Muud › Muud seaduses hagita asjana sätestatud tsiviilasjad

Kohtule esitatud hagiavalduse (tl 154-157) kohaselt 24.04.1999 kostja süül hagejale tekitati eriti rasked, eluohtlikud, kehavigastused: lahtine väikse sääreluu murdmine, katkine haav koos vasaku sääre lihaste vigastusega ja vasaku sääre mädanikulise gaasilise gangreeni arenemisega ja väljenduva intoksikatsiooniga, hingamispuudulikkuse nähuga. Antud asjaolud on tuvastatud Narva Linnakohtu otsusega 21.12.1999 asi Nr 1-569. Seoses selle vigastusega, oli hageja alates 25.04.1999 kuni 15.06.1999, 52 päeva, ravimisel Narva haiglas diagnoosiga: vasaku sääre personaalsete lihaste traumaatiline vigastus, väikse sääreluu murd. Haigusloo väljavõttes oli hageja kohta märgitud: sisseastumisel üldise valuvaigistuse all esmane kirurgiline haava töötlemine, õmblused, dreenimine. 26.04 lisandusid gaasilise, mädanikulise gangreeni nähud. Operatsioon nekretoomia, sanatsioon, dreenimine. Edaspidi sai hageja intensiivset teraapiat, gangrenoosivastast seerumit, massiivset antibiootilist teraapiat. Igapäevased sidumised, 30.04.1999 muutus hageja seisund halvemaks; väljenduv intoksikatsioon, hingamispuudulikkuse nähud, tahhükardia 120. Hageja viidi üle reanimatsiooni osakonda. Peale seisundi stabiliseerimist tehti 05.05.1999.a. operatsioon, nahaplastika lõhestatud tükiga. Püsis jalalaba parees. Soovitati ambulatoorset ravimist traumatoloogi juures, perearsti juures, ortopeediliste jalanõuete kandmist. Hageja veetis kümme ööpäeva reanimatsiooni osakonnas, kannatas välja neli operatsiooni, kaheksateist sidumist narkoosi all. Ravimise käigus tundis väga tugevaid füüsilisi ja moraalseid kannatusi. Kaks korda oli suremas. Oli moment, millal arst teatas hagejale, et jalg on vaja amputeerida. Siiski tehti hagejale operatsioon, mille õnnestumine ei olnud tagatud. Kõndimisvõime jäi alles, aga raha puudumise tõttu ma ei saanud jätkata ravimist. Tulemuseks on püsiv töövõimetus (invaliidsus). Luuvalu pärast ei saa magada. Hagejal on raske kõndida, väsib kiiresti. Tal on tahhükardia, halvenenud nägemine, juuksed kukuvad välja, hambad valutavad. Hageja on ärritunud ja tunneb sügavat depressiooni. Trauma ja selle ravimise pärast oli hageja sunnitud katkestama õppimise Vanalinna Koolis, 9 klassis. Lõpuõhtule ei suutnud minna. See oli viimane klass mainitud üldhariduse koolis. Lõpueksamid hageja pidi sooritama sügisel koos ebaedukatega. Seejärel jätkas hageja õppimist Kreenholmi Koolis. Enne traumat kavatses õppida selles koolis seepärast, et ta on sportlike kalduvustega. Hageja tahtis saada hea füüsilise ettevalmistuse ja astuda pärast politseiakadeemiasse. Aga trauma tõttu oli hageja üldse vabastatud kehalise kasvatuse tundidest. Hageja oli vabastatud nendest ka Narva Kutseõppekeskuses. Tulevikus on hageja jäetud ilma võimalusest tegeleda spordiga, sest nüüd hagejale on vastunäidustatud füüsilised koormused. Trauma tulemusel ja selle tagajärgedel, mis mõjutasid hageja jala välimust, on hageja sunnitud nüüd peitma jalgu, ja talle on soovitatud kanda ortopeedilisi jalanõusid. Kannatades mittetäisväärtuslikkust, ei saa hageja lahti riietuda supelrannas, basseinis, saunas. Hagejal on hirm tutvuda meesterahvaga ja ta ei kujuta ette lähemaid suhteid. Hageja kardab et ei suuda abielluda ja saada lapsi. Sel viisil on trauma tulemusel häiritud hageja tavaline eluviis ja normaalsed elusuhted; hagejalt on ära võetud võimalus realiseerida oma harjumusi ja tahtmisi; võimatu on aktiivse ühiskondliku elu jätkamine; hageja suhted ümbritsevate inimestega on rikutud.

