Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. mai 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-2589
Tsiviilasi
AL hagi Osaühing Saare Kinnisvara vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes täiteasjades nr 022/2015/3092 ja nr 022/2015/4307
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 28. novembri 2016. a otsus
Kaebuse hind
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AL apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja AL (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper Kostja Osaühing Saare Kinnisvara (registrikood 10314188), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Keelduda AL apellatsioonkaebusele ja 4. aprilli 2017. a menetlusdokumendile lisatud tõendite vastuvõtmisest.
2.Pärnu Maakohtu 28. novembri 2016. a otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid täiendada otsuse põhjendusi.
3.AL apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
4.Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta AL kanda.
5.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista ALlt välja Osaühing Saare Kinnisvara kasuks menetluskulude katteks 500 eurot.
6.AL-l tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.AL (hageja) esitas 17. veebruaril 2016. a Pärnu Maakohtule hagi Osaühingu Saare Kinnisvara (kostja) vastu, paludes tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjades nr 022/2015/3092 ja 022/2015/4307.
2.Hagi põhjenduste kohaselt on kostja täitmisavalduste alusel algatatud hageja suhtes täitemenetlused nr 022/2015/3092 ja 022/2015/4307. Täiteasjas nr 3092 nõuab kostja hagejalt põhivõlgnevuse 9000 eurot, laenuintressi 156,53 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1407,27 eurot ja jooksva viivise tasumist. Täiteasjas nr 4307 on täitmisel kostja nõue 3198,29 euro ja viivise tasumiseks. 7. jaanuaril 2016. a esitas kostja kohtule ka avalduse, milles taotles hageja suhtes pankrotimenetluse algatamist.
11.veebruari 2016. a seisuga oli kostja nõue hageja vastu kokku summas 14 176 eurot.
3.Hageja hinnangul on ta kostja nõuded tasaarvestanud enda nõudega kostja vastu. Hagejal on nõue kostja vastu tulenevalt hageja ja Ansepuu OÜ vahel 11. veebruaril 2016. a sõlmitud nõude loovutamise lepingust (I kd, tl 27-28). Selle lepinguga sai hageja õiguse omandada 2,13 % OÜ Meikara netovarast või alternatiivselt OÜ Meikara osa, mis vastab 2,13 %-le OÜ Meikara osakapitalist. Kostja oli OÜ Meikara ainuosanik. Loovutatud nõue põhineb kostja ja osaühingu Sõrve Puit (pankrotis) vahel
23.veebruaril 2011. a sõlmitud kokkuleppel (I kd, tl 30), milles kostja ja osaühing Sõrve Puit (pankrotis) leppisid kokku, et osaühingul Sõrve Puit (pankrotis) on õigus omandada 30 % OÜ Meikara netovarast ning et 30 % OÜ Meikara netovarast võõrandatakse osaühingule Sõrve Puit (pankrotis) kinnis- ja/või vallasvarana. 23. veebruari 2011. a kokkuleppest tulenev nõue loovutati 15. jaanuari 2012. a tehinguga MTÜ-le Tuule Maa, kes omakorda loovutas nõude 10. oktoobril 2015. a sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel Ansepuu OÜ-le.
4.OÜ-l Meikara puudub kinnisvara. Seega oli hagejal õigus nõuda vallasvara üleandmist väärtuses, mis vastas 2,13 %-le OÜ Meikara netovarast. OÜ Meikara netovara väärtuseks oli nõude omandamise hetkel 709 202 eurot, millest 2,13 % moodustas 15 106 eurot. Hageja esitas kostjale 17. veebruaril 2016 tasaarvestusavalduse (I kd, tl 51-52) ning tasaarvestas talle kuuluva nõude kostja vastu 15 106 euro tasumiseks jõustunud kohtulahenditest tuleneva nõudega kogusummas 14 176 eurot.
Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu.
6.Hageja ei saanud oma nõuet kostja nõudega tasaarvestada, sest kostja ja osaühing Sõrve Puit (pankrotis) vaheline kokkulepe, millel hageja nõue põhineb, on tühine. See kokkulepe on käsitletav eellepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 33 lg 1 mõttes. Arvestades VÕS § 33 lg-s 2 sätestatut pidanuks eelleping olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, kuid see on vaid notariaalselt kinnitatud (I kd, tl 30 pöördel). Kokkulepe on tühine.
