Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. aprill 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-6197
Tsiviilasi
Tallinn RE OÜ hagi LM vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 3. juuli 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik, Tallinn RE OÜ apellatsioonkaebus, 2583,26 eurot LM apellatsioonkaebus, 5021,42 eurot tsiviilasja hind Menetlusosalised esindajad
ja
Kohtuistungi toimumise aeg
nende Hageja Tallinn RE OÜ (registrikood 11709078), lepinguline esindaja vandeadvokaat Robert Sarv Kostja LM (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Hannes Toodu 28. märts 2017. a
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 3. juuli 2015. a otsus osas, millega maakohus rahuldas lepingujärgse viivisenõue põhinõudelt ja jättis rahuldamata nõude kommunaalteenuste võlgnevuse 831,45 euro ja sellelt arvestatud viivise saamiseks. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hageja viivisenõue üüritasu võlgnevuselt seadusjärgses määras ning hageja nõue kommunaalteenuste võlgnevuse 831,45 euro ja sellelt arvestatud seadusjärgses määras viivise saamiseks. Samuti teha uus otsus menetluskulude jaotuse osas.
3.2.Mõista LM-lt Tallinn RE OÜ kasuks välja üüritasu võlgnevus 1422,32 eurot ja sellelt arvestatud otsuse tegemise hetkeks (s.o 17. aprilli 2017. a seisuga) sissenõutavaks muutunud viivis 270,80 eurot ning viivis alates 18. aprillist 2017. a võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude (1422,32 eurot) tasumata osalt kuni kohustuse kohase täitmiseni.
3.3.Mõista LM-lt Tallinn RE OÜ kasuks välja kommunaalteenuste võlgnevus 831,45 eurot ja sellelt arvestatud otsuse tegemise hetkeks (s.o 17. aprilli 2017. a seisuga) sissenõutavaks muutunud viivis 132,43 eurot ning viivis alates 18. aprillist 2017. a võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude (831,45 eurot) tasumata osalt kuni kohustuse kohase täitmiseni.
3.4.Jätta menetluskulud 41,1 % ulatuses hageja kanda ja 58,9 % ulatuses kostja kanda.
4.Tallinn RE OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.LM apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta 41,1 % ulatuses hageja kanda ja 58,9 % ulatuses kostja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja menetluse käik
1.Tallinn RE OÜ (hageja) esitas 23. aprillil 2015. a Harju Maakohtule LM (kostja) vastu hagi, milles palus välja mõista üürilepingust tuleneva põhivõlgnevuse 2253,77 eurot, viivise 1653,73 eurot ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel viivise põhinõudelt 0,5% päevas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja ta esitas ka menetluskulude nimekirja.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 23. aprillil 2014. a Tallinnas asuva eluruumi üürilepingu tähtajaga 31. august 2014. a. Lepingu lõppemise päeval kostja eluruumi valdust hagejale üle ei andnud ning jätkas eluruumi kasutamist. Seega muutus üürileping tähtajatuks ning kostja kohustus tasuma hagejale makseid üürilepingus kokku lepitud tingimustel. Kostja andis eluruumi ning sisustuse valduse hagejale üle
23.veebruari 2015. a üleandmisaktiga.
3.Kostja ei ole hagejale tasunud tähtaegselt üüri 1422,32 eurot, tarbitud kommunaalteenuste eest kokku 831,45 eurot (kuni 23. veebruarini 2015. a) ning viivist.
