Võlaõigus › Töövõtulepingud

1(7)

2-16-126084 Kohus selgitab, et lähtuvalt hagihinnast, mis jääb põhinõudelt alla 2000 euro ning koos kõrvalnõuetega alla 4000 euro, ja vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1, menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMSs sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 1 sätestatud lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks. Kui menetlusosaline leiab, et maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit, on pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse tervikteksti apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotluse esitamise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hageja nõue ja väited Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks tulenev võlgnevus 191,76 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 19. oktoobril 2015 töövõtulepingu nr 985430. Hageja lõpetas kokku lepitud töö tähtaegselt ja esitas 05. jaanuaril 2016 vastavalt lepingu p-le 8.6. kostjale arve nr 8641 summa 2539,24 eurot tasumiseks. Tasumise tähtajaks oli lepingu p.8.6 kohaselt 35 päeva arve esitamisest. Arvel märgitud summa muutus sissenõutavaks 09. veebruaril 2016. Kostja lepingust tulenevat tasu maksmise kohustust kohaselt ei täitnud, kostja tasus võlgnevuse osaliselt, mitme erineva maksega. Seisuga 01. november 2016 võlgnes kostja hagejale 269,62 eurot põhinõudena ja 191,76 eurot sissenõutavaks muutunud viivistena. Hageja arvestas viivist kooskõlas lepingu p-ga 8.6. määras 0,15% päevas tasumata summalt. Kokku moodustas viivis perioodi 09. veebruar 2016 kuni 01. november 2016 eest 191,76 eurot. Kostja maksis hagejale 02. novembril 2016 võlgnevuse katteks 200 eurot ja 24. novembril 2016 veel 69,62 eurot. Hageja luges kostjalt 02. novembril 2016 ja 24. novembril 2016 laekunud osamaksete, kokku 269,62 eurot, arvelt esmalt tasutuks sissenõutavaks muutunud viivised 191,76 eurot ning ülejäänud 77,86 euro arvelt vähendas põhinõuet. 2(7)

