Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-163-16 Tartu, 22. veebruar 2017 Eesistuja Malle Seppik, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve SOPE JA KVE TT OÜ (pankrotis) avaldus OÜ EHITAME MAJA (pankrotis) pankroti väljakuulutamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-1246 OÜ EHITAME MAJA (pankrotis) määruskaebus Võlausaldaja SOPE JA KVE TT OÜ (pankrotis), esindaja vandeadvokaat Madis Saar Võlgnik OÜ EHITAME MAJA (pankrotis), esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Võlgniku pankrotihaldur Kristo Teder 6. veebruar 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-1246 ja saata asi uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule.
1.SOPE JA KVE TT OÜ (pankrotis) (võlausaldaja) esitas 25. jaanuaril 2016 Harju Maakohtule OÜ EHITAME MAJA (pankrotis) (võlgnik) vastu pankrotiavalduse. Avalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja võlausaldaja 1. mail 2010 üürilepingu, mille alusel võlausaldaja andis võlgnikule üürile Tallinnas Tartu mnt 44 asuvad äriruumid koos varjualuste ja panipaikadega ning parkimiseks osa Tartu mnt 46 ja 48 kinnistutest (üürileping). Üürilepingu p 2.4 järgi on võlgnikul õigus anda kinnistud ja seal asuvad ehitised allüürile. 30. juulil 2010 sõlmis võlausaldaja Inkasso Center OÜ-ga kinnistu müügilepingu. 5. augustil 2010 sõlmisid võlausaldaja, Inkasso Center OÜ ja võlgnik üürilepingu lisa, milles võlausaldajat nimetatakse üürileandjaks, Inkasso Center OÜ-d uueks üürileandjaks ja võlgnikku üürnikuks. Üürilepingu lisas lepiti kokku üüri alandamises ja võlgniku hiljemalt 1. jaanuariks 2015 tehtavas 50 000 euro suuruses remondiinvesteeringus. Samuti lepiti kokku, et võlgnik annab uuele üürileandjale üürileandja nõusolekul üle äriruumid ja panipaigad ning parkimisala vähendatakse. Üürilepingu lisa järgi jäid võlgniku kasutusse äriruumid (276,5 m2), hoovid (250 m2) koos varjualustega ning parkimisala (200 m2). 20. detsembril 2010 sõlmisid võlausaldaja, Inkasso Center OÜ ja võlgnik üürilepingu uue
lisa, milles tasaarvestati ajavahemiku 1. jaanuar 2011 kuni 31. detsember 2013 üür võlgniku tehtud 15 300 euro suuruse investeeringuga. Samas lepiti kokku, et võlgnik teeb 1. jaanuariks 2015 investeeringuid kokku 60 000 euro väärtuses ning üürileandja annab võlgnikule lisaks üle äriruumid (89 m2). Harju Maakohus kuulutas 11. veebruaril 2011 tsiviilasjas nr 2-10-60512 välja võlausaldaja pankroti ja nimetas pankrotihalduri. Tsiviilasjas nr 2-11-48196 rahuldas Harju Maakohus 8. novembri 2013. a otsusega võlausaldaja pankrotihalduri tagasivõitmise hagi, tunnistas kinnistu 30. juuli 2010. a müügilepingu kehtetuks ning kohustas Inkasso Center OÜ-d andma Tartu mnt 48, 46 ja 44 asuvate kinnistute valduse koos viljade ja muu kasuga üle võlausaldajale, tuvastas Inkasso Center OÜ kohustuse anda nõusolek kinnistusraamatusse kantud eelmärgete kustutamiseks ja asendas nõusoleku kohtuotsusega. