Osaühing Pluvo hagi TFA Engineering OÜ vastu võla, intressi ja viiviste nõudes ning TFA Engineering OÜ vastuhagi Osaühing Pluvo vastu kahju hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind
Põhihagi hind 22 258,53 eurot, vastuhagi hind 59 700 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastuhagis kostja): Osaühing Pluvo (registrikood 10089320, asukoht Laki 6a, 10621 Tallinn) Hageja (vastuhagis kostja) lepinguline esindaja: vandeadvokaat Indrek Leppik (Advokaadibüroo GLIMSTEDT, asukoht Kai 1, 10111 Tallinn; e-post: [email protected]) Kostja (vastuhagis hageja): TFA Engineering OÜ (registrikood 12234559, asukoht Tänassilma tee 23, 76406 Saku vald, Harjumaa; e-post: info@)tfaengineering.com) Kostja (vastuhagis hageja) lepinguline esindaja: vandeadvokaat Veikko Puolakainen (Advokaadibüroo NOVE OÜ, asukoht Estonia pst 9, 10143 Tallinn, e-post: [email protected])
Kohtuistungi aeg Kohtuistungil osalesid
09. märts 2017 Hageja seaduslik esindaja: juhatuse liige XXXX Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Indrek Leppik Kostja seaduslik esindaja: juhatuse liige XXXX Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Veikko Puolakainen
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Osaühing Pluvo hagiavaldus osaliselt.
2.Mõista kostjalt TFA Engineering OÜ välja hageja Osaühing Pluvo kasuks põhinõue 16 200 eurot, millest kostja poolt tagastamata lepingutasu jääk on 15 200 eurot ning hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitis 1000 eurot.
3.Mõista kostjalt TFA Engineering OÜ välja hageja Osaühing Pluvo kasuks 15 200 eurolt arvestatud intress summas 30,17 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis summas 833,90 eurot.
4.Mõista kostjalt TFA Engineering OÜ välja hageja Osaühing Pluvo kasuks välja viivis protsendina põhinõudelt (16 200 eurot) alates 03.10.2016 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
7.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 7.1 Jätta nii hagi kui vastuhagi menetluskulud kostja TFA Engineering OÜ kanda. 7.2 Mõista kostjalt TFA Engineering OÜ välja hageja Osaühing Pluvo kasuks menetluskulud summas 3093 eurot, sh riigilõiv 900 eurot ja õigusabikulud 2193 eurot. 7.3 Kostja TFA Engineering OÜ poolt hagejale Osaühing Pluvo hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (summas 3093 eurot) tuleb kostjal tasuda viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Osaühing Pluvo esitas 03.10.2016 hagi TFA Engineering OÜ vastu võla, intressi ja viiviste nõudes. Hagiavalduse kohaselt palub hageja mõista TFA Engineering OÜ-lt Osaühingu Pluvo kasuks põhinõudena 19 626,38 eurot ning kõrvalnõuetena intressi 30,17 ja viivise 833,90 eurot ning seadusjärgse määraga viivis arvestatuna põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni ja jätta menetluskulud TFA Engineering OÜ kanda.
2.21.03.2014 allkirjastasid Osaühing Pluvo (edaspidi hageja) ja TFA Engineering OÜ (edaspidi kostja) edasimüügilepingu, mille alusel andis kostja viieks aastaks hagejale ainuõiguse müüa Eestis, Lätis ja Leedus lepingus kindlaksmääratud LED-valgusteid. Leping oli sõlmitud viieks aastaks. Lepingule eelnes 27.02.2014 toimunud poolte esindajate vahel koosolek, mille järel tegi TFA Engineering OÜ Osaühingule Pluvo ettepaneku hakata TFA Engineering OÜ toodete ainuedasimüüjaks (eksklusiivne edasimüügiõigus) Eestis, Lätis ja Leedus. TFA Engineering OÜ ettepaneku kohaselt oli lepingutasu (litsentsitasu) Eesti Vabariigis müümise eest 12 000 eurot, Läti Vabariigis müümise eest 12 000 eurot ning müük Leedu Vabariigis oli ilma tasuta. Lepingutasu nimetas TFA Engineering OÜ ettemaksuks, mis tagatakse, kui Osaühing Pluvo täidab esimesel kolmel aastal müügiplaani. Selline ettepanek väljendus peaaegu identselt lepingu lisas C, kus lepiti kokku, et lepingutasu viie aasta peale on kokku 24 000 eurot ning juhul, kui Osaühing Pluvo müüb 2014-2016 (k.a) müügiplaanis osundatud koguses valgusteid, siis lepingutasu tagastatakse täies ulatuses, st 24 000 eurot.