2-16-126084 Hageja väitel on kostjal töövõtulepingust nr 985430 tulenev põhikohustus täitmata kokku 191,76 euro ulatuses, viivise nõue on rahuldatud. Hageja leiab, et kostjal on 19. oktoobri 2015 töövõtulepingust nr 985430 tulenev raha maksmise kohustus ning palub välja mõista kostjalt hageja kasuks 191,76 eurot. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ja tunnistada kohtuotsus viivitamatult täidetavaks. Kostja vastuväited Kostja hagi õigeks ei võta ja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et hageja arvestus ei vasta tegelikkusele. Arve nr 8641 tasumisel märkis kostja sõnaselgelt, et tasutakse põhinõue mitte aga viivis. Kostja on täies ulatuses tasunud põhivõlgnevuse ning hageja ei saa kostja poolt makstud summade arvelt katta viivisnõuet. Kostjale ei ole arusaadav, kas hageja nõuab kostjalt viivised või põhinõude tasumist. Kostja leiab, et hagejal puudub õigus nõuda kostjalt viivised. Hageja ei ole esitanud kostjale ühtegi ei võlgnevuse ega ka arvestatud viiviste tasumise nõuet. Kostja esitas 27. mail 2016 hagejale võlgnevuse tasumise graafiku, milles pakkus võlgnevuse tasumiseks ajakava. Hageja kinnitas kostja poolt esitatud graafiku ning ei ole esitanud nimetatud graafiku ega graafikus nimetatud summade peale vastuväidet. Nii enne kui ka peale kokkuleppe sõlmimist ei ole hageja esitanud kostjale viivisnõuet. Hageja ei ole mõistliku aja jooksul teatanud kostjale viivise nõudest. Sel põhjusel leiab kostja, et puudub hagejal õigus esitada viivisnõude kostja vastu. Kostja leiab, et hageja kohustuse määramise viisi õigus läheb temale üle, kui kostja ei ole enne arve tasumist või mõistliku aja jooksul pärast arve tasumist määranud, millise kohustuse ta täidab. Kostja on seisukohal, et hageja pidi kostjale mõistliku tähtaja jooksul peale kohustuse täitmist oma määramisest teatama. Hageja seda ei teinud. Seega tuleb käesoleval juhul lähtuda kostja poolt tehtud määramisest, s.o sellest, et tasu maksmine toimus arve nr 8461 katteks, s.o arvest nr 8461 tuleneva põhinõude, mitte aga viivisnõude katteks. Juhul, kui makse tegemisel kostja ei märkinud, et tasutakse arve nr 8461, siis tekiks hagejal õigus endal määrata, mille kohustuse katteks arvestatakse kostja poolt tasutud summad. Alternatiivsel leiab kostja, et hageja poolt esitatud viivisnõude on ebamõistlikult suur, sh võttes arvesse kostja poolt kohustuste täitmise ulatust, olenemata sellest, kas tegemist on lepingus kokkulepitud või seadusest tuleneva viivisemääraga, mistõttu palub kostja vähendada võimalikku viivisnõuet kostja vastu. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Hageja märgib, et poolte vahel on sõlmitud töövõtu lepingu nr. 985430, mille alusel on väljastatud arve nr 8461, mis on aluseks nii põhikohustuse kui ka viivisintressi tasumise kohustusele, ei saa lugeda arve selgitusse lisatud märget „arve nr 8461“ võlgniku otsese või kaudse tahteavalduse väljenduseks, näitamaks millist konkreetset samast arvest tulenevat nõuet võlgnik soovib täita. Võlgnik ei või võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks VÕS § 88 lg 8 sätestatust erinevat järjekorda. Alusetu on kostja väide, et hagejal puudub õigus nõuda viiviseid. Hageja esindaja koostatud 26. mai 2016 E-kirjast nähtub, et hageja nõudis lisaks tasumata põhikohustisele ka lisakohustuste täitmist. Kostja esitas 27. mail 2016 põhikohustuse tasumise ajagraafiku, millest ta kinni ei pidanud ja hageja oli seetõttu sunnitud pöörduma kohtusse juba nii põhikohustuse kui viivisintressi sissenõudmiseks, mis oli seisuga 01. novembriks 2016 põhinõude summas 269,62 eurot ja 3(7)

