Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kostjalt vara realiseerimisest tuleneva kahjumi (197 054,34-105 932,20) 91 122,14 krooni ja kohtukulude väljamõistmist. vähendas hageja nõuet. Vara tegelik müügihind on 109 322,03 krooni ning hageja nõue kostja vastu on seetõttu 87 732,31 krooni. Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja hagi ei tunnista. Rendimakse on hagejale tasutud . Vara realiseerimiskulud on tõendamata, hageja ei ole põhjendanud ka nende vajalikkust ja seost lepingu ülesütlemise faktiga. Lepingu tüüptingimused nende kulude hüvitamist ette ei näe. Kostja ei ole vara puudustest teadlik, vara tavapärase kulumise riski kannab aga hageja. Vara on müüdud alla turuhinna. Vara pandi müüki hinnaga 220 000 krooni, vahepeal hinda ei muudetud ja müüdi hinnaga 125 000 krooni. Hinna muutus on aga kostjale oluline ning hageja pidanuks hinna alandamisest kostjale teavitama. Hageja seda ei teinud rikkudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 23 lg 2 sätestatud poolte koostöökohustust. Vara müüdi üle aasta, mis tähendab objektiivselt hinna alanemist. Vara väärtuse vähenemine on seotud hageja passiivsusega vara müügil. Kostja täiendas vastust, mille kohaselt on kostjal kahtlus, et autot on müügiprotsessi ajal kolmanda isiku poolt kasutatud. Kahtlus põhineb asjaolul, et vara parendus (osteti uued rehvid, tehti keemiline pesu ja vahetati aku) toimus pool aastat pärast auto müüki võtmist. Kostja hinnangul on tõendamata ka vara müügihind. Kohtu põhjendused Pooled on sõlminud liisinglepingu , mille objektiks oli sõiduauto (t lk 9-16,18-20). Puudub vaidlus, et liisingleping öeldi kirjaga üles kostjapoolse maksekohustuse täitmata jätmise tõttu (t lk 17). Vastavalt VÕS § 367 lg 4 liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Liisinglepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud liisinglepingu ülesütlemisel kohustatud hüvitama liisingueseme võõrandamisest tekkinud kulud. Puudub vaidlus, et liisinglepingu ülesütlemise seisuga oli vara jääkväärtus 187 731,17 krooni (t lk 51-52). Kostja on tasunud rendimaksed summas 14 466,42 krooni, mida tõendab vastav maksekorraldus (t lk 38). Hageja sellele vastu ei vaidle ja selgitas, et nimetatud summa on maha võetud vara jääkmaksumusest. Seega on kostja poolt tasutud makset hageja arvestanud. Kostja vaidleb vastu müügikuludele. Müügikulud moodustuvad auto keemilisest pesust maksumusega 1 228,81 krooni, akuvahetusest maksumusega 442 krooni, remondist maksumusega 999,98 krooni, rehvivahetusest maksumusega 1 355,95 krooni ja müügiteenusest summas 5 296,61 krooni, kokku 9 3 23,35 krooni (t lk 23, 45). Riigikohus on asunud seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisinglepingu ülesütlemisest ning seetõttu lisakulud VÕS § 367 lg 4 ja üldtingimuste p 3.7 tähenduses (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-112-06). Seetõttu tuleb pidada müügikulusid põhjendatuks. Kostja möönab, et rehvivahetusega seotud kulud on tõendatud (t lk 62-64). Kohus leiab, et hageja on ka ülejäänud kulusid piisavalt tõendanud ning kohtul puudub kahtlus, et need kulud on kantud. Nimelt nähtub OÜ arvest , selle lisast ja hageja kontoväljavõttest, et hageja on tasunud OÜ-le muuhulgas ka vaidlusaluse sõiduauto keemilise puhastuse, rehviremondi ja

akuvahetuse eest (t lk 54-61). Samuti on hageja tasunud sõiduki müügiteenuse eest, mida tõendab OÜ arve , arve lisa ja hageja pangakonto väljavõte (t lk 65-67). Ka OÜ kinnitab oma kirjas hagejale, et on tasunud hankijatele mitmeid arveid seoses vaidlusaluse sõiduki hoolduse ja remondiga (t lk 79). Seetõttu loeb kohus hageja poolt esitatud müügikulud tõendatuks. Kostja ei pidanud müügikulusid – sõiduki keemilist puhastust, aku ja rehvide vahetust vajalikuks kuna need tehti pool aastat pärast sõiduki müüki võtmist ning kahtlustas, et kolmas isik on sõidukit vahepeal kasutanud. Selline kostja kahtlus on aga tõendamata. Viidatud müügikulude suhtes peab kohus mõistlikuks sõiduki keemilist puhastust, mis on tavapärane praktika sõidukite müügil. Samuti on üldteada asjaolu, et sõiduki seismisel (ja mitte sõitmisel!) aku tühjeneb ning võib tekkida vajadus aku väljavahetamiseks. Hageja peab rehvivahetust samuti sõiduki loomulikuks müügiprotsessiks, millega kohus nõustub. Samuti pidigi hageja pärast poolt aastat edutut müüki sõidukit selliselt parendama, et tema müügivõimalused oleksid paremad. Seetõttu peab kohus viidatud müügikulusid põhjendatuks. Sõiduki hindamisakti kohaselt hinnati vara hinnaga 220 000 krooni (t lk 21). Vara müügiakti järgi hinnati vara realiseerimismaksumuseks esialgu 220 000 krooni ja müüdi 23.08.2004 hinnaga 125 000 krooni (koos käibemaksuga) (t lk 22). Hageja selgitas, et vara tegelik müügihind oli 129 000 krooni (koos käibemaksuga) (t lk 43-44). Kostja peab seda põhjendamatult madalaks, esitades EK tõendi seda marki sõiduki turuhinna kohta (t lk 85). Kohtul puuduvad aga hagejale etteheited. Hageja müüs sõidukit läbi professionaalse müüja. Puuduvad andmed selle kohta, et sõiduk oleks müügilt kõrvaldatud. Samal ajal ei õnnestunud sõidukit aga müüa. Hageja on müügiprotsessi vastu huvi tundnud ning korduvalt hinda langetanud (t lk 68). Kohtu hinnangul ei saa hagejale ette heita, et vaatamata kõigele ei saa sõidukit müüa. Kui sõidukit müüakse alla turuhinna, siis ei pea hageja kandma sellest tulenevat kahju, vaid eelkõige liisinglepingut rikkunud pool. Hageja on esitatud tõendite pinnalt teinud omalt poolt kõik sõiduki müümiseks (sõidukit parendanud, alandanud perioodiliselt müügihinda). Kui kostja soovinuks ise müügiprotsessis kaasa lüüa, pidanuks kohtu hinnangul kostja aktiivselt sõiduki müügist huvituma, mida kostja aga ei teinud. Seetõttu ei pidanudki hageja teadma, et kostjal oli soov ise tegeleda sõiduki müügiga ning õigustatud oli hageja käitumine sõiduki müümisel, mis liisinglepingu järgi oligi hageja kanda. Seetõttu asub kohus seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb välja mõista 87 732,31 krooni. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.