2-06-2259
Kohus
Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtukoosseis
Kohtunik Lukiina Vismann
Otsuse tegemise aeg ja koht
03. november 2006.a Tallinn
Tsiviilasja number
2-06-2259
Tsiviilasi
AS hagi OÜ ja PT vastu 30 215,60 krooni nõudes.
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS (registrikood XXX, asukoht XXX); Hageja esindaja: KV; Kostja I: OÜ (registrikood XXX, asukoht XXX); Kostja II: PT(ik XXX aadress XXX); Kostjate esindaja: vandeadvokaat AU (Advokaadibüroo XXX).
Menetlustoiming
03. oktoober 2006. a
Istungil osalenud iskud
Hageja esindaja: KV Kostjate esindaja: vandeadvokaat AU
Hagi rahuldada osaliselt. Mõista välja OÜ-lt ja PT`lt solidaarselt võlgnevus 6585,82 (kuus tuhat viissada kaheksakümmend viis krooni ja 82 senti) AS-i kasuks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Käesolev kohtuotsus on viivitamata täidetav. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on pooltel õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtusse esitades apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o 03.11.2006.a. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud liisinguleping nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto XXX, tehasetähis XXX, ehitusaasta XXX. Lepingust tulenevalt kohustus hageja
omandama vara OÜ-lt ja andma selle lepingu perioodiks kostja 1 valdusesse ja kasutusse. Kostja 1 kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid. Kostja 1 rikkus lepingust tulenevaid kohustusi ja jättis tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed. Kuna kostja 1 ei kustutanud oma lepingust tulenevat võlgnevust nõutud tähtajaks, ütles hageja lepingu võlgnevuse tõttu üles. Pärast lepingu ülesütlemist asus hageja vara võõrandama. Hind, millega õnnestus varale ostja leida oli 122 881,36 krooni (käibemaksuta), mis tasuti hagejale 23.09.2004.a. Kostja lepingust tulenev võlgnevus hageja ees oli järgmine: kostja poolt hagejale liisingueseme omandamisega tekkinud hüvitamata kulu ehk vara jääkmaksumus 130 812,83 krooni, tähtajaks tasumata rendimaksed kokku summas 11 599,81 krooni, hageja poolt kantud vara tagastamise ja vara realiseerimisega seotud otsesed kulutused kokku summas 10 684,32 krooni. Võlgnevus kokku moodustab 153 096,96 krooni. Kahjum vara realiseerimisest koosneb hageja nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa: hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 153 096,96 krooni. Vara realiseeriti hinnaga 122 881,36 krooni ning kostja 1 poolt on hagejale hüvitamata kokku 30 215,60 krooni. 02.06.2003.a. hageja ja kostja 2 vahel allkirjastatud käenduslepinguga nr XXX võttis kostja 2 endale kohustuse tagada solidaarselt kostjaga 1 lepingust tulenevate kostja 1 kohustuste kohane ja täielik täitmine. Kuna kostja 1 ei ole täitnud omale lepinguga võetud kohustusi tähtaegselt ja koheselt ning ei ole hüvitanud hagejale lepingu rikkumisega põhjustatud kahju, siis esitab hageja oma vastavasisulise nõude ka kostja 1 kohustusi käendava kostja 2 vastu. Hageja palub solidaarselt kostjatelt välja mõista 30 215,60 krooni ja kohtukulud, sh tasutud riigilõiv summas 2000 krooni. