Q.V pankrotimenetlus ja kohustustest vabastamise menetlus. Võlausaldajate nimekirja kinnitamine
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.09.2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Pankrotihalduri Toomas Saarma määruskaebus
Menetlusosalised ringkonnakohtus
Võlgnik Q.V Pankrotihaldur Toomas Saarma Võlausaldajad Revensen OÜ, Aktiva Finance Group OÜ, OÜ GS Core ja Multitude bank p.l.c
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 03.09.2024 määrus tühistada võlausaldajate Revensen OÜ (viidatud määruses ekslikult Revesen OÜ), Aktiva Finance Group OÜ, OÜ GS Core ja Multitude bank p.l.c nõuete ja neile esitatud vastuväidete läbivaatamise osas ning saata asi nimetatud võlausaldajate nõuete võlausaldajate nimekirja kandmise uuesti otsustamiseks samale maakohtule.
2.Tühistada punktis 1 nimetatud määrus ka osas, milles maakohus määras avaldada teade võlausaldajate nimekirja kinnitamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Maakohtul tuleb teate avaldamine uuesti otsustada punktis 1 nimetatud võlausaldajate nõuete nimekirja kandmise otsustamisel.
3.Punktis 1 nimetatud määrus on jõustunud osas, milles võlausaldajate nimekirja kanti PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgus Tallinna kohtutäituri Hille Kudu nõue summas 8,75 € ja Clinik Dentalis OÜ nõue summas 186,82 €, kuid nendele nõuetele vastav jaotise protsent selgub punktis 1 nimetatud võlausaldajate nõuete nimekirja kandmise otsustamisel.
4.Määruskaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust ja see jõustub teatavaks tegemisel.
MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 06.02.2024 määrusega kuulutati välja Q.V (võlgnik) pankrot ja määrati pankrotihaldur (haldur).
2.Haldur esitas 08.07.2024 kohtule kinnitamiseks võlausaldajate nimekirja. Nõuded esitasid kuus võlausaldajat: kohtutäitur Hille Kudu (võlausaldaja I), Revensen OÜ (võlausaldaja II), Clinik Dentalis OÜ (võlausaldaja III), Aktiva Finance Group OÜ (võlausaldaja IV), OÜ GS Core (võlausaldaja V) ja Multitude bank p.l.c (võlausaldaja VI).
2.1.Haldur esitas vastuväite võlausaldaja VI nõude rahuldamisjärgule leides, et nõue on esitatud hilinenult. Võlausaldaja VI selgitas, et avaldus oli esitatud õigeaegselt, aga selle esitas teda esindanud juriidiline isik ekslikult enda nimel. Võlausaldaja VI taotles teise võimalusena nõude esitamise tähtaja ennistamist.
2.2.Haldur taotles võlausaldajate II ja IV–VI nõuete uut läbivaatamist. Nõuete aluseks on jõustunud maksekäsud ja tagaseljaotsus. Nimetatud võlausaldajad ei esitanud halduri nõudmisele vaatamata andmeid ja dokumente nõuete aluseks olevate tarbijakrediidilepingute kohta. Haldur pole seetõttu saanud kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.
MAAKOHTU MÄÄRUS
3.Maakohus tegi 03.09.2024 määruse (vaidlustatud määrus), millega kinnitas võlausaldajate nimekirja, kandes sellesse kõik esitatud nõuded teises rahuldamisjärgus (PankrS § 153 lg 1 p 2). Rahuldamata jäi eespool p-s 2.1 refereeritud tähtaegsuse vastuväide ja menetlemata p-s 2.2 kirjeldatud väited. Ühtlasi määras kohus avaldada teade võlausaldajate nimekirja kinnitamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Menetluskulude jaotust maakohus ei otsustanud.
3.1.Halduri andmed võlausaldaja VI nõude tunnustamise kohta ebaselged. Haldur esitas nõude rahuldamisjärgule vastuväite tuginedes nõude esitamise hilinemisele. Ta pole teatanud vastuväite tagasivõtmisest ja on võlausaldajaga VI peetud järgnevast suhtlusest järeldanud, et tegemist on tähtaja ennistamise taotlusega. Halduri põhjendustest võib ka järeldada, et ta toetab tähtaja ennistamist.
