D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse Aktsiaseltsi hagi L.K. vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks L.K. vastuhagi D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse Aktsiaseltsi vastu hüvitise väljamõistmiseks, kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
23 210 eurot 59 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 20. juuni 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
L.K. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
7. märts 2017
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
Apellant (kostja): L.K. (isikukood XXXX), esindaja Gaabriel Tavits Vastustaja (hageja): D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse Aktsiaselts (registrikood 11275929), esindajad Maiko Kalvet ja vandeadvokaat Katrin Sarap
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 20. juuni 2016 otsus muutmata.
2.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta L.K.e kanda.
3.Välja mõista L.K.lt D.A.S Õigusabikulude Kindlustuse Aktsiaseltsi kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 806 eurot 27 senti. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 806 eurot 27 senti tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse Aktsiaselts (hageja) esitas 28. aprillil 2015 Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse L.K. (kostja) vastu, milles palus tuvastada kostjapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus. TVK jättis 26. juuni 2015 otsusega hageja avalduse rahuldamata. Hageja esitas 30. juunil 2015 Tartu Maakohtule hagiavalduse, paludes vaadata töövaidlusasi läbi hagimenetluses. Kostja esitas maakohtule 23. juulil 2015 hagiavalduse hageja vastu. Maakohus liitis 15. veebruari 2016 määrusega hagid ühte menetlusse, lugedes hageja hagi põhihagiks ja kostja hagi vastuhagiks.
2.Hageja palus hagiavalduses tuvastada, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, sest selleks ei ole seaduslikku alust. Hageja palub lugeda töölepingu ülesütlemine korraliseks ja tööleping lõppenuks 10. aprillil 2015. Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid pooled 5. augustil 2008 töölepingu, mille alusel asus kostja 1. septembrist 2008 hageja juures tööle Tartu ja Lõuna-Eesti piirkonna müügijuhina. 2015 alguses sai hageja teada müügiosakonna juhtimise probleemidest ja kutsus 17. veebruaril 2015 kokku koosoleku (kostjal paluti objektiivsuse huvides koosolekul mitte osaleda). Pärast koosolekut vestles hageja juhatuse liige kostjaga personalijuhi juuresolekul. Kostja leidis, et tal ei ole põhjust oma juhtimistegevust muuta. 19. veebruaril 2015 saatis kostja hagejale päringu, mille sisu seadis kahtluse alla kostja usaldusväärsuse ning lojaalsuse. Hageja vabastas kostja alates
23.veebruarist 2015 töökohustuste täitmisest säilitades talle keskmise töötasu. 5. märtsist kuni
30.märtsini 2015 oli kostja hoolduslehel. Pärast seda ilmus kostja Tartu kontorisse ning jagas kolleegidele teavet pooltevaheliste erimeelsuse kohta. Tema käitumine oli hageja suhtes provotseeriv, kahjustades viimase mainet. Hageja selgitas 7. aprilli 2015 kostjaga toimunud kohtumisel, et tekkinud olukorras ei ole töösuhte jätkumine enam võimalik ning andis kostjale võimaluse esitada omapoolne ettepanek töösuhte lõpetamiseks. Kostja ütles 10. aprillil 2015 töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel (tööandja rikkus oma kohustusi, kui ei andnud
põhjendamatult töötajale tööd ja ei täitnud oma selgitamiskohustust) erakorraliselt üles. Hageja leidis, et ta ei ole töölepingut rikkunud. Kostja ülesütlemisavalduses esitatud põhjused ei saa olla aluseks töölepingu erakorralisele ülesütlemisele. Seadus ei keela tööandjal töötajat määramata ajaks töölt kõrvaldada, makstes selle aja eest töötajale töötasu. Arvestades hoolduslehel oleku aega, oli kostja töökohustuste täitmisest vabastatud vaid 13 tööpäeva. Hageja on ka oma käitumist selgitanud - kostja kõrvaldati töölt põhjusel, et tema 19. veebruari 2015 päringu sisu seadis kahtluse alla kostja usaldusväärsuse ning lojaalsuse.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli asjaolu, et hageja ei lubanud kostjal täita 23. veebruarist kuni 10. aprillini 2015 tööülesandeid. Hageja rikkus seadusest tulenevat kohustust kindlustada töötaja kokkulepitud tööga. Hageja ei esitanud põhjendusi, miks kostja töölt kõrvaldati. Kostja ei ole käitunud hageja suhtes provotseerivalt ja on pidanud vajalikuks informeerida tekkinud olukorrast kaastöötajaid, et vältida valeinformatsiooni levimist. Hoopiski hageja esitas töökollektiivile kostja suhtes korduvalt tema mainet kahjustavat ning tööd tõkestavat informatsiooni.
