Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

usaldatud vara ja muude väärtuste säilimise eest. 01.12.2005.a. viidi Moe tanklas läbi inventuur, millega tuvastati puudujääk summas 39 495 krooni ja 67 senti nii kütuse kui ka muu, enam kui 100 liiki kaupade osas. Kostja osales inventuuri tegemisel, allkirjastas inventuuri tulemused ja 02.12.2005.a. kirjutas tööandjale võlakirja VÕS § 30 tähenduses kohustusega tasuda tekitatud kahju osas proportsionaalselt 13 165 krooni ja 22 senti. Töösuhe lõpetati kostjaga tema soovil 13.12.2005.a. 08.03.2006.a. teatas kostja, et keeldub võlakirjas lubatud summa maksmisest. Hageja leiab, et kostja vastutab kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu alusel vastavalt TööK §-le 1281, ja palub kostjalt 13 165 krooni ja 22 senti välja mõista. Töövaidluskomisjoni otsusega hageja avaldus rahuldati. Lääne-Virumaa Töövaidluskomisjoni otsust vaidluses ei tekkinud, sest kostja pöördus sama vaidluse läbivaatamiseks kohtusse. Seega on kohtu menetluses pooltevaheline seni lahendamata vaidlus. II. Asja kohtulik arutelu. Hageja esindaja T.Rohtla selgitab, et hageja nõue on põhjendatud ja tõendatud ning hageja palub hagi rahuldada. Kostja töötas hageja juures Moe tanklas müüja-operaatorina alates 01.03.2005.a. Poolte vahel oli sõlmitud kollektiivse varalise vastutuse leping. 30.11.2005.a. läbiviidud inventuuri tulemusena avastati tanklas puudujääk nii kütuse kui ka muu tanklas müügil olnud kauba osas kokku summas 39 495 krooni ja 67 senti Konkreetset kahjutekitajat hageja ei tuvastanud. Kostja väited puudujäägi kunstliku tekitamise kohta ei ole tõendamist leidnud. Kostja oli kohustatud kontrollima kauba tegelikku kogust ja võrdlema seda saatelehtedega. Kostjal oli see võimalus olemas ja seda tõendab kostja enda kinnitus, et tõi kauplusest kaupa juurde, et ei tekiks vahesid. Kuna lisaks kostjale töötas tanklas veel müüja-operaatoreid, siis oli nende kõigiga sõlmitud kollektiivse materiaalse vastutuse leping, mille kohaselt kollektiiv vabaneb vastutusest vaid juhul, kui tuvastatakse konkreetne kahju tekitaja või tehakse kindlaks, et töötajad ei ole süüdi kahju tekkimises. Kostjal oli lepingust tulenevalt kohustus kontrollida vastastikku tööd väärtuste hoidmisel, müümisel, tutvuda väärtuste liikumise ja jääkide aruannetega, samuti nõuda inventuuri läbiviimist. Kostja pole tööandjalt kordagi soovinud selle lepingu osas täiendavaid selgitusi ega teinud ettepanekuid väärtuste täiendvaks kontrolliks. Puudujäägi korral ei pea tööandja varalise vastutuse kohaldamiseks tõendama kollektiivi liikmete süüd, kui kollektiivi liikmetega on sõlmitud kollektiivse varalise vastutuse leping. Sellisel juhul kollektiivi liikmete süüd eeldatakse. Töötajatega oli sõlmitud kollektiivse varalise vastutuse leping. Lepingud on kahepoolsed. Tööandja ei saa sundida allkirjastama kollektiivse varalise vastutuse lepingut, kui töötaja sellega nõus ei ole. Tunnistaja Ü.M ütlusi ei saa lugeda tähtsust omavaiks, kuna ta on ühe töötaja, V.P elukaaslane ega saa sel põhjusel anda objektiivseid ütlusi. Tema väited puudujäägist teadmise ja tanklas oleva töökorralduse kohta pärinevad samuti abikaasalt. Ü.M käis tanklas vaid oma elukaaslase juures, temaga ei olnud sõlmitud töölepingut. Kui V.P Ü.M ’le seal mingeid ülesandeid teha andis, oli see vaid tema vastutusel. Seda tegi V.P oma volitusi ületades ning rikkus sellega jämedalt oma töökohustusi. Tunnistaja ise kinnitas, et naised helistasid talle. Seega ei saanud ta töökorraldusi J.P ’lt, vaid neid andsid tankla teised töötajad. Kuna J. P asus Tallinnas, ei käinud ta iga päev kohapeal asja kontrollimas. Hageja möönab, et perioodil 01.07.