2-07-41874/66 - Muud - Muud hagiasjad - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.AS Eesti Energia Kaevandused vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja välja toonud mitte ühtegi konkreetset tööandjapoolset rikkumist, puudust ega tegemata jätmist ning pole selgitatud, kuidas need väidetavad rikkumised on põhjuslikus seoses tööõnnetusega. Esitatud tõendid ja tööõnnetuse asjaolud näitavad, et tööõnnetus juhtus otseselt töötaja süül ja tööandja ei ole õigusaktides sätestatud nõudeid rikkunud. 27.01.2005 poolte süü protsendi aktiga määrati polte süü protsent järgmiselt: hageja 30% ja tööandja 70%. Akti koostanud isikute selgituste kohaselt koostati akt humaansetel eesmärkidel ning hagejale igakuise hüvitise ja kollektiivlepingujärgse hüvitise väljamaksmiseks oli vaja määrata ka tööandja süü. 2005. aasta märtsis maksti hagejale välja kollektiivlepingujärgne hüvitis 75 306 krooni, samuti makstakse hagejale igakuist hüvitist. 10.11.2004 tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes lähtuti põhimõttest, et kui midagi töö juures juhtub, on tööandja alati süüdi, vaatamata töötajapoolsetele töötervishoiu- või tööohutusnõuete rikkumisele või tahtlusele või raskele hooletusele. Uurimiskokkuvõttes esitatud väited on väärad ning ei vasta tegelikele asjaoludele. Tööandja korraldas koolitused töötamiseks puurmasinaga ja on tutvustanud hagejat ohutusjuhendiga nr 7. Samuti ei olnud tööõnnetuse põhjuseks hageja teadmiste või kogemuste puudumine, vaid temapoolne teadlik tööohutuse nõuete rikkumine. Tööandja on teinud kõik, et vältida tööõnnetusi. Õige on tööinspektori väide, et oma tegevusega rikkus hageja ohutusjuhendi nr 7 punkte 71 ja 74 ning tööõnnetuse põhjuseks oli hageja ohtlik töövõte. Kostja ei ole õigusvastselt käitunud ning puudub tema süü tööõnnetuse ja sellega tekitatud kahju põhjustamises. Hageja on esitanud varalise kahju nõude - ravikulu (proteesimine) hinnaga 30 564.66 eurot. Hageja soovis paigaldada käeproteesi Saksamaal firmas Otto Bock HealthCare GMBH. Firma Otto Bock HealthCare GMBH kirjast OÜ-le Ortopeediakeskus nähtub, et proteesi valmistamine sõltub sellest, kui töövõimelised on hageja lihased ning enne proteesimist kontrollitakse, millises ulatuses on võimalik lihaseid kasutada. Sellist kontrolli hagejaga teostatud ei ole ja seega ei saa enne kontrolli teostamist väita, et hageja vajab just nimetatud proteesi ja tema kahju on 30 564.66 eurot. Hageja ei ole esitanud põhjendatud argumente, miks on protees vaja valmistada firmas Otto Bock HealthCare GMBH ja mitte Eestis, kus see on ka võimalik. Proteesimise hinnapakkumisi oleks pidanud küsima mitmest erinevast kohast. Hageja on hinnanud mittevaralise kahju suuruseks 800 000 krooni, kuid see on ebaproportsionaalselt suur summa. Mittevaralise kahju olemasolu ja suuruse osas tuleb arvesse võtta kõiki tööõnnetuse asjaolusid, poolte rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ja selle astet,