2-16-14810
3.15.10.2015 esitas kostja teate hagejale lepingu rikkumisest ja ülesütlemisest. Kostja teatas, et hageja on rikkunud oluliselt edasimüügilepingut ning, et alates 15.10.2015 on hageja lepingust tulenevad õigused peatatud kuni hageja täidab lepingu lisas C kohustused nõuetekohaselt. Kostja märkis, et loeb lepingu ülesöelduks alates 23.10.2015, kui lepingu rikkumine ei ole kõrvaldatud hiljemalt 22.10.2015. 22.10.2015 vastas hageja kostja teatele ja märkis, et lepingu ülesütlemine ei ole kehtiv, sest hageja ei ole omapoolseid kohustusi rikkunud. Hageja tõi välja, et kostja ei ole selgitanud, milles täpsemalt seisneb kohustuse rikkumine ning täpsustas sealjuures, et lisas C toodud kohustused ei ole imperatiivsed (v.a lepingutasu maksmise kohustus). Hageja teatas kostjale, et viimane on rikkunud lepingulisi kohustusi, mistõttu on kostja takistanud hageja tegevust valgustite edasimüümisel ning soovis lahendada vaidluse kompromissläbirääkimistega.
4.30.10.2015 esitas kostja oma seisukohad, milles täpsustas, et hageja on rikkunud edasimüügilepingut, sest on rikkunud lisast C tulenevaid müügiplaani täitmise kohustust, mis kostja hinnangul on imperatiivne. Kostja eitas omapoolseid lepingurikkumisi, jäi oma varasema lepingu ülesütlemise juurde ning ei vastanud hageja läbirääkimiste ettepanekule. 06.11.2015 esitas hageja veelkord oma vastuse ning andis ühtlasi ka kostjale täiendava tähtaja kohustuste rikkumise lõpetamiseks. Hageja selgitas, et lepingu lisa C müügiplaanis märgitud müügikogused ei saa olla mingil juhul siduvad ning täpsustas, milles seisneb lepingurikkumine kostja poolt. Ühtlasi andis hageja kostjale aega seitse päeva, et edastada hagejale valgustite edasimüügiks vajalik ENEC sertifikaat. 13.11.2015 vastas kostja hageja teatele, jäi oma varasemate seisukohtade juurde ning keeldus edastamast ENEC sertifikaati, leides, et see on avalikult kättesaadav. 30.11.2015 pidasid pooled lepinguliste esindajate vahendamisel läbirääkimisi. Hageja oli valmis vaidluse lõpetama, kui kostja tasub hagejale tagasi ettemakse 2016-2018 aasta eest ehk kui kostja tagastab hagejale lepingutasu, mille eest hagejale ei ole tagatud lepingust tulenevaid õigusi, kuid mille eest kostja on etteulatuvalt tasunud. Kostja keeldus sellest ettepanekust. 05.01.2016 esitas kostja ettepaneku, et vaidluse lõpetamiseks pakub kostja hagejale 15-20 tk TFA toodetavaid valgusteid. 20.01.2016 vastas hageja, et kostja ettepanek ei sobi talle, kuivõrd hagejal ei ole võimalik ilma kehtiva lepingu alusel tagatava garantii ja varuosade kättesaadavuseta valgusteid müüa. Samuti ei oleks kostja pakutud 15-20 valgustit katnud hageja nõudeid tema vastu.
5.Kuivõrd kostja lepingurikkumised olid olulised ja kostja oli näidanud oma käitumisega tahet mitte täita lepingut ning kuna läbirääkimised ei lõppenud edukalt, siis esitas hageja 22.01.2016 lepingu ülesütlemisavalduse. Avaldused toimetati kostjale ja tema lepingulisele esindajale kätte samal päeval lepingus kokkulepitud e-posti aadressil ning tähitud kirjadena. 29.01.2016 vastas kostja hageja ülesütlemisavaldusele, milles jäi oma varasemate seisukohtade juurde. Kuna pooled ei suutnud kohtuväliselt vaidlusi lahendada ning kostja on keeldunud isegi lepingutasu osalisest tagastamisest (2016-2018. aasta eest ette makstud lepingutasu), siis esitas hageja hagi lepingu ülesütlemisest tuleneva lepingutasu tagastamiseks, intressi tasumiseks ning vaidluse tõttu tekkinud õigusabikulude hüvitamiseks.
