2.Tunnistada hageja xxx töölepingu lõpetamine kostja xxx OÜ (endise ärinimega Osaühing xxx) poolt 9. märtsil 2006.a Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks.
3.Lugeda xxx xxx OÜ-st (endise ärinimega Osaühing xxx) lahkunuks tema omal algatusel alates 9. märtsist 2006.a.
4.Välja mõista kostjalt xxx OÜ hageja xxx kasuks ebaseadusliku töölepingu
lõpetamise hüvitis nelja kuu keskmise palga ulatuses summas 67 599 (kuuskümmend seitse tuhat viissada üheksakümmend üheksa) krooni.
5.Jätta rahuldamata kostja xxx OÜ (täiendav) taotlus tunnistada kostja õigust mitte maksta hüvitust tööraamatu kinnipidamise eest summas 4 789, 75 krooni (neli tuhat seitsesada kaheksakümmend üheksa krooni ja 75 senti).
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 26. märtsil 2007.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. MENETLUSE KÄIK JA HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.17. märtsil 2006.a esitas xxx (hageja) Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa töövaidluskomisjonile (edaspidi töövaidluskomisjon või TVK ) avalduse, milles palus tunnistada tema töölepingu lõpetamine Osaühinguga xxx (praegune ärinimi xxx OÜ) ebaseaduslikuks, ennistada teda tööle ning tööle ennistamise võimatuse korral maksta hüvitist nelja keskmise kuupalga ulatuses. Samuti palus xxx välja mõista viivise tööraamatu kinnipidamise eest perioodil 09.03.-16.03.2006.a ning saamata jäänud 2006.a jaanuari kuu palgavahe 9665 krooni.
2.Töövaidluskomisjoni 13. aprilli 2006.a otsusega tunnistati OÜ xxx poolt töölepingu lõpetamine xxx 9. märtsil 2006.a Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks ning kuna xxx oli töövaidluskomisjoni istungil loobunud tööle ennistamise nõudest, loeti xxx OÜ-st xxx töölt lahkunuks tema omal algatusel alates 9. märtsist 2006.a. Töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti OÜ-lt xxx xxx kasuks välja ebaseadusliku töölepingu lõpetamise hüvitis nelja kuu keskmise palga ulatuses 67599 krooni ning kuue päeva keskmine palk tööraamatu kinnipidamise eest alates 10. märtsist kuni 15. märtsini 2006.a summas 4789,75 krooni. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata xxx nõude 2006.a jaanuari kuu eest täiendava palaga väljamõistmiseks summas 9665 krooni.
3.19. mail 2006.a pöördus OÜ xxx vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg-le 1 avaldusega sama töövaidluse lahendamiseks Harju Maakohtu poole. Nimetatud avalduses ei nõustu xxx OÜ (endise ärinimega OÜ xxx) töövaidluskomisjoni otsusega osas, millega tunnistati ebaseaduslikuks töölepingu lõpetamine xxx TLS § 86 p 7 alusel, loeti hageja töölt lahkunuks omal algatusel ning mõisteti tööandjalt hüvitisena välja töötaja 4 kuu keskmine palk summas 67599 krooni.
