirja kirjutamises hageja poolse ähvarduse sunnil (hageja poolne elamu süütamise ähvardus) on hageja väitel kostja väljamõeldis. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et kostja ei olnud enne tema vastu hagi esitamist tema enda poolt kirjutatud võlakirja vaidlustanud, vaid vastupidi ta aktsepteeris seda, ning käis 10. novembril 2003, peale 7. novembril 2003 esitatud pretensiooni saamist Urmas Veljaotsa esindaja juures pikendust palumas ja lubas 3 nädala jooksul võlgnevuse tasuda. Hageja väitel on kostja pöördunud korduvalt hageja poole, et saada võla maksmiseks pikendust. Seaduseandja on ette näinud ka tehingu tühistamise võimaluse avalduse tegemisega teisele poolele (VÕS § 98 lg 1) kui tehing on tehtud õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul (VÕS § 96) kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas (VÕS § 99 lg lp 1). Kostja ei ole püüdnudki tehingut tühistada seaduses ettenähtud korras. Hageja väitel on see ka mõistetav, kuna hageja pole kostjat ähvardatud. Tähelepanuta tuleb jätta ka kostja väide, et 23. mail 2003 ei olnud kostja maa omanik ja ei omanud õigust seda käsutada ning seoses sellega polnudki võimalik metsamaterjali arvelt võlgnevust tasuda. Hageja väitel ei pidanud ta kostjalt võlakirja saamisel kontrollima, kas viimasel on maad, et ta saaks võlgnevuse metsamaterjaliga tasuda, sest võlakiri oli antud summas 50 000 krooni, seega on võlgnikul valida kas tasuda metsamaterjaliga või rahas. Kostja on leidnud, et kui võlakiri on kehtiv, siis hageja rikastub alusetult Aivar Võsa arvel 50 000 krooni ulatuses. Kostja arvates on sel juhul tegemist alusetu rikastumisega, mis aga olevat VÕS-i 52.peatüki kohaselt õigusvastane ja isik, kes on teiselt isikult alusetult midagi saanud, peab selle tagastama teisele isikule. Hageja on leidnud, et kostja eeltoodud seisukohad on hagejale arusaamatud. Hageja väitel pole vaidlusalune tehingu sõlmimine vastuolus heade kommete või avaliku korraga, seega see võlakiri ei ole tühine. Kostja väited ja taotlus vastuhagis, et Aivar Võsa poolt antud võlakiri on tema tahte vastane ning vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega ning tuleb tunnistada tühiseks algusest peale, on alusetu. Kostja ei ole avaldanud, et mis osas on tema poolt antud võlakiri vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega. Aivar Võsa on ise võlakirja kirjutanud, ta pole oma tahteavaldust seaduses ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustanud, vaid on võlakirja õigsust ja kehtivust oma sõnade ja tegudega (võla pikendamise taotlus) kinnitanud, siis tuleb esitatud hageja väited jätta tähelepanuta ning jätta vastuhagi rahuldamata.

2.2.Kostja väited, esitatud asjaolud ja tõendid Aivar Võsa väitel ei ole tal võlakohustust Urmas Veljaotsale, kuna ta ei ole laenanud Urnas Veljaotsalt raha ega oma mingit muud võlakohustust Urmas Veljaotsale. Väidetavalt koostas ta Urmas Veljaotsale võlakirja ähvarduse sunnil. Urmas Veljaots lubas, et kui Aivar Võsa ei anna talle 50 000 krooni peale võlakirja, siis ta süütab Aivar Võsale kuuluva elamu, seades ohtu Aivar Võsa ja tema perele kuuluva vara ning pereliikmete elu. Aivar Võsa, teades Urmas Veljaotsa kriminaalset minevikku kartis, et Urmas Veljaots viib oma ähvarduse täide. Võlakirja kohaselt ta kohustus tasuma Urmas Veljaotsale võlga tema metsast metsamaterjalina summas 50 000 krooni asukohaga xxxxxxxx xxxxxxx, xxxxxxxx xxxx, xxxxxxxxx xxxx, xxxx talule kuuluvalt maa-alalt. Kostja väitel polnud ta 23. mail 2003 maa omanik, ta ei omanud õigust kasutada ja käsutada Luha talu maid ja sellel kasvavat metsa. Luha kinnistu on omandatud Aivar Võsa poolt alles 01. märtsil 2004. Kinnistule on seatud hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks 147 610 krooni ulatuses ning metsa raiumine kinnistult võib toimuda alles peale hüpoteegi kustutamist. Kostja väitel juhul kui tunnistada võlakiri kehtivaks ja Aivar Võsa on kohustatud tasuma Urmas Veljaotsale võlakirja alusel võlga 50 000 krooni, mida Aivar Võsa saanud ei ole, tuleb lugeda, et Urmas Veljaots rikastub alusetult Aivar Võsa arvel 50 000 krooni ulatuses. Seega on tegemist alusetu rikastumisega, mis aga on VÕS 52. peatüki kohaselt õigusvastane ja isik, kes on teiselt isikult alusetult midagi saanud, peab selle tagastama teisele isikule. Kostja väitel VÕS § 7 lg l kohaselt võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. VÕS § 7 lg 2 kohaselt mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Võlakiri eeldab ikkagi võlgnevuse tekkimist. Kuna võlausaldaja tunnistab, et võlakirja aluseks ei ole mitte mingisugust võlgnevust, siis tuleb asuda seisukohale, et võlakiri ei saa olla võlanõude aluseks, kuna see ei vasta TsÜS § 138, VÕS § 6 ja § 7 loetletud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetele Kostja väitel vastuhagi rahuldamine välistab täielikult esialgse põhihagi rahuldamise.