Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Käesoleva otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse avalikult kuulutamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses. Menetluse käik. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue ning põhjendused. esitas hageja avalduse töövaidluskomisjonile, milles palus välja mõista kostjalt ja OÜ-lt maksmata palga, lõpparve, hüvitise lõpparve ja palga maksmisega viivitamise eest ühe keskmise palga ulatuses, samuti taotles hageja kande tegemist tööraamatusse lepingu sõlmimise ja lõpetamise kohta. Töövaidluskomisjoni otsuse peale esitas avalduse Harju Maakohtule JP, paludes läbi vaadata töövaidlus. Harju maakohtule FIE JPi vastu esitatud hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures sõlmitud töölepingu alusel meistrina, tehes samaaegselt ka ise õmblustöid. Tegemist oli vastavatud ettevõttega, mis ei teeninud kasumit ja õmblejad, sealhulgas hageja, läbisid õppeaega, saades selle eest miinimumpalka. Hageja ülesandeks oli jagada õmblejatele töid, teha töösse võetavate õmblustööde osas kalkulatsioon ja pidada õmblejate töö üle arvestust. Palk pidi vastama minimaalpalgale 2’690.- kr, mida talle aga ei makstud. Vaid kuu eest maksti hagejale 2’750.- kr kassast (alates oli miinimumpalk 3’000.- kr). Ajavahemikus oli hageja ajutiselt töövõimetu, puududes töölt haiguslehe alusel. Tööle asumisel selgus, et tööandja ei kavatse teda tööga kindlustada. Hageja oli nõus lahkuma töölt kui selgus, et tema tööalaseid teeneid enam ei vajata. Hageja nõuab saamata palka eest summas 8’070.- kr (3 x 2’690.- kr) ja eest 1’579.- kr (3’000.- kr : 19 tp x 10 p), kokku 9’640.- kr. Töölepingu lõppemise päeval pidi kostja maksma hagejale kõik selleks kuupäevaks saada olnud summad. Kostja seda ei teinud ja vastutab lõpparve kinnipidamise eest hageja ühe kuupalga ulatuses summas 2’781,45 kr (2’690+2’690+2’690+3’000+1’579= 12’649:97=130,40 kr keskmine päevapalk; keskmine kuupalk 21,33 x 130,40). Kostja keeldus hageja tööleasumisel tema tööraamatu vastuvõtmisest ja tööle asumise kohta kande tegemisest. Hageja palub:

vastavuse kontrollimine mudelile ja nende arvu üle arvestuse pidamine, ka väljalõigatud detailide järgi näidismudeli õmblemine. Hageja pidi meistrina oskama teha kõiki õmblustöid, vajadusel juhendama õmblejaid. Meistri kohustuseks ei olnud õmblustöö tegemine tellijatele, kuid vajadusel ta abistas hättajäänud õmblejaid. Hageja tööaeg oli töölepingu kohaselt 8 tundi päevas, 40 tundi nädalas, kuid faktiliselt nõudsid meistri töökohustused töötamist üle tööajanormi. Õmblejate töö algas kell 8:00 ja lõppes kell 17:00. Hageja pidi tööle tulema 30 minutit enne neid, et ette valmistada päevaks ettenähtud töö. Kui õmblejate tööpäev lõppes, oli hageja kui meistri kohustuseks pidada arvestust tehtud töö üle ja planeerida järgmisi töid. Reeglina lahkus hageja töölt 19:00 paiku, kuid vahel tuli jääda hiljemakski. Hageja töökohustused nägid ette töötamise igapäevaselt, kindlaksmääratud tööajal. Hageja ei saanud oma töökohustusi täita mistahes ajal, vaid ta sai meister olla ajal, mil õmblejad töötasid. Hageja allus töö tegemisel kostjale. Tellijatega suhtles ja sõlmis lepinguid kostja. Materjali tellis kostja. Töövahendid kuulusid kostjale. Hageja sai konkreetsed tööülesanded kostjalt, andis kostjale aru töö kulgemisest, teavitas kostjat õmblejate praaktööst, andis igakuuliselt kostjale aruanded õmblejate poolt tehtud töö kohta. Kostja ei esitanud töövaidluskomisjonile väidet, et hageja puhul olevat esialgselt olnud tegemist töövõtulepinguga ja hiljem töölepinguga. Töövaidluskomisjoni otsuse kohaselt selgitas kostja, et tegemist olevat olnud nn õppeajaga nii hagejale kui õmblejatele, mistõttu maksti miinimumpalka. Kostja ei ole hagejale maksnud saamata perioodide eest palka sularahas. Hagejale oli oluline