V.P. hagi I.P. vastu kaasomandi lõpetamiseks I.P. vastuhagi V.P. vastu abieluvaralepingu muutmiseks või alternatiivselt abieluvaralepingu tühistamiseks ja ühisvara jagamiseks ning kaasomandi lõpetamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
7000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 11. novembri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
I.P. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja/vastuhagis hageja): I.P. (isikukood XXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev Vastustaja (hageja/vastuhagis kostja): V.P. (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Valeriy Gimaev
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 11. novembri 2016 otsus osas, millega maakohus rahuldas hagi (otsuse resolutsiooni p 1); lõpetas V.P. ja I.P. kaasomandi korteriomandile, asukohaga XXX Narva linn, Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXX (otsuse resolutsiooni p 2); jättis korteriomandi I.P. ainuomandisse (otsuse resolutsiooni p 3) ja mõistis I.P. lt V.P. kasuks välja hüvitise 12 379 eurot 50 senti (resolutsiooni p 4) ning osas, millega maakohus jättis rahuldamata I.P. vastuhagi V.P. vastu kaasomandi lõpetamiseks (osaliselt otsuse resolutsiooni p 6).
Saata V.P. hagi I.P. vastu kaasomandi lõpetamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Saata I.P. vastuhagi V.P. läbivaatamiseks.
vastu kaasomandi lõpetamiseks maakohtule uueks
4.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
5.Jätta Viru Maakohtu 11. novembri 2016 otsus muutmata osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata I.P. vastuhagi V.P. vastu nõude osas muuta V.P. ja I.P. vahel 11. aprillil 2013 sõlmitud abieluvaralepingut ja avaldust abieluvararegistrile, ühisvara jagamise kokkulepet järgmises osas: muuta lepingu punktis 5 määratud kinnistu, asukohaga XXX Narva-Jõesuu, jagamise viisi sellisel moel, et mainitud kinnistust 1⁄2 läheb I.P. ja 1⁄2 V.P. omandisse (otsuse resolutsiooni p 4); ning jättis rahuldamata I.P. vastuhagi V.P. vastu abieluvaralepingu tühisuse tuvastamiseks ja ühisvara jagamiseks (otsuse resolutsiooni p 6).
6.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
7.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asjas lõpplahendi tegemisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.V.P. (hageja) esitas 3. novembril 2014 Viru Maakohtule hagi I.P. (kostja) vastu, milles palus lõpetada kaasomand Narvas XXX asuvale korteriomandile, jätta see kostjale ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 12 369 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 11. aprillil 2013 abieluvaralepingu, millega poolte kaasomandisse jäi Narvas XXX asuv korteriomand. Abieluvaralepinguga lõppes poolte varaühisus ning algas varalahusus. Poolte abielu on lahutatud 13. mail 2013. Korteriomand tuleks jätta kostja ainuomandisse, kuna kostja kasutab seda pidevalt oma elukohana.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei nõustunud kaasomandi jagamise viisiga.
