Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Gaida Kivinurm teatavaks- 25. mai 2006. a Tallinna Ringkonnakohtu kantselei
Otsuse avalikult tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-05-3381
Tsiviilasi
OÜ A hagi U. N. vastu 126 282,25 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09. detsembri 2005.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
U. N. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
11. mai 2006.a
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Apellant (kostja) U. N., lepinguline esindaja A. K. Vastustaja (hageja) OÜ A, esindaja G. V.
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 09. detsembri 2005.a otsuse lõppjäreldus – rahuldada OÜ A hagi U. N. vastu 126 282,25 krooni nõudes – arvestades motiivide osas ringkonnakohtu otsuses märgitut.
Otsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.
Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja OÜ A palus kostjalt U. N.lt välja mõista 126 282,25 krooni. AS F ja kostja sõlmisid 20.03.1997 kliendikaardi kasutamise lepingu nr 176. Kostja asus kliendikaarti kasutama ja sooritas sellega oste koguväärtuses 126 282,25 krooni, mille kohta esitas kaardi väljastaja kostjale arved. Kostja jättis arved nõuetekohaselt tasumata. Hageja omandas nõude koos kõrvalnõuetega kostja
vastu 05. septembril 2002.a nõude loovutamise lepingu alusel. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud. AS-ga F arveldas AS S, kes oli kostja tööandja ja kes on tarbitud teenuste eest tasunud. Nõude aluseks on arved, mida AS F ei ole kostjale esitanud ja nimetatud teenuseid kostja tarbinud ei ole. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja võlgnevuse ning viivise kogusummas 126 282,25 krooni ning kohtukuluna riigilõivu 8000 krooni hageja kasuks.
4.Puudub vaidlus, et AS F ja kostja vahel sõlmiti 20.03.1997 kliendikaardi kasutamise leping nr 176 ning et hageja on omandanud nõude kostja vastu. Vaidluse lahendamisel kuuluvad kohaldamisele tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1 ja § 174.
5.Kostja vaidlustas nõude aluseks olevad dokumendid, väites, et hagejal puudub nõue, kuna hageja ei esitanud nõude tõendamiseks algdokumente ja arvete väljatrükid ei vasta dokumendile esitatavatele nõuetele. Kliendikaardi lepingu pooled ei seadnud kliendikaardi abil sooritatud müügitehingutest tuleneva maksmise kohustuse täitmise sõltuvusse arve vormistusest ja rekvisiitidest. Hagiavaldusele lisatud tõendite vastuvõtmisel otsustas kohus tõendi asjakohasuse üle ning puudub põhjus jätta vastuvõetud tõendeid arvestamata. Kostja taotlus hagejalt arvete algdokumentide väljanõudmiseks on põhjendamatu, kuna kostja ei vaidlustanud, et kostjale väljastatud kliendikaardiga on sooritatud hageja poolt märgitud kaupade ja teenuste oste. Kas kostjale väljastatud kliendikaardi abil omandatud kaupade ja tarbitud teenuste suhtes oli huvi kostjal või kolmandal isikul ning kas kolmas isik lubas kostja eest lepingulised kohustused täita, ei oma õiguslikku tähtsust. Hageja nõue kostja vastu on tõendatud sõltumata nõuet tõendavate dokumentide vormistusest. Apellatsioonkaebuse põhjendused
6.U. N. esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
7.Kostjale saadeti kutse ilmuda 08. detsembril 2005.a eelistungile. Kostja ei olnud teadlik, et eelistung võib üle minna kohtuistungiks. Kostja soovis kohtuistungil anda seletusi nõude põhjendamatuse kohta. Kohus rikkus TsMS §§ 67, 73, 74 ja 333 lg 1 p 2.
8.Hagimaterjalidele lisatud arved ei oma dokumendi tunnuseid ja tuleb asja materjalidest kõrvaldada. Kohus jättis kostja esindaja taotluse rahuldamata ja vabastas hageja tõendamise kohustusest. Arved esitati kinnitamata koopiatena, neil puuduvad kaupa müüva juriidilise isiku allkirjad, mis on vastuolus arvete esitamise aja käibemaksuseaduse § 24 lg 1 p-ga 8.
