Muud › Muud hagiasjad

täitnud kohustust nõuetekohaselt. Alates 12.08.2003 ei ela kostja/vastuhageja enam antud korteris. Kostja/vastuhageja üürivõlgnevus hageja/vastukostja ees on seisuga 10.08.2003 37 508.00 krooni, s h ka viivis. Eeltoodu alusel palub hageja/vastukostja kostjalt/vastuhagejalt välja mõista 37 508.00 krooni ja menetluskulud. Hageja/vastukostja vastuhagi ei tunnista. Enamus kostja/vastuhageja poolt teostatud töid olidki üürniku kohustuseks, mis tuli teha vastavalt vajadusele. Kostja/vastuhageja elas nimetatud korteris alates 1948, mistõttu ta pidigi selle aja jooksul ühtteist korrastama. Seega on hageja/vastukostja seisukohal, et vastuhagi on tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja/vastukostja esitatud nõude ja põhjenduste ning seisukohtade juurde. II Kostja/vastuhageja nõue ja põhjendused Kostja/vastuhageja hagi ei tunnista. Alates 2002.veebruarist tõstis hageja/vastukostja olulisel määral üüri ehk 546.40 kroonilt 1 024.50 kroonini kuus, rikkudes selleks kehtestatud korda. Hageja/vastukostja ei üritanudki sõlmida kostjaga/vastuhagejaga kokkuleppeid üüri tõstmise kohta Seetõttu on kostja/vastuhageja seisukohal, et üüri tõstmine oli ebaseaduslik ja kostja/vastuhageja suhtes mittesiduv. Hagiavalduses puudub ka viide viiviste nõude õiguslikule alusele, viivise määr ja viiviste arvestamise metoodika. Kostjale/vastuhagejale esitatud üüriteated ei sisaldanud samuti viivise arvestust. Üüri tasumine toimus sularahas, kuid tasumise kohta kostjale/vastuhagejale dokumente ei antud. Kostja/vastuhageja avaldas korduvalt soovi maksta üüri hageja/vastukostja arveldusarvele, kuid hageja/vastukostja arveldusarve numbrit kostjale/vastuhagejale ei avaldanud. Ka oli üürniku poolne maksu viivitus tingitud üürileandja vastuvõtuviivitusest ning ka seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda viivist. Eeltoodu alusel palub kostja/vastuhageja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja/vastukostja kanda. Vastuhagiavalduse kohaselt jäid eluruumi peale sealt välja kolimist kostja/vastuhageja poolt tehtud parendused, millede eest kostja/vastuhageja hagejalt/vastukostjalt hüvitist ei saanud. Kõik parendused teostas kostja/vastuhageja 1995-1996 tehtud kapitaalremondi käigus, mille tulemusel korteri väärtus oluliselt suurenes. Seega palub kostja/vastuhageja hagejalt/vastukostjalt välja mõista hüvitis summas 13 693.00 krooni. Sisulisel kohtuistungil jäid kostja/vastuhageja esindajad esitatud nõude ja põhjenduste ning seisukohtade juurde. III Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte esindajate seletused ja tunnistaja UO ütlused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on tõendatud osaliselt ning kuulub seega ka rahuldamisele osaliselt. Vastuhagi aga ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

