Pärnu Maakohus
Kohtunik
Ingrid Niinemägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.aprill 2007.a. Paide kohtumajas
Tsiviilasja number
2-07-4818
Tsiviilasi
Helde PM Tootmine OÜ hagi Rebruk Farm OÜ vastu 177 000.00 krooni võlgnevuse nõudes
Menetlusosalised
Hageja: Helde PM Tootmine OÜ, registrikood 10983676, Imavere küla Imavere vald Järvamaa Hageja esindaja Kerli Kase Kostja: Rebruk Farm OÜ, registrikood 10593900, Reopalu Väätsa vald Järvamaa Esindaja Alo Salm, nõustaja Kalle Grünthal
Asja läbivaatamise aeg
11.aprillil 2007.a. kohtuistungil
Rahuldada hagi osaliselt. Välja mõista Rebruk Farm OÜ-lt Helde PM Tootmine OÜ kasuks 77 281.00 (seitsekümmend seitse tuhat kakssada kaheksakümmend üks) krooni. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Edasikaebamise kord Kohtuotsust võib vaidlustada apellatsiooni korras Tallinna Ringkonnakohtus, esitades apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hageja nõue ja asjaolud OÜ Rebruk Farm ja PPF Nurme OÜ sõlmisid 10.veebruaril 2005.a. põllumajandusliku rendilepingu, mille kohaselt OÜ PPF Nurme rentis kostjale Järvamaal Imavere vallas asuvat Farmi kinnistut koos kinnistul asuva hoone ja hoones asuva varaga. Nimetatud rendilepingu kohaselt kohustus kostja tasuma OÜ-le PPF Nurme vara kasutamise eest renti 100 000.00 krooni ühes kalendrikuus, millele lisandub käibemaks. OÜ PPF Nurme müüs nimetatud kinnistu OÜ-le Helde PM Tootmine, millest tulenevalt võttis OÜ Helde PM Tootmine üle ka rendilepingust tulenevad õigused ja kohustused. Kostjal on seisuga 01.veebruar 2007.a. OÜ-le Helde PM Tootmine tasumata järgmised arved: arve nr 50005 summas 118 000.00 krooni tasumise tähtajaga 13.mai 2005.a. ja arve nr 50070 summas 59 000.00 krooni tasumise
tähtajaga 11.juuni 2005.a., kokku summas 177 000.00 krooni. Hageja saatis kostjale 02.veebruaril 2006.a. pretensiooni, milles palus võlgnevuse tasuda kümne päeva jooksul alates pretensiooni kättesaamise päevast, kuid kostja ei ole võlgnevust käesoleva ajani tasuma asunud. Eeltoodu alusel ning tuginedes Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, §-le 82, § 101 lg 1 p-le 1, § 108 lg-le 1, §-le 341 ja § 291 lg-le 1 palub hageja kostjalt välja võlgnevuse 177 000.00 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista (tl 31-32). Poolte vahel sõlmiti 10.veebruaril 2005.a. põllumajanduslik rendileping, mille punkti 2.4. kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale vara kasutamise eest renti 100 000 krooni kuus, millele lisandub käibemaks. Hageja on esitanud kostjale 4 arvet kokku summas 472 000.00 krooni. Hagiavalduse lisas esitatud arvet nr 50070 kuupäevaga 01.juuni 2005.a. hageja kostjale esitanud ei ole. Nendest esitatud arvetest on kostja hagejale tasunud kokku 354 000.00 krooni. Tasumata on arve nr 50005, sest tulenevalt VÕS § 110 võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu. Kostja selgitab oma nõude asjaolusid: 04.aprillil 2005.a. teatas kostja hagejale kirjalikult, et kostja soovib lõpetada rendilepingu ennetähtaegselt alates 15.juunist 2005.a. ja seda põhjusel, et puudus piimatootmiseks vajalik tootmismaa (karjamaa, söödatootmismaa, sõnniku laotamismaa), kuigi enne lepingu sõlmimist oli kinnistu omanik suuliselt kinnitanud, et eelpoolnimetatud tootmismaad on tal olemas. 