2-05-15089/6 - Muud - Muud hagiasjad - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

3.juunil 1999. a. toimus Harju maakonnas Tallinn - Rapla maantee 12. kilomeetril liiklusõnnetus. Alkoholijoobes P.B. sõitis autoga BMW 528 registreerimismärk *** *** teelt välja ja paiskus üle katuse. Liiklusõnnetuse tagajärjel invaliidistus autos kinnitamata turvavööga viibinud sõitja A.M.. Kostjal on selgroo VII lüli luksatsioon, mida loetakse sügavaks puudeks. Raviga on kostja tervislik seisund oluliselt paranenud, kuid vaegused jäsemetel püsivad. Kostja on võimeline ise sööma, osaliselt riietuma, keerab ennast voodis, tuleb ise istuma ja saab ise voodist ratastooli. P.B. tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja õiguseelneja S.K. AS-i poolt. Hageja on liikluskindlustuse lepingu alusel hüvitanud kostja ravi, invaabivahendite-, taastusravi jms. kulusid ligi 211.000 krooni ulatuses. Kostja esitas kindlustuse vahekohtule nõude hooldajatasu saamiseks. Kostja väitel peab ta palkama täiendava hooldaja, sest Rapla vallavalitsuse pakutava sotsiaalhooldustöötaja ja Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse teenustest ning Rapla vallavalitsuse poolt kostja hooldajale L.M.le puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel igakuiselt makstavast 400-kroonisest hooldustasust ei piisa. Kindlustuse vahekohtu 1. juuli 2005. a. otsusega tunnustati tingimuslikult kostja õigust saada hagejalt perioodiliselt hooldajatasu hüvitist. Kindlustuse vahekohtu otsuse resolutsiooni p. 2 järgi on kostjal õigus hooldajatasu hüvitisele järgmistel tingimustel: kostja peab igakuiselt dokumentaalselt tõestama vastava kulu kandmise, tervislikule seisundile vastava hoolduse vajaduse ning riigi või kohaliku omavalitsuse poolt makstava hooldajahüvitise suuruse. Selline otsus paneb hagejale seadusliku aluseta riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesanded. Hooldajatasu hüvitamise kohustust ei ole liikluskindlustuse seaduses (LKS) liikluskindlustusandjale pandud. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKS § 1 sätestas, et liikluskindlustuse lepingu alusel kuulub hüvitamisele vaid liikluskindlustuse seaduses piiritletud kahju, hooldajatasu sellise kahju alla ei kuulu. Abistamine majapidamises ja olmeteenuste osutamine ei ole ravi ega ka traumajärgsete tüsistuste kergendamine (LKS § 22). Puudega isikute toimetulekut ja nende abistamist igapäevaste toimingute sooritamisel reguleerib sotsiaalhoolekande seadus (SHKS) ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seadus (PISTS). Abistamine majapidamises ja olmeteenuste osutamine on SHKS § 10 p. 3 mõistes koduteenus. Kohalik omavalitsus korraldab abi vajava puudega isiku toimetuleku sotsiaalteenuste osutamise, toetuste maksmise ja muu abi osutamise teel. Puudest tingitud lisakulud kaetakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi kaudu. Kostja hooldusvajadus on kaetud. Kostja hooldajaks on tema õde L.M., kes saab hooldajatoetust 400 krooni kuus. Kostjale makstakse sotsiaaltoetusi vähemalt 800 krooni kuus. Valla sotsiaaltöötajaga on sõlmitud leping hoolduse saamiseks vastavalt vajadusele. Enamuse ajast viibib kostja Astangu kutserehabilitatsiooni keskuses, kus talle on tagatud hooldusteenus sotsiaaltöötajate poolt. Hageja on oma kohustused kostja ees nõuetekohaselt täitnud ja hooldustasu