Valentina Sevrjukova (ka Sevryukova) hagi OÜ Kalinka Keskus vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise, saamata jäänud töötasu, puhkuse kompensatsiooni, viivise töötasu maksmisega hilinemise, hüvitiste tööraamatu kinnipidamise ning lõpparve tasumisega viivitamise eest ja OÜ Kalinka Keskus hagis Valentina Sevrjukova vastu nõudes tuvastada OÜ-l Kalinka Keskus kohustuse puudumine tasuda töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud summasid ja kahju 1035,10 krooni hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.09.2006 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Valentina
Sevrjukova
ja
OÜ
Kalinka
Keskus
apellatsioonkaebused Asja läbivaatamise aeg ja koht
08.03.2007, Tallinn
Menetlusosalised ja nende
Hageja Valentina Sevrjukova ja esindaja Lilia Bespalova Kostja OÜ Kalinka Keskus ja esindaja Stanislav Buldakov
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 27.09.2006 otsus osas, milles kohus jättis rahuldamata Valentina Sevrjukova hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, hüvituse saamiseks seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega ja kohtukulude osas ning teha tühistatud osas uus otsus.
Tunnistada töölepingu lõpetamine Valentina Sevrjukovaga OÜ Kalinka Keskus poolt TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks ja lugeda tööleping lõppenuks töötaja algatusel TLS § 79 alusel alates 01.03.2005.
3.Välja mõista OÜ-lt Kalinka Keskus Valentina Sevrjukova kasuks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitis 16 140 krooni.
4.Välja mõista OÜ-lt Kalinka Keskus Valentina Sevrjukova kasuks menetluskulud 5133 (viis tuhat ükssada kolmkümmend kolm) krooni ja riigilõivu riigituludesse 500 (viissada) krooni.
7.OÜ Kalinka Keskus apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Hageja nõue ja asjaolud
1.Valentina Sevrjukova töötas OÜ-s Kalinka Keskus müüjana alates 16.08.2004 kuni temaga töölepingu lõpetamiseni 01.03.2005 töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 7 alusel. Vastavalt töölepingu p-le 6.6. ja 6.7. on töötaja kohustatud tegema ametijuhendis ettenähtud tööd ning täitma ilma erikorralduseta ülesandeid, mis tulenevad töö iseloomust või töö üldisest käigust. Töölepingu p-st 2.1. tuleneb, et ametijuhend oli töölepingu lisaks. Ametijuhendi (t.lk 91-92, tõlge 95-96) p 2 järgi oli hageja peamisteks ülesanneteks kaupade müük ja ostjatele teenuste osutamine. Ametijuhendi p. 3.19. järgi oli töötajal kohustus täita spetsiaalse korralduseta ülesandeid, mis tulenevad töö iseloomust või tööprotsessi üldisest käigust.
2.01.03.2005 määrati hagejale distsiplinaarkaristus ja temaga lõpetati tööleping usalduse kaotuse tõttu. Distsiplinaarkaristuse põhjenduste kohaselt võttis hageja 24.12.2004 vastu kaupa 653,10 krooni maksumuses, kuid saatelehe teist eksemplari autojuhile ei tagastanud ja kaupa arvele ei võtnud. 26.12.2004 inventuur näitas saatelehtedega väljastatud kaubajääkide olemasolu kioskis. Kassas raha antud kauba eest puudus. Samasugune juhtum leidis aset 19.01.2005 saatelehtedega nr 8001465 ja 8001517 saadetud kaubaga.
3.23.03.2005 pöördus hageja avaldusega töövaidluskomisjoni. Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 24.05.2005 otsusega jäeti rahuldamata Valentina Sevrjukova nõuded töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, hüvitise 408 krooni ja keskmise päevapalga 30.01.2005 eest ning keskmise palga saamiseks tööraamatu kinnipidamise eest. Töövaidluskomisjon rahuldas hageja nõuded ja mõistis kostjalt välja lõpparvest ebaseaduslikult kinnipeetud summa 2466 krooni, palga maksmisega viivitamise eest 810, 35 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga 165,90 krooni, s.t kokku 3442,25 krooni.
4.28.06.2005 esitas Valentina Sevrjukova hagi kohtule ja 04.07.2005 esitas kostja hagi kohtule, millised liitis Tallinna Linnakohus 21.11.2005 määrusega ühte menetlusse. Hageja ei olnud nõus töölepingu lõpetamise alusega, kuna tema puudujääki ei põhjustanud ning süü puudujäägi tekitamisel ei ole tõendatud. Tööandja väidab, et üks osa puudujäägist s.o. 126 krooni on näidatud saatelehel nr 8001517. Hageja teada sellist saatelehte ei eksisteeri, kuna müügiarvete päevaraamatus seda ei ole kirjas. Peale selle töötas hageja kaupluses koos teise müüjaga töögraafiku alusel. Iga kahe nädala tagant, pühapäeval, tegi hageja koos teise müüjaga inventuuri ilma tööandjata. Inventuuride vahel müüjad kaupa teineteisele peale tööpäeva lõppu üle ei andnud. Seega vastutus puudujäägi ees peab olema solidaarne. Hageja palub tunnistada temaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks. Kuna suulise kokkuleppe kohaselt oli hageja palgaks 3% iga päeva müügikäibelt, siis on hageja jätnud maksmata osa tasumisele kuuluvast töötasust. Hageja tööle ennistamist ei soovi. Täpsustatud nõuete (t.lk 207) kohaselt palub hageja TLS § 117 lg 2 alusel kostjalt välja mõista hüvitise 6 kuu keskmise palga ulatuses so. 16 140 krooni, viivis töötasu tasumisega viivitamise ja tasumata puhkusekompensatsiooni eest 946,20 krooni. Maksmata jäänud töötasu 2800 krooni, viivis töötasu maksmisega viivitamise eest
4410 krooni, tööraamatu kinnipidamise eest 1152,90 krooni, lõpparve maksmisega hilinemise eest 256,20 krooni.