4.Kostja esitas vastuhagi. Vastuhagi lõpliku nõude kohaselt palus kostja hagejalt välja mõista hüvitise (kolme kuu keskmise töötasu suuruses) 5700 eurot, kahjuhüvitise lisatöö ja ületunnitöö eest alates 1. septembrist 2008 kuni töölepingu erakorralise ülesütlemiseni 13 200 eurot ning kahjuhüvitise saamata jäänud tööstaaži eest 700 eurot (hageja juures oli ette nähtud staažitasu, millele saamiseks oleks kostjal olnud õigus, kui ta töötanuks hageja juures kuni 1. septembrini 2015; kostja jäi sellest tasust ilma hageja ebaseadusliku käitumise tõttu). Kostja palus hagejalt välja mõista ka seadusjärgses määras viivise 460 eurot 95 senti alates 10. aprillist kuni 23. juulini 2015.
5.Hageja vaidles vastuhagile vastu, leides, et kostja nõuded on tõendamata. Nõue kahjuhüvitise saamiseks lisatöö ja ületunnitöö eest on osaliselt aegunud. Kuna kostja nõuete rahuldamiseks ei ole alust, tuleb jätta rahuldamata ka viivisenõue.
MAAKOHTU LAHEND
6.Tartu Maakohus rahuldas 20. juuni 2016 otsusega hagi ja luges kostja 10. aprilli 2015 töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse tühiseks. Maakohus luges poolte sõlmitud töölepingu lõppenuks 10. aprillil 2015. Kostja vastuhagi hüvitise saamiseks, kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks jäi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus luges tõendatuks, et hageja vabastas kostja töökohustuste täitmisest 23. veebruari 2015 e-kirjaga (märkides vabastamise tähtajaks kuni 6. märts 2015) ning pikendas seda tähtaega
9.märtsi ja 11. märtsi 2015 e-kirjadega (vabastamise tähtaeg seati sõltuvusse olukorra lahendamisest, kuid eeldatavalt kuni märtsi lõpuni). Ajavahemikus 5. märts kuni 30. märts 2015 oli kostja hoolduslehel. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjale maksti lepingus ettenähtud töötasu aja eest, kui ta oli töökohustuste täitmisest vabastatud. Töölepinguseadus, võlaõigusseadus ja tsiviilseadustiku üldosa seadus ei sätesta tööandjale keeldu vabastada töötaja oma kohustuste täitmisest, säilitades seejuures tema tasu. Hageja tegevus ei olnud vastuolus TLS §-ga 2. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud kahjulikku mõju, mida töökohustustest vabastamine võis talle tekitada. Ainus kahjulik mõju võis olla töötaja eneseteostuse võimaluse piiramine. Materiaalset kahju pole kostja saanud. Tõendatud ei ole, et kostja oleks saanud mittevaralist kahju maine kahjustamise näol. Seda ei kinnita hageja esindaja
9.märtsi 2015 e-kiri ega muud hageja tegevused. See, et hageja tegeles probleemi lahendamisega, ei saanud iseenesest kahjustada kostja mainet. Lähtudes tsiviilõiguses kehtiva mõistliku isiku põhimõttest on pigem tõenäoline, et mõistlik isik kostjaga samas olukorras tunneks end soodustatuna (tal oli töövaba aeg koos sissetulekuga). Sisuliselt sai kostja panuse ilma ise oluliselt
vastu panustamata. Ainus panus, mida hageja ootas, oli kokkusaamine, et asja arutada, ning kostja ettepanekud töö väärtustamise osas. Alusetu on kostja väide, et temaga 17. veebruaril 2015 probleeme ei arutatud. Kohtumise toimumist kinnitas tunnistaja ja ka kostja ise. Hageja võis tööandjana ise otsustada, millises järjekorras ja milliseid meetodeid kasutades ta asub osakonna probleeme lahendama. Kuna kostja kuulati ära, siis ei ole tema õigusi rikutud. Õige ei ole kostja väide, et ta ei saanud vastust oma