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista. Hageja saatis kostjale 1 kirja liisinglepingu ülesütlemise kohta 7. mail 2004.a. Nimetatud kiri kostjani ei jõudnud. Hageja oli teadlik, et tema tähitud kiri kostjani ei jõudnud, kuid hageja ei üritanud ühelgi muul moel kostjaga ühendust võtta ega talle tekkinud olukorda selgitada. Liisingulepingust ning käenduslepingust nähtub, et lisaks postiaadressile olid hagejale teada ka teised kostjate kontaktandmed: telefonid ja e-maili aadressid, kuid hageja ei teinud ühtegi sammu selleks, et reaalselt kostjaga ühendust saada. Kostja 1 näol on tegemist väikese ettevõttega, kus kõiki toiminguid teostab juhatuse liige PT, kes 2004.a. mais oli puhkusel, mistõttu tal ei õnnestunud tähitud kirja õigeaegselt kätte saada. Poolte vahel sõlmitud liisingleping ei näinud ette, et poolte vahelises suhtlemises on võimalik teateid edastada vaid tähitud kirjade teel. Kuna hageja teadis, et tema saadetud teatis ei ole jõudnud kostjani, mistõttu kostja ei olnud teadlik hageja soovist öelda leping üles, on edasised hagejal väidetavalt tekkinud „kulutused” tekkinud hageja enda süül. Kui hageja oleks kostjat nõuetekohaselt teavitanud, oleks kostja teinud kõik endast sõltuva, et tekkinud arusaamatus lahendada. Kostja oleks ise viivitamatult tasunud võlgnevuse ning korraldanud ise sõiduki võõrandamise turuväärtuse alusel, millisel juhul ei oleks hagejal ühtegi täiendavat kulutust tekkinudki. Antud vaidluses ei ole hageja teinud omalt poolt ühtegi mõistlikku sammu selleks, et kahju tekkimist ära hoida, mistõttu isegi juhul, kui kohtu arvates on hageja kahju hüvitamise nõue tervikuna tõendatud ja põhjendatud, tuleks hageja kahjuhüvitise nõuet vähendada. Asjaolu, et hageja ei ole kostjatega suheldes toiminud heauskselt, on tõendatud ühtlasi asjaoluga, et kostja ei ole oma hilisematele e-maili ja kirja teel esitatud järelepärimistele saanud ühtegi vastust. Hageja ei ole selgitanud, millisel põhjusel ei pidanud ta vajalikuks kostja järelpärimistele vastata ega tekkinud vaidlust kohtuväliselt lahendada. Hagejal puudub alus nõuda kostjalt debitoorse võlgnevusena ehk liisinglepingu alusel tasumata liisingmaksetena summat 11 599,81 krooni. Hageja poolt kohtule 14. märtsil 2006.a. esitatud arvestuse kohaselt peaksid kostjad võlgnema hagejale liisingmakseid terve 2004.a. mai ning juunikuu eest. Hageja enda poolt esitatud tõendite kohaselt loetud liisingleping ülesöelduks 14 (neljateistkümne) päeva jooksul ehk järelikult alates 21. maist 2004.a. Millisel õiguslikul alusel nõuab hageja kostjalt rendimaksete tasumist 2004.a. kogu maikuu ning 2004.a. juuni eest, on selgusetu. Hageja on oma 12. aprilli 2006.a. selgitustes asunud uuele positsioonile, mille kohaselt
olevat liisingleping loetud lõppenuks „juuni lõpus 2004.a. kui AS tagastas hagejale kostjale 1 saadetud lepingu ülesütlemise teatise”. Milline on ülalmärgitud hageja seisukoha õiguslik alus, ei ole hageja selgitanud ega põhjendanud. Hagejal puudub alus nõuda kostjatelt vara realiseerimise ja tagastamisega seotud kulutustena summas 10 684,32 krooni. Hageja ei ole nimetatud kulutuste seotust liisingulepingu ülesütlemisega tõendanud ega põhjendanud. Liisingleping ei näinud ette, et pärast selle lõppemist võiks liisinguandja nõuda endiselt liisinguvõtjalt mistahes kulutuste tegemist seoses sõidukiga; sõltumata sellest, kas kulutuse tegemine oli või ei olnud seotud liisinglepingu ülesütlemise faktiga. Hageja poolt esitatud väidetaval kahjul puudub põhjuslik seos kostjatele ette heidetavate lepingu rikkumistega. Hageja väiteil seisnesid hagejale tekitatud kulutused alljärgnevas: 1) kulud OÜ „palkamiseks”, mis oli tingitud sellest, et oli vaja sõiduk üles otsida ning selle valdus tagasi saada. Milline summa täpselt kulus hagejal OÜ „palkamiseks” ning kuidas nimetatud summa saadi, hageja selgitanud ega põhjendanud ei ole. Milliseid toiminguid OÜ konkreetselt tegi, ei ole hageja samuti selgitanud, rääkimata tõendamisest. Selgusetuks jääb, mis takistas hagejat kostjaga sõiduki tagasisaamiseks ise ühendust võtmast pärast seda, kui hageja sai teada, et 7. mai 2004.a. kiri ei ole kostjani jõudnud. Seega ei ole hageja antud asjas tõendanud, milline oli tema kulutuse põhjuslik seos väidetavalt kostja poolt toime pandud lepingu rikkumisega (ehk ühe kuu liisinguarve tasumata jätmisega). Hageja ei ole tõendanud kulutuse tegelikku suurust. 