S.A. hagi J.R.i vastu O.R.i (surnud 09.11.2010) pärandvara pärimisõiguse tuvastamiseks 3500 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 17. juuni 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S.A. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant: S.A., ik XXX; esindaja Indrek Kumm Vastustaja: J.R., ik XXX; esindaja vandeadvokaat Mart Sikut
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 17. juuni 2016. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus S.A. kanda.
4.Mõista S.A.lt välja J.R.i kasuks menetluskulud 288 eurot.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast
menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.S.A. (hageja) esitas 21.10.2015 hagi J.R.i (kostja) vastu O.R.i (surnud 09.11.2010) pärandvara pärimisõiguse tuvastamiseks. Hageja taotles alternatiivselt, et kohus tuvastaks: 1) kostja pärimisõiguse puudumise O.R.i pärandvara osas ning seda, et O.R.i pärandvara (välja arvatud annakuteks oleva vara) päris seaduse alusel 100% ulatuses L.R., millest tulenevalt palus hageja asendada 06.08.2015 notar Marje Jürioja tõestatud pärimistunnistus nr 1541 kohtulahendiga vastavalt PärS § 171 lg 7 sätestatule; 2) kostja pärimisõiguse O.R.i pärandvara osas, määrates L.R.i ja J.R.i pärimisõiguse ulatused. Hagiavalduse kohaselt suri 09.11.2010 O.R. (edaspidi ka pärandaja). Testamendiga tegi pärandaja 12.11.2009 korraldused, millega jättis E.L.le XXX kinnistu asukohaga XXX ja A.A.le XXX kinnistud asukohaga XXXX. Muu vara kohta ei andnud pärandaja korraldusi. Vaidluse esemeks on asjaolu, kas kostjal on O.R.i vara osas pärimisõigus ja kui on, siis kui suures määras. Pärandi avanemise hetkel ei olnud pärandajal väidetavalt ei ülenejaid ega ka alanejaid sugulasi. Pärandi avanemise hetkel oli elus vaid pärandaja abikaasa L.R. (surnud 10.01.2015). Pärnu notar Marje Jürioja tõestas 06.08.2015 pärandaja O.R.i vara pärimistunnistuse nr 1541. Selle alusel tunnistas notar pärandaja vara seaduslikuks pärijaks L.R.i ning võimalikuks pärijaks seaduse järgi J.R.i. Pärandaja O.R.i abikaasa L.R. suri 10.01.2015 ja kogu tema vara päris pärimistunnistuse nr 1540 järgi hageja. O.R.i pärimismenetluses tõusetus kahtlus, kas kostja omab õigust pärimiseks. Kostja väidab ennast olevat pärandaja O.R.i venna E.R.i poeg, kuid kostja ei ole oma põlvnemist E.R.ist mitte ühegi tõendiga (sh sünnitunnistusega) tõendanud. Pärimistunnistuses nr 1541 märkis notar, et pärijate väljaselgitamiseks on läbiviidud üleskutsemenetlus, mille käigus ei ole leidnud piisavalt tõendamist võimaliku pärija J.R.i pärimisõigus ja selle ulatus. Notar leidis, et on tõendatud L.R.i pärimisõigus, kuid ei ole tõendatud tema pärimisõiguse ulatus. Sellise märke tegemise õigus tuleneb notarile PärS § 171 lg-st 6, mille kohaselt, kui mõistliku aja jooksul pärija väljaselgitamise üleskutsemenetluses üleskutse avaldamisest arvates ei ole pärija pärimisõigus või selle ulatus pärimistunnistuse tõestamiseks piisavalt tõendatud, tõestab notar pärimistunnistuse, milles märgib talle pärimismenetluses teatavaks saanud andmed isikute kohta, kes on pärandi vastu võtnud, samuti võimaluse korral andmed isikute kohta, kellel võib selleks õigus olla. Märge takistab hagejal O.R.i pärandavara kätte saamast ja PärS § 57 lg 1 kohaselt O.R.i poolt tehtud testamendis sätestatud annakute üleandmist. Kuna O.R.i pärimistunnistuses on viidatud ka võimalikule pärijale (kostjale), siis on annakute üleandmiseks ja O.R.i pärandvara vastuvõtmiseks hagejal vaja ka kostja nõusolekut.
