Muud › Muud hagiasjad

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hageja nõue ja põhjendused ning varasem menetluse käik Hagiavalduse kohaselt toimus 24.10.2002.a xxx maantee esimesel kilomeetril liiklusõnnetus marsruuttaksoga, milles hageja oli reisija. Vedajaks nimetatud marsruuttakso liinil oli hageja hinnangul kostja xxx. Samuti oli xxx õnnetusse sattunud marsruuttakso rentija xx. Kostja xxx omakorda oli sõlminud reisijateveo lepingu tegeliku vedaja kostja xxx liini nr 284 teenindamiseks. Õnnetusse sattunud marsruuttaksot juhtinud kostja xxx oli xxx töötaja. Kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1/1-398 2004 on tuvastatud sõiduki juhi xxx süü ebaõige sõidukiiruse valimisel ja sõiduki rehvide mittevastavus ettenähtud nõuetele. Õnnetuse tagajärjel sai hageja raskeid tervisekahjustusi ja püsiva keskmise puude. Hageja ei tule enam iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute ega riietumisega. Hagejale on tehtud kuus operatsiooni ja ta vajab edaspidi aastas vähemalt kahel korral taastusravi. Eeltoodu põhjal palus hageja esialgses hagiavalduses mõista kostjatelt solidaarselt välja igakuise rahalise hüvitise 3 000 krooni kõrvalise abi palkamiseks ja mittevaralise kahju hüvitise 150 000 krooni. 20.03.2007.a toimunud kohtuistungil sõlmis hageja kostjate xxx ja xxx kompromissi, mille alusel maksavad kostjad hagejale kumbki igakuiselt 1 000 krooni toimetuleku abi tasustamiseks ja mittevaralise kahju hüvitisena xxx 10 000 krooni ja xxx 20 000 krooni. Samuti kohustusid kostjad hüvitama hagejale kumbki 500 krooni õigusabikulude

ja 1 667 krooni menetluse käigus läbi viidud ekspertiisi kulude katteks. Kohus kinnitas kompromissi 23.03.2007.a tehtud kohtumäärusega ja lõpetas menetluse kostjate xxx ja xxx suhtes. Kuna kostja xxx hagi ei tunnista, palub hageja mõista kostjalt välja kõrvalise abi palkamiseks igakuise hüvitise 1 000 krooni ja mittevaralise kahju hüvitise 120 000 krooni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja tugineb kostja xxx vastu esitatud nõudes veolepingust tulenevale vastutusele. Kostja vastuväited Kostja xxx hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt oli kostja 01.07.2005.a sõlminud xxx reisijateliini teenindamise lepingu nr 07/2001, mille p 2.1.1 kohaselt oli xxx kohustatud teostama liinil nr 284 kostja poolt antud marsruuttaksoga reisijate vedu. See tähendab, et õnnetusse sattunud marsruuttakso oli xxx valduses, kes pidi tagama bussivedude ohutuse. Vastavalt lepingu p-le 3.2 olid lepingu pooled ka kokku leppinud, et kolmandate isikute ees tekkinud materiaalsete ja mittevaraliste kahju hüvitamise kohustuste eest kannab vastutust süüdi olev pool. Kostja arvates välistab tema vastutuse lisaks ka asjaolu, et marsruuttaksot juhtinud kostja xxx oli xxx, mitte xxx töötaja ning kuna õnnetusse sattunud marsruuttaksol oli kehtiv tehnoülevaatus, oli sõiduk tehniliselt korras. Kostja leiab, et hagejale tekkinud kahju eest on suurema ohu allika valdajatena solidaarselt vastutavad xxx ja tema töötaja xxx. Hageja poolt esitatud varalise kahju hüvitamise nõude osas leiab kostja, et hagejal tuleb koduhooldaja saamiseks pöörduda kohaliku omavalitsuse poole. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas jääb kostjale selgusetuks, millest lähtudes on hageja määratlenud mittevaralise kahju hüvituse suuruse. Hageja peab summa suurust põhjendamatuks. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ja tunnistajate ütlused, uurinud esitatud dokumentaalseid tõendeid ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi on varalise kahju hüvitamise osas põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Mittevaralise kahju hüvitamise osas tuleb hagi osaliselt rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 24.10.2002.a toimus xxx vallas xxx maantee esimesel kilomeetril liiklusõnnetus marsruuttaksoga, milles hageja oli reisija. Vaidlust ei ole ka selles, et nimetatud marsruuttakso liinil oli kostja xxx, nimele välja antud Harju Maavalitsuse poolt ühistranspordiluba xxx), bussiliini luba nr xxx liinile nr xxx) ja sõidukikaart siseriiklikuks bussiveoks nr xxx 89). Samuti ei ole vaidlust selle üle, et xxx oli õnnetusse sattunud marsruuttakso rentija AS-lt Hansa Liising Eesti (tl 65) ning et pilet müüdi hagejale AS xxx nimel (tl 158). Nimetatud asjaolud kinnitavad kohtu hinnangul üheselt, et kostja AS xxx oli kõnealuse marsruuttakso liinil vedajaks ning et poolte vahel oli sõlmitud reisijaveoleping võlaõigusseaduse (VÕS) § 824 lg 1 tähenduses. Asjaolu, et kostja AS Temptrans oli 01.07.2001.a sõlminud reisijateliini nr xxxeenindamise lepingu nr xxx xxx (tl 113 ja 114, tõlge tl 115 ja 115 pöördel) ning et õnnetusse sattunud marsruuttaksot juhtinud xxx oli FIE xxx töötaja (tl 129), ei kõrvalda ega asenda poolte vahelist reisijaveolepingut. xxx ja FIE xxx vahel 01.07.2001.a sõlmitud reisijateliini teenindamise lepingu näol on kohtu hinnangul tegemist vedaja ja tegeliku vedaja vahelise õigussuhte alusega VÕS § 836 tähenduses, mis ei

piira xxx kui vedaja vastutust. Kuna hageja ei ole nimetatud lepingu osapool, ei ole kostja viide lepingupoolte vastutust jagavale lepingu p-le 3.2 (tl 115) asjakohane. Vastavalt VÕS 824 lg-le 1 kohustub reisijaveolepinguga vedaja teise lepingupoole ees vedama reisija sihtkohta, teine lepingupool aga maksma veotasu. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping täitmiseks kohustuslik ning lepinguga võetud kohustused tuleb vastavalt VÕS § 76 lgle 1 täita nii nagu kokku lepitud. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine kohustuse rikkumine. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kuna kostja hagejat ohutult sihtkohta ei toimetanud, on kostja reisijaveolepingut rikkunud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja sai õnnetuse tagajärjel raskeid tervisekahjustusi ja püsiva keskmise puude. Kohtumenetluse käigus 07.11.2006.a läbi viidud ekspertiisi tulemusena on selgunud, et hagejal esinevad parema õla ja vasaku randmeliigese liikumispiiratus koos vasaku käe esimese ja teise sõrme tuimusega ning parema hüppeliigese valulikkus koos paranemisjärgus operatsioonihaavaga parema hüppeliigese välispinnal. Parema õlaliigese liikumispiiratus on ravidokumentide põhjal tekkinud parema õlanukirangluuliigese nihestuse tagajärjel, mis tüsistus põletikuga ning korduva operatiivse ravi tagajärjel õlanuki-rangluuliigese separatsiooni ja parema õlavarreluu-abaluuliigese kontraktuuriga. Vasaku randmeliigese liikumispiiratus on ravidokumentide andmetel tekkinud vasaku käe teise kämblaluu põhimiku murru ja randmeluude vaheliste sidemete rebendite tagajärjel. 