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. aprilli 2014. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohtu otsus jõustus 10. septembril 2014. Võlausaldaja pankrotihaldur esitas 29. oktoobril 2014 võlgnikule kinnistute valduse üleandmise ja teabe nõude, paludes selgitada, kas ja kellega ning millistel tingimustel on võlgnik ajavahemikus 1. mai 2010 kuni 28. oktoober 2014 sõlminud allüürilepinguid, ja esitada allüürilepingute ja lisade koopiad. Samuti palus pankrotihaldur selgitada, millised investeeringud on võlgnik üürilepingu esemetele teinud, esitada investeeringute loetelu koos maksumuse ja investeeringute tegemise tõenditega. 28. jaanuaril 2015 esitas pankrotihaldur võlgnikule kasu väljaandmise nõude ja pankrotihoiatuse, selgitades, et kinnistu võlaõigusliku müügilepingu kehtetuks tunnistamisega lõppes Inkasso Center OÜ ja kõigi teiste isikute õigus kinnistuid vallata, ning tegi võlgnikule ettepaneku anda hiljemalt 2. veebruaril 2015 võlausaldajale vabatahtlikult üle kinnistute valdus ja 9. veebruaril 2015 kinnistute kasutamisest saadud kasu, sh üüritulu ja kasutuseelised, kokku 10 000 eurot. Pankrotihaldur teatas, et jätkab hüvitise nõudmist kuni kinnistute valduse vabastamiseni koos õigusega nõuet suurendada ning hoiatas võlgnikku pankrotiavalduse esitamisest, kui viimane ei maksa määratud tähtpäevaks hüvitist. 2. juulil 2015 tegi pankrotihaldur võlgnikule ettepaneku anda kinnistute valdus võlausaldajale vabatahtlikult üle 16. juuliks 2015 ja esitada samaks ajaks pankrotihaldurile varem nõutud selgitused ja tõendid. Võlgnik on selgitanud võlausaldaja pankrotihaldurile, et ta kasutab kinnistuid 1. mail 2010 sõlmitud üürilepingu alusel, ega ole pankrotihaldurit takistanud ehitistesse ja ruumidesse pääsemast, kuid viimane peab arvestama asjaoluga, et võlgnik on kaudne valdaja ja allüürilepingute alusel on kinnistute otsene valdaja Fresh Pub OÜ. Võlgnik leidis, et kinnistute kasutamisest saadava kasu nõue on alusetu, kuid ta ei ole selgitanud ega tõendanud, millisel õiguslikul alusel ta võlausaldaja kinnistuid valdab. Samuti ei ole ta tõendanud üürilepingu lisas kokkulepitud 60 000 euro suuruse investeerimiskohustuse täitmist. Arvestades võla suurust (sh üüri maksmise või investeerimise kohustuse täitmata jätmine 60 000 eurot ja kahjuhüvitis kinnistute õigusliku aluseta valdamise eest 40 000 eurot), võlgniku soovimatust oma kohustusi täita ning võlgniku varalise seisundi ja majandustegevuse kohta usaldusväärsete andmete puudumist, ei ole võlgnikul vara oma kohustuste täitmiseks ja selline seisund ei ole ajutine.