3.Kostja esitas hageja vastu vastuhagi, milles palus muuta abieluvaralepingut ja avaldust abieluvararegistrile ning ühisvara jagamise kokkulepet selliselt, et Narva-Jõesuus XXX asuva kinnistust läheks 1⁄2 hageja ja 1⁄2 kostja omandisse. Alternatiivselt palus kostja tunnistada abieluvaraleping, avaldus abieluvararegistrile ning ühisvara jagamise kokkulepe nimetatud kinnistu jagamise osas tühiseks. Esimese või teise nõude rahuldamise korral palus kostja jagada kinnistu sellisel viisil, et see läheks hageja ainuomandisse ja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 22 500 eurot. Narvas XXX asuva korteriomandi palus kostja jätta samuti hageja ainuomandisse ja mõista hagejalt kostja kasuks hüvitis 12 369 eurot. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. 5. mai 2016 kohtuistungil loobus kostja abieluvaralepingu, avalduse abieluvararegistrile ja ühisvara jagamise kokkuleppe muutmise nõudest. Vastuhagi kohaselt avaldas hageja kostjale, et kinnistu on igal juhul hageja lahusvara. Selle väite tõttu nõustus kostja sellega, et kinnistu läheb hageja ainuomandisse. Abieluvaralepingu sõlmimisel avaldas hageja soovi lahutada abielu ning oli nõus loobuma abielu lahutamisest juhul, kui poolte ühisvara jagatakse viisil, mille kohaselt läheb suurem osa hageja ainuomandisse. Kostja leidis, et hageja viis teda eksitusse sellega, et vara jagamise eesmärk on abielu säilimine. Kui kostja oleks teadnud, et hageja ei soovi abielu jätkata ning, et hageja avaldatud teave kinnistu kuuluvuse kohta ei ole õige, poleks kostja abieluvaralepingut sõlminud. Poolte abielu kestis pikka aega, abieluvaralepingu sõlmimise ajal elasid pooled koos ning neil oli ühine majapidamine. Tavaline praktika on selline, et abielusuhete ja varaühisuse lõpetamisel jagavad pooled vara võrdsetes osades. Kostja viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg-tele 1 ja 2, § 86 lg-le 1 ja lg 2 p-le 2 ning § 93 lg-tele 1 ja 3. Kostja pidas põhjendatuks jätta korteriomand hageja ainuomandisse.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Hageja arvates ei ole abieluvaralepingu muutmiseks või tühistamiseks alust. Hageja ei ole kostjat eksitusse viinud. Tehingu tegemise ajal oli kostja kinnitanud, et kinnistu kuulub poolte ühisvarasse. Kui isegi eeldada, et hageja on kostjat eksitusse viinud, siis hiljemalt 11. aprillil 2013 (abieluvaralepingu sõlmimise ajal) sai kostja teada, et tegemist on poolte ühisvaraga. Kostja võis juba sel ajal tehingu tegemisest keelduda. Kostja ei ole tõendanud oma väidet selle kohta, et hageja viis teda eksitusse seoses abielu säilimisega. Isegi kui see väide vastab tõele, sai kostja abielu lõppemisest teada 13. mail 2013. Seega on tehingu tühistamise tähtajad praeguseks möödunud. Kostja pole tõendanud, et tehing on tehtud erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Pooled on kokku leppinud, et neil pole pretensioone ning kostja ei soovi hüvitist. Abieluvaraleping on notariaalselt tõestatud, notar on kontrollinud kostja teo- ja otsusevõimet. Korteriomandit on pika aja jooksul pärast abielu lahutamist kasutanud kostja, seega tuleb vastuhagi jätta rahuldamata ka korteriomandit puudutavas osas.
MAAKOHTU LAHEND
5.Viru Maakohus rahuldas 11. novembri 2016 otsusega hagi, lõpetas kaasomandi Narvas XXX asuvale korteriomandile, jättis korteriomandi kostja ainuomandisse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 12 379 eurot 50 senti. Vastuhagi jättis maakohus abieluvaralepingu muutmise nõude osas läbi vaatamata ning abieluvaralepingu tühisuse tuvastamise, ühisvara jagamise ja kaasomandi lõpetamise nõude osas rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.
Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb poolte kaasomand Narvas XXX asuvale korteriomandile lõpetada. Korteriomandi kasutamine kostja püsiva elukohana on mõjuv põhjus, miks jätta see kostjale. Korteriomandi sel viisil jagamisega väldivad pooled elukoha vahetamisega seotud kulutusi kolimisele ja eluruumi remondile. Lisaks jätkub pärast kaasomandi lõpetamist ja asja jagamist poolte elu tavapärasel viisil, ilma et oleks vaja muuta kellegi elukohta. Kui kostja vajab raha, on tal võimalik korteriomand iseseisvalt võõrandada. Kuna vaidlust ei ole selles, et korteriomandi turuväärtus on 24 759 eurot, on hüvitiseks 12 379 eurot 50 senti (24 759 eurot / 2). 5. mai 2016 kohtuistungil võttis kostja tagasi abieluvaralepingu muutmise nõude, mistõttu jättis maakohus selle nõude tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 424 lg 1 ja § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. Abielu kestel soetatud varast maksumusega 74 000 eurot jäi kostjale vara väärtusega 13 500 eurot ja hagejale 60 500 eurot. Seega on ühisvara jagamise tehing tasakaalust väljas hageja kasuks ning tuleb eeldada, et hageja teadis või pidi teadma kostja erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3). PKS § 37 lg 3 võimaldab sõlmida ka kokkuleppe, millega kaldutakse ühisvara jagamisel kõrvale kummalegi abikaasale jääva osa võrdusest. Maakohus leidis, et hageja kui notariaalse lepingu pool ei teadnud ega pidanudki teadma asjaoludest, millest võis järeldada, et kostja oli lepingu sõlminud erakorralisest vajadusest, sõltussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest tulenevalt. Selliste asjaolude olemasolu korral oleks kostja saanud nendest teatada notarile enne lepingu sõlmimist ja tehing oleks jäänud tegemata. Samuti nõuab notariaalse lepingu sõlmimine lepingupoolelt mitmesugust mõtestatud tegevust enne lepingu sõlmimist (s.o notari aja kooskõlastamine, isiklik kohalolek notari büroos jne). Seega oli kostjal võimalik juba enne notari büroosse minekut avaldada hagejale lepingu sõlmimist takistavatest asjaoludest või siis keelduda lepingu allkirjastamisest hiljemalt pärast notari selgitusi. Kuna kostja siiski sõlmis lepingu, saab järeldada, et lepingu sellisel viisil sõlmimine ja ühisvara jagamine oli kostja tegelik tahe. Kostja toodud asjaolud viitavad, et ta tehingu tegemisel ajal võis ta olla eksimuses või hageja pettis kostjat eesmärgiga kallutada teda tehingut tegema. Kuna kostja ei ole tehingu tühistamise õigust kasutanud, ei saa viidatud asjaolud olla tehingu tühisuse aluseks, sest kostja on tehingu vaikimisi heaks kiitnud, vastupidisel oleks kostja pidanud teatama hagejale tehingu tühistamisest hiljemalt abielu lahutamisel (13. mail 2013). Kuna pooled on sõlminud abieluvaralepingu ning ühisvara jagamise kokkuleppega jaganud nende ühisvaraks olnud Narva-Jõesuus XXX asuva kinnistu, ja kokkulepe on kehtiv, ei saa kohus seda muuta ega jagada ühisvara hulka kuulunud asja erinevalt kokkuleppest.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada vastuhagi. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohus leidis, et abieluvaraleping ja ühisvara jagamise kokkuleppest tulenevate kohustuste väärtus on tasakaalus väljas hageja kasuks. Sellest järeldas kohus, et tuleb eeldada, et hageja teadis või pidi teadma kostja erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Järelikult pidi hageja selle eelduse ümber lükkama. Hageja ei ole seda teinud. Vaatamata TsÜS § 86 lg-s 3 sätestatud eeldusele ja vaidlustatud otsuses eelnenud järeldusele jõudis maakohus üllatuslikult seisukohale, et hageja ei teadnud ega pidanudki teadma sellistest
asjaoludest. Seejuures märkis maakohus, et kostja võis tehingu tegemisel olla eksimuses või hageja pettis kostjat eesmärgiga kallutada teda tehingut tegema. Maakohtu seisukohad on vastuolulised. Ainuüksi notariaalse abieluvaralepingu sõlmimisega ei saa TsÜS § 86 lg-s 3 sätestatud eeldust ümber lükata. Maakohus jättis analüüsimata kostja väited selle kohta, et tehing on tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mis annab aluse tugineda vastuolule heade kommetega. Praegusel ajal ei ela kostja Eestis, kuna töötab välismaal. See asjaolu tekkis pärast viimast kohtuistungit, mistõttu ei saanud kostja seda maakohtus esitada. Olukorras, kus kumbki pool ei soovinud vara endale jätta, pidi kohus selgitama võimalust müüa vara enampakkumisel. Sellega on maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Kostja ei saa korteriomandi müügiga tegeleda, kuna ei ela Eestis.