Hageja märkis, et kostja väidetaval sünnitunnistusel on märgitud kostja sünniaastaks 1956, kuid dokument ise on välja antud alles 1961. aastal. Seega jääb isiku sünni ja dokumendi väljaandmise vahele viieaastane vaheaeg, mis on ebausutav. Teisalt on hageja arvates kahtlustäratav asjaolu, et kostja poolt esitatud dokumendil on tekst kirjutatud üle dokumendi kokkumurde koha, mida aga hagejale teadaolevalt ei esine sellistel dokumentidel. Seega on hageja seisukohal, et kohtule esitaud dokument ei ole koostatud 1961. aastal, vaid on tagantjärele fabritseeritud. Hageja leidis, et kostja esitatud sünnitunnistuse koopia loodi hiljuti ja originaalis A4 formaadis paberile ning seejärel tehti sellest koopia, mille kostja edastas notarile alles pärast üleskutsemenetluse tähtaega. Hageja selgitas, et nii pärandaja O.R. kui ka tema venna E.R. abikaasad kandsid sama nime ehk L.R.. Seega on käesolevas kaasuses tegemist kahe erineva L.R.iga. Pärast tutvumist kohtule esitatud kostja originaalsünnitunnistusega, millest kohus on teinud toimikusse koopia (tl 39-40) ning mille kohta on esitatud vandetõlgi tõlge vene keelest eesti keelde (tl 84-85 p), leidis hageja 25.02.2016, et isegi juhul, kui kostja on esitanud oma sünnitunnistuse originaaldokumendi, siis viidatu ei tõenda tema pärimisõigust, sest Eesti riiklikes registrites puudub sellise dokumendi ja kostja seoste kohta igasugune seos. Hageja leidis, et kostjal tuleks esitada ametlikult kinnitatud ärakiri, et tegemist on õige sünnitunnistusega ja kostja on E.R.i seaduslik alaneja. Hageja arvates saaks kostja nimetatut teha pöördudes Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole Eesti Vabariigis ja nõuda dokumendi ehtsuse kinnitust apostillimisega.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei nõustu hageja väitega, et kostja ei ole oma põlvnemist O.R.ist mitte ühegi tõendiga (sünnitunnistusega) tõendanud. Kostja märkis, et ta on 2015. a augustis pöördunud Pärnu notar Marje Jürioja büroosse ning on esitanud enda pärimisõiguse tuvastamiseks sünnitunnistuse. Maakohtu eelistungil nõustus kostja hageja alternatiivnõudega, millega kohus tuvastaks kohtulahendiga hageja ning kostja pärimisulatuse. Kostja märkis, et tema ema L.R. (s. XXX) küüditati 1949. a märtsis koos oma ema ja vanaemaga Krasnojarski kraisse. 1950 a. algas seal L.R.i ja E.R.i kooselu, millisest sündis 1956 poeg J.R.. L.R. seletas kostja esindajale, et Krasnojarski krai haiglas ei väljastatudki tema pojale J.R.ile sünnitunnistust. Pärast amnesteerimist naases L.R. koos oma poja J.R.iga tagasi Eestisse 1957 a. juunis. J. isa E.R. jäi veel aastaks Siberisse, kust ta vabastati 1958. a ning ta pöördus samal aastal Eestisse. Eestis jätkus kooselu abielu vormis (alates 1961. a) kuni E. surmani 1989. a. L.R.i seletuste kohaselt ta ei mäletanud, et talle oleks väljastatud Krasnojarskist Eestisse sõiduks mingisuguseid dokumente. Selleks oli lihtsalt kohaliku komandatuuri luba lahkumiseks Eestisse. Kostja ja tema ema ei teadnud, millise dokumentatsiooni alusel väljastati 1961 vaidluse all olev J.R.i sünnitunnistus. Kõnealust sünnitunnistust on siiani aktsepteerinud kõik Eesti Vabariigi ametasutused ning selle alusel väljastati J.R.ile ka Eesti Vabariigi pass.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 17. juuni 2016. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus jättis rahuldamata hagi osas, milles paluti tuvastada L.R. O.R.i ainupärijana. Maakohus tuvastas, et O.R.i vara pärijaks on seaduse järgi 1⁄2 ulatuses tema abikaasa L.R. ning 1⁄2 ulatuses vennapoeg J.R.. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus märkis, et puudub vaidlus, et 9.11.2010 suri pärandaja O.R., kes määras testamendiga annakusaajad, kuid kelle ülejäänud vara kuulus pärimisele seaduse järgi. PärS § 14 lg 1 (01.07.2010 redaktsioon) kohaselt on teise järjekorra seadusjärgsed pärijad pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased. PärS § 16 lg 1 p 2 järgi pärib koos pärandaja sugulastega pärandaja üleelanud abikaasa seaduse järgi: 2) teise järjekorra pärijate kõrval poole pärandist. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui pärandajal ei ole sugulasi esimesest ega teisest järjekorrast, pärib pärandaja abikaasa kogu pärandi. Maakohus sedastas, et peamine vaidlusalune küsimus on see, kas kostjal on pärandaja suhtes pärimisõigus või mitte ning kas teda saab pidada teise järjekorra seadusjärgseks pärijaks PärS § 14 lg 1 mõttes. Selleks peab kohus otsustama, kas menetluse kestel kostja poolt originaaldokumendina esitatud venekeelne pärimistunnistus (tl 39-40, koopia originaalist, tl 8485p, vandetõlgi tõlge esitatud sünnitunnistusest) on ehtne, tuvastamaks, et kostja on O.R.i teise järjekorra pärijaks. Maakohus leidis, et kohtule esitatud sünnitunnistus on ehtne ja usaldusväärne. Kohus on varasemalt 17.05.2016 lahendanud kohtumäärusega (tl 89-90) hageja taotlused, millega hageja taotles kostjalt väidetava esialgse sünnitunnistuse kohtule esitamist ning esitatud sünnitunnistuse apostillimist või vastavalt ametkonnalt kinnituse nõudmist, jättes vastavad taotlused rahuldamata. Maakohus jäi kohtumääruses sisalduvate põhjenduste juurde, märkides veel täiendavalt, tuginedes hageja palvel teostatud päringust rahvastikuregistri andmetele, et ilmselt anti kostjale ning tema nooremale vennale V.R.ile (surnud 15.06.1991) pärast nende vanemate E.R.i (surnud 13.06.1989) ja L.R.i (sündides K.,) abiellumist 1961.aastal välja Ri nimelised sünnitunnistused, kuna ka kostja venna V.R.i sünninimeks on rahvastikuregistri andmetel K.. Asjaolu, et kõik isikutele kuuluvad dokumendid ei kajastu rahvastikuregistris, ei anna kohtu arvates alust nentida, et sugulussidemeid üldse pole. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on rahvastikuregistri seaduse § 6 lg 1 kohaselt erinevalt kinnistusraamatust valdavalt informatiivne ja statistiline tähendus, mistõttu ei ole õige hageja seisukoht, et kande puudumisel tuleb sugulus automaatselt välistatuks lugeda. Maakohus jõudis seisukohale, et kostja on O.R.i venna E.R.i poeg ning teise järjekorra pärija PärS § 14 lg 1 mõttes. Maakohus ei nõustunud hageja poolt alternatiivnõudes väljatoodud pärandiosade (3⁄4 L.R.ile ja 1⁄4 kostjale) suurusega. PärS § 16 lg 1 p 2 kohaselt on pärandaja üleelanud abikaasal L.R.il õigus poolele pärandaja pärandvarast. Asjaolu, et L.R.ile kuulus ka osa ühisvarast ei anna õigust tema osa O.R.i isiklikust pärandvarast suurendada. L.R.ile kuulus 1⁄2 ühisvarast ning 1⁄2 abikaasa O.R.i pärandvarast. Ülejäänud 1⁄2 pärandaja O.R.i pärandvarast kuulub kostjale. PärS § 171 lg 7 järgi kui isiku pärimisõigus tuvastatakse kohtulahendis, mis asendab pärimistunnistust, märgitakse kohtulahendi resolutsioonis ka kõik need andmed, mis seaduse kohaselt märgitakse pärimistunnistusele. PärS § 171 lg-te 2 ja 5 alusel märkis maakohus analoogselt notariga lahendisse iga pärija pärandiosa suuruse, üleelanud abikaasa ees- ja perekonnanime, isikukoodi, abielu sõlmimise aja ning varasuhte liigi. Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus, et O.R.i (isikukood XXX, surnud 09.11.2010, abielus alates 16.03.1954 L.R.iga, isikukood XXXX, varaühisuse varasuhe) vara pärijaks seaduse järgi on 1⁄2 ulatuses tema abikaasa L.R. (isikukood XXXX, surnud 10.01.2015) ning 1⁄2 ulatuses vennapoeg J.R. (isikukood XXXXX).
Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja tuvastada, et vastustajal puudub igasugune pärimisõigus O.R.i pärandvara osas. Apellant palub ka tuvastada, et O.R.i pärandvara (va annakud) päris seaduse alusel 100 % ulatuses L.R. ning asendada 6.08.2015 notar Marje Jürioja tõestatud pärismistunnistus kohtulahendiga vastavalt PärS § 171 lg 7 sätestatule. Apellant palub jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus vastustaja kanda ja märkida, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus tõendeid vääralt hinnanud ja teinud menetluskulude jaotuse kohta ebaõiglase otsuse. Menetluses lasub kogu raskuspunkt fakti tõendamisel, kas vastustaja on E.R.i poeg või mitte. Maakohus oleks pidanud vastustajalt nõudma TsMS § 276 lg 2 kohaselt sünnitunnistuse apostillimist või vastavalt ametkonnalt kinnitust, et tegu on õige dokumendiga. Välisriigi apostillita ja legaliseerimata avalikku dokumenti hindab kohus siseveendumuse kohaselt. Maakohus ei ole põhjendanud, millistest kaalutlustest lähtudes on kohus leidnud, et esitatud sünnitunnistus on ehtne ja usaldusväärne. Maakohtu siseveendumuse kujunemist ei ole otsuses välja toodud. Kohtule esitat 1961 välja antud ehk 55 aastat vana dokument, millel esitatud andmed ei lähe kokku tegelike sündmustega. O.R.i sugulased ei ole kunagi olnud teadlikud J.R.ist kui E.R.i pojast ja seoseid ei leia ka ühestki registrist. Väär on kohtu järeldus, mis põhineb L.R.i (vastustaja ema) ütlustel. Antud menetluses ei ole apellandile teadaolevalt L.R.it vande all üle kuulatud ega ka temalt kirjalike ütlusi võetud. Seega ei saa kohus tugineda vastustaja esindaja poolt koostatud vastusele viidates, et väited on kinnitanud L.R.. Apellant ei saanud maakohtu menetluses L.R.ile küsimusi esitada ega ka tema väitele vastu vaielda. Apellant leiab, et menetluskulud oleks tulnud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel vastustaja kanda, kuna vaidlus on põhjustatud vastustaja tegevusetusest, mis tingis apellandi pöördumise maakohtusse tuvastamaks pärijate pärimisulatust. Apellandi menetluskuludeks on ringkonnakohtus 930 eurot.
