Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gaida Kivinurm ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. juuni 2017, Tallinn
Kohtuasja number
2-14-59996
Kohtuasi
Donberg Trans OÜ hagi osaühingu Baroposs vastu 7337 euro 20 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21. märtsi 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Baroposs apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
8942 eurot 35 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (vastustaja) Donberg Trans OÜ (registrikood 11428907, asukoht Paldiski mnt 155-37, Tallinn), seaduslik esindaja JA (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Ervin Nurmela Kostja (apellant) osaühing Baroposs (registrikood 10324364; asukoht Pae 21-217, Tallinn), seaduslik esindaja LS (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Yulia Klyukach
Kohtuistungi toimumise aeg
15. juuni 2017
Istungil osalenud isikud
Hageja Donberg Trans OÜ seaduslik esindaja JA ja lepinguline esindaja Ervin Nurmela Kostja osaühingu Baroposs seaduslik esindaja LS ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Yulia Klyukach
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 21. märtsi 2017. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-14-59996 muutmata tingimusel, et otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel (tasaarvestuse reservatsioon).
3.Jätta menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramine asja lahendava maakohtu otsustada vastavalt asja lahendamise lõpptulemusele.
Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Donberg Trans OÜ (hageja) esitas 30. oktoobril 2014 Harju Maakohtule osaühingu Baroposs (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja põhivõla 7337 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 195 eurot 65 senti ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kuni põhivõla tasumiseni. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt korraldas hageja kostjale kaubavedusid, mille eest kostja tasus hagejale hageja esitatud arvete alusel. Veolepingud ja arved teenuste eest vormistati kokkuleppel Baltcity OÜ-ga (kolmas isik, vedaja) hageja ja kostja vahel. Hageja nõudis hagis tasu veolepingu alusel, kuid täpsustas hiljem hagi alust ja leidis, et tal on õigus saada tasu faktooringulepingu järgi. Ühingutel oli kolmepoolne kokkulepe, mis sõlmiti vedaja huvides, keda ei rahuldanud kostja teenuste eest tasumise maksetähtaja pikkus. Seetõttu lepiti kokku, et hageja tasub vedajale kostjale osutatud veoteenuste eest kohe pärast vedu ning esitab kostjale arve. Vedaja kinnitusel oli kostja teadlik, et vedaja loovutas nõuded hagejale, oli sellega nõus ja täitis kokkulepet. Kostja tasus osutatud veoteenuste eest hagejale hageja esitatud arvete alusel vastavalt hagejaga kokkulepitud maksetähtajale. Kostja maksis ajavahemikul 1. veebruarist kuni 1. juulini 2014 hageja esitatud arvete alusel ülekannetega kokku 23 843 eurot 80 senti. Sh tasus kostja osaliselt ka ühe hagi aluseks oleva arve. Sellega on kostja oma käitumisega tunnistanud nõuete loovutamist hagejale. Hageja on kõigi kostjale osutatud vedude eest vedajale tasunud, kuid kostja on jätnud hagejale osad arved tasumata. Kostja jättis arvest nr 14224 tasumata 2425 eurot (tasumise tähtaeg 18. juuni 2014, arve aluseks on veoleping nr 057). Samuti jättis kostja täielikult tasumata arve
2-14-59996 nr 14265 alusel 1422 eurot (tasumise tähtaeg 30. juuni 2014, arve aluseks on veoleping nr 062), arve nr 14245 alusel 2070 eurot (tasumise tähtaeg 9. juuli 2014, arve aluseks on veoleping nr 064) ja arve nr 14291 alusel 1420 eurot (tasumise tähtaeg 18. juuli 2014, arve aluseks on veoleping nr 073). Kostja põhivõlg on seega kokku 7337 eurot. Viivise suurus on hagi esitamise päeva seisuga 195 eurot 65 senti.