sotsiaalkindlustushüvitiste saamine ja ta soovis palga maksmist pangakontole, mida ei tehtud. Kostja vastuväited ja põhjendused Kostja vaidleb hagile vastu alljärgnevatel asjaoludel. Töövaidluskomisjonile esitatud avaldus oli suunatud OÜ vastu. Seega ei olnud kostja vaidluse pooleks ja tema suhtes ei saanud otsust teha. Kostja pole allkirjastanud töölepingut, mille hageja on esitanud. Hageja ja kostja vahel tekkis õigussuhe . Kostja vajas õmblejat, kuna temal olid tellimused õmblemistöödele. Enne uut aastat leppisid pooled kokku, et alates võtab kostja hageja töölepingulisele tööle. Kirjalikku töölepingut pooled ei jõudnud vormistada, kuid kostja hakkas maksma hagejale palka, makstes ka selle eest seadusega ettenähtud makse. Palka maksis kostja sularahas. Suuliselt täpsustas kostja kohtuistungil oma vastuse asjaolusid järgnevalt: alates ei muutunud hageja tööülesannete ringis midagi. Tellijateks olid kostja vanad tuttavad ja tellijatega suhtles kostja, raha tellimuste eest maksti kostja arvelduskontole, mille kostja võttis välja ja maksis töötajatele sularahas. Hiljem, hakkas tellijatega hageja tegelema, kuid tellijad maksid raha kostja arveldusarvele, hageja pidi fikseerima töötajate poolt tehtud töömahu, kostja nendesse arveldustesse ei sekkunud, kuna oli üle elanud insuldi ja kartis, et selline koormus ja kostja närvilisus võib viia tervise halvenemiseni. Sisulise arutamise lõpul esitas kostja aegumise vaide, kuivõrd hagi kostja vastu olevat esitatud esmakordselt kohtus. Kohtuotsuse põhjendused. Kohus, tutvunud poolte poolt esile toodud asjaoludega ja esitatud tõenditega ning uurinud neid kogumis, leiab, et hageja nõuded on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et hageja asus meistri ja tehnoloogi ülesandeid täitma alates Kostja ei ole vaidlustanud ka hageja poolt esitatud rahaliste nõuete arvestust ja selle metoodikat.

Vaidlus on selles, kas oli pooltevahelise õigussuhte näol tegemist töövõtu- või töölepinguga ja kas tulenevalt sellest on hagejal nõudeõigus kostja kui tööandja vastu. Ekslik on kostja väide, et töövaidluskomisjonile suunatud avaldus oli esitatud OÜ vastu. Avaldusega (töövaidluskomisjoni toimik lk 3-4) loeb kohus tõendatuks, et hageja on märkinud tööandjaks nii OÜ kui JPi FIE-na. Seega on asjakohatud ka kostja väited haginõuete aegumise kohta. Kostja väited selle kohta, et ta pole töölepingut allkirjastanud, on tõendamata. Kostja esindaja möönis kohtuistungil töölepingu originaali nähes, et sellel on kostja allkiri, kuigi allkirjad ei ole pandud töölepingule üheaegselt. Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (edaspidi TLS) §-s 8 sätestatu kohaselt vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Töölepinguga (t.l. 8-9) loeb kohus tõendatuks, et pooled leppisid kokku töölepingu kohustuslikes tingimustes (töö aja, töötasu, töö tegemise asukoha, tööle asumise aja kohta) (TLS § 26 lg 1 p-d 2-6). Pooled ei ole kirjalikult kokku leppinud tehtava töö, selle keerukusastme, ameti- või kutsenimetuse ja kvalifikatsiooninõuete osas (TLS § 26 lg 1 p 1). Samas poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ülesandeks oli meistrina teiste õmblejate töö korraldamine ja hageja teostas ka ise õmblustöid. Hageja poolt esile toodud asjaoludest nähtub, et hageja kohustus tööandjale kokkulepitud töö tegema isiklikult, lepingu esemeks oli kokkulepitud töö tegemine tähtaega määramata. Kostja poolt esile toodud asjaolud, et tema suhtles klientidega ja raha maksti tema arveldusarvele näitab, et töötegemisel oli hageja kostjaga alluvusvahekorras ja allus kostja korraldustele. Kuivõrd kostja selgitas, et ta ei soovinudki töötajatega tulenevalt oma tervislikust seisundist tegeleda, ei oma lepingu tõlgendamisel tähendust, kas kostja kontrollis enda poolt antud juhiste täitmist hageja poolt või mitte. Töölepinguga loeb kohus tõendatuks, et tehtav töö pidi olema tasuline, töölepingus on kokku lepitud palgamäär, mida makstakse töötamise eest ühes kuus 2’690.