Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Võlausaldaja avaldus

Tsiviilasi nr 2-07-13000

Avalduse kohaselt on võlausaldaja võlgnikule loovutanud nõuded kolme võlgniku vastu 19.08.2004.a. sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel kokku 15 257 485,65 kr, millest pidi võlgnik tasuma võlausaldajale osamaksetena 15 257 485,65 ajavahemikus 30.11.2004.a. kuni 30.08.2008.a. Avalduse esitamise ajaks on võlgnik tasunud vaid 4 500 000,00 kr ning keeldunud tasumast sissenõutavaks muutunud osamakseid summas 3 900 000,00 kr. Viivitatud osamaksete eest on võlausaldajal õigus nõuda lepingu p 2.3 alusel viivist 0,15% viivitatud summalt päevas ja viiviste suurus on avalduse esitamise ajaks 1 043 550,00 kr. Seega on võlausaldajal nõe võlgniku vastu 4 943 550,00 kr. 12.03.2007.a. esitas võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse, milles ta nõudis võla tasumist 10 päeva jooksul. Võlgnik võlga tasunud ei ole. Samuti osundas võlausaldaja, et võlgnik on asunud oma vara võõrandama. Nii olevat ta üleandnud mitterahalise sissemaksena temale kuuluvale äriühingule OÜ ESTVIPTRANS kinnistud, mille väärtus on kordades suurem osakapitalist 40 000,00 kr. Samuti on võlgnikul võlgnevus maksu- ja tolliametile. Võlausaldaja palub algatada pankrotimenetlus. Võlgniku vastuväiteid võlausaldaja ei tunnista, kuna need on paljasõnalised ja alusetud. Võlgniku vastuväited Võlgnik vaidleb avaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt on leiab võlgnik, et leping on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Võlgniku arvates seisneb selline vastuolu selles, et võlausaldaja loovutas nõuded juba pankrotis olevate äriühingute vastu. Seetõttu on tegemist võlausaldaja poolt liigkasuvõtmisele sarnase tegevusega, mis on Riigikohtu arvates üks heade kommete vastasuse tingimusi (RK otsus 3-2-1-106-00). Võlgniku väidete kohaselt on võlausaldaja ärakasutanud oma seisundit ja asjaolu, et võlgniku aktsionär Igor Kleinert ning tema sugulane Nikolai Kleinert olid tegevad Võlausaldaja juhtorganites. Võlausaldaja tavapärase majandustegevuse käigus realiseerunud riisiko, mis seisnes vaidlusaluse lepinguga loovutatud võlgnevuste tekkes. Võlausaldaja soovis panna vastutavaks nende kahjude eest Kleinerteid, kuid kuna nad ei nõustunud seda oma isiklikuks võlaks võtma siis sõlmiti I.Kleinerti kui võlgniku aktsionäri pealekäimisel vaidlusalune leping. Samuti osundab võlgnik, et vastavalt lepingu p 5.3 ei olnud võlgnikul isegi õigust nõuda endale loovutatud võlgnevust, vaid tal oli vaid õigus esineda võlausaldaja esindajana. Samuti juhib võlgnik tähelepanu sellele, et pooltel on kaks erinevat lepingu redaktsiooni, kus erinevus on muuhulgas viiviste määras. Nii nõuab võlausaldaja viiviseid lepingu p 2.3 alusel määras 0,15% viivitatud nõudelt, kuid võlgniku valduses olevas lepingus ei olegi p 2.3, kuid lepingu p 2.2 kohaselt on viivise määraks 0,015%. Võlgnik leiab, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue on ebaselge ja võlausaldaja peab seda tõendama hagimenetluse korras. Kuna lepingus on kokkulepitud vahekohtumenetlus, siis

Tsiviilasi nr 2-07-13000 tuleb antud lepingu kehtivus selgitada EKTK Arbitraažikohtus, kuhu võlgnik on juba ka pöördunud ja Arbitraažikohtu nõukogu on hagi vastu võtnud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära pooled ja tutvunud toimikumaterjalidega, leiab, et tuleb keelduda pankrotimenetluse algatamisest. Pankrotiseaduse § 15 lg 2 p 1 järgi jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kuna poolte vahel on vaidlus lepingu kehtivuses ja seetõttu ka pankrotinõude aluseks olevate kohustuste olemasolu osas, mida ei ole võimalik lahendada pankroti menetluse algatamise raames ning selle vaidluse tuleb lahendada üldises hagimenetlus (antud juhul vahekohtu menetluse) korras, siis tuleb keelduda pankrotimenetluse algatamisest. Kohus leiab, et võlgniku poolt esiletoodud asjaolud: lepingus kokkulepitud kohustuste ebaproportsionaalsus, võlgniku poolt igasuguse majandusliku otstarbekuse puudumine antud lepingus, võivad olla aluseks antud lepingu tühisuse tuvastamisel ja seetõttu langeb ära ka võlausaldaja nõue võlgniku vastu. Kohtu arvates on küsitava väärtusega pankrotis olevate äriühingute vastu nõuete loovutamine täishinna eest st nõude omandaja tasub nõude eest selle täis hinna, nagu seda on pooled teinud. Samuti on tsessioonile tavatu see, et uus võlausaldaja ei teata nõude loovutamisest võlgnikule, vaid lepivad kokku vana võlausaldajaga, et paremal juhul võib uus võlausaldaja esineda vaid kui esindaja (lepingu p 5.3). Samuti ei ole AS-il YY õigust pidada võlgnikelt saadud raha vaid ta peab saadu üle kandma koheselt võlausaldajale (p 5.2). Eelduslik äritegevuses on see, et iga äriühingu eesmärk on kasumi teenimine. Antud suhetes ei ole võlgnikul nõude omandamisest mingit kasu saada, kuna ta ei omandanud sisuliselt nõuet, sest ei saanud seda sisse nõuda oma nimele, vaid omandas vaid kohustuse tasuda teiste võlgnike võlga võlausaldaja ees. Võlausaldaja poolt esiletoodud muud asjaolud, nagu väidetavad võlad maksuametile, võlgniku poolt oma vara väidetav kahjumiga üleandmine oma lähikondlasele jne, ei oma tähtsust ja seetõttu ei kuulu analüüsimisele, kuna pankrotimenetluse algatamise esmaseks eeltingimuseks on selge nõude olemasolu, mida aga praegusel juhul kohtu arvates ei ole kohtule esitatud. Seega tuleb pooltevaheline vaidlus nõude olemasolu ja põhjendatuse osas selgitada lepingus kokkulepitud vahekohtumenetluses.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.