4.Töövaidluskomisjonile esitatud avalduse kohaselt töötas xxx OÜ-s xxx alates 3. septembrist 2004.a, alguses kaupluse juhatajana ning alates 1. detsembrist 2004.a piirkonnajuhina. Ajavahemikus 08.-14.02.2006.a viibis xxx korralisel puhkusel. Pärast puhkuse lõppu 15. veebruaril 2006.a hagejat tema väidete kohaselt enam tööle ei lubatud ning otsene ülemus
kaubandusdirektor xxx teatas suulises vormis, et ei soovi xxx enam koostööd jätkata. Samuti soovitati xxx kirjutada avaldus töölt lahkumise kohta omal soovil. Nimetatud avaldust xxx ei kirjutanud. Hagejalt võeti käsu korras üleandmisakti alusel ära tema käsutuses olnud ametiauto ja pandi kinni mobiiltelefoni kaart, samuti ei olnud xxx enam võimalik talle teadaolevate paroolidega siseneda töökohal olevasse arvutisse. Sellega võeti hagejalt ka sisuliselt võimalus enda tööülesandeid täita. Samal päeval (15.02.2006.a) hageja haigestus ning viibis sellega seoses töövõimetuslehel kuni 23. veebruarini 2006.a. Pärast ajutise töövõimetuse lõppemist soovis xxx asuda 27. veebruaril 2006.a uuesti tööülesandeid täitma, kuid tööandja seda ei võimaldanud. Pooled sõlmisid töölepingu lisa nr 6 xxx töölepingu peatamise kohta TLS § 57 alusel, millega anti hagejale ka teada, et tema suhtes on algatatud distsiplinaarasja menetlus. xxx edastas kostjale omapoolse avalduse, milles osundas tööandjapoolsetele töökohustuste rikkumisele, kuivõrd haiguslehel oleku ajal oli tehtud võimatuks hageja edasine töötamine. Nimetatud avaldusele kostja ei reageerinud. 28. veebruaril 2006.a pöördus xxx nõu saamiseks Tallinna Tööinspektsiooni, kus sai võimaluse tutvuda kostja poolt koostatud taotlusega hageja töölt vabastamise kohta 21. veebruaril 2006.a (s.t töötaja haiguslehel oleku ajal) TLS § 86 p 7 alusel seoses väidetava usalduse kaotusega. Käskkirjaga töölepingu lõpetamise kohta tööandaja töötajale ei tutvustanud ega ka teavitanud töötajat käskkirja olemasolust.
9.märtsil 2006.a kanti xxx kontole lõpparve ning hageja hakkas uurima, mis alusel seda tehti.
14.märtsil 2006.a sai hageja Tallinna Tööinspektsioonist telefoni teel vastuse, et tööinspektsioon ei tegevat takistusi xxx töölt vabastamise kohta seonduvalt sellega, et ta on töökeskkonna nõukogu esimees. Seejärel võttis hageja ühendust kostja personaliosakonnaga, kust talle suuliselt teatati, et tööleping on lõpetatud 9. märtsist 2006.a. 16. märtsil 2006.a läks hageja omal initsiatiivil kostja personaliosakonda, kus sai kätte oma tööraamatu ning tutvus käskkirjaga, mis oli koostatud 21.02.2006.a töölepingu lõpetamise kohta TLS § 86 p 7 alusel ning mille kohaselt oli usalduse kaotuse põhjuseks hageja piirkonna kauplustes 2006.a jaanuaris vältimatute kadude ja ümberhindluste normide ületamine ning sellega OÜ-le xxx 39100 krooni suuruse kahju tekitamine. Käskkirjas osundatud akt-kokkuvõtet pole hageja andmetel kunagi olnud ega koostatud. Hageja leiab, et töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel on toimunud ebaseaduslikult, samuti puudus hageja hinnangul alus töölepingu peatamiseks TLS § 57 alusel.
KOSTJA VASTUVÄITED
Töövaidluskomisjonile esitatud vastuses pidas kostja hageja nõudeid põhjendamatuteks.
5.Kostja vastuväidete kohaselt viidi hageja piirkonna kauplustes 2006.a alguses läbi revisjon (inventuur), mille käigus selgus, et hageja vastutusel olevas piirkonnas on kaubakaod perioodil 01.01.-31.01.2006. ületanud piirnormi 11730 krooni võrra ning ümberhindlused 27370 krooni võrra. Kostja kaubandusosakonna korraldusega nr T5/2005-49 (kehtiv alates 14.07.2005.a) lubatud kaubakao norm on 0,45% ning ümberhindluse norm 0,8%. Seega oli kostjale tekitatud kahju 39100 krooni. Revisjoni andmete põhjal algatas tööandja distsiplinaarjuurdluse, mille käigus tuvastas, et hageja on jätnud täitmata mitmed ametijuhendis toodud töökohustused, täpsemalt punktides 4.5, 4.10, 4.11 ja 4.23 nimetatud kohustused. Samuti märgib kostja, et hagejaga oli 3. septembril 2004.a sõlmitud täieliku individuaalse materiaalse vastutuse leping. Perioodil 08.02.-14.02.2006.a viibis hageja põhipuhkusel. Alates 15. veebruarist kuni 17. veebruarini ning 18.veebruarist kuni 23. veebruarini 2006.a viibis hageja haiguslehel. 21. veebruaril 2006.a määras kostja hagejale distsiplinaarkaristuse, kuna viimane ei suutnud tagada oma piirkonna kauplustes perioodil 01.01.-31.01.2006. nõutavate piirnormide järgimist, samuti ei rakendanud ta abinõusid ega teinud täiendavaid kontrolle tekkinud olukorra parandamiseks
ning suhtus hooletult oma töökohustuste täitmisse. Oma sellise käitumisega põhjustas töötaja tööandjale kahju summas 39100 krooni ning kaotas täielikult tööandja usalduse.