Kostja vastuväited ja vastuhagi
5.Kostja hagi ei tunnista. Hageja töötas Lasnamäe turul asuvas kioskis müüjana ja temaga oli sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse leping. 14.12.2004 võttis hageja autojuhilt arve nr 8001374 alusel vastu kauba 653,10 krooni väärtuses. Arve teist eksemplari, vastupidiselt ettenähtule, hageja ei tagastanud ja kaupa arvele ei võtnud. Tööandja poolt 26.12.2004 tehtud inventuur näitas, et müügipunktis on hagejale arve nr 8001374 alusel üleantud kauba jäägid. Samas arve järgi saadud kauba müügist saadud raha st 653 krooni ei olnud. Analoogiline juhus toimus 19.01.2005, kui hageja omastas arve nr 8001465 alusel saadud kauba müügiraha 256 krooni ja 19.01.2005 arve nr 8001517 alusel saadud kauba müügiraha 126 krooni. 23.01.2005 inventuuriga tehti kindlaks, et puudujääk oli 350,20 krooni. Saatelehtede varjamise ja kauba realiseerimise eest saadud raha omastamise fakti kohta nõuti hagejalt kirjalikku seletust, kuid ta keeldus seda andmast. Tööandjal oli alus usalduse kaotamiseks ja seoses sellega töölepingu lõpetamiseks. 01.03.2005 oli hageja tööandja juures, kuid keeldus lõpparvet, tööraamatut ja töölepingut vastu võtmast. Kirjalikult kutsuti ta välja 04. märtsiks. Enne seda kuupäeva hageja helistas ja ütles, et ei saa tulla. Hagejaga lepiti kohtumine kokku 07. märtsiks, kuid ta ei ilmunud kohale. Seoses sellega saatis kostja tööraamatu hagejale posti teel. Hageja sai 2004 novembri ja detsembri ning 2005 jaanuari töötasu mitte järgmise kuu 15. kuupäeval, vaid hiljem. Hageja oli kantud palgalehe nimekirja, kuid ta ei tulnud 15. kuupäeval palgale järele. Lõpparve väljamaksmisega hilinemine kahe päeva võrra tekkis hageja süül, kes ei võtnud vastu lepingu lõpetamisega seotud dokumente ja lõpparvet. Hageja pangakonto väljaselgitamine, et lõpparve sinna üle kanda, võttis kostjal aega. Kooskõlas faktiliste asjaoludega ei ole see, et kostja pidas ebaseaduslikult kinni hageja detsembri ja jaanuari palgast vastavalt 1462 krooni ja 1004 krooni. Need summad on avanss, mitte lisatasu ja hageja on need võtnud kioski tulust.
6.01.07.2005 esitas OÜ Kalinka Keskus hagi Valentina Sevrjukova vastu, milles vaidlustab 24.05.2005 töövaidluskomisjoni otsusega temalt väljamõistetud summasid ja palub tunnustada õigust neid mitte maksta. OÜ Kalinka Keskus palub hagiavalduses välja mõista OÜ Kalinka Keskus kasuks puudujäägiga tekitatud kahju hüvitamiseks 1035,10 krooni. Kahju tekitati 24.12.2004 müügiks edastatud kauba raha 653 krooni, 19.01.2005 müügiks saadetud kaupade summas 256 krooni ja 126 krooni puudujäägi eest. Hageja kirjalik vastus kostja hagile
7.Hageja leiab kirjalikus vastuses (t.lk 153-155), et kahju tekitamine tema poolt on tõendamata. Inventuuri tegemise ajaks oli kaupa müünud ka teine müüja. Kuna inventuuriga avastati kauba jäägid, siis ei saanud puudujääk olla sellises summas nagu väidab kostja. Lisaks arvestati mõlemalt müüjalt palgaarvestusega puudujääk palgast maha. Puudujäägi tekkimise ja hageja tegevuse vahel on põhjuslik seos tuvastamata, kuna kaubalis-rahalised väärtused olid üle antud kahele müüjale, kes nende liikumist korraldasid. Müüjatel varalist vastutust individuaalselt ei olnud. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
8.Maakohus rahuldas mõlemad hagid osaliselt. Kohus mõistis OÜ-lt Kalinka Keskus välja hageja kasuks vähemmakstud lõpparve 2800 krooni, palga maksmisega viivitamise eest 841,97 krooni ja hüvitise lõpparve kinnipidamise eest 2492,49 krooni ning kohtukulud 3000 krooni. Valentina Sevrjukovalt mõistis kohus OÜ Kalinka Keskus kasuks välja
kahju hüvitamiseks 382 krooni.