10.juunil 2005.a. saatis kostja hagejale teatise, milles kostja esitas pretensiooni seoses sellega, et 10.veebruaril 2005.a. sõlmitud müügilepingus toodud vara kogus ei vasta tegelikkusele. Kostja hinnangul oli puudujääk 150 000.00 krooni. Lisaks eeltoodule on hageja jätnud kostja 10.juuni 2005.a. arve nr 46 summas 50 424.40 krooni tasumata. Kostja arvates võlgnes hageja talle 200 424.40 krooni, millele lisanduks 32 143.40 krooni selle eest, et hageja saanud veebruarikuu eest suuremat renditasu kui oleks pidanud saama. Vastavalt rendilepingule oli rendisumma ühes kuus 100 000 krooni, kuid rendileping sõlmiti 10.veebruaril, seega kuuluks rent tasumisele 19 päeva eest. Arvutuslikult on hageja saanud seega 32 143.40 krooni rohkem rendiraha. Seega on hageja võlgnevus kostja ees 232 567.80 krooni. Teatise eesmärk oli tasaarvestuse avaldus, kuid sellele avaldusele hageja seni vastanud ei ole. Kuna hageja kuni hagi esitamiseni kostja teatisele vastanud ei olnud, oli kostja seisukohal, et hageja on tasaarvestusega nõustunud ning poolte vahel kohustusi ei ole. Hageja seisukohad kostja vastuväidetele Hageja kostja vastuväidetega ei nõustu (tl 60-62; 67-68). Nimelt ei nõustu hageja selle kostja väitega, et kostja ei ole saanud arvet nr 50070. Hageja on seisukohal, et rendileping lõpetati 15.juunil 2005.a. ja arve esitati, sest ei näe põhjust arve esitamata jätmiseks. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja ja kostja vahel 10.veebruaril 2005.a. sõlmitud müügilepingus toodud vara kogus ei vastanud tegelikkusele ning nende hinnangul oli puudujääk 150 000.00 krooni. Hageja juhib kohtu ja kostja tähelepanu sellele, et kõnealune 10.veebruaril 2005.a. sõlmitud müügileping sõlmiti OÜ PPF Nurme ja kostja vahel, mitte hageja ja kostja vahel. Seega jääb hagejale selgusetuks, miks esitas kostja nimetatud müügilepingu väidetavate puuduste kohta arve hagejale ja seda neli kuud peale kõnealuse müügilepingu sõlmimist. Kinnisasja võõrandamisel lähevad uuele omandajale üle küll üürileandja õigused ja kohustused seoses rendilepinguga, kuid mitte kinnistu eelmise omaniku ja kostja vahel sõlmitud loomade ja sööda müügilepingust tulenevad võimalikud kohustused. Hageja selgitab, et kostja on allkirjastanud 10.veebruaril 2005.a. akti, millega OÜ PPF Nurme esindaja, juhatuse liige
Kalle Kompus, andis üle ja kostja võttis vastu 10.veebruaril 2005.a. sõlmitud müügilepingu esemeks olevate loomade ja söötade valduse. Ühtlasi kinnitab kostja 10.veebruaril 2005.a sõlmitud müügilepingu punktis 3.3, et “ostja kinnitab, et on vara üle vaadanud ja selle seisukorraga põhjalikult tutvunud ning ta ei oma Vara suhtes pretensioone ning vara müügihind vastab Vara seisukorrale“. Seega on kostja ise kinnitanud, et on üle võtnud vara valduse, on vara üle vaadanud ning ei oma vara suhtes pretensioone ja jääb mulje, et kostja esitas ca neli kuud peale vara müügilepingut hagejale teatise väidetava puudujäägi kohta selleks, et rendisummat hagejale mitte tasuda. Samas on nimetatud teatis esitatud valele isikule. Vastuseks