23.novembril 2015 palus hageja kaasata hageja poolel menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isiku Baltcity OÜ. Harju Maakohus kaasas 24. märtsi 2016. a määrusega iseseisva nõudeta kolmanda isiku hageja poolel menetlusse. Harju Maakohtu 13. septembri 2016. a määrusega lõpetati tsiviilasjas nr 2-16-5714 Baltcity OÜ pankrotimenetlus pankrotti raugemise tõttu välja kuulutamata. Kohtulahend jõustus 21. oktoobril 2016. Baltcity OÜ kustutati registrist 27. jaanuaril 2017. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel ei ole pooltel lepingulisi suhteid. Kostjale osutas veoteenust Baltcity OÜ (vedaja), kellele kostja rentis vedude tegemiseks veoauto koos poolhaagisega, esitas veotellimused, edastas veokirjad ja kelle autojuhtidele andis kostja volitused jm vajalikud dokumendid. Kostja ei ole sõlminud hagejaga veolepingut. Hageja kohtule esitatud veolepingud on võltsitud. Hageja on saanud vedajalt veokirjad ja pannud neile oma allkirja ning pitseri. Vedaja ja kostja kokkuleppe järgi tuli arved tasuda 30 päeva jooksul alates veost. Kuna vedajal oli faktooringusarnane kokkulepe hagejaga, soovis vedaja, et kostja tasuks tellimuste eest otse hagejale, kuna väidetavalt maksis hageja vedajale ette. Kostja ei olnud teadlik hageja ja vedaja kokkulepete sisust ja sõlmimise asjaoludest. Kostjal ei olnud hagejaga mingeid suhteid, samuti ei olnud mingit kirjalikku kolmepoolset kokkulepet nõuete või õiguste loovutamise kohta. Kostjalt raha laekumine hagejale ei tõenda seda, et kostjal olid hagejaga lepingulised suhted. Kostjal oli vedajaga hea koostöö ja kostja tuli vedajale vastu ning oli seetõttu nõus tasuma mõned arved hagejale. Kostja koostöö vedajaga oli nn tellimuspõhine ning vedaja palus mõnel juhul tasuda veo eest hagejale, kuid mõnel juhul mitte. Kostjal ja vedajal oli kokkulepe, et vedaja rendib kostjalt veoauto koos poolhaagisega ja osutab sellega kostjale veoteenust. Vedaja pidi tasuma sõiduki eest iga kuu renti, tegema korralist hooldust ja remonti ning kostja pidi tellima vedajalt veoteenust. Hageja selles kokkuleppes ei osalenud. Rendilepingu lõpetamisel jättis vedaja osa rendiarveid ja remondiarve tasumata. Kostja teatas vedajale, et jätab seetõttu ka osa veoarveid vastastikuste nõuete tasaarvestuse tõttu tasumata. Seega ei olnud vedajal nõuet kostja vastu ja ta ei saanud seda ka hagejale loovutada. Nõuete loovutamist ei ole toimunud ka seetõttu, et vedaja ei ole teavitanud kostjat nõuete loovutamisest. Kostja ei ole käitumisega tunnistanud nõuete loovutamist. Kostja sai loovutamisest teada alles kohtumenetluses. Hageja ei ole tõendanud, et kostjale on nõuete loovutamisest varem teatatud. Vedaja oleks pidanud teatama hagejale, et nõuded on tasaarvestatud ja seda tegemata on ta oma lepingupartnerit petnud. Hagejal võib olla nõue vedaja, mitte kostja vastu.
2-14-59996 Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 21. märtsi 2017. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 7337 eurot, kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1605 eurot 35 senti ning edasiulatuva viivise 8,15% kalendriaastas tasumata põhivõlalt kuni selle tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et vedaja osutas kostjale veoteenust ja kostja arvete tasumise tähtaeg oli 30 päeva alates veost. Kuna selline pikk tähtaeg ei sobinud vedajale, siis lepiti kokku, et hageja maksab vedajale kohe pärast vedu ja veo tellija maksab veotasu hagejale. Tegemist oli faktooringulaadse lepinguga, mis sõlmiti vedaja huvides ja vedaja soovil. Selline koostöö toimis 1. veebruarist kuni 1. juulini 2014. Pärast seda jättis kostja järgmise arve osaliselt maksmata ja kolm arvet täielikult maksmata. Samal ajal oli hageja need neli arvet vedajale juba täielikult tasunud. Kostja selgituse kohaselt puudusid tal hagejaga igasugused suhted. Kuna kostjal tekkis vedaja vastu nõue, siis ta tasaarvestas oma nõude veotasu nõudega. Nõue tekkis vedaja ja kostja vahel sõlmitud sõiduki rendilepingust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 256 p-st 1 tulenevalt oli praegusel juhul faktooringu kliendiks vedaja, kes loovutas hagejale kui faktoorile rahalise nõude