7.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 11. novembri 2016 otsus tuleb tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi (otsuse resolutsiooni p 1); lõpetas hageja ja kostja kaasomandi korteriomandile, asukohaga XXX Narva linn, Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXX (otsuse resolutsiooni p 2); jättis korteriomandi kostja ainuomandisse (otsuse resolutsiooni p 3) ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 12 379 eurot 50 senti (resolutsiooni p 4) ning osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja vastuhagi hageja vastu kaasomandi lõpetamiseks (osaliselt otsuse resolutsiooni p 6). V.P. hagi I.P. vastu kaasomandi lõpetamiseks tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, samuti tuleb uueks läbivaatamiseks saata I.P. vastuhagi V.P. vastu kaasomandi lõpetamiseks. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
9.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on apellatsioonkaebuses märkinud, et vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses. Samas lähtudes apellatsioonkaebuse põhjendustest ei ole kostja vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 5, millega maakohus jättis läbi vaatamata kostja vastuhagi nõude osas muuta hageja ja kostja vahel 11.04.2013 sõlmitud abieluvaralepingut ja avaldust abieluvararegistrile ning ühisvara jagamise kokkulepet järgmiselt: muuta lepingu p-s 5 määratud kinnistu, asukohaga XXX Narva-Jõesuu, jagamise viisi selliselt, et kinnistust 1⁄2 läheb kostja ja 1⁄2 hageja omandisse. Kuna kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 5, siis selles osas ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Lisaks eeltoodule nähtub 05.05.2016 kohtuistungi protokollist, et kostja on tagasi võtnud vastuhagi (tl 101 pöördel), milles ta taotles muuta abieluvaralepingu p-s 5 määratud kinnistu, asukohaga XXX Narva-Jõesuu, jagamise viisi selliselt, et kinnistust 1⁄2 läheb kostja ja 1⁄2 hageja omandisse. Maakohus ongi jätnud läbi vaatamata kostja poolt vastuhagis esitatud nõude muuta poolte vahel 11.04.2013 sõlmitud abieluvaralepingut ja avaldust abieluvararegistrile ning kostja ei ole esitanud apellatsioonkaebuses põhjendusi selle kohta, et maakohus jättis ebaõigesti nõude läbi vaatamata seoses sellega, et vastuhagi nõue võeti tagasi. 05.05.2016 kohtuistungi protokollist küll nähtub, et pooled on loobunud nõude läbivaatamata jätmise määruse peale edasikaebamise õigusest, kuid samas ei ole maakohus nõude läbivaatamata
jätmist määrusena vormistanud, vaid on seisukoha võtnud vaidlustatud kohtuotsuses. Seega iseenesest edasikaebamise soovi korral oli kostjal võimalik vaidlustada ka maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 5, kuid kostja ei ole seda selgesõnaliselt teinud. Lähtudes eeltoodust menetles maakohus vastuhagi abieluvaralepingu osalise tühisuse tuvastamiseks ja ühisvara jagamiseks ning kaasomandi lõpetamiseks (otsuse resolutsiooni p 6).
