06. märts 2007, avalik kohtuistung Hageja *, esindaja adv. Toomas Taube Kostja T.V, esindaja adv. Monika Mägi
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 18.12.2006 otsus ja teha uus otsus.
2.Hagi rahuldada. Välja mõista T.Vlt (ik xxxxxxxxxxx, elukoht x) 361 501 (kolmsada kuuskümmend üks tuhat viissada üks) krooni * (reg.kood xxxxxxxx, x) kasuks.
3.Välja mõista T.Vlt menetluskulud 56 325 (viiskümmend kuus tuhat kolmsada kakskümmend viis) krooni * kasuks.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
* palus T.Vlt välja mõista 361 501 krooni, millest 353 768 krooni on laenu põhisumma, 7542 intress ning 191 krooni viivis. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid AS E ja kostja 28.12.1994 lepingu nr 48, mille kohaselt kohustus kostja tasuma AS-ile E Tallinnas x asuva korteri ja garaažikoha ehitamise eest 600 000 krooni. Hageja laenas 29.12.1994 sõlmitud laenulepinguga kostjale 540 000 krooni tähtajaga 25 aastat. Lepingu p-s 5 leppisid pooled kokku, et laenusumma kantakse laenusaaja poolt eraldi teatatud arvele. * presidendi 30.12.1994 käskkirja nr 96 p-ga 2 kästi keskraamatupidamise osakonnal kanda laenusumma AS E arvele vastavalt kostja ja AS E vahel sõlmitud lepingule. Käskkirja p-s 2 antud korralduse aluseks oli kostjalt saadud käsund. Pooled leppisid 10.08.1995 kokku, et hageja laenab kostjale täiendavalt 60 000 krooni. 20.05.1996 kuulutati välja AS E pankrot. KÜ x tegevuse tulemusena jäi kostja ilma võimalusest omandada 28.12.1994 lepingus nr 48 märgitud
korter ning Tallinna Linnakohtu 28.10.1998 otsusega mõisteti KÜ-lt x välja 600 000 krooni T.V kasuks. Seoses pooltevahelise töölepingu lõpetamisega vormistati 06.03.2002 laenulepingu muudatus, millega määrati laenu tagastamise lõpptähtajaks 08.03.2007. Kostja täitis laenulepingust tulenevaid kohustusi alates lepingu sõlmimisest kuni 2004. a jaanuarini. Kostja teatas 02.03.2004 hagejale, et kuivõrd hageja kandis laenusumma AS E arvelduskontole, on laenuleping tühine, ning palus tagastada tema poolt seni tasutud laenu tagasimaksed. Hageja leidis, et raha ülekandmiseks saab pidada ja laenulepingut sõlmituks lugeda ka siis, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt ei näinud poolte vahel sõlmitud laenuleping ette, et hageja kannab laenusumma AS E arvele. Hageja poolt valitud ehitusfirma ei kindlustanud laenusaajat korteriga, mis oli laenu saamise eesmärgiks. Poolte vahel sõlmitud laenulepingut tuleb hinnata rahatu tehinguna ning kostja ei soovi enam jätkata laenu tasumist. Laenu tähtaeg oli 25 aastat. Hageja ühepoolne lepingu kostja kahjuks muutmine tehioludel, kus kostja ei ole isiklikult hagejalt laenu saanud ning kostja on ilma jäänud ka korterist, välistab hagi rahuldamise. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
3.Kohus jättis hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei tõenda * pearaamatupidaja 16.05.2005 õiend laenu väljamaksete kohta seda, et kostja on raha saanud. * memoriaalorderitega nr 1, 16, 31, 48, 60, 74, 90, 105 ja 113 on tõendatud, et raha saajaks on kolmas isik. Kostja osalemine eeltoodud tehingus tõendatud ei ole. Kuna * presidendi 30.12.1994 käskkirja nr 96 p 2 ei ole täidetud ja kostjale ei ole raha antud, siis ei ole poolte vahel laenusuhet. Tõendamata on hageja väide, et käskkirja p-s 2 antud korralduse aluseks on kostjalt saadud käsund. Hageja loeb käsundiks kostja koostatud maksegraafikut, millest pank ise ei ole juhindunud. 28.12.1994 lepingu nr 48 lisaks 4 olev maksegraafik on koostatud AS E jaoks summale 572 000 krooni ning selle aluseks ei ole kostjalt saadud käsund. Kostja väitel tema arveldusarvele raha ei laekunud ning laenuleping on rahatu. Kuna tehing ei ole rahaline ning arvesse võttes konkreetsest lepingut, ei saa võtta käsundina hagiavalduse lisa 4. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 272 lg 2 kohaselt loeti laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist. TsK § 272 lg 1 kohaselt saab laenulepingu objektiks olla vaid raha või liigitunnustega piiritletud asjad. Laenuleping kuulub nn reaalsete lepingute hulka. Laenuleping loetakse sõlmituks alles raha või liigitunnustega piiritletud asjade üleandmise momendist. Seega ei või raha üleandmiseks pidada ega laenulepingut sõlmituks lugeda näiteks siis, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule juhindudes 28.12.1994 lepingu nr 48 lisast nr 4 ja maksegraafikust AS E jaoks. TsK § 227 kohaselt isik, kes ei täitnud kohustist või täitis selle mittenõuetekohaselt, kannab varalist vastutust ainult süü (tahtluse või ettevaatamatuse) olemasolul. TsK § 240 kohaselt kohustis lõpeb täitmise võimatusega, kui selle tingis asjaolu, mille eest võlgnik ei vastuta (§ 227). Kohus leidis, et kostja ei ole antud juhul milleski süüdi. Kostja soovis saada perele eluaset ja seetõttu pidigi laenu võtma. Kuid eluaset ei ole kostja siiani saanud, sest hageja kandis raha üle enda poolt valitud kolmandale isikule, kes on pankrotis. * presidendi 30.12.1994 käskkirja nr 96 p 3 kohaselt tuleb keskraamatupidamise osakonnal teostada laenu ja intresside kinnipidamised T.V töötasust vastavalt lepingule * ja T.V vahel. Kuid käskkirjas ei ole märgitud, mida peab kinni pidama. Raha peeti kinni kostja palgast, kuid laenu ta tegelikult oma kätte
ei saanudki. Kuivõrd kostja ei ole 572 000 krooni või 540 000 krooni või 600 000 krooni või mistahes summat saanud, on poolte vahel sõlmitud leping rahatu. 02.03.2004 kirjas märgib kostja, et ta on siiamaani heauskselt toiminud, lähtudes usust, et ta on laenusaaja ja on kohustatud seetõttu laenutajale raha tagastama. Reaalselt ei ole ta saanud oma omandusse ega haldusse *lt raha, seega pole laenulepingut tegelikult sõlmitud. Eeltoodust tulenevalt leidis kostja, et puudub alus edasiste maksete tegemiseks hagejale. Kostja nimelt tehtud tehing on rahatu. Hageja ei tõendanud vastupidist. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
4.Hageja palus kohtuotsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus ebaõigesti, et puudus kostja käsund laenusumma kandmiseks AS-ile E ning et sellest tulenevalt on laenutehing rahatu. Kohus jättis täielikult analüüsimata asjaolu, et kostja on hagiavalduse lisana nr 4 esitatud maksegraafikutel (t/lk 21, 22) andnud hagejale omakäelised käsundid laenusummade väljamaksmiseks AS-ile E kokku 600 000 krooni ulatuses ajavahemikul 02.01.-30.08.1995. See oli kahe laenu kogusumma, mille hageja kostjale laenas. Kohus jättis tuvastamata, et kostja oma tegevusega tõendas, et hageja poolt raha kandmine AS-ile E vastas kostja tahtele. Kostja on ligi 10 aastat täitnud laenulepingujärgseid kohustusi. Kostja heakskiitu väljamaksete tegemisele näitab ka see, et 1995. a augustis sõlmisid pooled laenulepingu täiendava laenusumma kohta. Tallinna Linnakohtu 28.10.1998 ja Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.1999 otsused tõendavad, et kostja soovis tasuda 600 000 krooni AS-ile E ning hageja poolt tehtud väljamaksed toimusid kostja tahte kohaselt. Vastasel korral oleks tegemist kostjapoolse kelmusega. Hageja juurest töölt lahkudes sõlmis kostja 06.03.2002 hagejaga laenulepingu muudatuse, millega kostja veelkordselt tunnistas laenulepingu olemasolu. Eeltoodust tulenevalt on täiesti alusetu kohtu järeldus, et kostja osalemine eeltoodud tehingus ei ole tõendatud. Otsusest ei selgu, kas kohus peab „eeltoodud tehingu“ all silmas laenutehingut, laenusummade väljamaksmist või muud. Täiesti ebaõige on kohtu seisukoht, et hageja kandis raha üle enda poolt valitud kolmandale isikule. Kumbki pool ei ole sellist väidet ega tõendit esitanud. Kohtu vastav järeldus on vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-tega 1 ja 2. Hageja peab vajalikuks rõhutada, et ta ei ole mingil määral seotud kostjale korteri otsimise, valimise või ehitamisega. Kostja valis iseseisvalt ostetava korteri ja sõlmis lepingu AS-iga E ning laenusummade väljamaksmine toimus kostja tahte alusel.
