R.K hagi A.M ja K.M vastu solidaarselt kahju 108 080 krooni hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.11.2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R.K apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
5. aprill 2007. a, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja R.K, esindaja adv Annemarie Kunila; kostjad A.M ja K.M, esindaja Aare-Matti Inglist.
RESOLUTSIOON
Tühistada Harju Maakohtu 01.11.2006 otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates.
Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja isa H.K esitas 25.01.1994 Lääne-Viru Maakohtule hagiavalduse K.M vastu, mille üheks nõudeks oli omandiõiguse tunnistamine poolele x asuvale elamule koos kõrvalhoonetega. H.K surma järel sai nimetatud asjas hagejaks õigusjärgluse alusel R.K. Alaealist kostjat esindas kohtumenetluses tema seaduslik esindaja A.M. Viru Ringkonnakohtu 17.05.1999 kohtuotsusega tunnustati R.K omandiõigust 1⁄2 mõttelisele osale x asuvale elamule koos kõrvalhoonetega.
Kohtumenetluse ajal 03.06.1997 kostja K.M oma seadusliku esindaja A.M nõusolekul võõrandas nimetatud elamu koos kõrvalhoonetega 160 000 krooni eest. Lääne-Viru Maakohtu 15.03.1994 hagi tagamise määrusega tsiviilasjas nr.2-266/94 oli elamu x arestitud, mis tähendas, et kostja ei võinud vara arestimise momendist alates seda vara võõrandada. Lääne-Viru Maakohtu 08.11.1995 otsusega tsiviilasjas 2-510/95 küll hagi tagamine tühistati,
kuid hoonete võõrandamise ajaks ei olnud nimetatud kohtuotsus enam jõus, mida pidi teadma ka K.M esindaja A.M. Seda põhjusel, et 14.02.1997 Lääne-Viru Maakohus oma kirjaga nr.2-510/95 teavitas A.M, et H.K esindaja apellatsioonikaebus 08.11.1995 kohtuotsusele on edastatud Viru Ringkonnakohtule. Viru Ringkonnakohtu 30.05.1997 otsusega tühistati Lääne-Viru Maakohtu 08.11.1995 otsus tsiviilasjas nr.2-510/95.
3.Hoonete võõrandamisega tekitati hagejale kostjate poolt varaline kahju. Hagejal ei olnud omandi kaotamise tõttu võimalik ostueesõigusega erastada hoonete juurde maad, tema kasuks tehtud kohtuotsust ei ole võimalik täita. Kostjate kahju tekitav käitumine oli õigusvastane, kuna see oli Lääne-Viru Maakohtu 15.03.1994 hagi tagamise määruse vastane. Kostjate poolt 03.06.1997 allkirjastatud ostu-müügi ja pandilepingu p-s 1.4 on kostjad teadlikult vääralt kinnitanud, et lepinguobjekti suhtes pole vaidlusi ega pole selle müümist keelustatud. Ühiselt kahju tekitanud isikud vastutavad hageja ees solidaarselt. Hageja taotles kahjunõude põhjendatuse osas vaheotsuse tegemist. Kostjate vastuväited
4.Kostjad hagi ei tunnistanud. Väär ja vastuolus asjas esitatud tõenditega on hageja väide, nagu oleks ta kaotanud omandiõiguse 1⁄2 mõttelisele osale x linnas x asuvast elamust koos kõrvalhoonetega, kuna kostja on kohtumenetluse ajal elamu koos kõrvalhoonetega võõrandanud. Hageja omandiõigust 1⁄2 mõttelisele osale kõnealusest majavaldusest tunnustati 17.05.1999 kohtuotsusega. Kohtuotsuse tegemise ajal kuulus elamu ja kõrvalhooned Aivar Metsale, kes oli menetlusse kaasatud ka kolmanda isikuna. Hageja ei ole esitanud ühtegi asjaolu ega tõendit, millest nähtuks, et kostjad oleksid rikkunud 17.05.1999 kohtuotsusega tsiviilasjas nr II-2-92/99 tunnustatud hageja omandiõigust. Väärad on hageja väited kahju esinemise ja põhjusliku seose olemasolu kohta kostja tegevuse ja hagejal väidetava kahju tekkimise osas. Hageja ei ole kostjate tegevuse tagajärjel mingit kahju saanud. TsK § 448 eeldab tsiviilvastutuse tekkimise eeldustena muuhulgas kahjutekitanu käitumise õigusvastasust ning süüd. Hoonete võõrandamisel lähtusid kostjad Lääne-Viru Maakohtu 08.11.1995 kohtuotsusest, millega hagi tagamiseks kohaldatud võõrandamise keelumärge elamule otsustati tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Kohtuotsusele tehti jõustumismärge 20.11.1995. Seetõttu puudub asjas kostjatel süü. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
5.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus otsustas teha vaheotsuse nõude põhjendamatuse või põhjendatuse kohta. Kohus leidis, et nõue on põhjendamatu. TsMS § 449 lg 2 kohaselt, kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.