7.Isegi kui kokkulepe ei ole tühine vorminõude järgimata jätmise tõttu, ei ole kokkuleppe alusel tekkinud nõudeid, mille loovutamine oleks võimalik. Hoolimata sellest, et hageja on OÜ Meikara ainuosanik, ei ole hagejal õigust sõlmida kokkuleppeid OÜ Meikara vara suhtes. Praegusel juhul ei ole OÜ Meikara kokkuleppe pooleks, mistõttu ei omandanud osaühing Sõrve Puit (pankrotis) kokkuleppega OÜ Meikara vastu 30 % OÜ Meikara netovara omandamise nõudeõigust ega netovara omandamise õigust.
8.Loovutus MTÜ-le Tuule Maa ei ole kehtiv. Nõude loovutamise lepingu on sõlminud esindusõiguseta isik, sest loovutuslepingule on alla kirjutanud hageja, kelle volitused osaühing Sõrve Puit (pankrotis) juhatuse liikmena lõppesid 12. juunil 2011. a. Nõude loovutamise leping on sõlmitud 15. jaanuaril 2012. a.
9.Hageja nõue on aegunud, sest 23. veebruari 2011. a kokkuleppe tingimused olid täidetud juba 2011. a detsembris. Nõue muutus siis sissenõutavaks ja aegus seega hiljemalt 1. jaanuaril 2015. a. Hageja esitas tasaarvestuse avalduse alles 17. veebruaril 2016. a.
10.Nõuet ei ole võimalik tasaarvestada, sest tegemist ei ole samaliigiliste nõuetega.
11.Kokkulepet edasilükkavad tingimused ei ole saabunud. Tsiviilasjas 2-13-16410 on menetluses OÜ Meikara hagi Sõrve Investeeringute Grupp OÜ vastu. Hagi esemeks on OÜ Meikara nõude tunnustamine osaühing Sõrve Puit (pankrotis) pankrotimenetluses. Lisaks edastas Eesti Metsnik OÜ osaühing Sõrve Puit (pankrotis) pankrotihaldurile nõude loovutamise teate, millest nähtub, et ta nõue osaühing Sõrve Puit (pankrotis) vastu on loovutatud Meikara OÜ-le. 23. veebruari 2011. a kokkulepe näeb ette, et juhul, kui OÜ Meikara omanikud annavad nõusoleku OÜ Meikara osade võõrandamiseks, on hageja ja osaühing Sõrve Puit (pankrotis) kokku leppinud, et OÜ Meikara 30 % netovara võõrandamine asendatakse OÜ Meikara 30 % osade võõrandamisega osaühingule Sõrve Puit (pankrotis). Hagiavaldusest ning tasaarvestuse avaldusest nähtub, et sellist nõusolekut ei ole OÜ Meikara omanikud andnud.
12.Kostja on seisukohal, et hageja nõue on valesti arvutatud. Hageja on nõude suuruse arvutamisel tuginenud OÜ Meikara 2014. a majandusaasta aruandele, mis ei kajasta OÜ Meikara varade hetkeseisu. Maakohtu otsus
13.Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks 1997,50 eurot.
14.Kohtu hinnangul ei olnud tasaarvestus võimalik, sest kostja ja osaühingu Sõrve Puit (pankrotis) vaheline kokkulepe on tühine. 23. veebruari 2011. a kokkulepe on eelleping VÕS § 33 mõttes. Kokkuleppe esemeks oli kas OÜ Meikara netovara (kuulus kokkuleppe kohaselt võõrandamisele vallas- ja kinnisvarana) või alternatiivselt 30 %ne osalus OÜ-s Meikara. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg-st 1 nähtuvalt peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Äriseadustiku (ÄS) § 149 lg-st 4 nähtuvalt peavad osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Arvestades VÕS § 33 lgs 2 sätestatut pidanuks seega notariaalselt tõestatud vormis olema sõlmitud ka
23.veebruari 2011. a kokkulepe kui eelleping. Kuna kokkulepe on sõlmitud vaid notariaalselt kinnitatud vormis, on rikutud tehingu vorminõudeid. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg-st 1 nähtuvalt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Praegusel juhul ei näe seadus teistsugust regulatsiooni ette. Seega on
23.veebruari 2011. a kokkulepe tühine. TsÜS § 84 lg-st 1 tulenevalt ei oma tühine tehing algusest peale õiguslikke tagajärgi, järelikult ei too kokkulepe kostja ja osaühingu Sõrve Puit (pankrotis) jaoks kaasa mingisuguseid õiguslikke järelmeid. Kokkuleppe tühisuse korral ei oma õiguslikku tähendust nõude loovutamised ja tasaarvestuse avaldus. Eeltoodud põhjusel ei ole kostja nõue hageja vastu tasaarvestusega lõppenud ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ei ole alust.
