Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt esitas hageja 13.septembril 2004 nõudeavalduse OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses. Nõudeavalduse kohaselt oli hageja ja AS sõlminud nõude loovutamise lepingu, millega AS loovutas hagejale 01.02.2003 teeninduslepingust tuleneva nõude OÜ (pankrotis) vastu. Teeninduslepingu alusel väljastas AS arve nr. XXX summas 289 100 krooni, mille kostja pidi tasuma hiljemalt 09.09.2003. Viivise määr oli teeninduslepingu järgi 0,5% iga viivitatud päeva eest. Kostja jättis arve tähtaegselt tasumata. Kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kostja pankroti välja kuulutamiseni 31.08.2004 on hageja

arvestanud viivist 546 399 krooni. 03.märtsil 2005 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidles nõudele vastu kostja pankrotihaldur. Hageja palus tunnustada oma nõuet kostja pankrotimenetluses kokku summas 835 499 krooni. Kohtuistungil taotles ta kohtukulude hüvitamist. Kostjate vastuväited Kostja hagi ei tunnista, palus selle rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda jätta. Vastuväidete kohaselt on nõue alusetu, kuna teeninduslepingu alusel ei ole AS kostjale teenuseid osutanud. Lepingu punkti 1 kohaselt on lepingu objektiks bensiinijaama aadressil XXX ostutehingu konsulteerimine, nõustamine ja vahendamine. Müügilepingus ja kostja dokumentides puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et nimetatud lepingu alusel oleks kostjale teenuseid osutatud. Seega on tehing näilisuse tõttu tühine. Kostja vaidleb vastu viivisenõudele, kuna see on ebamõistlikult suur, nõuet ei esitatud mõistliku aja jooksul ning intressi osas kokkuleppe puudumise tõttu kuuluks kohaldamisele üksnes seaduses sätestatud viivis. Kohtuotsuse põhjendused Võlaõigusseaduse (VÕS) § 658 lg 1 sätestab, et maaklerilepinguga kohustub üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu). VÕS § 664 lõike 1 kohaselt on maakleril õigus maakleritasule alates tema vahendamise või osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest. VÕS § 76 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Lõike 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kohtule esitatud koopiaga 01.02.2003 teeninduslepingust ja tunnistaja TR ütlustega kohtuistungil on tõendatud, et kostja ja AS sõlmisid 01.02.2003 teeninduslepingu, mille kohaselt oli lepingu objektiks bensiinijaama aadressil XXX ostutehingu konsulteerimine, nõustamine ja vahendamine. Lepingu maksumus koos käibemaksuga oli 289 100.00 krooni. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et AS täitis sõlmitud teeninduslepingut selliselt, et vahendas lepingu objektiks olnud kinnistu aadressil XXX ostutehingu sõlmimist ja pidas osapooltega läbirääkimisi, mille tulemusena vähenes lepingu hind üheksalt miljonilt seitsmele miljonile ning kostja sai pangalt laenu graafiku alusel kümneks aastaks. Eeltoodud tõenditest järeldab kohus, et teeninduslepingu näol ei ole tegemist näiliku tehinguga ja kostjal tuleb lepingust tulenev kohustus täita. Pooltel ei ole vaidlust, et kinnistu ostu-müügileping sõlmiti 30.04.2003 ja arve nr. XXX esitati kostjale tasumiseks 02.09.2003. Arve tasumise aeg oli nii lepingu kui ka arve kohaselt 7 päeva, seega kuulus arve tasumisele hiljemalt 09.09.2003. VÕS § 101 lg 1 p-des 1 ja 6 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Hageja ei ole tõendanud hagiavalduses märgitud asjaolu, et pooled leppisid kokku kohaldada teeninduslepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmisel 0,5%-st viivist. Kohtule tõendina esitatud teeninduslepingu koopia esimeselt leheküljelt kokkulepet viivise määras ei nähtu, sellise kokkuleppe olemasolu kohta ei andnud ütlusi ka tunnistaja TR. Kohus on seisukohal, et arvel märgitud viivisega 182% ei ole pooltevaheline kokkulepe viivise määras 0,5% päevas tõendatud, sest arve ei ole lepingu osaks. Seega kuulub kohaldamisele võlaõigusseaduses sätestatud viivise määr.

Võlaõigusseaduse § 113 lg 1 sätestas seaduse jõustumisest 01.juulist 2002.a kuni 27. detsembrini 2003 kehtinud redaktsioonis, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, nõuda viivitusintressi (viivis) kuni käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud suuruseni. Kui lepinguga on ette nähtud suurema intressi maksmine, kui on sätestatud käesoleva seaduse §-s 94, võib nõuda ka sama suurt viivist. Samal ajal kehtinud VÕS § 94 lg 1 sätestas, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub seitse protsenti aastas, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Alates 27. detsembrist 2003 kehtib võlaõigusseaduse § 113 lg 1 redaktsioonis, mille kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 14 järgi loetakse kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liiduga võlaõigusseaduse § 94 lg 1 nimetatud intressimääraks 7% aastas, kui ei ole lepitud kokku teistsuguses intressimääras. Võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 nimetatud intressimäära avaldatakse alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga. Nimetatud sätetest tulenevalt oli alates võlaõigusseaduse jõustumisest 01.juulist 2002.a kuni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 muudatuseni 27. detsembril 2003 VÕS § 113 lg 1 järgne viivise määr 7% aastas, s.o 0,019% päevas. Seega on viivis perioodil 10.09.03 – 27.12.03 (109x289100x0,019%) 5987,26 krooni. Alates võlaõigusseaduse § 113 lg 1 muudatusest 27. detsembril 2003 kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liiduga 01. mail 2004 on VÕS § 113 lg 1 järgne viivise määr 14% aastas, s.o 0,038% päevas. Seega on viivis perioodil 28.12.03 - 30.04.04 (125x289100x0,038%) 13 732,25 krooni. Alates 01. maist 2004 kuni 31.augustini 2004 on võlaõigusseaduse § 94 lg 1 nimetatud intressimääraks 2%, seega on VÕS § 113 lg 1 järgne viivise määr 9% aastas, s.o 0,024% päevas. Seega on viivis perioodil 01.05.04-31.08.04 (123x289100x0,024%) 8534,23 krooni. Seega tuleb kostjal tasuda viivist kokku summas 28 253,74 krooni. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et hageja nõue on osaliselt tõendatud ja põhjendatud summas 317 353,74 krooni ning kuulub kostja pankrotimenetluses selles osas tunnustamisele. Kohtukulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Juhindudes kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 60 lg-st 1 tuleb hagi osalise rahuldamise korral mõista kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega. Kohus asub seisukohale, et antud asjas tuleb kohtukulud välja mõista kostjalt hageja kasuks, kuna kohus tunnustab nõuet ja riigilõivu suurus ei ole seatud sõltuvusse hagi hinnast. jagamisel lisaks hagi rahuldamise suurusele ka kostja poolt hagi õigeksvõtu suuruses osas. Kostjalt kuulub TsMS § 52 p-st 5 ja § 54 lg-st 4 juhindudes asja läbivaatamiskuluna riigituludesse väljamõistmisele postikulu 144,20 krooni.

Kohtunik: /allkiri/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.