17.novembril 2005.a oli hageja määratud töökeskkonna nõukogu esimeheks, mistõttu oli temaga TLS § 86 p 7 ja § 104 p 2 alusel töölepingu lõpetamiseks vajalik tööinspektori nõusolekut. 22. veebruaril 2006.a esitaski kostja Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsioonile avalduse, milles taotles vastavasisulist nõusolekut. 1. märtsil 2006.a nõudis inspektsioon kostjalt täiendavaid andmeid töötaja väidetavate rikkumiste kohta. 3. märtsil 2006.a vastas kostja inspektsiooni nõudele. 8. märtsil 2006.a saatis tööinspektor kostjale otsuse, millega rahuldas tööandja avalduse, leides, et töölepingu lõpetamine xxx ei ole seotud tema rolliga töötajate esindajana.
9.märtsil 2006.a vormistati hagejaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel ning kuna xxx ei olnud võimalik muul viisil kontakti saada, saadeti töölepingu lõpetamise teatis hagejale tähitud kirjaga koju, kus teatati töölepingu lõpetamisest ja paluti tulla dokumente vormistama ja tööraamatut kätte saama. 16. märtsil 2006.a tuli hageja enda tööraamatule järele, mida kinnitab hageja allkiri töölepingu lõpetamise dokumendil, kuid töölepingu lõpetamisele keeldus hageja allkirja andmast. Seda asjaolu kinnitavad tunnistajate xxx ja xxx allkirjad. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjale kirjutas hageja alla tööraamatu kättesaamise päeval 16. märtsil 2006.a. Kostja väitel oli hageja distsiplinaarkaristuse määramisest teadlik enne 16. märtsi 2006.a. Kostjale teadaolevalt helistas Tallinna ja Harjumaa tööinspektsiooni jurist hagejale ja palus selgitada asjaolusid, mille alusel soovib tööandja temaga töölepingut lõpetada. Sellise järelduse võib teha ka inspektsiooni poolt 8. märtsil 2006.a kostjale saadetud otsusest. Seega ei vasta tõele hageja väide, et ta ei teadnud distsiplinaarmenetlusest. Samuti teatas kostja 27. veebruaril 2006.a hagejale töölepingu peatumisest distsiplinaarmenetluse ajaks kuni tööinspektsiooni otsuse saabumiseni. Kostja hinnangul eksisteeris tööandjal ka õiguslik alus hageja töölt kõrvaldamiseks distsiplinaarasja menetluse ajaks ning sellega seonduvalt töölepingu peatamiseks TLS § 57 alusel perioodil 27. veebruarist 2006.a kuni 9. märtsini 2006.a. Nimetatud ajavahemiku eest on kostja säilitanud hagejale keskmise palga ning selle lõpparve koosseisus töötajale ka välja maksnud. Samuti ei ole hagejal kostja arvates õigust nõuda viivist tööraamatu kinnipidamise eest perioodil 09.03.-16.03.2006.a. Kostja leiab, et ei ole viivitanud tööraamatu väljastamisega ega keeldunud hagejale tööraamatut andmast. Eelnenu põhjal leiab kostja, et tööandjal oli käesoleval juhul õiguslik alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 7 alusel ning lepingu lõpetamine on toimunud seaduses sätestatud nõudeid järgides.
MENETLUSE KÄIK
6.Töövaidlusasja läbivaatamisel maakohtus jäid pooled oma väidete ja nõuete juurde. 20. novembril 2006.a esitas kostja kohtule taotluse täienduse, milles palus tunnistada kostja õigust mitte maksta hüvitust tööraamatu kinnipidamise eest summas 4789,75 krooni (vt toimik, lk 95). Hageja leiab, et eelnimetatud kostja nõue on aegunud, kuivõrd seda ei ole esitatud ITLS § 24 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul.