4.Üürilepingu p 2.7 järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist arvestusega 0,5% tasumata summast päevas. Kuna hageja on pidanud kõik kommunaalteenuste võlad ise tasuma ning kandma teenusepakkujate ees viivise tasumise kohustust, on hagejal õigus nõuda kostjalt üürilepingu p-s 2.7 sätestatud viivise tasumist. Viivise arvestamise alguspäevaks tuleb pidada iga vastava arve tasumise tähtaega. Eeltoodust tulenevalt on kostja kohustatud tasuma hagejale viivist hagiavalduse esitamise seisuga
1656 eurot 73 senti. Hageja nõuab kostjalt viivist ka TsMS § 367 alusel 0,5% päevas põhinõudelt alates kohtuotsuse tegemisest kuni nõude täitmiseni. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu. Üürileping ei muutunud tähtajatuks. Kostja pöördus korduvalt hageja poole, kuid hageja pöördumistele ei reageerinud. Kommunaalteenuste tasu nõude asjaolud ei ole selged nii arvestuse osas kui ka seetõttu, et arved on esitatud kolmandatele isikutele, mitte hagejale. Viivisekokkulepe (määras 0,5% tasumata summast päevas) on tühine lepingutingimus. Maakohtu otsus
6.Harju Maakohus rahuldas 3. juuli 2015. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2844,64 eurot, sh põhivõlgnevus 1422,32 eurot ja viivis 1422,32 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kommunaalteenuste võlgnevuse 831,45 euro ja sellelt arvestatud viivise saamiseks. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 0,5% põhinõudest (1422,32 eurot) päevas alates 4. juulist 2015. a kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, v.a hageja tasutud riigilõivu, ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 237,50 eurot tasutud riigilõivu katteks.
7.Maakohus hindas tõendeid ning leidis, et üürileping muutus pärast 31. augustit 2014. a tähtajatuks.
8.Hageja kinnitusel ei ole kostja tasunud ajavahemiku eest 1. septembrist 2014. a kuni
23.veebruarini 2015. a üüri 1717,32 eurot. Kostja ei ole vaielnud vastu selle ajavahemiku üüriarvestusele ega ole väitnud, et on nimetatud summa tasunud. Kuna üürilepingu kohaselt tuli iga kuu tasuda üüri 295 eurot, siis tuleb võlgnevuse suuruse kohta vastuväidete puudumise korral lugeda tõendatuks, et kostjal on hageja ees üürivõlgnevus kokku 1717,32 eurot. Hageja on tasaarvestanud üürivõlgnevuse nõude kostja vastu tagatisrahaga 295 eurot. Seega on kostja üürilepingust tulenev võlgnevus hageja ees 1422,32 eurot.
9.Maakohus leidis, et hageja kommunaalkulude nõue (Olemar OÜ arvete järgi 617,19 eurot, Eesti Energia AS-i osutatud teenuste eest 126,86 eurot ja AS-i Eesti Gaas arvete järgi 87,40 eurot) ei ole tõendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Praegusel juhul oli üürnikul kõrvalkulude tasumise kohustus (üürilepingu p-d 2.2 ja 2.5). Kuigi hageja kinnitusel on esitatud kõik arved eluruumi omanikule (Eesti Investorite Grupp OÜ), on Eesti Energia AS-i arvetele märgitud kohustatud isikuks hoopis Futurum Investment OÜ. AS-i Eesti Gaas ja Olemar OÜ arved on esitatud Eesti Investorite Grupp OÜ-le, mitte hagejale. Hageja väitel on kostja eest kõrvalkulud kantud, mida hageja on soovinud tõendada pangaväljavõtetega. Esitatud väljavõtetest ei nähtu aga, et hageja oleks kostja kommunaalkulusid kandnud, kuivõrd nende järgi on AS-ile Eesti Gaas ja Eesti Energia AS-ile tasunud arved hoopis Futurum Investment OÜ ja Eesti Investorite Grupp OÜ, seega kolmandad isikud. Kohus märkis lisaks, et AS-i Eesti Gaas 7. detsembri 2014. a arvel on märgitud algnäiduks 23492, kuid 23. veebruari 2015. a üleandmisakti kohaselt oli kostja gaasinäit üleandmise hetkel 23453. Seega on esitatud gaasiarved vastuolus ka tegeliku tarbimisega, s.o arveid on esitatud suuremas ulatuses, kui kostja saab olla tarbinud.
10.Hageja ei saa enda nimel nõuda kostjalt välja kolmandate isikute kantud kulutusi. Hageja nõue kommunaalkulude väljamõistmiseks võiks olla põhjendatud juhul, kui esitatud tõenditest nähtuks hageja kohustus tasuda üüriobjekti kõrvalkulud kolmandatele isikutele ja hageja oleks sellele tuginenud. Hagimaterjalidest ja Eesti Investorite Grupp OÜ tõendist ei nähtu hagejal sellise kohustuse olemasolu ja
„allkasutuse" sisu. Kui tegemist oleks üüriobjekti omaniku ja hageja vahelise üürilepinguga, oleks hagejal kui üürnikul tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 292 lgst 1 kõrvalkulude tasumise kohustus üksnes juhul, kui selles oleks kokku lepitud.
