Menetluskulud määrab kindlaks maakohus. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest. Asjaolud
1.SOPE JA KVE TT OÜ (pankrotis) (võlausaldaja) esitas 25.01.2016 Harju Maakohtule avalduse OÜ EHITAME MAJA (pankrotis) (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.
2.Avalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja võlausaldaja 01.05.2010 üürilepingu, mille alusel võlausaldaja andis võlgnikule üürile Tallinnas Tartu mnt 44 asuvad äriruumid koos varjualuste ja panipaikadega ning parkimiseks osa Tartu mnt 46 ja 48 kinnistutest (üürileping). Üürilepingu p 2.4
järgi on võlgnikul õigus anda kinnistud ja seal asuvad ehitised allüürile. 30.07.2010 sõlmis võlausaldaja Inkasso Center OÜ-ga kinnistute võlaõigusliku müügilepingu. Müügilepingu alusel andis võlausaldaja kinnistud Inkasso Center OÜ kasutusse ja müügilepingu sõlmimisega seoses anti üürilepingust tulenevad võlausaldaja kui üürileandja õigused ja kohustused üle Inkasso Center OÜle. Sellest tulenevalt muutus üürileping allüürilepinguks. 05.08.2010 sõlmisid võlausaldaja, Inkasso Center OÜ ja võlgnik üürilepingu lisa, milles võlausaldajat nimetatakse üürileandjaks, Inkasso Center OÜ-d uueks üürileandjaks ja võlgnikku üürnikuks. Üürilepingu lisas lepiti kokku üüri alandamises ja võlgniku hiljemalt 01.01.2015 tehtavas 50 000 euro suuruses remondiinvesteeringus. Samuti lepiti kokku, et võlgnik annab uuele üürileandjale üürileandja nõusolekul üle äriruumid ja panipaigad ning parkimisala vähendatakse. Üürilepingu lisa järgi jäid võlgniku kasutusse äriruumid (276,5 m2), hoovid (250 m2) koos varjualustega ning parkimisala (200 m2). 20.12.2010 sõlmisid võlausaldaja, Inkasso Center OÜ ja võlgnik üürilepingu uue lisa, milles tasaarvestati ajavahemiku 01.01.2011 kuni 31.12.2013 üür võlgniku tehtud 15 300 euro suuruse investeeringuga. Samas lepiti kokku, et võlgnik teeb 01.01.2015 investeeringuid kokku 60 000 euro väärtuses ning üürileandja annab võlgnikule lisaks üle äriruumid (89 m2). Harju Maakohus kuulutas 11.02.2011 tsiviilasjas nr 2-10-60512 välja võlausaldaja pankroti ja nimetas pankrotihalduri. Tsiviilasjas nr 2-11-48196 rahuldas Harju Maakohus 08.11.2013 otsusega võlausaldaja pankrotihalduri tagasivõitmise hagi, tunnistas kinnistu 30.07.2010 müügilepingu kehtetuks ning kohustas Inkasso Center OÜ-d andma Tartu mnt 48, 46 ja 44 asuvate kinnistute valduse koos viljade ja muu kasuga üle võlausaldajale. Maakohtu otsus jõustus 10.09.2014. Seega on alates 10.09.2014 kehtetu leping, mille alusel Inkasso Center OÜ võlausaldaja kinnistuid valdas. Kuna üürileping oli muutunud allüürilepinguks, siis VÕS § 288 lg 6 tulenevalt lõppes ka võlgniku õigus võlausaldaja kinnistuid vallata ja kasutada. Et tegemist oli allüürilepinguga, kinnitavad asjaolud, et müügilepingu punkti 2.7 kohaselt antakse müügilepingu eseme otsene valdus Inkasso Center OÜ-le müügilepingu sõlmimise päeval, s.o 30.07.2010. Kuna müügilepingu punktis 1.2.3 on viidatud ka üürilepingu olemasolule, on ilmne, et võlausaldaja ja Inkasso Center OÜ said müügilepingu eseme valduse üleandmises kokku leppida üksnes siis, kui samaaegselt lõpetati üürileping või lepiti kokku üürilepingu üleminekus. Mõlema pärast müügilepingu sõlmimist allkirjastatud lisa pooleks on uue üürileandjana Inkasso Center OÜ. Sellest järeldub, et üürilepingust tulenevad võlausaldaja õigused ja kohustused olid hiljemalt 05.08.2010 Inkasso Center OÜ-le üle antud. Ka võlgniku poolt esitatud 10.10.2012 koostatud kinnistu ja ruumide ehitusetööde protokolli on üürileandja esindajana allkirjastanud Inkasso Center OÜ MM isikus. Võlausaldaja pankrotihaldur esitas 29.10.2014 võlgnikule kinnistute valduse üleandmise ja teabe nõude, paludes selgitada, kas ja kellega ning millistel tingimustel on võlgnik ajavahemikus 01.05.2010 kuni 28.10.2014 sõlminud allüürilepinguid, ja esitada allüürilepingute ja lisade koopiad. Samuti palus pankrotihaldur selgitada, milliseid investeeringuid on võlgnik üürilepingu esemetele teinud ning esitada investeeringute loetelu koos maksumuse ja investeeringute tegemise tõenditega. 28.01.2015 esitas pankrotihaldur võlgnikule kasu väljaandmise nõude ja pankrotihoiatuse, selgitades, et kinnistu võlaõigusliku müügilepingu kehtetuks tunnistamisega lõppes Inkasso Center OÜ ja kõigi teiste isikute õigus kinnistuid vallata, ning tegi võlgnikule ettepaneku anda hiljemalt 02.02.2015 võlausaldajale vabatahtlikult üle kinnistute valdus ja 09.02.2015 kinnistute kasutamisest saadud kasu, sh üüritulu ja kasutuseelised, kokku 10 000 eurot. Pankrotihaldur teatas, et jätkab hüvitise nõudmist kuni kinnistute valduse vabastamiseni koos õigusega nõuet suurendada ning hoiatas võlgnikku pankrotiavalduse esitamisest, kui viimane ei maksa määratud tähtpäevaks hüvitist. 02.07.2015 tegi pankrotihaldur võlgnikule ettepaneku anda kinnistute valdus võlausaldajale vabatahtlikult üle 16.07.2015 ja esitada samaks ajaks pankrotihaldurile varem nõutud selgitused ja tõendid. 2(12)