19.veebruari 2015 pöördumisele. Hageja vastas kostjale 26. veebruaril 2015. Samuti on hageja pakkunud välja aja kokkusaamiseks. Kostja ei esitanud oma pöördumises selgeid küsimusi, mistõttu oli neile keerukas vastata. Vastamist raskendas pöördumise süüdistav toon, mis oli ka ilmselt ebaobjektiivne. Hageja on teinud, lähtudes kostja pöördumisest, ettepaneku korraldada olukorra lahendamiseks kokkusaamine, kuid kostja seda võimalikuks ei pidanud, leides, et talle ei ole vastatud. Kui kostjale vastused ei meeldi, ei tähenda see, et talle ei ole vastatud. Hageja on oma otsust vabastada kostja töökohustuste täitmisest põhjendanud. Kostja oli kaotanud hageja usalduse ja rikkunud lojaalsuskohustust ning kohustustest vabastamise eesmärgiks oli olukorra lahendamine ilma, et töötaja saaks tööandjale oma tegevusega kahju tekitada. Hageja selgitused usalduse kaotamise kohta on veenvad (vt kostja 19. veebruari 2015 väljakutsuv ja süüdistav pöördumine). Tunnistajate ütluste kohaselt oli kontoris 2015 veebruaris pingeline õhkkond ja osa töötajaid püüdis kontoris töötamist vältida. Tunnistajate ütlused kinnitavad, et kostja juhtimistöös olid puudujäägid ning hagejal oli põhjus olukorra selgitamiseks. Usutav on hageja põhjendus, et 19. veebruari 2015 pöördumise järel tekkis tal kartus, et kostja võib oma positsiooni ära kasutades rikkuda hageja suhteid klientidega ning, et kostja kaasab probleemi lahendamisse põhjendamatult kaastöötajaid. Tõenditest järeldub, et olukord Tartu kontori juhtimisel oli pingeline ja kostja eiras juhatuse liikme korraldusi. Eeltoodust tulenevalt oli kostja töökohustustest vabastamiseks olemas ka sisuline põhjus. Ülaltoodut arvestades ei olnud hageja pooltevahelist töölepingut oluliselt rikkunud ning kostjal ei olnud TLS § 91 lg-st 2 tulenevalt õigust töölepingut erakorraliselt üles öelda. Kostjapoolne töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi tühiseks ning tööleping tuleb TLS § 107 lg 2 järgi lugeda lõppenuks 10. aprillil 2015. Vastuhagi hageja vastu TLS § 101 lg 4 alusel 5700 euro suuruse kahjuhüvitise saamiseks jättis maakohus rahuldamata, sest kostjapoolseks töölepingu ülesütlemiseks ei olnud alust (hageja ei ole töölepingut oluliselt rikkunud). Vastuhagi hageja vastu 13 200 euro suuruse kahju hüvitamiseks jättis maakohus samuti rahuldamata. Asjas ei ole tõendatud, et hagejal oleks tekkinud kohustus maksta ületundide ja lisatöö eest. Kostja möönis, et kokkulepet ületunnitööks ei olnud ning võttis omaks, et ta ei ole ületunni- ja lisatöö osas kordagi hageja poole oma nõudega pöördunud. Esmakordselt esitas kostja sellekohase nõude 23. juuli 2015 hagis. Kostja on ise koostanud oma tööaja tabelid, kuid ei esitanud neid kinnitamiseks hagejale (seega ei ole kontrollitav, kas tabelites märgitud tööajad vastavad tegelikkusele). Samuti ei saanud hageja lepingut sõlmides ette näha, et kostja asub tegema ületunde ilma hagejaga kokku leppimata (võlaõigusseaduse § 127 lg 3). Vastuhagi hageja vastu 700 euro suuruse staažitasu väljamõistmiseks jättis