hüvitise saamiseks kostjal õigus puudub. Kostja seisukoht Kostja vaidles hagile vastu. Hagejal lasub kohustus maksta perioodiliselt kindlustushüvitist summas 3240 krooni kuus põhjendatud ja tõendatud kuludokumentide esitamisel. Kindlustuse vahekohtu otsus oli seaduslik ja põhjendatud. Hageja viited tervishoiuteenuste korraldamise seadusele, sotsiaalhoolekande seadusele, sotsiaaltoetuste seadusele ning puuetega inimeste seadusele ei ole asjakohased. Hageja on põhjendamatult asunud seisukohale, et püsiv puue ei ole traumajärgne tüsistus. LKS § 19 lg. 2 p. 3 kohaselt kuuluvad ravikulud liikluskahju koostisse, § 22 kohaselt on kannatanu ravikulud tema raviasutusse toimetamise, ravimise, traumajärgsete tüsistuste

1.veebruari 2006. a. otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi, tuvastades, et hagejal puudub kohustus kostja hoolduse hüvitamiseks. Kostjalt mõistis kohus välja riigilõivu 60 krooni hageja kasuks. 1. juuli 1995. a. LKS § 1 lg. 1 sätestab, et selles seaduses sätestatakse liikluskindlustus sundkindlustusena selleks, et liiklusõnnetuse tõttu kannatanutele tagada kõnealuses seaduses piiritletud liikluskahju hüvitamine võimalikult kiiresti ja täielikult. LKS § 4 lg. 1 sätestab, et selles seaduses mõistetakse liikluskahju all isiku- või varakahju, mis on tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel käesoleva paragrahvi teises lõikes nimetatud tingimustel, olenemata kahjukannatanu osalemisest liiklusõnnetuses. LKS § 19 lg. 1 ja 2 järgi on liikluskahju kahju, mis on liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud füüsilise isiku tervisele või füüsilise või juriidilise isiku varale ning liikluskahju hinnatakse ainelise kahjuna rahas; isikukahju on ajutisest töövõimetusest tulenev kahju, püsivast töövõimetusest tulenev kahju, kannatanu ravikulud, surmaga lõppenud liiklusõnnetusest tulenev kahju. LKS § 22 sätestab, et kannatanu ravikulud on tema raviasutusse toimetamise, ravimise, traumajärgse tüsistuse kergendamise ning tervislikule seisundile vastava uue eriala õpetamise otsesed kulud. Kindlustuse vahekohtu 1. juuli 2005. a. otsusega on tunnustatud kostja õigust saada hagejalt perioodilist kindlustushüvitist summas 3240 krooni kuus põhjendatud ja tõendatud kuludokumentide esitamisel. Kindlustusandja poolt kostjale hüvitise maksmise kohustust vähendab riigi või kohaliku omavalitsuse poolt tasutud hooldaja kulude hüvitis. Väljavõtetega haiguslooga, Eesti kohtuarstliku ekspertiisibüroo vastusega, arstliku ekspertiisi otsusega on tõendatud, et kostjal esineb 3. juunil 1999. a. liiklusõnnetuses saadud seljaaju kaelaosa traumaatilise kahjustuse tagajärjena üla- ja alajäsemete halvatus, mis on püsiv puue. Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse 28. jaanuari 2003. a. kirjast nähtub, et väljaspool keskust vajab kostja puudest tingituna pidavat kõrvalabi. Kostja vajab kõrvalabi vähemalt 6 tundi päevas, kuna ta ei ole iseseisvalt võimeline hakkama saama enesehügieeniga, WC kasutamisega, riietumisega, poes ja arsti juures käimisega. Erihariduseta hooldaja töötasuks on kehtestatud 18 krooni tunnis. Seega on kostja poolt tehtud kulutused hooldajale põhjendatud ja hädavajalikud. LKS § 22 peab silmas traumajärgse tüsistusena pidevat puuet, mida on võimalik leevendada, mitte täielikult terveks ravida. Selle sätte kohaselt ei ole kannatanu traumajärgsete tüsistuste kergendamise kulude all mõeldud hooldajakulusid, vaid meditsiinilisi kulusid, näiteks seoses füsioteraapia või muu sellisega. Sotsiaalteenuste ja muu abi andmist on kohustatud korraldama kohalik omavalitsus. Abistamine majapidamises ja