Toimus hageja õigusega kaitstud hüve vähendamine, sellega seoses toimus moraalse kahju tekitamine, mis vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 ja Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 172 lõige 2 (vastuvõetud 1994 aastal ja kehtinud 1999 aastal), kuulub hüvitamisele selle tekitanud isiku poolt. Nende probleemide lahendamiseks ja hageja status-quo taastamiseks ühiskonnas on vajalikud materiaalsed vahendid, moraalse trauma tagajärgede likvideerimiseks on vajalikud materiaalsed kulutused. Õiglane kompensatsioon hageja kannatuste eest on 500 000 krooni, mida hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja vastuväited Kostja kirjalikus vastuses (tl 164-166) leiab, et kuna antud liiklusõnnetuse hetkel oli kostja auto kindlustatud AS-s Sampo Eesto Kindlustus, mis oli kostja kindlustusandjaks, siis vastavalt Liikluskindlustuse seadusele (RT I 201, 43, 238, lk 7) hüvitab kindlustatu poolt liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud kahju kindlustusandja. Vastavalt sama seaduse § 33 järgi hüvitab kindlustusandja ka mittevaralise kahju. Hageja loobus kahju hüvitamise nõudest kindlustusandja vastu. Sellistel asjaoludel ei saa mingil juhul panna kahju hüvitamist sellele isikule, kes juhtis transpordivahendit, kuna vastavalt seadusele on autojuhi vastutus regressne. Kostja ei tunnista hagi ka seetõttu, et vastavalt TsK § 458 järgi on kodanikud, kelle tegevus on seotud kõrgendatud ohuallikaga (autoomanikud) kohustatud kahju hüvitama, kui nad ei tõesta, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tulemusel. Kostja leiab, et juhtunu asjaolud annavad alust järelduseks, et hageja J. S sai kehavigastused temal kaudse tahtluse olemasolul. J. S, olles ebakaine, teades, et üks autojuhtidest on samuti ebakaine, võttis omal vabal tahtel vaatajana osa kahe kõrgendatud ohuallika vahelisest võidusõidust. Kostja oli sõites kaine. Vastavalt TsK 462 lg 1 tuleb kannatanu süü tuvastamisel hüvitise suurust vähendada või kahju hüvitamisest keelduda. Riigikohtu otsuse nr 3-2-111-96 kohaselt peab moraalse kahju olemasolu tõestama hageja. Viru Maakohtu eelistungil tuvastati, et käesoleval ajal ei ole hageja töövõimet kaotanud, enamgi veel, töötab Iirimaal. Seega on tema seisund ühiskonnas taastatud ning moraalse trauma tagajärjed likvideeritud. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-11-04 järgi peab kohus igal konkreetsel juhul otsustama, kas selline kahju on olemas, mida on vaja rahaga kompenseerida. Kostja leiab, et nendel asjaoludel, millistel hagejale tekitati kehavigastused, sellist kahju ei ole. Kostja on kuriteo toimepanemise eest karistatud kriminaalkorras, karistus on täielikult ära kantud, kahetseb sügavalt juhtunut. Kostja karistus kriminaalkorras katab varalise kahju, mis on märgitud hagiavalduses ja hüvitab ebaõigluse, millest kirjutab hageja hagiavalduses. Vastavalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele tsiviilasjas nt 3-2-1-1-01- peab kohus õiglase hüvitise küsimuse lahendamisel võtma arvesse kahju iseloomu, süü astet ning kahju tekitanud isiku materiaalset olukorda. Kostja töötab, kuid muid sisetulekuid tal ei ole, samuti ei ole kallihinnalist kinnisvara. Ta on abielus, naine ei tööta. Hageja nõue on ebaõiglane.

