Voller Kaubandus OÜ hagi Sepmar OÜ vastu põhivõla, viivise ja kahjuhüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 2. septembri 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sepmar OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
7180 eurot 71 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) Voller Kaubandus OÜ (registrikood 12288495; asukoht Graniidi tee 4, Rae küla, Rae vald, Harjumaa), lepinguline esindaja Ferenc Koso Kostja (apellant) Sepmar OÜ (registrikood 11236929; asukoht Tammsaare tee 47, Tallinn) lepinguline esindaja Erki Casar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 2. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2146 osas, millega maakohus rahuldas Voller Kaubandus OÜ hagi kahju hüvitamiseks suuremas ulatuses kui 40 eurot, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas teha uus otsus, millega võtta vastu Voller Kaubandus OÜ osaline loobumine kahjunõudest ja lõpetada selles osas asja menetlus ning määrata menetluskulude jaotus. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata.
2.1.Võtta 403 euro 67 sendi osas vastu Voller Kaubandus OÜ loobumine kahjunõudest ja lõpetada selles osas asja menetlus.
2-16-2146
2.2.Rahuldada hagi ja mõista Sepmar OÜ-lt Voller Kaubandus OÜ kasuks välja põhivõlg 6162 eurot 6 senti, põhivõlalt 10. veebruari 2016. a seisuga viivis 80 eurot 17 senti ja alates 11. veebruarist 2016 VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivis kuni põhivõla tasumiseni ning kahjuhüvitis 40 eurot.
2.3.Jätta maakohtu menetluskuludest 94% Sepmar OÜ kanda ja 6% Voller Kaubandus OÜ kanda.
3.Rahuldada Sepmar OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Jätta apellatsioonimenetluse kuludest 94% Sepmar OÜ kanda ja 6% Voller Kaubandus OÜ kanda.
5.Jätta asja materjalide juurde võtmata apellatsioonkaebusele lisatud Harju Maakohtu 2. septembri 2016. a otsus. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude suuruse määrab kohtuasja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Voller Kaubandus OÜ (hageja) esitas 10. veebruaril 2016. a Harju Maakohtule hagi, milles palus Sepmar OÜ-lt (kostja) välja mõista põhivõla 6162 eurot 6 senti, 10. veebruari 2016. a seisuga viivise 80 eurot 17 senti ja edasiulatuva viivise kuni kohustuse kohase täitmiseni, samuti kahjuhüvitise 443 eurot 67 senti. Hageja täpsustas 2. mail 2016 hagi ja vähendas kahjunõuet 40 euroni. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt müüs hageja kostjale ehituskaupa (ripplagede detaile ja materjale). Hageja leppis arvete tasumise tähtajad kokku kostja töötaja VS-ga. Hageja andis kostja tellitud kaubad üle kostja autojuhile VS-le, mida kinnitavad allkirjastatud kauba vastuvõtulehed. Kauba dokumendid (sertifikaadid ja paigaldusjuhendid) saatis hageja kostjale e-kirjadega. VS, ehitusobjektil Narva Piiripunkt 2 paigaldustöid teinud Best Building OÜ esindaja ning projektijuht AV on hagejale kinnitanud, et kaubad on objektil paigaldatud ning ripplagedega seotud tööd lõpetatud ja akteeritud.