2.Võlgnik palus jätta pankrotiavalduse rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlausaldaja nõue on alusetu ja võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu. Võlgnik on vaidlusaluse üürilepingu alusel üksnes osa Tartu mnt 44 asuvate äriruumide ja parklaala kaudne valdaja. Võlgnikule ei ole teada, kes valdab ülejäänud osa Tartu mnt 44 kinnistul asuvast parklaalast ning Tartu mnt 46 ja 48 kinnistuid. Üürileping ei ole kehtetu ega tühine. Tsiviilasjas nr 2-11-48196 tehtud kohtuotsusega kohustati Inkasso Center OÜ-d andma võlausaldajale üle kinnistute valdus koos kasuga. See kohtuotsus ei mõjuta võlgnikuga sõlmitud üürilepingu kehtivust. Võlgnik on teinud kinnistutel parendusi kokku 63 492 euro väärtuses ning on selle võlausaldaja üürinõudega üürilepingu p 3.10 alusel tasaarvestanud. Kui tasaarvestus siiski eeldab avalduse tegemist, siis on võlgnik esitanud võlausaldajale tasaarvestuse avalduse oma 3. mai 2016 seisukohtades võlausaldaja vastusele. Arvestades seda, et võlausaldajal on üürilepingu ja selle lisa alusel võlgniku vastu 23 400 euro suurune üürinõue ja võlgnikul on võlausaldaja vastu üürilepingu alusel tehtud investeeringute kulutuste nõue 48 192 eurot, tasaarvestab võlgnik oma nõude võlausaldaja üürinõudega. Tasaarvestuse tulemusena on võlgniku nõude jääk 24 792 eurot. Võlgniku investeeringud on tõendatud riiklikult tunnustatud eksperdi aruande ja fotodega. Ajutise halduri järeldused ei ole õiged, mh on võlgniku kohustusena valesti arvestatud laenukohustust, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud, aga ka võlausaldaja väidetavat nõuet, millele võlgnik on esitanud vastuväite.
3.Harju Maakohus määras 4. märtsi 2016. a määrusega võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Kristo Tedre.
4.Harju Maakohus rahuldas 12. mai 2016. a määrusega võlausaldaja pankrotiavalduse, kuulutas välja võlgniku pankroti, nimetas pankrotihalduriks Kristo Tedre, määras ajutise halduri tasu ja tegi menetluslikud korraldused. Maakohus jättis menetluskulud võlgniku kanda, mõistes temalt võlausaldaja kasuks välja 1410 eurot ja viivise. Maakohtu määruse kohaselt peab võlausaldaja pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p 1 järgi võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks tuginema sellele, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Võlgnik sai võlausaldaja pankrotihoiatuse kätte ja vastas sellele, kuid ei täitnud kohustust. Samuti on võlgnikule kätte toimetatud kohtukutse ja pankrotiavaldus. Müügilepingu eseme valduse üleandmises said võlausaldaja ja Inkasso Center OÜ kokku leppida siis, kui samal ajal lõpetati üürileping või lepiti kokku üürilepingu üleminekus. On tõendatud, et võlgnik pidas üürileandjaks Inkasso Center OÜ-d. Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-11-48196, millega tunnistati kinnistu ja selle mõtteliste osade võlaõiguslik müügileping kehtetuks ja Inkasso Center OÜ kaotas õiguse kinnistuid vallata, lõppes võlaõigusseaduse (VÕS) § 288 lg 6 kohaselt ka võlgniku õigus kinnistuid kasutada (müügilepingu p-d 2.7 ja 1.2.3). Kuivõrd võlgnik on kinnistuid kasutanud ilma õigusliku aluseta, on võlausaldajal asjaõigusseaduse § 85 lg 1 järgi õigus nõuda temalt VÕS §-de 1037-1040 alusel kasu väljaandmist või hüvitamist. Võlausaldaja teenis enne vaidlusaluse