-31.08.2005.a. töötas tanklas G.S asemel ka kostja tütar, kuid tema kollektiivse varalise vastutuse lepingut ei sõlminud. Kostja ega teised töötajad ei nõudnud ametliku inventuuri teostamist ei asendaja tööle tulekul ega ka tema töölt lahkumisel. Oli töötaja kohustus nõuda inventuuri enne lepingule allakirjutamist. Seega on neil kohustus vastutada tekkinud puudujäägi eest. Hageja esindaja Rohtla selgitab, et R.O töötamine 2004.a. suvel antud asjaga seotud pole. Kui R.O ära läks, siis oli teiseks kandidaadiks tõesti Tiina Kanglen, aga teised klienditeenindajad leidsid, et neil on oma kanditaat L.K . Tema asus ka tööle. Töögraafik oli märgitud kalendrisse. J.P oli ühel kuul graafikus, kuid töötajate soovil

ta reaalselt tööl ei käinud. On õige, et J. P kandis andmed arvutisse Tallinnas ja andmed edastati temale telefoni teel. Ei ole õige, et töötajad laoseisu ei teadnud. Tegelikult töötajad said ka müüki kontrollida. Oli juhus, kus J.P sisestas kaupa valesti, siis talle kohe helistati tanklast, et siin on viga. Hageja palub kohtul hagi rahuldada ja puudujääk summas 13 165. 22 krooni kostjalt välja nõuda. Puudujäägi summa on jagatud kolme töötaja vahel ja selle summaga puudujäägist on L.K nõus olnud. L. K andis allkirja, et ta on teadlik puudujäägist ja ta on nõus selle summa hüvitama. Seda nõusolekut käsitleb hageja võlakirjana VÕS § 30 tähenduses. L. K on ise öelnud, et nad käisid poest kaupa juurde ostmas, et ei tekiks vahet. Hageja esindaja J.P seletab, et kollektiivse varalise vastutuse leping oli sõlmitud esimest korda ja ainult nende isikutega, kes kostja tööle asumisel töötasid. Leping sõlmitakse tööandja ja töötaja vahel, lepingu sõlmimine on vabatahtlik. Leping on allkirjastatud. Sellest järeldub, et kõigil töötajaist oli õigus nõuda inventuuri tegemist vahetult enne seda, kui leping sõlmiti, kuid seda pole soovitud. J. P selgitab, et temal ei olnud Ü.M ’ga mingeid kontakte. Tankureid parandasid selle ala spetsialistid tellimuse alusel. Kostja esindaja esindaja seletab, et kostja asus tööle märtsis 2005.a. Peale tööle asumist vormistati kollektiivne varalise vastutuse leping tema, V.P ja G.S ’ega. Tanklas inventuuri läbi ei viidud. Tööandja väitis, et oli töötaja õigus seda nõuda, kuid töötaja ei tea oma õigusi. Viimane inventuur oli 2004.a. Eraldi mingit materiaalse vastutuse lepingut kostjaga ei sõlmitud. Kuigi kõik kolm klienditeenindajat asusid tööle eri aegadel, sõlmiti kollektiivse varalise vastutuse leping 2005.a. märtsis. Kui ka väidetakse, et kostja tööle asumisel oli kõik korras, ei ole seda tõendatud. Isegi kui leiti uus töötaja, oleks materiaalse vastutuse lepingu puhul tulnud ikkagi teha inventuur. Ei ole teada, millal see puudujääk tekkinud on. Peale kolme töölepingu alusel töötava töötaja töötas kostja töötamise ajal seal ka teisi isikuid, kellega materiaalse vastutuse lepingut sõlmitud ei olnud. Puudujäägi tekkimise aeg on täpsustamata. On teadmata, kas