11.Maakohus leidis, et poolte vahel sõlmitud üürileping ei sisalda tüüptingimusi VÕS § 35 lg 1 mõttes olenemata sellest, et enamiku tingimusi, sh viivisemäär, võis hageja olla ette valmistanud korduvaks kasutamiseks. Kostja ei ole tõendanud, et kasutatud lepingutingimus oli viivisekokkuleppe osas eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ja et kostja ei oleks olnud võimeline mõjutama lepingutingimuse sisu. Isegi kui lugeda viivisekokkulepet tüüptingimuseks, ei oleks see VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Kuigi kokkulepitud viivisemäär on üsna kõrge, ei ole see üürilepingus siiski tavapäratu ega kahjusta lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kostjat ebamõistlikult. Viivise suurust on kostjal võimalik ise mõjutada oma kohustusi õigel ajal täites.
12.Viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, mis tehakse võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Maakohtu hinnangul ei olnud alust viivise vähendamiseks poolte majanduslikust olukorrast tulenevalt. Siiski on võimalik kohtuotsuse seisuga sissenõutavaks muutunud viivist vähendada, arvestades kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurust ja hinnates viivise proportsionaalsust. Kuivõrd viivise eesmärgiks ei ole võlausaldaja rikastumine, vaid võlgniku mõjutamine rahalist kohustust võimalikult kiiresti täitma, on põhjendatud mitte mõista kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist välja rohkem kui põhinõue, s.o 1422,32 eurot. Kohus pidas võimalikuks rahuldada TsMS § 367 alusel edasiulatuva viivise nõude põhivõlgnevuselt 1422,32 eurot lepingujärgses määras. Kohus märkis, et kohtuotsuse tegemise järel lisanduva viivise suurus tuleneb eelkõige kostja enda tegevusest või tegevusetusest ja kostjal on võimalik vältida viivisenõuet temalt kohtuotsusega välja mõistetud summa tasumisega. Hageja apellatsioonkaebus
13.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis kostjalt hageja kasuks kommunaalteenuste võlgnevuse 831,45 eurot ja sellelt tasumisele kuuluva viivise välja mõistmata, ning teha selles osas asjas uus otsus. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus jättis 50% riigilõivust hageja kanda ja menetluskulud poolte endi kanda, ning palus jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
14.Maakohtu käsitlus kommunaalkulude väljamõistmata jätmisel on ebaseaduslik ja vastuolus praktikaga. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 292 lg-t 1 ja üürilepingu p 2.2 ja 2.5. Kommunaalkulude võla oleks saanud jätta välja mõistmata vaid siis, kui kostja oleks tõendanud, et ta tasus otse kommunaalteenuste osutajatele või teenuseid tarbisid kolmandad isikud. Eluruumi kasutamisel tarbib üürnik kommunaalteenuseid – antud asjaolule kostja vastu vaielnud ei ole. Maakohtu otsus oli hagejale üllatuslik, sest maakohus võttis otsuses õigusliku positsiooni, millele kumbki menetlusosalistest ei tuginenud ning mida kohus selgitamiskohustust rikkudes pooltega ei arutanud. Kostja ei esitanud kommunaalteenuste võlgnevusele vastuväidet, mille järgi ei olnud tal kohustust hagejale kommunaalteenuste eest tasuda. Järelikult ei olnud poolte vahel sisulist vaidlust selles, et kostjal oli kohustus kommunaalkulude eest tasuda. Hageja selgitas kommunaalvõlgnevuse kujunemise asjaolusid ning kostja ei vaidlustanud 26.06.2015 seisukohas hageja esitatud väiteid või selgitusi, samuti ei vaielnud kostja vastu hageja esitatud tõenditele. Arved kommunaalteenuste eest on esitatud perioodi eest, mil korter oli kostja ainuvalduses ning kommunaalteenuseid on tarbitud kostja ainuvalduses olevate tarbimiskohtade kaudu. Üleandmise-vastuvõtmise aktidest nähtus,
et kostja oli kommunaalteenuseid tarbinud. Kui kohtu arvates on kõrvalkulude nõude rahuldamise eeldusteks lisaks VÕS § 292 lg-s 1 nimetatud kokkuleppele ja tarbitud teenuste mahule midagi kolmandat, oleks kohus pidanud hagejale seda selgitama ning andma hagejale tähtaja vastavate eelduste tõendamiseks.