6.Edasimüügilepingu p 9.2. alusel oli kostjal õigus leping üles öelda juhul, kui esineb oluline sündmus, mis kätkeb endas õigustatud põhjust lepingu ülesütlemiseks. 15.10.2015 edastas kostja ülesütlemisteate, milles märkis, et hageja on lepingut oluliselt rikkunud, täpsustamata milles seisneb lepingu rikkumine. Kostja heitis ette lepingu lisas C kokkulepitud kohustuste rikkumist ning luges lepingu alates 23.10.2015 ülesöelduks. Seega on kostja pidanud lepingu ülesütlemise aluseks lepingu olulist rikkumist. Lepingu ülesütlemine kostja poolt ei ole kehtiv, sest hageja ei ole rikkunud lepingulisi kohustusi. Kostja väited lepingu rikkumise kohta on alusetud. Lepingu lisas C ainus imperatiivne kohustus hagejale on lepingutasu maksmise kohustus. Selle kohustuse on hageja täitnud. Lepingu lisas C märgitud laovarude ning müügiplaani tingimused ei ole hagejale olnud imperatiivsed. Seda kinnitab asjaolu, et nii lepingueelsetes läbirääkimistes kui ka lepingus lepiti kokku, et kostja tagastab lepingutasu 24 000 eurot, kui hageja täidab esimesel kolmel aastal müügiplaani. Selles kokkuleppes väljendub selgelt üksnes kostja kohustus tasuda lepingutasu
2-16-14810 tagasi, kui hageja müüb teatud hulgas valgusteid. Seega on müügiplaan ilmselgelt seotud üksnes litsentsitasu tagasimaksmisega, mis on mõeldud hagejale müügitegevuse stiimuliks, mitte rangeks kohustuseks, mille rikkumisel võiks kostja lepingu lõpetada ja jätta tagastamata ette tasutud lepingutasu.
7.Praktikas, kui tootja soovib, et edasimüüja müüks tooteid kindlas koguses, lepitakse edasimüügilepingutes sõnaselgelt edasimüüja põhikohustuste all kokku kohustuses müüa tooteid kindlas koguses (või väärtuses) ning määratakse kindlaks lepingulised tagajärjed selle kohustuse rikkumiseks (ülesütlemise alus, leppetrahv). Poolte vahel sõlmitud lepingus ei ole hagejal põhikohustustes ühtegi viidet kohustusele müüa kindlas koguses valgusteid või saavutada kindel käibe-eesmärk. Hageja kohustuste all (edasimüügilepingu p 6) puudub igasugune viide sellele, et lisas C toodud müügiplaan ja laovaru tingimus on hagejale rangelt kohustuslikud, mille rikkumisel on kostjal õigus leping lõpetada või muul viisil rakendada sanktsioone. Samuti ei olnud pooled ka lepingueelsetel läbirääkimistel leppinud kokku, et hageja peab müüma kindlas koguses valgusteid ja et selle kohustuse mittetäitmisel võib kostja lepingu üles öelda. Selline tingimus on kindlasti niivõrd oluline, et tuleb selles tuleb lepingus sõnaselgelt kokku leppida. Seda kinnitab ka sarnaste edasimüügilepingute sõlmimise äripraktika.
8.Samuti heitis kostja oma 13.11.2015 vastuses ette, et hagejal on juba 2014. aastal müünud valgusteid marginaalses koguses. Kuna kostja mingeid pretensioone hagejale 2014-2015 aasta sügiseni ei esitanud, vaid ütles ootamatult ilma varasemate hoiatusteta lepingu üles alles 2015. aasta oktoobris, siis ei saanud müügiplaani eesmärkide mittetäitmine olla kostja jaoks kohustuste oluline rikkumine. Kui müügiplaani eesmärkide mittetäimine oleks olnud kostja poolt käsitletav olulise rikkumisena, siis oleks iga mõistlik ettevõtja lepingu juba 2014. aasta lõpus ülesöelnud. Lepingu ootamatu ülesütlemine kostja poolt alles 2015. aasta oktoobris on selgitatav sellega, et kostja soovis ise hakata valgusteid Eesti turul müüma, milleks aga oli vaja vabaneda hagejaga sõlmitud lepingust. Kuna muid etteheiteid hagejale ei oleks olnud võimalik esitada, hakkas kostja alusetult tuginema müügiplaani mittetäitmisele. Seda, et kostja soovis ise hakata oma tooteid turustama kinnitab ka asjaolu, et kostja rikkus lepingu kehtivuse ajal hageja ainuõigust valgustite edasimüümiseks. Lisaks, isegi kui jaatada lepingurikkumist hageja poolt (millega hageja ei nõustu), siis ei ole kostja 15.10.2015 tehtud ülesütlemisavaldus kehtiv ka seetõttu, et see ei ole tehtud mõistliku aja jooksul.