faktooringu võlgniku vastu. Nõue tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient (vedaja) osutab veoteenust kostjale. Faktoor kohustub tasuma nõude eest ja seejuures kandma nõude täitmata jätmise riisikot, s.t nõude faktooringu võlgnikult sisse nõudma. Majandustegevusse kolmanda isiku kaasamise eesmärgiks on eelkõige lahendada ettevõtja likviidsusprobleemid ehk saada rahalisi vahendeid oma käsutusse varem, kui seda võimaldaks teenuse saajatega kokkulepitud maksetähtajad. Seadus faktooringulepingule vorminõudeid ei esita. Hageja ja vedaja vahel oli sõlmitud suuline faktooringuleping. Faktooringulepingu olemasolu on tõendatud hageja ja vedaja omaksvõtuga, kostja osalise omaksvõtuga ja nendevahelise praktikaga. Faktoor omandab õiguse nõuda ise teenuse omandajalt võlgnetav sisse. Vedaja toonane seaduslik esindaja andis tunnistajana ütlusi (tl 211-215), mille kohaselt koostöö hageja ja kostjaga kestis 25. jaanuarist 2013 kuni 13. juunini 2014. vedaja, hageja ja kostja vahel oli kolmepoolne kokkulepe, mille kohaselt vedaja osutas kostjale tellitud autokaubavedusid. Vedaja loovutas hagejale teenuse eest tasu saamise õiguse, seepärast pidi kostja saadud teenuse eest tasuma hagejale. Kostja oli kokkuleppest teadlik, sellega nõus ja täitis kokkulepet. Nimetatud kolmepoolne kokkulepe tehti raha kiiremaks liikumiseks. Osutatud veoteenuste eest oli kostja arvete tasumise tähtaeg pikk, 30–40 päeva. Hageja tasus vedajale vedude eest kohe pärast vedu. Kokkulepe oli suuline ja toimis. Hageja on kõigi vedude eest vedajale korrektselt vastavalt kokkuleppele tasunud. Vedaja täitis korrektselt kõik kostja veotellimused ja kostja ei esitanud ühegi tellimuse kohta pretensiooni. Tunnistaja viis isiklikult kõik arved kostja raamatupidajale. Kostja juhatuse liige LS oli kokkuleppest teadlik ja kõik toimis, kuni hageja ühel päeval teatas, et kostja ei tasu arveid. Pärast tunnistaja järelepärimist kostja raamatupidajalt, teatas viimane kirjalikult, et raha kantakse hagejale üle. Kostja on omaks võtnud (tl 49), et vedaja ja kostja kokkuleppe kohaselt oli kostjal arve tasumise tähtajaks 30 päeva. Kuna vedjal oli faktooringusarnane kokkulepe hagejaga, palus vedaja esindaja tasuda tehtud vedude eest otse hagejale, kuna väidetavalt maksis hageja vedajale ette. Kostja omaksvõtust tuleneb, et faktooringu klient on täitnud oma VÕS §-st 257 tuleneva kohustuse ja teatanud kostjale kui faktooringuvõlgnikule nõude loovutamisest.
2-14-59996
Kohtuistungil vande all ära kuulatud kostja juhatuse liige LS selgitas (tl 211), et kuna hageja maksab raha kiiremini, kui kostja suudaks teha, soovis SK esitada veoarveid hageja kaudu ning kostja maksaks veotasud vastavalt oma tähtajale hagejale. Iga kord tuli SK ise firmasse ja tõi arved. Kostja raamatupidaja TR andis tunnistajana vastuolulisi ütlusi (tl 218), mida ei saa arvestada. Tunnistaja teatas, et tema ei saanud hagejale rohkem ülekandeid teha, sest hageja arveid neile ei esitanud. Seejärel aga selgitas, et tegi tasaarvestuse viimaste arvete osas. LS, kes jagas tööruumi raamatupidajaga, andis aga ütlusi, et hageja kirjutas korduvalt ja soovis summade tasumist. Tunnistaja selgitas, et ühest arvest tasuti pool ja edaspidi keelduti SKilt hageja arveid vastu võtmast, kuna auto remondi eest tahtis kostja saada üle 4000 euro (tl 211). Vedaja ja kostja vahel 31. detsembri 2013 sõlmitud sõiduki rendilepingu alusel andis kostja vedajale rendile sõiduki ja poolhaagise. Rentnik kohustus sõiduki eest maksma iga kuu renti 1410 eurot, millele lisandus käibemaks 20% (tl 81–83). Kohtuistungil avaldas LS, et renditud veoki kasutamise ajal pidi vedaja tasuma iga kuu renti, kuid rentnik hakkas mais ja juunis võlgu jääma ja kostjal tekkisid raskused sõiduki liisingumaksete tasumisega. SKiga rääkides lubati teha tasaarvestus veotasudega. Kostja on faktooringuvõlgnik, kes ei ole faktooringusuhte osaline, kuid tulenevalt põhilepingust on tal kohustused faktoori vastu ning samuti VÕS §-st 258 tulenevad õigused. Asjas on tõendatud, et kostja oli teadlik nõude loovutamisest. Pärast sellest teada saamist ei ole võlgnikul õigust esitada vastuväiteid faktoori esitatud