15.Maakohus jättis tähelepanuta, et Eesti Investorite Grupp OÜ on Salme tn 40-7 korteri omanik. Kommunaalteenuste arved väljastatakse omanikule ning üürnik hüvitab omanikule tarbitud kommunaalteenuste summa. Selleks, et kommunaalteenuste osutaja (v.a KÜ või maja haldaja) saaks esitada arved otse üürnikule, tuleb üürnikul sõlmida teenusepakkujaga leping. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks teenusepakkujatega lepinguid sõlminud. Kuna kostja ei vaidlustanud fakti, et ta tarbis korteri tarbimiskohtade kaudu kommunaalteenuseid ning need teenused sai üürisuhte olemusest kostjale kättesaadavaks teha vaid hageja, oli kostjal kohustus tasuda kommunaalteenuste eest hagejale (või otse teenusepakkujale). Seega on hageja tõendanud, et kostjal oli kohustus kommunaalteenuste eest tasumiseks (VÕS § 292 lg 1 ning üürilepingu p 2.2 ja 2.5) ning kostja poolt tarbitud teenuste mahus (kommunaalteenuste osutajate väljastatud arved).
16.Maakohus jättis ebõigesti kohaldamata KOS § 13 lg 1. Olemar OÜ ja Eesti Gaas AS arved on esitatud korteriomandi omanikule (Eesti Investorite Grupp OÜ-le) ning allüürisuhete tõttu saab Eesti Investorite Grupp OÜ nõuda sama summa tasumist hagejalt ning hageja kostjalt. Maakohus tõlgendas ebaõigesti VÕS § 292 lg-t 1 koostoimes üürilepingu p-dega 2.2 ja 2.5. Esiteks on Riigikohus sedastanud, et VÕS § 292 lg 1 alusel saab üürileandja kõrvalkulude tasumist nõuda, kui selles on kokku lepitud (vt lahendit nr 3-2-1-5-13, p 46). Teiseks on VÕS § 292 lg 1 eesmärk kehtestada eeldus, mille järgi peab üürnik vastupidise kokkuleppe puudumisel tasuma vaid üüri. Hageja tõendas üürilepingu p-dega 2.2 ja 2.5, et kostjal oli kohustus kanda kõrvalkulu. Kostja ei lükanud hageja väidet ümber.
17.Maakohtu järeldused on vastuolulised. Üheltpoolt leidis maakohus (vt otsuse p 10), et kommunaalteenuste arvetelt nähtuvad mahud kinnitavad muuhulgas seda, et kostja kasutas korterit edasi pärast üürilepingu tähtaja lõppemist ning üürilepingu tähtajatuks muutumist, teiselt poolt leidis maakohus, justkui kostjal tarbitud kommunaalteenustega seos puudub. Maakohtupoolse üürilepingu p-dele 2.2 ja 2.5 antud tõlgenduse järgi oleks kostja pidanud tasuma kommunaalteenuste eest otse teenusepakkujatele (ilma hageja n-ö vahenduseta). Maakohtu seisukoht on ebaõige – kui kostja ei ole kommunaalteenuse osutajale tasunud, on ju ilmne, et teenusepakkuja nõuab lõppastmes tasu hagejalt, mitte kostjalt. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuse järeldusi kinnitavatele õigusnormidele viidanud. Järelikult põhineb maakohtu järeldus oletusel, mitte vastaval õigusnormil või praktikal.