7.Kohtuistungil kuulas kohus üle tunnistajad xxx ja xxx ning võttis hagejalt seletuse vande all.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
9.Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja töötas alates 3. septembrist 2004.a kostja juures kaupluse juhatajana ja 1. detsembril 2004.a sõlmitud töölepingu muudatuse alusel asus tööle piirkonnajuhina. Samuti ei ole vaidlust selles, et ajavahemikul 08.02.-14.02.2006. viibis hageja korralisel puhkusel ning perioodil 15.02.-23.02.2006. töövõimetuslehel, ega selles, et kostjal oli TLS § 94 lg 1 kohane tööinspektori nõusolek töölepingu lõpetamiseks hagejaga. Sisuliselt ei ole vaidluse all ka fakt, et töölepingu lõpetamise aluseks oleva käskkirjaga distsiplinaarkaristuse määramise kohta (koostatud 21.02.2006.a) tutvus hageja reaalselt 16. märtsil 2006.a.
10.Pooltel on õiguslik vaidlus selle üle, kas eksisteerisid asjaolud, mille esinemine on aluseks töölepingu lõpetamisele hagejaga vastavalt TLS § 86 p-le 7 ning kas töölepingu lõpetamisel on järgitud seaduses sätestatud korda. Eelnenust lähtuvalt on vaidluse all ka hageja nõuded töötaja töölt lahkunuks lugemiseks tema omal algatusel ning ebaseadusliku töölepingu lõpetamise hüvitise väljamõistmiseks. Lisaks on kostja 20. novembril 2006.a kohtule esitatud avalduses vaidlustanud kohustuse maksta hagejale hüvitist tööraamatu kinnipidamise eest. Lähtudes eeltoodust, hindab kohus alljärgnevalt esmalt hageja väidetava distsiplinaarsüüteo tõendatust (I) ning analüüsib seejärel distsiplinaarkaristuse määramise ja töölepingu lõpetamise protseduurireeglite võimalikku rikkumist (II). Samuti tuleb lahendada kostja 20. novembri 2006.a avalduses esitatud täiendav taotlus (III) ning viimaks määrata kindlaks menetluskulude jaotus (IV). I.
11.Vastavalt ITLS § 28 lg-le 1 on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes.
12.TLS § 86 p 7 kohaselt võib tööandja töötaja suhtes usalduse kaotamisel lõpetada nii määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist. TLS § 104 lg 2 p 1 annab aluse töölepingu lõpetamiseks töötaja suhtes usalduse kaotuse tõttu, kui töötaja on põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku või riisumise, samuti kui ta on töökohal varastanud kaastöötaja vara.
13.Distsiplinaarkaristuse määramise ja töölepingu lõpetamise aluseks olnud asjaolude esinemist peab vaidluse korral tõendama tööandja. Võttes aluseks 21. veebruaril 2006.a koostatud käskkirja (nr T-132/2-2/14), heidetakse hagejale kui struktuuriüksuse T-52 piirkonnajuhile ette suutmatust hoida 2006.a jaanuaris oma piirkonna kauplustes kaupade vältimatuid kadusid ja ümberhindluseid lubatud normide piires. Normide ületamist tõendab käskkirja kohaselt kaupade ja ümberhindluste kohta 21.02.2006.a koostatud akt-kokkuvõte, vastavalt millele oli perioodil 01.01.-31.01.2006. piirkonnas T-52 tekkinud kaubakadusid 0,48% eest ja ümberhindlusi 0,87% eest ning kaubakaod ületasid lubatud normi 11730 krooni võrra ja ümberhindlused 27370 krooni võrra. Tööandaja hinnangul ei ole xxx suutnud tagada oma piirkonna kauplustes eelnimetatud perioodil nõutavate normide järgimist, pole rakendanud abinõusid ega teinud täiendavaid kontrolle tekkinud olukorra parandamiseks ning suhtunud seega hooletult enda töökohustuste täitmisesse. Sellise käitumisega on töötaja tekitanud tööandjale materiaalset kahju 39100 krooni ja kaotanud tööandja täieliku usalduse (vt TVK toimik, lk 8).