2-16-126084 kõrvalkohustuse 191,76 eurot (arvestusega 0,15% päevas 19. veebruarist 2016 kuni 01. novembrini 2016). Põhinõude täitmise ajagraafikuga ei ole pooled loonud uut iseseisvat nõuet, ega leppinud kokku kõrvalnõuetest loobumist. Kostja poolt esitatud alternatiivnõue, vähendada viivise nõuet, ei ole põhjendatud. Viivis on poolte vahel kokku lepitud lepingu punktis 8.6. ja ei ole oma olemuselt, s.o 0,15% päevas tasumata summalt, ebamõistlikult suur.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hageja nõudeks on välja mõista kostjalt töövõtulepingust tulenev võlgnevus 191,76 eurot. Kostja hagi õigeks ei võta ja vaidleb hagile vastu. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja sõlmisid 19. oktoobril 2015 töövõtulepingu nr 985430. Hageja esitas 05. jaanuaril 2016, vastavalt lepingu p-le 8.6., kostjale arve nr 8641 lepingust tuleneva tasu 2539,24 euro maksmiseks. Kogu summa tasumise tähtajaks oli lepingu p.8.6 kohaselt 35 päeva arve esitamisest. Arvel märgitud summa muutus sissenõutavaks 09. veebruaril 2016. Kostja tasus võlgnevuse osaliselt, mitme erineva maksega. Kostja on arve nr 8641 alusel maksnud hagejale 05. veebruaril 2016 summa 750 eurot, 16. veebruaril 2016 summa 750 eurot, 06. juunil 2016 summa 519,62 eurot, 11. augustil 2016 summa 250 eurot, 02. novembril 2016 summa 200 eurot ja 24. novembril 2016 summa 69,62 eurot, kokku 2539,24 eurot (t.l.-51-53). Lepingu p-s 8.6. on pooled kokku leppinud viivise tasumise kohustuse arve alusel raha maksmisega viivitamise puhuks viivisemääraga 0,15% päevas tasumata summalt. Hageja väitel on kostjal tasumata lepingust tulenev tasu (põhinõue) 191,76 eurot, kuna hageja arvestas kostja poolt tasumisega viivitamise eest kostjale viiviseid kokku 191,76 eurot. Arvestatud viiviste katteks arvestas hageja kostja poolt 02. novembril 2016 ja 24. novembril 2016 makstud summadest maha 191,76 eurot, mille tõttu on kostjal tasumata põhinõue samas ulatuses 191,76 eurot. Kostja esitas vastuväite, et hagejal ei olnud õigust kostja makstud summadest arvestada maha viiviseid, kuna kostja oli maksekorraldustel määranud, et raha makstakse arvel nr 8641 märgitud kohustuse täitmiseks, mitte aga viivise tasumiseks. Kohus järeldab, et pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal oli õigus iseseisvalt määrata, milliste kohustuste, kas põhikohustuse või viivise täitmiseks kostja raha maksis või mitte. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Sama paragrahvi lg 9 kohaselt ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Kohus on seisukohal, et VÕS § 88 lg 8 on erinormiks kõrvalkohustuste (sealhulgas viivisintressi ehk viiviste) osas ja seega ei saa kostja kui kohustatud isik määrata, kas raha on makstud põhikohustuse või viivise katteks. Viiviste osas ei kehti VÕS § 88 lg 1 sätestatud võlgniku õigus määrata, kas ta maksab raha põhikohustuse või viivise kohustuse täitmiseks. Võlgnik saab määrata kohustuste täitmise järjekorra vaid erinevate põhikohustuste osas. VÕS § 88 lg 8 ja lg 9 eesmärk 4(7)

2-16-126084 on kaitsta võlausaldajat sellega, et võlgnik ei saaks määrata makstud raha põhivõla tasumiseks, jättes sealjuures viivised maksmata. Kohus leiab, et hageja poolt kostja makstud raha arvestamine esmalt viiviste katteks on seaduslik ja põhjendatud. Kohus nõustub hageja esitatud viivise arvestusega (t.l.-20) ja ei pea vajalikuks seda korrata. Viivis perioodi eest alates 09. veebruarist 2016 kuni 01. novembrini 2016 moodustab 191,76 eurot. Kostja vastuväiteid viivise arvutamise osas ega omapoolset arvutuskäiku ei esitanud. Kostja esitas vastuväite, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt viivise tasumist, kuna hageja ei ole eelnevalt esitanud kostjale viivise nõuet. Kostja kooskõlastas hagejaga raha maksmise graafiku ja sealjuures hageja viivist kostjalt ei nõudnud. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise nõude õigus tekib hagejal kui võlausaldajal alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Vaidlust ei ole, et arvest nr 8641 tulenev raha maksmise kohustus muutus sissenõutavaks 09. veebruaril 2016. Seega, kui kostja raha maksmisega viivitab, on hagejal õigus alates nimetatud kuupäevast arvestada viivist vastavalt lepingu p-le 8.6. Kostjat ei vabasta viivise tasumise kohustusest ka asjaolu, et pooled leppisid hiljem kokku võlgnevuse tasumiseks maksegraafiku. Kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmine võlgnikule ei vabasta võlgnikku viivise maksmise kohustusest. Samuti ei näe seadus ette, et hageja peaks kostjale teatama viivise arvestamise kavatsusest. Viivise nõudmise õigus on poolte vahel kokku lepitud töövõtulepingus. Asjaolu, kas hageja teatas kostjale viiviste arvestamisest või mitte, ei mõjuta hageja õigust nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel kostjalt viivist. Kohus viitab, et poolte kirjavahetuses (t.l.-74-76) on hageja 24. mai 2016 E-kirjas kostjale märkinud, et võlasumma arve nr 8641 tasumata jätmisest moodustab 1039,24 eurot (ilma viiviste ja käibemaksuta), millest saab järeldada, et hageja ei olnud loobunud viivise nõudmisest. Kohus ei tuvastanud, et hageja oleks viivise nõude esitamisel käitunud vastuoluliselt või muul viisil hea usu põhimõtte vastaselt ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist. Kostja on palunud vähendada viivise nõuet, kuna viivis on ebamõistlikult suur. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega. Lähtuvalt VÕS § 113 lg 8 võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Vastavalt VÕS § 162 lg 3, leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupool ei või leppetrahvi vähendamist nõuda pärast seda, kui ta on leppetrahvi tasunud. Kohus tuvastas, et hagejal oli õigus kostja poolt makstud raha arvestada esmalt viiviste katteks, seejärel aga põhinõude vähendamiseks, ning seega tuleb lugeda, et kostja on viivise 191,76 eurot hagejale tasunud. Kuna kostja on viivise hagejale tasunud, ei saa kostja nõuda viivise vähendamist.