2-16-2146 Vstuvõtulehtede alusel esitas hageja kostjale kolm arvet: 24. novembril 2015 arve nr 751589 summas 3588 eurot 98 senti, 11. detsembril 2015 arve nr 751678 summas 2052 eurot 76 senti ja 21. detsembril 2015 arve nr 751710 summas 520 eurot 32 senti, s.o kokku 6162 eurot 6 senti. Kostja ei ole arveid tasunud. Kuna kostja on arvete tasumiseva viivituses, tuleb kostjal maksta hagejale ka seaduses sätestatud määras viivist. Hagi esitamise aja seisuga on kostja esimese arve tasumisega viivituses 70 päeva, teise arvega 46 päeva ja viimase arvega 36 päeva, mis teeb kokku 80 eurot 17 senti. Hageja soovib saada viivist kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Kostja kohustuse rikkumise tõttu pöördus hageja võla sissenõudmiseks OK Incure OÜ poole, kellele tasus teenuse eest 443 eurot 67 senti. Seega tekkis hagejal kostja kohustuse rikkumise tõttu kahju 443 eurot 67 senti. Hageja hoiatas kostjat, et edastab nõude inkassofilmale, kui kostja ei tasu arveid. Kuna kostja vaidles kohtumenetluses kahjuhüvitisele vastu ja kahju tuleneb hageja ja OK Incure OÜ vahelises lepingust, vähendab hageja kahjunõuet ja palub mõista kostjalt VÕS § 1131 lg 1 alusel välja üksnes 40 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud kauba ja selle dokumentide üleandmist kostjale, mistõttu ei ole hageja nõue muutunud sissenõutavaks. Seetõttu ei ole hagejal kostja vastu ka viivisenõuet. Hageja esitatud vastuvõtulehti ei ole allkirjastanud VS. Kahjunõue ei ole põhjendatud, sest hageja ei ole esitanud nõude aluseks olevat lepingut ja muid nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kostja ei vastuta sellises ulatuses kohtuväliste kulude tekkimise eest ja selline nõue on vastuolus VÕS § 1131 lg-s 1 sätestatuga. Kostja ei pea hüvitama hagejale tema poolt vabatahtlikult võetud kulude eest. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 2. septembri 2016. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 6162 eurot 6 senti, 10. veebruari 2016. a seisuga viivise 80 eurot 17 senti ja alates 11. veebruarist 2016 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise kuni põhikohustuse täitmiseni. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 443 eurot 67 senti. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu hüvitamiseks 475 eurot ja esindaja kulude hüvitamiseks 280 eurot ning võlgnetavatelt menetluskuludelt viivise alates lahendi jõustumisest kuni kulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: - pooled sõlmisid suulise müügilepingu, mille alusel müüs hageja kostjale kaupa; - hageja esitas kauba eest kostjale kolm arvet kokku summas 6162 eurot 6 senti; - kostja ei ole arveid tasunud; - viivisearvutuse järgi on hagi esitamise aja seisuga viivis 80 eurot 17 senti. Maakohus tuvastas, et pooltel oli müügileping. Kohus nõustus hageja väitega, et lepingust tulenevalt pidi kostja tasuma kauba eest arvetes märgitud kuupäevadel. Kostja ei ole
2-16-2146 tõendanud oma väidet, et pooltel oli kokkulepe selle kohta, et kostja peab tasuma kauba eest pärast kauba saamist. Seega ei tähenda kauba saamata jäämine seda, et kohustus poleks muutunud sissenõutavaks. Kauba eest tasumise kohustus muutus VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 1 ja § 208 lg 1 järgi sissenõutavaks järgmiselt: arvel nr 751589 märgitud summa 3588 eurot 98 senti – 2. detsembril 2015, arvel nr 751678 märgitud summa 2052 eurot 76 senti –
26.detsembril 2015 ja arvel nr 751710 märgitud summa 520 eurot 32 senti – 5. jaanuaril 2016. Kostja väiteid selle kohta, et kaup on talle seni üle andmata, pole usutavad. Hageja tõendas
18.novembri 2015. a vastuvõtulehega nr 625759, 3. detsembri 2015. a vastuvõtulehega nr 625953 ja 14. detsembri 2015. a vastuvõtulehega nr 626087, et hageja andis kaubad kostjale üle. Vastuvõtulehtedel on märgitud hageja nimetus, kliendina OÜ Sepmar, üleandja allkiri ja kuupäev ning vastuvõtja allkiri. Kostja esitas küll VS isikut tõendava dokumendi, mille kohaselt ei sarnane visuaalsel vaatlusel sellel olev allkiri vastuvõtulehtedel oleva kauba vastuvõtja allkirjaga, kuid nimetatu ei tähenda seda, et kaup pole kostjale üle antud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis viitaks, et kostja ei ole arvetel ja vastuvõtulehtedel nimetatud kaupa saanud ning kostja oleks puuduolevale kaubale hageja tähelepanu juhtinud. Poolte
