2-05-16143/10 - Muud - Muud hagiasjad - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

oleks hagejat peadpidi vastu seina peksud, ei kinnita ka tunnistaja T. M ütlused. E. K, kes on hageja hea tuttav, mainis oma ütlustes, et kostja takistas hagejal korteriukse sulgemist, leides, et seeläbi algatas konflikti hageja. Kuna E. K on hageja hea tuttav, on usaldusväärsemaks tunnistaja R. R ütlused, kes kinnitas, et algselt lükkas hageja kostjat. Hageja on esitanud ka patsiendikaardi, millest nähtuvalt on hagejal olnud peapõrutus. Patsiendikaart tõendab hagejal esinenud kaardis nimetatud vigastust, mitte aga seda, et hagejat on peadpidi vastu seina peksnud kostja. Seega pole tõendamist leidnud ka kahju tekkimine kostja tegevuse läbi. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellatsioonkaebuses palus hageja maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja kohtukulud jätta vastustaja kanda. Kohus pidi tegema järeldused asjaolude kohta oma siseveendumuse kohaselt, mitte üksnes prokuratuuri määruse alusel. Tunnistaja K ei maininud oma ütlustes, et konflikti algatas hageja, vastupidi, tema ütluste kohaselt algatas konflikti kostja. Konflikt poolte vahel sai alguse sellest, et kostja hakkas minema hageja korterisse. Sellele asjaolule ei pööranud tähelepanu maakohus ega prokuratuur. Põhiseaduse (PS) § 33 kohaselt on kodu puutumatu, ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 41 lõike 1 kohaselt võib valdaja oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata sealjuures hädakaitse piire. Kuna naabri korteri laest jooksis vett, siis lubas hageja siseneda oma korterisse R. R ja E. K, kuid mitte kostjal. Hagejal oli õigus kostja oma korterist välja tõugata, kui viimane hoolimata keelust tahtis korterisse tungida. Järelikult alustas konflikti kostja. Maakohus on seisukohal, et patsiendikaart tõendab saadud vigastusi, kuid ei tõenda, et kostja peksis hageja pead vastu seina. Et kostja lõi apellandi pead vastu seina, nähtub mitte üksnes dokumentaalsetest tõenditest, vaid kõigist asjaoludest: vägivaldne konflikt poolte vahel nähtub tunnistajate R.R ja E. K ütlustest; kohe peale konflikti pöördus hageja Ida Politseiosakonda, kust ta suunati traumapunkti, kus temal diagnoositi ajupõrutus ja märgiti üles kehavigastused; 25. juulil määras perearst kindlaks diagnoosi – ajupõrutus. Lisaks füüsilisele valule sai hageja ka tugeva psühholoogilise šoki, sellest tulenevalt hageja heaolu

põhjus, kuid hageja kostjat oma korterisse ei lubanud. Kuna kostja faktiliselt hageja korterisse ei pääsenud, siis ei ole põhjust rääkida hageja õiguste kahjustamisest tema eraelu puutumatuse rikkumisega, mis seisnes tema loata eluruumi sisenemises. Samas ei olegi hageja väitnud, nagu oleks väidetav kahju tekkinud tema eraelu puutumatuse väidetava rikkumisega. Hageja väitel seisneb tema kahju kehavigastuses – ajupõrutuses – , mille tekitas talle kostja, kes peksis tema pead vastu seina. Kolleegium leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks talle väidetava kehavigastuse tekitanud. Nii ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väiteid peaga vastu seina peksmise kohta. Tunnistaja R.R, kes poolte vahelist konflikti pealt nägi, kinnitas, et hageja lükkas kostjat, kostja pidi kukkuma ja haaras hagejast, et seda vältida, ning siis läks rabelemiseks ja tiriti teineteist juustest; tunnistaja ei näinud, et kostja oleks hagejat peaga vastu seina peksnud (tl. 65). Ka tunnistaja J. K nägi üksnes seda, kuidas pooled teineteisel juustest kinni hoidsid, kuid kinnitas, et tema juuresolekul kostja hagejat peadpidi vastu seina ei peksnud (tl. 61). T. M, kes elab hagejaga ühel korrusel ja kes samuti tunnistajana üle kuulati, pooltevahelist füüsilist konflikti ei näinud ning kinnitas üksnes, et kuulis läbi ukse, kuidas hageja kostjat solvates ebatsensuurseid sõnu karjus (tl. 63). Hageja poolt väidetavat peaga vastu seina peksmist ei tuvastanud ka Põhja Ringkonnaprokuratuur, kes kriminaalmenetluse lõpetamise 13. veebruari 2006. a. määruses ühtlasi leidis, et pooltevahelises füüsilises konfliktis oli ründajaks hageja, kostja aga kaitses end tema rünnaku eest hädakaitseseisundis (tl. 39 – 40). Seega hageja poolt väidetud peaga vastu seina peksmist aset ei leidnud. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks hageja poolt väidetud kehavigastuse tekitamine tõendatud kogumis tunnistajate R.R ja E. K ütlustega selle kohta, et pooltel oli vägivaldne konflikt, dokumentaalsete tõenditega (arstitõendi ja haiguslehega) ning asjaoluga, et kohe pärast konflikti pöördus hageja politseisse, kes suunas ta traumapunkti, kus kehavigastus tuvastati. Hageja väitel peksis kostja teda peaga vastu seina, seda ei kinnitanud aga konflikti pealt näinud tunnistajad. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et vastastikku pooled teineteist juustest tirisid. Seda aga, nagu oleks ajupõrutus tekkinud juustest tirimisest, ei ole hageja väitnud. Ka ei ole ta esitanud ühtegi tõendit, mis annaks aluse niisuguse järelduse tegemiseks. Juba sellest tulenevalt ei ole tõendatud, et kostja hagejale kehavigastuse tekitas. Kolleegium leiab aga, et ka hageja poolt nimetatud ülejäänud asjaolud tema väiteid ei kinnita. Asjaolust, et hageja kuriteoteatega politseisse pöördus, ei saa veel teha järeldust, et tema poolt väidetu aset leidis, seda enam, et kriminaalmenetluse tulemusena jõudis prokuratuur teistsugusele järeldusele. Mis kehavigastuse kohta esitatud dokumentaalsetesse tõenditesse puutub, siis ei ole need piisavad, et kehavigastust ja selle seost vaidlusaluse intsidendiga tuvastada. Patsiendikaardile (tl. 6) märgitu kohaselt teatas hageja läbivaatusel, et talle tuldi kallale, kaevates peavalu, diagnoos hagejale pandi aga üksnes tema sõnade järgi, ilma et oleks esinenud mingit objektiivset leidu või tehtud mingeidki uuringuid. Seega ei ole objektiivseid andmeid, mis hageja poolt väidetut kinnitaksid. Osundatud tõend ei kinnita ka apellandi väidet, nagu oleks traumapunktis tema vigastused üles kirjutatud. Pealegi ei ole hageja isegi hagis väitnud, nagu oleks tal olnud mingeid vigastusi peale tema poolt väidetud peapõrutuse, nii nagu seda apellatsioonkaebuses on väidetud. Hagejale ajavahemikuks 26. juulist 10. augustini 2005 väljaantud töövõimetuslehel (tl. 8) ei ole mingeid andmeid, mis võimaldaksid hageja haigust sel ajavahemikul seostada vaidlusaluse juhtumiga. Töövõimetuslehe väljaandmise põhjuseks on märgitud „haigestumine“ ja sellest ei saa järeldada, nagu oleks tegemist olnud vaidlusaluse juhtumi käigus saadud traumaga. Ka perearsti poolt väljaantud tõendis märgitu üksnes kordab traumapunkti patsiendikaardis märgitut (tl. 13) ega võimalda siduda hageja haigestumist vaidlusaluse juhtumiga. Peale selle nähtub traumapunkti patsiendikaardist, et hageja on