18.Hageja pöördus korduvalt kostja poole nii korteri valduse üleandmise kui ka võlgnevuse tasumise nõudega ning andis seeläbi kostjale võimaluse menetluskulude tekkimist täies ulatuses vältida. Kostja jättis antud pretensioonidele sisuliselt ja tähtaegselt reageerimata. Kostja on käitunud hageja suhtes äärmiselt pahatahtlikult. Seega tuleb jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja apellatsioonkaebus
19.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati, ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja maakohtu otsuse tühistada kostjalt viivise väljamõistmise osas ja vähendada uue otsusega kostjalt väljamõistetud viivist. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.
20.Maakohus leidis ebaõigesti, et üürileping muutus tähtajatuks ning et seda näitab näiteks gaasi tarbimise näidu tõus. Väike ühikuline tõus võis olla automatiseeritud süsteemi
enda tegevuses hoidmisest tingitud või millestki muust sarnasest, mida kostja mõjutada ei saa. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et veetarbimist ei toimunud alates lepingu lõppemisest ning see asjaolu näitab, et kostja eluruumi kasutamist ei jätkanud. Maakohus ei ole selgitanud, et nimetatud asjaolu vajaks täiendavat tõendamist. Maakohus ei ole selgitanud, milliseid asjaolusid peaks kostja täiendavalt tõendama ning seetõttu on tegemist üllatusliku otsusega.
21.Üürilepingu p 2.7 näol on tegemist tühise tüüptingimusega. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et tegemist ei ole tüüptingimusega. Kostja sai alles otsusest teada, et ta oleks pidanud tõendama asjaolu, et p 2.7 näol on tegemist tüüptingimusega. Üürilepingu tingimused viitavad selgelt asjaolule, et tegemist on hageja poolt eelnevalt välja töötatud lepinguga.
22.Kostjale ei kuulu registrisse kantavat vara ja tema ülalpidamisel on 2 alaealist last. Viivise vähendamiseks esineb alus ka poolte majanduslikku olukorda võrreldes. Maakohus leidis, et see asjaolu on tõendamata, ka selles osas on otsus üllatuslik. Vastused apellatsioonkaebustele
23.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu.
24.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu. Edasine menetluskäik
25.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. aprilli 2016. a otsusega maakohtu otsuse kommunaalteenuste tasu nõude rahuldamata jätmise ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi põhivõla ja viivise väljamõistmiseks täielikult ning jättis hagi edasiulatuva viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Kokkuvõttes mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 4507,54 eurot, sh põhivõlgnevus 2253,77 eurot ja viivis 2253,77 eurot, samuti riigilõivu 475 eurot.
26.Hageja palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada (v.a resolutsiooni p 2.1 osas) ning uue otsusega jätta nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda ning mõista need kostjalt välja, samuti kohustada kostjat tasuma väljamõistetud põhivõlgnevuselt (2253 eurot 77 senti) viivist 0,5% päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
27.Kostja palus kassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused osaliselt ja uue otsusega jätta välja mõistmata viivis, kommunaalteenuste tasu (831 eurot 45 senti) ja sellelt tasumisele kuuluv viivis.
28.Riigikohus rahuldas 16. novembri 2016. a otsusega asjas nr 3-2-1-118-16 kostja kassatsioonkaebuse osaliselt ja jättis hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 5. aprilli 2016. a otsuse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles hagi rahuldati 1422,32 eurot ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas, ning saatis asja TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
29.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga ning pidades silmas Riigikohtu poolt antud juhiseid, leiab, et mõlemad apellatsioonkaebused on osaliselt põhjendatud, mistõttu hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada kommunaalteenuste võlgnevuse nõude osas, ning kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada viivise väljamõistmist puudutavas osas. Maakohus on kohaldanud ekslikult materiaalõigust ja rikkunud asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel otsuse tühistamise. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse.
Maakohtu otsuse muutmise tõttu tuleb jaotada ümber ka maakohtu menetlusega seotud menetluskulud.