2.juunil 1999. a. toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel kostja invaliidistus. Raviga on tema seisund küll paranenud, kuid vaegused jäsemetel püsivad ja kostja vajab hooldajat. Kindlustuse vahekohtu 17. veebruari 2004. a. otsusega tunnustati kostja õigust saada perioodilist kindlustushüvitist AS-ilt I.E.K.. Vahekohus lähtus otsuse tegemisel sellest, et hooldajale tasu maksmise kulu on osa ravikuludest, seega liikluskindlustuse seaduse alusel hüvitatav liikluskahju. Vastavalt LKS §-le 22 ei ole kindlustushüvitis piiratud muu kohustusliku kindlustuse hüvitisega. Sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu makstav pension ei ole käsitletav hooldaja kulude hüvitisena. Maakohus on otsuse tegemisel LKS § 22 vääralt rakendanud. Nimetatud sätte kohaselt on kannatanu ravikulud raviasutusse toimetamise, ravimise, traumajärgsete tüsistuste kergendamise ning tervislikule seisundile vastava uue eriala õppimise otsesed kulud. Kohus on õigesti leidnud, et apellandi puue on traumajärgne tüsistus, mida on võimalik leevendada, kuid mitte terveks ravida. Kuid ei saa nõustuda, et traumajärgse tüsistuse kergendamise kuludena on mõeldud üksnes meditsiinilisi kulusid. Ravikulude koosseisus on näiteks uue eriala õpetamise kulud, mis ei ole seotud meditsiiniliste kuludega. Tähendab, peale meditsiiniliste vahendite kasutamise võib olla vajalik ka muu hooldus ja abi. Vahekohus on õigesti leidnud, et LKS § 22 alusel on hooldajale tasu maksmise kulu liikluskindlustuse seaduse alusel hüvitatav liikluskahju, olles osa ravikuludest. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Traumajärgse tüsistuse kergendamise kulude all mõeldakse vaid meditsiinilisi kulusid, hooldaja tasu ei kuulu LKS § 22 kohaselt hüvitamisele. Abistamine majapidamises ja olmetoimetustes ei ole traumajärgsete tüsistuste kergendamine LKS § 22 mõttes. Liikluskindlustusandjale ei ole seadusega pandud kohustust finantseerida hooldamise teenust. Kolmanda isiku seisukoht Kolmas isik apellatsioonkaebusele vastanud ei ole. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust õnnetuse asjaolude ja kostja terviseseisundi ning tema abivajaduse üle. Vaidlus on selle üle, kas kostjale vajaliku hooldaja kulud tuleb kahju tekitanu kindlustusandjal hüvitada kui LKS §-s 22 sätestatud ravikulud. Hageja leiab, et hooldajakulud ei ole käsitletavad ravikuludena nimetatud sätte mõttes. Kostja leiab, et kulutused hooldajale on traumajärgsete tüsistuste kergendamise otsesed kulud, mis on käsitletavad ravikuludena osundatud sätte mõttes. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kulutusi hooldajale ei saa pidada LKS §-s 22 sätestatud ravikuludeks. Osundatud sättes peetakse traumajärgsete tüsistuste kergendamise kulude all silmas kulutusi, mis tehakse tüsistuste endi kergendamiseks, mitte hoolduse abil tüsistustega toimetulemiseks. Kolleegium leiab, et maakohus pidas nendeks kuludeks õigesti tüsistuste kergendamiseks tehtavaid meditsiinilisi kulutusi, mitte kulutusi hooldajale. Teisiti ei võimaldada LKS §-s 22 märgitud tüsistuste kergendamise kulusid