9.Kuna edasimüügilepingu p-s 9.2 ei ole pooled reguleerinud ülesütlemistähtaega, tuleb lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 196 lg-st 3, mille kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Kostja ütles lepingu üles põhjusel, et hageja ei ole täitnud 2014. aasta müügiplaani. 2014. aasta müügiplaani mittetäitmisest pidi kostja teadlik olema hiljemalt 2014. aasta lõpuks, kuid lepingu ülesütlemisavalduse esitas kostja alles enam kui 10 kuud hiljem 2015. aasta oktoobris. Riigikohtu praktikas ei ole peetud mõistlikuks ülesütlemise ajaks seda, kui lepingupool ütleb lepingu üles vähem ca 4 kuud pärast ülesütlemise aluseks olevast asjaolust teadasaamist. Eeltoodust lähtuvalt ei olnud kostja 15.10.2015 ülesütlemine kehtiv, sest ülesütlemise materiaalsed (oluline rikkumine) ja formaalsed eeldused (mõistlik aeg) ei olnud täidetud. Seega ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks.
10.Kuna kostjapoolne lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv, kuid kostja oli nii enne 15.10.2015 avaldust kui ka pärast seda rikkunud oluliselt lepingutingimusi, siis ütles hageja edasimüügilepingu 22.01.2016 avaldusega üles. Kostja on rikkunud hagejale lepinguga garanteeritud ainuõiguslikku edasimüügiõigust (eksklusiivset edasimüügiõigust) sellega, et on ise müünud tooteid Eestis. Edasimüügilepingust tulenes hagejale ainuõigus tegeleda valgustite edasimüügiga Eestis, Lätis ja Leedus (eksklusiivne edasimüügiõigus). Kuigi edasimüügilepingu p 14.1 alusel ei ole varasemad kokkulepped ega lubadused lepingu osaks, on lepingueelsed
2-16-14810 läbirääkimised lepingu tõlgendamise aluseks (VÕS § 29 lg 5 p 1). See tähendab, et lisaks lepingule on ka kostja 03.03.2014 ettepanekust ilmne, et edasimüügilepinguga anti hagejale ainuõigus valgustite edasimüügiks. Sellest tulenevalt oli üksnes hagejal õigus tegeleda Eestis, Lätis ja Leedus lepingus kindlaks määratud valgustite edasimüügiga.
11.Kostja on rikkunud edasimüügiõigust seoses XXXX teostatud tänavavalgustuse projektiga (edaspidi tööprojekt). Tööprojekt on koostatud 15.07.2015 ning esialgses projektis oli kavandatud kasutada Lyra LED valgusteid. Projekti käigus on esialgselt projekteeritud Lyra LED valgustid vahetatud RQ Smart valgustitega, mida müüs tellijale kostja. RQ Smart valgustid on tooted, mida oli lepingu kohaselt õigus Eestis müüa üksnes hagejal. Seda, et RQ Smart valgustid on XXXX projektis müünud tellijale just kostja, tõendab tööde projekteerija saadetud arvutused, millest nähtub, et projektis on kasutatud RQ Smart valgusteid. Peale poolte ei ole saanud keegi muu neid valgusteid XXXX projekti teostajale müüa. XXXX projekt valmis 2015. aasta septembris. Seda tõendavad hagile lisatud foto XXXX rajatud uutest tänavavalgustitest ning RQ Smart valgusti tooteleht (datasheet), mille võrdlusel nähtub, et XXXX on paigaldatud hiljemalt 2015. aasta septembri lõpuks RQ Smart valgustid. Seega on kostja rikkunud hageja eksklusiivset edasimüügiõigust ka juba enne 15.10.2015 edastatud kostja ülesütlemisavaldust.
12.Kostja on ka ise sisuliselt tunnistanud, et ta on müünud tooteid, mille osas oli hagejal eksklusiivne edasimüügiõigus. Kostja on 13.11.2015 vastuses märkinud, et ta on olnud sunnitud korraldama oma tootele referentstänava väljaehitamise. Ehk kostja on rikkunud hageja eksklusiivset edasimüügiõigust ning müünud valgusteid ajal, mil hagejal oli ainuõigus tegeleda nende valgustite müügiga. Ainuõigusliku edasimüügi (eksklusiivse edasimüügi) olemus seisneb selles, et kokkulepitud territooriumil on ainult üks konkreetse kauba edasimüüja. Selle eesmärk on tagada edasimüüjale konkurentsivaba turg kindlal territooriumil. Kostja, asudes paralleelselt hagejaga tegelema valgustite edasimüügiga, rikkus oluliselt edasimüügilepingu tähtsaimat kohustust – tagada hagejale eksklusiivne edasimüügiõigus. Sellega pani kostja toime olulise lepingurikkumise, mis ühtlasi oli ka hagejajaoks indikatsiooniks, et kostja ei ole huvitatud lepingu jätkamisest. Olulisest lepingu rikkumisest andis hageja teada nii 22.10.2015 kui ka 06.11.2015 vastustes.