30.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt on maakohtu otsus jõustunud osas, milles maakohus rahuldas hageja üüri maksmise nõude 1422,32 eurot. Vaidluse alla on jäänud küsimused, millises määras viivist on hagejal õigus kostjalt nõuda ning kas tuvastatud asjaolud annavad alust rahuldada hagi kostja vastu kõrvalkulude väljamõistmise osas. I
31.Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et hagejal on õigus nõuda üüri tähtaegselt tasumata jätmise tõttu viivist. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lõike 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval (VÕS § 82 lg 1). Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist (VÕS § 82 lg 7). Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Maakohus on õigesti tuvastanud, millisel perioodil ja millises summas üüri tasumisega oli kostja viivituses ning teinud sellest õige järelduse, et kostjal tuleb üürivõlg tasuda ning tasumisega viivitamise tõttu maksta hagejale viivist. Selles osas ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi otsuse tegemisel aluseks maakohtu tuvastatud asjaolud ning ei pea TsMS § 654 lg 6 järgi vajalikuks maakohtu seisukohti korrata.
32.Kolleegium ei jaga maakohtu seisukohti viivise arvestamisel rakenduva määra osas. Juhindudes Riigikohtu seisukohast käesolevas asjas, leiab kolleegium, et üürilepingu p 2.7 järgne kokkulepe viivise tasumiseks on kostjat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena tühine. Viivisemäär 0,5% päevas on ebaproportsionaalselt suur ning selle kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist üksnes seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24; Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Seega on praegusel juhul hagejal õigus nõuda viivist üüritasu maksmisega viivitamise eest seaduses sätestatud ulatuses.
33.TsMS § 367 esimese lause järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
34.Hageja palus välja mõista põhinõudelt hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise kuni kohtuotsuse tegemiseni ja sealt edasi kuni põhinõude rahuldamiseni. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Arvestades, et aastas on 365 päeva ning lähtudes võlgnetavast üürisummast, on kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutnud viivis 270,80 eurot. Üüri tasumise
35.Eeltoodu alusel on hageja viivisenõue üüri tasumise kohustusega viivitamisel osaliselt põhjendatud ja hagi tuleb osaliselt rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni 270,80 eurot.
36.Vastavalt hageja nõudele tuleb kostjal alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude kohase täitmiseni maksta samuti viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
37.Põhjust viivist VÕS § 162 lg 1 järgi vähendada alla seaduses sätestatud määra, ringkonnakohus ei leia. II
38.Järgnevalt lahendab kolleegium kostja kassatsioonkaebuse väite kõrvalkulude ebaõige väljamõistmise kohta. Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud otsuse p-s 21 selgitanud, et tuvastatud asjaolude kohaselt oli kostjal üürilepingu p-de 2.2 ja 2.5 järgi kohustus tasuda kõrvalkulude eest, kuid lepingu kohaselt oli kostjal kohustus maksta otse teenusepakkujatele, mitte hagejale. Seega saaks hageja kostjalt ennekõike nõuda lepingulise kohustuse täitmist selliselt, et kostja tasuks kõrvalkulud teenusepakkujatele. Selline nõue oleks hagejal juhul, kui kostja ei oleks kõrvalkulude tasumise kohustust täitnud ja kui teenusepakkujate arved oleksid maksmata. Praeguses asjas on hageja küll tuginenud sellele, et kõrvalkulude kohustused on täitmata, kuid tema väidetest ja ka tuvastatud asjaoludest nähtub, et arved on tegelikult tasutud. Seega on kostja lepinguline kohustus hageja ees tuvastatud asjaoludel tegelikult täidetud, kuigi seda ei ole täitnud kostja ise. Hagejal saab olla kostja vastu tagasinõue või kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 78 lg-s 4 sätestatud asjaoludel või nõue lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg-te 1 ja 2 alusel. Selline nõue saaks hagejal aga olla vaid siis, kui ta oleks ise maksnud kommunaalteenuste eest kommunaalteenuste osutajatele või hüvitanud kulud neile kolmandatele isikutele, kes need tegelikult tasusid. Samuti võiks hageja nõue põhineda muul õiguslikul alusel, nt nõude loovutamisel.