müügilepingu sõlmimist kinnistute kasutada andmisest iga kuu tulu 2500 eurot, mistõttu on võlausaldaja nõue võlgniku vastu ajavahemiku 10. september 2014 kuni 20. aprill 2016 eest 47 500 eurot. Võlgnik tunnistab üürilepingust tulenevat kohustust 23 400 euro ulatuses, kuid tema arvates on tal õigus tasaarvestada investeeringute tegemisest tulenev 48 192 euro suurune nõue võlausaldaja nõudega. Investeerimiskohustuse täitmist ei tõenda võlgniku juhatuse liikme vastuolulised seletused. Kuna juhatuse liikmele ei ole ehitustööde protokolli sõlmimise asjaolud teada, ei saa ka eksperdi arvamust, mis on mõjutatud juhatuse liikme hinnangutest, pidada usaldusväärseks tõendiks. Seega ei ole VÕS § 197 lg-s 1 sätestatud tasaarvestuse õiguse tekkimise eeldused täidetud. Võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetuse ning tõendanud nõude olemasolu, esitades maakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-11-48196, üürilepingu ja selle lisad, võlausaldaja pankrotihalduri nõudekirja ja pankrotihoiatuse (PankrS § 10 lg 4). Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgnikul on likviidset vara 5706 eurot 83 senti ning tema kohustuste maht on 102 500 eurot, sh 47 500 eurot pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ning võlgniku nimetatud 55 000 eurot RKMT Investments OÜ vastu. Seega ei suudaks võlgnik täita ka võlausaldaja 23 400 euro suurust üüritasu nõuet, mida ta on tunnistanud. Sellega on tõendatud, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, mistõttu tuleb pidada võlgnikku maksejõuetuks. Maksejõuetuse tekkimise aeg, põhjused ja kohustuste täpne maht tuvastatakse pankrotimenetluses, kus täpsustatakse ka võlgniku juhatuse liikme tegevust ja seaduses sätestatud kohustuste täitmata jätmise asjaolusid. Praeguses menetlusstaadiumis on võlgniku maksejõuetuse põhjuseks muu asjaolu PankrS § 22 lg 5 mõttes.
5.Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus pankrotimääruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta pankrotiavaldus rahuldamata. Võlgnik palus jätta menetluskulud võlausaldaja kanda ning mõista temalt võlgniku kasuks välja menetluskulud. Maakohus rikkus PankrS § 31 lg-d 1 ja 2 ning tuvastas võlgniku maksejõuetuse valesti. Ajutise pankrotihalduri aruandest nähtuvalt ei ole võlgnikul peale võlausaldaja ees väidetavalt olemasoleva kohustuse muid sissenõutavaks muutunud kohustusi. Kuna võlgnik vaidles pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõudele vastu, ei võinud maakohus võlgniku maksejõulisuse hindamisel vaidlusalust nõuet arvestada. Maakohus leidis valesti, et kinnistu ja selle mõtteliste osade võlaõigusliku müügilepingu kehtetuks tunnistamisega lõppes ka võlgnikuga sõlmitud üürileping ning tema valdus muutus ebaseaduslikuks. Kinnistute üürilepingu üleminek Inkasso Center OÜ-le või üürilepingu lõppemine ega tühisus ei ole tõendatud. Maakohus leidis ekslikult, et üürinõude tasaarvestuse kohta ei ole andmeid. Pooled leppisid tasaarvestuses kokku üürilepingus ja selle lisas. Võlgnik ei ole tunnistanud 23 400 euro suurust üürivõlga. Võlgnik on üksnes lähtunud sellest, et võlausaldaja see nõue on tasaarvestatud võlgniku investeeringutega. Maakohus leidis valesti, et investeeringute tegemine ei ole tõendatud, ega põhjendanud, miks ta leiab, et eksperdi arvamus ei ole usaldusväärne. Kuna maakohtu viidatud 55 000 euro suurune nõue muutub sissenõutavaks alles 31. detsembril 2020, ei võinud kohus ka sellega arvestada. Maakohus ei arvestanud võlgniku maksejõuetuse hindamisel
sellega, et võlgnik saab allüürilepingu alusel iga kuu üüritulu, mille arvel on võimalik võlausaldaja väidetav nõue rahuldada. Maakohus rikkus PankrS § 15 lg 3 p 4 ja § 10 lg 2 p 1, sest võlausaldaja ei teinud pankrotihoiatust kogu nõude kohta.