10.Eelkõige märgib ringkonnakohus, et kostja nõue vastuhagis on ebaselge, samuti ei ole selge apellatsioonkaebuses esitatud nõue, sest nii vastuhagis kui apellatsioonkaebuses on kostja taotlenud muuhulgas hageja ja kostja vahel 11.04.2013 sõlmitud abieluvaralepingu ja avalduse abieluvararegistrile tühiseks tunnistamist ühisvara jagamise kokkuleppe osas, mis puudutab kinnistut, asukohaga XXX Narva Jõesuu, kuid arusaamatuks jääb, milline õiguslik tagajärg oleks avalduse abieluvararegistrile tühiseks tunnistamisele. Lähtudes vastuhagis sisalduvast, saab lugeda vastuhagi üheks nõudeks tunnistada tühiseks hageja ja kostja vahel 11.04.2013 sõlmitud abieluvaraleping ühisvara jagamise kokkuleppe osas, mis puudutab kinnistut asukohaga XXX Narva Jõesuu (sisaldub abieluvaralepingu p-s 5).
11.Kostja on vastuhagis asunud seisukohale, et abieluvaralepingu sõlmimisel viis hageja teda eksimusse selles osas, et ühisvara jagamise eesmärgiks on abielu säilitamine (s.o hageja loobub abielu lahutamisest, kui ühisvara jagatakse hageja poolt soovitud viisil), samuti väitis hageja talle, et kinnistu oli omandatud tema poolt lahusvara arvel ja see ei ole ühisvaraks. Vastavalt TsÜS § 90 lg-le 1 tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. Kooskõlas TsÜS § 98 lg-ga 1 toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt võib pettuse või eksimuse korral tehingu tühistada kuue kuu jooksul, arvates eksimusest või pettusest teadasaamisest. Tegemist on õigustlõpetava tähtajaga, mille möödumisel tühistamisõigus lõpeb ning ringkonnakohtu arvates on kostja poolt esitatud asjaoludel abieluvaralepingu osalise tühistamise tähtaeg eksimuse tõttu lõppenud. Abieluvaralepingu p-st 3.1 nähtub ühisvara koosseis ning p 3.1.2 järgi oli ühisvaraks ka kinnistu asukohaga XXX Narva-Jõesuu. Lepingu p-s 5 on pooled kinnitanud, et on kokku leppinud p-s 3.1 nimetatud ühisvara jagamises. Lähtudes abieluvaralepingu p-dest 3.1 ja 5 pidi kostja abieluvaralepingu sõlmimisel 11.04.2013 aru saama, et kinnistu kuulub ühisvara koosseisu ning kuna vastuhagi on esitatud 30.07.2015 (tl 54), siis on tühistamisavaldus esitatud tähtaega rikkudes. Samuti on tühistamisavaldus esitatud seaduses sätestatud kuuekuulist tähtaega rikkudes alusel, et hageja väidetavalt lubas loobuda abielu lahutamisest, kui ühisvara jagatakse tema poolt soovitud viisil. Poolte abielu lõppes 13.05.2013 ning alates sellest ajast hakkas kulgema tühistamisavalduse esitamise tähtaeg. Vastuhagi, milles taotleti abieluvaralepingu osalist tühistamist, esitati 30.07.2015, s.o tehingu tühistamine on toimunud hilinenult. Lähtudes eeltoodust ei ole abieluvaraleping kostja poolt osaliselt tühistatav eksimuse tõttu.
12.Kostja seisukoha järgi on abieluvaraleping kui heade kommetega vastuolus olev tehing osaliselt tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel. Siinkohal on tuginenud kostja TsÜS § 86 lg 2 p-le 2, mille kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
TsÜS § 86 lg 3 täpsustab, et kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest.