täitmisnõudele. Kostja oli teenuse kasutajana kohustatud alla kirjutama arvetele, mille põhjal saaks faktoor veenduda teenuse osutamises, mis välistab tasaarvestamise või õiguskaitsevahendite kasutamise võimaluse. Pooled ei esitanud väiteid kostja ja vedaja vahel sõlmitud veoteenuse osutamise lepingu rikkumise kohta. Ka juhul, kui selline rikkumine oleks aset leidnud, ei või faktooringuvõlgnik VÕS § 258 lg 1 järgi nõuda faktoorile nõude alusel makstud raha tagastamist, kuid faktooringuvõlgnik võib nõuda raha tagastamist kliendilt. Veel vähem on faktooringuvõlgnikul õigust teha tasaarvestus faktoori nõudega, temal olemasoleva väidetava nõudega, mis tuleneb faktooringu kliendi ja tema vahel sõlmitud lepingust, millel puudub igasugune kokkupuude faktooringulepinguga. Kui kostjal oli tekkinud nõue rentniku vastu, siis oli tal võimalus pöörduda nõudega vedaja vastu. Kostjal ei olnud õigust teha tasaarvestust faktooriga. Seetõttu on hagi põhjendatud ja tuleb rahuldada. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse norme, kuna ei teatanud poolete otsuse avalikult teatavaks tegemise päeva, mistõttu ei olnud kostjale teada, mis sai hageja tunnistaja ülekuulamise taotlusest ning kostjal jäid esitamata kokkuvõtvad teesid ning menetluskulude nimekiri. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 164, § 197, § 256 ja § 258. Maakohtu seisukoht, et hageja ja vedaja vahel oli sõlmitud suuline faktooringuleping, on väär. Faktooringuleping on
2-14-59996 kolmepoolne leping, kus poolteks on faktoor, faktooringu klient ja faktooringuvõlgnik. Praegusel juhul kolmepoolset kokkulepet ei olnud. Faktooring on nõuete loovutamine VÕS § 164 tähenduses. Vedaja ega hageja ei ole teavitanud kostjat, et on toimunud nõude loovutamine, seega ei ole kehti nõude loovutamine kostja suhtes ning faktooringulepingu tingimused ei ole täidetud. Kostja tasus hagejale arveid vedaja palvel. Tegemist oli „tellimuspõhise“ koostööga, mitte faktooringu raamlepinguga. Hageja ja vedaja vahelistest kokkulepetest kostja ei teadnud ega pidanudki teadma. Vedaja ei ole kostjale kirjalikult teatanud nõuete loovutamisest, seega puudus kostjal kohustus tasuda ka hagejale. Seega ei ole õige maakohtu seisukoht, et faktooringu kliendiks oli vedaja, kes loovutas hagejale kui faktoorile rahalise nõude kostja vastu ning et kostja oli sellest teadlik. Õigeks hagejaks oleks praeguses asjas pidanud olema vedaja, kes ei täitnud VÕS §-s 257 sätestatud kohustust ega teatanud kostjale (kui väidetavalt faktooringuvõlgnikule) nõude loovutamisest. Kostja teatas vedajale nõuete tasaarvestamisest. Maakohus ei ole tasaarvestusele hinnangut andnud, asudes seisukohale, et faktooringuvõlgnikul ei ole õigust teha tasaarvestust faktoori nõudega. Kostja ei teinud tasaarvestust väidetava faktoori (ehk hageja) nõudega (kostjal ei olnud hagejaga mingit õigussuhet), vaid tegi tasaarvestuse vedaja nõudega, kellega kostjal oli sõlmitud rendileping. Tulenevalt tasaarvestusest ei olnud vedajal hagiavalduses toodud nõuet kostja vastu ning nõude puudumise tõttu ei saanud vedaja nõuet hagejale VÕS § 164 lg 1 järgi 1 üle anda. Võlgnik võib uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal (VÕS § 171 lg 1). Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt loobus hageja tunnistaja ülekuulamise taotlusest, vastav teade on nähtav kostjale e-toimikust, seega ei ole õiged kostja etteheited maakohtule menetlusõiguse rikkumise kohta. Kostja esitab vastuolulisi väiteid. Ühelt poolt väidab kostja, et ta ei ole arveid saanud ning teda ei ole teavitatud sellest, et arved tuleb tasuda hagejale, teisalt aga seda, et on saadud arved tasaarvestanud. Kostja võttis omaks, et kuna vedajal oli faktooringule sarnane kokkulepe hagejaga, palus vedaja esindaja tasuda tellimuste eest otse hagejale. Seda kinnitas ka kostja juhatuse liige vande all antud ütlustes. Kostja väidetavad nõuded vedaja vastu on tõendamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et hageja esitatud veotasu nõude osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi selles osas rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, kuid täiendada tuleb kohtuotsuse põhjendusi.