maakohus rahuldamata. Hageja 24. aprilli 2014 käskkirja järgi on staažitasu saamise õigus 7-aastase töötamise korral. Kostjal oleks tekkinud see õigus 1. septembril 2015, kuid pooltevaheline tööleping lõppes 10. aprillil 2015. Tööleping lõppes kostja tahteavaldusega, seega puudub kahju hüvitamiseks nii hageja rikkumine kui ka põhjuslik seos hageja tegevuse ja tasu mittemaksmise vahel. Kuna vastuhagi põhinõuded jäid rahuldamata, jättis maakohus rahuldamata ka viivisenõue.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada, jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Maakohus kohaldas töölepingu seadust valesti, kui leidis, et see annab tööandjale võimaluse ühepoolselt töötaja töölt kõrvaldada ilma, et tööandja seda põhjendaks. Hageja käitumine on vastuolus põhiseaduse §-ga 29. Töötaja töölt kõrvaldamine ilma seadusliku aluseta on töötajale kahjulik (seda ka juhul, kui jätkatakse töötasu maksmist). Enamiku kostja töötasust moodustas tulemustasu müügitegevusest ja kostjalt võeti ära võimalus teha tööd oma tulemustasu säilitamiseks ja suurendamiseks. Töötaja kaotab tööülesannete mittetäitmisel tööprotsessi järjepidevuse ning vilumused ning tema kvalifikatsioon langeb. Samuti on ebaselge maakohtu seisukoht, et töökohustuste täitmisest kõrvaldamine saab olla valikuline tööandja suva järgi (maakohus leidis, et kostja ei olnud kõikidest kohustustest vabastatud ja ta pidi ilmuma kokkusaamistele hagejaga). Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust. Tõenditel ei põhine maakohtu järeldus, et kostja pöördumise toon oli selgelt süüdistav ja ilmselt ebaobjektiivne ning, et kostja asus hagejat ründama, seadis kahtluse alla hageja esindaja pädevuse ning ähvardas vaidlustada kõik hageja tegevused. Maakohus ei ole viidanud tõenditele, millest nähtub, et hageja oleks kostja esitatud küsimustele vastanud. Otsusest ei selgu, millistel tõenditel põhineb seisukoht, et kostja käitumine halvendab hageja suhteid klientidega. Maakohus ei ole osutanud tõenditele, mis kinnitaksid kostja töölt kõrvaldamise sisulist põhjust. Otsuses ei ole esile toodud, millises ulatuses lasub vastutus pingelise tööõhkkonna loomise eest hageja esindajal. Viidatud pole tõenditele, mis oleksid andnud hagejale aluse eeldada, et kostja kaotas tema silmis usalduse. Istungil osalenud tunnistajad (K.K. ja T.S.) sõltusid hagejast ning ei olnud erapooletud. Asjas tuli arvestada pooltevahelist huvide konflikti (hageja oli tööandja ja ühtlasi ka kindlustusandja) – kostja ei tohtinud teha midagi hageja kahjukäsitluse osakonna loata, vastasel korral saanuks kostjale õigusabikulude kindlustuse kahjukäsitlusest hageja kulul keelduda. Maakohus lõpetas pooltevahelise töölepingu alates 10. aprillist 2015, jättes täpsustamata, missugusel alusel tööleping lõppes. Maakohus jättis valesti rahuldamata kostja vastuhagi. Vaidluse korral võimalike ületundide üle peab tööandja tõendama, et töötaja ületunde ei teinud. Hageja seda ei tõendanud. Kostja tegi ületunde hageja teadmisel. Hagejal oli võimalus kontrollida kostja koostatud tööajatabeli tõele vastavust. Kostjal oli õigus saada staažitasu, sest ta jäi sellest ilma hageja ebaseadusliku käitumise tõttu.
