Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud Xxxx(hageja) esitas hagi Harju Maakohtule Aktsiaselts Xxxx vastu mittevaralise kahju 3500 eurot väljamõistmise nõudes. Hagiavalduse kohaselt pöördus Creditreform Eesti OÜ AS Xxxx esindajana 03.07.2012 e-kirjaga hageja poole võlgnevuse 319,17 eurot nõudega. AS Xxxx nõue põhineb väidetavalt hageja ja AS Xxxx vahel 02.02.2004 sõlmitud teenuse osutamise lepingul nr XXXXaadressil Xxxxja modemi rendilepingul nr XXXX. Kirjas selgitas Creditreform Eesti OÜ, et võlgnevuse tähtajaks mittetasumisel edastab ta informatsiooni võlgnevuse kohta Krediidiinfo AS-i poolt hallatavasse maksehäireregistrisse. Register kajastab avalikku teavet maksehäirete kohta ning loob paratamatult ebameeldiva maine. Andmeid maksehäirete kohta säilitatakse ning need hoitakse registris nähtavad kuni seitse aastat, arvates võlgnevuse kustutamise päevast. Hageja selgitas vastuses, et ei ole kõnealuseid lepinguid AS-ga Xxxx sõlminud. Samuti ei ole hageja kunagi elanud lepingutes märgitud aadressil ja seega puudus tal igasugune loogiline vajadus nende lepingute sõlmimiseks. Lisaks on nõue TsÜS tähenduses ka aegunud – ei ole enam sissenõutav. Nõude alusetusest ja perspektiivitusest on Creditreform Eesti OÜ ilmselt ka ise sissenõudja esindajana aru saanud. Seda tõendab asjaolu, et viimane ei ole nõudega väidetava võla väljamõistmiseks hageja vastu kohtusse pöördunud. Krediidiinfo AS hallatavas Ametlikus Maksehäireregistris ebaõigete andmete avaldamine on kahjustanud hageja mainet (nagu Creditreform Eesti OÜ ka hoiatas) ning loonud takistusi suhetes krediidiasutustega ja sideettevõtetega. Hageja on seisukohal, et tema õigusi on rikutud sellega, et interneti avalikus registris on avaldatud alusetult andmed tema kui võlgniku kohta. Ilmselgelt rikub selliste andmete avaldamine isiku mainet ja tekitab alusetult takistusi tsiviilkäibes osalemises. Vaieldamatult on isiku kui võlglase andmete avaldamine isiku maine kahjustamine ja see oli teada ka kostjale – veelgi enam, selline maine kahjustamine on nende teadliku tegevuse tagajärg. Igasugune maine kahjustamine tekitab isikule vaimseid ja hingelisi üleelamisi. Lisaks on tegemist isiku põhiõiguse riivega. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 17 sätestab, et kellegi au ega head nime ei tohi teotada. Hageja möönab, et internetileht krediidiinfo.ee sisaldab pretensioonide lahendamise korda, mis on aluseks Ametlikus Maksehäireregistris kajastatud maksehäiretega isikute poolt esitatavate vaidluste lahendamisele ning Andmesubjekti õiguse nõuda isikuandmete töötlemise lõpetamist ning isikuandmete parandamist, sulgemist ja kustutamist teostamisele. Samas ei kujuta see pretensioonide lahendamise kord endast seadusega reguleeritud vaidluse kohtueelse(välise) lahendamise korda, mis peaks vältimatult eelnema kohtulikule õiguskaitsele. Hageja palub kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise summas 3 500 eurot. Kostja vastuväited Kostja ei võtnud hagi õigeks ega tunnistanud tema vastu suunatud nõuet. Kostja vastuväidete kohaselt hageja ei ole tõendanud, et lepingutel ei ole hageja allkiri. 02.02.2004 sõlmis hageja kostjaga teenuste osutamise lepingu püsiühenduspaketi „StarLight 04.04.2004 ühendamiseks aadressil Xxxx, Tallinn. Nimetatud aadress on lepingus märgitud