9.Töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 7 järgi võib tööandja lõpetada määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötaja suhtes usalduse kaotamisel. TLS § 104 lg 2 p 1 kohaselt võib tööandja lõpetada töölepingu § 86 p 7 ettenähtud alusel, juhul kui töötaja on põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku või riisumise. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostjal esines alus hagejaga töölepingu lõpetamiseks. ITLS § 28 lg 1 kohaselt on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Poolte vahel sõlmitud töölepingu p. 7.2. järgi kannab töötaja täielikku varalist vastutust tööandjale tekitatud kahju eest. Koos töölepingu sõlmimisega sõlmiti poolte vahel ka täieliku individuaalse materiaalse vastutuse leping (t.lk 93, 94). Nimetatud lepingu p.2.2. kohaselt kohustus hageja hüvitama täies ulatuses kahju tööandjale talle usaldatud materiaalsete väärtuste säilimise mittetagamise korral.
10.Kohus jättis OÜ Kalinka Keskus hagi 653,10 krooni väljamõistmiseks rahuldamata ja 26.12.2004 väidetavalt hageja poolt toime pandud puudujäägi fakti tõendamatuse tõttu arvestamata hagejaga töölepingu lõpetamise alusena. Tunnistaja J.K ütlustel saatis ta 24.12.2004 hagejale müügipunkti kaupa, kuid saatelehe teist eksemplari ta tagasi ei saanud. Kaupa arvele ei võetud. Aasta lõpus 26.12.2004 inventuuri käigus avastati, et selle saatelehe alusel saadetud kauba jäägid olid müügipunktis olemas. Inventuuriga tuvastati puudujääk. Asja materjalidest ei nähtu, et hagejale 24.12.2004 saatelehe ja kaubaga seotud asjaolusid TDVS §-s 6 sätestatud tähtaja jooksul ette heideti. Kostja esindaja seletustest kohtuistungil nähtub, et kostja ei olnud 26.12.2004 avastatud puudujäägi tekitajas kindel. Ka tunnistaja ütlustest nähtub, et kostja arvates oli tegemist eksimusega.
11.Kohus leiab, et tunnistaja J.K ütlustega on tõendatud, et tunnistaja matkis müügipunktis jätkuvate puudujääkide tõttu kunstlikult 19.01.2005 olukorda, kus ühel arvel/saatelehel olevat kaupa ta hagejale ei saatnud, samas saatis aga kauba, millele hageja jaoks arvet/saatelehte välja ei kirjutanud. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hageja teavitas kohe kostjat, et saatelehel olev kaup puudub, kuid saatelehtedeta (saatelehed nr 8001465 ja 8001517, t.lk 24 ja 25) saadetud kaubast hageja vaikis. Arvele saadetud kaupa ei võetud. Tunnistaja kirjutas 20.01.2005 ettekande kostjale (t.lk 100, tõlge t.lk 101). 23.01.2005 teostati müüjate poolt müügipunktis inventuur. Poolte vahel puudub vaidlus, et inventuuri tulemusena avastati müügipunktis puudujääk. Kassast puudus eksperimendi käigus 19.01.2005 hagejale saadetud kauba väärtuses raha. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et asjas on tõendamist leidnud hageja poolt tööandja vara puudujäägi põhjustamine. Seega esinesid asjaolud hagejaga töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 7 alusel. Hageja nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks tuleb seega jätta rahuldamata.
12.Võlaõigusseaduse § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. TLS §-st 48 lg 1 p 3 tuleneb, et töötajal on kohustus hoiduda tegudest mis kahjustavad tööandja vara. Kohus leiab, et tunnistaja J.Ki ütlustega on tõendatud põhjuslik seos hageja teo ja kostjal kahju tekkimise vahel. Kuna saatelehti koos kaubaga ei saadetud, ei saanud teine müügipunkti müüja teada ka hagejale saadetud kauba väärtust. Seega on väheveenvad hageja väited, et ka teine müüja võis 23.01.2005 avastatud puudujäägi põhjustada. Kohus leiab, et antud asjas on tõendamist leidnud hageja varalise vastutuse kokku summas 382 krooni (arve nr 8001465 summas 256 krooni ja arve nr 8001517 summas 126 krooni) kohaldamise eeltingimused. Seega tuleb OÜ Kalinka Keskus hagi Valentina Sevrjukova vastu kahju
hüvitamise nõudes summas 382 krooni rahuldada.
13.Kuna töölepingu lõpetamine hagejaga TLS § 86 p 7 alusel oli seaduslik, jättis kohus rahuldamata hageja nõude kuue kuu keskmise palga suuruse hüvitise saamiseks (TLS § 117 lg 2).