2) AS poolt teostatud ülevaatus, remondi- ja elektritööd. Milline seos on ülalmärgitud kulutustega kostja poolt toime pandud lepingu rikkumisega (ehk ühe kuu liisingumakse tasumata jätmisega), on selgusetu. Hageja ei ole kulutuste tegemist põhjendanud ega seostanud kostja poolt toime pandud rikkumisega. Hageja on üksnes oma 14. märtsi 2006.a. kirjalikes selgitustes märkinud: „ AS pidas vajalikuks teostada varale tehniline ülevaatus, teostada remont- ja elektritöid”. Millisel põhjusel peaks kostja tasuma hagejale AS (kui lepingupooleks mitteoleva) isiku poolt vajalikuks peetud kulutusi, jääb selgusetuks. Hageja ei ole nimetatud kulutuste tegemist täiendavalt põhjendanud ega tõendanud. Hageja enda poolt tõendina esitatud sõiduki 31. augusti 2004.a. üleandmise-vastuvõtmise aktis ei ole elektrilisi või sõiduki signalisatsiooniga seotud puudusi välja toodud. Seega on teadmata, kas, kuidas ja millal väidetavad puudused signalisatsioonis või elektrisüsteemis tekkisid ning kas üldse oli tegemist vigade kõrvaldamisega või pelgalt sõiduki täiustamisega. Hagejal puudub alus nõuda kostjatelt vara realiseerimismaksumuse ehk 122 881,36 krooni ning väidetava võlgnevuse ehk 153 096,96 krooni vahet. Hageja nõude peamine alus seisneb selles, et sõiduki võõrandamisest saadud summa ei katnud hageja jaoks kõiki kulutusi, mida hageja seoses nimetatud sõidukiga kandis, mistõttu hageja on otsustanud kõik kulutused välja nõuda kostjalt. Kui kostjat oleks nõuetekohaselt teavitatud liisinglepingu ülesütlemisest ja sõiduki võõrandamise soovist, oleks kostja kas sõiduki ise välja ostnud või oleks sõiduki võõrandanud selle tegeliku turuhinna alusel. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et hageja võõrandas ise sõiduki (ilma kostjat millestki teavitamata) alla selle turuhinna. Samaväärse sõiduki turuhind 2004.a. sügisel oleks koos käibemaksuga olnud ca 165 000 – 175 000 krooni. Millisel põhjusel ei võõrandanud hageja sõidukit selle turuhinna alusel, on teadmata. Kuna hageja ise ei võõrandanud sõidukit turuhinna alusel, on hageja jätnud tegemata endast sõltuvad mõistlikud teod väidetava kahju vähendamiseks või ärahoidmiseks. Kui sõiduk oleks võõrandatud turuhinna alusel, oleks hageja selle müügihinnaga katnud kõik temal tekkinud kulutused (sõltumata sellest, kas kulutustel oli või ei olnud seost kostja tegevusega). Hageja on väitnud oma 14. märtsi 2006.a. kirjalikus selgituses, et vaidluse esemeks olnud sõidukil olid selle tagastamise hetkel kahjustused, mis omakorda mõjutasid sõiduki müügihinda. Kostjad rõhutavad, et hageja on jätnud oma ülaltoodud väited tõendamata. Hageja ei ole tõendanud, et kahjustused oleksid sõidukil tekkinud nimelt ajal, mil see oli liisinguvõtja valduses, kuna hageja ei ole selgitanud, kes on alla kirjutanud 31. augustil 2004.a. koostatud üleandmisevastuvõtmise aktile. Hageja ei ole samuti tõendanud, et sõiduki kahjustused mõjutasid sõiduki