13.Edasimüügilepingu p 4.2 alusel pidi kostja tagama, et tooted vastaksid Euroopa Liidu regulatsioonidele (nõuetele). Edasimüügilepingu p 5.1 (b) alusel pidi kostja tagama toodetega seonduva vajaliku dokumentatsiooni edastamise hagejale, kui hageja seda palub. 19.02.2015 tegi hageja päringu kostjale ENEC sertifikaadi kohta, millele kostja jättis vastamata. 06.10.2015 palus hageja kostjalt uuesti saata talle ENEC sertifikaat. ENEC sertifikaat tõendab toote vastavust Euroopa Liidus kehtivatele ohutus- ja tõhususstandarditele. Erinevalt CE-märgisest, mille sisuliselt väljastab tootja ise, on ENEC atesteeritud kolmanda isiku poolt väljastatud kvaliteeti kinnitav sertifikaat, mis kinnitab toote vastavust kehtestatud standarditele. Riigihangetel osalemiseks ning suurematele klientidele pakkumuse tegemiseks on tarvis, et valgustite edasimüüjal oleks valgustite kvaliteedi tõendamiseks olemas ENEC sertifikaat. Valgustite riigihangetel on hankijad seadnud ENEC sertifikaadi olemasolu kohustuslikuks tingimuseks. 22.10.2015 teavitas hageja, et ENEC sertifikaadi puudumise tõttu ei ole tal võimalik korraldada sellel hetkel välja kuulutatud XXXX Linnavalitsuse LED tänavavalgustuslampide hankes. 06.11.2015 andis hageja kostjale täiendava tähtaja edastada hagejale ENEC sertifikaat. Kostja eitas 13.11.2015 vastuses sertifikaatide edastamise kohustust ning kinnitas, et on hagejat teavitanud sertifikaadi olemasolust juba 04.05.2015 ning et sertifikaat on avalikult kättesaadav dokument, mistõttu ei pidanud kostja vajalikuks sertifikaati edastada.
14.Kostja väited selle kohta, et sertifikaat on avalikult kättesaadav, ei pea paika. Avalikult on üksnes võimalik kontrollida, kas kindlal tootel on sertifikaat üldse pädeva asutuse poolt väljastatud, kuid sertifikaati ennast ei ole võimalik avalikult kätte saada. Selleks, et osaleda
2-16-14810 riigihangetel ning teha suuremaid pakkumusi on vajalik esitada müüdavate valgustitele väljastatud sertifikaadi koopia, mistõttu ei piisa pelgalt kontrollimisest, et sertifikaat on kindlale tootele väljastatud. Kuivõrd kostja konkureeris hagejaga samal ajal valgustite müügiga Eesti turul on ilmne, et kostja jättis tahtlikult hagejale sertifikaadi esitamata ning ei vastanud hageja sellekohastele palvetele. Jättes esitamata ENEC sertifikaadi, on kostja rikkunud 17.03.2014 lepingu p-sid 4.2 ja 5.1.
15.Edasimüügilepingu p 4.1 alusel oli kostjal kohustus tarnida hagejale tellitud kaup 60 päeva jooksul. Hageja esitas 02.12.2014 tellimuse selleks ettenähtud e-posti aadressil. Hageja teavitas tellimuses tellitava valgusti kindlad parameetrid ja vajalikud lisad ning täpsustas, et tellimus on oluline, sest valgusti pidi olema näidis potentsiaalsele suurele kliendile (XXXX OÜ), kes tegeleb tänavavalgustuste projekteerimisega. Kui valgusti katsetus oleks edukas olnud, oleks klient kasutanud hageja müüdavaid valgusteid kõikides oma projektides, mis oleks võinud tagada ca 1000 valgusti müüki ja paigaldust aastas. Kostja jättis 02.12.2014 esitatud tellimus täitmata, mistõttu kaotas hageja ka olulise kliendi. Edasimüügilepingu p 4.3 alusel oli kostjal kohustus varustada tooted vajaliku tehnilise kirjeldusega ning p 5.1 (b) alusel pidi kostja tagama toodetega seonduva vajaliku dokumentatsiooni edastamise. Hageja palus 01.12.2014 kostjalt edastada tarnitud valgustite tehniline pass, sertifikaat ning paigaldus- ja hooldusjuhend, mis reeglina on toodete tarnimisel nendega kaasas. Kostja oli küll pärast dokumentide pärimist valgustite CE deklaratsiooni ja tehnilise passi, kuid paigaldus- ja hooldusjuhendit kostja ei edastanud ka pärast hageja päringut. Valgustite edasimüük ilma paigaldus- ja hooldusjuhendita ei ole mõeldav ning ei ole kooskõlas ka kehtivate õigusaktidega.