15.Ka ei olnud maakohtu hinnangul kostjal õigust sõlmida kokkuleppeid OÜ Meikara vara suhtes. OÜ Meikara ei ole 23. veebruari 2011. a kokkuleppe pooleks, mistõttu ei omandanud osaühing Sõrve Puit (pankrotis) kokkuleppega 30 % Meikara OÜ netovara omandamise nõudeõigust.
16.Maakohtu hinnangul ei ole saabunud ka 23. veebruari 2011. a kokkuleppe edasilükkav tingimus. 23. veebruari 2011. a kokkuleppes on sätestatud, et osaühingul Sõrve Puit (pankrotis) on õigus omandada 30 % OÜ Meikara netovarast tingimusel, et osaühing Sõrve Puit (pankrotis) ei oma võlgnevusi OÜ Meikara ja temaga seotud äriühingute ees. OÜ Meikara omab nõuet osaühingu Sõrve Puit (pankrotis) vastu nii tulenevalt tsiviilasjas nr 2-13-16410 tehtud lahendist kui ka summas 88 974,23 eurot. Apellatsioonkaebus
17.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
18.Hageja hinnangul ei nähtu otsusest, et kohus oleks kõiki tõendeid hinnanud. Maakohus on jätnud hageja tõendite ja väidetega arvestamata ning rikkunud sellega menetlusõiguse norme. Maakohus ei ole selgitanud, miks ei ole ühel või teisel asjaolul otsuse tegemisel tähtsust.
19.Hageja ei nõustu maakohtu arvamusega, et OÜ Meikara netovara omandamise kokkulepe pidanuks olema notariaalne. 23. veebruari 2011. a kokkuleppe sisuks on omandada OÜ Meikara netovara või (üksnes alternatiivselt) õigus omandada kokkuleppes sätestatud tingimustel OÜ Meikara osa. Netovara omandamise kokkulepe on rahaline kokkulepe, millele seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe. Ka on maakohus jätnud tähelepanuta, et 2011. a-l kehtinud ÄS § 149 lg 5 kohaselt ei kohaldata §-s 149 lg-s 4 sätestatut Eesti väärtpaberite keskregistris registreeritud osade võõrandamisel. Kuna OÜ Meikara oli perioodil 29. oktoobrist 2010. a kuni 17. maini 2016. a registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris, ei pidanud kokkulepe olema notariaalne. Seega ei ole 23. veebruari 2011. a kokkulepe tühine.
20.Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks kostja esindaja kulusid vajaliku põhjalikkusega analüüsinud. Vastus apellatsioonkaebusele
21.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
22.Ringkonnakohus tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi, kuid jätab maakohtu
otsuse resolutsiooni muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
23.Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas OÜ Meikara netovara omandamise ja OÜ Meikara osa võõrandamise kokkulepped (s.o 23. veebruari 2011. a kokkulepe, I kd, tl 30) oleks pidanud olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Maakohus on järeldanud, et AÕS § 119 lg-st 1 ja ÄS § 149 lg-st 1 tulenevalt ja arvestades VÕS § 33 lg-s 2 sätestatut pidanuks notariaalselt tõestatud vormis olema sõlmitud ka 23. veebruari 2011. a kokkulepe kui eelleping. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega osaliselt.