turuväärtust sedavõrd suures ulatuses, et turuhinna ehk 175 000 krooni suuruse hinna asemel tuli sõiduk võõrandada 145 000 krooni suuruse hinnaga. Hageja ei ole sõiduki väidetavate kahjustuste kõrvaldamiseks teostanud ühtegi remonttööd. Kuna hageja ei ole tõendanud, et sõiduki kahjustused mõjutasid selle turuhinda (ega tõendanud, millises ulatuses need turuhinda mõjutasid), siis tuleb lähtuda asjaolust, et sõiduk võõrandati alla selle turuhinna. Kui sõiduk oleks võõrandatud kasvõi hinnaga 165 000 krooni, oleks sellise hinna alusel olnud kaetud kõik hageja väidetavad kulutused (165 000 – sõiduki jääkmaksumus ehk 130 812.83 – „vara tagastamisega seotud kulud” ehk 10 684.32 – debitoorne võlgnevus ehk 11 599.81 = 11 903 krooni ja 04 senti). Seega on hageja ise jätnud selgelt tegemata kõik mõistlikud teod, mis oleksid kahju hüvitise nõude välistanud või muutnud nõude oluliselt väiksemaks. Kostjad leiavad, et ülaltoodu alusel tuleks hagiavaldus jätta täielikult rahuldamata. Kui aga kohus leiab, et hageja kahjuhüvitise nõue on põhjendatud, paluvad kostjad hüvitise suurust vähendada. Kostjad leiavad, et kui kõrvale jätta hageja enda tegemata teod, oleks hüvitise põhjendatud suuruseks 6 585 (kuus tuhat viissada kaheksakümmend viis) krooni ja 82 senti. Vastavas osas on kostjad teinud kohtumenetluse käigus hagejale ka ettepaneku kompromisslepingu sõlmimiseks. Ülalmärgitud summa koosneb kostja OÜ debitoorsest võlgnevusest liisinglepingu alusel alljärgnevalt: tasumata liisingmakse 2004.a. aprilli eest summas 3 911 (kolm tuhat üheksasada üksteist) krooni ja 94 senti; võlgnevus varasema liisingmakse eest summas 23 krooni ja 88 senti; tasumata liisingmaksed 21 päeva eest 2004.a. mais summas 2 650 (kaks tuhat kuussada viiskümmend) krooni. Hageja ei ole kostjate ülaltoodud arvestusele selgesõnaliselt vastu vaielnud, mistõttu tuleb lugeda, et hageja on ülaltoodud arvestuse õigeks võtnud. Kostja palub jätta hagiavaldus rahuldamata, hagiavalduse rahuldamisel vähendada välja mõistetava kahju hüvitise summat kuni summani 6 585,82 krooni ja jätta kohtukulud tervikuna hageja kanda. Hageja vastus kostja vastusele Hageja saatis kostjale 1 07. mail 2004.a. teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta. Nimetatud kiri postitati kostjale 1 tähitult 10. mail 2004.a, kuid AS tagastas juunis 2004.a. kirja Hagejale, kuna kostja 1 ei olnud läinud ühe kuu jooksul kirjale järgi. Lepingu üldtingimuste punktist 9.3. tulenevalt kõik poolte vahelised teated seoses liisingulepinguga esitatakse kirjalikult liisingulepingus toodud aadressidel või mõnel muul aadressil, mille üks pool on teisele poolele teatavaks teinud. Lepingu üldtingimuste punktist 3.5. tulenevalt oli kostjal 1 kohustus informeerida hagejat 7 tööpäeva jooksul aadressi muutmisest, kuid kostja 1 ei ole hagejat teavitanud oma asukoha vahetusest ning ka äriregistrisse ei ole kantud aadressi vahetust. Seega on hagejale ebaselge, millistel põhjustel ei ole kostja 1 käinud järgi 07. mail 2004.a. saadetud Lepingu ülesütlemise teatisel ning ka 29. oktoobril 2004.a. hageja poolt kostjale 1 postitatud teatisel. Ka viimatinimetatud teatis on tagastatud hagejale hoiutähtaja möödumisel. Samuti jäävad hagejale selgusetuks kostjate väited, et hageja ei ole saatnud kostjale 1 teatiseid lepingu ülesütlemise ning müügikahju kohta. Kuna kostja 1 ei käinud talle saadetud tähitud kirjal järgi ning ei olnud ka tasunud tekkinud osamaksete võlgnevust vabatahtlikult, siis luges hageja lepingu ennetähtaegselt lõpetatuks peale kostjale 1 07. mail 2004.a. saadetud teatise tagastamist hagejale AS poolt 2004.a. juunis. Alates 2004.a. märtsist ei ole kostja 1, ega ka kolmas isik tasunud liisingulepingu osamakseid vastavalt maksegraafikule, mistõttu oli hageja sunnitud kostjale 1 saatma teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta. Hagejal puudus igasugune õiguslik alus nõuda tasumata osamaksete tasumist kolmandalt isikult, kuna liisinguleping oli sõlmitud kostja 1 ja hageja vahel ning liisingulepingust tulenevalt kohustus kostja 1 tasuma liisingulepingu lisaks olevas maksegraafikus näidatud osamakseid. Ka Vara registreerimistunnistuse B-osal oli märgitud Vara kasutajaks vaid kostja 1. 