14.Vastavalt piirkonnajuhi ametijuhendi (vt TVK toimik, lk 46-49) punktile 4.5 kuulus hageja kompetentsi piirkonna kaupluste kauba ümberhindamise aktide kinnitamine. Ametijuhendi punktist 4.10 tulenevalt oli piirkonnajuhi kohustuseks ka kauba tellimuste muutuste kontrollimine ning punkti 4.11 kohaselt kontrollülevaadete koostamine (kas järgitakse kauba vastuvõtmise, kirjapanemise, markeerimise ja tagastamise tingimusi ning raha inkassatsiooni ja dokumentide vormistamise korda). Ametijuhendi punkti 4.23 järgi oli piirkonnajuhi kohustuseks ka materiaalsete väärtuste kaitsmine temale määratud piirkonna kauplustes. Eelnenu põhjal võib
järeldada, et hageja piirkonnajuhina põhimõtteliselt vastutas selle eest, et kaubakaod ja ümberhindlused piirkonna kauplustes ei ületaks lubatud norme. Lähtuvalt tööandja 14. juuli 2005.a korralduse nr T-5/2005-49 punktidest 3 ja 4 oli piirkonnajuhi kohustuseks vastavate normide rikkumise tuvastamisel kaubandusosakonna juhatajat sellest teavitada (vt TVK toimik, lk 39-40). Vastav praktika kostja töökorralduses on leidnud kinnitust ka tunnistajate xxx ja xxx ütlustes (vt toimik, lk 134-135 ja lk 130).
15.Kohtu hinnangul ei saa kostja piirkonnajuhi ametijuhendi osundatud punktide rikkumist hageja poolt tõendatuks lugeda. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on hagejale ette heidetud hooletust, kuid asja materjalide põhjal ei ole võimalik tuvastada, milles hageja süü käesoleval juhul seisnes. Kohtu hinnangul ei ole võimalik eeldada, et piirkonnajuht, kelle piirkonnas on 8 kauplust oleks võimeline jooksvalt kontrollima ümberhindluse ja kaubakadude normide järgimist kõikides piirkonna kauplustes, isegi kui infotehnoloogiliselt on vastavad võimalused loodud. Piirkonnajuhil on sisuliselt võimalik teostada vastavat kontrolli üksnes tagantjärele, läbi vastavate aktide kinnitamise ning aruannete koostamise. Seejuures tuleb silmas pidada, et kõnealused ümberhindluse ja kaubakadude normid olid kehtestatud perioodi kohta üks kalendrikuu. Ka vastav kontroll ning võimalike sanktsioonide rakendamine toimus tunnistaja xxx ütluste kohaselt kuuaruannete põhjal, mitte lühema perioodi lõikes, kuigi aruandeid mahakandmiste aktide kohta esitasid piirkonnajuhid kord nädalas (vt toimik, lk 134). Ka tunnistaja xxx on väitnud, et ümberhindluste ja mahakandmise kohta koostati kuuaruandeid (vt toimik, lk 131). Kostja on väidetavalt kontrollinud 2006.a jaanuari töötulemusi. Hageja korraline puhkus algas samas 8. veebruaril 2006.a ning selleks hetkeks ei pruukinud ta objektiivselt võimalikest normide ületamisest 2006.a jaanuaris veel teadlik olla. Revisjon viidi kostja väidete kohaselt läbi hageja teadmata, selle tulemustest hagejat enne 16. märtsi 2006.a ei teavitatud ning hagejapoolsete seletuste võtmist ei peetud vajalikuks.