Võlgnik valdab vähemalt alates 10.09.2014 võlausaldaja kinnistuid õigusliku aluseta. Võlausaldajal on vähemalt alates 10.09.2014 õigus võlgnikult igakuiselt nõuda kahjuhüvitist, mille suurus ei ole väiksem kui 2500 eurot. Isegi kui lugeda üürileping kehtivaks, on võlausaldajal lepingust tulenevalt vähemalt 60 000 euro suurune nõue, sest võlgnik ei ole täitnud üürilepinguga võetud investeerimiskohustust kokku 60 000 euro väärtuses. Võlgnik ei ole alates 2011. a algusest tasunud ka üüri. Võlausaldajal on võlgniku vastu investeerimiskohustuse täitmise nõue sõltumata sellest, kas üürileandjana on üürilepingu pooleks võlausaldaja või Inkasso Center OÜ. Kui üürileandjana on üürilepingu pooleks Inkasso Center OÜ, tuleb üürilepingut investeerimiskohustuse osas käsitleda lepinguna kolmanda isiku kasuks, kuna üürileping sätestas võlgniku kohustuse teha investeeringuid võlausaldajale kuuluva vara remondiks. Kui üürileandjana on üürilepingu pooleks jätkuvalt võlausaldaja, siis on võlausaldajal õigus nõuda investeerimiskohustuse täitmist lepingu poolena. Võlgniku väide, et ta on teinud investeeringuid 63 492 euro ulatuses, ei ole tõendatud. Isegi juhul, kui võlgnik oleks 63 492 euro suuruse investeeringu tõepoolest teinud, siis saaks võlgnik nimetatud summa tasumisele kuuluvate üüri maksetega tasaarvestada üksnes 3492 euro ulatuses. 20.12.2010 sõlmitud üürilepingu lisa nr 002 punkti 2.2 kohaselt on võlgniku kohustus teha 60 000 euro suurune investeering vastusooritus üürilepingu punktis 2.1 sätestatud üüri vähendamise eest. Teisisõnu lepiti kokku, et võlgniku poolt tehtav 60 000 euro suurune investeering hüvitatakse üüri suuruse vähendamise kaudu. Üüri vähendamise tõttu maksab võlgnik perioodil 01.01.2011 kuni 31.12.2017 üürilepingu punktis 3.1 kokku lepituga võrreldes kokku 96 300 euro võrra vähem üüri. Kuna investeeringukohustus oli vastusooritus üüri vähendamise eest, siis ei saa võlgnik tehtud investeeringut 60 000 euro ulatuses üüri maksetega tasaarvestada. Arvestades võla suurust (sh üüri maksmise või investeerimise kohustuse täitmata jätmine 60 000 eurot ja kahjuhüvitis kinnistute õigusliku aluseta valdamise eest 40 000 eurot), võlgniku soovimatust oma kohustusi täita ning võlgniku varalise seisundi ja majandustegevuse kohta usaldusväärsete andmete puudumist, ei ole võlgnikul vara oma kohustuste täitmiseks ja selline seisund ei ole ajutine. 20.04.2016 menetlusdokumendis esitas võlausaldaja täiendavad selgitused oma nõude kohta, leides, et võlausaldajal on võlgniku vastu nõudeid mitmes võimalikus alternatiivis. Võlausaldaja nõude I alternatiiv summas 107 500 eurot kajastab võlausaldaja nõuet juhul, kui üürilepingust tulenevad võlausaldaja õigused ja kohustused on Inkasso Center OÜ-le üle läinud, üürileping muutus allüürilepinguks, võlgnik kaotas 10.09.2014 õiguse võlausaldaja kinnistuid vallata ja kasutada ning üürilepingust tulenev võlgniku investeerimiskohustus on täitmata. Nõue koosneb kahju hüvitamise nõudest summas 47 500 eurot ja investeerimiskohustuse täitmise nõudest summas 60 000 eurot, lisanduvad viivised. Kui maakohus leiab, et võlausaldajal ei ole õigust nõuda investeerimiskohustuse täitmist või võlgnik on investeerimiskohustuse täitnud, siis on võlausaldaja nõude suurus vähemalt 47 500 eurot, millele lisanduvad viivised. Võlausaldaja nõude II alternatiiv summas 225 659,04 eurot kajastab võlausaldaja nõuet juhul, kui võlausaldaja on jätkuvalt üürilepingu pool ja võlgnik ei ole täitnud 20.12.2010 sõlmitud üürilepingu lisa nr 002 punktist 2.2 tulenevat investeerimiskohustust. Sellisel juhul pidanuks võlgnik alates 01.05.2010 tasuma võlausaldajale igakuist üüri summas 1917,35 eurot, millele lisandub käibemaks, st kokku 2300,82 eurot (üürilepingu punktid 2.1 ja 3.1). Nõue koosneb tasumata üüri maksetest kogusummas 165 659,04 eurot (2300,823 * 724 = 165 659,04) ja investeerimiskohustuse täitmise nõudest summas 60 000 eurot, lisanduvad viivised.
3(12)
Võlausaldaja nõude III alternatiiv summas 28 080 eurot kajastab võlausaldaja nõuet juhul, kui võlausaldaja on jätkuvalt üürilepingu pool ja võlgnik tõendab, et ta on teinud 63 492 euro suuruse investeeringu. Sellisel juhul pidanuks võlgnik vastavalt üürilepingu lisa nr 002 punktile 2.1 alates 01.01.2014 võlausaldajale maksma 540 euro suurust üüri, alates 01.01.2015 1200 euro suurust üüri ja alates 01.01.2016 1800 euro suurust üüri. Üüri maksed oleks võlgnik saanud tasaarvestada investeeringuga summas 3492 eurot. Nõue koosneb tasumata üüri maksetest perioodil 01.01.2014 kuni 20.04.2016 kogusummas 28 080 eurot, millele lisanduvad viivised. Võlgniku vastuväited
3.Võlgnik vaidles avaldusele vastu, palus jätta pankrotiavalduse rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda.