kostja väitele, et hageja on jätnud tasumata 10.juunil 2005.a. esitatud arve nr 46 summas 50 424.40 krooni, kinnitab hageja, et nimetatud arve esitamine ei kajastu hageja raamatupidamises. Kostja on oma teatises nr 80 kirjutanud „Käesolevaga OÜ Rebruk Farm esitab Teile arve vastavalt kokkuleppele ja Põllumajanduslikule rendilepingule 10.02.2005.a. saadud teenuste ja varuosade eest summas 50 424.40 krooni“. Hagejale jääb selgusetuks, miks arve on esitatud neli kuud peale väidetavate teenuste osutamist ja varuosade müüki ning millisest kokkuleppest tulenevalt on eelnimetatud arve nr 46 esitatud, kuivõrd 10.veebruaril 2005.a. sõlmitud põllumajanduslikust rendilepingust ei tulene, et kostja müüks hagejale varuosasid või teenuseid. Hageja täiendavate vastuväidete kohaselt ei ole 2005.a. veebruarikuu renditasu arve kostjale esitanud mitte hageja, vaid hageja eelkäija PPF Nurme OÜ poolt ning kostja vastuväide, et veebruarikuus on rendiraha tasutud 32 143.40 krooni rohkem, ei vasta tõele. Ühtlasi vähendab hageja hagisummat kuna kostja on osa võlgnevusest tasunud, s.t. et tasutud on 67 575.60 krooni ja tasumata on veel 109 424.40 krooni. Tasumata on arvest nr 50005 50 424.40 krooni ja arvest nr 50070 59 000.00 krooni. Kostja seisukohad Kostja on loobunud vastuväidetest, mis seonduvad kostja ja PPF Nurme OÜ vahelise ostumüügilepinguga (tl 39-50). Kuid kostja ei nõustu hageja väitega, et rohkem makstud rendiraha veebruarikuus summas 32 143.40 krooni peaks välja nõudma PPF Nurme OÜ-lt ning viitab VÕS §-le 291. Vastavalt suulisele lepingule pidi hageja koristama ära ümber lauda asuva sõnniku, mida ta aga ei teinud. VÕS 359 sätestab ära kulutuste hüvitamise rentnikule. Eelpoolnimetatud sätte lg 1 järgi oli sõnnikuveo eest arve esitamine põhjendatud ning tasaarvestuse nõudmine seaduslik. Kostja tugineb sõnnikuveo puhul VÕS § 359 lg 3 alusel käsundita asjaajamise sätetele. Kostja hinnangul ei ole hageja käitunud kostja suhtes heas usus. Ta on jätnud teavitamata olulistest asjaoludest ning ei ole reageerinud teise poole ettepanekutele ning ei ole esitanud ka arvet. Kostja hinnangul lasub hea usu põhimõtete eiramise vastutus hagejal ja seda alates põllumajandusliku rendilepingu sõlmimisest. Martin Krupp oli PPF Nurme OÜ likvideerija, samas on ta ka otseselt seotud OÜ Helde PM Tootmine, kelle omanikeks on Veromena Invest OÜ ja OÜ Looman-AT. OÜ Looman-AT juhatuse liikmeks ja asutajaks on Martin Krupp (tl 94). Seega on Martin Krupp eeltoodud ettevõtete seaduslik esindaja ja muuhulgas ka hageja seaduslik esindaja, kes oleks hea usu põhimõtetest lähtudes pidanud kirjadele ja ettepanekutele vastama. Samuti oleks pidanud täitma kokkuleppeid sõnnikuveo osas, mida ta aga ei teinud. VÕS § 6 lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 2 kohaselt võlasuhetele ei kohaldata seadusest ja tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole käitunud hea usu põhimõtetest lähtuvalt ja palub kohtul kohaldada asja lahendamisel VÕS § 6 lg-t 2. Nii leiabki kostja, et tal puuduvad varalised kohustused hageja ees. Tuginedes VÕS § 204 lg-tele 1 ja 2 oli pooltevaheline saldo 67 575.60 krooni, mis on tasutud (tl 87-89).
Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused Vastavalt 15.veebruaril 2005.a. sõlmitud kinnistu ostu-müügilepingule omandas OÜ Helde PM Tootmine 10.veebruaril 2005.a. PPF Nurme OÜ ja Rebruk Farm OÜ vahel sõlmitud rendilepingu objektiks oleva Farmi kinnistu Imavere külas Järvamaal (tl 4-9; 10-20) ning seega läksid hagejale VÕS § 291 lg 1 alusel üle üürileandja õigused ja kohustused. Rendilepingu p 2.4 kohaselt kohustus kostja kui rentnik tasuma 100 000.00 krooni, lisaks käibemaks, ühes kalendrikuus vastavalt rendileandja poolt esitatud arvetele. Hageja on esitanud 177 000.00 kroonise nõude seoses kostja poolt arvete nr 50005 ja 50070 mittetasumisega (tl 21-22). Arve nr 50070 on rendi arve perioodi eest 01.-15.juuni 2005.a., s.o. ajani, mil rendileping vastavalt rendilepingu p-le 2.3 lõppes (tl 37). Kostja on nimetatud arve mittemaksmist põhjendanud sellega, et ta ei ole antud arvet saanud, esitamata arve mittemaksmise kohta sisulisi vastuväiteid. Kuigi pooltevahelise rendilepingu 2.4 kohaselt toimub arve tasumine vastavalt rendileandja poolt esitatud arvele, tuleneb sama lepingu p-st 3.1.3 rentniku kohustus rendi tasumiseks lepingu p-s 2.4 määratud tähtajaks. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks oma kohustuse täitmiseks hagejalt arve mittesaamisel vastavat arvet nõudnud ning ei ole arvet tasunud ka hiljem, s.o. pärast hagiavalduse esitamist. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Seega on hageja nõue poole juunikuu rendi väljanõudmise osas VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 kohaselt põhjendatud. Veel on hageja nõudnud arve nr 50005 mittemaksmisest tulenevalt 118 000.00 krooni, millest kostja on kohtumenetluse kestel tasunud arve osaliselt summas 67 575.60 krooni (tl 89). Nimetatud arve tasumise selgituse kohaselt on kostja teinud tasaarvestuse ning tasunud hagejale vähem 50 424.40 krooni viitega 10.juuni 2006.a. arvele nr 46 (tl 51-52). Viimatinimetatud arve on kostja esitanud hagejale 10.juunil 2005.a. koos teatisega nr 80 (tl 38) ning on esitanud vastavad kuludokumendid (tl 77-78; 81-82) Antud teatises sisaldub märge pooltevahelise kokkuleppe kohta, kuid hageja sellist kokkulepet ei kinnita. Kostja seletuse kohaselt oli tegemist suulise kokkuleppega endise rendileandjaga ning sellisest kokkuleppest oli teadlik ka hageja esindaja. Kuna renditava lauda ümber oli suur kogus äravedamata sõnnikut, oli endise rendileandja poolt sõnniku äravedamine kostja poolt rendilepingu sõlmimise esmaseks tingimuseks ja eelduseks. Seda, et tegemist oli sõnnikuuputusega, ei eita hageja ning seda kinnitab ka Keskkonnainspektsiooni otsus väärteoasjas nr Pa-07/1254 (tl 83), kuid hageja eitab kokkulepet kostjaga sellise kulutuse kandmiseks. Kuigi pooltevahelise rendilepingu p 3.1.2 sätestab rentniku kohustuse juhuks, kui renditud varal on puudused, puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks seda teinud ning hageja on kohtu arvates õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et arusaamatu on, miks kostja on esitanud arve teenuste osutamiseks ja varuosade müügiks neli kuud peale väidetavate teenuste osutamist. Arve nr 46 lisas sisalduvad lisaks sõnnikuveo kulutustele ka kulutused materjalidele ja teistele teenustele, mis on kostja poolt tõendamata ega tulene pooltevahelisest rendilepingust. Kostja on õigesti viidanud asjaolule, et tegelikult ei olnud endise rendileandja