39.Seda silmas pidades, on hageja esitanud ringkonnakohtule 1. veebruaril 2017. a täiendavad tõendid kõrvalkulude tasumise nõude materiaalõigusliku aluse kohta. Olemar OÜ arvete tasumist kinnitavatest kviitungitest kokku summas 617,19 eurot nähtub, et Olemar OÜ on kostja kohustuse täitnud. Arved on seostatavad maksekorraldustega viitenumbri ja makse selgituse „Salme 40-7“ kaudu. Eesti Energia AS arvete tasumist kinnitavatest kviitungitest nähtub, et Futurum Investment OÜ on täitnud kostja kohustuse 126,86 euro ulatuses. Arved on seostatavad maksekorraldustega viitenumbri kaudu. Eesti Gaas AS-i kolme arve nr 14123049, 14128902 ja 15112727 tasumist kinnitavate kviitungid kinnitavad, et Eesti Investorite Grupp OÜ on täitnud kostja kohustuse 87,40 euro ulatuses. Arved on seostatavad maksekorraldustega viitenumbri, arve numbrite ja makse selgituse „Salme 40-7“ kaudu. Eesti Investorite Grupp OÜ-ga ja Futurum Investment OÜ-ga sõlmitud
kokkulepetest nähtub, et hageja on hüvitanud kolmandatele isikutele nende poolt kommunaalkulude katteks tehtud maksed ja omandanud seeläbi nõude hageja vastu (II kd, tl 109-117). Esitatud tõendeid arvestades peab ringkonnakohus hageja nõuet kostja vastu kõrvalkulude hüvitamiseks summas 813,45 eurot põhjendatuks ja see tuleb rahuldada.
40.Hageja täpsustas 1. veebruari 2017. a menetlusdokumendis ka nõuet kõrvalkuludelt arvestatava viivisenõude osas ja palus kõrvalkuludelt mõista välja viivise alates hagi esitamisest, s.o 24. aprillist 2015. a kuni kohtuotsuse tegemiseni (17. aprill 2017. a) ja sealt edasi kuni põhinõude rahuldamiseni. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Arvestades, et aastas on 365 päeva ning lähtudes võlgnetavatest kõrvalkuludest, on alljärgneva arvutuse kohaselt seadusjärgne viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni kokku 132,43 eurot. Olemar OÜ – nõue 617,19 eurot, viivis 98,30 eurot. Periood
Viivisemäär
Viivis
8,05 %
Viivitatud päevade arv
24.04.2015 30.06.2016 01.07.201617.04.2017
8%
39,30
Eesti Energia AS – nõue 126,86 eurot, viivis 20,21 eurot. Viivis
8,05 %
Viivitatud päevade arv
8%
8,08
Periood
Viivisemäär
24.04.2015 30.06.2016 01.07.201617.04.2017
12,13
Eesti Gaas AS – nõue 87,40 eurot, viivis 13,92 eurot. Periood
Viivisemäär
Viivis
8,05 %
Viivitatud päevade arv
24.04.2015 30.06.2016 01.07.201617.04.2017
8%
5,56
8,36
41.Kokkuvõtvalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõudena üürivõlg 1422,32 eurot, kõrvalkulud 831,45 eurot, samuti mõlemalt nõudelt otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis 403,23 eurot (270,80 + 132,43) ning mõlemalt nõudelt
viivis otsuse tegemisele järgneva perioodi eest protsendina põhinõude tasumata osalt kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. III
17.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on rahuldanud hagi osaliselt ning jätnud menetluskulud TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes poolte endi kanda, välja arvatud hageja tasutud riigilõiv 475 eurot, mille maakohus pidas õiglaseks jätta võrdsetes osades poolte kanda. Mõlema apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu muudab kolleegium TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotust. Hageja esitas põhinõude 2253,77 eurot ja viivisenõude, mille piiras põhinõude suurusega (2235,77 eurot). Hageja põhinõue kuulub rahuldamisele täies ulatuses (2253,77 eurot) ja viivise nõue osaliselt üksnes seaduses ettenähtud määras (403,23 eurot). Arvestades, et ringkonnakohus rahuldab hageja nõude 58,9 % ulatuses, jätab ringkonnakohus nii maakohtu- kui apellatsioonimenetluse kulud 58,9 % ulatuses kostja ja 41,1 % ulatuses hageja kanda.
18.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust sel määral, et muuta tuleb ka menetluskulude jaotust, jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust on vaja hinnata diskretsiooniõiguse alusel ja seepärast peab menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine toimuma tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 21).
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.