2005. aastal tekkisid hagejal kaebused parema hüppeliigese piirkonda, kus uuringute tulemusena diagnoositi ja raviti parema sääreluu-pindluu ja sääreluu-kontsluu vaheliste sidemete vigastusi ja liigeshiiri ning parema jala pindluulihase kõõlustupe põletikku (tl 107). Hagejale on tehtud avariis saadud vigastuste raviks kokku kuus operatsiooni ning ta vajab edaspidi aastas vähemalt kahel korral taastusravi (tl 108). Ekspertiisiakti kohaselt vajab hageja saadud traumade tagajärjel regulaarset kõrvalabi, väljaspool oma elukohta vähemalt korra nädalas. Lisaks vajab hageja regulaarset abi, kuna ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute ega riietumisega (tl 108). Hagejat õnnetuse järgselt sagedasti abistamas käinud tunnistaja Reet Jõgi ütluste kohaselt ei saa hageja panna iseseisvalt pesu kuivama, kanda küttepuid, teha käega peenemaid töid ja keeravaid liigutusi, toitu valmistada ega kartuleid koorida. Riidesse saab hageja ennast panna, kui riided on valmis pandud. Samas ei saa hageja riiete lukkusid kinni panna ja nööpide kinnipanemine võtab aega. Tunnistajale on teada, et hagejal on olnud peale õnnetust valud, ta on olnud endast väljas, tasakaalutu ja kergesti ärrituv (tl 120). Hageja abikaasa tunnistaja Rein Raamatu sõnul ei saa hageja peale juhtunud avariid teha enam aiatöid, vajab abi pesemisel ja söömisel, ei saa noaga lõigata, kardab auto sõitu ega tule iseseisvalt toime lapselaste hoidmisega. Varasemalt abikaasade ühistegevuses olnud kodused tööd on peale õnnetust jäänud tunnistaja kanda. Tunnistaja arvates oleks hagejale vaja kõrvalist abi igapäevaselt, kuid mitte kogu päevaks (tl 121). Hageja on esitanud kostja vastu nõude igakuise 1 000 krooni suuruse hüvitise saamiseks, et palgata igapäevaeluga toimetulekuks kõrvalist abi. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 3 ja § 115 lg-le 1 on lepingu rikkumise korral võlausaldajal õigus nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 830 p 1 kohaselt peab vedaja hüvitama vedamise ajal ja vedamisega seotud asjaolu tagajärjel reisijale tekkinud tervisekahjustustest põhjustatud kahju. Vastavalt VÕS § 130 lg-le 1 tuleb isiku tervise kahjustamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule muuhulgas hüvitada kahjustamise tagajärjel vajaduste suurenemisest tekkinud kulud. Arvestades seda, et hageja vajab kõrvalist abi igapäevaselt ning kostjad xxx ja xxx maksavad hagejale kompromissi alusel abilise palkamiseks kumbki

igakuiselt 1 000 krooni, on hageja nõue xxx samaväärse hüvitise saamiseks kohtu hinnangul põhjendatud. Anija Vallavalitsuse 13.03.2007 vastusest teabenõudele nr xxx nähtuvalt võib hageja elukoha piirkonnas hageja hooldamise teenuse maksumus alata 5 000 kroonist, kui kõrvutada sellist abi osutamist valla palgal oleva sotsiaalhooldaja palgaga. Valla sotsiaalhooldusõel, kelle töökoormus on 8 tundi päevas kuni 10 kliendiga, keda ta teenindab 2-3 korda nädalas, on palk 4 100 krooni kuus. Vastavalt teeninduspiirkonnale lisandub sellele isikliku sõiduauto kompensatsioon, mis võib ulatuda kuus kuni 2 000 kroonini (tl 140). Kostja seisukoht, et hageja peaks varalise kahju hüvitamise nõude esitamise asemel pöörduma hooldaja teenuse saamiseks kohaliku omavalitsuse poole, on vastuolus VÕS § 830, mille kohaselt peab vedamise ajal ja vedamisega seotud asjaolu tagajärjel põhjustatud reisija tervisekahjustusest tuleneva kahju hüvitama vedaja. Anija Vallavalitsuse kinnitusel vald tasuta hooldusteenust ei osuta ning tasulise teenuste hinnakirja ei ole nõudluse puudumise tõttu seni kehtestatud. Isiku abistamisteenust on vald seni pakkunud vaid puuetega lastele kooliperioodil (tl 140). Kohtu hinnangul oli