14.Palgaseaduse (PaS) § 2 lg 1 järgi on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel, lg 2 järgi on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaksmääratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk, lg 3 järgi seaduses, haldusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel maksab tööandja töötajale peale põhipalga lisatasu või juurdemakseid, lg 4 järgi on lisatasu on summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. Poolte vahel sõlmitud töölepingus oli kokku lepitud, et hageja põhipalga suuruseks on 2480 krooni kuus, palka makstakse 1 kord kuus, igale palgaarvestusajale järgneva kuu 15. kuupäeval, tööandja kassast. Asjas puudub vaidlus, et hagejal oli õigus iga tööpäeva kassasummast 3%-lisele tasule. Hageja väitel oli tegemist poolte kokkuleppel lisatasuga, kostja väitel avansiga. Asja materjalidele lisatud arvestustest (t.lk 117-131) nähtub hageja saadud 3%-line summa käibest. Puudub vaidlus, et detsembris 2004 moodustas see 1462 krooni ja 2005 jaanuaris summa 1004 krooni. Tööandja pidas töölepingu lõpetamisel kinni hageja palgast 2004 detsembris saadud avansi summas 1462 krooni ja 2005 jaanuaris saadud avansi summas 1004 krooni. PaS § 36 lg 2 järgi võib tööandja töötaja palgast kinni pidada tööandjale tähtajaks tagastamata avansse. Kuna käesolevas vaidluses ei ole tõendamist leidnud, et hageja on avaldanud tahet detsembri ja jaanuari palgast avansi saamiseks ning, et selle tagastamiseks oli tööandja poolt ettenähtud tähtaeg, siis leiab kohus, et veenvam on hageja väide, mille kohaselt oli lisaks töölepingus kokkulepitud palgale poolte vahel kokkulepe ka lisatasu saamiseks 3% iga tööloldud päeva müügikäibelt.
15.Asja materjalidele lisatud hageja konto väljavõtte (t.lk 116) kohaselt kandis kostja 03.03.2005 detsembri 2004, jaanuari 2005. töötasuna ja puhkusekompensatsioonina hagejale üle kokku 2981 krooni. Puhkusekompensatsiooni suuruse üle vaidlus puudub. Hageja on arvestanud puhkusekompensatsiooniks 1230 krooni brutosummana (t.lk 156), kostja 1236 krooni (t.lk 90) brutosummana. Asjas puudub vaidlus hageja arvestuse (t.lk 156) üle, mille kohaselt oli hagejale väljamaksmisele kuuluv palk detsembrikuu eest 2520 krooni ja jaanuaris 2335 krooni. PaS § 32 lg 1 järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Arvestades asjaolu, et kostja on lõpparvena tasunud 2981 krooni, aga tasuma pidi 2520+2335+926=5781, siis leiab kohus, et põhjendatud on hageja nõue vähemtasutud lõpparve eest summas 2800 krooni. TLS § 49 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Kassa väljamineku orderi (TVK toimik lk 61) järgi sai hageja töötasu novembrikuu eest 24.12.2004. 2004. detsembri ja 2005 jaanuari tasu maksti hagejale lõpparvega 03.03.2005. Kohus leiab, et asjas ei ole tõendamist leidnud kostja väited, et hageja ise viivitas töötasu vastuvõtmisega. Tunnistaja J.K ütlustest nähtub, et palka maksti panga kaudu ja kostja kontoris. Töötajale, kes kontorisse tulla ei saanud, saadeti palk väljaminekuorderi alusel autojuhiga. Asja materjalidest nähtub, et kuigi graafiku järgi oli hageja tööl nii 15., 16., 19., 20., 23. detsembril, saadeti hagejale palk väljaminekuorderiga alles 24.12.2004. Asja materjalidele lisatud kirjast (t.lk 182) nähtub teade, et töötasu maksmine toimub 30.01.2005. Kiri oli adresseeritud hagejale ja kirjutatud tunnistaja J.Ki poolt. Kohus loeb väheveenvaks tunnistaja ütlusi selle kohta, et nimetatud kirjake võis olla kirjutatud jaanuarikuu palga
saamise kuupäeva kohta. Kohus osutab, et jaanuari palgaleht vormistati alles 10.veebruaril (t.lk 115). PaS § 35 järgi palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Kohus osutab, et eelnimetatud sätte kohaselt arvutatakse viiviseid töölepingu lõpetamise päevani, viimane kaasa arvatud. Kuna tööleping hagejaga lõpetati 01.03.2005.a., siis moodustub hilinemisega väljamakstud palga viivis järgmiselt: ajavahemiku 15.12.04-23.12.04.a. eest 2181 (netopalk, mis väljamaksmisele kuulus) krooni x 0,5% x 8 päeva=87,24krooni, ajavahemiku 15.01.05-01.03.2005 eest 2520 krooni x 0,5% x 46 päeva=579,60 krooni, ajavahemiku 15.02.05.a.-01.03.2005 eest 2335 x 0,5% x 15 päeva=175,13 krooni. Eeltoodu alusel on põhjendatud ja tõendatud hageja nõue palga maksmisega viivitamise eest summas 841,97 krooni.
16.TLS § 74 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud andma tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Kui töötaja töölepingu päeval tööraamatut või lõpparvet vastu ei võtnud, on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu nõude esitamise päeval ja maksma lõpparve viie kalendripäeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. Hageja ei tuginenud sellele, et ta esitas tööraamatu kättesaamise nõude. Kohus jättis hageja nõude tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks rahuldamata.