4.Võlausaldaja nõue on alusetu ja võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu. Võlgnik on vaidlusaluse üürilepingu alusel üksnes osa Tartu mnt 44 asuvate äriruumide ja parklaala kaudne valdaja. Võlgnikule ei ole teada, kes valdab ülejäänud osa Tartu mnt 44 kinnistul asuvast parklaalast ning Tartu mnt 46 ja 48 kinnistuid. Kuna võlgnik ei valda kinnistuid tervikuna, on ka võlausaldaja kahju hüvitamise nõude aluseks olnud kinnistute üüri arvestus (2500 eurot/kuus) väär. Võlausaldaja nõuded välistavad üksteist. Võlausaldajal puudub endal selgus oma nõuete ja selles osas, kas üürileping on kehtiv või mitte. Üürileping ei ole kehtetu ega tühine. Lepingut ei ole üles öeldud, tühiseks ega kehtetuks tunnistatud. Samuti ei ole tuvastatud kõnealuse lepingu seaduse või tehingu alusel üleminek Inkasso Center OÜ‐le või üürilepingu lõppemine. Tsiviilasjas nr 2-11-48196 tehtud kohtuotsusega kohustati Inkasso Center OÜ-d andma võlausaldajale üle kinnistute valdus koos kasuga. See kohtuotsus ei mõjuta võlgnikuga sõlmitud üürilepingu kehtivust. Asjakohane ei ole väide, et 30.07.2010 võlaõigusliku müügilepingu kehtetuks tunnistamisega lõppes ka võlgniku õigus kinnistuid vallata ja kasutada. Kuna võlgnik ei ole kõnealuse müügilepingu pooleks, siis ei saa selle lepingu kehtivusest või kehtetusest võlgnikule ka mingeid kohustusi tekkida. Väär on võlausaldaja väide, et kinnistute omanik (võlausaldaja) andis oma üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused võlgniku nõusolekul 30.07.2010 müügilepingu sõlmimisega seoses üle Inkasso Center OÜ‐le. Sellist kokkulepet või lepingu üleminekut, ega sellega seonduvaid tahteavaldusi ei nähtu ühestki esitatud tõendist. Võlgnik ei ole üürilepingu üleminekule oma nõusolekut andnud. Ei ole sellekohaseid tõendeid, et võlausaldaja ja Inkasso Center OÜ vahel või võlgniku ja Inkasso Center OÜ vahel oleks sõlmitud mistahes leping või kokkulepe, millest selgelt nähtuks, et Inkasso Center OÜ oleks saanud kinnistute suhtes üürnikuks ja võlgniku suhtes üürileandjaks või et OÜ‐l Inkasso Center oleks olnud õigus kinnistute allüürilepinguid sõlmida. Müügilepingu p-s 2.7 on küll märgitud, et lepingu eseme ehk kinnistute otsene valdus antakse Inkasso Center OÜ‐le üle hiljemalt 30.07.2010, kuid faktilist ega kaudset valdust nendele kinnistu osadele, mis olid võlgniku valduses, ei ole kunagi Inkasso Center OÜ‐le üle antud. Samuti puudus alus üürilepingu üleminekuks seaduse alusel, kuna Inkasso Center OÜ ei ole kinnistute omanikuks saanud. Ainuüksi asjaolu, et üürilepingu lisa nr 002 üheks osapooleks on Inkasso Center OÜ, kes on seal nimetatud „uueks üürileandjaks“, ei tähenda, et võlausaldaja oleks Inkasso Center OÜ‐le üürileandja kohustused ja õigused üle andnud. Pigem tõendab kolmepoolse dokumendi koostamine vastupidist ‐ seda, et leping ei ole üle antud, vaid pooled peavad selle üleminekut tulevikus võimalikuks. Samuti on oluline, et võlausaldaja on kõnealuses üürilepingu lisas endiselt poolena nimetatud kui „üürileandja“ ning kokkuleppe punktides, milles sisalduvad lepingu tingimuste kokkulepped, on pooleks „üürileandja“, mitte „uus üürileandja“. On ilmne, et lepingu lisad sõlmiti 4(12)
kolmepoolsena ainuüksi seetõttu, et need sisaldasid üürilepingu tingimuste olulisi muudatusi ja kokkuleppeid ning üürileandja soovis vältida selleks hetkeks juba sõlmitud kinnistute võlaõigusliku müügilepingu võimalikku rikkumist. Kui üürileping oleks üle läinud, siis oleks kõik sellised kokkulepped sõlmitud juba väidetava lepingu ülevõtjaga ehk Inkasso Center OÜ‐ga. Võlausaldaja väidet, et 10.10.2012 koostatud kinnistu ja ruumide ehitustööde protokolli (milles olid fikseeritud kinnistutel teostatud parendustööd) on ilmselt allkirjastanud MM, ei saa võlgnik kinnitada ega ümber lükata, kuna protokolli sõlmimise asjaolud ei ole võlgniku praegusele juhatusele teada. Samas ei saa ainult sellel alusel asuda seisukohale, justkui oleks antud hetkel ka õiguslikult üürileandjaks olnud Inkasso Center OÜ. Kuivõrd sellel ajal oli pankrotis võlausaldaja ja kinnistute müügilepingu pooleks oleva Inkasso Center OÜ vahel käimas kohtuvaidlus 30.07.2010 müügilepingu kehtivuse üle, siis on tõenäoline, et üürnik soovis enda õiguste kindlustamiseks fikseerida fakti, et parendustööd olid üürniku poolt teostatud, juhuks kui vaidlusalune müügileping peaks kehtivaks osutuma. Võlgnik on teinud kinnistutel parendusi kokku 63 492 euro väärtuses ning on selle võlausaldaja üürinõudega üürilepingu p 3.10 alusel tasaarvestanud. Kui tasaarvestus siiski eeldab avalduse tegemist, siis on võlgnik esitanud võlausaldajale tasaarvestuse avalduse oma 03.05.2016 seisukohtades võlausaldaja vastusele. Arvestades seda, et võlausaldajal on üürilepingu ja selle lisa alusel võlgniku vastu 23 400 euro suurune üürinõue ja võlgnikul on võlausaldaja vastu üürilepingu alusel tehtud investeeringute kulutuste nõue 48 192 eurot, tasaarvestab võlgnik oma nõude võlausaldaja üürinõudega. Tasaarvestuse tulemusena on võlgniku nõude jääk 24 792 eurot. Võlgniku investeeringud on tõendatud riiklikult tunnustatud eksperdi aruande ja fotodega. Põhjendatud ei ole võlausaldaja seisukoht, et võlgniku investeerimiskohutus oli vastusooritus üüri vähendamise eest. Üürilepingu lisa nr 002 p-s 2.2 on üheselt sätestatud üüri alandamise kokkuleppe kehtivus, mitte vastusooritus. Üüri alandamise kokkulepe on kooskõlas ka üürilepingu punktiga 3.9, mille kohaselt on üürnikul õigus poolte kokkuleppel üürisummat vähendada, kui ilmnevad puudused, milliste tõttu ei ole lepingu eset võimalik eesmärgipäraselt kasutada. Kuivõrd investeeringute summat poolte kokkuleppel suurendati, siis tõendab see seda, et lepingu ese oli halvemas seisukorras kui üürilepingu sõlmimisel võlgnikule teada oli. Kõnealune kokkulepe oli muu hulgas tingitud ka asjaolust, et lisa nr 002 p 2.4 kohaselt muutus lepingu eseme koosseis ning on ilmne, et sellest tulenevalt suurenes parendustööde ning ka investeeringute maht. Lisas nr 002 sisalduvad kokkulepped ei mõjuta üürilepingu p 3.1, mille kohaselt ei pea üürnik tasuma üürileandjale üüri seni, kuni investeeringuks tehtud summad on täielikult üüriga tasaarveldatud. Ajutise halduri järeldused ei ole õiged, mh on võlgniku kohustusena valesti arvestatud laenukohustust summas 55 000 eurot, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud, aga ka võlausaldaja väidetavat nõuet, millele võlgnik on esitanud vastuväite.