5.Kohus tuvastas ebaõigesti, et hageja ei juhindunud kostja käsundist. Hageja tegi laenu väljamaksed täpselt kostja poolt antud juhiste järgi. Ainus erinevus kostja juhise ja tegeliku väljamakse vahel on 01.08.1995 makse puhul, mis oli tingitud sellest, et hageja ei saanud teha väljamakset suuremas summas, kui selleks ajaks oli esialgse laenusumma jääk.
6.Kostja käsundi olemasolu tuvastamisel oleks kohus pidanud arvesse võtma mitte ainult kostja kirjalikku käsundit laenusummade ülekandmiseks kolmandale isikule, vaid ka kõiki muid tõendeid, mis viitavad sellele, et hageja poolt laenusummade ülekandmine AS-ile E toimus kostja tahte kohaselt. Sellise korralduse kirjaliku vormi nõue ei tulenenud sel ajal kehtinud seadusest ega pooltevahelisest laenulepingust. Eeltoodud seisukohad on väljendatud ka Riigikohtu praktikas, nt otsuses nr 3-2-1-6706.
7.Kohus märkis ebaõigesti, et kuna tehing ei ole rahaline ning arvesse võttes konkreetset lepingut, ei saa võtta käsundina hagiavalduse lisa 4. See kohtu väide on vastuoluline ja ebaõige, kuna kohus on antud juhul põhjendanud kostja käsundi puudumist laenutehingu rahatusega. See saaks aga olla võimalik ainult juhul, kui tuvastada käsundi puudumine.
8.Hagejale jäävad arusaamatuks otsuses sisalduvad kirjeldused kostja ja KÜ x vaheliste suhete kohta, mis on võetud Tallinna Linnakohtu 28.10.1998 ja Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.1999 otsustest. Kohtuotsusest ei selgu, millised järeldused on kohus nimetatud asjaoludest teinud. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et jõustunud kohtuotsustega on kostja kasuks välja mõistetud 600 000 krooni.
9.Kostja ei vaidlustanud laenusumma väljamaksmist AS-ile E, laenulepingu erakorralist ülesütlemist, tagasimaksmata laenusumma suurust ning intressi- ja viivisearvestust. Seega tuli need asjaolud lugeda tõendatuks.
10.Kohus on põhjendamatult leidnud, et laenuleping on rahatu, kohaldades ebaõigesti TsK § 272 lg 2. Riigikohus on otsustes nr 3-2-1-92-02 ja 3-2-1-67-06 leidnud, et TsK § 272 lg 2 järgi on laenuleping sõlmitud nii raha üleandmisel laenusaajale kui ka raha laenusaaja käsundi alusel kolmandale isikule üleandmisel. Viitamine TsK §-dele 227 ja 240 ei ole kooskõlas kohtu järeldusega, et laenuleping oli rahatu. Samuti on nimetatud sätete kohaldamine vastuolus võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg-ga 1. Kui kohtu viited TsK §-dele 227 ja 240 peaksid seonduma kostjapoolsete kohustuste rikkumisega, mis toimusid 2004. aastal, siis ei saa nende rikkumiste suhtes kohaldada enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksit.
11.Kohus rikkus TsMS § 436 lg 1, kuna ei põhjendanud järgmisi väiteid ja järeldusi: kostja osalemine eeltoodud tehingus ei ole tõendatud; * presidendi 30.12.1994 käskkirja nr 96 p 2 ei ole täidetud; hageja ei juhindunud kostja koostatud maksegraafikust; raha ülekandmiseks ei või pidada ega laenulepingut sõlmituks lugeda näiteks siis, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule juhindudes 28.12.1994 lepingu nr 48 lisast 4 ja maksegraafikust AS E jaoks; kostja ei ole antud juhul milleski süüdi; kostja ei ole eluaset siiani saanud, sest hageja kandis raha üle enda poolt valitud kolmandale isikule, kes on pankrotis. Kohus rikkus ka TsMS § 232 lg 1, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8, kuna ei analüüsinud hageja poolt esitatud põhjendusi ja tõendeid kostja käsundi olemasolu kohta. Vastus apellatsioonkaebusele
12.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
13.Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asjas on võimalik teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.