9.Kohus tegi otsuse tuginemata ühelegi tõendile. Poolte vahel sõlmitud leping ei tõenda võla olemasolu. Pooltevahelise suhte ajal esitatud arved on kostja poolt tasutud. Vastus apellatsioonkaebusele
10.OÜ A ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Maakohtu
08.detsembri 2005.a istungil osales kostja lepinguline esindaja. Võimalikud puudused arvete vormistamises ei muuda arveid dokumentidena olematuteks. Tõendamata on apellandi väited selle kohta, nagu oleks apellant talle esitatud arvetest tulenenud nõuded täitnud.
2(4)
Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
11.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt hagi kuulus rahuldamisele. Motiivide osas tuleb arvestada ka ringkonnakohtu otsuses märgitut. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.Asja materjalidest nähtuvalt oli AS F ja U. N. vahel 20.03.1997.a sõlmitud kliendikaardi lepingu nr 176 (t lk 6 – 7) p 5 alusel ostjal (U. N.) kohustus tasuda kaupade eest temale esitatud arvete alusel. Seega ei olnud ostja kohustuste ulatus ning täitmise tähtajad kindlaks määratud mitte vahetult kliendikaardilepinguga, vaid pooled leppisid kokku, et ostja tasub tema poolt ostetavate kaupade eest kaks korda kuus esitatavate arvete alusel. Kolleegiumi arvates tuleb arvete esitamist käsitada kohustise täitmise tähtaja kindlaksmääramisena TsK § 177 mõttes. Sellele tuginemiseks peab võlausaldaja olema võlgnikule esitanud nõude kohustis täita, vaidluse korral tuleb võlausaldajal tõendada, et ta on võlgnikult kohustise täitmist nõudnud.
13.Kolleegiumi arvates ei ole tõendatud, et hageja või tema õiguseelnejad oleksid vaidlusalused arved kostjale enne hagiga kohtusse pöördumist esitanud. Arvete kostjale esitamist ei tõenda ainuüksi arvete väljatrükkide olemasolu ning nende esitamine tõenditena kohtule. Samuti ei nähtu arvete kostjale esitamist muudest asja materjalidest. Kostjale on võlgnevuse kohta esitatud küll pretensioon 29. jaanuarist 1999.a (t lk 26), teatis nõude loovutamise kohta 22. novembrist 2004.a viidetega tasumata arvetele (t lk 34) ning võlateatis 01. aprillist 2005.a samuti viidetega arvetele (t lk 41), mille saamist kostja ei ole vaidlustanud, kuid arvete endi kostjale edastamist ei tõenda ka nimetatud dokumendid. Ka ei asenda need dokumendid arveid, mille alusel kostjal oli kohustus kaupade eest tasuda.
14.Küll aga on kostja arved kätte saanud kohtumenetluses hagiavaldusele lisatud materjalide koosseisus. Seega ei sõltu asja lahendamine sellest, kas arved olid kostjale hageja õiguseelneja poolt juba varem edastatud, vaid üksnes sellest, kas kohtule esitatud dokumendid võimaldavad lugeda hageja nõude tõendatuks. Kolleegium leiab, et hageja nõue on tõendatud AS F ning kostja vahel 20. märtsil 1997.a sõlmitud kliendikaardi lepinguga nr 176 (t lk 6 – 7) ning arvetega nr KA-8591/97, KA-7379/97, KA-6853/97, KA-6331/97, KA-5296/97, KA-4776/97 ja KA-4277/97 (t lk 9 – 17). Arvetelt nähtuvalt on need koostatud AS F ja U. N. vaheliste tehingute kohta. Arved sisaldavad ka viidet kostjale väljastatud kliendikaardile. Vastavalt kliendikaardi lepingu nr 176 punktile 5 oli kostja kohustatud temale väljastatud kliendikaardiga sooritatud ostude eest tasuma. Kostja ei ole põhistanud, nagu ei oleks arvetel näidatud kaupu ostetud temale väljastatud kliendikaardiga või nagu ei oleks arvetel kajastatud tehinguid üldse toimunud. Arvetel näidatud kaupade eest tasumise kohustust ei sea kolleegiumi arvates kahtluse alla apellandi seisukoht, nagu oleks jätkuv suures mahus kaubakrediidi andmine võlausaldaja poolt ebausutav olukorras, kus võlgnik on varasemate ostude eest jätnud tasumata. Asja materjalidest nähtuvalt on kostjale väljastatud kliendikaardiga tehtud suures mahus tehinguid ajavahemikus 01.07.1997.a kuni 01.08.1997.a, s.o ühe kuu jooksul. Võlgniku poolt kohustuse täitmata jätmise korral on õiguskaitsevahendite valik võlausaldaja otsustada.