24.Esmalt märgib ringkonnakohus, et selguse huvides tuleks käsitleda 23. veebruari 2011. a kokkulepet kolmes osas: 1. osa puudutab netovara võõrandamist vallasvarana; 2. osa puudutab netovara võõrandamist kinnisvarana; 3. osa käsitleb OÜ Meikara osa võõrandamist. AÕS § 119 lg 1 sätestab vorminõude tehingule, mis on suunatud kinnisasja omandamisele. 23. veebruari 2011. a kokkuleppe esemeks oli mh OÜ Meikara netovara, mis kuulus võõrandamisele kas vallasvarana või kinnisvarana. Osas, milles kokkulepe puudutas kinnisvara võõrandamist, kehtib AÕS § 119 lg-s 1 sätestatud vorminõue, mille kohaselt tuleb tehing, millega kohustutakse võõrandama kinnisasja, notariaalselt tõestada. Tulenevalt VÕS § 33 lg-s 2 sätestatust kehtib see vorminõue ka eellepingule. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selles osas oleks kokkulepe pidanud olema notariaalselt tõestatud ning kuivõrd seda vorminõuet ei järgitud, on kokkuleppe 2. osa TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Seda järeldust hageja ei vaidlusta ega tugine netovara arvestamisel ka kinnisvara võimalikule võõrandamiskohustusele.
25.Netovara vallasvarana võõrandamise tehinguks ei näe seadus tehingu kohustuslikku vorminõuet ette. 2. (või 3.) osa tühisus ei too praegusel juhul kaasa kokkuleppe 1. osa tühisust, kuivõrd tegemist on tehingutega, millele ei kehti ühesugused vorminõuded. Seepärast ei pea ringkonnakohus õigeks maakohtu järeldust, et 23. veebruari 2011. a kokkulepe on AÕS § 119 lg-s 1 ja ÄS § 149 lg-s 1 ja VÕS § 33 lg-s 2 sätestatud vorminõude rikkumise tõttu tühine tervikuna. Maakohtu põhjendusi tuleb eespool käsitletud ulatuses muuta.
26.Samas ei anna eespoolmärgitu kokkuvõttes alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks. Kuigi hageja on palunud maakohtu otsuse tervikuna tühistada, ei sisalda apellatsioonkaebus põhjendusi, kas ja miks ei nõustu hageja maakohtu järeldusega, mille kohaselt on 23. veebruari 2011. a kokkulepe (osas, milles see puudutab OÜ Meikara netovara võõrandamist vallasvarana) tühine, sest see on sõlmitud selleks õigustamata isiku poolt. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1). Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Ringkonnakohtu võimalused asjaolude tuvastamiseks on piiratud ja seda saab teha üksnes TsMS §-s 652 nimetatud eelduste olemasolul. Hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mille pinnalt tuleks ringkonnakohtul jõuda maakohtu otsuses märgitust erinevale järeldusele ja seepärast jätab kolleegium apellatsioonkaebuse põhjenduste puudumise tõttu maakohtu otsuse vastavas osas muutmata.
27.Hageja tugineb apellatsioonkaebuses seisukohale, et 23. veebruari 2011. a kokkulepe ei pea olema notariaalselt tõestatud osas, milles käsitletakse OÜ Meikara osa võõrandamist. Iseenesest on õige hageja viide kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud ÄS § 149 lg-le 4 ja 5, mille kohaselt ei kohaldata Eesti väärtpaberite keskregistris registreeritud osade võõrandamisel ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud notariaalse tõestamise nõuet. See ei anna kolleegiumi hinnangul siiski alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
Vaidluse lahendamisel tähtsust omavad asjaolud tuleb menetlusosalisel tuua kohtu ette ise. Uutele faktilistele asjaoludele tuginemine on reeglina lubatud üksnes eelmenetluse kestel. Praegusel juhul ei ole hageja maakohtu menetluses tuginenud väitele, et OÜ Meikara osad olid registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja on juba 2. märtsi 2016. a menetlusdokumendis esitanud vastuväite, mille kohaselt on 23. veebruari 2011. a kokkulepe kostja hinnangul tühine ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud vorminõude rikkumise tõttu. Alles apellatsioonimenetluses on hageja esmakordselt esitanud vastuväite, et OÜ Meikara osad olid registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris ning seda väidet tõendava väljavõtte registrist (II kd, tl 6). Hageja ei ole põhistanud, mis takistas tal sellise asjaolu ja seda kinnitava tõendi esitamist maakohtus (TsMS § 652 lg 4). Arvestades, et kostja vaidleb uue tõendi vastuvõtmisele vastu, puudub TsMS § 652 lg-tes 3 ja 5 sätestatud alus tõendi vastuvõtmiseks. Kuivõrd tõend on esitatud kohtule elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks. Osade registreerituse Eesti väärtpaberite keskregistris kui uue faktilise asjaolu jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 3 eelduste täitmata jätmise tõttu tähelepanuta.