üldse puudujääki oli. Kauba liikumist jälgis J.P ja tema sisestas andmed ka arvutisse. Andmed sisestati Tallinnas, kohapeal tegelesid asjaga klienditeenindajad. Andmete täpsustamiseks oleks töötajal pidanud olema võimalus oma müügi väljaprintimiseks. Selline võimalus puudus. J.P töös avastati eksimusi ja segadust kaubaga, kuid töötajad seda parandada ei saanud. On ebanormaalne, et kaupa jälgitakse kusagilt mujalt. J.P ’sse suhtuti kui ülemusse ja temale räägiti või talle teatati kõigist probleemidest. Põhiline puudujääk oli kütuses, aga on selgusetu, kuidas see tekkida võis. Mõõtmisi tehti mõõdulindiga, uuemat tehnikat polnud. Taatleja on väitnud, et iga kütusekoguse saabumisel kaob 100 liitrit tonni pealt. Kaup oli tanklas lahtiselt. Kaubale oli ligipääs kõigil, ka R.O l, kellega juba varasemalt pahandusi oli. Töötajad isegi ostsid kaupa poest juurde, aga ikka oli õlut suurtes kogustes puudu. Kuna ei ole puudujäägi tekkimise aeg täpsustatud ja ei ole tõendatud, kelle süül puudujääk tekkis, siis ei ole alust hagi rahuldada ega kostjalt seda summat välja mõista. Võlaõiguslikul alusel ei oma esitatud võlakiri mingit tähtsust. Kostja ise seletab, et kui tema tööle läks, siis mingit inventuuri ei tehtud. G ütles, et siseinventuur on tehtud, et kõik on korras. Seda, et on olemas materiaalne vastutus, seda kostja teadis. Lepingud sõlmiti kõigi kolmega korraga, töö ajal, J.P oli tööandja esindaja. Mida kollektiivne materiaalne vastutus tähendab, seda ei seletatud. Töö toimus vahetustega. Kostja ütleb, et suvel töötas tanklas ka tema tütar V K , kes asendas G.S ’t tema puhkuse ja haiguse ajal. Kauba läbimüüki kohapeal arvutis kontrollida polnud võimalik. Töö toimus selliselt, et kaup sisestati arvutisse Tallinnas, saatelehed faksiti sinna, kohapeal kontrolliti vaid kauba kogused. Side pidamine J.P ’ga toimus telefonitsi. 2005.a. sügisel inventuuri tegemisel kutsuti teda kodunt välja, aga miks inventuuri tehti, seda ta ei teadnud. Tunnistaja Ü.M ütluse kohaselt töötas tema Moe tanklas 2005.a. suusõnalise kokkuleppe alusel J.P ’ga. Ta parandas tankureid, samuti aitas kütust mõõta. Tankurid läksid tihti katki. Naisterahvad helistasid, kui abi vaja oli. Niikaua, kui abikaasa seal töötas,

sai käidud tal abiks. Töö eest ei makstud, tööl käis abikaasa, temale maksti. Alates detsembrist 2005.a. ei ole enam abiks kutsutud. Kütuse mõõtmine käis mõõdulatiga. Tuli ronida redeliga tsisternide peale ja mõõta metallist mõõtelindiga kütuse taset. Kütuse mõõtmine oli abikaasa töö, kuid naisterahvas ei suuda metallsõrestikul ronida. Kogus arvestati tabeli alusel, millimeetrid tuli võtta eraldi. Mõõta seal valesti ei saanud. Mõõtmiseks oli tsisterni tsentris väike ava, sealt kütust kätte ei saanud. Kütust sai kätte vaid püstolist. Vahepeal oli tanklas emal abiks ka M M , tema müüs leti taga kaupa - kõike, mis seal oli, maiustused, õlid, bensiinitarbed. Kaup oli vaja arvutisse sisestada. Tütar käis abiks V.P ja J.P suusõnalisel kokkuleppel. Ema tegi siis ühe vahetuse ja tütar teise. Tütar oli siis 17 aastat vana. Tunnistaja ütleb, et kuna seal müüakse alkoholi ja tubakatooteid, siis tema oli kohal kui lapsevanem. Tunnistaja möönab, et polnud tema asi, kes tanklas töötas, kuid kuna kedagi polnud panna, siis tehti 48 tundi, sest muidu oleks pidanud tankla kinni