kui hageja postiaadress. Lepingul on ka ühenduspaketi paigaldaja allkiri. Lepingus on õigesti märgitud hageja ees- ja perekonnanimi ning isikukood. Leping on hageja poolt allkirjastatud. 02.02.2004 oli sõlmitud ka seadme (modemi) rendileping, milles on samuti õigesti märgitud hageja ees- ja perekonnanimi ja isikukood. Leping on hageja poolt allkirjastatud. Vastavalt hageja kui kliendi esitatud andmetele edastati temale arveid aadressil XxxxTallinn. Arvetele olid märgitud meeldetuletused võla tasumise kohta. Seejärel edastas kostja hagejale inkassoettevõtte Instrum Justitia AS-i vahendusel nõudekirju 23.08.2004, 20.09.2004 aadressil Xxxx, Tallinn. Creditreform Eesti OÜ menetluses edastati hagejale nõudekirju aadressil XxxxTallinn. Pärast esimese nõudekirja edastamist võttis hageja ise Creditreform Eesti OÜ-ga ühendust telefoni teel ning saatis seejärel ka e-kirju. Hageja on ka oma hagiavalduses ja hagiavalduse täpsustuses 03.07.2012 nõudekirja saamist kinnitanud. Eelnevast võib järeldada, et aadressil XxxxTallinn sai hagejaga ühendust. Asjaolu, kas hageja elas või ei elanud lepingutes märgitud sideteenuse ühenduskoha või postiaadressil, ei oma tähtsust ega tähenda, et hageja ei võinud sellele aadressile sideteenust tellida. Oluline on, et hageja on oma tahteavalduses kostjale väljendanud, teatades lepingute sõlmimiseks vajalikud andmed, andes enda isiku tuvastamiseks kostja töötajale vastava dokumendi ja allkirjastades mõlemad lepingud. Hageja ei ole nimetatud lepinguid vaidlustanud. Kostja andmetel on just hageja kostjaga sõlmitud lepingute pooleks. Asjaolu, et tema allkiri on võltsitud, peab tõendama hageja. Hageja ei ole enne kohtumenetluse alustamist ega käesolevas menetluses esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et lepingutes märgitud allkiri ei ole tema oma, väites ainult, et ei ole kostjaga lepinguid sõlminud. Kostjale jääb arusaamatuks, miks, saades vastavaid arveid ja nõudekirju, ei ole hageja pöördunud kriminaalasja algatamiseks politsei poole. Hageja ei ole kohtuväliselt ega käesolevas menetluses kosjale teatanud, et tema isikut tõendavat dokumenti on vaidlusalusel perioodil õigusevastaselt kasutatud või et see oli kaotatud või varastatud. Hageja ei ole kostja pahatahtlikku käitumist, enda kahjunõuet ega selle suurust tõendanud ega põhjendanud. Kostja on seisukohal, et hagejale ei ole tegelikkuses mitte mingit kahju tekkinud, vaid hageja on pöördunud kohtu poole selleks, et jätta kostjast halba muljet ning tema arvel rikastuda. Hageja ei ole enne hagiavalduse esitamist ega koos hagiavaldusega esitanud tõendeid selle kohta, et kostja rahaline nõue tema vastu on alusetu. Seega ei saa rääkida ka ebaõigete andmete avaldamisest Maksehäireregistris, kuivõrd neid andmeid ümberlükkavaid tõendeid ei olnud esitatud. Tavapäraselt, kui võlgnik esitab inkassomenetluses tõendeid selle kohta, et nõue on alusetu, lõpetatakse menetlus koheselt ära. Isikuandmete kaitse seaduse § 11 lg 7 p-st 4, § 14 lg 2 p-st tulenevalt ei ole võlausaldajal keelatud avaldada andmeid maksehäire kohta Maksehäireregistris. TsÜS § 146 lõikest 4, IKS § 11 lg 7 p-st 4 tulenevalt on Maksehäireregistris andmete avaldamise maksimaalne tähtaeg 13 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest arvates. Kuivõrd viimase hagejale esitatud arve tasumise tähtajaks oli 15.08.2004, oleks võlausaldajal õigus avaldada hageja kohta andmeid Maksehäireregistris kuni 31.12.2017. Hageja ei ole tõendanud endal füüsiliste ja/või hingeliste valude ja kannatuste esinemist ehk kahju tekkimist, rääkimata põhjuslikust seosest väidetava kahju ja kostjate tegevuse vahel ja kostja vastutusest väidetava kahju eest. Nii kahju tekkimise fakt, kui põhjuslik seos kostjate tegevuse ja väidetava kahju vahel ning kahju suurus on täielikult põhjendamata ja tõendamata. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud tõenditega ja kuulanud ära pooled, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Hageja on esitanud kostja vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Hageja nõude aluseks on Creditreform Eesti OÜ poolt kostja esindajana maksehäireregistrisse 2013.a. ülespandud hageja väidetav võlgnevus summas 319,17 eurot, mis tulenes väidetavalt hageja ja AS Xxxx vahel 02.02.2004.a. sõlmitud rendilepingust nr-xxxxja samal päeval sõlmitud teenuste osutamise lepingust nr XXXX(toimiku lk 5-6). Maksehäire riputati ülesse 2013 ja 30.06.2014 eemaldati hageja maksehäire registrist. Hageja hinnangul hageja kui kostja võlgniku kohta andmete avaldamine on õigusvastane. Hageja leiab, et tema ei ole kostjaga kõnealuseid lepinguid sõlminud, hagejal puudub nimetatud lepingutest tulenev võlgnevus kostja ees, mistõttu kostja on avaldanud tema suhtes ebaõigeid andmeid. Kahju tekitamise alusena näeb hageja asjaolu, et maksehäire registris on teda kujutatud kostja võlgnikuna. Lisaks sellele on kostja väidetav nõue ka aegunud. Kostja leiab, et ta ei ole õigusvastaselt käitunud, sest hageja on kostjale võlgu ning võla avalikustamine maksehäireregistris on õiguspärane. Hageja kahju hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks saab esitatud asjaoludel olla esmalt VÕS § 1043. VÕS § 1043 järgi teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Hageja nõude rahuldamise üldise eeldusena peab hageja tõendama esmalt kostja käitumise õigusvastasuse, endale kahju tekkimise ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Nende eelduste tõendamisel vabaneb kostja VÕS § 1050 lg 1 järgi vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi või esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Hageja arvates on kostja rikkunud tema isiklikke õigusi viisil, millest lähtudes tuleb kõne alla kostja käitumise õigusvastaseks lugemine VÕS § 1045 lg 1 p 4 või VÕS § 1045 lg 1 p 6 alusel, sh seaduseks, millest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine võib olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi, saab olla isikuandmete kaitse seadus, mis reguleerib isikuandmete avalikustamist (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2012a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13). Isegi kui andmete avalikustamisel ei ole rikutud IKS-i nõudeid, st kui andmete avaldamine ei olnud õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 mõttes, võib see ikkagi rikkuda kannatanu isikuõigusi ning olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 või § 1047 alusel (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13). Hageja tugineb Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) §-le 10 lg 1, §-le 11 lg 6 ja §-le 14 lg 1 p 4. VÕS § 1045 lg 2 kohaselt ei ole kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest. IKS § 14 lg 1 p 4 alusel on isikuandmete töötlemine lubatud andesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse andmesubjektida sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks, välja arvatud delikaatsete isikuandmete töötlemine. Kostja väitel on ta edastanud hageja nime, isikukoodi ja võlaga seonduvad andmed maksehäireregistrisse hagejaga sõlmitud lepingu täitmiseks. Tegemist ei olnud delikaatsete isikuandmetega ning järgiti kõiki Andmekaitse Inspektsiooni juhendis sätestatud nõudeid. Seega tuleb kohtul analüüsida, kas hageja isikuandmete töötlemiseks AS Krediidiinfo hallatavas maksehäireregistris on õiguslik alus ja juhul kui esineb õiguslik alus, kas see kahjustab ülemääraselt hageja õigustatud huve. IKS § 10 lg 1 järgi on isikuandmete töötlemine lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti. Andmed isiku võlgnevuse kohta ei ole delikaatsed isikuandmed IKS §