6.Võlgniku pankrotihaldur ja võlausaldaja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata. Võlausaldaja palus jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud võlgniku kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. juuli 2016. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäid võlgniku kanda, kellelt mõisteti võlausaldaja kasuks välja menetluskulu 458 eurot ja viivis. Nõustudes maakohtu põhjendustega, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine PankrS § 22 lg 2 p 2 järgi ajutise halduri ülesanne. Ajutine haldur on leidnud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Maakohus leidis, et võlausaldajal on võlgniku vastu selge nõue. Võlgnik tunnistab, et võlausaldajal on kinnistu kasutamisest tulenev nõue, kuid leiab, et see on tasaarvestatud investeerimiskohustuse täitmisega. Asjas ei vaielda selle üle, et võlgnikul on vähemalt 55 000 euro suurune kohustus RKMT Investments OÜ vastu. Määruskaebuses ei ole võlgnik vaidlustanud maakohtu järeldust, mille kohaselt on tal vara üksnes 5706 euro 83 sendi väärtuses. Seega ületab võlgniku kohustuste väärtus tema teadaoleva vara väärtust ligikaudu kümme korda. Seejuures ei ole oluline, et RKMT Investments OÜ väidetav nõue muutub sissenõutavaks alles 31. detsembril 2020. Pankrotiseadusest ei tulene, et võlgniku maksejõulisuse hindamisel tuleks arvestada üksnes sissenõutavaks muutunud kohustusi (PankrS § 42). Võlausaldaja kinnistute kasutamisest saadud kasu väljaandmise nõuet käsitledes tuvastas maakohus õigesti, et võlausaldaja andis üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused võlgniku nõusolekul müügilepingu sõlmimisel üle Inkasso Center OÜ-le. Seega muutus võlgnikuga sõlmitud üürileping müügilepingu sõlmimise ajast allüürilepinguks. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et kuivõrd maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-11-48196 kaotas Inkasso Center OÜ õiguse kinnistuid vallata, lõppes VÕS § 288 lg 6 järgi ka võlgniku õigus kinnistut kasutada. Seega peab võlgnik kinnistu kasutamisest saadud kasu võlausaldajale välja andma. Maakohus on üürilepingu ülemineku asjaolusid ja seda kinnitavaid tõendeid põhjalikult käsitlenud ning tuvastanud üürilepingu ülemineku. Maakohus on võlgniku kõiki vastuväiteid ja tõendeid hinnanud. Maakohus leidis õigesti, et võlgniku esitatud asjatundja arvamus ei ole usaldusväärne ega tõenda investeerimiskohustuse täitmist. Võlgnik ei ole esitanud ühtegi investeeringut kajastavat raamatupidamise algdokumenti.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ja
teha uue määruse, millega jätta pankrotiavaldus rahuldamata. Menetluskulud palub võlgnik jätta võlausaldaja kanda, kellelt mõista võlgniku kasuks välja lepingulise esindaja kulu 880 eurot ja viivis. Määruskaebuse kohaselt nõudis võlausaldaja temalt pankrotihoiatuses üksnes 10 000 euro tasumist, mistõttu ei ole võlausaldaja põhistanud võlgniku maksejõuetust 37 500 euro ulatuses. Kohtud hindasid võlgniku maksejõuetust koos võlausaldaja nõudega vaatamata sellele, et võlgnik on selle nõude menetluses vaidlustanud. Nõude selgust ei saa hinnata pankroti väljakuulutamise otsustamise staadiumis. Kohtud ei võinud võlgniku maksejõuetuse hindamisel arvestada alles 31. detsembril 2020 sissenõutavaks muutuva 55 000 euro suuruse nõudega. Võlgniku maksevõimet saab hinnata pankroti väljakuulutamise otsustamise aja seisuga, arvestades üksnes sissenõutavaks muutunud õigusi ja kohustusi. Kohtud ei arvestanud asjaoluga, et võlgnik on tegutsev ettevõte ja saab 1. mail 2014 sõlmitud allüürilepingu järgi alates 1. jaanuarist 2016 üüritulu 1750 eurot kuus, alates 1. jaanuarist 2017 on üüritulu suurus 3500 eurot kuus ja alates 1. jaanuarist 2018 on see 5000 eurot kuus.