5.Harju Maakohus määras 04.03.2016 määrusega võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Kristo Tedre. Maakohtu määrus
6.Maakohus rahuldas 12.05.2016 määrusega võlausaldaja pankrotiavalduse, kuulutas välja võlgniku pankroti, nimetas pankrotihalduriks Kristo Tedre, määras ajutise halduri tasu ja tegi menetluslikud korraldused. Maakohus jättis menetluskulud võlgniku kanda, mõistes temalt võlausaldaja kasuks välja 1410 eurot ja viivise.
7.Maakohtu määruse kohaselt on võlgnik ekslikult leidnud, et Harju Maakohtu lahend tsiviilasjas 2-11-48196 ei mõjuta võlgniku õigust vaidlusaluseid kinnistuid vallata. 30.07.2010 võlaõigusliku 5(12)
müügilepingu punkti 2.7 kohaselt antakse müügilepingu eseme otsene valdus Inkasso Center OÜ-le müügilepingu sõlmimise päeval. Müügilepingu punktis 1.2.3 on viidatud üürilepingule OÜ-ga Ehitame Maja. Müügilepingu eseme valduse üleandmises said võlausaldaja ja Inkasso Center OÜ kokku leppida siis, kui samaaegselt lõpetati üürileping või lepiti kokku üürilepingu üleminekus. Võlgniku poolt on kohtule esitatud kinnistu ehitustööde protokoll, mis on võlgniku kinnitusel koostatud 10.10.2012. Üürileandja esindajana on protokolli allkirjastanud Inkasso Center OÜ juhatuse liige MM. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et võlgnik on 10.10.2012 seisuga pidanud üürileandjaks Incasso Center OÜ-d. Kuivõrd Harju Maakohtu 10.09.2014 otsusega kaotas Incasso Center OÜ õiguse kinnistuid vallata, lõppes VÕS § 288 lg 6 sätestatust tulenevalt ka võlgniku õigus kinnistuid kasutada. Kuna võlgnik on kinnistuid kasutanud ilma õigusliku aluseta, on võlausaldajal AÕS § 85 lg 1 sätestatust tulenevalt õigus nõuda võlgnikult saadud kasu väljaandmist või hüvitamist vastavalt VÕS § 1037-1040. Kuivõrd võlausaldaja teenis enne vaidlusaluse müügilepingu sõlmimist kinnistute kasutada andmisest igakuist tulu 2500 eurot, moodustab võlausaldaja nõue võlgniku vastu perioodi 10.09.2014 kuni 20.04.2016 eest 47 500 eurot.
8.Võlgnik ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid üürilepingust tuleneva investeerimiskohustuse täitmise kohta ning võlgniku juhatuse liige on andnud selle kohta vastuolulisi seletusi. 04.04.2016 kohtuistungil väitis võlgniku juhatuse liige, et 10.10.2012 kinnistu ehitustööde protokolli sai juhatuse liige võlgniku raamatupidamisest. 03.05.2016 menetlusdokumendis kinnitab võlgnik, et 10.10.2012 protokolli sõlmimise asjaolud ei ole võlgniku juhatuse liikmele teada. Kuivõrd võlgniku juhatuse liikmele ei ole protokolli sõlmimise asjaolud teada, ei saa ka eksperdi arvamust ning hinnangut 10.10.2012 protokollile pidada usaldusväärseks tõendiks investeerimiskohustuse täitmise kohta. Arvamusest nähtub üheselt, et arvamuse andja on olnud mõjutatud auditi tellija hinnangutest.
9.Võlgnik tunnistab üürilepingust tulenevat kohustust võlausaldaja ees summas 23 400 eurot, kuid leiab, et see on tasaarvestatud parendustööde investeeringutega summas 48 192 eurot. Käesoleval juhul ei ole tasaarvestuse õiguse tekkimise eeldused täidetud (VÕS § 197 lg 1). Võlgnik tunnistab võlausaldaja sissenõutavaks muutunud üüritasu nõuet, kuid investeerimiskohustuse täitmata jätmise tõttu puudub võlgnikul nõue võlausaldaja vastu.
10.Võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetuse ning tõendanud nõude olemasolu. Võlausaldaja on esitanud nõude tõendamiseks Harju Maakohtu otsuse tsiviilasjas 2-11-48196, üürilepingu koos lisadega, võlausaldaja pankrotihalduri nõudekirja ja pankrotihoiatuse.
11.Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgnikul on likviidset vara 5706,83 eurot, võlgniku kohustuste mahuks on 102 500 eurot, millest 47 500 eurot pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ees ning võlgniku poolt nimetatud 55 000 eurot RKMT Investment OÜ ees. Kuivõrd võlgnikul on raha 5706,83 eurot ei suudaks ta täita ka enda poolt tunnistatud võlausaldaja üüritasu nõuet summas 23 400 eurot. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, mistõttu tuleb pidada võlgnikku maksejõuetuks.
12.Maksejõuetuse tekkimise aeg, põhjused ja kohustuste täpne maht tuleb tuvastada pankrotimenetluse käigus, kus täpsustatakse ka võlgniku juhatuse liikme tegevust ja seaduses sätestatud kohustuste täitmata jätmise asjaolusid. Praeguses menetlusstaadiumis on maksejõuetuse põhjus muu asjaolu PankrS § 22 lg 5 mõistes.
13.Eeltoodu alusel jäävad menetluskulud võlgniku kanda. Võlausaldaja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks on 1410 eurot. Võlgnikul tuleb tasuda võlausaldajale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6(12)
Määruskaebus
14.Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta pankrotiavaldus rahuldamata ning menetluskulud võlausaldaja kanda.