8.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 20. juuni 2016 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse muutmisele või tühistamisele.
10.Asja materjalide kohaselt esitas kostja hagejale 10.04.2015 avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 alusel (I kd tl 19). Ülesütlemisavalduses põhjendas kostja töölepingu erakorralist ülesütlemist hagejapoolsete kohustuste rikkumisega, mis seisnes selles, et kostja tõkestas alates 23.02.2015 kostjale juurdepääsu töökohale ja rikkus tema õigust täita tööülesandeid, andmata seejuures mingeid selgitusi, s.o kostja seisukoha kohaselt keeldus hageja talle põhjendamatult alates 23.02.2015 töö andmisest.
TLS § 91 lg 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. TLS § 91 lg-s 2 toodud loetelu on näitlik ning töölepingu ülesütlemise aluseks võivad olla (lisaks loetelule) ka muud sarnased põhjused, mis on küllalt olulised, et töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik. Antud juhul tuleks eelkõige tuvastada, kas hageja tööandjana rikkus tööandjapoolseid kohustusi oluliselt sellega, et alates 23.02.2015 kuni töölepingu erakorralise ülesütlemiseni kostja poolt vabastas ta ajutiselt töökohustuste täitmisest (sh kostja hoolduslehel oleku periood 05.03-30.03.2015). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja tööandjana ei ole töölepingut oluliselt rikkunud ning kostjal (töötajal) ei olnud TLS § 91 lg-st 2 tulenevat õigust töölepingut erakorraliselt üles öelda ja seetõttu on töölepingu ülesütlemine TLS § 104 lg 1 alusel tühine.
11.Iseenesest õige on kostja väide, et tulenevalt TLS § 28 lg 2 p-st 1 on tööandja kohustatud eelkõige kindlustama töötaja kokkulepitud tööga, kuid samas, lähtudes konkreetsetest asjaoludest, oli käesoleval juhul õigustatud kostja ajutine vabastamine töökohustuste täitmisest. Seetõttu ei ole asjaolu, et hageja vabastas ajutiselt kostja tööülesannete täitmisest (s.o ei andnud tööd), oluliseks tööandjapoolse kohustuse rikkumiseks, mis oleks andnud töötajale aluse tööleping erakorraliselt üles öelda. Maakohus on vaidlustatud otsuses igakülgselt analüüsinud asjas olevaid tõendeid ning õigustatult asunud seisukohale, et arvestades pinglist tööõhkkonda hageja Tartu kontoris, oli õigustatud ajutine (kuni olukorra lahendamiseni) kostja vabastamine tööülesannete täitmisest. Kostja ei ole siinkohal maakohtus menetluse kestel väitnud, et ta oleks saanud materiaalset kahju, s.o kostja ei ole maakohtus tuginenud asjaolule, et hageja rikkus TLS §-st 35 tulenevat töötasu maksmise kohustust. Hageja väitel maksis ta kostjale ajutiselt töölt kõrvaldamise perioodil ka tulemustasu ning seetõttu on alusetu kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et temalt võeti ära võimalus tulemustasu suurendamiseks või säilitamiseks ning ta kaotas sissetulekus. Nimetatud väidet ei ole kostja maakohtus ka esitanud. Arvestades töölt ajutise kõrvaldamise perioodi pikkust (13 tööpäeva) ja töö iseloomu üldiselt, on alusetu kostja seisukoht, et ta kaotas vilumused töö tegemiseks ja tööprotsessi järjepidevuse. Põhjendamatu on ka kostja väide kvalifikatsiooni alanemise kohta seoses sellega, et ta vabastati ajutiselt tööülesannete täitmisest.