15.jaanuari 2016. a e-kirjavahetusest nähtub, et hageja juhtis tähelepanu sellele, et kostjal on arved tasumata, kuid ei nähtu, et kostjal oleks kaup saamata ja ta keeldub seetõttu arveid tasumast. Eluliselt ei ole usutav, et ostja, kes ei ole kaupa saanud, ei viita sellele asjaolule kordagi, kui müüja temalt tasu nõuab. Seega on vastuvõtulehtedega tõendatud, et kostja sai kauba kätte. Kostja väide, et hageja ei ole talle kaubadokumente üle andnud, on ümber lükatud poolte 3., 18. ja 20. novembri 2015. a ning 18. jaanuari 2016. a e-kirjavahetusega, millest nähtub, et dokumendid on kostjale saadetud e-postiga. Seega ei saa kostja keelduda VÕS § 111 lg 1, § 211 ja § 213 lg 3 alusel oma vastastikuse kohutuse täitmisest põhjusel, et kaup ja dokumendid on talle üle andmata. Kuna kostja on VÕS § 100 mõttes kohustust rikkunud, on hagejal õigus nõuda müügihinna tasumist ja viivist seadusjärgses määras hagi esitamise aja seisuga 80 eurot 17 senti. Alates
11.veebruarist 2016. a on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist TsMS § 367, VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause järgi seadusjärgses määras kuni põhikohustuse täitmiseni. Hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 3, § 115 lg 1, § 127 lg 1 ja 3 ning § 128 lg 3 järgi ka võla sissenõudmise kulu kui kahju hüvitamist. Hageja tõendas 31. detsembrist 2015 kuni 15. jaanuarini 2016 aset leidnud e-kirjavahetusega, et hageja soovis lahendada vaidluse omavahel ja kui arved olid tasumata üle 30 päeva, märkis hageja, et annab nõude üle inkassofirmale. Seega pidi kostjale olema üheselt selge ja ettenähtav VÕS § 127 lg 3 tähenduses, et kui ta müügihinna tasumise kohustust ei täida, tuleb hagejal kohustuse sissnõudmiseks kasutada tasulise spetsialisti abi. Kostja väide, et hageja võib nõuda vaid 40 eurot, on osaliselt õige. VÕS § 1131 lg 1 järgi eeldatakse selliste sissenõudmiskulude olemasolu ja selle suurust ilma tõendamata. Märgitu ei välista suurema kahju tekkimist ja nõudmist. OK Incure OÜ 29. jaanuari 2016. a kirjaga nr 55338 ja arvega nr 2160336 tõendas hageja, et tal on kohustus tasuda 443 eurot 67 senti. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
2-16-2146
Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et asjas ei ole oluline, kas hageja andis kauba kostjale üle või mitte. Hagejal ei ole õigust nõuda tasu, kui ta ei ole kaupa üle andnud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et andis kaubad kostjale üle, mistõttu ei ole ka hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks. Hageja esitatud tõendid ei tõenda kostjale kauba üleandmist. Seetõttu asus maakohus vääralt seisukohale, et kaup on kostjale üle antud. Asjaolu, et kostja ei ole varem hagejale teatanud, et ta kaupa ei saanud, ei võta hagejalt selle asjaolu tõendamiskoormust. Kostja ei pea negatiivset asjaolu tõendama. Maakohus mõistis põhjendamatult kostjalt välja kohtueelse võlamenetluse kulud 443 eurot 67 senti. Selline kulu ei ole mõistlik, kuna hageja ei saanud selle tulemusena oma nõuet rahuldatud ning kulu on ülemäära suur, sest isegi kohtukulud on üksnes 280 eurot. Kahju hüvitamiseks puudub põhjuslik seos ja selline kahju ei ole ettenähtav. Kuna põhivõlg on tõendamata, ei pea kostja tasuma ka viivist. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tuleb sõltumata apellatsioonkaebuse põhjendustest menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 656 lg 2 ja § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja kahjunõude 40 eurot ületavas osas, ning sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus saab maakohtu menetlusõiguse normi rikkumise apellatsioonimenetluses kõrvaldada ja teha tühistatud osas ise uue otsuse. Muus osas tuleb jätta apellatsioonkaebus TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses, kuid osaliselt tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
7.Esmalt käsitleb kolleegium hageja nõuet ja nõude piire asja lahendamisel (I), seejärel lahendab hageja nõuded (II) ning viimaks määrab asjas menetluskulude jaotuse (III). I
8.Kolleegiumi hinnangul on maakohus vaidlust lahendades rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, kuna ei võtnud seisukohta hageja haginõude vähendamise kohta.