15.Määruskaebuse kohaselt rikkus maakohus PankrS § 31 lg-d 1 ja 2 ning tuvastas võlgniku maksejõuetuse valesti. Ajutise pankrotihalduri aruandest nähtuvalt ei ole võlgnikul peale võlausaldaja ees väidetavalt oleva kohustuse muid sissenõutavaks muutunud kohustusi. Ajutise pankrotihalduri poolt arvestatud kohustuse summas 55 000 eurot RKMT Investments OÜ ees tagasimaksmise tähtajaks on 31.12.2020, mistõttu ei võinud kohus sellega arvestada. Lisaks on RKMT Investments OÜ määruskaebuse esitaja ainuosanik, kes ei hakka määruskaebuse esitaja pankroti väljakuulutamist ka 2021. aastal ilmselt nõudma. Kuna võlgnik vaidles pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõudele vastu, ei võinud maakohus võlgniku maksejõulisuse hindamisel vaidlusalust nõuet arvestada. Maakohus ei arvestanud võlgniku maksejõuetuse hindamisel sellega, et võlgnik saab allüürilepingu alusel iga kuu üüritulu, mille arvel on võimalik võlausaldaja väidetav nõue rahuldada. Kokku saab määruskaebuse esitaja OÜ-ga Fresh Pub sõlmitud allüürilepingust ajavahemikul 01.01.2016-31.12.2018 üüritulu 117 750 eurot. Seega ei ole määruskaebuse esitaja maksejõuetuse väljakujunemine tõenäoline ka tulevikus.
16.Maakohus on oluliselt rikkunud PankrS § 15 lg 3 p 4 ja § 10 lg 2 p 1. Maakohus on TsMS § 442 lg-t 8 ja § 436 lg-t 1 oluliselt rikkudes ja tõendeid ebaõigesti hinnates leidnud, et vastustaja on määruskaebuse esitaja maksejõuetuse piisavalt põhistanud, s.t on nõude olemasolu ja nõude suuruse tõendanud. Vastustajal puuduvad mistahes rahalised nõuded määruskaebuse esitaja vastu. Kohus on alusetult asunud hagita menetluses hindama selgelt oletusliku nõude olemasolu ja selle suurust. Vastustaja väidetava nõude olemasolu eeldab asjaolude ja tõendite hindamist hagimenetluses, mistõttu on kohus väljunud tavapärase võlgniku maksejõuetuse hindamise raamidest.
17.Maakohus rikkus PankrS § 15 lg 3 p 4 ja § 10 lg 2 p 1, sest võlausaldaja ei teinud pankrotihoiatust kogu nõude kohta.
18.Maakohus leidis valesti, et kinnistu ja selle mõtteliste osade võlaõigusliku müügilepingu kehtetuks tunnistamisega lõppes ka võlgnikuga sõlmitud üürileping. Kinnistute üürilepingu üleminek Inkasso Center OÜ-le või üürilepingu lõppemine ega tühisus ei ole tõendatud. Ekslik on maakohus seisukoht, et kuivõrd vastustaja ja Inkasso Center OÜ vahel sõlmitud kinnistute võlaõiguslikus müügilepingus lepiti kokku kinnistute valduse üleandmises, siis on seetõttu tõendatud kas üürilepingu lõpetamine või siis üürilepingu üleminek. Kinnisasja omanik ja omandaja ei saa omavahel ilma kinnisasja üürniku tahteavalduseta sellised kokkuleppeid sõlmida. Ekslik on maakohtu seisukoht, et vastustaja andis oma üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused võlgniku nõusolekul 30.07.2010 müügilepingu sõlmimisega seoses üle Inkasso Center OÜ-le. Sellist kokkulepet või lepingu üleminekut, ega sellega seonduvaid tahteavaldusi ei nähtu ühestki kohtule esitatud tõendist. Määruskaebuse esitaja ei ole üürilepingu üleminekule oma nõusolekut andnud. Üürileandjaks saab olla üksnes asja omanik või siis allüürisuhte puhul isik, kes on ise asja üürnikuks ja kellel on õigus asja allüürilepingut sõlmida. Inkasso Center OÜ ei ole kunagi olnud kinnistute omanikuks. Puuduvad tõendid, mille kohaselt Inkasso Center OÜ oleks olnud vastustajale kuuluvate kinnistute üürnik, s.t Inkasso Center OÜ ei saanud olla ka vastustaja suhtes üürileandjaks. Maakohus ei ole motiveerinud ega viidanud konkreetsetele tõenditele, mille alusel on väidetav üürileping üle läinud Inkasso Center OÜ-le. Maakohus on ekslikult jõudnud järeldusele, et määruskaebuse esitaja on pidanud Inkasso Center OÜ-d üürileandjaks, kuna 10.10.2012 ehitustööde protokoll on allkirjastatud Inkasso Center OÜ 7(12)
poolt. Jääb arusaamatuks, kuidas maakohus allkirja osas sellise järelduse tegi (allkirja samasus ei ole kohtu poolt tuvastatud, kõnealuses protokollis ei ole allkirjastanud isiku nime ega viidet Inkasso Center OÜ-le). Isegi kui kõnealune allkiri kuuluks MM-le, ei saaks sellest järeldada asjaolu, et kinnistute üürileandjaks on olnud Inkasso Center OÜ, kuna puuduvad vastavad võlaõiguslikud kokkulepped üürilepingu üleandmiseks (VÕS § 9 lg 2). Lepingu üleminekuks on vajalik senise lepingupoole (vastustaja) ja lepingu ülevõtja (Inkasso Center OÜ) vaheline tehing, millest nähtub selgelt lepingupoolte vaheline tahe lepingu ülevõtmiseks. Lisaks eeltoodud eeldustele peab olema täidetud ka kolmas, ehk teise lepingupoole (antud juhul võlgniku) nõusolek. Ükski eelnimetatud eeldustest ei ole täidetud.
19.Võlgnik peab kohtulahendi kohaselt kasutuseeliste hüvitamiseks tasuma summa, mis vastab kinnistute asukohaga samasuguses asukohas olevate samasuguste kinnistute tavalisele üürile, kuid tavalise üüri suurust ei ole ühegi tõendiga tõendatud, lisaks valdab võlgnik kinnistuid ainult osaliselt. Ühtlasi ei nähtu kohtumäärusest, millistele tõenditele tuginedes on kohus tuvastanud vastustaja nõude olemasolu.
20.Maakohus leidis ekslikult, et üürinõude tasaarvestuse kohta ei ole andmeid. Pooled leppisid tasaarvestuses kokku üürilepingus ja selle lisas. Võlgnik ei ole tunnistanud 23 400 euro suuruse üürivõla sissenõutavust. Võlgnik on üksnes lähtunud sellest, et võlausaldaja see nõue on tasaarvestatud võlgniku investeeringutega.