3.Viru Maakohus 5. augusti 2010 otsusega rahuldas osaliselt I. Belovi hagi. Kohus mõistis AS-ilt Eesti Energia Kaevandused I. Belovi kasuks välja töövigastusega tekitatud kahju hüvise parema käe proteesimiseks 1 027 372 krooni 5 senti ja mittevaralise kahju summas 450 000 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt toimus 11.10.2004 hagejaga tööõnnetus, mille tagajärjel toimus I. Belovi parema käe traumaatiline amputatsioon. Arstliku ekspertiisi 07.05.2005 ja 08.03.2006 otsustega määrati hageja töövõime kaotuse protsendiks 80% ning püsiva töövõimetuse põhjuseks töövigastus. Tööõnnetuse toimumisel VÕS § 1050 alusel tööandja süüd eeldatakse. Kostja ei vastutaks hagejale tervisekahjustuste tekkimisega põhjustatud kahju eest üksnes siis, kui ta tõendaks VÕS § 1045 lg 2 sätestatud õigusvastasust välistava asjaolu(de) esinemise. Kostja poolt 27.01.2005 koostatud aktiga määrati tööõnnetuse poolte süü protsendi järgmiselt: tööandja - 70%, I. Belov – 30%. Tööõnnetuse erijuurdluse kokkuvõtte kohaselt toimus raske tööõnnetus hagejaga seetõttu, I. Belov viibis puurmasina pöörlevate tööorganite mõjupiirkonnas ja rikkus ohutusjuhendi nr 7 punkte 71 ja 84. Tööinspektsiooni tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte kohaselt on tööõnnetuse põhjuseks: 1) I. Belovi lühike väljaõpe ilma küllaldase praktikata tööks uuel seadmel, mille tagajärjel ta käitas valesti masina puurimissügavust, viibides puurmasina puurvarraste läheduses, pööramata tähelepanu võimalikule ohule pöörlevatest puurvarrastest ning kukkuvatest paekivi tükkidest. Sellega tööandjal esines puudulik töökeskkonna sisekontroll kehtestatud juhendite nõuete täitmise üle; 2) ohtlik töövõte L Belovi poolt, mis seisnes selles, et minnes juhtima puurimissügavust paremale puurmasina poolele, sisenes ta masina ratta- ja puurvarraste vahelisse ohualasse vahetusse lähedusse liikuvatele puurvarrastele, rikkudes seega Estonia kaevanduse ohutusjuhendi nr 7 „ohutusjuhend puurvankri SMG GB 280/4,7 töötamisel ja hooldamisel“ p 71 ja p 74 nõudeid. Kohtu arvates on tõendamist leidnud, et ilma kostja juures toimunud tööõnnetuseta ei oleks hageja kannatada saanud. Seega on olemas otsene põhjuslik seos kostja territooriumil toimunud tööõnnetuse ja hagejale raske tervisekahjustuse tekitamise vahel. Hageja on viidanud VÕS §-le 1045, mis lisaks VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslikule seosele eeldab kostja käitumise õigusvastasust. Kohus nõustus hageja arvamusega, sest VÕS § 1045 lg 1 p 2 kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Pole tuvastatud sama säte teises lõikes sätestatud õigusvastasust välistavad asjaolud. Kuigi asja materjalidest nähtub, et hageja omas sertifikaati töötamaks suuraugupuurmasinaga SMAG GB 280/4,7, nähtub tööõnnetuse uurimiskokkuvõttest, et kaks puurmasina käitajat I. Belov ja A. Snjatkovski eelistasid puurimissügavust juhtida masina ees paremal poolel olevast magnetlõpplülitist. Aluseks võttes asjaolu, et hageja käitas masina puurimissügavust ebaõigesti, saab väita, et tööandja poolt talle korraldatud väljaõpe tööks puurmasinal ja sellega seonduvatest

ohtudest ei olnud piisav. Samuti esines tööandjal puudulik töökeskkonna sisekontroll kehtestatud juhendite nõuete täitmise üle. Suuraugupuurmasinat SMAG GB 280/4,7, millega hageja töötas, saab VÕS § 1056 mõttes lugeda suurema ohu allikaks. Kostja väitel toimus tööõnnetus hageja enda raske hooletuse tõttu. Üksnes hageja hooletus (raske hooletus) talle kahju tekkimisel ei välista kostja vastutust VÕS § 1045 alusel. Küll võib hageja hooletus anda alust vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg l alusel. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. OÜ Ortopeediakeskus 07.03.2005 kirja kohaselt kuna nii raskeid proteese valmistatakse Eestis väga harva, on otstarbekas proteesi valmistada firmas Otto Bock HealthCare GmbH Saksamaal, kes on maailma liider proteesimises. Otto Bock HealthCare GmbH 21.10.2008 hinnapakkumise moodustavad Igor Belovi proteesimise kulud kokku 93 781.11 eurot, s.o 1 467 674.37 krooni. Otto Bock HealthCare GmbH 21.01.2008 selgituse kohaselt on I. Belovile hädavajalik funktsionaalselt kõrgkvaliteediline proteesimine. I. Belovil on väga hea lihaskoordinatsiooni võime. Tema on võimeline valdama 6 funktsiooni ning uue proteesiga saab I. Belov tõsta kuni 6-kilogrammiseid esemeid. Pärast 4-nädalase ergoteraapilise treeningu läbiviimist saab hageja sooritada ka muud igapäevaseks toimetulekuks vajalikud toimingud. 17.03.2010 meditsiinilise ekspertiisi otsuse kohaselt on I. Belovile näidustatud funktsionaalse käeproteesi kandmine. Funktsionaalne käeprotees parandaks I. Belovi toimetulekut iseteenindamisel, vähendaks teatud määral sõltuvust kõrvalisest abist ning parandaks I. Belovi kehalist ja vaimset seisukorda. Käe amputatsioon mõjutas negatiivselt tema enesehinnangut. Parema käe puudumine soodustab sotsiaalset isoleerumist. Sõltuvalt proteesi tehnilistest võimalustest on võimalik mõningaid käelisi funktsioone taastada ning seeläbi parandada isiku võimalusi tulla iseseisvalt toime igapäevaste tegevustega, parandada emotsionaalset seisundit, julgustada sotsiaalset ja professionaalset reintegreerumist. Funktsionaalse käeproteesi omandamine haigekassa vahenditest ei ole võimalik. Eestis hetkel ei toodeta I. Belovile sobilikku müoelektrilist käeproteesi. Kohus asus seisukohale, et isikul, kellele on tekitatud tervisekahjustus, on õigus valida endale sobiv raviasutus. Valides raviteenuse osutaja välismaalt, võib hageja põhjustada kulutuste olulisel määral suurenemise, mistõttu peab raviteenuse hankimine väljastpoolt Eestit olema põhjendatud kaalukate argumentidega. Analoogia korras saab lähtuda ravikindlustuse seaduse § 27 lg-st 3. On tõendamist leidnud, et Eestis I. Belovile sobilikku müoelektrilist käeproteesi ei toodeta, nimetatud käeproteesi kandmine on hagejale näidustatud ja taastaks mõningaid käelisi funktsioone ning aitaks seeläbi parandada isiku võimalusi tulla iseseisvalt toime igapäevaste tegevustega ning emotsionaalset seisundit. Kohus leidis, et antud juhul ei anna asjaolu, et hageja oleks pidanud hinnapakkumise saamiseks pöörduma ka mõne teise proteesimisega tegeleva ettevõtte poole, alust varalise kahju hüvitise vähendamiseks, kuna ka need ettevõtted asuvad väljaspool Eestit ning konkreetse hinnapakkumiste saamine on seotud täiendavate rahaliste kulutustega. Samuti leidis kohus, et kostjal ei ole täiendavate kulutuste kandmine võimalik. Kostjapoolne kollektiivlepingust tulenev ühekordne hüvitus summas 75 306 krooni on välja makstud veebruaris 2005 ning pole mõistlik eeldada, et hageja saaks täiendavate hinnapakkumistega seotud kulusid kanda nimetatud summa arvelt. Võttes arvesse kahju tekkimisel hageja süüd, vähendas kohus VÕS § 139 lg 1 alusel hüvitise suurust 30% võrra ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja töövigastusega tekitatud kahju hüvise parema käe proteesimiseks 1 027 372.05 krooni.

