Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Siret Siilbek
Määruse tegemise aeg ja koht 14.08.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-25-16502
Kohtuasi
Y hagi X-i tunnistamiseks
Kaebus ja vaidlustatud lahend
Y apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 29.04.2026 otsuse peale
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Apellant Y (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi Jüri Sulin
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
vastu sundtäitmise lubamatuks
RESOLUTSIOON
1.Jätta Y menetlusabi taotlus rahuldamata.
2.Jätta Y 15.05.2026 apellatsioonkaebus menetlusse võtmata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Y kanda. X-il apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid.
ei ole tekkinud
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Y (hageja, isa, võlgnik) esitas 02.10.2025 Harju Maakohtule X-i (kostja, tütar, sissenõudja) vastu hagi, milles palus tunnistada täiteasjas nr 022/2025/4258 sundtäitmise lubamatuks. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt mõistis Harju Maakohus 22.03.2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-16243 hagejalt kostja kasuks välja elatise. Kostja pöördus oma ema vahendusel kohtutäituri poole. Kohtutäitur alustas 05.08.2025 täiteasjas nr 022/2025/4258 hagejalt 3504 euro ja täitekulu (549 eurot) sissenõudmist. Nõue tuli hagejale üllatusena. Sundtäitmine on lubamatu, sest hageja on elatisenõude (osaliselt) täitnud. Hageja ja tütre ema olid 2018 lahku minemas, kuid jäid paarina kokku. Elatise lahend jäi muutmata. Hageja ja kostja ema kasvatasid kuni 2024 septembrini ühiselt tütart ja pidasid teda vahetult ülal. Hageja on tasunud alates 2019 tütrele ja tema emale sularahas või ülekandega iga kuu vähemalt 300 eurot. Samuti on hageja pidanud kostjat vahetult ülal, käies korduvalt reisidel ja üritustel. Lisaks oli kostja ema käes hageja Selveri krediitkaart, mida ta kasutas ostudeks, mida saab arvestada elatisena. Ka pärast vanemate lahkuminekut osales hageja tütre kasvatamises, käis tütrega reisidel, ostis tütrele riideid ja toitu ning tasus huviringide eest. Tütre ema esitas nõude täitmisele ilmselt põhjusel, et vanematel tekkis lahkheli tütre kooli ja elukoha küsimuses. Vanemad osalevad perelepituses, kus vaadatakse üle ka elatise maksmine ja lapsega suhtlemise kord. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja tütrele elatist maksnud ega teda ülal pidanud. Vanemad läksid lõplikult lahku 2024 augustis ning ema tegi 2025 augustis kohtutäiturile avalduse, milles nõuab elatist ajavahemiku 01.08.2024–31.07.2025 eest. Hageja ei ole tütre ülalpidamiseks sellel ajavahemikul elatist maksnud. Lapsele antud taskuraha ei ole elatis. Samuti ei saa elatiseks pidada reisikulusid, sest ema ei ole selles hagejaga kokku leppinud. Riideid on ostnud ema. Hageja Selveri kaart ei ole olnud ema kasutuses. Hageja on tasunud trenni ja eelkooli eest, mida ta ei ole tütre emaga kooskõlastanud ja kuhu tütar ei ole jõudnud. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 29.04.2026 otsusega hagi osaliselt, tunnistas sundtäitmise 150 euro ulatuses lubamatuks, jättis hagejale antud riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda ja riigilõivu (560 eurot) 3,17% ulatuses Eesti Vabariigi kanda ja 96,83% ulatuses hageja kanda ning mõistis hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja 542,25 eurot.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
Harju Maakohus mõistis 22.03.2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-16243 hagejalt tütre ülalpidamiseks välja miinimumelatise (1⁄2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära; 2017. a elatise alammäär on 235 eurot ja 2018. a elatise alammäär on 250 eurot), kuid mitte vähem kui 250 eurot kuus alates 30.10.2017 kuni tütre täisealiseks saamiseni; elatis tuli tasuda tütre ema pangakontole selgitusega „elatis X “; kohtuotsus on jõustunud; kohtutäitur alustas 05.08.2025 kostja täitmisavalduse alusel Harju Maakohtu 22.03.2018 otsuse täitmist täiteasjas nr 22/2025/4258;
2-25-16502 -