14.Vaidlust ei ole alljärgnevate asjaolude üle: •
28.12.1994 sõlmisid AS E ja kostja töövõtulepingu Tallinnas x asuva korteri
•
• •
• • • • • • • • •
ja garaažikoha ehitamiseks; lepingu lisaks 4 oleval maksegraafikul on kostja omakäeline palve kanda graafikus märgitud summad üle tema märgitud kuupäevadel; 29.12.1994 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille kohaselt laenas kostja hagejalt 540 000 krooni laenu tagasimaksmise lõpptähtajaga 01.01.2020; lepingu p-s 5 leppisid pooled kokku, et laenusumma kantakse laenusaaja poolt teatatud arvele; lepingu p-des 6 ja 7 lepiti kokku intressi ja viivise tasumises; * 30.12.1994 käskkirja nr 96 p-s 2 käskis panga president kanda laenusumma AS E arvele vastavalt kostja ja E vahel sõlmitud lepingule; 10.08.1995 sõlmisid hageja ja kostja täiendava laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale täiendavalt laenu 60 000 krooni 10 aastaks, tähtajaga 01.08.2005; 11.08.1995 tehti * 30.12.1994 käskkirjas muudatus, millega asendati punktis 1 arv 540 000 arvuga 600 000 krooni; Hageja poolt on 600 000 krooni kantud AS E arvele; 20.05.1996 kuulutati välja AS E pankrot; Kostja jäi ilma võimalusest omandada x asuv korter; Tallinna Linnakohtu 28.10.1998 otsusega mõisteti KÜ-lt x välja 600 000 krooni kostja kasuks; 06.03.2002 leppisid pooled kokku laenu tagastamise uues lõpptähtajas – 08.03.2007; Kostja tasus laenulepingu järgseid makseid lepingu sõlmimisest kuni 2004.a jaanuarini; 02.03.2004 kirjas teatas kostja hagejale, et laenuleping on tühine ning palus hagejal tagastada seni tasutud laenu tagasimaksed; Hageja ütles 23.08.2004 laenulepingu erakorraliselt üles kostjapoolse lepingu rikkumise tõttu.
15.Vaidlus on selle üle, kas poolte vahel sõlmitud laenulepingu on rahatu. Selle küsimuse lahendamisest sõltub, kas laenulepingut saab lugeda sõlmituks ja kas kostja on kohustatud hagejale laenu tagastama ning tasuma lepingus kokkulepitud intressi ja viivist.
16.Maakohus leidis, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on rahatu ja poolte vahel puudub laenusuhe, kuna kostja ei ole raha saanud. Raha saajaks oli kolmas isik – AS E ning kostja osalemine selles ei ole tõendatud. Ringkonnakohus eeltoodud järeldustega ei nõustu.
17.Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 272 lg 1 järgi annab üks pool (laenuandja) teisele poolele (laenusaajale) raha, laenusaaja aga kohustub laenuandjale sama summa raha tagastama. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt loeti laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist. Raha üleandmiseks saab pidada ja laenulepingu sõlmituks lugeda ka siis, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule. Hageja pidas kostja käsunditeks töövõtulepingu lisale 4 märgitud omakäelisi juhiseid laenusummade väljamaksmise kohta AS-le E (t/lk 21). Maakohus leidis, et tegemist ei ole kostja käsundiga hagejale, kuna hageja ei ole sellest ise juhindunud ning maksegraafik on koostatud AS-le E. Ringkonnakohus ei pea eeltoodud hinnangut õigeks. Kuna omakäeliste kirjetega on antud juhised selle kohta, millal tuleb maksegraafikus märgitud summad üle kanda, tuleb seda hinnata