21.Maakohus leidis valesti, et investeeringute tegemine ei ole tõendatud, ega põhjendanud, miks ta leiab, et 03.05.2016 eksperdi arvamus ei ole usaldusväärne. Vastupidised tõendeid kohtule esitatud ei ole. Menetluse edasine käik
22.Võlgniku pankrotihaldur ja võlausaldaja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata. Võlausaldaja palus jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud võlgniku kanda.
23.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 633 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.
24.Tallinna Ringkonnakohus jättis 13.07.2016 määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäid võlgniku kanda, kellelt mõisteti võlausaldaja kasuks välja menetluskulu 458 eurot ja viivis. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine PankrS § 22 lg 2 p 2 järgi ajutise halduri ülesanne. Ajutine haldur on leidnud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Maakohus leidis, et võlausaldajal on võlgniku vastu selge nõue. Võlgnik tunnistab, et võlausaldajal on kinnistu kasutamisest tulenev nõue, kuid leiab, et see on tasaarvestatud investeerimiskohustuse täitmisega. Asjas ei vaielda selle üle, et võlgnikul on vähemalt 55 000 euro suurune kohustus RKMT Investments OÜ ees. Määruskaebuses ei ole võlgnik vaidlustanud maakohtu järeldust, mille kohaselt on tal vara üksnes 5706,83 euro väärtuses. Seega ületab võlgniku kohustuste väärtus tema teadaoleva vara väärtust ligikaudu kümme korda. Seejuures ei ole oluline, et RKMT Investments OÜ väidetav nõue muutub sissenõutavaks alles 31.12.2020. Pankrotiseadusest ei tulene, et võlgniku maksejõulisuse hindamisel tuleks arvestada üksnes sissenõutavaks muutunud kohustusi (PankrS § 42). Võlausaldaja kinnistute kasutamisest saadud kasu väljaandmise nõuet käsitledes tuvastas maakohus õigesti, et võlausaldaja andis üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused võlgniku 8(12)
nõusolekul müügilepingu sõlmimisel üle Inkasso Center OÜ-le. Seega muutus võlgnikuga sõlmitud üürileping müügilepingu sõlmimise ajast allüürilepinguks. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et kuivõrd maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-11-48196 kaotas Inkasso Center OÜ õiguse kinnistuid vallata, lõppes VÕS § 288 lg 6 järgi ka võlgniku õigus kinnistut kasutada. Seega peab võlgnik kinnistu kasutamisest saadud kasu võlausaldajale välja andma. Maakohus on üürilepingu ülemineku asjaolusid ja seda kinnitavaid tõendeid põhjalikult käsitlenud ning tuvastanud üürilepingu ülemineku. Maakohus on võlgniku kõiki vastuväiteid ja tõendeid hinnanud. Maakohus leidis õigesti, et võlgniku esitatud asjatundja arvamus ei ole usaldusväärne ega tõenda investeerimiskohustuse täitmist. Võlgnik ei ole esitanud ühtegi investeeringut kajastavat raamatupidamise algdokumenti.
25.Võlgnik esitas ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule määruskaebuse, milles palus nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta pankrotiavaldus rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda.
26.22.02.2017 määrusega rahuldas Riigikohus võlgniku määruskaebuse osaliselt, tühistades ringkonnakohtu määruse materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, ning saatis asja ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Riigikohtu lahendi kohaselt ei ole ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 465 lg 2 p-s 8, § 667 lg-s 1 ning § 659 ja § 654 lg-tes 4–6 sätestatuga põhjendanud seisukohta, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Kolleegium on varem korduvalt leidnud, et kuigi juriidilisest isikust võlgniku puhul hinnatakse võlausaldaja nõude tõendatust ja selgust üksnes ajutise halduri määramisel (PankrS § 15 p-d 1 ja 4) ning nõude olemasolu või kuuluvus vaieldakse selgeks nõuete kaitsmisel ja tunnustamisel (PankrS §-d 100–107), ei ole võlausaldaja nõude olemasolu ning selle kuuluvus ja selgus pankroti väljakuulutamise üle otsustamisel siiski tähtsusetud. Olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg-te 2 või 3 tähenduses, peab kohus hindama võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, on võlgnik maksejõuetu (PankrS § 1 lg 2 või 3 kohaldamise esimene eeldus) ning seejärel tuleb hinnata ka seda, kas maksejõuetus on püsiv (PankrS § 1 lg 2 või 3 teine eeldus) (Riigikohtu 10.06.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-14, p-d 17 ja 19; 10.06.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-14, p-d 16 ja 18). Ringkonnakohtu määrusest ei selgu võlausaldaja nõude koosseis ja suuruse kujunemine. Samuti ei ole jälgitav, millest tulenevalt leidsid kohtud, et võlgnik on kinnistu allkasutaja VÕS § 288 tähenduses. Kohtud ei ole põhjendanud seisukohta, et 30.07.2010 sõlmitud kinnistu müügilepingu eseme valduse üleandmises said võlausaldaja ja Inkasso Center OÜ leppida kokku 01.05.2010 sõlmitud üürilepingu lõpetamise või ülemineku korral ning et müügilepingu sõlmimisel muutus üürileping allüürilepinguks. Kohtud ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, miks ei tõenda võlgniku esitatud ehitustööde 10.10.2012 protokoll ja eksperdi arvamus võlgniku investeeringuid, sh miks ei ole eksperdi arvamus usaldusväärne. Maa- ega ringkonnakohtu määrusest ei selgu, kas võlgniku varana on mh arvestatud tema iga kuu saadavat üüritulu. Samuti ei ole ringkonnakohus vastanud võlgniku määruskaebuse väitele, et tema saadav üüritulu suureneb allüürilepingus kokkulepitud kuupäevadel. Võlgniku vara suurenemine lähitulevikus võib anda aluse järeldada, et võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et võlgniku maksejõulisuse hindamisel tuleb PankrS § 42 alusel arvestada võlgniku 55 000 euro suuruse kohustusega, mis muutub sissenõutavaks alles 31.12.2020. PankrS §-st 42 ega ka selle sätte koostoimest PankrS teiste normidega ei saa aga tuletada, et võlgniku maksejõulisuse hindamisel PankrS § 1 lg 2 või 3 järgi arvestab kohus alati ka võlgniku kohustustega, mille täitmise tähtpäev saabub alles pankroti väljakuulutamisega. Võlgniku kohustusi, mille täitmise tähtpäev ei ole 9(12)
pankrotiavalduse esitamise ajaks saabunud, saab kohus arvestada võlgniku maksejõulisuse hindamisel siis, kui need muutuvad ettenähtavas lähemas tulevikus kindlasti sissenõutavaks. Seejuures, kui kohus kuulutab pankroti välja tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi arvestades, peab kohus mh põhjendama, milliste asjaolude alusel ta leiab, et sissenõutavaid kohustusi arvestades ei ole võlgnik tulevikuks kokkulepitud täitmise tähtpäeva saabudes võimeline ka neid nõudeid rahuldama. Maa- ega ringkonnakohtu määrusest sellekohaseid põhjendusi ei nähtu. Seejuures ei ole ringkonnakohus käsitlenud võlgniku määruskaebuse väidet, et 55 000 euro suurune kohustus, mille täitmise tähtpäev on 31.12.2020, tuleneb võlgniku ainuosanikuga sõlmitud laenulepingust ning ainuosanik ei hakka võlgniku pankroti väljakuulutamist ilmselt nõudma. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Selleks peab ringkonnakohus eeltooduga arvestades tegema esmalt kindlaks, kas võlgnik on maksejõuetu, ning seejärel ka selle, kas maksejõuetus on püsiv. Võlgniku maksejõulisuse hindamisel peab ringkonnakohus mh võtma põhjendatud seisukoha võlgniku üürilepingus kokkulepitud investeerimiskohustuse täitmise tõendatuse kohta. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et võlgnik vaidleb võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu, tuleb võlgniku maksejõulisust hinnata võlausaldaja väidetava nõudeta. Kui võlgnik on maksejõuetu ka ilma vaidlusalust nõuet arvestamata, tuleb hinnata, kas võlgniku maksejõuetus on püsiv. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja TsMS § 667 lg 2 alusel teeb ringkonnakohus uue määruse, millega jätab pankrotiavalduse rahuldamata.