16.Iseenesest on õige kostja väide, et töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 7 lg 1 kohaselt on süüdlaselt seletuse nõudmine tööandja õigus, mitte kohustus ning vastavalt sama paragrahvi kolmandale lõikele võib distsiplinaarkaristuse määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Samas ei võta eelnenu tööandjalt süüteo asjaolude tõendamise koormist. Käesoleval juhul on kostja töötaja distsiplinaarsüüteo kinnituseks esitanud peamise tõendina üksnes akt-kokkuvõtte (vt TVK toimik, lk 38), mis ei ole aga kohtu arvates töölepingu lõpetamise seaduslikkuse tõendamiseks piisav. Tegemist on tööandja esindajate poolt koostatud ühepoolse dokumendiga, mille sisu hagejale enne töölepingu lõpetamist ei tutvustatud ning milles kajastuva kohta ei ole tööandja töötajalt kunagi seletust küsinud. Kohtule on kostja tõenditena esitanud ka väidetavalt akt-kokkuvõtte aluseks olnud revisjoni aktid konkreetsete kaupluste kohta ning ümberhindluse aruande (vt toimik, lk 21-29). Kohtu hinnangul ei ole tegemist usaldusväärsete tõenditega ning kohus jätab need tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 lg 5 alusel otsuse tegemisel arvestamata. Esiteks jääb kohtule arusaamatuks, mis takistas tööandjal nimetatud dokumentide esitamist töövaidluskomisjonile. Töövaidlusasja materjalidest nähtub, et töövaidluskomisjon andis kostjale võimaluse hageja avaldusele kirjalikult vastata ning oma vastuväiteid põhistada (vt TVK toimik, lk 5). Teiseks ei ole aktidel märgitud nende koostamise kuupäeva, samuti puuduvad kaupluste direktorite allkirjad. Lisaks seavad asja materjalide hulgas olev inventuuride graafik (vt toimik, lk 80-82) ning tunnistaja xxx ütlused (vt toimik, lk 134) kohtu jaoks kahtluse alla hageja väite revisjonide (inventuuride) läbiviimise kohta kõigis hageja piirkonna kauplustes 2006.a alguses.
17.Lisaks on oluline ka asjaolu, et käskkirjast ja selle lisaks olevast akt-kokkuvõttest nähtuvalt on distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatud ka kaupluste T-225 (xxx, Tallinn) ja T-226 (xxx, Tallinn) revisjoni tulemusi. Nimetatud kaupluste suhtes kostja poolt osundatud korraldusega nr T-5/2005-49 piirnorme aga kehtestatud ei ole (vt toimik, lk 30-31). Seejuures olid nimetatud kaks kauplust vaidlustamata asjaolude kohaselt avatud alles 22. detsembril 2005 ning hageja väitel on äsjaavatud kaupluste ümberhindluse protsent juba ette prognoositavalt ja lubatult
mõnevõrra suurem. Hageja toodud väidet on kinnitanud tunnistajad xxx ning xxx (vt toimik, lk 131 ja lk 135)
18.Eeltoodust lähtudes nõustub kohus hageja seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud, milliseid fakte töötaja tööandja eest väidetavalt varjas ning milles seisnes hageja hooletus töökohustuste täitmisel. Kuivõrd hageja süütegu ei ole kohtu hinnangul tõendamist leidnud, ei pea kohus vajalikuks analüüsida küsimust, kas määratud distsiplinaarkaristus oli vastavuses süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega (TDVS § 8 lg 1). Kohus märgib siiski, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast karistuse valiku kaalutlusi ei nähtu. Käskkirjas on üksnes konstateeritud materiaalse kahju tekitamist 39100 krooni ulatuses ning tööandja usalduse kaotamist selle tagajärjel. II.
19.Lisaks eeltoodule on töölepingu lõpetamisel oluliselt rikutud ka selleks kehtestatud protseduurireegleid, mis annaksid eeltoodust sõltumata aluse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks.
20.TDVS § 3 p 4 kohaselt on töölepingu lõpetamine TLS § 86 p-de 6-8 alusel distsiplinaarkaristus. Töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p 7 alusel tuleb seega muu hulgas järgida TDVS-is sätestatud korda. TDVS § 11 lg 1 kohaselt on tööandja distsiplinaarkaristuse määramisel kohustatud koostama vähemalt kahes eksemplaris dokumendi, millest üks eksemplar jääb tööandjale, teise annab tööandja töötajale. Dokumenti tuleb märkida TDVS § 11 lg-s 2 loetletud andmed. Vastavalt TDVS § 12 lg-le 1 loetakse distsiplinaarkaristus määratuks päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Juhul kui töötaja ei märkinud sellele dokumendile allkirja andmise kuupäeva, siis loetakse karistus määratuks dokumendi koostamise päevast. Karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta võib tööandja karistatava töötaja juuresolekul võtta tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Niisugusel juhul on karistus määratud tunnistajate allkirjade andmise päevast (TDVS § 12 lg 2).