kvalifitseerida (anda sellele õiguslik hinnang) ning kohus ei ole selles osas seotud poolte väidete/vastuväidetega. TsK § 477 lg 6 kohaselt isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaks määratud alusteta säästis vara teise isiku arvel, on kohustatud viimasele alusetult säästetu hüvitama. Nimetatud sätte mõtte kohaselt oli vara alusetust omandamisest teise isiku arvel tuleneva kohustise tekkimiseks vaja üheaegselt järgmiste tingimuste olemasolu: ühel isikul kahju tekkimine vara vähenemise näol ja teisel isikul vara suurenemine samas ulatuses, põhjuslik seos nimetatud vara vähenemise ja suurenemise vahel, vara omandamine omandaja õigusvastase tegevuse või tegevusetuse läbi ning omandaja süü puudumine vara omandamise momendil. Antud asjas on kohtule esitatud tõenditega ja poolte vahel vaidlustamata asjaoludega tõendatud, et vaatamata eluruumi kasutamiseks õiguse andnud üürilepingu lõppemisele jätkas endine üürnik koos oma perekonnaliikmega hageja omandi kasutamist, kuid ei tasunud selle eest. Seega teise isiku vara omaniku tahte vastaselt tasuta kasutamisega säästis kostja enda rahalisi vahendeid ning vara omanikuna pidi hageja aga kostja poolt tarbitu ulatuses kulutusi tegema. Poolte vahel puudub vaidlus hagetaval perioodil, s o 01.02.2002 kuni 11.08.2003, endise üürileandja poolt vara kasutamise eest määratud ja endise üürniku poolt selle eest tasutud summade üle (koond t lk 8). Kuna antud vaidluse lahendamisel puudub alus lähtuda ES-i sätetest, siis jätab kohus arvesse võtmata poolte seisukohad alates 01.02.2002 vara omaniku poolt ühepoolselt tõstetud kasutustasu (arvetel üür) tõstmise põhjendamiseks ja sellele vastuväited (sealhulgas üüri vähendamise õigusele viitavad), millised tulenesid pooltevahelisest üürisuhtest ja ES-i sätetest. Kohus on seisukohal, et kuna lepingu kehtivuse ajal oli poolte vahel kasutustasu kokku lepitud ja mõlemad pooled sellega nõustusid (546.40 krooni kuus), siis oli kostjal õiguslik ootus arvestada sama tasu suurusega ka edaspidise kasutamise ajal ning on mõistlik alusetult säästetu arvestamisel lähtuda nimelt sellest tasust. Kuna ka üürilepingu kehtivuse korral ei oleks hagejal olnud õigust ühepoolselt üüri suurust tõsta, siis järelikult puudus ka hagejal õiguslik ootus saada eluruumi kasutamise eest alates 01.02.2002 suuremat tasu kui senini. Kohtu seisukoht, et hagejal puudus ka üürilepingu kehtivuse ajal seadusest tulenev õigus ühepoolselt üüri tõsta, tuleneb pooltevahelise üürilepingu punktist 3.1, milles olid pooled kokku leppinud muuhulgas asjaolu, et üüri suurus lepitakse kokku poolte kokkuleppel. Sellist kokkulepet pooled ei sõlminud. Hageja poolt viidatud kohaliku omavalitsuse poolt alates 01.06.2001 aset leidnud üüri piirmäära tõstmine ei andnud üürileandjatele alust üüri suuruse automaatseks tõstmiseks juba sõlmitud lepingute raames. Vastavalt lepingu punktile 2.3.4 oli üürileandjal õigus teha muudatusi korteriüüri suuruses vaid vastavalt inflatsioonile. Seega uue piirmäära ulatuses üür oleks saanud olla pooltevaheliste läbirääkimiste teemaks uue üürilepingu sõlmimisel. Samadel põhjendustel (kostjal oli õiguslik ootus, et ta võib senistel kokkulepitud tingimustel kogu kohtuvaidluse aja üüriobjekti edasi kasutada) on kohus seisukohal, et hagejal puudub alus nõuda ka muid lõppenud üürilepingus eelnevalt kokkuleppimata tasusid, s o tasu panipaiga ja kuuri kasutamise eest. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et õigustatud on hageja nõudma kostjalt perioodi 01.02.2002 kuni 11.08.2003, välja arvatud tasutud maikuu 2002, s o 17 kuu ja 11 päeva eest, eluruumi kasutustasu kokku 17x546.40= 9288.80+200.35= 9 489.15 krooni. Lisaks on vara omanik õigustatud tema vara tasuta kasutanud isiku käest nõudma kõik selle kasutamisega seotud tema poolt tegelikult tehtud kulutused kostja ja tema perekonnaliikme poolt tarbitud veele ja gaasile ning tasutud maa- ja kindlustusmaksed. Nimetatud maksete osas on kohtu arvates esitatud kostja poolt põhjendatud vastuväiteid vaid gaasi eest nõutavale summale, kuna tõendatud on tegelik tarbimine vastavalt gaasimõõturi näitudele. Muus osas tõsiseltvõetavaid vastuväiteid esitatud ei ole ja seega selles osas on hageja nõue põhjendatud