panema. Tütar käis ema asendamas, ema võttis tütrelt vahetuse üle ja kontrollis tütrel jäägid üle. Tunnistaja ütleb, et tema andmeid arvutisse ei sisestanud kordagi, seda tegi tütar või abikaasa. Päeva müüki oli vaja kontrollida seetõttu, et näha, mida on müüdud ja mis kaup maha läheb. Kaup pidi klappima, aga ei klappinud. Abikaasa käis poest õlut ja alkoholi juurde ostmas, kuna tanklas oli kaupa puudu. Arvutist andmeid välja printida ei olnud võimalik. Enne oli väljatrüki võimalus, aga see võeti ära. Aga müüja peab saama kontrollida kauba liikumist. Müüja kauba hetkemomenti ei näinud, kaup müüdi maha ja siis hakati alles otsima kaupa. Mitu korda oli juttu, et näidud arvuti andmetega ei lähe kokku. III. Kohtuotsuse põhjendus. Kohus, kuulanud ära poolte seletused, tunnistaja ütluse ja hinnanud toimikus olevaid ja tõenduslikku tähtsust omavaid dokumentaalseid tõendeid, t u v a s t a s: 1) kostja töölepingu nr. 22 alusel täielikku materiaalset vastutust kanda ei saa. Kostjaga on tööleping nr. 22 sõlmitud tööle asumise päevast 01.03.2005.a., määramata ajaks ja katseajaga kuni 30.06.2005.a. Töötaja kohustused on kirjeldatud töölepingu p.-s 7, mille kohaselt kostja muu hulgas pidi vastutama materiaalselt tema kasutusse antud materiaalsete väärtuste eest, suhtuma hoolikalt tööandja poolt temale hoidmiseks või teisteks eesmärkideks antud materiaalsetesse väärtustesse ja võtma tarvitusele kõik tema poolt abinõud kahju vältimiseks, koheselt teatama tööandjale kõigist asjaoludest, mis ohustavad temale usaldatud tööandja materiaalsete väärtuste säilimist. Töölepingu p. 9.1. järgi kannab töötaja täielikku materiaalset vastutust tema poolt süülise käitumisega (s.o. tahtlikult või ettevaatamatuse, hooletuse tõttu) tööandjale põhjustatud kahjude eest. Töökoodeks annab tööandjale õiguse sõlmida töötajaga individuaalse varalise vastutuse või kollektiivse varalise vastutuse lepingu. Nii individuaalse varalise vastutuse kui ka kollektiivse varalise vastutuse kohaldamisel töötajate süüd eeldatakse. TööK § 128 lg. 1 kohaselt kannavad töölised ja teenistujad materiaalset vastutust nende süü läbi ettevõttele, asutusele ja organisatsioonile tekitatud kahju täies ulatuses 1) kui töötaja ning ettevõtte vahel on vastavalt paragrahvi lg. 2 sõlmitud kirjalik leping selles, et töötaja võtab enesele täieliku materiaalse vastutuse temale hoiule või muuks otstarbeks antud vara ja muude väärtuste mittesäilimise eest. Seega kohustab seadus tööandjat individuaalse varalise vastutuse lepingu sõlmimisel kindlaks määrama, millise vara allesoleku töötaja peab tagama. TööK § 128 lg. 2 kohaselt on lubatud sõlmida kirjalikke lepinguid täieliku varalise vastutuse kohta ainult nende (18 aasta vanuseks saanud) töötajatega, kes töötavad ametikohal või teevad tööd, mis on vahetult seotud neile üle antud materiaalsete väärtuste hoidmise, töötlemise, müügi, väljastamise, veo või kasutamisega tootmisprotsessis. Kostja ühena kolmest töötas müüja-operaatorina, kes vahetult oli seotud kolmele tanklas töötavale müüja-operaatorile üle antud kauba müügi ja väljastamisega. Seega oli kostja küll õige isik, kellega materiaalse vastustuse leping sõlmida, kuid töölepingus nr. 22 ei ole piiritletud, milline vara talle oli üle antud ja millise vara ja väärtuste säilimise eest ta peab vastutama.