kohtutäitur edastas hagejale 05.08.2025 täitmisteate, mille kohaselt täidetakse hageja suhtes ajavahemikul 01.08.2024–31.07.2025 tekkinud elatise võlga 3504 eurot ja igakuise elatise nõuet 292 eurot kuni 12.09.2035; hageja on täitmisteate kätte saanud; hageja ei ole ajavahemikul 01.08.2024–31.07.2025 tütre ema pangakontole selgitusega „elatis X “ elatist tasunud; hageja on 20.05.2025 teinud tütre ema pangakontole 20 euro suuruse ülekande selgitusega „söögiraha“ ja 22.05.2025 150 euro suuruse ülekande selgitusega „X-i raha“, samuti 14.09.2025 tütre pangakontole 50 euro suuruse ülekande selgitusega „issi taskuraha“.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb sundtäitmine täiteasjas nr 22/2025/4258 tunnistada täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel 150 euro ulatuses lubamatuks. Ülejäänud osas ei ole hageja põhistanud, et elatisenõue on rahuldatud ja sundtäitmine seetõttu kogu ulatuses alusetu. Riigikohtu praktika kohaselt on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud (RKTKm 16.01.2013, 3-2-1-159-12, p 11). Arvestades Harju Maakohtu 22.03.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-17-16243, on hagejal võimalik tasuda elatist muul viisil kui tütre ema pangakontole, üksnes kokkuleppel tütre emaga. Hageja ei ole tõendanud, et vanemad leppisid kokku tütre ülalpidamises muul viisil kui elatise maksmine ema pangakontole. Elatise maksmiseks saab siiski lugeda 22.05.2025 tehtud 150 euro suuruse ülekande selgitusega „X-i raha“. 20.05.2025 ülekande puhul ei ole tõendatud, et see tehti kokkuleppel tütre emaga tütre ülalpidamiseks, samuti ei saa pidada ülalpidamiseks tütrele 14.09.2025 taskuraha ülekandmist. Ajavahemikul 01.08.2024–09.10.2025 Selveri kauplustes tehtud ostude puhul ei ole hageja tõendanud, et ostud tehti vanemate kokkuleppel tütre ülalpidamiseks. Vanemate lahkuminek ja hageja väidetud arusaamatused tütre elukoha üle ei õigusta elatise maksmata jätmist.
3.3.Hagi osalise rahuldamise korral jaotab kohus menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätab osaliselt või täielikult poolte endi kanda. Siinses asjas on menetluskuludeks hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu ning hagiavalduselt tasumisele kuuluv riigilõiv, mille tasumisest oli hageja menetlusabi korras hagi esitamisel vabastatud. Kuna Harju Maakohus andis 12.12.2025 määrusega hagejale riigi õigusabi kohustuseta see hüvitada, jääb riigi õigusabi kulu riigi kanda. Arvestades seda, et Harju Maakohus andis 10.11.2025 määrusega hagejale menetlusabi ja vabastas hageja hagiavalduse esitamisel riigilõivu (560 eurot) tasumisest, tuleb riigilõiv jätta võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 3,17% ulatuses riigi kanda ja 96,83% ulatuses hageja kanda ning mõista hagejalt TsMS § 179 lg 1 alusel riigi kasuks välja 542,25 eurot.
2-25-16502 Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt välja riigilõivu, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistada sundtäitmine kogu ulatuses lubamatuks, või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palus menetlusabi riigilõivu tasumiseks.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et elatise tasumine saab toimuda üksnes rahalise ülekande tegemisega tütre ema pangakontole. Ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärk on tütre tegelike vajaduste rahuldamine. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata hageja tegelikult kulutused ja panuse tütre toidu-, majutus-, transpordi- ja muude igapäevaste vajaduste katmisel, tütre viibimise isa juures ning selle, et tütre ema takistas suhtlemist. Samuti jättis maakohus hindamata neid asjaolusid kinnitavad tõendid.
4.2.Hagejalt välja mõistetud riigilõiv 542,25 eurot on ebaproportsionaalne ning piirab ligipääsu kohtule. Hageja varaline seisund ei võimalda riigilõivu tasuda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
6.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (RKTKm 03.04.2018, 2-16-18835/64, p 10.1). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
6.1.Siinses asjas on vaidlus eelkõige selle üle, kas tsiviilasjas nr 2-17-16243 22.03.2018 tehtud Harju Maakohtu otsuse sundtäitmine on TMS § 221 lg 1 alusel lubamatu põhjusel, et hageja on ajavahemikul 01.08.2024–31.07.2025 ja pärast seda täitnud otsusest tuleneva tütre ülalpidamise kohustuse, s.o rahuldanud otsusest tuleneva nõude. Iseenesest saab hageja TMS § 221 lg 2 järgi esitada vastuväite, et ta on pärast kohtulahendi tegemist sissenõutavaks muutunud elatisenõuded rahuldanud. Õige ei ole aga hageja arusaam, et tütre elatisenõude saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses lugeda täidetuks hageja väidetud vahetu ülalpidamise andmisega.
