Muud › Muud seaduses hagita asjana sätestatud tsiviilasjad

surma psüühiliselt haige ning viibis ravil Tartu Psühhiaatriahaiglas, seetõttu ei saanud ta anda hagejale teada oma väärtpaberite olemasolust. Hageja palub kohtul arvesse võtta, et ta ei olnud varem teadlik avanenud pärandist. Hageja palub rahuldada tema avalduse pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamiseks.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja oma 30. juuni 2006 vastuses hagile palus kohtul hagejalt välja nõuda hageja ja pärandaja sugulust tõendavad dokumendid ning kontrollida väidet, et ta on pärandaja ainus pärija. Kostja leidis, et juhul kui on teisi pärimisõigusega isikuid, tuleb nad kaasata menetlusse huvitatud isikutena. Samuti tuleb kindlaks teha, kas pärandvara ei ole TsK § 551 lg 2 alusel juba kellegi poolt vastu võetud. Kostja tunnistab hagi juhul, kui kohtus leiab tõendamist asjaolu, et esinevad mõjuvad põhjused pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamiseks ning hagejal on õigus pärida. Kostja on nõus kirjaliku menetlusega ning palub jätta menetluskulud hageja kanda.

KOHTUISTUNG

Kohtuistungil jäi hageja esindaja Mari Simm esitatud hagi juurde ja palus selle rahuldada. Hageja esindaja selgitas, et dokumendid Y kuulunud erastamisväärtpaberite kohta leiti koristustööde käigus ja hageja sai neist teada selle aasta alguses, aga pärandi vastuvõtmise tähtaeg oli juba möödas. Y suri 15. jaanuaril 1993. Kostja esindaja Marili Kotsulim nõustus, et on, mida pärida. Samuti ei olnud kostjal vastuväiteid selles osas, et X on Y pärija. Kostja esindaja jäi esitatud kirjaliku seisukoha juurde – kui kohus leiab, et esinevad mõjuvad põhjused tähtaja pikendamiseks, siis linn sellele vastu ei vaidle. Kostja loobus taotlusest, et teised võimalikud pärijad antud protsessi puudutatud isikutena kaasataks.

KOHTU PÕHJENDUSED

Pärand on avanenud 15. jaanuaril 1993. aastal – sel ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 532 kohaselt loetakse pärandi avanemise ajaks pärandaja surmapäev. Pärimisseaduse (PärS) § 164 lg 2 järgi päritakse enne 1997. aasta 1. jaanuari avanenud pärandit Eesti NSV tsiviilkoodeksi sätete kohaselt, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. Seega tuleb antud asjas kohaldada TsK pärimisõiguse kohta käivaid sätteid. Erandkorras kuulub PärS § 168 alusel, kui pärand on avanenud enne 1997. aasta 1. jaanuari ning ei ole seadus- ega testamendijärgseid pärijaid või ükski pärija ei ole pärandit vastu võtnud ja pärandvara ei ole riigile üle läinud, kohaldamisele PärS § 18. Selle sätte kohaselt on seadusjärgne pärija juhul, kui teisi pärijaid ei ole, pärandi avanemise koha kohalik omavalitsusüksus. TsK § 551 lg 1 kohaselt peab pärija pärandi omandamiseks selle vastu võtma. Lg 2 alusel loetakse pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama, või kui ta andis pärandi avanemise koha notariaalorganile avalduse pärandi vastuvõtmise kohta. Lg 3 järgi peavad käesolevas paragrahvis nimetatud teod olema tehtud kuue kuu jooksul, arvates pärandi avanemise päevast. § 552 lg 1 kohaselt võib kohus §-ga 551 kindlaksmääratud pärandi vastuvõtmise tähtaega pikendada, kui ta tunnistab tähtaja möödalaskmise põhjused mõjuvaiks. Pärand võidakse vastu võtta pärast kehtestatud tähtaja möödalaskmist ka ilma kohtusse pöördumiseta, kui kõik ülejäänud pärandi vastuvõtnud pärijad on sellega nõus. Toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 58) soovis hageja pärandi pärast tähtaja möödalaskmist vastu võtta ilma kohtusse pöördumata, kuid Tartu linn esitas vastuväite, et Y surmahetkel oli veel elus

õde M, kes oli ka pärija. Seetõttu pöördus hageja kohtusse, et taotleda pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamist. Pärand avanes juba 1993. aasta jaanuaris ja EVP arve avati 1996. aastal. Sellest tuleneb küsimus, miks sai hageja EVP-dest teada alles 2006. aasta alguses. Hageja selgitustest nähtub aga, et E.P. (Y surma hetkel koos elanud isik) leidis dokumendid väärtpaberite olemasolu kohta alles sel aastal koristustööde käigus. Hageja on hagiavalduses öelnud, et Y oli viimastel eluaastatel psüühiliselt haige ning seetõttu ei saanud X temalt väärtpaberite olemasolust teada. Hageja varasem teadmatus väärtpaberite olemasolust ning suhteliselt kiire reageerimine nende leidmisele on piisavalt mõjuvad põhjused, et pärandi vastuvõtmise tähtaega pikendada. Hageja ei saanudki pärandi vastuvõtmist varem otsustada, sest ta polnud EVP-de olemasolust teadlik. Kostja palus kohtul kindlaks teha, kas hageja on Y ’i pärija, ja kontrollida, ega pärandvara ei ole TsK § 551 lg 2 alusel juba kellegi poolt vastu võetud. Kohtuistungil ütles kostja esindaja, et kostjal puuduvad vastuväited selles osas, et X on Y ’i pärija. Kohtule saabunud Y i väärtpaberiarve väljatrüki (tl 39) kohaselt (seisuga 26. juuli 2006) on väärtpaberid endiselt tema arvel, keegi pole neid käsutanud. Seega ei ole võimalik, et keegi on seda osa pärandvarast faktiliselt valdama või valitsema asunud, samuti ei ole teada ühestki isikust, kes oleks esitanud notarile avalduse EVP-de kui pärandi vastuvõtmise kohta. Järelikult ei ole pärandvara veel kellegi poolt TsK § 551 lg 2 alusel vastu võetud. Seega on TsK § 552 lg 1 1. lause eeldused täidetud ning kohus pikendab pärandi vastuvõtmise tähtaega. Uueks tähtajaks määrab kohus kaks kuud alates antud otsuse jõustumisest.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kohus leiab, et antud asjas on õiglane jätta kohtukulud kummagi poole enda kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.