21.Käesoleval juhul puudub sisuliselt vaidlus selles, et hagejale tutvustati distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja 16. märtsil 2006.a. Samal päeval andis hageja käskkirjale ka allkirja, märkides allkirja andmise kuupäeva (vt TVK toimik, lk 8). Samas on tööleping nii kostja väidete kohaselt kui asja materjalidest nähtuvalt lõpetatud hagejaga 9. märtsil 2006.a (vt TVK toimik, lk 7 ja lk 22). Lähtudes TDVS § 12 lg-s 1 sätestatust ei olnud hagejale 9. märtsil 2006.a distsiplinaarkaristust määratud ning seega ei saa lepingu lõpetamist sellel kuupäeval TLS § 86 p 7 alusel lugeda seaduslikuks.
22.Vastuseks kostja väidetele märgib kohus järgmist. Distsiplinaarkaristust ei saa lugeda määratuks päevast, mil kostja saatis hagejale teatise töölepingu lõpetamise kohta ja palus tööraamatule järgi tulla (vt TVK toimik, lk 64-66). TDVS § 12 lg-tes 1 ja 2 sätestatu eesmärk on kohtu hinnangul töötaja (kui töösuhte eeldatavalt nõrgema poole) kaitsmine ning käibekindluse tagamine töösuhetes. Töötajal peab olema tagatud võimalus tutvuda talle etteheidetava konkreetse süüteo asjaoludega, samuti karistuse määramisel arvesse võetud asjaoludega ning vajadusel enda õigusi kaitsta. Seetõttu peab olema töötajale tagatud ka vahetu tutvumise võimalus TDVS § 11 kohaselt vormistatud distsiplinaarkaristuse määramise dokumendiga. Lisaks kannab kõnealune teatis 14. märtsi 2006.a kuupäeva ning on ilmselt ka samal päeval tööandja poolt postitatud. Seega ei saa teatise saatmine igal juhul muuta kohtu järeldust töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse kohta 9. märtsil 2006.a. Kohtu hinnangul ei oma siinkohal õiguslikku tähendust ka asjaolu, et hageja teadis tema suhtes algatatud distsiplinaarasja menetlusest enne 16. märtsi 2006.a. Iseenesest ei eita hageja, et sai distsiplinaarmenetlusest teada
27.veebruaril 2006.a, kui vormistati töölepingu lisa lepingu peatumise kohta. Samas ei saa teadmist distsiplinaarasja menetlusest võrdsustada teadmisega distsiplinaarkaristuse määramise kohta. Kostja vastavasisuline käsitlus on kohtu hinnangul meelevaldne. Distsiplinaarasja menetluse alustamise faktist ei pidanud hageja kohtu arvates järeldama, et tööinspektori otsuse saabumisel, määratakse talle koheselt distsiplinaarkaristus ning et selleks karistuseks on tingimata töölepingu lõpetamine. Iseenesest on õige väide, et töölepingu lõpetamiseks hagejaga oli käesoleval juhul vajalik tööandja asukoha tööinspektori eelnev nõusolek vastavalt TLS § 94 lg-le 1. Samas ei saa tööinspektori nõusoleku hankimise vajalikkus välistada või piirata TDVS § 12 lg-s 1 sätestatu järgimise kohustust ning kostja sellesisulised vastuväited on kohtu hinnangul õiguslikult asjakohatud.
23.Vastusena hageja väidetele märgib kohus täiendavalt, et distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole iseenesest rikutud TDVS § 6 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt. tulemustega tõendatud süüteo eest võib distsiplinaarkaristuse määrata aasta jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt. tulemuste vormistamise päevast. Asja materjalidest nähtuvalt on väidetavalt läbi viidud revisjoni tulemused vormistatud 21. veebruaril 2006.a kuupäeva kandva akt-kokkuvõttega (vt TVK toimik, lk 38). Seega ei olnud distsiplinaarkaristuse määramise ajaks (16.03.2006.a) kõnealune ühekuuline tähtaeg veel möödunud. Samuti ei ole kohus tuvastanud, et kostja oleks töölepingu peatamisel TLS § 57 alusel toiminud ebaseaduslikult. Samas ei oma töölepingu peatamise õiguspärasus käesoleva tsiviilasja lahendamise seisukohast iseseisvat tähendust.