6.Hageja isa H.K esitas 25.01.1994 Lääne-Viru Maakohtule hagi K.M (sünd xx.xx.xxxx) vastu, mille üheks nõudeks oli omandiõiguse tunnistamine poolele x asuvale elamule koos kõrvalhoonetega. Lääne-Viru Maakohtu 15.03.1994 hagi tagamise määrusega tsiviilasjas nr 2-266/94 oli elamu x arestitud. Lääne-Viru Maakohtu 08.11.1995 otsusega tsiviilasjas nr 2510/95 jäeti H.K hagi K.M vastu rahuldamata ja hagi tagamiseks kohaldatud võõrandamise keelumärge tühistati. Nimetatud otsusele apellatsioonikaebuse esitamise viimane tähtaeg oli 29.11.1995. H.K esitas kohtule apellatsioonikaebuse 06.12.1995. Samal päeval tagastas kohus kaebuse, kuna see oli esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaja ennistamist ei taotletud. Nimetatud määrusele esitas H.K esindaja R.K erikaebuse, mis omakorda tagastati, kuna määrus ei olnud kaevatav. 10.01.1996 esitas R.K avalduse apellatsioonikaebuse tähtaja ennistamiseks. Nimetatud avaldust arutati mitmes kohtuastmes korduvalt kuni Viru Ringkonnakohus 23.12.1996 määrusega ennistas apellatsioonikaebuse esitamise tähtaja. 03.06.1997 võõrandas K.M seaduslik esindaja A.M x asuvad hooned A. M. Viru
Ringkonnakohtu 17.05.1999 kohtuotsusega tunnustati R.K omandiõigust 1⁄2 mõttelisele osale x asuvale elamule koos kõrvalhoonetega. Menetlusse oli kolmanda isikuna kaasatud hoonete omanik A. M. Toodud asjaolusid pooled ei vaidlusta.
7.Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut, kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
1.juulit 2002 aga seni kehtinud seadust. Teisele isikule kahju tekitanud isikul tekib kohustus hüvitada täielikult tekitatud kahju siis, kui esinevad seaduses ettenähtud tingimused. Kahju tekitamise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 kehtestab selliste tingimustena kahju esinemise, kahjutekitava käitumise õigusvastasuse, põhjusliku seose esinemise õigusvastase käitumise ja saabunud tagajärje (kahju) vahel ning kahjutekitanu süü.
8.Hageja väitis, et temal on tekkinud kahju seoses asjaoluga, et 17.05.1999 kohtuotsusega tunnustas Viru Ringkonnakohus tema omandiõigust 1⁄2 mõttelisele osale x asuvale elamule koos kõrvalhoonetega, kuid tema jäi hoonetest ilma, sest hoonete omanik K.M on need kohtumenetluse ajal võõrandanud ning otsust ei ole võimalik täita. Kohus nõustus hagejal kahju esinemisega, kuid ei tuvastanud kostjate käitumise õigusvastasust. 03.06.1997 müüs A.M K.M seadusliku esindajana x asuva elamu koos kõrvalhoonetega A. M. K.M oli hoonete ainuomanik. Takistusi hoonete võõrandamiseks ei esinenud. Lääne-Viru Maakohtu 15.03.1994 määrusega oli nimetatud elamu arestitud, kuid Lääne-Viru Maakohtu 08.11.1995 otsusega, mis jõustus 20.11.1995, oli hagi tagamiseks kohaldatud võõrandamise keelumärge tühistatud. Seega ei lasunud hoonetel pärast kohtuotsuse jõustumist kuni hooneregistri õiendi väljastamiseni mingeid piiranguid. Kostjate käitumine hoonete võõrandamisel ei olnud õigusvastane. Kuna Lääne-Viru Maakohtu 08.11.1995 otsuse vaidlustamised toimusid tähtaegade rikkumisega, siis otsus, milles sisaldus hagi tagamise tühistamine, jõustus 20.11.1995. Kohtuotsus, millega hagi tagamine tühistati, sai jõustumismärke põhjusel, et R.K esitas apellatsioonikaebuse ettenähtud tähtajast hiljem, samas tähtaja ennistamist ei taotlenud. Järgnevalt vaidlustas ta apellatsioonkaebuse tagastamise, mida seaduse kohaselt ei saa vaidlustada. Taotluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks esitas hageja alles kuu hiljem s.o 10.01.1996. Seega R.K juriidiliselt asjatundmatu käitumine andis võimaluse kohtuotsuse jõustamiseks. Toimikust nähtuvalt väljastati jõustunud kohtuotsus 08.01.1996 pooltele ja täitevbüroole. R.K H.K esindajana ei tegutsenud tsiviilasja nr 2324/97 menetlemisel Lääne-Viru Maakohtus vajaliku hoolsusega. Tsiviiltoimiku teadetelehelt nähtuvalt väljastati jõustunud kohtuotsus ka temale. Sellele vaatamata R.K ei kontrollinud järgneva ligi 3-aastase perioodi jooksul hagi tagamise jõusolekut hooneregistris. Taotluse hagi uuesti tagamiseks esitas ta alles pärast hoonete võõrandamist A. M. 30.06.1998 jättis kohus R.K sellekohase taotluse rahuldamata. 03.06.1998 esitas R.K kohtule hagi ostu-müügilepingu tühiseks tunnistamiseks, kuid loobus sellest 30.06.1998.