2) kostja vastutab kollektiivse varalise vastutuse lepingu alusel, mis kostjaga on sõlmitud töölepingu nr. 22 lisana. Kollektiivse varalise vastutuse leping võidakse sõlmida TööK § 1281 lg. 2 alusel töötajatega, kes teevad ühiselt mõnda liiki tööd, mis on seotud neile antud vara hoidmise, töötlemise, müügi, veo või tootmisprotsessis kasutamisega, kui ei ole võimalik piiritleda iga töötaja varalist vastutust ja sõlmida temaga vastavat lepingut. Kuna Moe tanklas oli tegemist kolme isikuga, kes ühiselt tegelesid neile üle antud sama kauba müügiga, on nendega, s.h. kostjaga, sõlmitud kollektiivse varalise vastutuse leping. Poolte ja tunnistaja ütlustest tuleneb, et tanklas töötati vahetustes, kütus oli samas mahutis, muu kaup samas müügiruumis. Seega polnud praktiliselt võimalik vastutuse individuaalselt piiritlemine selliselt, et igale töötajale ainult tema vahetuse ajaks piiritletud kaupa eraldada ja omaette müügitingimusi luua ning hagejal oli õigus sõlmida TööK § 1281 järgi kollektiivse varalise vastutuse leping, määratledes millise vara säilimise eest kollektiiv vastutab. Kostjaga sõlmitud kollektiivse varalise vastutuse lepingus on selgitatud kollektiivse materiaalse vastutuse olemust ja ka seda, et lepingut ei vormistata uuesti, kui kollektiivist lahkuvad üksikud töötajad või kui kollektiivi võetakse uusi töötajaid. Tööandja omakorda kohustus looma kollektiivile tingimused materiaalsete väärtuste täieliku säilimise tagamiseks, väärtuste liikumise ja jääkide õigeaegseks arvestamiseks ja aruandluseks, rakendama õigeaegselt abinõud selgitamaks ja kõrvaldamaks põhjused, mis takistavad kollektiivil tagamast väärtuste säilimist, välja selgitama isikud, kes on süüdi kahju tekitamises ning nende vastutusele võtmiseks seadusega sätestatud korras. Kahju hüvitamise aluseks sätestab leping materiaalse kahju, mis on tekitatud inventeerimisnimestikus kinnitatud puudujäägina ning kahju jaotatakse kollektiivi liikmete vahel proportsionaalselt töötatud ajale ajavahemikus viimasest inventuurist kuni kahju tuvastamise päevani. Seega on lepingus kirjas kollektiivi liikmete õigused ja kohtus ei tuvastatud nende rikkumist. Kollektiivi liikmed, sealhulgas kostja, said võtta vastu materiaalseid väärtusi ja võisid vastastikku kontrollida tööd väärtuste hoidmisel ja müümisel, võtsid osa inventuuri läbiviimisest. Samas lubasid V.P ja kostja töötada ja toimetada tanklas oma lastel ja lähedastel isikutel, ilma et nad oleksid nõudnud lepingu sõlmimist või varalise vastutuse piiritlemist. Sellega jättis kostja täitmata oma lepingust tuleneva kohustuse rakendada omapoolsed abinõud vara säilimise tagamiseks. Kollektiivse materiaalse vastutuse olulisim tagajärg ongi kahju hüvitamine. Kuna töötaja vastutab materiaalsete väärtuste säilimise eest, siis on ta kohustatud hüvitama nii puudujäägi kui ka vara riknemisega või muul viisil tekitatud kahju. Kollektiiv vabaneb varalisest vastutusest, kui kollektiivi töötajad ei ole kahju tekitanud või kui tehakse kindlaks konkreetne töötaja, kes kollektiivi koosseisus kahju tekitas. Vara säilinud ei ole. Seega väljendub kollektiivi liikmete süü selles, et nad ei kindlustanud hageja vara säilimist. Hagejal on õigus eeldada kostjate süüd ja ta ei pea tõendama kostjate töökohutuste rikkumist. Vastutusest vabanemiseks peab kostja teiste seas tõendama, et ta ei ole puudujäägi tekkimises süüdi. Selliseid tõendeid esitatud ei ole Kostja sõnutsi oli talle varalise vastutuse kohaldamine