2-14-59996 Kostja tasaarvestuse vastuväite lahendamise osas on aga apellatsioonkaebus põhjendatud, mistõttu tuleb selles osas maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Eelnevat arvestades on asja uuel läbivaatamisel tegemist olukorraga, kus maakohu osaotsusega on hagi rahuldatud ja maakohus vaatab läbi kostja vastuväidet haginõude tasaarvestamiseks. Kui maakohus leiab, et tasaarvestuse vastuväite tõttu tuleb jätta hagi osaliselt või täielikult rahuldamata, tühistab maakohus TsMS § 450 lg 4 järgi ühtlasi tasaarvestuse ulatuses tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud hagi rahuldamise otsuse või muudab seda. Eeltoodust tulenevalt tuleb ka kohtuasja menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramine jätta maakohtu otsustada. Esmalt käsitleb kolleegium asjas esitatud asjaolusid, mille üle pooled ei vaidle (I), seejärel annab õigusliku hinnangu poolte õigussuhtele ja haginõude alusele (II) ning käsitleb kostja esitatud vastuväiteid hageja nõudele (III), viimaks otsustab kolleegium menetluskulude jaotuse (IV). I
7.Pooled ei ole apellatsiooniastmes vaidlustanud järgmisi asjas tõendatud asjaolusid: - kostja sõlmis Baltcity OÜ-ga (vedajaga) 31. detsembril 2013 lepingu, mille järgi andis kostja vedaja kasutusse veoauto ja poolhaagise ning vedaja kohustus tasuma selle eest iga kuu 29. kuupäevaks 1410 eurot, samuti kandma kõik sõiduki hooldamise ja kasutamise kulud ning kindlustusmaksed (leping, I kd, tl 73–76, tõlge tl 81–84); - sõiduki vedaja kasutusse andmise ajal osutas vedaja kostjale erinevate tellimuste (autoveolepingute) alusel veoteenust, mh 30. aprilli 2014. a autoveolepingu nr 057; 22. mai 2014. a autoveolepingu nr 064, 29. mai 2014. a autoveolepingu nr 065A ja 12. juuni 2014. a autoveolepingu nr 073 alusel (lepingud, I kd, tl 51–54, pooled ei vaidle enam selle üle, et kostja sõlmis veolepingud vedajaga, mitte hagejaga); - osade tellimuste eest tasus kostja otse vedajale, kuid osade eest hagejale, sh koostas hageja enda nimel kostjale arved, mille vedaja seaduslik esindaja viis isiklikult kostjale ja palus tasuda arved hagejale; hageja ja kostja omavahel vahetult ei suhelnud, kogu suhtlus toimus vedaja kaudu (poolte seaduslike esindajate vande all antud seletused, I kd, tl 208– 209 pöördel); - hageja 3. veebruarist kuni 14. aprillini esitatud arved on kostja tasunud (arved, I kd, tl 6– 16; hageja pangakonto väljavõte kostjalt saadud laekumiste kohta, I kd, tl 61); - 13. juunil 2014 lõpetasid kostja ja vedaja 31. detsembri 2013. a sõiduki kasutuslepingu ja vedaja tagastas sõiduki kostjale (I kd, tl 76, tõlge tl 84); - 30. aprilli 2014. a autoveolepingu nr 057 alusel hageja esitatud arve nr 14224 (maksekuupäevaga 18. juuni 2014)(I kd, tl 17) alusel on kostja tasunud hagejale 30. juunil 2014 1514 eurot 80 senti (tasumata 455 eurot 20 senti); - kostja ei ole tasunud hagejale 22. mai 2014. a autoveolepingu nr 064 alusel hageja esitatud arvet nr 14265 (maksekuupäevaga 30. juuni 2014)(I kd, tl 21), 29. mai 2014. a autoveolepingu nr 065A alusel esitatud arvet nr 14245 (maksekuupäevaga 9. juuli 2014) (I kd, tl 23) ja 12. juuni 2014. a autoveolepingu nr 073 alusel esitatud arvet nr 14291 (maksetähtajaga 18. juuli 2014); nende vedude eest ei ole kostja tasunud ka otse vedajale; kokku on kostjal vedude eest tasumata 7337 eurot 20 senti; - kostja esitas 14. juulil 2014 vedajale pretensiooni, milles teatas, et 31. detsembri 2013. a veoauto ja poolhaagise kasutusse andmise lepingu rikkumise tõttu „peame kinni summa suuruses 4248,38 eurot 11.07.2014 arve nr 61 alusel“ (I kd, tl 159, tõlge tl 144);
2-14-59996 -
vedaja sai kostja teate kätte hiljemalt 16. juulil 2014, mil vastas kostja kirjale e-kirjaga, et ei nõustu nõude aluseks olevate remondiarvetega (I kd, tl 198, tõlge tl 200); kostja on palunud vedajal kinnitada 13. detsembri 2014. a seisuga saldo, mille kohaselt võlgneb vedaja kostjale kokku 6975 eurot 89 senti, kuid vedaja on kinnitanud, et tema võlg on 0 eurot (I kd, tl 193). II