2004.a. juuniks oli kostja 1 poolt tasumata osamaksete summa 11 599,81 Eesti krooni. Kuna kostja 1 ise Vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud palkama OÜ-u Vara tagastamiseks. Vara valdus õnnestus taastada 31. augustil 2004.a., mille kohta on koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise akt nr. XXX. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste punktile 8.2. ei tohi olla kostja 1 poolt üleantaval varal kahjustusi, kuid nimetatud aktilt on näha, et varal esinesid välised
kahjustused: esistange juhipoolne nurk avariiline, vasak küljepeegel defektiga, tagaukse spoiler defektiga. Kostjad on esitanud vastuse lisana väljavõtted internetiportaalist XXX, mille arhiiviandmete kohaselt on Varaga sarnaste mudelite ja väljalaske-aastatega sõiduautode turuväärtus vahemikus 165 000 – 175 000 krooni. Kuna Lepingu esemeks oleval varal olid vara üleandmisevastuvõtmise aktis nimetatud kahjustused, siis ei saa lähtuda vara tegeliku müügihinna kujunemisel internetiportaali XXX arhiiviandmetest, kuna kostjad ei ole tõendanud, et väljavõttes toodud sõiduautodel oleksid olnud samasugused kahjustused nagu varal ning täpselt samasuguste kahjustustega sõiduauto väärtus oleks olnud vahemikus 165 000- 175 000 krooni. Pärast vara valduse taastamist anti vara realiseerimiseks üle AS-ile, kes tegeleb nii uute kui ka kasutatud sõidukite müügiga ning kes on tunnustatud nii uute kui ka kasutatud sõidukite müüja. AS pidas vajalikuks teostada varale tehniline ülevaatus, teostada remont- ja elektritöid. Varale õnnestus ostja leida 2004.a. septembri lõpus, kellega sõlmiti uus liisinguleping 23. septembril 2004.a ning sellega luges hageja vara müüduks hinnaga, mis on näidatud ostja ja hageja vahel sõlmitud liisingulepingu punktis 1.3 (hind käibemaksuga 9 267,19 EUR-i, mis on ekvivalentne 145 000 Eesti krooniga). Hageja ei ole üheski oma vastuses väitnud, et OÜ (edaspidi kostja 1), oleks jätnud lepingut rikkudes teatamata oma asukoha muutusest. Hagejale on jäänud vaid selgusetuks, miks on OÜ juriidilisele aadressile saadetud tähitud kirjad tagastatud hoiutähtaja möödumisel. Ka OÜ on oma vastustes võtnud omaks, et tema juriidiline aadress ei ole muutunud ning ta oleks pidanud saama hageja saadetud kirjad kätte. Kostjate väide, et hageja ei ole teinud midagi, et kostja 1 saaks teada lepingu ülesütlemisest on põhjendamata ning paljasõnalised – hageja saatis tähitud kirja, mille saatmise tõendamiseks on esitatud ka väljastusteade. Ühtlasi pidi kostja 1 ette nägema, et kui Lepingu lisaks oleva maksegraafiku järgseid osamakseid ei tasuta, siis on Hagejal õigus Leping ennetähtaegselt lõpetada. Kostja 1 tunnistab ka oma viimases vastuses, et tal puudusid andmed, kelle käes oli Lepingu objektiks olev Vara. OÜ-le andis Vara üle AL ning mis põhjustel oli kostja 1 tema valdusse antud Vara valduse üle andnud AL ́le, peaks selgitama kostja 1 hagejale, mitte vastupidi. Põhimõtteliselt on kostja 1 tunnistanud, et ta ei olnud teadlik Lepinguga endale võetud kohustuste täitmata jätmisest, kuigi Lepinguga oli ta ometi võtnud endale kohustuse maksta maksegraafikus