9.Hoonete müügiga 03.06.1997 ei saanud A.M ja K.M tekitada R.Kle kahju, sest ta ei olnud hoone omanik. Tema omandiõigust hoonetele tunnistas kohus 17.05.1999, s.o. ligi 2 aastat hiljem. 17.05.1999 oli hoonete omanikuks A. M, kes osales menetluses kolmanda isikuna. Viru Ringkonnakohtu 17.05.1999 otsus ei olnud täidetav juba otsuse kuulutamisel. Asjaolu, kas A.M teadis või pidi teadma, et apellatsioonikaebus ringkonnakohtule edastati, mille tulemusena menetlus jätkub, ei muuda tema käitumist, s.o. hoonete müümist, õigusvastaseks. Kohus ei nõustunud R.K seisukohaga, et kostja käitumise õigusvastasust tõendab see, et A.M oli K.M esindajana teadlik sellest, et hoonete võõrandamise ajaks ei olnud Lääne-Viru Maakohtu 08.11.1995 kohtuotsus enam jõus: Lääne-Viru Maakohus teavitas A.Mt
14.02.1997 kirjaga nr 2-510/95 sellest, et H.K esindaja apellatsioonikaebus 08.11.1995 kohtuotsusele on edastatud Viru Ringkonnakohtule; Viru Ringkonnakohtu 30.05.1997 otsusega tühistati Lääne-Viru Maakohtu 08.11.1995 otsus tsiviilasjas nr 2-510/95. Kuna A.M ja K.M käitumine ei olnud õigusvastane, on kahju hüvitamise kohustise tekkimine välistatud. Kohus ei pidanud vajalikuks täiendavalt vaagida ülejäänud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohustise elementide esinemist. Apellatsioonkaebuse põhjendused
10.Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsus ning uue otsusega rahuldada vaheotsuse tegemiseks esitatud nõuded.
11.Maakohus nõustus hagejal kahju esinemisega, kuid leidis, et hoonete müügiga ei saanud kostjad hagejale kahju tekitada. Kohus leidis, et hoonete müügiga 03.06.1997 ei saanud A.M ja K.M tekitada R.K kahju, sest ta ei olnud hoone omanik. Tema omandiõigust hoonetele tunnistas kohus 17.05.1999, s.o ligi kaks aastat hiljem. Sel ajal oli hoonete omanikuks A. M, kes osales menetluses kolmanda isikuna. Nimetatud otsusega tuvastati, et hageja õiguseellasel H.K oli tekkinud ühine omand E.I 02.04.1976 soetatud elamule koos kõrvalhoonetega. Kuna kostjad võõrandasid 03.06.1997 hageja õiguseellasega ühises omandis oleva elamu koos kõrvalhoonetega, siis kostjate poolt tekitati kahju esmalt hageja õiguseellasele. Kostjate poolt hageja õiguseellasele seni hüvitamata kahju on sisuliselt õigusjärgluse alusel hagejale tekitatud kahju. Ühine omand on AÕS § 70 lg 2 alusel kas kaasomand või ühisomand. Kuna hageja õiguseellase ja kostjate vahel olid ühisomandi osad määratlemata, siis oligi hagetud omandiõiguse tunnustamist määratud osale, s.o 1⁄2 mõttelisele osale omandist. Viru Ringkonnakohtu 17.05.1999 otsus ei tähenda, et hagejal või hageja õiguseellasel oleks puudunud enne ringkonnakohtu otsust omandiõigus. Omandiõigust tunnustavat otsust oli vaja juba seetõttu, et omandi osade suurused olid ühises omandis määratlemata, kuid see oli vajalik kahju suuruse määramiseks.