kokku summas 2669.50 krooni (vastavalt üüriteadetele t lk 9-14, maamaksu teadetele t lk 72-73, kindlustuspoliisidele t lk 74-79, AS-i Tallinna Vesi arvetele ja nende tasumist tõendavatele dokumentidele t lk 124-163). Tarbitud maagaasi eest maksete arvestamisel lähtub kohus järgmistest tõendamist leidnud asjaoludest: 1) 04.03.2002 kirjaga teatas kostja, et paigaldab 07.03.2002 gaasimõõtja (t lk 64); hageja möönis kohtuistungil, et oli teadlik, et gaasimõõtja pannakse, kuid ei teadnud, seda ka tegelikkuses tehti, ka ei teatatud talle mõõturi algnäidust (t lk 289); 2) eluruumi vabastamisel on aktiga hageja esindaja poolt fikseeritud gaasimõõtja näiduks 63,3 (t lk 66). Kuna ka kohtumenetluses ei ole esitatud tõendit, et kostja oleks aastatel 2002-2003 teatanud hagejale ei paigaldatud gaasimõõtja algnäidust ega igakuistest tarbimistest, samas aga ei ole põhjendatud nõuda kostjalt rohkem kui ta tegelikult tarbis, siis on mõistlik kohtu arvates võtta gaasi eest tasu arvestamisel tegelikult tarbitud kogusena arvesse hageja poolt fikseeritud 63,3 kuupmeetrit (eeldades, et algnäit oli 0,00, kuna muud ei ole tõendatud) ja 1 m3 hinnana AS-i Eesti Gaas poolt vaidlusalusel perioodil hagejale esitatud arvetel (t lk 84-123, vastavalt aastal 2002 2.25 krooni ja aastal 2003 2.60 krooni) nähtuvad hinnad. Kohus arvestab kostja poolt tasumisele kuuluva summa välja järgmiselt: keskmine tarbimine 18,11 kuu jooksul 3,5 m3, seega 2002.aastal 11 kuu jooksul 86.63 krooni eest ja 2003.aastal 7,11 kuu jooksul 64.70 krooni eest --- kokku 151.33 krooni eest. Kuna juba eelpool leidis kohus, et pooltevahelist vaidlust ei saa reguleerida ES-i alusel, siis järelikult ei ole võimalik ka nõustuda hageja seisukohaga viivisemäära suuruse ja selle materiaalõigusliku aluse kohta. ES-i perioodil 16.08.1998 kuni 01.07.2002 § 37.3 lg 3 sätestas tõepoolest võimalikuks viivise määraks 0,15% iga viivitatud päeva eest, kuid seda juhul, kui tegemist oli üürniku ja üürileandja vahelise suhtega. Kuna eelpool leidis tõendamist, et ES antud asja rakendamisele ei kuulu ning poolte vahel mingit viivise määra ka varasemalt kokku lepitud ei olnud, on kostja poolt tasumisega viivitamisel võimalik arvestada viivist perioodi eest kuni 01.07.2002 TsK § 231 lg 1 alusel ja alates VÕS-i kehtima hakkamisest nimetatud seaduse § 94 alusel. Hageja arvestas viivist hagiavalduse esitamise seisuga, s o 08.09.2003. Arvestades kohtumaterjalidest nähtuvaid tegelikke tasumisi jaanuari- ja maikuude eest (toimusid sama kuu jooksul t lk 14, 13), millede osas pooltel vastastikuseid probleeme ei ole, arvestab kohus maksmise viivitust alates kasutamise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast. Seega oli kostja hagiavalduse esitamise seisuga viivituses järgmiselt: veebruarikuu 2002 eest summa 673.58 krooni alates 01.03.2002 summa 564 päeva (sellest TsK ajal 122 päeva), märtsikuu 2002 eest alates 01.04.2002 summa 677.08 krooni 533 päeva (sellest TsK ajal 91 päeva), aprillikuu 2002 eest alates 01.05.2002 summa 696.88 krooni 503 päeva (sellest TsK ajal 61 päeva), juunikuu 2002 eest alates 01.07.2002 summa 722.68 krooni 442 päeva, juulikuu 2002 alates 01.08.2002 eest summa 711.68 krooni 411 päeva, augustikuu 2002 eest alates 01.09.2002 summa 703.68 krooni 380 päeva, septembrikuu 2002 eest alates 01.10.2002 summa 698.28 krooni 350 päeva, oktoobrikuu 2002 eest alates 01.11.2002 summa 701.88 krooni 319 päeva, novembrikuu 2002 eest alates 01.12.2002 summa 709.98 krooni 289 päeva, detsembrikuu 2002 eest alates 01.01.2003 summa 711.68 krooni 258 päeva, jaanuarikuu 2003 eest alates 01.02.2003 summa 702.10 krooni 227 päeva, veebruarikuu 2003 eest alates 01.03.2003 summa 690.00 krooni 199 päeva, märtsikuu 2003 eest alates 01.04.2003 summa 694.80 krooni 160 päeva, aprillikuu 2003 eest alates 01.05.2003 summa 739.70 krooni 130 päeva, maikuus 2003 eest alates 01.06.2003 summa 709.10 krooni 99 päeva, juunikuu 2003 eest alates 01.07.2003 summa 709.50 krooni 69 päeva, juulikuu 2003 eest alates 01.08.2003 summa 714.90 krooni 37 päeva ja augustikuu 2003 eest alates 01.09.2003 summa 342.35 krooni 6 päeva. Kuni 01.07.2002 oli vastavalt TsK § 231 lg-le 1 seadusjärgne viivis 3% aastas ja alates 01.07.2002 VÕS-st tulenev viivis 7% aastas (redaktsioon kuni 27.12.2003). Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist järgmiselt: summalt 673.58 krooni 6.57+59.54 krooni, summalt 677.08 krooni 4.93+59.85 krooni, summalt 696.88 krooni 3.40+61.60 krooni, summalt 722.68 krooni 63.88 krooni, summalt 711.68 krooni 58.50 krooni, summalt 703.68 krooni 53.48