9.Hageja esitas 10. veebruaril 2016 hagi, milles palus mh mõista kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitise 443 eurot 67 senti, mis tekkis hagejal seetõttu, et ta pöördus võla sissenõudmiseks OK Incure OÜ poole (tl 1–4). Kostja vaidles hageja kahjunõudele vastu ja juhtis 15. märtsi 2016. a menetlusdokumendis tähelepanu sellele, et hagejal on VÕS § 1131 lg 1 järgi õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist üksnes 40 euro ulatuses (tl 39). Hageja esitas 2. mail 2016 hagi täpsustuse, mille p-s 3 märkis, et kuna kostja on kahjunõude
2-16-2146 vaidlustanud, siis vähendab hageja kahjunõuet ja palub mõista kostjalt VÕS § 1131 lg 1 alusel välja 40 eurot (tl 46–48). Maakohus ei ole nõude vähendamise kohta seisukohta võtnud ning on lähtunud asja lahendades hageja hagis märgitud nõude suurusest (443 eurot 67 senti) ja selles ulatuses hagi rahuldanud. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse kogu ulatuses.
10.Kahjunõuet 443 euro 67 sendi ulatuses rahuldades on maakohus kolleegiumi hinnangul rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, sest on asja lahendades jätnud tähelepanuta hageja nõude vähendamise taotluse ning väljunud hagi piiridest. Kolleegium juhib tähelepanu, et kohus ei või TsMS § 439 järgi ületada otsuses nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning TsMS § 5 lg 1 järgi menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nõude piiride ületamine on sedavõrd oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis annab kolleegiumi hinnangul TsMS § 656 lg 2 järgi alust tühistada maakohtu otsus nõude vähendamist puudutavas osas sõltumata kostja apellatsioonkaebuse väidetest. Lisaks on ka Riigikohus juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et kui menetlusosaline vähendab haginõuet TsMS § 376 lg 4 p 2 tähenduses, peab kohus võtma nimetatud taotluse kohta seisukoha. Nõude vähendamise kohta seisukoha võtmine on vajalik, et menetluse ese oleks selge ja kostjal oleks võimalik aru saada, millisele nõudele ta peab vastu vaidlema. Selleks peab kohus selgitama, kas hageja on hagist osaliselt loobunud TsMS § 429 mõttes või hagi osaliselt tagasi võtnud TsMS § 424 mõttes ja tegema vastavalt määruse (vähemalt suulise määruse kohtuistungil) kas menetluse osalise lõpetamise või hagi osalise läbi vaatamata jätmise kohta (vt nt Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 45; Riigikohtu 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 35).
11.Kuigi maakohus ei ole nõude vähendamise kohta seisukohta võtnud, saab ringkonnakohus nimetatud menetlusõiguse normi rikkumise apellatsioonimenetluses kõrvaldada ilma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Ringkonnakohus küsis pooltelt seisukohta nendel asjaoludel haginõude vähendamise ja maakohtu menetlusõiguse normi rikkumise kohta, kuid pooled selles küsimuses ringkonnakohtule oma seisukohta ei esitanud. Ülalmärgitud asjaolusid ja poolte seisukohti arvestades leiab kolleegium, et hageja on 2. mai 2016. a menetlusdokumendis kahjunõudest 403 euro 67 sendi osas loobunud TsMS § 429 tähenduses. Kuna TsMS § 429 lg-s 4 sätestatud loobumise vastuvõtmist takistavaid asjaolusid ei esine, tuleb TsMS § 429 lg 1 ja § 645 lg 1 järgi hageja hagist loobumine nimetatud osas vastu võtta, selles osas maakohtu otsus tühistada ja menetlus lõpetada. II
12.Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited kolleegiumi hinnangul alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
13.Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale müügilepingu alusel väljastatud kolme arve järgi kokku põhivõlana 6162 eurot 6 senti ning igal arvel märgitud summa tasumisega viivitamise tõttu viivist kuni võla täieliku tasumiseni, samuti selle üle, kas lisaks peab kostja hüvitama hagejale võla sissenõudmise kulu (kahju) 40 euro ulatuses. Pooled ei vaidle selle üle, et neil oli suuline müügileping hageja esitatud arvetel märgitud kaupade müümiseks kostjale. Hageja väidab, et tema on oma müügilepingujärgse kohustuse täitnud ja kostjale müüdud kauba üle andnud, kuid kostja ei ole oma kohustust täitnud, st kauba eest
2-16-2146 tasunud. Kostja omakorda väidab, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud ja ei ole kostjale kaupa üle andnud, mistõttu ei pea ta hagejale nõutud summasid tasuma.