- krooni ja millest madalamas palgas ei võinud pooled kokku leppida (madalaim ajapalk vastavalt PaS § 2 lg 7). Nimetatust järeldub, et poolte vahel sõlmiti 01.10.2005.a tööleping. Kostja selgitused selle kohta, et ei muutunud hageja ülesannete ringis midagi, samuti palgaleht jaanuarikuu palga maksmise kohta (TVK toimik lk 18) kinnitavad asjaolu, et poolte vahel eksisteeris töösuhe . Töövõimetuslehega (t.l. 23) loeb kohus tõendatuks, et oli hageja haige, esmane lehe väljastamise kuupäev on tõendi kohaselt . Kostja selgitused on vastuolulised: ühelt poolt on kostja selgitanud, et nõustus hageja lahkumisega töölt alates , teisalt on kostja väitnud, et tööleping vormistati lõppenuks alates , vastavasisuline kiri koostati 03.04.2006.a kuupäevaga (TVK otsus t.l. 5). Hageja selgituste kohaselt pöördus ta töövõimetuse järgselt tööle, kus ilmnes, et kostja ei suuda teda tööga kindlustada ja ta nõustus töölepingu lõpetamisega alates 13.04.2006.a. Hagejani ei ole jõudnud tööandja kiri töölepingu lõpetamise kohta, kuid nimetatud asjaolu ei oma tähendust, kuivõrd töölepingut ei saanudki lõpetada perioodil, mil hageja oli ajutiselt töövõimetu (TLS § 86 p 9). Kohus peab kostja vastuolulistest selgitustest tulenevalt ja kostja poolt oma väidete tõendamata jätmise tõttu usaldusväärsemaks hageja esile toodud asjaolu, et poolte töösuhe lõppes hageja nõusolekul alates 13.04.2006.a. Seega on põhjendatud hageja nõue lugeda tööleping kostjaga lõppenuks alates 13.04.2006.a. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama hagimenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Samas paragrahvi teise lõike kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Lõpparve väljamaksmise kohustus lasub tööandjal (PaS § 32). Töölepingu esimese lehekülje ülaservale on hageja poolt kirjutatud tema pangaarve, millest saab teha järelduse, et hageja soovis palga maksmist oma arveldusarvele. Kui ka mitte arvestada hageja märget kirjaliku avaldusena, lasub palga maksmise dokumenteerimise kohustus tööandjal (raamatupidamise

seaduse § 4). Kostja pole tõendanud palga maksmist hageja poolt nõutud perioodide eest. Alates 01.01.2005.a oli miinimumpalga suuruseks 2’690.- krooni ja alates 01.01.2006.a 3’000.- kr (Vabariigi Valitsuse määrus Palga alammäära kehtestamine). Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et maksis hagejale palka oktoobri kuni detsembri kuu eest 2005.aastal summas 8’070.- krooni ja veebruari kuus eest (arvestades hageja viibimist töövõimetuslehel) 1’579.- krooni, on hageja nõue ka selles osas põhjendatud ja kostjalt kuulub väljamõistmisele 9’649.- krooni. Vaidlust ei ole selles, et kostja pole hagejale välja maksnud lõpparvet, mistõttu on põhjendatud hageja nõue lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmise kuutasu ulatuses summas 2’781,45 krooni (PaS § 32 ja TLS § 119 lg 2). Tööraamatu pidamine töötaja kohta on kohustuslik ja kui tööandja ei ole töötaja töötamise kohta tööraamatut täitnud, tuleneb selline kohustus TLS § 20 lg-test 2 ja 3. Vaidlust ei ole selles, et kostja pole hageja töötamise kohta hageja tööraamatusse kandeid teinud. Seega on põhjendatud hageja nõue kohustada kostjat tegema hageja tööraamatusse kanne töötamise kohta ajavahemikul . Kohus ei analüüsi emt kõnede eristust (t.l. 10), kuna asjaolul, kas kostja hagejale viimase töövõimetuslehel viibimise ajal helistas või mitte, ei oma asjas tähendust. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega hagi rahuldatakse, seega on otsus tehtud kostja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda. Hagejal on õigus nõuda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtunik:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.