3.2.Maakohus põhjendas vaidlustatud määruse p-s 8 esmalt, et jätab halduri vastuväite võlausaldaja VI nõude rahuldamisjärgu kohta rahuldamata. Nõue on esitatud PankrS § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Pankrot kuulutati välja 06.02.2024. Nõue esitati 22.03.2024. Asjaoludest järelduvalt esitas võlausaldaja VI esindaja ilmse eksitusena nõude iseenda nimel, kuigi tegelikkuses esitati tunnustamiseks hoopis võlausaldaja VI nõue. Nõude alusena on esitatud kohtulahend, millega võlgnikult mõisteti välja raha Ferrratum Bank p.l.c. (võlausaldaja VI varasem ärinimi) kasuks. Nõudeavalduses ei väideta, et nõue oleks loovutatud. Järelikult tuleb nõuet tunnustada teises järgus (PankrS § 153 lg 1 p 2).
3.3.Sama määruse p-s 12 põhjendas maakohus, et PankrS § 102 lg 1 kohaselt võib kohus ennistada PankrS § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaja, kui hilinemine on tingitud mõjuvast põhjusest. Maakohus asus seisukohale, et ei nähtu asjaolusid, mis õigustaks võlausaldaja VI nõude esitamise tähtaja ennistamist. Seetõttu tuleb jätta võlausaldaja VI tähtaja ennistamise taotlus rahuldamata ja tema nõuet tunnustada kolmanda järgu nõudena (PankrS § 153 lg 1 p 3).
3.4.Muid vastuväiteid nõuetele ei esitatud. Osade võlausaldajate nõuded tulenevad jõustunud kohtulahenditest. PankrS § 1003 lg 3 ja lg 4 p 1 alusel kinnitab kohus võlausaldajate nimekirja vastavalt määruse resolutsioonis esitatule.
3.5.Maakohus märkis, et ta ei menetle halduri avaldusi võlausaldajate II ja IV–VI nõuete uueks läbivaatamiseks, sest tasumata on riigilõiv (TsMS § 371 lg 1 p 10, § 477 lg 1, PankrS § 3 lg 2). Halduril on võimalik taotleda maksekäskude ja tagaseljaotsuse tegemiseni viinud toimingute tagasivõitmist. Kui selle käigus on halduril vaja andmeid nõuete aluseks olevate tehingute asjaolude kohta, tuleks seda eelkõige küsida võlgnikult. Kuna nõuete aluseks on halduri väitel lepingud, peaks ka võlgnikul olema nende kohta teavet. Vajadusel saab kaaluda ka dokumentide väljanõudmist eeltõendamismenetluses või hagide esitamise järgselt. 2 (5)
3.6.Menetluskuludest pole keegi teatanud ja nende jaotamiseks puudub seega vajadus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Haldur esitas 18.09.2024 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja teha uue määruse pärast võlausaldajate II ja IV–VI nõuete osas kohtuliku kontrolli teostamist. Haldur leiab, et kohus peab nii omal algatusel kui ka haldurilt vastava teabe saamisel kontrollima, kas tarbijakrediidilepingust tulenevat nõuet saab tunnustada PankrS § 1003 lg 4 p 1 alusel. Lisaks märkis haldur, et maakohus eksis võlausaldaja II nime kajastamisel ja lahendas vastuoluliselt võlausaldaja VI nõue esitamise tähtaja ennistamise taotluse.
5.Võlausaldaja VI vaidles kaebusele vastu, teised menetlusosalised kaebusele ei vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse osas, milles maakohus käsitles võlausaldajate II ja IV–VI nõudeid ja saadab asja nende nõuete uuesti lahendamiseks tagasi maakohtule (TsMS § 657 lg 1 p 2). Kaebus rahuldatakse osaliselt, sest ringkonnakohus ei saa puuduliku eelmenetluse tõttu ise teha sisulist otsustust samade nõuete kohta.