Hageja vastus kostja vastuväidetele Hageja oma kirjalikus seisukohas (tl 173-174) kostja vastuväidetele leiab, et see, et hageja on loobunud kahju hüvitamise nõudest kindlustusandja vastu, ei tähenda seda, et hageja on

loobunud sellest ka kostja vastu. Kindlustusandja poolt hüvitatud kahju ei võta õigust esitada kahjunõuet kahju tekitajale kui kahju ei ole täiel määral hüvitatud. Hageja ei saa nõustuda kostjaga, et kahju hagejale oli tekitatud kannatanu kaudse tahtluse tulemusel. Kostja väidab, et hageja seisund ühiskonnas on taastatud ning moraalse trauma tagajärjed likvideeritud, hageja aga leiab, et see pole tõendatud. Kohtuistung Kohtuistungil jäi hageja enda hagi juurde, kostja oli nõus hüvitama hagejale moraalse kahju katteks 10 000 krooni. Kohtuotsuse põhjendused I. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Põhiseadus ei anna moraalse kahju mõiste tunnuseid ega määra selle mõiste mahtu, kehtestades üksnes põhimõtte, et õigusvastaselt tekitatud moraalne kahju tuleb hüvitada. Vaidlust ei ole selles, et hageja sattus liiklusõnnetusse ja et liiklusõnnetuse põhjustanud autot juhtis kostja. Hageja haigusloo väljavõttest (tl 5, tõlge tl 158) nähtub, et haige s viibis ravimisel reanimatsiooni, traumatoloogilises osakondades alates 25.04.–15.06.99 a. Haiguse diagnoos: vasaku sääre peroneaalsete lihaste traumaatiline vigastus, väikse sääreluu murdmine. Liiklusõnnetuse trauma, pigistus. Sisseastumisel üldise narkoosi all esmane kirurgiline haava töötlemine, õmblused, dreenimine. 26.04 lisandusid gaasilise, mädanikulise gangreeni nähed. Operatsioon nekretoomia, sanatsioon, dreenimine. Edaspidi intensiivne teraapia, gangrenoosivastane seerum, massiivne antibiootiline teraapia. Igapäevased sidumised, 30.04.99 haige seisund muutus halvemaks; väljenduv intoksikatsioon, hingamispuudulikkuse nähud, tahhikardia 120. Haige viidud üle reanimatsiooni osakonda. Peale seisundi stabiliseerimist 05.05.99 operatsioon, plastika kohalike kudedega, osa puudest sai varjatud, sidumised. 21.05.99 operatsioon; nahaplastika lõhestatud tükiga. Täielik epitelisatsioon, praegusel momendil seisund rahuldav. Põlve- ja sääre/jalalaba liigeste funktsioonid täielikud. Püsib jalalaba parees. Soovitatud ambulatoorne ravimine traumatoloogi juures, perearsti juures, ortopeediliste jalanõude kandmine. Haigusloos toodu riimub hageja seletustega tema võimalikest üleelamistest, samuti kinnitavad seda kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 535 (tl 9), arstliku ekspertiisi otsus nr 315941 (02.01.2007) ja selle sisuline põhjendus (tl 198-198). Hageja oli õnnetuse hetkel tarvitanud alkoholi ja viibis ise vabatahtlikult pealtvaatajana autojuhtide võiduajamisel, kuid hageja käitumise ning kostja poolt kahju tekitamise (hagejale otsasõidu) vahel puudub põhjuslik seos. Kohus ei tuvastanud, et hageja oleks kasvõi kaudselt tahtnud, et ta õnnetusse satuks. Kostja sellekohased vastuväited on seega paljasõnalised. Kohus loeb tuvastatuks, et nimetatud liiklusõnnetus tekkis kostja süü läbi. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja. Kui varalise kahju on suurema ohu allika valdaja kohustatud hüvitama olenemata süüst, siis moraalse kahju põhjustamise eest vastutab ta liiklusõnnetuse ajal kehtinud TsÜS § 172 lg-st 2 tulenevalt juhul, kui ta ei tõenda, et ta ei ole moraalse kahju tekitamises süüdi. Kostja kui suurema ohu allika valdaja süü väljendub tema kui autojuhi õigusvastases tegevuses - liiklusõnnetuse põhjustamises. Kostja mõisteti Narva Linnakohtu 21.09.1999.a. kohtuotsusega, mis jõustus Viru Ringkonnakohtu