12.Kostjate vastutuse kindlakstegemiseks tuli kohtul tuvastada kahju tekitava käitumise õigusvastasus. Maakohus leidis põhjendavas osas, et 03.06.1997 kui A.M K.M seadusliku esindajana müüs x asuva elamu koos kõrvalhoonetega A. M, ei lasunud kuni hooneregistri õiendi väljaandmiseni mingeid piiranguid, mille tõttu kostjate käitumine hoonete võõrandamisel ei olnud õigusvastane. Sellega apellant ei nõustu. Võimalik eksimus LääneViru Hooneregistri talituses ei saa olla aluseks kostjate käitumise õiguspärasuse hindamisel. Lääne-Viru Hooneregistri eksimust kinnitab asja juurde võetud toimikus nende endi 01.07.1994 kiri nr 1578, mille kohaselt pärast 08.11.1995 kohtuotsust ei järgnenud mingisuguseid piiranguid, siis järeldati, et piiranguid enam ei ole. Oluline on see, et võõrandamise hetkel 03.06.1997 kostjad ise olid teadlikud, et elamul koos kõrvalhoonetega lasusid piirangud, sest Viru Ringkonnakohtu 30.05.1997 otsusega oli jõus ka hagi tagamise 15.03.1994 määrus. Kostjad andsid hoonete ostu-müügi ja pandilepingu sõlmimisel teadlikult vale kinnituse, et lepinguobjekti suhtes pole vaidlusi ning sellel pole ka keelumärget. Seega oli kostjate käitumine hoonete võõrandamisel 03.06.1997 mitmeti õigusvastane. Kohus jättis kohaldamata 1997.a kehtinud TsMS § 241 lg 3 ja AÕS § 70 sätted. Vastus apellatsioonkaebusele
13.Kostjad pidasid maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palusid jätta kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
14.Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb tühistada ning
kooskõlas § 657 lg 1 p-ga 3 saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kuna maakohus tegi vaheotsuse ning tunnustas nõude põhjendamatust ja jättis hagi TsMS § 449 lg 2 alusel rahuldamata, siis selle otsuse tühistamisel ei ole ringkonnakohtul võimalik uut otsust teha. Ka nõude põhjendatuse või põhjendamatuse üle ei ole ringkonnakohtul võimalik otsustada, sest esimese astme kohus on jätnud olulisele osale hageja esiletoodud asjaoludest hinnangu andmata. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud ei ole.
15.Vastavalt VÕSRakS §-le 11 kohaldatakse võlasuhtes, mis on tekkinud enne 01.07.2002, varem kehtinud seadust. Seega kuulusid kohaldamisele tsiviilkoodeksi sätted, mida maakohus ka õigesti märkis, kuid viitas ebaõigesti kestvuslepinguid reguleerivale normile (VÕSRakS § 12). Kohus asus seisukohale, et tegemist on kahju tekitamisest tuleneva nõudega ning tuginedes TsK §-le 448 leidis, et nimetatud normis ettenähtud kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu.
16.Hageja rahaline nõue kostjate vastu tugines asjaolule, et hageja õiguseellasele omandiõiguse alusel kuulunud vara on kostjate poolt võõrandatud (tehing teostati alaealise kaasomaniku K.M seadusliku esindaja A.M poolt). Hageja formuleeris oma nõude kahju hüvitamisena, tuginedes materiaalõigusliku alusena 09.05.2005 esitatud hagiavalduses TsK §-dele 477 ja 459 (tl 1-2). Kostjad vaidlesid hagile vastu väites, et võõrandatud vara kuulus omandiõiguse alusel müüjale ning seda ei olnud kohtumenetluse ajaks arestitud. Vastuväitele esitas omakorda vastuse hageja, kes leidis, et kahju hüvitamise nõude puhul ei oma tähtsust elamu võõrandamise hetkel selle seaduslikkus ega Lääne-Viru Maakohtu otsuse vahepealne jõustumine, kuna see otsus on hiljem tühistatud ja tehtud uus otsus (tl 29). 13.12.2005 eelistungil jäi hageja oma nõude juurde ja palus pool müügitehingu alusel saadud rahast kostjatelt välja mõista (tl 36). Kostja A.M vaidles nõudele vastu ja leidis endiselt, et võõrandatud vara kuulus tehingu tegemise ajal tema tütrele K.Mle. Samuti väitis ta, et tegelik müügihind oli lepingus märgitust 40 000 krooni võrra väiksem (selle tõendamiseks taotles ta ostja A. M tunnistajana ülekuulamist). 02.03.2006 eelistungil esitasid kostjad kirjalikult täiendavad seisukohad (tl 43-44), milles märkisid, et lepinguvälise kahju tekitamise eelduseks TsK § 448 lg 1 kohaselt on kahju tekkimine kannatanule ning leidsid, et kostjate tegevuse tagajärjel ei ole hageja mingit kahju saanud ning kostjad ei ole hageja arvel alusetult rikastunud. Vastuseks kostjate täiendavatele vastuväidetele esitas hageja 29.03.2006 omapoolse seisukoha (tl 56-57), milles märkis, et kuigi seaduse kohaldamine on kohtu ülesanne, tuleks kohaldada TsK § 477 lg-t 6, kuna tegemist on otsese kahjuga, mis seisneb hageja vara vähenemises ja kostjate vara säästmises hageja arvel (kostjatel oli vähemalt Viru Ringkonnakohtu 23.12.2006 määrusest teada, et asjas ei ole jõustunud kohtuotsust ega ole hagi tagamine tühistatud; lisaks sellele tühistas Viru Ringkonnakohus Lääne-Viru Maakohtu otsuse 30.05.2007, s.o enne vara võõrandamist).