Riigikohus oma otsuses nr 3-2-1-34-05 selgitas, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed kannatanu jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. Mittevaralise kahju (õigustamatud kannatused) olemasolu selles tähenduses eeldatakse, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Mittevaralise kahju arvestamisel tuleb arvesse võtta valu ja kannatuste tekitamist. Kehavigastuste puhul tekkinud mittevaraline kahju hõlmab heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses, samuti kehavigastustega seotud füüsilist ja hingelist valu. Mittevaralise kahju suuruse arvutamisel tuleb vaadelda üldise moraalse kahju eest määratud suuremate hüvitiste kontekstis, mille puhul on arvesse võetud ka elumugavustest ilmajäämine. Hüvitise hindamisel hetkehinnangu langetamisel tuleb arvesse võtta ka raha muutuvat väärtust. Riigikohus lahendis nr 3-2-1-1-01 leidis, et mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Kahju tekitamise asjaoluna arvestas kohus, et tööõnnetus toimus töökohal, kus oleks tööandja pidanud tagama kõik ohutuks tööks vajalikud tingimused. Samuti esines tööandjal puudulik töökeskkonna sisekontroll kehtestatud juhendite nõuete täitmise üle. Tööõnnetuse tagajärjel oli hagejal traumaatiline parema käe amputatsioon, mis põhjustas käe kaotuse, valu ja kannatusi. Töövigastusest tingituna oli hagejale alates 07.02.2005 määratud töövõime kaotuse protsendiks 80%. Kohus leidis, et kostjalt hageja kasuks tuleb välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 450 000 krooni.

ei välista õnnetusega seotud isiku poolt pärast õnnetuse toimumist enda süüdi tunnistamine, et hilisemas kohtumenetluses tuvastatakse tema vastutuse puudumine. Tööõnnetuse uurimise käigus läbi viidud uurimised tuvastasid tööohutuse nõuete rikkumised hageja poolt, ent mitte ühtegi rikkumist kostja poolt. Tegelikult nähtub kohtule esitatud tõenditest nii hageja koolitamine töötamiseks asjaomase puurmasinaga kui tema tutvustamine ohutusjuhendiga. Hagejal oli hea väljaõpe ja küllaldane praktika töötamaks asjaomase puurmasinaga. Maakohus leidis, et suuraugupuurmasinat, millel hageja töötas, saab pidada suurema ohu allikaks VÕS § 1056 mõttes. Kostja arvab, et maakohtu viide VÕS §-le 1056 ei ole relevantne. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-2-27 märkinud enne VÕS jõustumist kehtinud suurema ohu allikas mõiste (TsK § 458) kohta järgmist: suurema ohu allikaks nimetatud sätte järgi on teatud asjade ja ainete ekspluateerimine, mis käikulastuna, liikumapanduna või oma loomulike omaduste tõttu ei allu täielikult inimese tahtele ja kontrollile. Praeguses asjas rulltransportööri käitamine ei olnud suurema ohu allikas, kuivõrd hagejat ähvardanud oht - tema käe võimalik sattumine käitatud rulltransportööri liikuva keti ja hammasratta vahele - oli mõistlikult kõrvaldatav rulltransportöörist ohutus kauguses viibimisega või rulltransportööri seiskamisega enne selle rullide vahelt pinnu eemaldamist. VÕS-is sätestatud suurema ohu allika mõiste ei erine TsK-s sisaldunust ja eelviidatud kohtuasjas avaldatud Riigikohtu seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas vaidluses. Nimetatud seisukohtadest lähtuvalt ei ole suuraugupuurmasin, millega hageja töötas, käsitletav suurema ohu allikana, kuna hagejat ähvardanud oht oli mõistlikult kõrvaldatav õnnetuse kohast ohutusjuhendiga ettenähtud kaugusel viibimisega; 2) leidis maakohus, et hagejal on tekkinud varaline kahju 1 467 674.37 krooni. Kostja leiab, et isegi juhul, kui kostja oleks osaliselt süüdi hagejaga juhtunud tööõnnetuses, ei saa kostjalt varalise kahju väljamõistmist pidada põhjendatuks. Asjas puudub selgus, kas kõnealune proteesimine parandab oluliselt hageja elukvaliteeti. Riigikohus asjas nr 3-3-1-12-06 leidis järgmist: valides raviteenuse osutaja välismaalt, võib kannatanu põhjustada kulutuste olulisel määral suurenemise. Seetõttu peab raviteenuste hankimine väljastpoolt Eestit olema põhjendatud kaalukate argumentidega. Analoogia korras saab siinkohal lähtuda ravikindlustuse seaduse § 27 lõikest 3, mille kohaselt haigekassa võib sõlmida lepingu kindlustatud isikule välisriigis tervishoiuteenuse hüvitise võimaldamiseks, kui: 1) taotletavat tervishoiuteenust ja sellele tervishoiuteenusele alternatiivseid tervishoiuteenuseid Eestis ei osutata; 2) taotletava tervishoiuteenuse osutamine on kindlustatud isikule näidustatud; 3) taotletaval tervishoiuteenusel on tõendatud meditsiiniline efektiivsus ning 4) taotletava tervishoiuteenuse eesmärgi saavutamise keskmine tõenäosus on vähemalt 50 protsenti. Vaatamata sellele, et kulutuste põhjendatuseks peaksid samaaegselt olema täidetud kõik tingimused, tuvastas kohus vaid kahe esimese tingimuse täidetuse. Kohus ei viidanud mitte ühelegi tõendile, millest nähtuks, et proteesimine omaks tõendatud meditsiinilist efektiivsust ning et käe funktsioonide täitmise saavutamine omaks vähemalt 50%-list tõenäosust. Otto Bock HealthCare GmBH hinnapakkumises ning AS Ida-Tallinna Keskhaigla Magdaleena üksuse 17.03.2010 meditsiiniline ekspertiisis puuduvad mistahes selgitused proteesimise tõendatud meditsiinilise efektiivsuse kohta. Samuti puudub hinnang sellele, kas taotletava eesmärgi saavutamine omaks vähemalt 50%-list keskmist tõenäosust. Samas puuduvad tõendid, mis võimaldaksid kohtul nimetatud tingimuste esinemise tõendatuks lugeda. Seega oleks kohus pidanud hüvitise väljamõistmisest keelduma. Järelikult ei ole maakohtu otsus kooskõlas VÕS § 127 lg-ga 4. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu asjas nr 3-3-1-12-06 nimetatud asjaolud ei anna alust varalise kahju hüvitise nõude täielikuks rahuldamata jätmiseks, palub kostja neid asjaolusid arvestades kahjuhüvitist vähendada. Seejuures möönab eksperthinnang, et (muuhulgas hagejale väljastatud kosmeetilise proteesi mittekandmisest tingitud) õlavöötmelihaste ja õlaliigese pikaajaline inaktiviteet võib põhjustada lihasatroofiat, lihasfunktsiooni ja -jõudluse vähenemist, õlaliigese jäigastumist, mistõttu aja jooksul väheneb võimalus funktsionaalse käeproteesi parimaks sobitumiseks ning