16.Edasimüügilepingu p 4.4. alusel oli kostjal kohustus tagada hagejale toodete parandus ja vahetus garantiiperioodi jooksul. 10.03.2015 teatas hageja kostjale ühe valgusti rikkest ning palus see garantiikorras välja vahetada. Nimetatud valgustit ei olnud esmalt võimalik kostja osundatud aadressil garantiiks üle anda ning seejärel pärast üleandmist ei tagastatud seda valgustit hagejale. 04.05.2015 teatas kostja, et asendab valgusti uuega ning lubas lähipäevil selle ära tuua. Lubatud valgustit hagejale aga ei toodud. Kirjeldatud garantiikohustuse täitmise problemaatika tõttu tekkis hagejal süvendatud kahtlus, et kostja ei ole võimeline tagama garantii korras remonti või valgustite vahetust. See omakorda tekitas hagejale kartuse, et suuremate valgustite müügi ja paigalduse projektides ei ole hagejale tagatud nõuetekohane garantiiremont, mistõttu peab hageja tegema lisakulutusi ja võtma suurema riski, et leida teisi garantiiremondi pakkujaid. Eeltoodud lepingurikkumised on kogumis andnud hagejale mõista, et kostja ei ole suuteline täitma lepingust tulenevaid kohustusi. Ainuõigusliku edasimüügiõiguse rikkumine (millest hageja sai teadlikuks 2015. aasta septembri lõpus) ning alusetu lepingu ülesütlemine on olulised lepingurikkumised, mistõttu hageja ütles pärast edutuid läbirääkimisi kostjaga edasimüügilepingu üles. Arvestades asjaolu, et hageja sai ainuõigusliku müügiõiguse rikkumisest ning alusetust lepingu ülesütlemisest kostja poolt teada 2015. aasta septembri lõpus ja oktoobri keskel, pärast mida pidasid pooled läbirääkimisi, siis oli lepingu ülesütlemine 2016. aasta jaanuaris tehtud mõistliku aja jooksul.
17.Edasimüügilepingu p-s 9.2 on pooled kokku leppinud, et juhul, kui leping öeldakse esimese kolme aasta jooksul üles kostja lepingurikkumisest tulenevalt, siis tagastatakse hagejale poolt makstud lepingutasu jääk (bilanss). Hageja hinnangul on tõendatud lepingu oluline rikkumine kostja poolt ning öelnud sellel alusel lepingu üles. Seega on edasimüügilepingu p 9.2 eeldused täidetud. Kuid kui vaatamata eeltoodule kohus leiab, et kostja ei ole rikkunud edasimüügilepingut ning leping ei ole kostja rikkumise tõttu üles öeldud, siis tuleb hagejale siiski tasuda juba ette makstud lepingutasu. Hageja põhjendab seda järgnevalt. Kuivõrd pooled on lepingus reguleerinud ülesütlemise tagajärgi üksnes juhuks, kui leping lõpeb kostja lepingurikkumise tõttu esimese kolme aasta jooksul ning pooled ei ole välistanud VÕS-i ülesütlemise regulatsiooni kohaldamist, siis tuleb muudel juhtudel kohaldada VÕS-s sätestatud. Vaidlust ei ole selles, et leping on üles öeldud (vaidlus on üksnes selles, kumma lepingupoole ülesütlemine on kehtiv) ning tänaseks on
2-16-14810 selge, et kumbki pool lepingut ei täida ega nõua teiselt poolelt lepingu täitmist. Seega, kui kohus leiab, et lepingu p 9.2 ei ole käesoleval juhul rakendatav, tuleb tagasitäitmise võlasuhtes lähtuda VÕS-st. VÕS § 195 lg 5 ls 1 alusel peavad lepingupooled lepingu ülesütlemise korral tagastama lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. VÕS § 195 lg 5 on kohaldatav ka erakorralise ülesütlemise puhul ning erakorralise ülesütlemisel kohalduv VÕS § 196 lg 4 üksnes laiendab VÕS § 195 lg-s 5 sätestatut.
18.Lisaks eeltoodule tuleneb ette makstud lepingutasu tagastamise kohustus ka lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist ning hea usu põhimõttest (VÕS § 6) lähtuvalt. Nimelt on lisas C ette nähtud, et kui hageja täidab 2014-2016 müügiplaani, tagastatakse kogu lepingutasu hagejale. Lepingu keskne eesmärk oli anda hagejale ainuõigus müüa kostja kindlaks määratuid tooteid ning sellise õiguse eest tasumine oli määratletud kasutusajaga (5 aastat). Seega, kuivõrd hageja tasus reaalselt ainuõiguse ajalise kasutamise eest ning ka lepingu lisas C oli ette nähtud kohustus maksta tagasi kogu lepingutasu, kui kolme aasta müügiplaan täitub, siis on lepingu olemusest ja eesmärgist tuletatav, et hageja pidi tasuma lepingutasu üksnes aja eest, mil ta sai reaalselt ainuõigust kasutada. Teisisõnu on lepingu olemuse ja eesmärgi ning hea usu põhimõttega vastuolus, kui kostja jätab hagejale tagastamata kolme aasta eest ette tasutud tasu ainuõiguse kasutamise eest. Seda eriti olukorras, kus kostja on omapoolsete lepingurikkumistega oluliselt takistanud hagejal valgustite edasimüüki. Hageja on tasunud eksklusiivse edasimüügiõiguse eest viie aasta eest kokku 24 000 eurot ehk 400 eurot kuu eest. Hageja on saanud lepingu alusel müüa valgusteid üksnes 22 kuud (21.03.2014 – 21.01.2016). Seega on hagejal õigus nõuda 38 kuu eest ette tasutud lepingutasu kokku summas 15 200 eurot.
