Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise aeg ja koht
Tartu, 16. mai 2017
Tsiviilasja number
2-16-7910
Tsiviilasi
O.K. hagi V.P. (end. P.) vastu vara väljanõudmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks
Apellatsioonkaebuse hind
13 900 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 31. oktoobri 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
O.K. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
25. aprill 2017
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): O.K. (isikukood XXXX), esindaja Marko Tiirik Vastustaja (kostja): V.P. (end. P.) (isikukood XXXX)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta O.K. apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Viru Maakohtu 31. oktoobri 2016. a otsus muutmata.
3.Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud O.K. kanda. V.P. l puuduvad hüvitatavad menetluskulud.
4.Vabastada O.K. apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest ja jätta riigilõiv summas 350 eurot riigi kanda.
5.Keelduda asja materjalide juurde võtmast ja lugeda apellatsioonkaebuse vastusele lisatud fotod V.P. le tagastatuks.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.O.K. (hageja) esitas 19. mail 2016 Viru Maakohtule hagi V.P. (kostja) vastu korteriomandi asukohaga Jõhvi XXX (kinnistusregistriosa nr 492208) väljanõudmiseks ning kinnistusraamatu kande muutmiseks kandes kinnistusraamatusse registriosa nr XXX II jakku omanikuna hageja. Hageja palus asendada kinnistusraamatu kande tegemiseks kostja vajalik tahteavaldus jõustunud kohtulahendiga. Hagiavalduse kohaselt kinkis hageja 4. novembril 2015 notariaalse kinkelepingu ja asjaõiguslepingu alusel kostjale Jõhvi linnas XXX asuva korteriomandi üldpinnaga 39,5 m2. Hageja taganes 9. veebruaril 2016 kinkelepingust, sest kostja näitas üles jämedat tänamatust hageja suhtes alates 2016 jaanuarikuust. Viru Maakohtu 29. märtsi 2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-368 lahutati poolte abielu. Hageja soovis luua perekonda. Kostja lubas hagejale sünnitada tütre ja vastutasuks soovis saada korterit. Hageja väitel oli kostja ainus soov saada endale korteriomand ning abielu kaudu tähtajaline Eesti Vabariigi elamisluba. Kostja soovimatust tagastada hagejale kuulunud ja kinkelepinguga hageja omandist välja läinud korteriomand tõendab Jõhvi notar Kristel Jänese 19. veebruari 2016 notariaalne dokument, mille kohaselt ei ilmunud kostja notaribüroosse korteriomandi tagasiandmiseks ja kinnistamisavalduse esitamiseks kinnistusosakonnale. Kostja suhtes on Politsei- ja Piirivalveamet algatanud elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse VMS § 146 lg 1 p 2 alusel, millest tulenevalt kavatseb kostja ilmselt Eesti Vabariigist lahkuda. Hageja on seisukohal, et kostja kasutas teda lihtsalt ära.
2.Kostja hageja nõuet ei tunnista. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja nõustus abielu lahutusega hageja ebaviisaka ja inimväärikust alandava käitumise tõttu kostja suhtes, s.o sotsiaalmeedia kaudu nii kostjale kui kostja poegadele saadetud ähvardustes ja solvangutes. 29. märtsi 2016 abielu lahutamise istungil märkis hageja, et on kodus üles seadnud video jälgimissüsteemi kostja jälgimiseks. Abielu sõlmides soovis kostja perekonda luua. Hageja kinkis kostjale korteriomandi vabal tahtel. Hageja teavitas 3. veebruaril 2016 kostjat, et kostja kas taganeb korteriomandi kinkelepingust või hageja pöördub politsei poole. Kostja oli sunnitud elama poegade juures, kuna kartis vägivalda hageja poolt. Hageja suhtumine kostjasse muutus järsult kui hageja taastas oma suhted endise abikaasaga.