8.Arvestades ülalmärgitud asjaolusid asus maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult seisukohale, et hageja ja vedaja olid sõlminud suulise faktooringulepingu. Faktooringuleping on VÕS § 256 järgi leping, millega üks isik (faktooringu klient) kohustub loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub: 1) tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või 2) andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma. Esimesel juhul on tegemist ehtsa faktooringuga, mille puhul faktooringu klient loovutab oma nõuded faktoorile ja faktoor kohustub nende eest maksma (müügilepingu tunnustega leping), sh kannab faktoor ka nõude võlgniku poolt täitmata jätmise riisikot. Teisel juhul on aga tegemist ebaehtsa faktooringuga, kus faktoor üksnes krediteerib nõuet ning faktooringu klient loovutab nõude faktoorile üksnes krediidi tagamise eesmärgil. Sellisel juhul kohustub faktoor nõuet faktooringu kliendi kasuks üksnes valitsema, sh nõuded sisse nõudma, ning nõude täitmata jätmise riisiko talle üle ei lähe. Olukorras, kus võlgnik jätab nõude rahuldamata, saab faktoor nõuda faktooringu kliendilt krediidi tagastamist ja loovutatud nõude tagasivõtmist (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, 2007. § 256 kommentaar, p-d 3.3.2–3.3.3). Kuna asjas ei ole vaidluse esemeks hageja (faktoori) võimalikud nõuded vedaja kui faktooringu kliendi vastu, ei ole asjas tähtsust sellel, kas nende vahel oli ehtne või ebaehtne faktooring. Praeguses asjas on maakohus tuvastanud, et faktooringuleping sõlmiti vedaja soovil ja huvides, sest vedajale ei sobinud kostja pikk maksetähtaeg, mistõttu sõlmis ta hagejaga kokkuleppe, et hageja maksab talle kohe pärast vedu. Hageja lepinguline esindaja on vande all antud seletuses kinnitanud, et vedaja juhatuse liige palus temalt pärast mehe surma abi ja nad tegid kolmepoolse faktooringulepingu, mille järgi maksis hageja vedajale arveid, et saaks kiiremini, ning hageja väljastas kostja jaoks arve, mille saatis vedaja seaduslikule esindajale, kes edastas need kostjale (I kd, tl 208). Samuti kinnitas hageja seaduslik esindaja, et kõik käis läbi vedaja (I kd, tl 208 pöördel). Ka vedaja toonane seaduslik esindaja on tunnistajana kinnitanud, et nad tegid kolmepoolse suulise kokkuleppe selle kohta, et kostja maksab 30–40 päeva jooksul pärast vedu hagejale, aga hageja maksab kohe pärast vedu vedajale (I kd, tl 210 pöördel). Seega on asjas tõendatud, et hagejal oli vedajaga suuline faktooringuleping, kuna nii hageja kui ka vedaja toonane seaduslik esindaja kinnitavad sellise lepingu sõlmimist ja olemasolu nendevahelises suhtes. Siiski ei saa eeltoodust järeldada, et tegemist oli kolmepoolse lepinguga, sest kostja seaduslik esindaja on eitanud vastava kokkuleppe sõlmimist ning väitnud vande all antud seletuses, et vedaja seaduslik esindaja tuli ja palus iga kord eraldi, kas saaks arve esitada hageja nimel, sest hageja maksab raha kiiremini kui kostja (I kd, tl 208 pöördel), samuti seda, et vedaja selgitas, et tal on hagejaga faktooringuleping (I kd, tl 210). Kolleegium märgib, et kuigi faktooringust
2-14-59996 on puudutatud ka faktooringu võlgnik (kostja), ei ole faktooringulepingu sõlmimiseks vaja tema tahteavaldust, sest tegemist on faktoori ja faktooringukliendi vahelise lepinguga. Seega ei välista kostja tahteavalduse puudumine faktooringulepingu olemasolu.
9.Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et faktoor (hageja) saab kahepoolse faktooringulepingu olemasolu korral alati nõuda faktooringu võlgnikult (kostja) faktooringu kliendi (vedaja) nõude täitmist. Selleks, et faktoor saaks nõuda faktooringu võlgnikult nõude täitmist, peab esmalt olema faktooringu kliendil nõue tekkinud ja ta peab olema selle faktoorile loovutanud, s.o andnud nõude käsutustehinguga faktoorile üle. Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et hageja esitatud arvete aluseks olevad veod tehti ja kostja pidi tasuma nende eest vedajale kokku 7337 eurot. Samuti ei ole faktooringu kliendi (vedaja) toonane seaduslik esindaja väitnud, et ta ei oleks hagis nimetatud nõudeid hagejale üle andnud ning on kinnitanud hageja õigust nõuda kostjalt veotasu sisse (I kd, tl 210 pöördel). Seega on vedaja loovutanud veolepingutest nr 057, nr 062, nr 064 ja nr 073 tulenevad veotasu nõuded hagejale ja hageja on nende sissenõudmiseks esitanud kostjale vastavalt arved nr 14224, nr 14265, nr 14245 ja nr 14291. III
10.Kostja on esitanud hagejale nõude täitmise kohta põhiliselt kaks vastuväidet. Esmalt väidab kostja, et vedaja ei ole talle nende nõuete loovutamisest teatanud, sh ei ole vedaja esitanud kirjalikku dokumenti ega teadet nõude loovutamise kohta. Teiseks väidab kostja, et ta on vedaja nõuded tasaarvestanud enda nõuetega vedaja vastu.