28.Ringkonnakohus märgib esmalt, et iseenesest ei ole põhjendatud määruskaebuse esitaja väide, et maakohtul ei olnud alust määrata ajutist haldurit juba seetõttu, et pankrotihoiatuses märkis võlausaldaja oma nõude suuruseks 10 000 eurot, kuid pankrotiavalduses 47 500 eurot ja seega ei olnud võlausaldaja oma nõuet 37 500 euro ulatuses PankrS § 10 lg 2 p 1 tähenduses põhistanud. PankrS § 1 lg 2 ja 3, § 10 lg 1, 2 ja 4 ega § 31 lg 1 ei tulene, et pankrotihoiatuses peab olema märgitud võlausaldaja kogu nõue, millele võlausaldaja pankrotiavalduses tugineb.
29.PankrS § 1 lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama paragrahvi lõike 3 järgi on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
30.Pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu kas kinnistu ebaseaduslikust valdamisest tulenev kasu väljaandmise nõue vähemalt 40 000 euro (20.04.2016 seisuga 47 500 euro) ulatuses või üürilepingu kehtivuse korral 60 000 euro suuruse investeerimiskohustuse või üüri nõue. Menetluse käigus on võlausaldaja oma nõuet täpsustanud ning esitanud selle kolme alternatiivina. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlausaldajal nõue võlgniku vastu suurusjärgus 47 500 eurot. Maakohus on leidnud, et võlausaldaja on põhistanud nõude olemasolu ja tõendatud on ka võlgniku maksejõuetus.
10(12)
Määruskaebuse esitaja väitel ei ole võlausaldajal kasu hüvitamise nõuet, kuna võlgnik valdab kinnistut üürnikuna 01.05.2010 sõlmitud üürilepingu alusel, mille tähtaeg on 31.12.2035, kusjuures võlausaldaja ja Inkasso Center OÜ vaheline 30.07.2010 kinnistu müügileping, mis käesolevaks ajaks on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud, ei muutnud ega tühistanud 01.05.2010 üürilepingut. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitaja väide on põhjendatud ja määruskaebuse esitaja on võlausaldaja kasu hüvitamise nõudele PankrS § 15 lg 3 p 1 mõttes põhjendatult vastu vaielnud. 30.07.2010 müügilepinguga ei muudetud üürilepingut ega lepitud kokku ka üürilepingu üleminekus. Maakohtu seisukoht, et müügilepingu eseme valduse üleandmises said võlausaldaja ja Inkasso Center OÜ kokku leppida siis, kui samaaegselt lõptetati üürileping või lepiti kokku üürilepingu üleminekus, ei ole põhjendatud. Nimetatud müügilepinguga ei saanud seda teha juba seetõttu, et võlgnik ei olnud müügilepingu osaliseks. Ainuüksi müügilepingu p 2.7, mille järgi lepingu eseme otsene valdus antakse ostjale üle hiljemalt lepingu sõlmimise päeval, selliseks järelduseks alust ei anna. Pealegi järeldub müügilepingu punktidest 1.4.3.4 ja 1.6.3.4 just vastupidine, kuna nimetatud punktides märgitakse, et müügieseme suhtes on võlgnikuga 01.05.2010 sõlmitud tähtajaline üürileping. Samuti jäid müügilepingu punkti 2.8.1 järgi lepingu eseme suhtes kehtima lepingu punktides 1.4.3 ja 1.6.3 nimetatud märkused, st jäid kehtima muu hulgas ka alapunktides 1.4.3.4 ja 1.6.3.4 märkused üürilepingu kohta. Seega ei ole alust ka järelduseks, nagu oleks võlgnik muutunud alates müügilepingu sõlmimisest allüürnikuks ja nagu oleks võlgnik müügilepingu kehtetuks tunnistamisega kaotanud õiguse vaidlusaluse kinnistu valdamiseks. Võlausaldaja ei ole väitnud ka seda, et ta on üürilepingu üles öelnud. Eeltoodust järeldub, et võlausaldajal ei saa pankrotiavalduses ja võlgniku vastuväites esitatud asjaolude järgi võlgniku vastu olla kasu hüvitamise nõuet AÕS § 85 lg 1 alusel või on selle olemasolu vähemalt põhjendatud kahtluse all ning tuleks seetõttu lahendada hagimenetluses. Põhjendatud on ka määruskaebuse esitaja väide, et isegi kui võlausaldajal oleks alust nõuda kasu hüvitamist, siis ei ole võlausaldaja selle suurust tõendanud.