19.VÕS § 196 lg 4 kohaselt, kui ülesütlemiseks õigustatud isikul ei ole ülesütlemise tõttu juba täidetud kohustuste vastu enam huvi, võib ta lepingu ülesütlemise laiendada ka juba täidetud kohustustele. VÕS § 196 lg 4 võimaldab lepingu lõpetada lisaks soorituste suhtes, mille vastu lepingu tervikuna ülesütlemise tõttu saajal enam õigustatult huvi pole. Õiguskirjanduse kohaselt puudutab see esmajoones kestvuslepingust osatarnetena täidetud tarnelepingu ülesütlemist, kui ostjal ei ole varem üleantuga enam midagi peale hakata. Hagejal on pärast lepingu ülesütlemist jäänud lattu veel üheksa kostjalt ostetut valgustit. Hagejal puudub valgustite edasimüügiks õigustatult huvi, sest lepingu ülesütlemise tõttu ei saa hageja kostjalt enam nõuda varuosasid ning garantii teostamist, mistõttu on neid valgusteid pärast lepingu lõppemist keeruline edasi müüa. Kõnealused üheksa valgustit ostis hageja hinnaga 295 eurot tükk (ilma käibemaksuta). Seega nõuab hageja VÕS § 196 lg 4 alusel üheksa valgusti ostuhinna tagastamist kokku 2655 eurot. Ostuhinna tagastamisel tagastab hageja kostjale kõnealused valgustid.
20.Lepingu ülesütlemise korral kohaldatakse VÕS § 195 lg 4 ls 1 alusel VÕS §-des 189–191 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 ls 3 järgi tuleb lepingust taganemise korral tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. Muude kokkulepete puudumisel on selleks § 94 lg 1 järgne intressimäär. Ülesütlemine on kindlale isikule suunatud ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis jõustub kättesaamisega (TSÜS § 69 lg 1). Alates tagastamiskohustuse sissenõutavaks muutumisest asendub intressinõue § 113 järgse (kõrgema) viivisenõudega. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib nõuda viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seaduses sätestatud viivisemäär on vastavalt VÕS § 94 lõikele 1 ja § 113 lõikele 1 enne 01.01.2016 oli 8,05%. Eeltoodust lähtuvalt nõuab hageja intressi 15 200 eurolt kuni lepingu ülesütlemiseni ehk tagastamiskohustuse sissenõutavaks muutumiseni. Seega arvestab hageja intressi kuni lepingu ülesütlemiseni ehk kuni 22.01.2016. Alates tagastamiskohustuse sissenõutavaks muutumisest ehk alates 23.01.2016 nõuab hageja viivist 15 200 eurolt kuni kohase täitmiseni. Seega nõuab hageja intressi 30,17 eurot ning viivist summas 833,9 eurot seisuga 30.09.2016.
21.Kostja lepingurikkumise tõttu ja alusetu lepingu ülesütlemisavalduse esitamise tõttu on hageja
2-16-14810 kandnud vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks kahju õigusabikulude näol kokku 2324,31 eurot (ilma käibemaksuta). Sellest tulenevalt nõuab hageja kostjalt kohtueelse õigusabikulude hüvitamist VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 128 lg 3 alusel. Riigikohus on kohtueelsete õigusabikulude kohta leidnud, et need on VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad. Riigikohus on märkinud, et üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks. Praegusel juhul on hageja teinud kulutusi õigusabikuludele kostja tegevuse tõttu. Kostja esitas 15.10.2016 advokaadi vahendusel ülesütlemisavalduse. Kuivõrd hageja pidas seda alusetuks, siis on professionaalse õigusabi kasutamine sellisel juhul igati õigustatud ja mõistlik. Samuti, kuna poolte vahel on sõlmitud ingliskeelne leping, mis sisaldab üldsõnalisi ning kohati puuduliku sõnastusega sätteid, siis oli õigusabi kasutamine mõistlik selleks, et selgitada, kas kostja etteheited olid põhjendatud ning kuidas leping reguleerib olukorda, mil kostja rikub lepingut oluliselt. Oluline on ka silmas pidada, et hageja eesmärk oli advokaadi vahendusel saavutada kohtuväline kokkulepe ning lahendada vaidlus ilma arbitraažikohtusse pöördumata. Lisaks, kuna kostja pöördus hageja poole ilma eelneva suhtluse ja hoiatuseta advokaadi kaudu ning esitas ülesütlemisavalduse, siis on advokaadi teenuse kasutamine sellisele pöördumisele vastamisele ja lahenduse leidmiseks põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on hageja õigusabikulud põhjuslikus seoses kostja tegevusega, need olid kostjale ettenähtavad ning need on hõlmatud normi kaitse-eesmärgiga. Seega nõuab hageja kostjalt õigusabikulude hüvitamist suuruses 2324,31 eurot.