5(7)

2-16-126084 Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 191,76 eurot töövõtulepingust nr 8641 tuleneva põhivõlgnevuse katteks. Hagi hind Hageja nõudeks on välja mõista kostjatelt hageja kasuks võlgnevus 191,76 eurot. Lähtuvalt TsMS § 124 lg 1, raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Kohus leiab, et hagihind moodustab 191,76 eurot. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /--/. Kohus rahuldas hagi ja seega jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 162 lg 2 alusel tuleb kostjal hüvitada hagejale ka kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, sealhulgas TsMS § 144 p-s 1 sätestatud esindaja kulud. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 ning § 177 lg 1 p 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja nimetab enda menetluskuludeks (t.l.-83) maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv 45 eurot, täiendav riigilõiv hagimenetluses 30 eurot, kokku 75 eurot, ja osutatud õigusabiteenuste maksumus maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise ja esitamise eest 35 eurot, hagiavalduse koostamise ja kohtule esitamise eest, ajakulu kaks tundi, kokku 200 eurot, hageja vastuse kostja seisukohtadele koostamise ja kohtule esitamise eest, ajakulu 1,5 tundi, kokku 150 eurot ja hageja seisukohta kostja menetluskuludele osas koostamine, ajakulu 0,5 tundi, kokku 50 eurot; kokku õigusabi kulud 435 eurot. Kostja esitas hageja menetluskulude osas vastuväite, et arvestades hagi hinda, on hageja õigusabi kulud ülemäära suured. Kohus leiab, et hageja menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud osaliselt. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasutakse hagilt hinnaga kuni 350 eurot hagiavalduse esitamisel riigilõivu 75 eurot. Hageja on maksekäsu kiirmenetluse avalduselt tasunud riigilõivu 45 eurot (t.l.-6). Pärnu Maakohtu 19. detsembri 2016 kohtumäärusega anti maksekäsu kiirmenetluse avaldus üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Vastavalt TsMS § 172 lg 9 kolmandale lausele arvatakse asja edasisel lahendamisel hagimenetluses maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. Hagiavalduselt on hageja maksnud täiendavalt riigilõivu 30 eurot (t.l.-40). Kohus leiab, et hagiavalduse esitamisel hageja poolt tasutud riigilõiv 75 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu. Vastavalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 6(7)

2-16-126084 Kohus tuvastas, et hageja lepinguline esindaja on muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja nimetab õigusabi kuludeks ehk kuludeks lepingulisele esindajale kokku 435 eurot (KM-ta). Hageja esindaja tunnitasu määraks on 100 eurot (KM-ta), mis on mõistliku suurusega. Menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ning asja keerukust arvestades leiab kohus, et vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista, peab jääma ligilähedaselt tsiviilasja hinna 191,76 eurot piiresse, s.o 200 eurot. (v.t Riigikohtu tsiviilkollegiumi

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.