12.Kostja väitel rikkus lojaalsuskohustust hageja, sest ei arutanud väidetavalt tekkinud probleeme töötajaga, vaid tema seljataga. Lähtudes asjas esitatud tõenditest on selline kostja väide alusetu. Asja materjalide kohaselt informeeriti kostjat koosoleku toimumisest ja pärast 17.02.2015 koosolekut toimus kohtumine juhatuse liikme, personalijuhi ja kostja vahel (nimetatut kinnitas kostja ise ja tunnistaja K.K.). Kohtumisel arutati nii eelnevalt kui koosolekul üleskerkinud probleeme töökollektiivis. Asjakohatu on kostja väide, et hageja käitumine perioodil veebruar kuni aprill 2015 oli suunatud tema töölt kõrvaldamisele. Pigem on asjas olevate tõendite alusel võimalik tuvastada kostjapoolne soovimatus lahendada tekkinud probleemid läbirääkimiste teel, sest hageja tööandjana on pakkunud välja kostja 19.02.2015 päringus tõstatatud küsimuste aruteluks korduvalt kokkusaamise (TVK toimik lk 16, 19, 21, 22, 24, 34), kuid kostja ei pidanud seda erinevatel põhjustel võimalikuks enne 07.04.2015 (TVK toimik lk 17, 20, 23, 34). Siinkohal on arusaamatu kostja seisukoht, mille kohaselt ta ei pidanud vajalikuks kokku saada hagejaga (tööandjaga) selleks, et lahendada tekkinud tööalased probleemid, vaid kostja arvates pidi hageja pakkuma talle võimalikke lahendusi e-kirja teel (TVK toimik lk 23).
13.Maakohus ei ole rikkunud otsuse põhjendamise kohustust ja kostja vastupidine väide on alusetu. Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjendavas osas märkinud kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas (TsMS § 442 lg 8). Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt asjas olevatele tõenditele antud hinnanguga ning kostja väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Kostja väitel ei põhine tõenditel maakohtu järeldus, et kostja 19.02.2015 päringu toon oli selgelt süüdistav ja ilmselt ebaobjektiivne. Ringkonnakohus märgib, et tuvastamaks, kas kostja 19.02.2015 päring oli sisult hagejat süüdistav ja ebaobjektiivne, saab lähtuda siiski päringu enda sisust, mitte aga asjas olevatest teistest tõendites. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja 19.02.2015 päring hagejale on sisult väljakutsuv ja süüdistatav (näit p 1.2.3. – „samuti ootab LK avalikult /.../ MK-i poolt vabanduse palumist koos lahenduskohtade äranäitamisega“; 1.3. - „kindlasti vaidlustan õiguslikult alltoodud koosolekust jm. käesolevast tulenevad, LK suhtes võimalikud negatiivsed järeldused ja tegevused MK-i kui D.A.S.-i juhatuse liikme poolt.“; 1.4. – „kogu edasine suhtlus/.../ ainult elektroonilist püsivat taasesitamist võimaldavas vormis“; 4.2. – „LK kaalub selle olukorra õiguslikku vaidlustamist“ jne), mitte aga konstruktiivne ja lahendusi otsiv (s.o päringust ei nähtu kostja soov lahendada töös esilekerkinud probleemid ning jätkata oma tööülesannete täitmist.