29.märtsil 2016 lahkus kostja poolte ühisest kodust, mille hageja kinkis 4. novembri 2015 kinkelepinguga kostjale. Kostja tähtajalise elamisloa, mis oli välja antud elama asumiseks abikaasa juurde, tunnistas Politsei- ja Piirivalveamet kehtetuks alates 24. juunist 2016.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 31. oktoobri 2016 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus asus seisukohale, et poolte vahel on vaidlus, kas kinkelepingust taganemine on kehtiv, kas kinkelepingust taganemiseks on täidetud formaalsed ja materiaalsed eeldused ja kas kostja on olnud jämedalt tänamatu kinkija suhtes. Maakohus tuvastas, et poolte abielu registreeriti 28. oktoobril 2015 ja lahutati 29. märtsil 2016 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-3268 (tl 25-26). Pooled sõlmisid 4. novembril 2015 kinkelepingu, mille järgi hageja kinkis kostjale korteriomandi Jõhvi linnas XXX (registriosa nr 492208) (tl 9-15). Kinnistusraamatu (registriosa 492208) II jakku on 4. novembri 2015 kinnistamisavalduse alusel kantud omanikuna sisse kostja (tl 95). Hageja tegi 9. veebruaril 2016 kinkelepingust taganemise avalduse, sest kostja on üles näidanud jämedat tänamatust alates jaanuarist 2016 hageja suhtes. Kostja ei ilmunud 19. veebruaril 2016 notari juurde (tl 22). Kostja on Vene Föderatsiooni kodanik ning Politsei-ja Piirivalveamet algatas kostja suhtes elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse välismaalaste seaduse (VMS) § 146 lg 1 p 2 kohaselt (tl 23). Maakohus selgitas, et tehingust taganemise kehtimiseks peavad lisaks formaalsetele tingimustele (avalduse esitamine) olema täidetud ka materiaalsed eeldused. Taganemisavaldus kehtib ainult tingimusel, et täidetud on ka taganemise materiaalsed eeldused, milleks on lepingust taganemise õiguse aluste olemasolu (võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 266-270) Maakohus oli seisukohal, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mida saaks lugeda jämedaks tänamatuseks VÕS § 267 p 1 mõttes. Isegi kui uskuda hageja väiteid, et kostja ei viibinud kodus juba esimesel õhtul pärast abielu registreerimist 28. oktoobril 2015, jääb kohtule selgusetuks hageja eesmärk kinkelepingu sõlmimisel 4. novembril 2015. Maakohus ei lugenud jämedaks tänamatuseks poolte kooselu lõppemist. Asjaolud, mida nii hageja hagiavalduses kui kostja oma kirjalikus vastuses on välja toonud, iseloomustavad pigem abielu lahutamist ja abielusuhete lõppemist kui kingisaaja jämedat tänamatust kinkija suhtes. Maakohus möönis, et hageja väited kostja võimaliku käitumise suhtes võivad olla ühiskonnas taunitavad, kuid seda eelkõige abielusuhete väärtushinnangute seisukohast. Aktsepteeritavaks ega mõistlikuks ei saa abielusuhtes pidada abikaasa jälgimiseks videosüsteemi ülesseadmist ega sotsiaalmeedia vahendusel kostja laste ründamist. Hageja ei saanud kinkelepingut tehes loota ega arvestada, et korteriomandi kinkimine kostjale tagab/kindlustab abielu püsimajäämise. Maakohus leidis, et hageja väited, et kostja soov ja kavatsus oli algusest peale hagejat omakasu eesmärgil ära kasutada, on paljasõnalised ja tõendamata. Maakohus märkis, et tõestamisseaduse § 18 lg 1 tulenevalt lasub notaril kohustus tuvastada/kontrollida nii isiku tahe kui tema võime oma tahet juhtida (vt ka Riigikohtu
28.jaanuari 2015.a lahend tsiviilasjas 3-2-1-141-14 p-d 30-33). Tehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärk on muuhulgas tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest, samuti nende nõustamine (mh kinkelepingu p 4 on toodud ära notari selgitused). TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus poolte menetluskulud hageja kanda. Kostja on kohtule kinnitunud, et kostjal menetluskulud puuduvad.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Viru Maakohtu 31. oktoobri 2016 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja on seisukohal, et maakohus on hinnanud vääralt esitatud tõendeid, kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkunud menetlusõiguse norme, millest tulenevalt on kohus teinud ebaõige otsuse. Maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks arvestanud vaidluse lahendamisel kinkija subjektiivset hinnangut, kostjale etteheidetava objektiivset hukkamõistetavust ja kinkelepingu eesmärki. Maakohus ei ole VÕS § 267 p 1 tõlgendamisel sätte kinkijat kaitsvat eesmärki piisavalt arvestanud ning on sisustanud sätte liiga kitsalt. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. “Jäme tänamatus” on hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Maakohus ei arvestanud oma otsuses, et hageja soovis luua perekonda, sh saada lapsi, kuid kostja põhjustas oma käitumisega (kõrvalsuhetega) abielusuhete purunemise, mistõttu jäi hageja ilma soovitud perekonnast ja lapsest. Pärast kinkelepingu sõlmimist, s.o kinnisvara saamist, ei tundunud kostja enam mingi huvi hageja kui abikaasa vastu. Seega on kingisaaja läinud vastuollu kinkija poolt soovitud eesmärkidega ning tal on tekkinud õigus kinkelepingust taganemiseks. Hageja ei nõustu maakohtuga, et on arusaamatu, miks hageja kinkis kostjale korteri
4.novembril 2015, kui kostja ei viibinud kodus esimesel õhtul pärast abielu registreerimist
28.oktoobril 2016. Korterit ei kingita võõrale isikule ja abielu ei sõlmita ilma põhjuseta. Kinkimisel peab olema mingi eesmärk. Hageja on 58-aastane ja soovis luua perekonda. Kuigi kostja ei ööbinud kodus, proovis hageja teha omalt poolt kõik, s.o kinkis korteriomandi kostjale, et abielu jätkuks. Eesmärk oli säilitada perekond. Hageja nõustub maakohtuga, et hageja ei saanud kinkelepingut tehes loota ega arvestada, et korteriomandi kinkimisega naisele tagab/kindlustab abielu püsimajäämise, kuid leiab, et abielu sõlmimisele järgneval ööl kodus mitteviibimine ja sisuliselt 1 nädala jooksul igasuguste abieluliste suhete lõppemine ei ole eetiline kinkija suhtes ning seda saab lugeda jämedaks tänamatuseks. Maakohus ei arvestanud, et kostja ei teinud midagi perekonna püsimajäämiseks. Hageja ei nõustu maakohtuga, et abielu võis lõppeda ka hagejast endast tulenevatel põhjustel. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja on taastanud oma suhted endise abikaasaga või et hageja ei toetanud teda materiaalselt. Kostja ei ole esitanud ühtegi väidet ja tõendit, miks pidanuks hageja talle korteri kinkima ilma, et nende vahel puudunuks soov perekonda luua. Kostja poolt esitatud kirjad on kõik kirjutatud pärast abielusuhete lõppemist.
5.Kostja ei pea kaebust õigeks ja vaidleb sellele vastu. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja jääb maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Kostja püüdis abielulisi suhteid jätkata ja perekonnaseadusest tulenevaid kohustusi täita kuni maakohtu kohtuistungini 29. märtsil 2016, mil lahkus ühisest kodust ja asus elama poegade juurde. Kostja tundis end abielulistes suhetes petetuna, kuna hageja taastas suhted endise abikaasaga juba poolte abielu ajal. Hageja solvab kostjat avalikus sotsiaalvõrgustikus V Kontakte. Hageja väide, et alates novembrist 2015 abielulisi suhteid polnud, on vale. Hageja veetis aastavahetuse 31. detsember 2015 koos kostja poegadega, samuti viibisid hageja pojad koos kostja lastega hagejal külas 11. jaanuaril 2016.
27.detsembrist 2015 kuni 25. jaanuarini 2016 viibis kostja Vene Föderatsioonis elamisluba oodates. Hagejaga arutati ühiseid igapäevaelu küsimusi e-posti teel ja abielu lahutusest polnud juttu. Kostja oli huvitatud tugevast perekonnast, sest sai Eesti elamisloa abielu alusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab kohtuotsuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamata jätmisel ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel. Ringkonnakohus keeldub asja juurde võtmast kostja poolt esitatud fotosid, kuna fotodelt ei nähtu nende tegemise aeg ega asjaolud, mistõttu ei tõenda need käesoleva vaidluse asjaolusid. Kuna fotod on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis loeb ringkonnakohus apellatsioonkaebuse vastuse lisad käesoleva kohtuotsusega kostjale tagastatuks.
7.Ringkonnakohtu menetluses ei ole vaidluse all, et hageja kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Hageja on järginud VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud kinkelepingust taganemise tähtaega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et täidetud ei ole taganemise formaalsed eeldused ning hageja ei ole seega kinkelepingust kehtivalt taganenud. Kinkija võib täidetud kinkelepingust VÕS § 268 lg 1 alusel taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 1 järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda juhul, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust.