kinnitanud hageja poolt väidetud vägivalla kasutamist tema suhtes, annavad aluse järeldusele selle kohta, et hageja selle intsidendi tulemusena mingit kehavigastust ei saanud. Kuna kostja hagejale kehavigastust ei tekitanud, siis ei ole ta hagejale väidetavat kahju tekitanud, hagi tuleb jätta rahuldamata ja vaidluse lahendamiseks ei olegi vajadust käsitleda seda, kelle initsiatiivil intsident alguse sai. Samas nõustub kolleegium maakohtu otsuse järeldusega, mille kohaselt füüsilise kokkupuute algatas hageja ise, kui tõukas kostjat, nii et nimetatu kukkumise vältimiseks hagejast kinni haaras. Alust ei ole muuta ka maakohtu otsuse seda järeldust, mille kohaselt hageja ründe tõrjumisel tegutses kostja hädakaitseseisundis. Põhjendatud ei ole apellandi väide, nagu oleks ta võinud oma korteri valdust kostja vastu jõuga kaitsta AÕS § 41 lõigete 1 ja 3 alusel. Nimetatud normides sätestatud omaabi kasutamise eelduseks on valduse omavoliline rikkumine. Omavoli on AÕS § 40 lg. 2 kohaselt valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine. Seega peab valduse rikkumine aset leidma mitte üksnes valdaja nõusolekuta, vaid olema seejuures ka seadusevastane. Kostja kui korteriühistu juhatuse esimehe õigus seoses vee läbijooksuga alumises korteris hageja korterisse siseneda tulenes korteriühistuseaduse (KÜS) § 2 lg. 1 (ühistu eesmärgiks on ehitiste ühine majandamine ja ühistu liikmete ühiste huvide esindamine), korteriomandiseaduse (KOS) § 11 lg. 1 p. 1 (korteriomanik on muuhulgas kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud), mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 7 lg. 2 (põhikirjaga võib ette näha seaduses sätestamata tingimusi, mis ei ole seadusega vastuolus) ja korteriühistu * põhikirja p. 3. 3. 17 (ühistu liige peab lubama oma korteris asuvate kommunikatsioonide süsteemidele juurdepääsu juhatuse liikmetele muuhulgas avariiolukorra puhul, mis võib ohustada teisi kortereid) koosmõjust. Seega ei olnud kostja soov hageja korterisse siseneda seadusevastane ja hagejal ei olnud õigust tema vastu omaabi kasutada. Kostja taotles hagejalt apellatsioonimenetluse õigusabikulu 3540 krooni väljamõistmist. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatut. Kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud TsMS § 61 lg. 1 p. 1 kohaselt on teiselt poolelt väljamõistetava õigusabikulu piirmäär hinnaga hagi puhul 5% hagi rahuldamata osast kostjale. Kuna selles määras on maakohus hagejalt kostja õigusabikulu juba välja mõistnud, ei ole kostja taotlust apellatsioonimenetluse õigusabikulu hüvitamiseks võimalik rahuldada.