kohtuotsusega 21.03.2000.a. (tl 10-12, 15; tõlge tl 13-14) nimetatud õigusvastase teo tõttu süüdi KrK § 204 lg 1 järgi. Kohus loeb igati tuvastatuks, et hagejal tekkinud moraalne kahju on põhjuslikus seoses kostja teoga, mille läbi liiklusõnnetuses sai vigastused hageja. Kostja süü läbi tekkinud moraalse kahju on hagejale kostja poolt hüvitamata. Samuti hageja väidetav elukvaliteedi langus kujutab endast moraalset kahju ja see on tõendatud. Kostja tunnistab osaliselt hagi, s.o. 10 000 krooni ulatuses. Iga kehavigastus on isiku kehalise ja vaimse tervise puutumatuse rikkumine, millega võivad kaasneda muutused tema elu kvaliteedis, väljendudes nii materiaalse ja sotsiaalse kui ka psüühilise heaolu languses (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-111-96). Kostja tegevusega tekitati hagejale psüühilisi ja füüsilisi kannatusi, mis on käsitatavad hageja vaimse ja füüsilise puutumatuse rikkumisena, millega kaasnes varalise, sotsiaalse ja vaimse heaolu langus. Trauma tulemusel on häiritud hageja tavaline eluviis ja normaalsed elusuhted, hagejalt on ära võetud võimalus realiseerida oma harjumusi ja tahtmisi, võimatu on aktiivse ühiskondliku elu jätkamine jne. 02.01.2007.a. arstliku ekspertiisi otsuse (tl 197) kohaselt hageja töövõime kaotuse protsent on 50. Püsiva töövõimetuse põhjus: liiklusõnnetuses saadud vigastus. Töösoovitused: kerge töö pika käimiseta. Arstliku ekspertiisi otsuse sisulise põhjenduse (tl 198) kohaselt on J S võimeline tööga elatist teenima, kuid vigastustest põhjustatud funktsioonihäire tõttu ei ole võimeline tegema sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus. II. Kostja esindaja leiab, et vastavalt liikluskindlustuse seadusele (RT I 2001, 43, 238, jõustunud 01.06.2001.a.) hüvitab kindlustatu poolt liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud kahju kindlustusandja. Vastavalt sama seaduse § 33 hüvitab kindlustusandja ka mittevaralise kahju. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud Liikluskindlustuse seaduse § 4 lg 1 järgi mõistetakse liikluskahju all isiku-või varakahju. Sama seaduse § 19 lg- s 2 sätestatakse, et isiku kahjul on neli liiki: 1) ajutisest töövõimetusest tulenev kahju, 2) püsivast töövõimetusest tulenev kahju, 3) kannatanu ravikulud ja 4) surmaga lõppenud liiklusõnnetusest tulenev kahju. Seadus annab kinnise loetelu. Samuti §-des 20-23 on antud toodud nelja liigi pikemad kirjeldused. Mittevaralise kahju hüvitamist nimetatud seadus ette ei näe. Sõltumata aga nimetatud asjaolust on hagejal õigus esitada nõue otse kahjutekitanu vastu, sest TsÜS § 172 lg 2 järgi kuulub isikule tekitatud moraalne kahju hüvitamisele kahju tekitaja poolt. III Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a enne selle seaduse jõustumist kehtinud seadust. Kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldalused on sätestatud TsK §-s 448, mille 2. lõike kohaselt vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Seega vastutab kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldaluste kohaselt kahju tekitanu kannatanu ees, kui ta on süüdi kahju tekitamises. Suurema ohu allikaga tekitatud mittevaralise kahju peab suurema ohu allika valdaja kannatanule hüvitama valdaja süüst olenemata (RKL 3-2-1-6-99 , RT III 1999, 11, 109). TsK § 458 sätestab erinormina kahju tekitanu vastutuse sõltumata süüst juhul, kui kahju on tekitatud suurema ohu allika poolt. Isikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale, on kohustatud vastavalt TsK §-le 458 hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis

vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Kohtus ei leidnud tõendamist, et kahju tekkis J S tahtluse tagajärjel. Moraalse kahju suuruse kindlaksmääramisel objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet (TsÜS § 172 lg 4). Õiglase hüvitise väljamõistmiseks peab kohus alati kaaluma, kas hüvitamisele kuulub kogu tekitatud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust

(RKL 3-2-1-1-01).

Mittevaralise kahju suurus väljendub hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu üldisest tasemest ja kohtupraktikast. Hinnata tuleb kahju tekitamise asjaolusid (suurema ohu allika valdaja vastutus), kahju ulatuse iseloomu (ülirasked kehavigastused) ja kostja suhtumist kannatanusse (kahetseb juhtunut, kohtuväliselt kahju ei ole hüvitanud) ning ka seda, millise hüve kahjustamise eest hüvitist nõutakse (inimese tervis) ja milline võib olla ajavahemik, mille vältel isikul esinevad jätkuvad piirangus tavapärases elukorralduses (püsivalt). Kostja väitis 21.02.2007 kohtuistungil, et ta on kaks nädalat töötu. Kohtule esitatud palgatõendi (tl 167) kohaselt kostja keskmine töötasu ajavahemikul aprill 2005 kuni märts 2006.a. oli 4602 krooni kuus. Kostja on abielus (tl 168) ja väidetavalt tema abikaasa ei tööta. Samuti kostja väitel puudub tal vallas-ja kinnisvara. Nimetatud asjaolusid hageja vaidlustanud ei ole. Nimetatud asjaolusid võtab kohus arvesse moraalse kahju hüvitise määramisel kostja süü suuruse kõrval. Kohus arvestab ka sellega, et kostja on töövõimeline, terve noor mees. Juhindudes eeltoodust ja eeskätt arvestades hagejale tekitatud suurt moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet, leiab kohus, et mõistlik ja õiglane hüvitis kostjalt hagejale väljamõistetava moraalse kahju katteks on 150 000 krooni. Kohtu arvates on 150 000 krooni väljamõistmine võrreldav ühiskonna heaolu tasemega käesoleval ajal ja sellise summa väljamõistmisega ei ole rikutud ka õiguse üldpõhimõtted ning see ei ole hageja rikastumise allikaks. Kuni 01.01.2006.a. kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 91 kohaselt ja ka alates 01.01.2006.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on otsuse tegemisel tuginenud järgmistele hageja ja kostja poolt esitatud tõenditele: hageja haigusloo väljavõte (tl 5, tõlge tl 158); kohtuarstliku ekspertiisi akt (tl 9); Narva Linnakohtu 21.12.1999.a. kohtuotsus (tl 10-12, tõlge 13-14); Viru Ringkonnakohtu 21.03.2000.a. kohtuotsus (tl 15), kostja palgatõend (tl 167; kostja abielutunnistus (tl 168); arstliku ekspertiisi otsus nr 315941, 02.01.2007.a. ja otsuse sisuline põhjendus (tl 197-198). Menetluskulude jaotus Kooskõlas 01.01.2006.a. jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse

jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele kindlaksmääramisele kuni 31.12.2005.a. kehtinud tsiviilkohtumenetluse sätestatut.

ja nende seadustikus

TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldatakse osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus peab põhjendatuks jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. TsMS § 64 lg 1 alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele riigilõiv, mille tasumisest hageja on vabastatud, riigituludesse summas 9000 krooni. Kohtuotsus on tehtud eeltoodu alustel ja juhindudes TsMS § 434-436, 438, 441-442, 452453,456.

/allkiri/ Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.