krooni, summalt 698.28 krooni 38.88 krooni, summalt 701.88 krooni 44.78 krooni, summalt 709.98 krooni 41.04 krooni, summalt 711.68 krooni 36.72 krooni, summalt 702.10 krooni 31.88 krooni, summalt 690.00 krooni 27.46 krooni, summalt 694.80 krooni 22.23 krooni, summalt 739.70 krooni 19.23 krooni, summalt 709.10 krooni 14.04 krooni, summalt 709.50 krooni 9.79 krooni, summalt 714.90 krooni 5.29 krooni ja 342.35 krooni 0.41 krooni --- kokku summas 673.50 krooni. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega nagu oleks olnud hageja vastuvõtuviivituses. Tõendatud ei ole kostjal mõjuvate põhjuste olemasolu kuni veebruarini poolte vahel toiminud makseviisist (sularahas käest kätte) loobumiseks. Samas jääb kohtule ka arusaamatuks hageja mitte reageerimine kostja kirjadele (t lk 50, palvetega teha edasisi makseid sularahata arvelduste korral hageja arveldusarvele. Üldiselt teadaolevalt on sularahata arveldused isikute vahel vägagi levinud igapäevane makseviis ja eelistatud eelkõige mugavuse pärast (maksekaartide levimisega on muutunud sularaha kaasaskandmine ebavajalikuks ja ebamugavaks toiminguks). Samas on aga senini tegemist täiesti seadusliku makseviisiga ja selle kasutamise hageja poolt ei saanud kohtu arvates küll anda kostjale õigust deponeerida maksmisele kuuluvad rahasummad notari juures, selle asemel, et maksta need hagejale ära. Kohtuistungil leidis tõendamist, et kostja küll teatas hagejale, et deponeerib notari juurde, kuid ei teatanud, millise notari juurde. Seega ei olnud hagejal võimalik ka vastava tahtmise olemasolul rahasid kätte saada ning teda ei saa lugeda viivituses olnuks.

juhtimine esikust kööki ega esikusse dušinurga ehitamine ei säilitanud elamut ega kaitsnud seda täieliku või osalise hävimise eest. Vähemalt ei ole sellekohaseid tõendeid kohtule esitatud. Vajalikeks olid AÕS-i mõtte kohaselt sellised kulutused, mis tuli teha asja (antud juhul seega elamu) endisel juhul säilitamiseks igal juhul ning neid tegemata ei oleks elamu säilinud (pidi olema edasilükkamatu vajadus teatud tööde/toimingute tegemiseks). Elektrijuhtmestiku uuendamise tõendamiseks ei ole kohtule ei kuludokumente ega tõendeid selle töö tegemise kohta esitatud. Poolte vahel puudub vaidlus, et aastatel 1995-1996 oli üürileandjaks vastuhageja suhtes Tallinna Linn ning et kehtis tolleaegse nn majavalitsusega sõlmitud kirjalik tüüpüürileping. Kostja esindaja kinnitusel mingeid muid kokkuleppeid, peale tüüplepingusse sissekirjutatute, poolte vahel ei olnud. Seega kehtis üürniku suhtes ka ES-i tolleaegse redaktsiooni § 43, mille kohaselt võis eluruumi ja abiruumi ümberehitamine üürniku poolt toimuda vaid üürileandja nõusolekul. Kui üürnik loeb enda tehtud kulutusi eluruumi ümberehitamisel tehtud kulutusteks, siis tolleaegse üürileandja nõusoleku olemasolu nende tegemiseks on tõendamata. Kohus ei nõustu vastuhageja esindaja seisukohaga nagu ei oleks sellisest nõusolekut vaja olnudki. Asjas lahendamiseks ei oma tähtsust, et kulutuste tegemise ajal üürnik ei teadnud elamu tagastamisest õigusjärgsele omanikule ja tegi kulutusi lootuses eluruum erastada. Eeltoodu alusel tuleb jätta vastuhagi rahuldamata.

Imbi Sidok (allkiri) kohtunik

ÄRAKIRI ÕIGE:

I.Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.