kostja käsundina. Ebaõige on ka maakohtu seisukoht, nagu ei oleks hageja raha väljamaksmisel kostja juhiseid järginud. Hageja tegi ajavahemikul 02.01. – 30.08.1995 väljamakseid kokku 600 000 krooni ulatuses täpses vastavuses kostja soovituga, va 01.08.1995 teha tulnud 41 000 krooni suurune makse, mis kanti üle kahes jaos – 01.08.1995 – 14 000 krooni, kuna esialgse laenulepingu järgne laenusumma sai sellega ära kasutatud, ja pärast 10.08.1995 täiendava laenu võtmist 14.08.1995 veel 27 000 krooni (t/lk 58 – 64). Kostja käitumine tõendab, et raha ülekandmine hageja poolt AS-le E vastas tema tahtele. Seda kinnitab nii asjaolu, et pärast esialgse laenusumma ülekandmist soovis hageja saada täiendavalt laenu 60 000 krooni, kui ka see, et kostja täitis laenulepingust tulenevaid kohustusi üle üheksa aasta. Samuti tugines kostja KÜ x vastu 600 000 krooni saamiseks hagi esitades asjaolule, et nimetatud summa on tema poolt tasutud AS-le E ehituse finantseerimiseks (Tallinna Linnakohtu 28.10.1998 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.1999 otsus t/lk 2328, 67 - 69). Sama kinnitas kostja 23.12.1996 avalduses hageja elamusotsiaalkomisjonile (apellatsioonkaebuse lisa 2). Jõustunud kohtuotsusega on KÜ-lt x eelnimetatud 600 000 krooni välja mõistetud. Asjaolu, et kostja soovis omandada korterit nimelt AS E poolt ehitatavas majas, on tõendatud kostja 20.12.1994 laenutaotlusega * presidendile (apellatsioonkaebuse lisa 1). Veel tunnistas kostja laenulepingu olemasolu 06.03.2002 sõlmitud laenulepingu muudatuses (t/lk 29). Eeltoodud tõenditega on vastuolus maakohtu järeldused, nagu ei oleks hageja poolt raha ülekandmine kolmandale isikule seostatav kostjaga ning hageja kandis raha üle enda poolt valitud kolmandale isikule. Ringkonnakohtu hinnangul on nendega tõendatud, et hageja on kostja käsundi alusel kandnud laenuraha 600 000 üle kolmandale isikule, AS-le E, tegemist ei ole rahatu tehinguga ja laenuleping tuleb lugeda sõlmituks.
18.Maakohtu poolt TsK §-de 227 ja 240 kohaldamine on vastuolus kohtu seisukohaga laenulepingu rahatuse kohta. Kui kohus juba leidis, et laenuleping tuleb lugeda mittesõlmituks, on asjakohatu hinnata kostja süü puudumist kohustise mittekohases täitmises ning teha järeldust kohustise lõppemise kohta täitmise võimatusega. Kuna aga ringkonnakohus leiab, et laenuleping ei olnud rahatu (otsuse p 17), tuleb anda hinnang ka kostja vastuväitele, nagu välistaks hagi rahuldamise muu hulgas ka asjaolu, et kostja on jäänud korterist ilma. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda asjaolu, et laenuraha kasutamine ei andnud kostja soovitud tulemust (kostja jäi ilma korterist, mille omandamiseks ta laenu võttis) seda, et kostja vabaneks kohustuse täitmisest laenu andnud panga ees. Kostja soovimatus laenu tagastada ei tähenda seda, et kohustise täitmine on võimatu. Seega puudub alus lugeda kostja kohustis lõppenuks nii varem kehtinud TsK §-de 227 ja 240 järgi, nagu leidis maakohus, kui ka kehtiva VÕS § 186 järgi.
19.VÕS §-de 108 lg 1,113 ja 399 lg 1 alusel ning vastavalt laenulepingu p-dele 10i) ja 10iii) on kostja kohustatud hüvitama hagejale laenu tagasimaksmata osa koos intressi ja viivisega hagetud suuruses. Kostja ei ole võla ning intressi-ja viivisearvestusele vastuväiteid esitanud.
20.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS 60 lg-te 1, 8 ja 11 alusel peab kostja hüvitama hagejale kohtukulud – hagiavalduse esitamisel
tasutud riigilõivu 20 000 krooni, apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 18 250 krooni ning TsMS § 61 lg 1 alusel õigusabikulud, arvestades seaduses sätestatud 5% piirmäära, mis hõlmab kõiki kohtuastmeid. Arvestades asja keerukust ja hageja esindaja poolt tehtud töö mahtu kahes kohtuastmes peab ringkonnakohus õigeks ja õiglaseks kostjalt välja mõista hageja õigusabikulude hüvitamiseks seadusega lubatud maksimumsumma, so 18 075 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks kokku välja mõista menetluskulud 56 325 krooni.
T. Kollom
U. Reinola
A. Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.