9.Võlausaldaja palub jätta kohtumäärused muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Menetluskulud palub võlausaldaja jätta võlgniku kanda, kellelt mõista välja võlausaldaja lepingulise esindaja kulu 526 eurot ja viivis. Kohtud arvestasid võlgniku püsivat maksejõuetust tuvastades põhjendatult nii võlausaldaja nõudega kui ka nõudega, mis ei olnud pankrotimääruse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud. Võlgnik ei ole vaidlustanud seda, et tal on vara ainult 5706 euro 83 sendi väärtuses. Kohtud ei rikkunud pankrotihoiatusse ja pankrotiavaldusse märgitud nõude suurust käsitledes PankrS § 15 lg 3 p 4 ega § 10 lg 2 p 1.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695 ja § 692 lg-te 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata TsMS § 701 lg 3 teise lause järgi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Võlausaldaja peab PankrS § 10 lg 1 järgi pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse. Võlausaldaja tugines võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks PankrS § 10 lg 2 p-le 1, mille kohaselt ei ole võlgnik täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist, võlausaldaja hoiatas teda kirjalikult pankrotiavalduse esitamise kavatsusest ning võlgnik ei täitnud seejärel kohustust 10 päeva jooksul. Kolleegium ei nõustu võlgnikuga, et võlausaldaja pankrotiavalduses esitatud kogu nõuet ei saa pidada viidatud sättega kooskõlas põhistatuks põhjendusel, et ta nõudis pankrotihoiatuses võlgnikult 10 000 euro tasumist ja hoiatas teda üksnes selle summa tasumata jätmise tagajärje eest. Kolleegium selgitab, et PankrS § 1 lg-test 2 ja 3, § 10 lg-test 1, 2 ja 4 ega § 31 lg-st 1 ei tulene, et pankrotihoiatus peab kajastama võlausaldaja kogu nõuet, millele ta pankrotiavalduses tugineb. Samuti ei tulene nendest sätetest, et maksejõuetuse hindamisel arvestab kohus võlausaldaja nõudega üksnes pankrotihoiatuses märgitud ulatuses. Arvestades pankrotihoiatuse eesmärki valmistada ette
võimalus esitada pankrotiavaldus tulevikus (Riigikohtu 6. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-162-11, p 14) ja asjaolu, et võlausaldaja nõue võis pärast pankrotihoiatuse tegemist suureneda, ei ole iseenesest välistatud arvestada pankrotiavalduse rahuldamise üle otsustamisel kogu nõudega (lugeda pankrotihoiatus tehtuks kogu nõude osas).
12.Kolleegium nõustub võlgnikuga, et ringkonnakohus ei ole kooskõlas TsMS § 465 lg 2 p-s 8, § 667 lg-s 1 ning § 659 ja § 654 lg-tes 4-6 sätestatuga põhjendanud seisukohta, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Kuigi TsMS § 654 lg 6 koosmõjus §-ga 659 annab ringkonnakohtule võimaluse jätta maakohtu põhjendustega nõustumise korral määrus põhjendamata, peab ringkonnakohus ka sellisel juhul hindama määruskaebuse väiteid tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse tõlgendamise kohta (vt ka Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4111, p 13).
13.PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS § 1 lg-te 2 ja 3 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kolleegium on varem korduvalt leidnud, et kuigi juriidilisest isikust võlgniku puhul hinnatakse võlausaldaja nõude tõendatust ja selgust üksnes ajutise halduri määramisel (PankrS § 15 p-d 1 ja 4) ning nõude olemasolu või kuuluvus vaieldakse selgeks nõuete kaitsmisel ja tunnustamisel (PankrS §-d 100-107), ei ole võlausaldaja nõude olemasolu ning selle kuuluvus ja selgus pankroti väljakuulutamise üle otsustamisel siiski tähtsusetud. Kolleegium on selgitanud, et olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg-te 2 või 3 tähenduses, peab kohus hindama võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, on võlgnik maksejõuetu (PankrS § 1 lg 2 või 3 kohaldamise esimene eeldus) ning seejärel tuleb hinnata ka seda, kas maksejõuetus on püsiv (PankrS § 1 lg 2 või 3 teine eeldus) (Riigikohtu 10. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-14, p-d 17 ja 19; 10. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-14, p-d 16 ja 18). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde ka praeguses asjas.