13.Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole poolte vahel sõlmitud abieluvaraleping osaliselt tühine TsÜS § 86 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel. PKS § 35 p 2 kohaselt varaühisuse varasuhe lõpeb, kui sõlmitakse abieluvaraleping, millega kehtestatakse seaduses ettenähtud muu abieluvarasuhe. Hageja ja kostja on 11.04.2013 sõlminud abieluvaralepingu, mille p-s 2.1 leppisid nad kokku lõpetada nende vahel kehtiv varaühisuse varasuhe ja kehtestasid uue varasuhtena varalahususe varasuhte ning p-s 3 leppisid pooled kokku ühisvara jagamise kokkuleppes. PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Antud juhul on hageja ja kostja abieluvaralepingus PKS § 37 lg 3 alusel kokku leppinud jagada ühisvara teisiti kui võrdsetes osades. Pooled on jaganud ühisvara (abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemeid) ja lepingu p-s 3.5 kinnitanud, et ei oma vastastikku pretensioone seoses lepingu alusel jagatava ühisvaraga ning on kokku leppinud, et käesoleva lepingu alusel ühisvara arvel enam saanud pool ei pea maksma teisele poolele rahalist hüvitist. Käesoleval juhul ei ole kostja esitanud selliseid asjaolusid, mis annaks asuda seisukohale, et abieluvaralepingust tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ning kohaldamisele kuulub TsÜS § 86 lg 1 ja lg 2 p 2. Ainuüksi see, et ühele abikaasale jääb abieluvaralepingu alusel vara suuremas väärtuses kui teisele poolele, ei muuda lepingut heade kommetega vastuolus olevaks.
14.Hageja on hagis taotlenud lõpetada hageja ja kostja kaasomand korteriomandile, asukohaga XXX Narva linn, ja jätta korteriomand kostja ainuomandisse. Kostja on vastuhagis palunud jätta korteriomand, asukohaga XXX Narva linn, hageja ainuomandisse. Ringkonnakohus leiab, et maakohus, jättes korteriomandi kostja tahte vastaselt tema ainuomandisse, on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi.
14.1.Kaasomandi lõpetamisel saab kohus valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt nt Riigikohtu 9. mai 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19). Pooled on käesoleval juhul kohtule esitanud asja jagamise viisina jätta see hagejale või kostjale, kusjuures kumbki ei ole korteriomandit soovinud lõpetada sel teel, et ta saab korteriomandi ainuomanikuks. Kuigi kohtul on põhimõtteliselt diskretsiooniõigus poolte poolt esitatud kaasomandi lõpetamise viisi valikul, ei või see viia ebamõistlike tagajärgede ja ebaõigluseni, st diskretsiooniõigus ei ole piiramatu. Kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem (vt nt Riigikohtu 9. mai 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19). Ringkonnakohtu arvates ei ole vähemasti üldjuhul põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis olev ese ühele kaasomanikule vastu tema tahtmist, eriti hüvitise maksmise kohustusega. See oleks vastuolus kaasomandi lõpetamise põhimõtetega, tekitades sundomandamise raha eest eseme suhtes, mida isik endale ei soovi. Lisaks võib selline sundomandamine põhjustada isikule raskeid tagajärgi. Olukorras, kus ükski kaasomanik ei soovi eset endale, on ringkonnakohtu arvates ainus mõistlik võimalus asja jagamiseks selle müümine avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine.
14.2.Käesolevas tsiviilasjas ei ole pooled esitanud hagi või vastuhagi jagada asi viisil, et korteriomand müüakse avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagatakse kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Kuna enampakkumise nõuet ei ole esitatud (ja muid mõistlikke alternatiive ei ole), oleks kohus pidanud selgitama pooltele menetuslikku olukorda ja võimaldama neil esitada enampakkumise nõue juhuks, kui kumbgi kaasomanikest ei soovi korteriomandit ainuomandisse. Antud juhul on maakohus jätnud läbi viimata nõuetekohase eelmenetluse ning seeläbi on täitmata ka kohtupoolne selgitamiskohustus. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Eelmenetluses selgitab kohus muuhulgas välja menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392 lg 1 p 3) ja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (TsMS § 392 lg 1 p 4). Kohus peab seadusest tulenevat selgituskohustust täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses. Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks. Kohus võib seadusest tuleneva selgitamiskohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (TsMS § 331 lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (TsMS § 331 lg 2).
14.3.Lähtudes eeltoodust on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi ning seetõttu tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel saata V.P. hagi I.P. vastu kaasomandi lõpetamiseks ja I.P. vastuhagi V.P. vastu kaasomandi lõpetamiseks saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
15.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asjas lõpplahendi tegemisel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.