24.Arvestades hageja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust kuuluvad rahuldamisele ka nõuded hageja töölt lahkunuks lugemiseks tema omal algatusel alates 9. märtsist 2006.a ning ebaseadusliku töölepingu lõpetamise hüvitise väljamõistmiseks nelja kuu keskmise palga ulatuses, kogusummas 67599 krooni. ITLS § 29 lg-st 2 tuleneb, et kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan ITLS § 30 lg 2 kohaselt töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvituse suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte. Keskmine palk arvutatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras, kuid see peab võrduma tasuga, mida töötaja oleks saanud töö jätkamisel, ning ei või olla väiksem kehtivast palga alammäärast (ITLS § 30 lg 3). TsMS § 5 lg 1 kohaselt on kohus hagi menetlemisel seotud hageja nõudega. Hageja on palunud kostjalt välja mõista töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitise enda nelja kuu keskmise palga ulatuses. Vaidlustamata asjaolude kohaselt oli hageja keskmine päevapalk töölepingu lõpetamisele eelnenud kuue kuu töötasude alusel 798,29 krooni, mis teeb nelja kuu keskmiseks palgaks 67599 krooni. Arvestades ülalkäsitletud töölepingu lõpetamise asjaolusid ning seaduserikkumise iseloomu lepingu lõpetamisel, on hageja poolt nõutava hüvitise suurus kohtu hinnangul mõistlik ja põhjendatud. III.
25.Kostja on 20. novembril 2006.a esitanud kohtule taotluse täienduse, milles palub tunnistada kostja (tööandja) õigust mitte maksta hüvitist tööraamatu kinnipidamise eest summas 4789,75 krooni, kuna tööraamatu kinnipidamisega ei ole tekitatud hagejale kahju. Hageja on palunud jätta nimetatud taotluse täiendus tähelepanuta ja kohaldada nimetatud nõude suhtes aegumist, kuivõrd
ITLS § 24 lg-st 1 tulenev töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamise tähtaeg möödus 28. mail 2006.a.
26.Kohus leiab, et tööandaja avaldus on tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise mittemaksmise nõudes aegunud, kuna see on esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. ITLS § 24 lg 1 annab vaidlevatele pooltele õiguse pöörduda töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. ITLS § 7 lg 1 kohaselt algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Senises kohtupraktikas on ITLS § 24 lg-st 1 tulenevat tähtaega käsitletud aegumistähtajana (vt nt: Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 2002.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-19-02, p 7). Alates 4. veebruarist 2006.a kehtiv ITLS § 28 lg 4 redaktsioon ei anna iseenesest ühest vastust küsimusele, kas kohtule esitatud avalduse (taotluse) alusel vaadatakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus kohtu poolt läbi hagimenetluse korras hagina täies mahus või üksnes taotluses esitatud ulatuses. Kuivõrd individuaalse töövaidluse näol on tegemist olemuslikult eraõigusliku vaidlusega (võlaõigusseadus § 1 lg 1), on kohtu arvates siiski põhjendatum tõlgendus, et maakohus vaatab töövaidlusasja läbi üksnes taotluses esitatud ulatuses. Sellist tõlgendust toetab ka ITLS § 24 lg-s 8 sätestatu, mille kohaselt sama paragrahvi lõikes 4 nimetatud avalduse kohtule esitanud isik võib avaldusest loobuda hagist loobumisega samadel alustel ja korras. Seega on kohtu hinnangul eelduslikult võimalik avaldusest ka osaliselt loobuda. Samuti on siinkohal oluline ITLS § 25 lg 1, millest tulenevalt jõustub töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel komisjoni otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas.
27.Tööraamatu kinnipidamise eest keskmise palga nõue (TLS § 119 lg 1) ei ole hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud ülejäänud nõuetega olemuslikult seotud. See nõue võinuks põhimõtteliselt kuuluda rahuldamisele ka juhul kui töölepingu lõpetamine hagejaga oleks tunnistatud seaduslikuks. Seega jõustus töövaidluskomisjoni otsus tööraamatu kinnipidamise eest keskmise palga väljamõistmise osas 28. mail 2006.a ning kostjal polnud seda hiljem võimalik enam vaidlustada. Sarnaselt on jõustunud töövaidluskomisjoni otsus ka osas, millega jäeti rahuldamata xxxavaldus 2006.a jaanuari eest täiendava palga 9665 krooni väljamõistmiseks. Seega tuleb kostja kõnealune (täiendav) taotlus jätta rahuldamata. IV.
28.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.