14.Pankrotihoiatuses pidas võlausaldaja oma nõude suuruseks 10 000 eurot. Pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu 1. mail 2010 sõlmitud üürilepingu lõppemise tõttu kinnistu ebaseaduslikust valdamisest tulenev vähemalt 40 000 euro suurune kahjuhüvitise nõue või üürilepingu kehtivuse korral vähemalt 60 000 euro suurune üüri või investeerimiskohustuse hüvitamise nõue. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu vähemalt 47 500 euro suurune nõue, kuid määrusest ei selgu võlausaldaja nõude koosseis ja suuruse kujunemine. Maakohtu viidatud ajutise halduri aruandes on võlausaldaja nõude koosseis ja suurus esitatud alternatiivselt (I kd, tl 187).
Võlgnik vaidleb võlausaldaja kahjuhüvitise nõudele vastu põhjendusega, et tal on õigus kasutada kinnistut 1. mail 2010 sõlmitud üürilepingu alusel. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et võlgniku õigus kinnistut kasutada lõppes tsiviilasjas nr 2-11-48196 tehtud kohtuotsuse alusel VÕS § 288 lg 6 järgi, mis reguleerib allkasutaja kasutusõigust pärast üürilepingu lõppemist. Kolleegiumi hinnangul ei ole maa- ega ringkonnakohtu määrusest jälgitav, millest tulenevalt leidsid kohtud, et võlgnik on kinnistu allkasutaja VÕS § 288 tähenduses. Kohtud ei ole põhjendanud seisukohta, et 30. juulil 2010 sõlmitud kinnistu müügilepingu eseme valduse üleandmises said võlausaldaja ja Inkasso Center OÜ leppida kokku 1. mail 2010 sõlmitud üürilepingu lõpetamise või ülemineku korral ning et müügilepingu sõlmimisel muutus üürileping allüürilepinguks. Ainuüksi asjaolu, et müügileping on tunnistatud tsiviilasjas nr 2-11-48196 tagasivõitmise korras kehtetuks, ei tähenda, et ühes sellega muutus kehtetuks ka poolte sõlmitud üürileping. Võlgniku vastuväite kohaselt ei ole võlausaldajal ka üüri- või investeerimiskohustuse täitmata jätmisest tulenevat nõuet, kuna ta on üürilepingus kokkulepitud investeerimiskohustuse täitnud ja selle võlausaldaja üürinõudega tasaarvestanud. Võlgnik on esitanud oma vastuväite tõendamiseks mitmeid tõendeid, mh ehitustööde 10. oktoobri 2012. a protokolli (I kd, tl 161-163) ja eksperdi arvamuse (II kd, tl 14-23). Kohtud ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, miks ei tõenda need dokumendid võlgniku investeeringuid, sh miks ei ole eksperdi arvamus usaldusväärne. Ainuüksi asjaolu, et võlgniku juhatuse liikmele ei ole eespool viidatud protokolli sõlmimise asjaolud teada, ei anna alust pidada eksperdi arvamust ebausaldusväärseks.
15.Ringkonnakohus märkis, et maakohtu määruse kohaselt ei ole võlgnik vaidlustanud maakohtu järeldust, et tema vara väärtus on 5706 eurot 83 senti. Samas ei selgu maa- ega ringkonnakohtu määrusest, kas võlgniku varana on mh arvestatud tema iga kuu saadavat üüritulu. Samuti ei ole ringkonnakohus vastanud võlgniku määruskaebuse väitele, et tema saadav üüritulu suureneb allüürilepingus kokkulepitud kuupäevadel. Kolleegiumi hinnangul võib võlgniku vara suurenemine lähitulevikus anda aluse järeldada, et võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu.