PPF Nurme OÜ likvideerimise tõttu rendilepingu sõlmimine TsÜS § 41 lg 4 sätete kohaselt lubatud, kuid ta ei ole tehingu kehtivust vaidlustanud. Tehingu tõlgendamisel tuleb kohtul välja selgitada poolte tegelik tahe, kasutades selleks poolte poolt esitatud tõendeid ning arvestada, et TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Viimatinimetatud sättest tuleneb ka keeld tõlgendada tehingut viisil, mis oleks vastuolus hea usu põhimõtega, mida kostja hagejale süüks paneb. Samas on kohtu arvates kostja etteheited hagejale selles osas paljasõnalised ning põhjendatud ei ole VÕS § 6 lg 2 kohaldamine. Kostja seletuse kohaselt oli sõnnikuveo korraldamine rendileandja poolt rendilepingu sõlmimise eelduseks, kuid kostja nõuab kulutusi VÕS § 359 alusel. Nimetatud säte reguleerib kulutuste hüvitamist rentnikule rendilepingu lõppemisel ilmnenud parenduste või muudatuste tõttu. VÕS § 359 lg 3 kohaselt toimub kulutuste hüvitamine üksnes juhul, kui
rentnik oli selleks kohustatud käsundita asjaajamise sätete kohaselt. Antud juhul puuduvad tõendid selle kohta, et tegemist oleks olnud käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 mõttes. Ühtlasi leiab kostja, et võlasuhe on hageja kostja vahel lõppenud, sest kostja saatis 21.veebruaril 2007.a. hagejale saldoteatise saldo kinnitamiseks VÕS § 204 lg-te 1 ja 2 alusel, kuid hageja sellele ei vastanud. Kostja on viidanud asjaolule, et hageja ei ole saldoteatist vaidlustanud, kuid kohtu arvates on kostja järeldused meelevaldsed. Tegemist on saldoteatisega, mille kostja on esitanud ajal, mil hageja oli vaidlustanud võlgnevuse kohtus. Kostja nõuab kulutuste hüvitamist, mida hageja omaks ei võta, mis ei tulene pooltevahelisest lepingust ning seega ei ole põhjendatud kostja poolt nõutud VÕS § 204 lg-te 1 ja 2 kohaldamine. Eeltoodu alusel ja tuginedes VÕS § 76 lg-le 1, § 101 lg 1 p-le 1 ja § 108 lg-le 1 on hageja nõue põhjendatud arve nr 50005 tasumiseks summas 50 424.40 krooni. Kostja on esitanud vastuväited ka seoses sellega, et pea tasuma arvet lisaks poolele juunikuu arvele ka osaliselt maikuu eest, esitades vastava arvestuse ja varasemad makstud arved (tl 31, 33-35). Kostja vastuväidete alusel on ta varem maksnud arvega nr 25010 renti terve veebruarikuu eest (tl 33), kuigi tasuda tulnuks tegelikkuses 19 päeva eest ning arvestuse kohaselt on hageja saanud renti rohkem 32 143.40 krooni, mille tasaarvestamist ta nõuab. Hageja vaidleb kostjale vastu leides, et veebruarikuu arve esitaja oli mitte hageja, vaid PPF Nurme OÜ ning hagejal ei ole selle arvega puutumust. Kohtu arvates on põhjendatud kostja seisukoht, et VÕS § 291 lg 1 järgi lähevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale. Seega läks üle PPF Nurme OÜ õigus saada renti ja kohustus tagada ka rohkemmakstud rendisummad või küsida renti järgnevate kuude eest vähem. VÕS § 291 lg 4 järgi, kui uus üürileandja rikub üürilepingust tulenevat kohustust, vastutab eelmine üürileandja kohustuse rikkumisega tekitatud kahju eest kui käendaja. Lähtudes eeltoodust on kostjal õigus nõuda eelpoolmärgitud rendisumma mahaarvestamist just hageja käest. Pooled on taotlenud menetluskulude jätmist vastaspoole kanda. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest, esitades avalduse asja menetlenud kohtule koos menetluskulude nimekirja ning kulusid tõendavate dokumentidega.
Ingrid Niinemägi Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.