14.Ebaõige on kostja seisukoht, et maakohus ei ole viidanud tõenditele, millest nähtuks, et hageja oleks kostja päringus esitatud küsimustele vastanud. Maakohus on vaidlustatud otsuses käsitlenud hageja poolt kostja päringule vastamist ja leidnud, et on hageja on vastanud kostjale lühidalt 26.02.2015 meiliga (TVK toimik lk 16) ja palunud muuhulgas kostjal täpsustada osaliselt oma pöördumist. Samuti on kostja pöördumisega seonduvat käsitletud hageja ja kostja kokkusaamisel 07.04.2015. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et arvestades päringu sõnastust ei saanudki hageja päringu osadele punktidele konkreetselt vastata, sest kostja ei esitanud neis selgeid küsimusi, vaid kirjeldas mitmeid olukordi ja diskuteeris hageja esindaja pädevuse ja tegevuste üle. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et osadele päringus esitatud väidetele/seisukohtadele oli keerukas kirjalikult vastata nende ebakonkreetsuse tõttu.
15.Kostja väitel ei ole maakohus osutanud tõenditele, mis kinnitaksid kostja töölt kõrvaldamise sisulist põhjendatust, ning Tartu osakonnas pingeline olukord ei olnud tekkinud kostja käitumisest, vaid töötajatel ei olnud selge, kes tegelikult juhtis Tartu osakonna tööd. Kostja sellist väidet ei kinnita asjas olevad tõendid. Siinkohal on maakohus õigesti hinnanud tunnistajate K.K. ja T.S.i ütlusi, mille kohaselt oli Tartu kontoris 2015 veebruaris pingeline olukord ja osa töötajaid püüdsid seetõttu kontoris töötamist vältida. Viidatud tunnistajate ütluste järgi oli kostja tõstnud kaastöötajate peale vahel häält või öelnud teravalt ning selline kostja käitumine pingestas tööõhkkonda kontoris.
16.Kostja seisukoha kohaselt tuli asjas arvestada pooltevahelist huvide konflikti (hageja oli tööandja ja ühtlasi ka kindlustusandja ning kostja ei tohtinud teha midagi hageja kahjukäsitluse osakonna loata, vastasel korral saanuks kostjale õigusabikulude kindlustuse kahjukäsitlusest hageja kulul keelduda). Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud väidetav huvide konflikt olla takistuseks hageja ja kostja vahelise tööalase konflikti lahendamisele.
17.Kostja väitel lõpetas maakohus pooltevahelise töölepingu alates 10. aprillist 2015, kuid jättis täpsustamata, missugusel alusel tööleping lõppes.
Maakohus on töölepingu lõpetamisel lähtunud TLS § 107 lg-st 2 ning viidatud sättest ei tulene, et kohus peab lisaks töölepingu lõpetamise kuupäevale märkima töölepingu lõpetamise aluse.
18.Kuna maakohus õigustatult asus seisukohale, et kostjal puudus alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, siis on TLS § 104 lg 1 järgi kostjapoolne töölepingu ülesütlemine tühine ja kostjal puudub õigus TLS § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitisele. Seega jättis maakohus õigesti rahuldamata vastuhagi kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise summas 6378 eurot 63 senti väljamõistmiseks.
19.Maakohus jättis õigesti rahuldamata kostja vastuhagi ületunnitöö hüvitamiseks rahas ning ükski kostja vastupidine väide ei ole nõude rahuldamise aluseks. TLS § 44 lg 1 kohaselt võivad tööandja ja töötaja kokku leppida, et töötaja kohustub tegema tööd üle kokkulepitud tööaja (ületunnitöö). Sama paragrahvi lg 6 järgi hüvitab tööandja ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamises rahas. Antud juhul on kostja väitnud, et ta tegi ületunde ning esitas väidetava ületunnitöö kohta tema enda peetud tööaja tabelid. Asjas puudub TLS § 44 lg 1 kohane hageja ja kostja kokkulepe ületunnitöö tegemiseks. Siinkohal on alusetu kostja väide, et vaidluse korral võimalike ületundide üle peab tööandja tõendama, et töötaja ületunde ei teinud. Eelkõige on vajalik siiski tõendada, et tööandja ja töötaja vahel oli kokkulepe ületunnitöö tegemiseks ning käesoleval juhul antud kokkulepe puudub. Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti jätnud rahuldamata vastuhagi ületunnitöö hüvitamiseks rahas.