11.Iseenesest on õige kostja väide, et vedaja pidi talle nõude loovutamisest teatama. Erinevalt tavapärasest nõude loovutamisest on faktooringu klient VÕS § 257 järgi kohustatud teatama faktooringuvõlgnikule nõude loovutamisest. Kuni võlgnikule ei ole nõude loovutamisest teatatud, saab ta pidada võlausaldajaks endiselt faktooringu klienti, s.o oma lepingupartnerit. Sellise teatamiskohustuse eesmärk on küll ühest küljest faktooringu võlgnikule vajaliku informatsiooni edastamine, et vältida täitmist valele isikule, kuid peamine eesmärk on siiski faktoori kaitse juhuks, kui faktooringu klient peaks sama nõude loovutama veel kellelegi teisele, sest teatamine annab nõude loovutamisele prioriteedi (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, 2007. § 257 kommentaar, p 3.1). Nõude loovutamisest teatamise tagajärg tuleneb VÕS §-st 170. Kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et ta on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse VÕS § 170 järgi, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv, sama kehtib juhul, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Seega on pärast nõude loovutamisest teada saamist võlgnikul kohustus täita nõue uuele võlausaldajale (sh faktoorile). Praeguses asjas haakuvad omavahel nii hageja ja vedaja toonase seadusliku esindaja kui ka kostja seadusliku esindaja ütlused selles, et pooltel oli välja kujunenud praktika, mille kohaselt tõi vedaja seaduslik esindaja loovutatud nõuete alusel hageja esitatud arved ise kostjale ning kostja tasus selliselt esitatud arved otse hagejale. Kostja väited hagis nimetatud arvete sel viisil edastamise kohta on olnud menetluses mõnevõrra vastuolulised. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et kostja raamatupidaja tunnistajana antud ütlused selle kohta, et ta ei ole hagi aluseks olevaid arveid näinud, ei ole usaldusväärsed ning on vastuolus tema muude
2-14-59996 ütlustega. Seega on asjas tõendatud, pooltel oli välja kujunenud praktika, mille kohaselt teatas vedaja iga konkreetse hageja esitatud arve kostjale toomisel, et see tuleb tasuda hagejale. Kuna vedaja oli teatanud ka sellest, et tal on hagejaga faktooringuleping, siis koosmõjus saab neid asjaolusid mõista selliselt, et vedajal ja kostjal oli kujunenud praktika, mille kohaselt teatas vedaja (faktooringu klient) iga arve toomisega arvel esitatud nõude loovutamisest. Lepingupooled on VÕS § 25 lg 1 järgi oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud mh järgima praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud.
12.Õige on ka kostja väide, et nõude loovutamise korral on võlgnikul iseenesest õigus keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kuni talle ei ole kirjalikult teatatud nõude loovutamisest. Võlgnik võib VÕS § 172 järgi keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Eeltoodu kehtib ka siis, kui nõue loovutatakse faktooringulepingu alusel. Viidatud säte ei välista siiski uue võlausaldaja (faktoori) nõude maksmapanekut, vaid annab võlgnikule üksnes õiguse keelduda täitmisest, kuni ta ei ole kindel, et tegemist on õige võlausaldajaga, ning kahtluse korral peab võlgnik nõudma seniselt võlausaldajalt kirjalikku teadet (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, 2007. § 172 kommentaar, p 3). Arvestades praeguses asjas kostja ja vedaja vahel väljakujunenud praktikat, ei saanud kostjal olla kahtlust selles, et vedaja loovutas nõude hagejale. Samuti ei ole kostja nõudnud vedajalt loovutamise kohta kirjalikku dokumenti, lükates sellega justkui oma täitmise kohustust edasi. Seetõttu oleks kostja täitmisest keeldumine praegusel juhul vastuolus TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Samuti on kostja saanud vähemalt kohtumenetluses kätte hageja esitatud tõendi, s.o vedaja
11.veebruari 2015. a kirja, milles vedaja toonane seaduslik esindaja kinnitab, et on nõuded loovutanud (I kd, tl 65). Sellest tulenevalt ei ole kolleegiumi hinnangul kostjal alust keelduda täitmisest.