sihtotstarbeliseks kasutamiseks, mis pikemas perspektiivis võib muuta võimatuks proteesi kasutamise. Lähtus hageja kahjuhüvitise nõue vaid ühest hinnapakkumisest. AS Ida-Tallinna Keskhaigla Magdaleena üksuse 17.03.2010 meditsiinilises ekspertiisis märgiti, et proteesi valmistamine tuleks tellida vastavat kogemust omavast firmast välismaalt, tehes eelnevalt hinnapäringu mitmesse erinevasse firmasse. Hageja poolt esitatud tõendite hulgas oli hageja pöördumine Venemaa Tervishoiu ja Sotsiaalse Arengu Föderaalagentuuri Peterburi G.A.Albrechti nimelise Teaduslik-praktilise Meditsiinilise ja Sotsiaalse Ekspertiisi, Proteesimise ja Invaliidide Rehabilitatsioonikeskuse poole ja pöördumisele saadud vastus. Vastusest nähtuvalt oli hageja kutsutud Peterburi konsultatsioonile ajavahemikul 22.-30.04.2009. Seega on tõendatud, et hagejal oli reaalne võimalus saada alternatiivne hinnapakkumine. Kostja maksis hagejale 2005 märtsis hüvitist 75 306 krooni, samuti maksab kostja hagejale igakuist hüvitist 9053 krooni, millele lisandub hageja poolt saadav invaliidsuspension. Seega on hageja saanud õnnetusega seoses märkimisväärse ühekordse hüvitise ja tema keskmine sissetulek on keskmisest kõrgem, mistõttu on paljasõnaline ja ebausutav väide, et Peterburist hinnapakkumise hankimine oli võimatu rahalistel põhjustel; 3) ei saa kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju summas 450 000 väljamõistmist pidada põhjendatuks. Kohtuotsusest ei nähtu, millist laadi mittevaralise kahju eest kohus hüvitise välja mõistis ning millised tõendid vastavat laadi kahju olemasolu tõendavad. Riigikohus asjas nr 3-2-1-34-05 leidis, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, milles selline kahju seisneb, st missugused on õnnetuse mittevaralised kahjulikud tagajärjed hageja jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Seega on kohus mittevaralise kahju olemasolu hinnates rikkunud TsMS § 232 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks mittevaralise kahju väljamõistmisel arvestanud hageja süüd. Kohus oleks pidanud vähendama mittevaralise kahju suurust 30% võrra, mis vastab hageja süü suurusele toimunud õnnetuses. Juhul, kui kohus hageja süüd siiski arvestas, ent jättis selle kohtuotsuses välja toomata, on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 8. Lähtudes kohtu poolt seoses varalise kahjuga tuvastatud süü protsendist, peaks 450 000 krooni suurune kahjuhüvitis kujutama endast 70% hagejale tekkinud mittevaralisest kahjust. Seega nimetatud süüprotsendist lähtuvalt tuleks kohtu hinnangul hagejale tekkinud mittevaralise kahju suuruse kohta pidada 642 857.14 krooni suuruseks. Nimetatud summa on põhjendamatult suur. Samuti ei selgu otsusest, miks kohus leidis, et raha muutuv väärtus annab just sellise tulemuse. Raha väärtus 2010. aastal on võrreldes 2000. aastaga langenud ligi 1,5 korda, võrreldes 2004. aastaga aga mitte enam kui 25%. Kohtupraktika järgi tavapärase mittevaralise kahju suuruseks hagejal tekkinud vigastuste korral võiks olla ca 250 000 krooni, kusjuures nimetatud summat tuleks vähendada, arvestades hageja kaassüüd vähemalt 30%. Kohtuotsusest ei nähtu ka asjaolu, et kohus oleks mittevaralise kahju väljamõistmisel arvestanud kostja poolt hagejale välja makstud 75 306 krooni suuruse hüvitist. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 8.