sätestatud osamakseid, tähitud postiga kirju kostjale 1 ei õnnestunud edastada, kuigi aadress oli õige ning kostja 1 ei olnud ka teadlik, kelle valduses oli temale üle antud Vara. Nimetatud faktid ei anna tunnistust piisavast hoolsusest Lepingu täitmisel ning heaperemehelikust käitumisest Vara valduse teostamisel. OÜ arvel on märgitud auto number mis tagastatakse, kuna kui sinna märgitaks lihtsalt auto mudel, siis ei oleks ju eristatav, millise auto tagastamise eest arve esitatakse. Nimetatud arvel oli kahe auto number, mille tagastamise eest arve esitati, kuid hageja ei pea vajalikuks avalikustada teise auto numbrit, kuna arvelt on näha, millise registreerimismärgiga vara tagastati ning hind ühiku kohta, mis on 2 500,00 Eesti krooni (käibemaksuta). Samuti esitas hageja koos oma eelmise vastusega, kõik arved, mis on seotud Vara realiseerimisega (Vara tagastamine, tehniline ülevaatus, remonttööd, sõiduki realiseerimise eest makstav tasu). Kõikide arvete juures on ka hageja konto väljavõtted, mis näitavad, et hageja on nimetatud arved tasunud. Hageja ei ole väitnud, et liisinguleping loeti üles öelduks 14 päeva möödumisel alates 7. maist. Oma eelmises vastuses ütles hageja, et luges liisingulepingu lõppenuks juuni lõpus 2004.a. kui AS tagastas hagejale kostjale 1 saadetud lepingu ülesütlemise teatise. Täpsustuseks võib öelda, et 14 päeva peale seda, kui hagejale oli teatis AS poolt tagastatud. Hageja jääb oma nõude juurde. Kohtu põhjendused TsMS § 436 lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohus, kuulanud ära hageja ja kostjate esindajate seletused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele.
Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 02.06.2003.a. sõlmiti hageja ja kostja 1 vahel liisinguleping, mille esemeks oli sõiduauto XXX, tehasetähis XXX, ehitusaasta XXX (t lk 9-13). Lepingust tulenevalt kohustus hageja omandama vara OÜ-lt ja andma selle lepingu perioodiks kostja 1 valdusesse ja kasutusse, kostja 1 kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (t lk 14). Kostja 1 rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed. Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingu ennetähtaegne lõpetamine oli lubatud (kas liisingulepingu ülesütlemise teatise mittekättesaamine õigustab hagejat leping üles öelda), millise perioodi eest ja kuidas on arvutatud liisingmakseid ning vara realiseerimise ja tagastamisega seotud kulutused, milline oli vara seisukord selle üleandmisel, kas varal olid tekkinud kahjustused ning milline oli vara väärtus selle realiseerimisel. Liisingulepingu sõlmimisega tekkisid AS-i ja kostja 1 vahel kohustused. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 4 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja öelda lepingu üles. Kohtule esitatud liisingulepingu üldtingimuste p 7.1.2 ja p 7.1.5 sätestavad hageja õiguse leping üles öelda, kui kostja 1 on jätnud kolme üksteisele järgneva liisingu osamakse või kahe või ühe viimase osamakse tasumata või on neid tasunud mittetäielikult või kui kostja 1 hoiab kõrvale liisingulepinguga enesele võetud kohustuste täitmisest ning jätab need täitmata ka pärast hageja korduvat meeldetuletust. Seoses asjaoluga, et kostja 1 jättis tasumata rendimaksed, saatis hageja kostjale 1 teatise lepingu ülesütlemise kohta (t lk 17). Kostja 1 väidab, et tema ei ole hagejalt teatist liisingulepingu ülesütlemise kohta kätte saanud, mistõttu ei olnud ta teadlik hageja soovist liisinguleping üles öelda. Kohtule esitatud tõenditega on kindlaks tehtud, et nimetatud teatis