2-25-16502 Esmalt märgib ringkonnakohus, et perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 1 järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatise maksmisega) ning üksnes juhul, kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Alaealise lapse vanem, kes ei ela lapsega koos ega osale lapse kasvatamises, peab PKS § 100 lg 2 järgi samuti täitma lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel. See puudutab Riigikohtu praktika kohaselt eelkõige olukorda, kus lapse elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja lapse vajaduste katmisel väiksemal määral osalev vanem panustab lapse ülalpidamisse ja täidab ülalpidamiskohustust lapsele elatise maksmisega (vt RKTKo 12.05.2021, 2-18-6491/96, p 13.1). Kuigi hageja väidab, et maakohus jättis arvestamata asjaolu, et tütar viibib ka koos isaga, ei ole hageja toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et tütar viibib olulise osa ajast hageja juures ning tütre elukorralduse kese ei ole ema juures. Siinsel juhul tuleb lisaks arvestada, et jõustunud kohtuotsusega oli kohus määranud, et hageja peab andma ülalpidamist elatise maksmise teel, tasudes elatise hageja tütre ema pangakontole, st määranud kindlaks ülalpidamise andmise viisi. Kuna hagejal oli jõustunud kohtulahendi järgi kohustus tasuda tütre ülalpidamiseks iga kuu tütre ema pangakontole elatist, tuli hagejal kohtuotsust täita ja kohtu määratud viisil elatist tasuda. Jõustunud kohtuotsus, sh selles määratud kohustuse täitmise viis on TsMS § 457 lg 1 järgi hagejale kohustuslik ning hagejal kui kohustatud isikul ei ole õigust valida ülalpidamiskohustuse täitmiseks kohtu määratust erinevat viisi. Seetõttu ei saa kohtu määratust erineval viisil ülalpidamise andmist lugeda üldjuhul kohtuotsusest tuleneva nõude rahuldamiseks ning kuna hageja ei ole väitnud, et vanemad olid leppinud kokku kohtu määratust erineval viisil ülalpidamise andmises või see oli mõjuval põhjusel hädavajalik, siis ei pidanud maakohus tütre igapäevaste vajaduste katmiseks hageja väidetavalt tehtud kulusid kohtuotsusest tuleneva nõude rahuldamisena arvestama ega hindama neid hageja väiteid puudutavaid tõendeid. Mh ei saa miinimumelatise katteks arvestada lapsele raha andmist ega kulutusi, mis väljuvad lapse põhivajaduste rahuldamise raamest. Ringkonnakohus märgib, et juhul, kui elatise väljamõistmise aluseks olevad asjaolud on võrreldes 2018. aastaga oluliselt muutunud viisil, mis annavad alust muuta väljamõistetud elatise suurust või jätta elatis hagejalt välja mõistmata (nt põhjusel, et tütar viibib olulise osa ajast hageja juures ja hageja peab teda sel ajal vahetult ülal), on hagejal TsMS § 459 lg 1 järgi õigus esitada kohtule hagi tsiviilasjas nr 2-17-16243 tehtud Harju Maakohtu otsuse muutmiseks.
6.2.Lisaks ei nõustu hageja sellega, et maakohus mõistis temalt otsusega TsMS § 179 lg 1 alusel välja riigilõivu 542,25 eurot, kuid ei ole toonud esile asjaolusid (mõjuvat põhjust), mis võiksid anda TsMS § 190 lg 7 järgi alust mõista hagejalt riigilõiv välja osamaksetena või vabastada hageja menetluskulude riigituludesse tasumisest. See, et maakohus vabastas 10.11.2025 määrusega hageja hagiavalduse esitamisel hageja varalise seisundi tõttu riigilõivu tasumisest, ei anna alust jätta hagejalt tema kahjuks tehtud lahendi korral riigilõiv välja mõistmata. Maakohus selgitas 10.11.2025 määruses hagejale, et kui lahend tehakse tema kahjuks, kannab ta TsMS § 190 lg-te 2 ja 4 järgi oma menetluskulud ka siis, kui talle anti menetlusabi.
2-25-16502
7.Eelnevat arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
8.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
9.Kuna eeltoodu kohaselt ei ole alust arvata, et apellandi kavandatav menetluses osalemine on edukas, ei ole alust rahuldada ka apellandi menetlusabi taotlust. TsMS § 181 lg 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seejuures eeldatakse TsMS § 181 lg 2 järgi menetluses osalemise edukust, kui taotlus, mille esitamiseks menetlusabi taotletakse, on õiguslikult veenvalt põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Praegusel juhul ei ole ülaltoodud põhjendustel alust arvata, et apellandi menetluses osalemine oleks edukas, mistõttu ei ole alust rahuldada ka tema taotlust vabastada ta menetlusabi korras riigilõivu tasumisest. Kuigi praeguses asjas ei ole apellant riigilõivu tasunud ja tema menetlusabi taotluse rahuldamiseks ei ole alust, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellandil riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.
10.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
11.Määruse peale, millega ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, võib TsMS § 696 lg 1 esimese lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.