17.TLS § 119 lg 2 järgi on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Eelpooltoodust nähtub, et lõpparvena maksti hagejale vähem 2800 krooni. Hageja on arvestanud viivist lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 4410 krooni. Kuna kostjaga lõpetati tööleping 01.03.2005.a. ning töölepingu lõpetamisel tasuti hagejale lõpparve ainult osaliselt, siis leiab kohus, et põhjendatud ja tõendatud on TLS § 119 lg 2 järgi kostjalt hageja kasuks välja mõista ühe kuu keskmine palk. Vastavalt Vabariigi Valitsuse (VV) 15.08.2001 määruse nr 275 keskmise palga arvestamise kord § 2 lg 3 järgi keskmise palga arvutamisel arvatakse palga koosseisu töötaja teenitud palgana käsitatavad summad – põhipalk, lisatasud, preemiad ja juurdemaksed. Keskmise palga arvutamisel ei võeta arvesse puhkusetasu ning teiselt tööandjalt saadud palka, samuti ravikindlustuse hüvitist ja teisi summasid, mida Palgaseaduse kohaselt ei käsitata palgana. VV 15.08.2001 määruse nr 275 § 2 lg 1 ja 3 järgi tuleb hageja keskmise palga arvutamise aluseks võtta 2004 augusti töötasu 1286 krooni, septembri töötasu 2181 krooni, oktoobri töötasu 1749 krooni novembri töötasu 2181 krooni, detsembri töötasu 2520 krooni, jaanuari töötasu 2335 krooni, detsembri lisatasu 1462 krooni ja jaanuari lisatasu 1004 krooni. Kuna hageja oli perioodil 04.10.10.2004 ja 31.01.-28.02.2005 töövõimetuslehel, siis moodustab hageja tööpäevade arv arvestuse perioodil 124. Seega moodustab hageja keskmine päevapalk VV 15.08.2001 määruse nr 275 § 3 lg 1 järgi (14 718 krooni : 124 päeva) 118,69 krooni. VV 15.08.2001 määruse nr 275 § 4 lg 4 järgi keskmise kuupalga arvutamiseks korrutatakse keskmine päevapalk selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga. Kuna keskmine kalendaarne tööpäevade arv moodustab augustjaanuar - 21, siis hageja keskmine palk moodustub 118,69 krooni x 21 = 2492,49 krooni netopalgana. Kuna eelpooltoodust tulenevalt on kostja viivitanud osaliselt lõpparve maksmisega käesoleva ajani, siis on tuleb TLS § 119 lg 2 järgi kostjalt hageja kasuks välja mõista keskmine palk summas 2492,49 krooni.
18.Kuna Valentina Sevrjukova oli hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 6134,46 krooni, tuleb juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 ja kehtinud TsMS § 64 lg 1 järgi kostjalt välja mõista riigituludesse 560
krooni.
19.Hageja Valentina Sevrjukova põhjendatud ja tõendatud kulud antud tsiviilasjas on järgmised: 27.09.2006 Harju Maakohtu määrusega hagejalt välja mõistetud riigi õigusabi tasu maksmise kohustus summas 5133 krooni. OÜ Kalinka Keskus tõendatud kohtukulud on 27.09.2005 tasutud riigilõiv summas 280 krooni. Arvestades vaidluse olemust, asjaolu, et Valentina Sevrjukova hagi tuleb rahuldada osaliselt ja OÜ Kalinka Keskus hagi tuleb rahuldada osaliselt vaid summas 382 krooni, leiab kohus, et kostja OÜ-lt Kalinka Keskus on juhindudes TsMS §-st 60 ja § 61 põhjendatud hageja kasuks välja mõista kohtukulude katteks 3000 krooni. Pooled esitasid kohtuotsuse peale apellatsioonkaebused Hageja apellatsioonkaebuse põhjendused
20.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu ja teha uue otsuse, millega tunnistada töölepingu lõpetamine hagejaga ebaseaduslikuks ja mõista kostjalt välja TLS § 117 järgi 16 140 krooni. Kostja ei esitanud ühtegi dokumentaalset tõendit (inventuuri akti või muud raamatupidamise dokumenti), millest nähtuks, et hageja süülise käitumise tõttu tekkis kostjale kahju. Tunnistaja J.Ki ütlused ei ole usaldusväärsed ja nendega ei saa tõendada hageja süüd, kuna tunnistaja on kostja juhatuse liikme õde, seotud kostjaga tööalaselt ja huvitatud kohtulahendist rahuldada hagi. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-46-03 kohaselt peab TLS § 86 p 7 järgi töölepingu lõpetamisel olema tuvastatud TLS § 104 lg-s 2 nimetatud süüline tegu. Kostja ei ole tõendanud hageja süüd. Kostja apellatsioonkaebuse põhjendused