7.Maakohus ei analüüsinud sisuliselt PankrS § 1003 lg 4 p 1 sisu, mõtet ja eesmärki olukorras, kus jõustunud kohtulahendi ese on tarbijakrediidi tunnustele vastavast õigussuhtest tulenev krediidiandja nõue tarbija vastu, aga kohtulahendist ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud nõude aluseks oleva tehingu tühisuse aluste puudumist. Ringkonnakohus leiab, et viidatud sätet tuleb tõlgendada nii, et see ei välista eelneva kirjeldusega hõlmatud kohtulahenditega lahendatud nõuete kohtulikku kontrolli võlausaldajate nimekirja kinnitamise menetluses.
7.1.Riigikohus on juba pikemat aega tagasi juhtinud tähelepanu, et tulenevalt kiirlaenusaajate tüüpilisest madalast õigusteadlikkusest ei pruugi suur osa TsÜS § 86 järgi kaitset saama pidavatest isikutest tegelikkuses kaitset saada. Seetõttu soovitas Riigikohus astuda samme, tagamaks kiirlaenusaajate seaduslike õiguste kaitse (eelkõige ebaseaduslike kõrvalnõuete sissenõudmise vastu) ka kohtumenetluses, eriti kui võlgnik ise menetluses ei osale, sh tagaseljaotsuste ja maksekäsu kiirmenetluse puhul (RKTKm 05.03.2014, 3-2-1-18613, p 25). Ringkonnakohus leiab, et kohtutel tuleb püüda järgida viidatud juhist ka nn jätkumenetlustes, sh maksejõuetus- ja täitemenetluses.
7.2.Eelnevast järeldub kohtu kohustus omal algatusel kontrollida tarbijakrediidi tunnustele vastava lepingu kehtivust. Esiteks tuleb hinnata, kas krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. Teiseks kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1). Kui kõnealust liiki leping ei ole tühine vastuolu tõttu viidatud või varem kehtinud samatähenduslike imperatiivsete normidega, peab kohus kontrollima, kas leping on sõlmitud tüüptingimustel, kas need on saanud lepingu osaks ja kas tüüptingimused kehtivad (vt nt RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p-d 14.1 ja 14.2). Praegusel juhul ei nähtu võlausaldajate II ja IV–VI nõuete kohta esitatud varasematest kohtulahenditest, et kirjeldatud kontroll oleks toimunud.
7.3.Tarbijast võlgniku pankrotimenetluses peab kohus eelnevas kirjeldatud kontrolli tegema samuti omal algatusel, eelkõige, kui võlausaldaja taotleb oma nõude tunnustamist üldises korras (st muul kui PankrS § 1003 lg 4 p 1 alusel) ja ka juhul, kui nõudele ei esitatud vastuväiteid (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 27 ja 28). Nimetatud kohustus laieneb PankrS § 1003 lg 4 p 1 olukorrale, kui tarbijakrediidi lepingul rajaneva nõude alusdokumendina esitatud kohtulahendist ei nähtu nõude aluseks oleva tehingu tühisusele viitavate asjaolude kontrolli.
7.4.Euroopa Kohus on otsustanud, et liikmesriikidel on kohustus tagada isikutele tõhusad liidu õigusest tulenevad õigused. Selle kohustusega on hõlmatud eelkõige direktiivist 93/13 3 (5)
tulenevad õigused. Liikmesriigi kohtu kohustust kontrollida omal algatusel, ega lepingutingimused pole ebaõiglased, õigustab tarbijatele pakutava kaitse aluseks oleva avaliku huvi olemus ja tähtsus. Seetõttu ei saa tagada lepingutingimuste võimaliku ebaõiglase laadi tõhusat kontrolli, kui kohtuotsuse seadusjõud oleks kohtulahenditel, millest ei nähtu, et selline kontroll on toimunud. Asjaomane kaitse on tagatud üksnes juhul, kui pädev kohus on vähemalt korra kontrollinud, ega vaidlusaluse lepingu tingimused pole ebaõiglased, ja et selle kontrolli käigus, mida on vähemalt kokkuvõtlikult põhjendatud, ei ilmnenud ebaõiglaste tingimuste olemasolu, ning et tarbijat on nõuetekohaselt teavitatud sellest, et kui ta ei esita apellatsioonkaebust riigisiseses õiguses sätestatud tähtaja jooksul, aegub tema õigus tugineda hiljem nende tingimuste võimalikule ebaõiglasele laadile (EKo, 07.11.2024, C-178/23, p-d 36–39 ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohus leiab, et samad põhimõtted kohalduvad ka tarbijakrediidi sätetest, sh direktiivist 2008/48 tulenevate tarbijate õiguste puhul.