31.Määruskaebuse esitaja väitel on ta üüri käesoleva ajani tasaarvestanud tema poolt kinnistule tehtud investeeringutega ja seetõttu ei ole võlausaldajal ka üüri ja/või investeerimiskohustusest tulenevat nõuet. Ringkonnakohus leiab, et võlgnik on ka üüri ja/või investeerimisnõudele PankrS § 15 lg 3 p 1 mõttes põhjendatult vastu vaielnud. Võlgniku 60 000 euro investeerimiskohustus sätestati 01.05.2010 üürilepingu 05.08.2010 lisa nr 1 punktis 2.2 ja 20.12.2010 lisa nr 2 punktis
2.2.Võlgnik on esitanud üürilepingust tuleneva investeerimiskohustuse täitmise tõendamiseks 10.10.2012 kinnistu ja ruumide ehitustööde protokolli ja 03.05.2016 ehitise ehitustehnilise ekspertiisi auditi aruande, millest nähtub, et teostatud on töid 63 492 euro ulatuses. Võlausaldaja seevastu ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber võlgniku väite investeerimiskohustuse täitmise kohta. Maakohtu järeldus, et kuivõrd võlgniku juhatuse liikmele ei ole teada protokolli sõlmimise asjaolud, siis ei saa ka eksperdi arvamust ja hinnangut protokollile pidada usaldusväärseks tõendiks investeerimiskohustuse täitmise kohta, ei ole põhjendatud. Eksperdi arvamuse usaldusväärsust ei mõjuta see, et võlgniku juhatuse liige, kes ei olnud juhatuse liige protokolli koostamise ajal, ei tea protokolli sõlmimise asjaolusid. Samuti ei lahenda pankrotiavalduse lahendamise staadiumis kohus nõude olemasolu küsimust nö sisuliselt, vaid annab hinnangu, kas võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud (PankrS § 15 lg 3 p 1). Üürnik oli üürilepingu punkti 3.10 järgi õigustatud tegema üüri tasaarvestusi investeerimiskuludega. Üürilepingu lisadega nr 1 ja 2 ei ole üürilepingu punkti 3.10 muudetud. 20.12.2010 üürilepingu lisa 2 punkt 2.1.1 järgi tasaarvestati üüritasud üürniku tehtud kulutustega 15 300 euro ulatuses kuni 31.12.2013. Vaidluse all ei ole, et alates 01.01.2014 kuni 31.05.2016 moodustas üürisumma kokku 23 400 eurot. 03.05.2016 menetlusdokumendis esitas võlgnik tasaarvestusavalduse selleks ajaks tasumisele kuuluva üürisummaga seisuga 31.05.2016. Seega, 11(12)
arvestades üürniku tehtud investeeringuid kokku summas 63 492 eurot, millest tuleb maha arvata kuni 31.12.2013 tasaarvestatud üür 15 300 eurot ja kuni 31.05.2016 tasaarvestatud üür 23 400 eurot, ei ole võlgniku väitel tal käesoleval ajal üürivõlga. Võlgniku väitel ei ole põhjendatud ka võlausaldaja väide, et üürilepingu lisas nr 1 lepiti kokku üürilepingu p-s 2.1 kokkulepitud üüri vähendamine tingimusega, et üürnik teeb selle arvel investeeringuid, mistõttu ei olnud üürnikul õigust investeeringuid tasaarvestada üüriga alates 01.01.2014. Võlgniku väide on põhjendatud, sest üürilepingu lisadest ei saa teha selget järeldust, et lepiti kokku vähendatud üüri arvel investeeringute tegemine ja seetõttu ei saa lugeda võlausaldaja alternatiivset üürivõla nõuet vajalikul määral selgeks. Seega on võlausaldaja üüri ja/või investeerimiskohustusest tuleneva nõude olemasolu põhjendatud kahtluse all ja tuleb selgeks vaielda hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Ka asjaolu, et võlsausaldaja on esitanud pankrotiavalduse aluseks olevad nõuded alternatiivselt ja üksteist välistavalt, viitab vajadusele nõude menetlemiseks hagimenetluses.
32.Kokkuvõttes ei ole ei kasu hüvitamise nõue ega ka üüri ja/või investeerimiskohustuse nõue piisavalt selged, et nende alusel saaks välja kuulutada võlgniku pankroti. Kuna aga ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 ja 3 tähenduses, tuleb kohtul tulenevalt PankrS § 31 lg 1 hinnata ka võlgniku maksejõulisust vaidlusaluste nõueteta.
33.Määruskaebuse esitaja väitel ei ole ta käesoleval ajal maksejõuetu, kuna tema vastu ei ole sissenõutavaid nõudeid, ta on tegutsev äriühing ja ta saab regulaarset tulu kinnistu allüürimisest. Asjaolu, et võlgnikul ei ole käesoleval ajal muid sissenõutavaid võlakohustusi, on kinnitanud ka ajutine haldur. Ajutine haldur on võlgniku hinnanud maksejõuetuks arvestades seda, et võlgnikul on likviidset vara 5706,83 eurot, kuid kohustuse mahuks on 102 500 eurot, millest 47 500 eurot pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ees ja 55 000 eurot RKMT Investments OÜ ees. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku maksejõuetuse hindamisel ei saa arvestada võlausaldaja nõuet 47 500 eurot, kuna võlgnik on sellele põhjendatult vastu vaielnud. Ka võlgniku 55 000 euro suurust kohustust RKMT Investments OÜ ees ei ole alust arvestada võlgniku maksejõuetuse hindamisel käesoleval ajal, kuna see kohustus muutub sissenõutavaks alles 31.12.2020. Lisaks tuleb võlgniku varana peale 5706,83 euro arvestada ka 01.05.2014 Fresh Pub OÜ-ga sõlmitud allüürilepingu punkt 2.7 alusel saadud ja saadavat üüritulu 2016. aastal kokku 15 750 eurot, 2017. aastal kokku 42 000 eurot ja alates 2018. aastast 60 000 eurot aastas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval ajal esitatud asjaoludel alust tuvastada võlgniku püsivat maksejõuetust PankrS § 1 lg 2 ja 3 tähenduses ja seetõttu tuleb pankrotiavaldus jätta rahuldamata. Vaidluse lahendamise seisukohalt ei oma tähendust, kas RKMT Investments OÜ võlgniku ainuosanikuna hakkab võlgniku pankroti väljakuulutamist 2021. aastal nõudma.
34.Seoses avalduse rahuldamata jätmisega tuleb maakohtu menetluskulude jaotust muuta. Menetlusosaliste menetluskulud nii maakohtus, ringkonnakohtus kui ka Riigikohtus jäävad võlausaldaja kanda.
35.Ringkonnakohus menetluskulusid seoses maakohtu määruse tühistamisega kindlaks ei määra ega neid võlausaldajalt välja ei mõista. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-142-15, p 22 ja 23). /digitaalselt allkirjastatud/ Liis Arrak
/digitaalselt allkirjastatud/ Ele Liiv
/digitaalselt allkirjastatud/ Kaupo Paal
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.