14.Kolleegium juhib tähelepanu, et müügilepinguga kohustub müüja VÕS § 208 lg 1 järgi andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Seega on müüja põhikohustuseks anda ostjale üle müüdav asi ning ostja põhikohustuseks see vastu võtta ning selle eest tasuda. Tegemist on ostja ja müüja vastastikuste kohustustega, mistõttu on nimetatud kohustuse täitmine omavahel teatud viisil seotud. Kohustused loetakse VÕS § 76 lg 3 järgi üldjuhul täidetuks, kui need on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.
15.Praeguses asjas nõuab hageja kostjalt ostuhinna tasumist, s.o VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmist, sest kostja ole seda VÕS § 76 lg 3 järgi teinud. Sellest tulenevalt peab hageja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama oma nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh seda, et pooled on sõlminud müügilepingu, mille järgi on kostjal kohustus tasuda hagejale arvetel märgitud ostuhind, samuti seda, et selline kohustus on muutunud sissenõutavaks. Kostja vastuväite kohaselt ei ole hageja oma nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud. Kolleegium sellega ei nõustu. Hageja on oma nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks esitanud järgmised dokumentaalsed tõendid: - hageja raamatupidamisprogrammi väljavõte kostja tasumata arvete kohta (müügireskontro) (tl 6); - 18. novembri 2015. a kauba vastuvõtulehe ja selle alusel kostjale 24. novembril 2015 esitatud arve nr 751589 summas 3588 eurot 98 senti maksetähtajaaga 1. detsember 2015 (maksetingimusega 7 pv neto) (tl 7–8); - 3. detsembri 2015. a kauba vastuvõtulehe ja selle alusel kostjale 11. detsembril 2015 esitatud arve nr 751678 summas 2052 eurot 76 senti maksetähtajaga 25. detsember 2015 (maksetingimusega 14 pv neto) (tl 9–10); - 14. detsembri 2015. a kauba vastuvõtulehe ja selle alusel 21. detsembril 2015 kostjale esitatud arve nr 751710 summas 520 eurot 32 senti maksetähtajaga 4. jaanuar 2015 (maksetingimusega 14 pv neto) (tl 11–12); - poolte 10. detsembri 2015. a, 31. detsembri 2015. a, 13. jaanuari 2016. a ja 15. jaanuari 2015. a e-kirjavahetus, milles hageja juhib kostja tähelepanu tasumata arvetele ja hoiatab, et edastab need 15. jaanuaril 2016 inkassofirmale (tl 90, 103–107); Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole hagejalt arvetel märgitud kaupu arvetel märgitud hinnaga tellinud ega seda, et ta ei ole neid arveid hagejalt saanud. Seda ei kinnita ka asjas tõendina esitatud e-kirjavahetus. Samuti ei ole kostja väitnud, et ta on tellitud kauba eest juba hagejale tasunud. Seega on asjas tõendatud, et kostja on sõlminud hagejaga müügilepingu arvetel märgitud kaupade ostmiseks ja sellest tulenevalt on kostjal kohustus tasuda müügilepingu järgi hagejale kolme arve alusel kokku 6121 eurot 6 senti. Kuna maakohus ei tuvastanud hageja nõuet rahuldades kõiki neid nõude aluseks olevaid asjaolusid, siis tuleb selles osas maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.