7.5.Eelmises punktis viidatud kohtupraktika ja mõlema direktiiviga ei ole kooskõlas PankrS § 1003 lg 4 p 1 tõlgendus, mille kohaselt selle sätte alusel saab kohus ilma täiendava kontrollita lugeda kaitsmiseta tunnustatuks varasema jõustunud kohtulahendiga rahuldatud tarbijakrediidi lepingu tunnustele vastaval õigussuhtel rajaneva nõude, kui varasemast kohtulahendist ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud nõude aluseks oleva tehingu tühisuse aluste puudumist. Koostoimes PankrS § 1003 lg-ga 1 tähendab see, et kohus kontrollib nii omal algatusel kui ka teiste menetlusosaliste (sh halduri) väidete alusel, kas tarbijakrediidi tunnustega nõude kohta esitatud kohtulahend kajastab piisavaid, st vähemalt kokkuvõtvaid põhjendusi. Kui neid põhjendusi kohtulahendist ei nähtu, tuleb kohtul samuti kas omal algatusel või teiste menetlusosaliste väidete alusel teha vähemalt eespool p-s 7.2 kirjeldatud ulatuses kontroll. Kui halduri esitatud andmetest ja dokumentidest ei nähtu kõik kontrolli aluseks vajalikud asjaolud, saab kohus kohustada võlausaldajat neid esitama ja selgitades talle ühtlasi, et kohtu nõutud andmete esitamata jätmise korral võib jääda vastav nõue võlausaldajate nimekirja kandmata.
8.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu arusaamaga, et haldur pidanuks taotlema võlausaldajate II ja IV–VI nõuete uut läbivaatamist PankrS § 106 lg 2 alusel. Viidatud sätte eesmärk on kõrvaldada vead nõude algsel läbivaatamisel, kui andmete võltsitus või ebaõigsus selgub hiljem, st pärast võlausaldajate nimekirja kinnitamist. Praegu ei ole tegemist sellise olukorraga. Lahendades pankrotiasja hagita asjana, oli sai maakohus TsMS § 477 lg 5 järgi käsitleda halduri väiteid ja taotlusi sisuliste väidetena selle kohta, et võlausaldajate II ja IV– VI nõuded võivad tuleneda tarbijakrediidi lepingu tunnustele vastavatest õigussuhetest, mida kohus peab eespool kirjeldatud ulatuses ja tingimustel kontrollima omal algatusel.
9.Eeltoodud kaalutlustel tuleb vaidlustatud määrus võlausaldajate II ja IV–VI nõuete osas tühistada ning saata need nõuded maakohtule uueks läbivaatamiseks. Võlausaldajate I ja III osas ei ole kaebust esitatud, aga ka nende puhul on TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduva § 456 lg 4 ls 2 järgi jõustunud üksnes tunnustatud nõude summa, sest jaotise protsent võib ülejäänud nõuete lahendamisel muutuda. Õiged on kaebuse väited, et maakohus eksis võlausaldaja II tähistamisel ja võlausaldaja VI nõude esitamise tähtaja ennistamise kohta esitatud põhjendused on vastuolulised. Needki puudused saab maakohus asja uuel läbivaatamisel kõrvaldada.
10.Menetluskulude jaotus tuleb maakohtul uuesti otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (TsMS § 173 lg 3). Menetluskulud peab kohus jaotama ka siis, kui keegi menetlusosalistest seda ei taotle (TsMS § 173 lg 2).
11.Ringkonnakohtu määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud (TsMS § 696 lg 1 ls 1). Käesoleva määrusega ringkonnakohus tühistab hagita menetluses tehtud lõpplahendi ja saadab asja uueks 4 (5)
läbivaatamiseks tagasi maakohtule, mistõttu ei saa määruse peale kaevata (RKTKm 28.05.2014, 3-2-1-46-14, p 11). Määrus jõustub teatavaks tegemisel (TsMS § 466 lg 3 ls 2). (allkirjastatud digitaalselt)
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.