15.Eraõiguslike isikute vahelise võlasuhte tõendamisel ei oma määravat tähtsust see, kas arved on vormistatud kooskõlas kõigi avalik-õiguslike nõuetega, muuhulgas käibemaksuseadusega. Käibemaksuseaduses arvete vormistuse kohta sätestatu eesmärk on tagada ettevõtja müügidokumentidel käibemaksu arvestamiseks ning kontrolliks vajaliku teabe olemasolu, mitte aga tõendada eraõiguslike isikute vaheliste õigussuhete olemasolu.
16.Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et dokumendiks (sh kohustuse olemasolu tõendavaks dokumendiks) on võimalik lugeda üksnes võlausaldaja või tema esindaja poolt allkirjastatud dokumenti. AS F ning kostja vaheline võlasuhe vormistati kirjalikult 20. märtsil 3(4)
1997.a sõlmitud kliendikaardi lepinguga nr 176, seejuures ei leppinud pooled kokku täiendavate vorminõuete osas, millele pidanuksid vastama kliendikaardiga sooritatud ostude kohta esitatavad arved. Hageja ja tema õiguseelnejad on kostjale esitanud võla kohta mitmeid meeldetuletusi (vt otsuse p 13), mis muu hulgas kannavad ka võlausaldaja esindaja allkirja.
17.Vastavalt maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 91 lõikele 1 pidi kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginesid tema nõuded ja vastuväited. Tõendite esitamise kohustus lasus üldjuhul pooltel. Võlasuhtes lasub kohustuse täitmise tõendamise kohustus võlgnikul (samale seisukohale asus Riigikohus lahendites nr 3-2-1-24-02 ja 3-2-1-26-99). Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, nagu oleks ta täitnud kliendikaardilepingust tuleneva kohustuse tasuda kõigi temale väljastatud kliendikaardiga sooritatud ostude eest. Aegumise kohaldamist ei ole kostja taotlenud.
18.Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega protsessiõiguse normide rikkumise kohta maakohtu poolt. Alusetu on väide, nagu oleks kohus teinud otsuse isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud. Asja materjalidest nähtuvalt esindas kostjat Harju Maakohtu 08. detsembri 2005.a istungil lepinguline esindaja, kes ei taotlenud asja arutamise edasilükkamist seoses kostja puudumisega ega esitanud vastuväiteid eelmenetluse lõpetamise ega kohtuistungile ülemineku suhtes. Vastavalt kohtuistungi toimumise ajal kehtinud TsMS §-le 83 võis protsessiosaline kohtus asja ajada kas isiklikult või esindaja kaudu, kusjuures esindajal olid selle protsessiosalise õigused ja kohustused, keda ta esindas. Seejuures ei nähtu asja materjalidest, nagu oleks maakohus kohustanud kostjat kohtusse ilmuma isiklikult.
19.Apellant (kostja) taotles vastustajalt tema poolt kantud kohtukulude väljamõistmist. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tulenevalt enne 01. jaanuari 2006.a kehtinud TsMS § 62 lõigetest 1 ja 8 jäävad apellatsioonkaebuse mitterahuldamise korral apellandi kohtukulud tema enda kanda.
Kohtunikud:
M. Klaar
G. Kivinurm
K. Kullerkupp
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.