Asjaõigus › Korteriomandi ja kaasomandi asjad

2-16-16959 TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS § 429 lg 1 näeb ette, et hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab avaldusest loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Avaldaja on avaldusest loobunud enne avalduse kohta tehtud lahendi jõustumist ja esitanud selleks vastava avalduse. Loobumise avaldus tuleb vastu võtta. Kohus leiab, et loobumine on põhjendatud ja eesmärgipärane, sest avaldaja nõue on täidetud kohtuväliselt ja kinnistusraamatusse on kõik soovitud kanded tehtud. Seetõttu puudub vajadus avaldust sisuliselt lahendada. Kohus selgitab menetluse lõpetamise õiguslikke tagajärgi: TsMS § 432 näeb ette, et kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 märgib kohus menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Esmalt märgib kohus, et üldreeglina kannab hagita menetluses menetluskulud avaldaja, kuivõrd tema huvides lahend tehakse. Ka käesolevalt on kohus asja menetlenud just avaldaja soovil ja tema huvides. Erandina üldreeglist on kohtule antud võimalus määrata menetluskulude jaotus kindlaks teisiti, kui see on asjaolusid arvestades õiglane või on menetlusosaline esitanud põhjendamatuid väiteid, taotlusi jne- st kui menetlusosalise tegevuse tõttu menetluses on tekkinud täiendavaid menetluskulusid. Seega saab kohus menetluskulude jaotuse kindlaks määrata teisiti üksnes siis, kui asjaolud annavad selleks alust. Kohtu hinnangul tuleb käesolevas asjas lähtuda üldreeglist, st menetluskulud jätta avaldaja kanda. Kohu on seisukohal, et puudutatud isik ei ole menetluses esitanud taotlusi või avaldusi, mis oleks tinginud täiendavate ja ebavajalike menetluskulude teket. Seega ei saa nimetatud alusel kalduda üldreeglist kõrvale. Kohus leiab, et menetluskulude avaldaja kanda jätmine ei ole avaldaja suhtes ebaõiglane. Nimelt on just avaldajal olnud siiski huvi saada kinnistuid puudutavad nõusolekud ja nende mitteandmine kohtuväliselt on puudutatud isiku õigus, sest kinnistu kaasomanikul on õigus oma tahet vabalt kujundada ja seda on puudutatud isik käesolevalt teinud. Asjaolu, et puudutatud isiku tahe ei ole ühtinud avaldaja tahtega, ei ole ebaõiglane, kuigi on viinud kohtumenetluseni. Kohus märgib siinjuures veel järgmist. Kohtule tundub eluliselt usutav puudutud isiku selgitus, et ta ei saanud aru, mida avaldaja temalt soovis ja seetõttu ka keeldus. Nimelt ei suutnud avaldaja ka kohtule pikema aja jooksul esitada oma nõuet korrektselt: avalduse esitas ta 10.11.2016, kuid

2-16-16959 kohus sai avalduse menetlusse võtta alles 20.01.2017. Avaldaja ei suutnud üle kahe kuu formuleerida ja kohtule esitada oma selget ja täpset avaldust, mistõttu kavandas kohus ka korraldav istungi pidamist, mis aga tuli ära jätta, sest avaldaja esindaja, kes kohtule reaalselt menetlusdokumente koostas, teatas, et ta ei saa istungil osaleda. Kohus ei pidanud mõistlikuks pidada istungit avaldaja endaga. Avaldaja esitas korrektse avalduse kohtule alles seejärel, kui kohus oli soovitanud avaldajal konsulteerida notariga. Seega alles notari poolt vajalike toimingute ette valmistamise ja tõestamise järel sai avaldajale endale selgeks, milliseid tahtevaldusi tal oma eesmärgi saavutamiseks vaja läheb- ise ta ei suutnud neid täpsustada ja formuleerida. Eeltoodu tõttu on kohtul põhjust arvata, et avaldaja ei suutnud oma tahet ja selleks vajalikke tegevusi arusaadavalt selgitada ka puudutatud isikule. Oluline on, et tegemist oli ilmselt ka keelbarjääriga. Seetõttu ei saa väita, et puudutatud isik I oli nõudest täielikult teadlik ja oma põhjendamatu keeldumisega põhjustas avalduse esitamise kohtusse. Ükski isik ei anna oma nõusolekut, veel vähem notariaalset nõusolekut, tehingute tegemiseks, mille sisust ta aru ei saa. Kohus selgitas puudutatud isikule I kohtuistungil tõlgi abiga nõude sisu ja olemust ning seda, kuidas nõue temaga seondub. Puudutatud isik I mõistis kohtu selgitusi, ei esitanud enam ühtegi vastuväidet ja andis seejärel ka vabatahtlikult notariaalse nõusoleku. Avaldaja ei ole kohtu hinnangul piisavalt pingutanud, et asi oleks lahenduse saanud kohtuväliselt. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kohtusse pöördumine ei olnud tingitud puudutatud isiku pahatahtlikkusest või soovist avaldajat kahjustada vaid pigem kommunikatsiooni puudulikkusest, mis takistas puudutatud isikul oma tahet objektiivselt kujundada. Nimetatus ei saa aga süüdistada puudutatud isikut vaid isikut, kellel oli tehingu tegemise vastu huvi ja seega ka aktiivne selgituskohustus. Kohus leiab, et käesolevalt ei ole kohaldatav ka TsMS § 168 lg 6, sest kuigi avaldaja võttis avalduse kohtus õigeks ja täitis nõude, ei esine olukorda, kus avalduse esitamine oli põhjustatud puudutatud isiku tegevuse tõttu. Seega jäävad avaldaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.