kostja veokohustuse vastuvaidlematuks eesmärgiks hagejale tervisekahjustuse põhjustamise ja selle tõttu vajaduste suurenemisest tekkiva kahju ärahoidmine (VÕS § 127 lg 2) ning veoteenuse osutajana pidi kostja lepingu sõlmimisel ette nägema, et võetud kohustuse rikkumise võimalikuks tagajärjeks võib olla sellelaadse kahju tekkimine (VÕS § 127 lg 3). Kostjapoolse kohustuse rikkumist vabandavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud (VÕS § 103). Kuna veolepingu järgne vastutus ei eelda süü olemasolu, on kostja viited hageja vedamiseks kastutatud sõiduki tehnilisele seisundile ainetud. Kostja vastutuse ulatust silmas pidades tuleb siiski märkida, et kehtiv tehnoülevaatus (tl 64), ei tähenda, et kõnealune sõiduk oli õnnetusse sattumise ajal tehniliselt korras. Kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1/1-398 2004 on tuvastatud sõiduki rehvide mittevastavus ettenähtud nõuetele (tl 5). Vaidlust ei ole selle üle, et reisijate veoks kasutatud sõiduki korrasoleku tagamine oli kostja kohustus. VÕS § 130 lg 2 sätestab, et isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Nimetatud sätte kohaselt peab kahjustatud isik tõendama üksnes tervise kahjustuse põhjustamise kahju tekitaja poolt. Mittevaralise kahju olemasolu tuleb VÕS § 130 lg 2 sõnastust ja eesmärki arvestades tervisekahjustuse tekitamise korral eeldada. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt võttes arvesse kõiki asjaolusid ning lähtudes mõistlikkuse põhimõttest. Arvestades hagejale avarii järgselt tekkinud tervisekahjustuste raskust ja nende tagajärgi peab kohus mõistlikuks mõista xxx hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 50 000 krooni. Kohus peab hüvituse suuruse kindlaksmääramisel muuhulgas silmas asjaolu, et hageja palus esialgses hagiavalduses mõista kostjatelt välja mittevaralise kahju hüvitisena solidaarselt 150 000 krooni, s.t et hageja nägemuse järgi oleks iga kostja pidanud lõppastmes vastutama 50 000 krooni ulatuses (VÕS § 69 lg 1). Kuna xxx ja xxx nõustusid maksma hagejale kompromissi korras mittevaralise kahju hüvitisena vastavalt 20 000 krooni ja 10 000 krooni, on hageja suunanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude ülejäänud 120 000 krooni ulatuses osavastutusena kostja xxx vastu. Kohus leiab, et kostjate xxx ja xxx kompromissi sõlmimine ja kostja xxx suhtes osavastuse kohaldamine ei peaks olema samaaegselt aluseks, et hageja poolt esialgselt xxx suhtes silmas peetud vastutuse määra suurendada.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätestab, et enne 01.01.2006.a alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud seaduses sätestatut. Arvestades muuhulgas hageja ja kostjate xxx ja xxx vahel sõlmitud kompromissis ettenähtud menetluskulude jaotust tuleb kuni 31.12.2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 48 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõista xxx välja riigituludesse riigilõiv 5 500 krooni ning § 60 lg 1, § 61 lg 1 p 1 põhjal hageja kasuks ekspertiisikuludest (tl 96 ja 109) 1 667 krooni ja õigusabikuludest (tl 150, 151 ja 153) 789,12 krooni. Samuti kuulub kehtiva TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel hagejale tagastamisele enammakstud ekspertiisitasu 4 500 krooni (tl 96 ja 109). Kohtuotsuse viivitamatu täitmise hädavajadust (kehtiva TsMS § 468 lg 3) ei ole hageja esile toonud. Iko Nõmm kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.