4 lg 2 mõttes, mille töötlemisele kehtivad IKS-st tulenevad lisapiirangud. Seega IKS § 11 lg-d 6 ja 7 ei eelda krediidivõimekuse muul eesmärgil kolmandatele isikutele andmete edastamisel andmesubjekti nõusolekut. Isikuandmete töötlemist Krediidiinfo hallatava maksehäireregistris on Riigikohus analüüsinud 12.12.2011 kohtuotsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11. Isikuandmete kaitse seaduse § 11 lg 6 näeb ette, et isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi ning isikuandmete edastaja on selle tuvastanud, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse. IKS § 11 lg 7 sätestab alused, mille esinemisel ei ole IKS § 11 lg-s 6 nimetatud eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud. IKS § 11 lg 7 p 2 alusel ei ole andmete edastamine lubatud, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve, sama lõike punkti 4 alusel ka siis, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui kolm aastat. Erinevalt andmete edastamisest toimub andmete avalikustamine määratlemata isikute ringile ehk avalikkusele. Andmete edastamisel on andmeid töötlev isik (konkreetne isik, kellel peab olema andmete töötlemiseks õigustatud huvi) aga tuvastatav ning edastamine õiguspärane üksnes IKS § 11 lg-s 6 sätestatud eelduste täitmise korral. Sisuliselt on IKS § 11 lg 6 alusel andmete edastamise näol tegemist andmete kättesaadavaks tegemisega määratletavale isikute ringile ja edastamine eeldab kindlate eelduste täitmist. IKS § 14 lg 1 p 3 kohaselt isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks, välja arvatud delikaatsete isikuandmete töötlemine. Kostja isikuandmete töötlejana on kohustatud IKS § 24 lg p 2 järgi tagama, et isiku andmed on õiged, kui see on eesmärkide saavutamiseks vajalik, viimases seisus. Seega omab vaidluse lahendamisel tähtsust, kas hagejal on võlgnevus kostja ees. Kostja väitel on hagejal väidetav võlgnevus kostja ees summas 319,17 eurot, mis tuleneb hageja ja kostja vahel 02.02.2004.a. sõlmitud rendilepingust nr-xxxxja samal päeval sõlmitud teenuste osutamise lepingust nr XXXX(tlk 5-6). Asja materjalidest nähtuvalt maksehäireregistrisse hageja väidetava võlgnevuse ülespanemisele eelnes Creditreform Eesti OÜ 03.07.2012.a. kiri hagejale sellest, et vastavalt kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingutele on hageja võlgnevus 319,17 eurot, selgitusega, et kui hageja võlgnevust tähtajaks ei tasu, edastatakse informatsioon hageja võlgnevuse kohta maksehäireregistrisse (tlk 7). 18.06.2013.a. hageja esindajale xxxx saadetud kirjas on märgitud võlgnevuse aluseks arve NA-601 (tagastamata tehnika), maksetähtajaga 15.08.2004.a. Kirjas on märgitud, et nõue on olnud eelnevalt menetluses Instrum Justitias, kuid tänaseks on menetlus seal lõpetatud (tlk 1214). Kohtule on esitatud Rendileping SI, mis on väidetavalt sõlmitud kostja ja hageja vahel 02.02.2004.a. Lepingus on kliendiks hageja, märgitud on tema isikukood ja aadressiks Xxxx(lk 5). Kohtule on esitatud teenuste osutamise leping, mis on väidetavalt sõlmitud hageja ja kostja vahel 02.02.2004.a. Lepingus on märgitud kliendiks hageja, lepingus on hageja isikukood ja postiaadressiks märgitud Xxxx(tlk 6). Kostja poolt on kohtule esitatud väidetavalt hageja maksmata arve nr A-4525216-01.03.2004.a summas 62,65 krooni, arve nr A4607573-01.04.2004 summas 94,91 krooni, arve nr A-4688980-01.05.2004.a. summas 130,43 krooni, arve nr A-4771397-01.06.2004 summas 139,61 krooni, arve nr A-485421401.07.2004 summas 153,52 krooni, arve nr NA-601-15.08.2004 summas 95,55 krooni (tlk 6368). Kohtule on esitatud kostja kuupäevata võlateatis arvete A-4525216-01.03.2004, A4607573-02.04.2004, A-4688980-01.05.2004, A4771397-01.06.2004, A-4854214-02.07.2004 kohta, kokku summas 2102,90 krooni, millele lisanduvad sissenõudmise kulud summas 248,14 krooni kohta, kokku 2848,60 krooni (tlk 69). Kohtule on esitatud kostja kuupäevata viimane hoiatus hageja arvete A-4525216-01.03.2004, A-4607573-02.04.2004, A-4688980-