17.Eeltoodust nähtuvalt on hageja hagi alusena nimetanud asjaolud, mille kohaselt tuleks tema nõue kvalifitseerida TsK § 477 järgi alusetust omandamisest tuleneva nõudena. Nõude põhjendatuse üle otsustamisel ei ole kohus neid asjaolusid arvestanud ega neile oma hinnangut andnud. Hagejale omandiõiguse alusel kuulunud vara, s.o hoonete mõttelise osa, võõrandamisega tekitatud kahju ei ole oma olemuselt deliktiline kahju TsK § 448 mõttes, vaid alusetu omandamine TsK § 477 tähenduses. Kuigi vastuseks kohtu nõudmisele on hageja andnud omapoolse hinnangu kahju hüvitamise eelduste kohta (tl 105-107), ei ole see käsitatav hagi aluse muutmisena. Kohtul lasus kohustus hinnata kõiki hageja esiletoodud asjaolusid ning nende põhjal teha järeldus nõude põhjendatuse kohta. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks märkida, et asja uuel läbivaatamisel peaks kohus kaaluma vaheotsuse
tegemise otstarbekust. TsMS § 449 lg-st 1 tulenevalt on vaheotsuse tegemine nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta õigustatud eelkõige siis, kui menetluses on hagi raha saamiseks, kuid nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas. Antud juhul neid asjaolusid toimikust ei nähtu.
18.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et vara võõrandamise ajal oli K.M hoonete ainuomanik, mistõttu ei saadud selle tehinguga hagejale kahju tekitada. Selline järeldus ei ole kooskõlas asja materjaliga. Kuigi antud juhul on hageja omandiõigust vaidlusalusele varale kohtulikult tunnustatud, ei saa sellest teha järeldust, et hageja omandiõigus oleks tekkinud kohtuotsusest. Tunnustatud õigus eksisteeris sõltumata kohtuotsusest. Hageja väitel rikuti tema õigusi sellega, et võõrandati temale omandiõiguse alusel kuulunud vara (kostjad rikastusid hageja arvel). Oma olemuselt sarnaneb alusetust rikastumisest tulenev väljaandmisnõue kahju hüvitamise nõudega, kuid alusetu rikastumise võlasuhte tekkimise seisukohalt pole oluline, kas võlgnik oli süüdi selles, et rikastus alusetult võlausaldaja arvel. Kui omandaja tegevus või tegevusetus on vara omandamise momendil süüline, on tegemist kahju tekitamisest tuleneva kohustusega. TsK § 477 kohaldamise eelduseks on süü puudumine. Alusetu rikastumisega on tegemist siis, kui üks isik saab varalist kasu, mis õiguse järgi peaks kuuluma teisele isikule. Isikul, kelle arvel alusetult rikastuti, on õigus nõuda, et alusetult rikastunud isik annaks välja alusetu rikastumise teel saadu või hüvitaks saadu väärtuse. Kui vara on võõrandatud, siis tuleb selle väärtus hüvitada rahas. Maakohus neile asjaoludele tähelepanu ei omistanud.
19.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ning saadab tsiviilasja menetlemiseks esimese astme kohtule, siis jaotatakse menetluskulud poolte vahel asja uuel lahendamisel.
Ü.Jänes
G.Kivinurm
M.Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.