21.Kostja palub tühistada kohtuotsuse osas, millega rahuldati hageja nõue ja jäeti rahuldamata kostja hagi ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada OÜ Kalinka Keskus nõue. Kohus mõistis alusetult välja kostjalt 2800 krooni väljamaksmata töötasu, nõustudes hageja väitega, et tegemist oli lisatasu, mitte avansiga. V.Sevrjukova seletusel oli 3% müügikioski tulu. Kohus ei arvestanud, et toimikus olid detsembri ja jaanuarikuu palgalehed, millest oli näha, et hageja netopalk oli vastavalt 2181 ja 2355 krooni. Soov saada avanssi väljendus raha võtmisega kassast. Seega kuulus V.Sevrjukovale väljamaksmisele saamata jäänud detsembri ja jaanuarikuu palk, puhkuse kompensatsioon 926 krooni, s.t kokku 5462 krooni, millest arvestati maha avanss 2981 krooni. Seega oli lõpparve õige. Viiviste arvestus on põhjendamatu ja vale. Novembri 2004 töötasu oli arvestatud 10.12.2004, mida kinnitab palgalehe kuupäev. Kuna hageja ei tulnud 24.12. 2004 palgale järele, ei ole tööandja viivitanud maksmisega, sest palk anti üle töötasu väljamineku orderiga. Samuti oli detsembri töötasu valmis 10.01.2005 nagu on märgitud palgalehel. Selle kirjakese, mida kohus hindas, kohta andis tunnistaja J.K ütlusi, et see oli 30.01.2005 teade kutsuda hageja enda juurde kavatsusega teha temale lõpparve. Kohus ei lükanud ümber kostja väidet, et ta ei teadnud hageja pangakonto andmeid. Selles, et hageja ei saanud töötasu kätte õigeaegselt, ei ole tööandja süüdi. Õigusabikulude suurus ei ole kooskõlas TsMS § 61 lg 1 p-ga 1, sest ületab 5%, s.t ei saaks olla suurem kui 365 krooni. Kirjalikes vastustes pooled teineteise apellatsioonkaebusi ei tunnista. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
22.Ringkonnakohus, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad ja tutvunud esitatud materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tõendite ebaõige hindamise tõttu ning tühistatud osas on võimalik teha uus otsus, millega hagi täielikult rahuldada. Kohtuotsus osas, milles kohus jättis OÜ Kalinka
Keskus hagi osaliselt rahuldamata, on seaduslik ja muutmisele ei kuulu. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus jättis rahuldamata Valentina Sevrjukova nõude tööraamatu kinnipidamise eest hüvituse 932,40 krooni saamiseks ja rahuldas OÜ Kalinka Keskus hagi kahju hüvitamiseks osaliselt. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
23.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud seadust, kui on käesoleva vaidluse puhul kohaldanud hageja suhtes individuaalset varalist vastutust ja leidnud, et V.Sevrjukova on tekitanud kostjale varalist kahju ja seetõttu põhjustanud kostja usalduse kaotuse.
24.Töökoodeks (TööK) annab tööandjale õiguse sõlmida töötajaga individuaalse varalise vastutuse või kollektiivse varalise vastutuse lepingu. TööK § 128 lg 2 järgi võidakse individuaalse varalise vastutuse leping sõlmida töötajaga, kes töötab ametikohal või teeb tööd, mis on vahetult seotud talle antud vara hoidmise, töötlemise, müügi, veo või tootmisprotsessis kasutamisega. Kollektiivse varalise vastutuse leping võidakse sõlmida TööK § 1281 lg 2 alusel töötajatega, kes teevad ühiselt mõnda liiki tööd, mis on seotud neile antud vara hoidmise, töötlemise, müügi, veo või tootmisprotsessis kasutamisega, kui ei ole võimalik piiritleda iga töötaja varalist vastutust ja sõlmida temaga vastavat lepingut. Seega kohustab seadus tööandjat individuaalse varalise vastutuse lepingu sõlmimisel kindlaks määrama, millise vara allesoleku töötaja peab tagama. Asjas on tuvastatud, et hageja töötas kostja juures Lasnamäe turul asuvas kioskis müüjana ja temaga oli sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse leping. Hageja töötas vahetustega ja päeva lõpus jättis ta kaubad (nii tema vahetuse ajal saabunud kui ka eelmisest vahetuses müümata kaubad) kioski ning kokkuleppel teise vahetuse müüjaga hoiti ka müügist saadud raha kioskis kilekotis nn peidikus. Töögraafiku kohaselt pidi hageja olema kolm päeva tööl ja kolm päeva puhkama, kuid tööandja teadmisel ja loal muutsid hageja ja teise vahetuse müüja töögraafikut, töötades kaks päeva, millele järgnes kaks puhkepäeva. Samuti toimus tööandja teadmisel kioskis olnud kauba ja raha üleandmine vahetuselt vahetusele vormistamata ja akte koostamata. Inventuure tegid töötajad omal initsiatiivil ilma tööandja esindajata ja dokumentaalselt vormistamata. Kõike eeltoodut kogumis hinnates leiab ringkonnakohus, et käesolevas vaidluses ei ole kohaldatav hageja suhtes täielik varaline vastutus, sest tõendamist ei ole leidnud, milline vara anti töötaja vastutusele ja mille allesoleku ta pidi tagama. Asjas on leidnud tõendamist, et tööandja ei ole täitnud talle kuuluva vara säilimise tagamiseks töötajatele tingimuste loomise kohustust. Tööandja ei olnud määratlenud, millise vara eest kumbki müüja vastutas, ega korraldanud raha ja varaliste väärtuse üleandmist vahetuse lõpus jne. Käesoleval juhul ei ole võimalik piiritleda töötaja vastutust ja seda ei taga ka