on kostjale 1 edastatud, kuid tagastas selle hagejale hoiutähtaja möödumisel (t lk 59), kuna kostja 1 ei läinud teatisele ühe kuu jooksul järgi. Eeltooduga on tõendatud, et hageja on küll üritanud kostjale 1 teatist edastada, kuid asjaolu, et kostja 1 nimetatud teatisele järgi ei läinud, ütles hageja lepingu erakorraliselt üles. Kuna hageja oli teadlik, et kostja 1 ei saanud teatist kätte, leiab kohus, et hageja oleks pidanud proovima muid kättetoimetamise viise, kuidas kostjani 1 nimetatud teatist toimetada. Kohtule esitatud liisingulepingust nähtub, et kostja 1 kontaktideks on märgitud peale aadressi veel emailiaadress kui ka telefoninumber. Samuti nähtub käenduslepingust kostja 2 elukoht, telefoninumber kui ka e-mailiaadress. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste p-le 9.3 võidakse kiireloomulistel juhtudel teated edastada faksiga või e-postiga. Seega jääb kohtule arusaamatuks, miks hageja ei üritanud nii kostjale 1 kui ka kostjale 2 nimetatud teatist kätte toimetada muul viisil. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et hageja ei ole kostja 2 e-maili teel (t lk 46-49) ja tähitud kirjana (t lk 50) tehtud järelepärimistele vastanud, millest võib järeldada hageja huvi puudumist vaidlus lahendada heas usus läbirääkimiste teel. Vastavalt VÕS § 6 lg-le 1 peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt, samuti liisingulepingu p 17.1 kohaselt peavad pooled tegema kõik endast oleneva, et lahendada kõik tekkivad vaidlused heas usus läbirääkimiste teel. Pooled vaidlevad ka selle üle, millise perioodi eest ja kuidas on arvutatud välja debitoorse võlgnevuse summa. Liisinglepingu üldtingimuste (t lk 18-20) p 7.2 seadis liisinguandjale kohustuse teatada liisinguvõtjale liisinglepingu lõpetamisest ette 14 kalendripäeva. Kuna teatis liisingulepingu ülesütlemise kohta edastati kostjale 07. mail 2004.a., siis saab lepingu ülesöelduks lugeda alates 21. maist 2004.a. VÕS § 195 lg 2 kohaselt, kui lepingupool võib lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Seega oli kostja 1 alates 21. maist 2004.a. vabastatud liisingumaksete tasumise kohustustest ning 2004.a. mai eest on kostja 1 kohustatud tasuma 21 päeva eest ehk 2650,00 krooni. Samuti on kostja 1 nõus tasuma liisingumakseid 2004.a. aprilli eest summas 3911,94 krooni ja võlgnevus varasema liisingumakse
eest summas 23,88 krooni (kokku 6585,82 krooni). Kuna ka hageja ei ole nimetatud arvestusele vastu vaielnud, lähtub kohus antud summast võlgnevuse välja mõistmisel. Samuti jäi kostjale 1 arusaamatuks, milles seisnevad vara realiseerimise ja tagastamisega seotud kulutused. Hageja väide, et kostja 1 ise vara ei tagastanud, mistõttu oli hageja sunnitud palkama OÜ vara tagastamiseks, on alusetu, kuna hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostja 1 poole pöördunud palvega vara tagastamiseks ja kostja 1 oleks sellest keeldunud. Seega ei ole põhjendatud kostjalt 1 välja mõista tagastamisega seotud kulutusi. Kohus leiab, et kui hageja oleks üritanud muul viisil kostjale 1 kui ka kostjale 2 ehk käendajale teatist edastada ja vastanud ka kostjate kirjadele ning kui ka seejärel poleks hageja vara oma valdusse saanud, oleks hageja olnud õigustatud palkama OÜ i. VÕS § 139 lg 1 kohaselt, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama kohaldatakse ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Ka Riigikohus on rõhutanud, et kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb arvestada ka seda, kas võlausaldaja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada (Riigikohtu 25. aprilli 2006.