teada. Tööandja pole konkreetse töötaja süüd tuvastanud. See ei selgunud ka kohtuliku uurimise käigus. Järelikult vastutavad kollektiivi kõik liikmed ja proportsionaalselt tariifsele kuupalgale ning tegelikult töötatud ajale ajavahemikus viimasest inventuurist kuni kahju avastamise päevani ja pole põhjendatud kostjat vabastada vastutusest kollektiivse varalise vastutuse lepingu alusel. Samas nähtub inventuuri aktidest, et viimane inventuur, mis tehti enne kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu sõlmimist, toimus 30.11.2004.a. Sel ajal ja pärast seda töötasid aga kuni kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu kostjaga sõlmimiseni nii G.S kui ka V.P . Uus inventuur tehti aasta hiljem. Sellest aastasest perioodist töötasid G.S ja V.P kolm kuud kauem kui kostja. Esitatud arvestus kostjate vastutuse osas 1/3 kahjusummast ei ole kooskõlas kollektiivse varalise vastutuse lepinguga ega ka TööK sätteiga. Kostjalt nõutav summa proportsionaalselt tema töötatud ajale saaks olla 9 873

krooni ja 90 senti. 3) kollektiivse varalise vastutuse leping sõlmitakse tööandja ja kollektiivi kõigi liikmete vahel. Kuna kollektiivse varalise vastutuse leping on kahepoolne, siis eeldab see, et tööandja on omalt poolt kohustatud looma ja tagama töötajatele kaupade hoiuks ja säilitamiseks nõutavad tingimused, korraldama inventuuride tegemise, võtma tarvitusele abinõud vältimaks kõrvaliste isikute juurdepääsu materiaalsetele väärtustele. Kohtu arvates tööandja vastav tegevus jäi tõendamata. TsMS § 230 kohaselt peab pool tõendama oma väiteid või vastuväiteid. Kohtuliku arutelu käigus selgus, et töötajad pidasid ülemuseks J.P , kes tegelikkuses asus Tallinnas ega viibinud Moel. Samas ei lükanud J.P ümber kostja väiteid, et teda teavitati kõigist probleemidest, ega ka Ü.M ütlusi suuliste kokkulepete kohta V.P ’’i ja Ü.M ’ga. Oli tööandja otsustada, kuidas ta töö Moe tanklas korraldas, et tagada tööandja kohustus vältida teiste isikute ligipääsu materiaalsetele väärtustele, mis olid üle antud töötajate kollektiivile. Asjaolu, et tööandja esindaja J.P elab ja töötab mujal, ei ole arvestatav. Kahju kindlaksmääramisel peab juhtkond kontrollima kõiki asjaolusid, küstlema töötajaid ja vajadusel kasutama spetsialistide abi. Selliseid dokumentaalseid tõendeid ei ole kohtule esitatud. Poolte ja kostja ütlustest tuleneb, et perioodil, mil tuvastati puudujääk, töötas tanklas isikuid, kellega täieliku materiaalse vastutuse lepingut ei olnud sõlmitud. Tunnistaja ütluse kohaselt töötas tanklas nt. alaealine M.M , kes vahetult tegeles kauba müügiga. Seadus ei sätesta võimalust ega erandit, et alaealine võib tegelda kauba müügiga isa-ema pilgu all. Kuid M.M ’ga polekski saanud lepingut sõlmida, sest TööK § 128 kohaselt ei või täieliku materiaalse vastutuse lepingut sõlmida alla 18-aasta vanuse isikuga. 01.07.2005.a. sõlmitud tööleping V K ’aga tõendab, et viimane töötas tanklas tähtajaga kuni 31.08.2005.a. Seega oli tööandjale teada, et kahju tekkimise perioodil töötasid ja toimetasid tanklas materiaalselt vastutavate isikute lähedased, kuid sellise olukorra lõpetamiseks tööandja midagi ette ei võtnud. 