01.05.2004, A-4771397-01.06.2004, A-4854214-02.07.2004, A-4854214-02.07.2004, A4854214-02.07.2004 summas 3596,90 krooni, millele lisandub sissenõudmise kulud 424,43 krooni, kokku 4 742,45 krooni (toimiku lk 70). Kohtule on esitatud Creditreform OÜ 03.07.2012 võlanõue, mille kohaselt on hageja võlgnevus kostja ees 319,17 eurot (tlk 71). Hageja väidete kohaselt ei ole ta 02.02.2004.a. lepinguid kostjaga sõlminud, ta ei ole elanud lepingutes märgitud aadressil, lepingud ei ole tema poolt allkirjastatud, talle ei ole arveid saadetud, arveid pole kunagi tasunud. Millise dokumendi järgi on kostja tuvastanud 02.02.2004.a. lepingute sõlmimisel hageja isiku lepingutest ei selgu. Kohus leiab, et ainuüksi hageja nimi ja isikukood ei tõenda lepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel. Kostja ei ole tõendanud arvete, võlateatise ja hoiatuste saatmist hagejale. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks tasunud ühtegi temale esitatud arvest alates lepingute sõlmimist 02.02.2004.a. Kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, mida ta on teinud alates 02.02.2004 kuni 03.07.2012 võlgnevuse sissenõudmiseks hagejalt (ei ole tõendatud arvete, meeldetuletuskirjade, pretensioonide saatmist, inkassofirma abi kasutamist). Creditreform Eesti OÜ 18.06.2013.a. kirjast hageja esindajale xxxx on mainitud, et nõue on olnud eelnevalt menetluses Instrum Justitias, kuid tänaseks on menetlus lõpetatud. Menetluse lõpetamise põhjust Creditreform OÜ kohtule ei avaldanud. Seega nõude eelnev menetlus Instrum Justitias on paljasõnaline väide ja tõendamata. Creditreform OÜ poolt 03.07.2012.a. hagejale edastatud teates on hageja võlgnevuseks märgitud 260,75 eurot (sh viivis 30,87), võla sissenõudmiskulu 58,42 eurot (sh käibemaks 20 %), kokku 319,17 eurot. Võlgnevus on palutud tasuda hiljemalt 10.07.2012. Nimetatud teatisest ei selgu, millisest lepingust ja millisest arvest tuleneb võlgnevus. Vaidlust pole selle üle, et kostja ei ole esitanud hagi hageja vastu võlgnevuse sissenõudmiseks kohtusse. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et hagejal on võlgnevus kostja ees. Kohus märgib, et see on kostja tõendamiskoormus, et hagejal on võlgnevus kostja ees, mida kostja ei ole täitnud. Hageja on seisukohal, et tema õigusi on rikutud sellega, et interneti avalikus registris on avaldatud alusetult andmed tema kui võlgniku kohta. Selline andmete avaldamine rikub hageja mainet ja tekitab talle alusetult takistusi tsiviilkäibes osalemisega. Isikute krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil peab isikuandmete edastaja kontrollima edastatavate andmete õigsust. VÕS § 1047 lg 1 kohaselt on isiklike õiguste rikkumine või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. VÕS § 1047 lg 3 sätestab, et hoolimata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolud avaldamist, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimalikkuse rikkumise raskusele. Eeltoodust tuleneb, et VÕS § 1047 järgi kannab ebaõigete andmete avaldamise eest vastutust andmete avaldaja. Avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-95-05 p 25). Mõistet „avaldamine“ tuleb sisustada konkreetse tsiviilasja raames tuvastatud asjaolude alusel. Käesoleval juhul on andmete avaldamine toimunud AS Krediidinfo maksehäireregistris ja vaidlust pole selles, et andemete avaldajaks on kostja. Asjaolu, et maksehäireregistris füüsilise isiku kohta isikuandmete avaldamise puhul ei ole tegemist isikuandmete avaldamisega piiritlemata isikutele internetis ning eraisiku maksehäirete vaatamine toimub üksnes õigustatud huvi korral, kas päringu teeb eraisik või ettevõte, ei tähenda, et tegemist ei oleks andmete avaldamisega. Kostja poolt avaldatud andmed saavad siiski teatavaks kolmandatele isikutele. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärtus on kohtumenetluses tõendatav. Kohus märgib, et avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellisena nagu kostja mõistliku

inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. Kohus leiab, et lähtudes faktiväidete avaldamise viisist ja kontekstist pidi mõistlik inimene aru saama, et kostja avaldas, et hagejal on maksehäire suuruses 65-320 eurot alates 15.08.2004. Vaidlust pole selle üle, et andmed hageja võlgnevuse kohta sisestati maksehäireregistrisse 20.09.2013. Kostja väidete kohaselt hageja võlgnevus tuleneb väidetavalt 02.02.2004 sõlmitud rendilepingust ja teenuste osutamise lepingust ning nimetatud lepingute alusel esitatud maksmata arvetest perioodil 01.03.2004-15.08.2004. Kohus leiab, et nimetatud nõude TsÜS § 146 lg 1 sätestatud aegumistähtaeg on kolm aastat ning mis oli maksehäireregistrisse 20.09.2013 ülesse panekuks juba mitmeid aastaid aegunud. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et vastuseks Creditreform Eesti OÜ 03.07.2012 nõudekirjale on hageja korduvalt selgitanud, et temal puudub võlgnevus kostja ees. Vaatamata hageja vastuväidetele on kostja 20.09.2013 sisestanud hageja võlgnevuse kohta andmed maksehäire registrisse. Seega ei olnud kostjal õigustatud huvi hageja võlgnevuse suhtes andmete avaldamiseks ning kostja ei kontrollinuid andmeid piisava põhjalikkusega. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja oleks pidanud esitama politseisse avalduse ning selle kohta esitama kostjale tõendi võlamenetluse lõpetamiseks. Kostjal oli võimalus endal pöörduda hageja vastu võlgnevuse sissenõudmise hagiga kohtusse, kus oleks olnud võimalik tuvastada hageja ja kostja vahel lepingute sõlmimine/mittesõlmine. Kostja seda seadusest tulenevat võimalust ei ole soovinud kasutada. Hageja nõuab kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 3500 eurot. Hageja leiab, et Krediidiinfo AS hallatavas maksehäireregistris ebaõigete andmete avaldamine on kahjustanud hageja mainet ning loonud takistusi suhetes krediidiasutuste ja sideettevõtetega. Kostja edastades aegunud ja kontrollimata maksehäire maksehäireregistrile, mis kajastab avalikku teavet maksehäire kohta, loob paratamatult ebameeldiva maine, nagu Creditreform Eesti OÜ oma 03.07.2012 kirjas ka ise hagejat teavitas. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, mille ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1 järgi kuulub hüvitamisele ka mittevaraline kahju. VÕS § 128 lg 5 järgi mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on avaldanud õigusvastaselt ebaõige faktiväite, et hagejal on võlgnevus kostja ees. Kohus nõustub hagejaga, et ilmselgelt rikub selliste andmete avaldamine isiku mainet ja tekitab talle takistusi tsiviilkäibes osalemises. Üldteada on asjaolu, et maksehäireregistri eesmärk on võlgnike survestamine on kohustuste täitmiseks Igasugune maine kahjustamine tekitab isikule vaimseid ja hingelisi kannatusi. Hingeliste kannatuste olemasolu eeldamisest tulenevalt tuleb lugeda tõendatuks ka nende põhjuslik seoses kostja poolt avaldatuga (VÕS § 127 lg 4). Kostja on oma õigusvastase käitumisega hagejale põhjustatud mittevaralise kahju tekkimises süüdi. Kostja on käitunud hageja kohta ebaõigete andmete avaldamisel vähemalt hooletult (VÕS § 104 lg 3). Kostja ei ole tõendanud, et nimetatud rikkumine oleks subjektiivselt vabandatav. Edasiselt käsitleb kohus küsimust, millisel määral väärib hagejale tekkinud mittevaraline kahju rahalist hüvitamist. VÕS § 127 lg 6 esimesest lausest tuleneb kohtu diskretsiooniõigus mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise suuruse määramisel. Selle sätte järgi otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isiku vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks

mõista mõistlik rahasumma. VÕS §-le 134 lg 6 võib kohus isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiks on ka mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, kuid seda erinevusega, et kohus võib isiklike õiguste rikkumise puhul arvesse võtta ka kahju tekitanud isiku varalist seisundit. Lähtudes Riigikohtu poolt läbi viidud kohtupraktika analüüsist Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades ja teise astme kohtutes 2016 aastal (kättesaadav arvutivõrgus aadressil http://www.nc.ee), ei ole Eesti kohtupraktikas kinnistunud üldised ja laialt kasutatavad mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramise põhimõtted, kuid teatavad suurusjärgud on hakanud siiski kujunema. Isiklike õiguste rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju korral väljamõistetud hüvitiste suurused jäid 2016 a sama analüüsi kohaselt vahemikku 100 – 10 000 eurot. Näiteks televisioonisaates, ajalehes ja veebilehel ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangute avaldamise eest on välja mõistetud hüvitis 100 eurot, erinevatel veebilehtedel ebaõigete faktiväidete avaldamise, milles kannatanut nimetati võlgnikuks, on välja mõistetud hüvitis 200 eurot, telesaates ebaõigete faktiväidete avaldamise (saates väideti, et kannatanu oli seotud ühe isiku kadumisega, kuid tegelikult oli ta kriminaalasjas õigeks mõistetud) eest, on välja mõistetud hüvitis 1000 eurot jne. Hageja leiab, et kostjalt tuleks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis summas 3 500 eurot. VÕS § 134 lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohus on tuvastanud, et kostja avaldas maksehäire registris ebaõiged andmed hageja kui võlgniku kohta. Vaidlust pole selle üle, et kostja on kõrvaldanud nimetatud andmed maksehäire registris 30.06.2014. Seega kontrollimata ebaõigete andmete avaldamine maksehäire registris toimus suhteliselt lühikese perioodi jooksul. Kohtule esitatud hageja maksehäireregistri väljavõtte kohaselt on hagejal olnud võlgnevusi perioodil 15.08.200709.09.2013 xxxx AS, EMT AS ja Raha24 OÜ ees (tlk 21). Hageja ei ole kohtus esile toonud, et ka eelnimetatud võlgnevuste kohta esitatud andmed on ebaõigeid. Seega maksehäireregistri väljavõttest nähtuvalt on hagejal olnud varasemalt võlgnevusi ka teiste võlausaldajate eest. Sellest tulenevalt ei ole hageja tulevased lepingupartnerid lähtunud ainult kostja poolt esitatud andmetest, vaid ka teise võlausaldajate poolt maksehäireregistrile edastatud andmetest. Hageja on küll maininud, et seoses kostja poolt hageja kohta ebaõigete andmete avaldamisega on hagejal olnud takistusi suhetes krediidiasutuste ja sideettevõtetega, kuid ühtegi tõendit selle kohta ei ole hageja esitanud. Lähtudes eeltoodud asjaoludest ja oma siseveendumusest leiab kohus, et on põhjendatud kostjalt välja mõista hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitis summas 800,00 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja hagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitise summas 800,00 eurot. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus lahendis neid ei käsitle. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus on hagi rahuldanud osaliselt, s.o umbes 30 % ulatuses, siis peab kohus põhjendatuks jätta menetluskuludest 70% ulatuses hageja kanda ja 30% ulatuses kostja. Kohus määrab TsMS § 177 lg 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.