8.Hagejal tuleb menetluses TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada kostja käitumise etteheidetavust. "Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt nt Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p-d 26-27). Riigikohus on leidnud, et käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt Riigikohtu 4. aprilli 2011. a otsust tsiviilasjas 3-2-1-8-11, p 15). Hageja 9. veebruari 2016 taganemisavalduse kohaselt oli kostja hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust alates jaanuarist 2016. Hageja oli korteri ostnud 10. oktoobril 2015 (tl 86), seega vahetult enne abielu sõlmimist 28. oktoobril 2016. Hageja väitel olid nad kostjaga tuttavad alates suvest 2015. Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil, et kinke põhjuseks oli see, et kostja lubas talle sünnitada tütre, maakohtu istungil väitis hageja: „Miks ma korteri kinkisin? Eks läbi voodi käis see kõik.“ Ringkonnakohus leiab, et hageja kui kinkija ei saanud kostjapoolse tänulikkuse all korterit kostjale kinkides eeldada, et kostja sünnitab talle tütre. Samuti ei saanud hageja eeldada tänulikkusena kooselu püsimist ja intiimsuhteid, apellatsioonkaebuse järgi püsivat pereelu. Hageja etteheiteid kostjale tuleb tõlgendada kui hageja ootuste täitumata jäämist, seda aga hageja subjektiivsest seisukohast lähtudes. Vaatamata sellele, et tänuvõlg on ülimalt isikliku iseloomuga nii kinkija kui kingisaaja suhtes, ei ole hageja menetluses tõendanud ka ühtegi
kostja sellist etteheidetavat käitumist, mis ühiskonnas üldiselt valitsevate moraalinõuete järgi võiks olla äärmiselt ebaõiglane ja eetiliselt taunitav hageja suhtes. Ainuüksi kodus mitteööbimine seda ei tõenda. Maakohus on põhjendatult andnud hinnangu ka hageja enda vastuolulisele käitumisele ja leidnud, et mõistlikuks ei saa abielus pidada abikaasa jälgimiseks videosüsteemi ülesseadmist ning sotsiaalmeedia vahendusel kostja laste ründamist. Lisaks tuleb silmas pidada, et kinkelepingust taganemine abieluliste suhete puhul peaks olema võimalik siiski üksnes erandlikel juhtudel, seega vaid väga raskete etteheidetavuste korral. Vastasel juhul annaks kinkelepingust taganemine võimaluse süüprintsiibi rakendamisele abielu lõppemise õiguslike tagajärgede reguleerimisel. Ainuüksi kingisaaja abieluväline suhe ei ole eeldus kinkelepingust taganemisel kingisaaja jämeda tänamatuse tõttu. Kostja väitel põgenes ta kodust poegade juurde hageja vägivaldse käitumise eest (tl 35), hageja ei ole menetluses kostja etteheidete suhtes üheselt arusaadavaid vastuväiteid esitanud. Kui kostja sooviks abielludes oli üksnes saada Eesti elamisluba, siis on tegemist abielu kehtetuks tunnistamise nõude alusega perekonnaseaduse § 9 lg 1 p 6 järgi.
9.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus asjas kantud menetluskulud kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kostjat kohustati 10. veebruari 2017 määrusega esitama menetluskulude nimekiri apellatsiooniastme menetlusega seonduvate kulude kohta hiljemalt 25. aprillil 2017 toimunud kohtuistungil. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud, seega puuduvad kostjal menetluskulud, mille hüvitamist ta taotleks. Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2016 määrusega on hagejale antud menetlusabi. Ringkonnakohus vabastas hageja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 650 euro tasumisest osaliselt, s.o 350 euro ulatuses. Riigilõivu 300 eurot on hageja tasunud 4. jaanuaril 2017. TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja apellatsioonkaebuse, seega tuleks TsMS § 190 lg 2 alusel hagejalt välja mõista riigilõiv osas, mille tasumisest ta apellatsioonkaebuse esitamisel vabastati. Kuna ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel kontrollinud hageja majanduslikku seisundit ja leidnud, et esinevad alused isikule menetlusabi andmiseks, leiab kolleegium, et põhjendatud on vabastada hageja TsMS § 190 lg 7 alusel riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.