20.Maakohus on õigesti jätnud rahuldamata ka kostja staažitasu 700 eurot nõude. Asja materjalidest nähtuvalt oleks kostjal tekkinud staažitasu 700 eurot õigus 01.09.2015. Kuna tööleping on aga TLS § 107 lg-st 2 tulenevalt lõppenud 10.04.2015 kostja enda tegevuse tõttu, siis puudub kostjal õigus nimetatud tasu saada.
21.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja tähtaja ennistamise taotluse osas.
14.märtsi 2017 menetlusdokumendis palub kostja ennistada menetluskuludele vastamise tähtaja ning lugeda tema menetlusdokument esitatud tähtaegselt. Kostja märgib, et sai hageja menetluskuludega seotud dokumendi kätte alles 10. märtsil 2017 (reedel) ning ei saa eeldada, et ta tegeleks nädalavahetusel menetluskulude ja nende arvestamisega. TsMS § 67 lg 1 sätestab, et juhul, kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel ja tähtaja möödalaskmine ei võimalda enam menetlustoimingud teha või põhjustab talle muu negatiivse tagajärje. Ringkonnakohus selgitab, et ennistada saab üksnes seaduses sätestatud tähtaega, mitte kohtu määratud tähtaega. 7. märtsi 2017 kohtuistungil määras kohus menetlusosalistele tähtaja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks (kuni 13. märtsini 2017). Kuigi TsMS § 176 lg-s 8 on sätestatud, et see tähtaeg ei või olla pikem kui seitse päeva menetluskulude nimekirja ja tõendite kättetoimetamisest arvates, ei ole tegemist seaduses sätestatud tähtajaga, vaid kohtu määratud tähtajaga, mida ei ole võimalik ennistada. Lisaks märgib ringkonnakohus, et 9. märtsil 2017 esitas hageja menetluskulude nimekirja üksnes kohtuistungiga seotud kulude kohta. Varasema apellatsioonimenetluse kulude kohta oli nimekirja esitatud juba 7. märtsi 2017 kohtuistungil (esitatud nii kohtule kui vastaspoolele). Seega ei saa
täielikult nõustuda kostja väitega, mille kohaselt sai ta hageja menetluskulude nimekirja kätte alles
10.märtsil 2017. Kui kostja siiski leidis, et ta ei jõua kohtu määratud tähtajaks oma arvamust kujundada, oli tal võimalik taotleda kohtu määratud tähtaja pikendamist. Praegusel juhul ei ole kostja seda teinud. Samas seadusest tulenevalt tuleb kohtul hinnata menetlusosalise kulude vajalikkust ning põhjendatust sõltumata sellest, kas vastaspool nendele vastu vaidles või mitte. Seega hindab ringkonnakohus hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust sõltumata kostja vastuväidetest. Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude nimekirja koostamisega seotud kulu ei ole põhjendatud ja vajalik kulu TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt nt Riigikohtu 6. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 13). TsMS § 175 ega § 144 lg 1 ei võimalda mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest (vt nt Riigikohtu 12. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13, p 13). Arvestades apellatsioonkaebuse vastuse mahtu ja keerukust loeb ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks 6 tundi (76,7 eurot/h x 6 h = 460 eurot 20 senti). Kohtuistungiks ettevalmistamisele kulunud aeg (1,5 h) ning esindus kohtuistungil (0,6 h) on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Hageja on kinnitanud, et on piiratud käibemaksukohustuslane, seega on ta õigustatud menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ringkonnakohtus on 671 eurot 89 senti (460 eurot 20 senti + 138 eurot 6 senti + 73 eurot 63 senti), millele lisandub käibemaks 20%, kokku seega 806 eurot 27 senti.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.