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-127-06). Hageja peab hea usu põhimõttest lähtuvalt tegema omalt poolt kõik mõistliku, et talle kahju ei tekiks. Kohus leiab, et kuna hageja ei üritanud muul viisil kostjatele teatist edastada ega ei vastanud ka kostjate kirjadele, loeb kohus, et hageja ei soovinud kostjatega tekkinud arusaamatust lahendada, seega ei teinud hageja omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostjad ei ole kohustatud hagejale hüvitama vara realiseerimisega seotud kulutusi. Samuti jääb selgusetuks, kas varale oli vajalik teostada ülevaatus, remondi- ja elektritööd. Vara seisund lepingu lõppemisel on fikseeritud üleandmise-vastuvõtmise aktiga (t lk 67). Aktis on fikseeritud vara puudustena vasaku küljepeegli ja tagaukse spoileri defekt ja avariiline esistange juhipoolne nurk. Antud aktilt nähtub, et vara üleandjaks ei ole olnud kostja 1. Kuna kostja 1 ei ole nimetatud sõidukit üle andnud ega aktile alla kirjutanud, ei ole tõendatud, et nimetatud kahjustused tekkisid ajal, mil vara oli kostja 1 valduses. Seetõttu leiab kohus, et hageja ei ole õigustatud kostjalt 1 välja mõista aktis fikseeritud puudusi. Hageja väide, et kostja 1 on kohustatud tasuma ka elektrilisi või sõiduki signalisatsiooniga seotud puudusi ei ole põhjendatud. Aktis ei ole fikseeritud nimetatud puudusi. Hageja oli kohustatud kontrollima vara vastavust üldtingimuste p 8.2 sätetele, mille kohaselt peab vara olema samas komplektsuses ja tal ei tohi olla kahjustusi. Kohus on seisukohal, et hagejal tulnuks need puudusena fikseerida vara tagastamise päeval vara üleandmise-vastuvõtmise aktis. Poolte vahel sõlmitud liisingulepingu üldtingimuste p 7.3. nägi ette, et kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles liisinguvõtja süülise käitumise tõttu, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kannab seoses lepingu ülesütlemisega. Kuna hageja ei ole tõendanud, et vara üleandmisel olid vajalikud elektri- ja signalisatsiooniga seotud tööd, leiab kohus, et selles osas tuleb jätta hageja kulutused välja mõistmata. Hageja on esitanud nõude vara realiseerimiseväärtuse ja võlgnevuse vahe hüvitamiseks. Pooled vaidlevad selle üle, et mis hinnaga vara oleks pidanud võõrandama. Kohtule esitatud liisingulepingust (t lk 73-74) nähtub, et vara võõrandati hinnaga 9267,19 EUR-i, mis on ekvivalentne 145 000 krooniga. Kostja 1 poolt esitatud internetiportaali XXX andmetest nähtub, et nimetatud vara turuhind 2004. a. sügisel oli 165 000 – 175 000 krooni. Hageja väide, et sõidukil olid tagastamise hetkel kahjustused, mis mõjutasid sõiduki müügihinda, on põhjendamata. Hageja ei ole tõendanud, et nimetatud kahjustused tekkisid ajal, mil vara oli kostja 1 valduses. Samuti ei ole hageja põhjendanud, miks sõiduki kahjustused mõjutasid turuväärtust umbes 30 000 krooni võrra.
Käendaja on sõlminud hagejaga lepingu liisinguvõtja kohustuste täitmise tagamiseks (t lk 26-27). VÕS § 142 lg 1 järgi vastutab käendaja solidaarselt põhivõlgniku kohustuse täitmata jätmisel. Seega tuleb kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista 6585,82 krooni. Kohtukulude jaotus TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. 05.04.2006.a. kostja vastuses hagejale tegid kostjad hagejale ettepaneku lõpetada käesolev vaidlus kompromissi teel, kuid hageja ei nõustunud sellega. Seetõttu jätta kõik menetluskulud tervikuna hageja kanda. TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Lukiina Vismann Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.