5.Vastustaja vaidles apellatsioonile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohtu põhjendused on järgitavad ja asjakohased ning tõendeid on hinnatud korrektselt. Maakohus ei ole menetluse läbiviimisel ega otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme. Vastustaja märgib, et maakohus on pärast kostjalt sünnitunnistuse originaaldokumendi saamist teinud 17. mail 2016. a korraldusliku määruse, milles jättis rahuldamata hageja taotlused kostjalt esialgse sünnitunnistuse väljanõudmiseks või alternatiivselt sünnitunnistuse apostillimiseks või vastavalt ametkonnalt kinnituse nõudmiseks. Vastavalt TsMS § 333 lg 1 ja 2 sätestatule tulnuks apellandil kohtu sellekohase menetluse juhtimise otsusega
mittenõustumisel esitada kohtu tegevusele vastuväide hiljemalt kohtule esitatud esimeses menetlusdokumendis. Tegemist ei ole ka TsMS § 333 lg 4 sätestatud erandiga. TsMS § 232 lg 1 kohaselt kehtib tsiviilkohtumenetluses tõendite vaba hindamise põhimõte. Maakohtu otsuses on selgelt ja arusaadavalt põhistatud, miks maakohtul ei ole alust sünnitunnistuse ehtsuses kahelda. Kohtuotsuse punktist 8 nähtub, et tegemist on järeldusega, mis baseerub hageja palvel rahvastikuregistrist välja võetud andmetele. Sellest nähtub muuhulgas, et ka kostja venna V.R.i sünnijärgseks perekonnanimeks oli rahvastikuregistri andmetel K.. Vastustaja märgib, et juhul, kui apellant soovis menetluses tugineda väitele, et kostja J.R.i sünnitunnistus on võltsitud, siis tulnuks vastavalt TSMS § 230 lg 1 kohaselt hagejal seda väidet menetluses ka tõendada. Ebaõige ja eksitav on apellandi väide, et kohtuotsus põhineb kostja ema L.R.i (sünd K.) ütlustel. Kohtuotsuse põhjendustest seesugusele tõendi allikale ja tõendile tuginemist ei nähtu. L.R.i seletustele on viidatud kohtuotsuse kirjeldavas osas. Vastustaja ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et menetluskulud tuleb jätta tema kanda. Vastustaja palub apellandilt mõista välja menetluskulu ringkonnakohtus 288 eurot.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohus ei ole rikkunud materiaal- ega menetlusõigust.
7.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata vastavalt TsMS §-le 654 lg 6. Vastusena apellatsioonis esitatule märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Apellant on tuginenud kaebuses asjaolule, et maakohus oleks pidanud vastustajalt nõudma TsMS § 276 lg 2 kohaselt sünnitunnistuse apostillimist või vastavalt ametkonnalt kinnitust, et tegu on õige dokumendiga. Samas nähtub maakohtu 17. mai 2016. a määrusest, et kohus jättis vastava taotluse rahuldamata (kt lk 89-90). TsMS § 333 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Apellant ei ole esitanud maakohtu 17. mai 2017. a määrusele vastuväidet. TsMS § 333 lg 2 järgi ei saa vastuväidet hiljem esitada, kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis. Sellisel juhul ei või TsMS § 333 lg 3 alusel menetlusosaline tugineda veale kohtu tegevuses ka kohtulahendi peale edasi kaevates. Järelikult ei ole apellandil võimalik tugineda asjaolule, et maakohus oleks pidanud nõudma sünnitunnistuse apostillimist või vastavalt ametkonnalt kinnitust, et tegu on õige dokumendiga. Tegu ei ole menetlusõiguse olulise rikkumisega TsMS § 333 lg 4 mõttes.
9.Ringkonnakohus märgib, et vastavalt Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades artiklile 50 lg 2 tunnustatakse erimenetluseta lepingupoolte territooriumil eestkoste-, hooldus- ja perekonnaseisuorganite ning muude asutuste otsuseid tsiviil- ja perekonnaasjades, mis ei vaja oma iseloomu poolest täitmist. Seega ei ole iseenesest vajalik sünnitunnistuse apostillimine. Samuti ei nähtu, et apellant oleks
taotlenud ekspertiisi dokumendi ehtsuse kohta. Ringkonnakohtul ei ole põhjust kahelda dokumendi ehtsuses ja õigsuses.
10.Ebaõige on apellandi väide, et maakohus on otsuse tegemisel tuginenud L.R.i ütlustele. Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus ei ole asja lahendamisel tuginenud L.R.i ütlustele.
11.Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja § 162 lg 2 järgi ringkonnakohtus apellandi kanda. Vastustaja esindaja menetluskulu ringkonnakohtus koosneb õigusabikulust. Esitatud menetluskulu nimekirja järgi kulutas vastustaja esindaja õigusabile 3 tundi tunnihinnaga 80 eurot. Selle lisandub käibemaks. Lepingulise esindaja kulu on kokku 288 eurot koos käibemaksuga. Ringkonnakohus peab seda mõistlikuks ja põhjendatuks ning mõistab apellandilt välja vastustaja kasuks menetluskulud 288 eurot. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.