16.Edasi juhib kolleegium tähelepanu sellele, et hageja nõude saab rahuldada üksnes juhul, kui kostja ostuhinna tasumise kohustus on muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7
2-16-2146 tähenduses, s.o kohustuse täitmiseks kokkulepitud tähtpäeva saabumisel või tähtaja möödumisel või kokkuleppe puudumisel kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel. Sellest tulenevalt pidi maakohus hagi rahuldamiseks tuvastama ostuhinna tasumise kohustuse sissenõutavaks muutumise aja. Seejuures leidis maakohus üksnes nõude sissenõutavaks muutumise seisukohalt, et kauba üleandmisel ei olnud tähtsust, mistõttu ei ole õige apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus pidanud seda vastuväidet üldse tähtsusetuks. Siiski ei nõustu kolleegium maakohtu põhjendustega hageja nõuete sissenõutavaks muutumise kohta ja peab vajalikuks neid muuta. Maakohus nõustus asjas hageja väitega ja leidis, et pooled olid leppinud kokku, et kostja tasub müüdud kauba eest arvetel märgitud kuupäevadeks. Maakohus põhjendas oma seisukohta üksnes sellega, et kostja ei ole tõendanud, et neil oli kokkulepe, et kauba eest tasutakse pärast kauba saamist. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et kostja ei ole esitanud asjas tõendeid, millest saaks järeldada, et pooltel oli kokkulepe, et kauba eest tasumise kohustus muutub sissenõutavaks pärast kauba saamist. Samas, hageja on küll asjas väitnud, et pooled leppisid telefoni teel kokku arvete eest maksmise tingimused, sh sissenõutavaks muutumise aja, kuid ka hageja ei ole esitanud asjas tõendeid selle kohta, et pooltel oli tasumise tähtaja kohta kokkulepe (mõlemad pooled avaldasid vastavat tahet). Ainuüksi kostjale arvete esitamine ja arvele kuupäeva märkimine ei tõenda kolleegiumi arvates seda, et pooltel oli selline kokkulepe. Ka asjas tõendina esitatud hageja hinnapakkumistelt (tl 88–89) ei nähtu, et hageja oleks teinud pakkumuse koos tasumise tingimustega. Seetõttu tuli lähtuda ostuhinna tasumise sissenõutavaks muutumise küsimuses seadusjärgsest regulatsioonist.
17.Üldjuhul tuleb igasugune kohustus VÕS § 82 lg 1 järgi täita kokkulepitud tähtpäeval või tähtpäeval, mis tuleneb kohustuse olemusest. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kui tegemist on vastastikuste kohustustega peavad lepingupooled oma lepingulised kohustused täitma VÕS § 82 lg 5 järgi üldjuhul üheaegselt, kui üheaegne täitmine on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Samuti tuleb arvestada, et kui vastastikuse lepingu puhul ei ole tasu maksmise tähtpäeva või tähtaega kokku lepitud, muutub tasu maksmise kohustus VÕS § 821 lg 1 järgi sissenõutavaks hiljemalt 30 päeva möödumisel: 1) arve või muu sellise makseettepaneku võlgniku kätte jõudmisest, 2) kauba, teenuse või muu hüve saamisest, kui arve või muu makseettepaneku võlgniku kätte jõudmise aeg ei ole selge või kui võlgnik saab arve või makseettepaneku enne kauba, teenuse või muu hüve saamist või 3) kauba, teenuse või muu hüve vastuvõtmisest või ülevaatamisest, kui seaduse või lepinguga on ette nähtud kauba, teenuse või muu hüve vastuvõtmine või ülevaatamine, mille käigus tuleb kontrollida selle lepingule vastavust, ja kui võlgnik saab arve või muu makseettepaneku enne vastuvõtmise või ülevaatamise aega või selle ajaks. Seega tuleb vastastikused kohustused täita üldjuhul samal ajal, kuid pooled võivad leppida teisiti kokku. Samuti võib erineval ajal täitmine tuleneda võlasuhte olemusest. Praeguses asjas ei nõudnud hageja kostjalt ostuhinna tasumist kauba üleandmisega samal ajal, kuigi tal oleks olnud selleks VÕS § 82 lg 5 järgi õigus, vaid ta on andud hagejale võimaluse tasuda arved hiljem. Kuna asjas ei ole esitatud tõendeid, mille kohaselt saaks tuvastada, et pooled leppisid kokku ostuhinna tasumise tingimustes (sh tähtajas), tuli ostuhind VÕS § 82 lg 3 järgi tasuda
2-16-2146 kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist, mis aga vastastikuse kohustuse puhul ei või VÕS § 821 lg 1 järgi olla pikem kui 30 päeva, arvates eelkõige arve võlgnikuni jõudmisest või selle asjaolu ebaselguse korral kauba saamisest või kauba ülevaatamise kokkuleppe korral kauba ülevaatamisest. Arvestades asjaolu, et üldjuhul tuleks ostjal tasuda ostuhind kohe kauba saamisel, kuid hageja oli nõus andma kostjale kauba enne ostuhinna tasumist, samuti seda, et hageja esitas kostjale arved u nädal pärast kauba üleandmist ning nõudis esimese arve tasumist 7 päeva jooksul alates arve esitamisest ning järgmiste arvete tasumist 14 päeva jooksul alates arvete esitamisest, saab kolleegiumi hinnangul pidada hageja arvetel märgitud ostuhinna tasumise tähtaegu raha maksmise kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalikuks ajaks. Seetõttu tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi, kuid see ei muuda ebaõigeks maakohtu lõppejäreldust, et ostuhinna tasumise kohustus muutus sissenõutavaks hageja arvetel märgitud kuupäevadel, mitte alates kauba saamisest. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kui arved oleksid muutunud sissenõutavaks alates kauba saamisest, nagu väidab kostja, oleks kostjal tekkinud kohus tasuda ostuhind iga arve puhul 6–8 päeva varem.