sõlmitud individuaalse varalise vastutuse leping. Tööandja ei ole täitnud hagejaga 04.08.2004 sõlmitud täieliku individuaalse materiaalse vastutuse lepingu p-s 3 nimetatud kohustusi (t.lk.94). Selle lepingu p 3.1 järgi kohustus tööandja looma töötajale tööks talle usaldatud varaliste väärtuste täieliku säilitamise tagamiseks vajalikud tingimused. Sama lepingu p 3.3 järgi kohustus tööandja läbi viima ettenähtud korras materiaalsete väärtuste inventuuri. Asjas ei leidnud tõendamist, et tööandja oleks eelnimetatud lepingust tulenevaid kohustusi täitnud. V.Sevrjukovaga sõlmitud töölepingu lisa nr 1 kohaselt oli müüja ametijuhendi kohaselt töötaja materiaalne vastutus ära määratud kollektiivlepingus (lk.14 ja 16, 38). Seda lepingut töötajaga sõlmitud ei olnud. VÕS § 1 lg 1 järgi on kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut muu hulgas töölepingutele ja muudele mitmepoolsetele tehingutele. Tulenevalt VÕS §-dest 6 ja 7 sätestatud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest oli töötajal mõistlik eeldada, et tööandja oma kohustusi heauskselt täidab.
25.Töötajal kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks peavad esinema järgmised tingimused:
tööandjal otsene tegelik kahju, kahjutekitamise õigusvastasus, põhjuslik seos tekitatud kahju ja töötaja tegevuse või tegevusetuse vahel ja töötaja süü. Nii individuaalse varalise vastutuse kui ka kollektiivse varalise vastutuse kohaldamisel töötaja süüd eeldatakse. Kuna kollektiivse varalise vastuse lepingut ei olnud sõlmitud, individuaalse varalise vastuse lepingus ei olnud piiritletud vara, mille säilimise eest hageja isiklikult pidi vastutama, ei ole võimalik tuvastada hageja süüd väidetavas kahju tekitamises, mistõttu kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puudub alus. Sellele seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-57-00. Ringkonnakohus leiab, et tuvastatud asjaoludel ei saa tugineda kostja sellele, et hageja on põhjustanud talle oma süülise käitumisega puudujäägi, mis annaks aluse lõpetada töötajaga leping usalduse kaotuse tõttu. Kui on sõlmitud individuaalse varalise vastutuse leping, piiritlemata töötajale usaldatud vara, puudub alus töötaja süüd eeldada. Sel juhul peab tööandja tõendama, kes töötajatest ja kui suures ulatuses kahju tekitas. Kostja ei ole hageja süüd tõendanud. Ta ei ole vaidlusalusel perioodil teinud komisjonilist inventuuri müüjate ja tööandja esindajate juuresolekul, mille on kostja õigesti kirjalikus hagi täienduses esile toonud. Kostja ei esitanud dokumentaalseid tõendeid, millest nähtuks, et hageja on süüliselt tekitanud kostjale kahju. Õige on hageja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt väidetava puudujäägi tuvastamisega nn. eksperimendi korras ja tunnistaja J.Ki ütlustega kontrolli korraldamisest ei ole võimalik tõendada hageja süüd. Kirjalikus vastuses OÜ Kalinka Keskus hagile on hageja nimetatud puudujäägi kindlakstegemise meetodit pidanud ebaõigeks, samuti juhtinud tähelepanu asjaolule, et nn eksperimenti tegi tööandja juhatuse liikme õde (t.lk. 47-49). Seega tuleb OÜ Kalinka Keskus hagi kahju hüvitamiseks hagi rahuldamata jäetud osas jätta muutmata.
26.Järgmisena käsitleb ringkonnakohus töölepingu lõpetamisega seotud asjaolusid ja nõudeid. 23.03.2005 pöördus V.Sevrjukova oma õiguste kaitseks töövaidluskomisjoni ja komisjoni 24.05.2005 otsusega rahuldati tema nõuded osaliselt. Töövaidluskomisjon ja maakohus jätsid Valentina Sevrjukova hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks rahuldamata. Hageja soovib töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist, ei soovi tööle ennistamist ja soovib TLS § 117 lg 2 alusel saada kuue kuu keskmise palga hüvist (2690 x 6) 16 140 krooni. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd hageja süülist käitumist puudujäägi tekitamises ja saatelehtede kadumises tuvastatud ei ole, on töölepingu lõpetamine V.Sevrjukovaga ebaõige. ITLS § 28 lg 1 kohaselt on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik nende asjaolude puudumisel, mis seaduse kohaselt on töölepingu lõpetamise aluseks. Hageja poolt kaebuses viidatud Riigikohtu 21.04.2003 lahend nr 3-21-46-03 kinnitab eelnimetatud seisukohta. Ringkonnakohus leiab, et tuvastatud ei ole asjaolud, mis annaksid aluse lõpetada töötajaga tööleping tööandja algatusel seoses usalduse kaotusega ning seega on 01.03.2005 V.Sevrjukovaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslik.