katsetamisega allmaatöödel ning allmaatöö spetsiifika tõttu ei oleks hageja kostja töökorraldusi täitnud, kui ta oleks igakordselt esi puhastamiseks masinat peatanud. Pealmaatööde teostamiseks mõeldud masina kasutamine allmaatöödes on muutnud masina suurema ohu allikaks. Kostja poolt esitatud vastuväited varalise kahju osas ei olnud arutatud esimeses kohtuastmes. Kostja väidab, et puudub hinnang, kas proteesimine parandab hageja elukvaliteeti ja aitab taotletava eesmärgi saavutamist vähemalt 50%-lise tõenäosusega. Samas ei ole kostja ülalnimetatud asjaolu väljaselgitamiseks esitanud ühelegi eksperdile vastavat küsimust ega ole välja toonud vastavat argumentatsiooni kuni kohtuvaidluse lõpuni esimeses astmes; 2) on hageja tõendanud, et käe funktsionaalset proteesi ei ole võimalik saada Eestis. Hageja soovis tõepoolest tulevikus tehtavate kulutuste hüvitamist seoses raviteenusega, mille puhul on ekspertide kolleegium andnud hinnangu, et tegemist on käe funktsioonide osalise taastamisega. Hageja on tõendanud, et esineb vähemalt 50%-line keskmine tõenäosus tulemuse - proteesi funktsionaalse toimimise - saavutamiseks. Hageja on tõendanud hagiavalduses toodud kulutuste vajalikkust ja eesmärgipärasust ning sellise raviteenuse saamiseks tehtavad kulutused on hagejale toimunud õnnetusega põhjuslikus seoses. Hageja selleks, et saada hinnapakkumine konkreetselt välismaa äriühingult/haiglalt on saanud kutse sõita kliinikusse ning sooritada seal proteesi proovimine. Selline reis on seotud kulutustega isegi ühele üksi reisivale tervele inimesele, kuid I. Belovi näol on tegemist isikuga, kes vajab kõrvalist abi kõigis igapäevastes toimingutes. Kostja on viidanud enda poolt hagejale 2005 märtsis kollektiivlepingu järgse hüvitise 75 306 krooni maksmisele, samuti igakuise hüvitise maksmisele summas 9 053 krooni, millele lisandub hageja poolt saadav invaliidsuspension. Samas on hagejal olemas ka perekond (sh kaks alaealist last), hageja vajab lisaabi kõigis oma toimingutes ning tema puue põhjustab tal ka lisakulutusi. Seega ei saa hageja puhul rääkida ühe inimese reisikuludest Peterburi, vaid kohale peavad sõitma vähemalt kaks inimest, mis suurendab oluliselt tõendi saamiseks tehtavaid kulutusi. Samas ei ole ühtegi tõendit ega kinnitust selle kohta, et Peterburis tõepoolest valmistatakse kõnesolevat proteesi. Suulistele järelpärimistele saadud vastused viitavad sellele, et kuna juhtivaks proteesitootjaks maailmas on Otto Bock HealthCare GmBH, kasutavad ka muud riigid sellesama firma toodangut. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et kostja poolt taotletavat raviteenust on võimalik saada kusagilt mujalt või, et teenuse maksumus oleks ükskõik millises teises lähiriigis võimalik hageja poolt taotletavast hinnast soodsamalt; 3) on kohus mittevaralise kahju summas 450 000 väljamõistmise põhjendanud. Asjaolu, et kohus mittevaralise kahju hüvitamist käsitlevas osas ei asu uuesti otsast peale tõendeid analüüsima, vaid kasutab juba samas kohtuotsuses olemasolevat analüüsi, on arusaadav ja põhjendatud ning vastab TsMS § 232 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 toodud nõuetele.

8.Asja materjalide kohaselt toimus 11.10.2004 hagejaga tööõnnetus, mille tagajärjel toimus ta parema käe traumaatiline amputatsioon. Arstliku ekspertiisi 07.05.2005 ja 08.03.2006 otsustega määrati hageja töövõime kaotuse protsendiks 80% ning püsiva töövõimetuse põhjuseks töövigastus. Tööõnnetuse toimumisel VÕS § 1050 alusel tööandja süüd eeldatakse ning vastutusest vabanemiseks peab ta tõendama, et ei ole süüdi. Kostja seisukoha kohaselt ei ole ta hagejaga toimunud tööõnnetuses süüdi ning aktis tööõnnetusega seotud poolte süüprotsendi määramise kohta (I kd tl 20) märgiti kostja süüks 70% humaansetel kaalutlustel, luues formaalse aluse hagejale kollektiivlepinguga ette nähtud hüvitise maksmiseks. Ringkonnakohus leiab, et kostja sellisel seisukohal puudub alus. Aktis tööõnnetusega seotud poolte süüprotsendi määramise kohta on määratud tööõnnetuse poolte süü protsent järgmiselt: tööandja - 70%, I. Belov – 30%. Ebaõige on apellandi väide, et 27.01.2005 aktis süüprotsendi määramise kohta märgitud süüprotsent ei oma mitte mingisugust seost erijuurdluse kokkuvõttes tuvastatud asjaoludega. Nähtuvalt aktis märgitust tutvus töökeskkonna nõukogu tööõnnetuse poolte süü protsendi määramisel muu hulgas ka erijuurdluse kokkuvõttega. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole hagejal kahju tekkimises süüdi. Ida-Virumaa tööinspektsiooni tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte kohaselt (I kd tl 18-19) oli tööõnnetuse üheks põhjuseks tööandjapoolne puudulik töökeskkonna sisekontroll kehtestatud juhendite nõuete täitmise üle, millega ta rikkus TTOS § 13 lg 1 p-i 1 ja Vabariigi Valitsuse 18.06.2004 määruse nr 223 § 3 lg-t 2. Kostja ei ole asjas tõendanud seda, et tema poolt oli tehtud kõik selleks, et oleks tagatud TTOS § 13 lg 1 p-i 1 ja Vabariigi Valitsuse 18.06.2004 määruse nr 223 § 3 lg 2 täitmine. Erijuurdluse kokkuvõttele lisatud väljavõtted juhendamisest (I kd tl 72-74), käitlejate sobivuse tõendamise protokoll (I kd tl 76) ja käitleja sobivuse tunnistus I. Belovile (I kd tl 77) ei lükka ümber tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes tuvastatut selle kohta, et I. Belovil oli lühike väljaõppeaeg tööks uuel seadmel ning tööandja teostas puudulikult töökeskkonna sisekontrolli kehtestatud juhendite täitmise üle. Eelnimetatut kinnitab ka erijuurdluse kokkuvõte, milles on tehtud kostjale ettepanek viia läbi teatud töötajate kategooriate osas täiendav tööohutusalane juhendamine. Alusetu on apellandi väide, et ühestki tõendist ei nähtu põhjuslik seos kostja väidetava rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Kostja poolt TTOS § 13 lg 1 p-i 1 ja Vabariigi Valitsuse 18.06.2004 määruse nr 223 § 3 lg 2 rikkumine on otseses seoses sellega, et 11.10.2004 toimus hagejaga raske tööõnnetus.

amputatsiooniga. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastusega seoses. Hageja on tuginenud õnnetusejärgsele füüsilisele valule ja läbielamistele, tal on püsiv väljanägemise muutus ja elukvaliteedi ja heaolu langus. Praeguses asjas on iseenesest asjakohased hageja väited selle kohta, et käe traumaatiline amputatsiooni põhjustas tema elukvaliteedi ja heaolu languse. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus mittevaralise kahju suuruse määramisel arvestanud hageja valu ja kannatusi, samuti heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses ja tööõnnetuse asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ja ka mittevaralise kahju suurusega 450 000 krooni. Samas on õige apellandi väide, et maakohus ei ole mittevaralise kahju väljamõistmisel arvestanud VÕS § 139 lg-ga 1, mille kohaselt kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Antud juhul on määratud hageja süü astmeks tööõnnetuses 30%, ta ei ole seda vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel tuleb mittevaralise kahju hüvitist vähendada. Samuti on õige apellandi väide, et mittevaralise kahju hüvitisest tuleb maha arvata hageja poolt kollektiivlepingu lisa nr 2 alusel hagejale veebruaris 2005 tasutud summa 75 306 krooni (I kd tl 88). Vastavalt kollektiivlepingu lisa 2 punktile 2.1.16.2 kohustus tööandja maksma töövigastuse tagajärjel invaliidistunud töötajale ühekordselt toetuseks püsiva osalise töövõimetuse puhul (kuni 80%) 6 kuu keskmist töötasu. Nimetatud toetus on käsitletav mittevaralise kahju hüvitisena ning seetõttu tuleb see maha arvata väljamõistetavast hüvitisest. Kõike eeltoodut arvestades tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitis 239 694 krooni (450 000 – 135 000 – 75 306 = 239 694), s.o 15 319 eurot 24 senti.