18.Sõltumata kostja kohustuse sissenõutavaks muutumisest võib kostjal siiski olla õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, kui ta ei ole kaupa saanud. Kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused, võib üks lepingupool VÕS § 111 lg 1 järgi oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest keeldub, teeb kohus VÕS § 110 lg 5 järgi koosmõjust § 111 lg-ga 7 otsuse, millega võlgnikku kohustakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Sellega arvestas asja lahendades põhjendatult ka maakohus. Siiski asus maakohus asjas esitatud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 hinnates põhjendatult seisukohale, et praegusel juhul on hageja kostjale kaubad üle andnud ning kolleegiumil ei ole alust kahelda maakohus järelduses. Maakohtu järeldus põhineb lisaks kauba vastuvõtulehtedele ka poolte e-kirjavahetusel, mis kõik toetavad järeldust, et kostja on kauba kätte saanud. Kolleegium nõustub selles osas TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu põhjendusega ega korda neid. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et iseenesest on õige kostja väide, et kostjal oleks olnud negatiivse asjaolu tõendamine kohtumenetluses raskendatud, mistõttu pidi eelkõige hageja tõendama, et ta on kauba kostja üle andnud. Siiski olukorras, kus hageja oli esitanud tõendid kauba üleandmise kohta, tuli kostjal hageja tõendid ümber lükata. Kostja ei ole seda aga teinud. Ainuüksi asjaolu, et kauba vastuvõtulehtedel ei olnud selle isiku allkirja, kes oli kostja kontaktisikuks suhetes hagejaga, mida kostja tõendas vastava isiku ID-kaardiga, ei tähenda veel seda, et hageja esitatud kõigist tõenditest koosmõjus järelduv asjaolu oleks ümber lükatud.
19.Ülaltoodud põhjendustel järeldas maakohus õigesti, et kostja on jätnud hagejale arvetel märgitud ostuhinna tasumata ja tal ei ole õigust keelduda oma kohustuse täitmisest, mistõttu tuleb hagi põhinõude ja ka viivise osas rahuldada. Viivisearvutusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud.
2-16-2146 Samuti tuleb rahuldada hageja nõue hüvitada sissenõudmisekuludena talle 40 eurot. Kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta VÕS § 1131 lg 1 järgi nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega, et sellise summa saamiseks ei pea hageja sissenõudmiskulusid tõendama. III Menetluskulud
20.Neil kaalutlustel tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt tühistada ning lõpetada 40 eurot ületavas osas (403 euro 67 sendi osas) kahjunõude menetlus. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust. Arvestades asjaolu, et hageja esitas maakohtule hagi hinnaga 7180 eurot 71 senti, millest menetlus lõpetatakse 403 eurot 67 sendi (ca 6%) osas ja muus osas hagi rahuldatakse, tuleb TsMS § 168 lg 2 järgi jätta 6% menetluskuludest hageja kanda ja 94% menetluskuludest TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse samas osas, milles tuleb maakohtus asja menetlus lõpetada, tuleb ka apellatsiooniastme menetluskuludest jätta TsMS § 171 lg 1 järgi 94% kostja ja 6% hageja kanda.
21.Lähtudes Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.