27.TLS § 117 sätestab tööandja vastutuse töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel. V.Sevrjukova ei soovi tööle ennistamist ja seega tuleb ta lugeda omal soovil töölt lahkunuks TLS § 79 alusel. Vastavalt ITLS § 29 lg-le 2, kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Seega tuleb lugeda tööleping lõppenuks alates 01.03.2005. TLS § 117 lg 2 kohaselt kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega seoses väljamõistmisele kuuluva hüvitise suurus oleneb töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Tulenevalt käesolevas asjas tuvastatud asjaoludest ja neid kinnitavatest tõenditest, tuleb kostja kasuks hagejalt välja mõista kolme kuu palga suurune
hüvitis (3 x 2690) 8070 krooni.
28.Töövaidluskomisjon rahuldas hageja nõuded osaliselt ja mõistis tööandjalt välja lõpparvest ebaseaduslikult kinnipeetud 2466 krooni, viivise palga maksmisega viivitamise pärast 810,35 krooni ja keskmise kuupalga lõpparve kinnipidamise eest kahe päevapalga suuruses 165, 90 krooni, s.t kokku 3442, 25 krooni. OÜ Kalinka Keskus esitas 04.07.2005 kohtule hagi (t.lk. 84-86) Valentina Sevrjukova vastu, milles ta palus tunnistada töölepingu lõpetamine seaduslikuks ja samuti tunnustada õigust mitte välja maksta töövaidluskomisjoni 24.05.2005 otsusega tööandjalt väljamõistetud summasid. 13.09.2005 suurendas hageja nõudeid ja palus välja mõista lõpparvest saamata 2800 krooni ja viivist palga maksmisega viivitamise eest 946,20 krooni (t.lk. 47-49). Hageja on esitanud ka arvestuse (t.lk. 50-51). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on selle nõude osas hagi rahuldades otsust piisavalt põhjendanud. Asjas puudus vaidlus, et töötajal oli õigus iga tööpäeva kassasummast 3%-lisele tasule. Hageja väitel oli tegemist poolte kokkuleppel lisatasuga. Maakohus on põhjendanud, miks kostja väited avansi maksmise kohta ei ole õiged ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks otsust selles osas täiendavalt põhjendada. Tööandja pidas 2004. detsembrikuu töötasust kinni 1462 krooni ja 2005 jaanuarikuu töötasust 1004 krooni, mis oli ebaseaduslik. Kuna V.Sevrjukova töötasu oli detsembris 2520 krooni ja jaanuaris 2335 (t.lk. 156) ning 03.03.2005 maksis tööandja töötajale detsembri- ja jaanuarikuu töötasu ja puhkuse kompensatsioonina 2981 krooni, kuid esitatud tõendite kohaselt (t.lk-d 116, 156, 90) pidi maksma 5781 krooni, on selles osas maakohtu otsus seaduslik. Maakohus on õigesti tuvastanud ka kostja poolt palga maksmisega viivitamise ja põhjendanud, miks ta ei arvesta kostja vastuväidetega, et palgalehel olid teised kuupäevad või miks ei tähenda 30.01.2005 kiri lõpparve tegemist, vaid on tõendiks, et kostja viivitas jaanuarikuu palga väljamaksmisega.
29.Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, tuleb ümber jaotada ka kohtukulud. Käesolev hagi on kohtu menetluses olnud alates 28.06.2005. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud (s.t enne 01.01.2006 kehtinud) tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hageja on vastavalt hagi esitamise ajal (nagu ka praegu kehtiva) riigilõivuseaduse alusel vabastatud hagi esitamisel riigilõivu tasumisest. Seega tuleb kostjalt hagi osalisel rahuldamisel välja mõista riigilõiv riigituludesse. Hageja rahaliste rahuldatud nõuete summa on (2800+ 841,97+2492,49- 8070) 14 204,46 krooni, millelt on riigilõiv 750 krooni. Kuna maakohus mõistis hagejalt välja OÜ Kalinka Keskus kasuks 382 krooni, millist summat ei vaidlustatud, siis sellele vastava riigilõivu suuruse osas teeb ringkonnakohus tasaarvestuse ja osaühingult tuleb riigituludesse välja mõista 500 krooni. Õigusabikulude osas leiab ringkonnakohus, et hageja esitas mitu nõuet, millest üks oli mittevaraline ja teised rahalised. Ringkonnakohus peab põhjendatuks, arvestades tsiviilasja mahtu ja lahendamist hageja kasuks, välja mõista kostjalt 5133 krooni õigusabikulude katteks. Nimetatud summa on hagejalt välja mõistetud riigi õigusabi eest (t.lk.247). OÜ Kalinka Keskus menetluskulud jäävad tema apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel osaühingu enda kanda, tulenevalt TsMS § 60 lg -st 1 ja 8. Valentina Sevrjukoval apellatsioonimenetluses kohtukulude nõue puudus.
U.Loonurm
K.Kullerkupp
A.Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.