13.Viimaks tuleb kostja arvates jätta hagi rahuldamata seetõttu, et ta on hagi aluseks olevatest veolepingustest tulenevad nõuded tasaarvestanud oma sõiduki kasutamise lepingust tulenevate nõuetega vedaja vastu. Kolleegium nõustub kostja väitega, et võlgnikul on põhimõtteliselt õigus tasaarvestada oma nõue, sh nõude loovutamise korral. Sellest tulenevalt ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga, et tulenevalt VÕS § 258 regulatsioonist ei saa võlgnik tasaarvestada faktoori (hageja) nõudega oma nõuet faktooringu kliendi (vedaja) vastu, mis tuleneb võlgniku ja faktooringu kliendi (vedaja) vaheliselt lepingust, millel puudub igasugune kokkupuude faktooringulepinguga. Nõude loovutamise korral võib võlgnik VÕS § 171 lg 1 järgi esitada uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Eeltoodu kehtib kolleegiumi hinnangul ka siis, kui nõue loovutati faktooringulepingu alusel. Seega saab võlgnik esitada ka faktoorile vastuväite, et nõue on lõppenud võlgniku ja algse võlausaldaja nõuete tasaarvestusega enne nõude loovutamist.
2-14-59996 Lisaks võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude VÕS § 171 lg 3 järgi tasaarvestada ka uue võlausaldaja nõudega. Riigikohus on leidnud, et võlgnik võib selle sätte järgi oma nõude võlausaldaja vastu tasaarvestada üksnes juhul, kui õiguslik alus, millel põhineb võlgniku tasaarvestuseks kasutatav nõue, on olemas nõude loovutamise ajal (Riigikohtu 28. märts 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-12, p 11). Seejuures võib võlgnik tasaarvestada ka nõudeid, mis tulenevad senise võlausaldajaga sõlmitud teistest lepingutest (mis ei ole seotud nõue loovutamise lepinguga), kuid seejuures tuleb võlgnikul tõendada, et tal on olemas nõue senise võlausaldaja vastu ning et täidetud on VÕS §-s 197 sätestatud tasaarvestamise eeldused (Riigikohtu 4. märts 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-09, p 10). VÕS § 171 lg 3 järgi ei või võlgnik siiski nõuet tasaarvestada, kui: 1) võlgnik on oma nõude omandanud kolmandalt isikult ja ta teadis või pidi selle nõude omandamisel teadma, et tema vastu suunatud nõue on loovutatud või 2) võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi. Riigikohus on leidnud, et võlgnik peab tõendama ka seda, et VÕS § 171 lg-s 3 sätestatud tingimused on täidetud (Riigikohtu 28. märts 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-12, p 12).
14.Praeguses asjas on kostja 17. märtsi 2015. a vastuses hagiavalduse täiendustele märkinud, et vedaja jättis tasumata osa rendiarveid ja remondiga seotud arved, mistõttu tasaarvestas kostja need nõuded veotasuga (I kd, tl 71). Oma nõude tõendamiseks on ta esitanud kohtule vedajale kinnitamiseks esitatud saldokinnituse (I kd, tl 77) ja sellel kajastatud arved (I kd, tl 107–110). Arvete kohaselt võlgneb vedaja kostjale sõiduki kindlustusmaksete eest 302 eurot 31 senti, remondi eest 4248 eurot 38 senti, maikuu renditasu 1692 eurot (koos käibemaksuga) ja juunikuu renditasu 733 eurot 20 senti (koos käibemaksuga). Samuti esitas kostja tõendina vedajale 14. juulil 2014 edastatud pretensiooni, milles palus tasuda vedajal üksnes remondikulude eest 4248 eurot 38 ja teatas, et peab need arve nr 61 alusel kinni (I kd, tl 144).
15.Kuna maakohus ei ole asja lahendades selgitanud, kas tasaarvestuse materiaalsed ja formaalsed eeldused VÕS § 197 ja 198 tähenduses ja tasaarvestuse eeldused nõude loovutamise korral VÕS § 171 lg-te 1 ja 3 järgi olid täidetud, ei saa kolleegium asjas ise uut otsust selles osas teha, ohustamata seejuures oluliselt poolte kaebeõigust. Seetõttu tuleb asi saata selles osas maakohtule alates eelmenetluse staadiumist uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb mh selgitada, millal loovutas vedaja oma nõuded hagejale, millal muutusid tasaarvestatavad nõuded sissenõutavaks ja kas olukorras, kus kohus on tuvastanud faktooringulepingu ja selle alusel nõuete loovutamise hagejale, soovib kostja tugineda endiselt üksnes tasaarvestusele vedaja nõudega enne nõude loovutamist (VÕS § 171 lg 1) või ka nõude loovutamise järel tasaarvestusele hageja nõudega (VÕS § 171 lg 3).
16.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele maakohtu menetluslike rikkumiste kohta märgib kolleegium, et maakohus on küll rikkunud TsMS § 452 lg-t 3, kui jättis asja arutamist lõpetaval kohtuistungil teatamata, millal ja kuidas kohtuotsus avalikult teatavaks tehakse, kuid nimetatud rikkumine ei ole kolleegiumi hinnangul toonud endaga kaasa ebaõiget lahendit osas, milles ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata. IV
17.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse tasaarvestuse vastuväite osas ja saadab asja selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja
2-14-59996 hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 II lause ja § 174 lg 6 järgi maakohtu otsustada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.