28.Ringkonnakohus jätab rahuldamata ka hageja taotluse 4. aprilli 2017. a menetlusdokumendiga esitatud tõendite vastuvõtmiseks. TsMS § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. 4. aprilli 2017. a menetlusdokumendi ja sellele lisatud tõenditega (II kd, tl 24-30) soovib hageja põhistada ja tõendada, et OÜ-l Meikara puuduvad nõuded osaühingu Sõrve Puit (pankrotis) vastu ning et sellega on saabunud 23. veebruari 2011. a kokkuleppe edasilükkav tingimus. Ühtlasi soovib hageja teha (uue) menetlusliku tasaarvestusavalduse. Kolleegiumi hinnangul ei ole 4. aprilli 2017. a menetlusdokumendile lisatud tõendid ja menetlusdokumendis kajastatud väited TsMS § 238 lg 1 mõttes apellatsioonkaebuse lahendamisel asjakohased. Käesoleva otsuse p-s 26 toodud põhjendustel ei annaks apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ka
23.veebruari 2011. a kokkuleppe edasilükkava tingimuse saabumise tuvastamine.
29.Apellatsioonkaebuse muud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Hageja on kaebuses üldsõnaliselt märkinud, et maakohus on hinnanud tõendeid valikuliselt, jätnud oma põhjendamiskohustuse täitmata ning jätnud hageja vastuväited tähelepanuta. Apellatsioonkaebusest ei selgu siiski, milliste konkreetsete tõendite või väidete hindamata jätmist (või ebaõiget hindamist) hageja maakohtule ette heidab ja miks. Hageja sellised etteheited on seetõttu põhjendamatud.
30.Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele ka osas, milles hageja vaidlustab temalt kostja õigusabikulude väljamõistmist. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu kaalutlusehk diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 9. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14). Diskretsioonipiiride ületamist maakohtule ringkonnakohtu arvates praegusel juhul ette heita ei saa. Apellatsioonkaebus ei sisalda ringkonnakohtu hinnangul ka põhjendusi, mille alusel oleks võimalik otsustada kulude põhjendatuse ja vajalikkuse üle maakohtust erinevalt. Otsusest nähtuvalt on maakohus kostja lepingulise esindaja menetlustoimingute vajalikkust ja ajakulu põhjendatust piisavas ulatuses hinnanud. Maakohtu järeldused ja põhjendused on järgitavad ning arusaadavad. Maakohtu põhjendustega mittenõustumine ei anna iseenesest alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
31.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja esitas 21. märtsil 2017. a ja 8. mail 2017.
a ringkonnakohtule menetluskulude nimekirjad, milles palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 787,50 eurot (475 + 312,50). Menetluskulude nimekirjade kohaselt seisnes õigusabi apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (3 h 48 min) ja hageja taotlusega tutvumises ning sellele seisukoha koostamises (2 h 30 min). Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses palub kostja menetluskulud välja mõista käibemaksuta. Hageja ei ole kostja menetluskulude nimekirjade osas oma seisukohta avaldanud.
32.Ringkonnakohus leiab, et nimetatud menetlustoimingud on vajalikud, kuid märgitud ajakulu on põhjendatud osaliselt. Arvestades apellatsioonkaebuse ja kostja vastuse sisu ja mahtu, saab märgitud ajakulu pidada põhjendatuks ja vajalikuks 3 h ulatuses. Hageja tõendite taotlusega tutvumiseks ja sellele seisukoha koostamise põhjendatud ajakuluks loeb kolleegium 1 h.
33.Lepingulise esindaja tasumäära põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 125 eurot (käibemaksuta) jääb advokaadi keskmise mõistliku tunnitasu piiridesse sarnase õigusteenuse eest ning sellist tunnihinda võib pidada tavapäraseks.
34.Seega mõistab ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus (4 x 125) 500 eurot (käibemaksuta).
35.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
36.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Iko Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.