16.Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et võlgniku maksejõulisuse hindamisel tuleb PankrS § 42 alusel arvestada võlgniku 55 000 euro suuruse kohustusega, mis muutub sissenõutavaks alles 31. detsembril 2020. PankrS § 42 järgi muutuvad kõik nõuded sissenõutavaks pankroti väljakuulutamisega, andes võlausaldajatele alates sellest ajast õiguse nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Nimetatud sättest ega ka selle sätte koostoimest PankrS teiste normidega ei saa aga tuletada, et võlgniku maksejõulisuse hindamisel PankrS § 1 lg 2 või 3 järgi arvestab kohus alati ka võlgniku kohustustega, mille täitmise tähtpäev saabub alles pankroti väljakuulutamisega. PankrS § 10 lg 3 esimese lause järgi võib PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel esitada pankrotiavalduse üksnes see võlausaldaja, kelle nõue on muutunud sissenõutavaks, tõendades mh nõude täitmise tähtaja (PankrS § 10 lg 4). PankrS § 31 ei näe ette, et kohus kuulutab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankroti välja ka juhul, kui maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline. Nendest sätetest tulenevalt saab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel võlgniku maksejõulisuse hindamisel PankrS § 1 lg 2 või 3 järgi arvestada
eelkõige võlgniku juba sissenõutavaks muutunud kohustustega. Vastupidise tõlgenduse korral ei oleks välistatud pankrotiavalduse esitamine ja pankroti väljakuulutamine üksnes kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise saavutamiseks. See ei ole aga kooskõlas PankrS mõtte ega pankrotimenetluse eesmärkidega, milleks on mh kuulutada välja üksnes püsivalt maksejõuetu võlgniku pankrot. Kolleegium selgitab, et võlgniku kohustusi, mille täitmise tähtpäev ei ole pankrotiavalduse esitamise ajaks saabunud, saab kohus arvestada võlgniku maksejõulisuse hindamisel siis, kui need muutuvad ettenähtavas lähemas tulevikus kindlasti sissenõutavaks. Seejuures, kui kohus kuulutab pankroti välja tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi arvestades, peab kohus mh põhjendama, milliste asjaolude alusel ta leiab, et sissenõutavaid kohustusi arvestades ei ole võlgnik tulevikuks kokkulepitud täitmise tähtpäeva saabudes võimeline ka neid nõudeid rahuldama. Maa- ega ringkonnakohtu määrusest sellekohaseid põhjendusi ei nähtu. Seejuures ei ole ringkonnakohus käsitlenud võlgniku määruskaebuse väidet, et 55 000 euro suurune kohustus, mille täitmise tähtpäev on 31. detsembril 2020, tuleneb võlgniku ainuosanikuga sõlmitud laenulepingust ning ainuosanik ei hakka võlgniku pankroti väljakuulutamist ilmselt nõudma.
17.Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Selleks peab ringkonnakohus eeltooduga arvestades tegema esmalt kindlaks, kas võlgnik on maksejõuetu, ning seejärel ka selle, kas maksejõuetus on püsiv. Võlgniku maksejõulisuse hindamisel peab ringkonnakohus mh võtma põhjendatud seisukoha võlgniku üürilepingus kokkulepitud investeerimiskohustuse täitmise tõendatuse kohta. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et võlgnik vaidleb võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu, tuleb võlgniku maksejõulisust hinnata võlausaldaja väidetava nõudeta. Kui võlgnik on maksejõuetu ka ilma vaidlusalust nõuet arvestamata, tuleb hinnata, kas võlgniku maksejõuetus on püsiv.
18.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
19.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada kautsjoni tasunud isikule. Malle Seppik, Ants Kull, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.