4) TööK § 130 kohaselt tuleb kohtu poolt hüvitamisele kuuluva kahju ulatuse kindlaksmääramisel arvestada mitte ainult tekitatud varalist kahju, vaid ka tegelikku olukorda, milles kahju tekitati. Asja materjalidest nähtub, et tööandja ei võtnud tarvitusele täiendavaid meetmeid vara säilimise tagamiseks ning ei taganud töökorraldust, mis võimaldanuks vara allesolekut pidevalt kontrollida. Samuti on tõendatud, et kaupluses ei tehtud enne kollektiivse varalise vastutuse lepingu sõlmimist inventuuri. Kuna tulenevalt TööK § 130 lg. 1 tööandja ei loonud kõiki tingimusi, mis olid vajalikud väärtuste täieliku säilimise tagamiseks, siis tuleb hüvitamisele kuuluva kahju ulatust kostja osas vähendada poole võrra ehk summale 4 936 krooni ja 95 senti. 5) kostja esindaja viited R.O töötamisele 2004.a. ei puutu asjasse, sest tema lahkumisel inventuur tehti ja tema oma puudujäägi ka hüvitas, tema edasine töötamine ja ligipääs varale jäi tõendamata. R.O ’ga lõpetati tööleping 24.02.2005.a., seega enne kostja tööle asumist. Nagu nähtub Eesti Haigekassa andmeist viibis R.O töövõimetuslehel alates 03.12.2004.a. kuni 31.01.2005.a. ja kuni töölepingu lõpetamiseni enam kassasse ei saanud. Kostja esindaja väiteist, mis puudutavad arvutitööd (arvuti jamab, arvuti kadus tagant ära), ei tulene, et see oleks saanud põhjustada puudujääki. Ei leidnud tõendamist, et töötajad ei omanud ülevaadet kauba seisust ja liikumisest, sest kostja enda jutust tuleneb, et Gennadi sõnul siseinventuur oli tehtud ja mingit puudujääki polnud. Kostja esindaja ja tunnistaja kinnitasid, et töötajad käisid kaupa juurde ostmas. Järelikult oli teada, miks pidi käima poest kaupa juurde ostmas. Tunnistaja ütluse kohaselt kütuse mõõtmisel eksida ei saanud. Kui tanklas avastati J.P poolt Tallinnas tehtud kannete ebatäpsused, siis pole võimalik järeldada, et töötajatel kauba seisule ligipääs puudus. Vastupidine jäi tõendamata. Kahtlus, kas puudujääki üldse oli, on ümber lükatud inventuuri läbiviimise aktiga ja töötajad on inventuuriakti allkirjastanud. 6) vastupidiselt hageja väitele leiab kohus, et kostja poolt inventuuri aktile allkirja andmine tõendab vaid seda, et kostja on saanud oma õigust teostada ja inventuuri juures viibida. Allkirjaga inventuuriaktil kinnitab kostja, et talle on teada inventuuri tulemus.

Sellist allkirja ei saa käsitleda kahju hüvitamiseks nõusoleku andmisena. Töök § 129 kohaselt töötaja võib tööandjale tekitatud kahju ka vabatahtlikult hüvitada, kuid töötaja palgast summa kinnipidamiseks peab olema töötaja kirjalik nõusolek. Sellist nõusolekut ei ole. Hageja viidatud VÕS § 30 lg. 1 sätestab, et „Leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus“. VÕS § 30 lg. 2 kohaselt „Kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti“. Nõue kohtule ei ole esitatud VÕS sätete alusel, vaid töökoodeksi sätteist lähtuvalt, mistõttu VÕS § 30 kohaldamisele ei kuulu. Kohus tuli järeldusele, et hagi on põhjendatud rahuldada osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks ja varalise kahju katteks 4 936 krooni ja 95 senti. Kuna pooled menetluskulude nõudeid kohtule ei esitanud, siis jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohus lähtus tuvastatust, kohaldas TööK § 1281, 130 sätteid ja juhindus Riigikohtu lahendi 3-2-1-57-00 selgitustest ning TsMS §-de 230, 441- 442, 632 nõudeist.

Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

S.Tooming

I.Golubev

Kohtuotsus jõustus 03. juunil 2008.a Viru Ringkonnakohtu kohtuotsusega, kohtuotsusega kusjuures Viru Ringkonnakohus 02. 05. 2008.a otsustas: Tühistada Viru Maakohtu 30.03.2007 otsus tsiviilasjas nr.2-06-17084 täielikult ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus. Nooremreferent

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.