22.01.02.2017 esitas hageja seisukoha ja täiendavad tõendid. Kostja on esitanud hulgaliselt faktiväiteid, mis esiteks ei ole tõendatud ning teiseks on ebaõiged ja eksitavad. Reaalsuses on olnud valgustite vähese müügi põhjuseks see, et kostja ei edastanud hagejale valgustite müügiks vajalikku ENEC sertifikaati, vajalikke juhiseid ning ei täitnud muid kohustusi, mis olid vajalikud valgustite edukaks müügiks. Hageja põhjendas, et kostja tegevuse tulemusena kaotas ta võimaluse osaleda olulistel riigihangetel ning samuti minetas võimaluse teha koostööd projekteerijaga, kelle kaudu oleks hageja saanud juurutada edukat valgustite müügitööd. Hageja tõendas, et seetõttu, et kostja ei edastanud hagejale ENEC sertifikaati, lükati hageja pakkumus tagasi – sellega kaotas hageja võimaluse müüa ca 10 000 valgustit. Selles hankes osales kostja ühispakkujana koos hagejaga ning oli juba seega 2014. aasta suvest teadlik, et riigihangetel lükatakse pakkumus tagasi, kui ENEC sertifikaati ei ole. Kostja väited, et hageja ei ole tõendanud ENEC sertifikaadi tõttu hankel põrumist on seega pahatahtlikud. ENEC sertifikaadi olemasolu on kõikide suurimatel riigihangetel eduka osalemise eelduseks. Samuti nõudsid sertifikaati ja muid seadusega nõutud dokumentatsiooni ka projekteerijad. Valgustite potentsiaalsed ostjad märkisid, et sertifikaadi olemasolu on hakatud järelevalve korras kontrollima. Hageja põhjendas, et ENEC sertifikaat oli vajalik olulistele lepingupartneritele, et nendega alustada koostööd ning et seda sertifikaati nõutakse just järelevalve teostajate poolt, mistõttu ehitajad ning tellijad ei soovi osta valgusteid, millel puudub ENEC sertifikaat.
23.Hageja esitas vastuargumendid ja tõendid, mis kummutavad kostja väited hageja tegevusetuse kohta. Hageja tegi endast kõik oleneva, et vaatamata sertifikaadi ning seadusega nõutavate dokumentatsioonide puudumisele müüa võimalikult palju valgusteid. Hageja esitas täiendavad tõendid kostja kohustuste rikkumise kohta. Hageja tõendas, et tal oli ilmselgelt raskusi müüa toodet, mis ei vasta seaduses sätestatud nõuetele ning mille osas ta ei saanud edastada hankijate ja potentsiaalsete ostjate poolt palutud dokumente, mis oleks pidanud tootega kaasas käima ka ilma eraldi küsimata. Hageja tõendas, et tal ei olnud võimalik edasimüüki teostada, sest tal ei olnud võimalik tarnida seadusele vastavat kaupa. Hageja põhistas täiendavalt kostja garantii- ja tarnekohustuste rikkumist ning lükkab ümber kostja väited justkui oleks hageja jäänud kliendist ilma seetõttu, et ta soovis müüa näidist teisele potentsiaalsele ostjale. Näidise müümise argument ei ole asjakohane kostja kohustuste rikkumise osas. Näidise puhul oli tegemist vanema mudeliga, mida hagejal ei olnud võimalik uutele klientidele müüa. Näidise müük oleks olnud optimaalne lahendus kõikidele osapooltele. Kostja üks põhiväiteid on, et hageja ei osalenud hangetel ning
2-16-14810 hageja ei ole kasutanud piisavalt võimalusi hangete võitmiseks ning on jätnud kasutamata võimalused müüa valgusteid. Samuti on kostja väitnud, et hageja ei ole tõendanud, et hageja pakkumused riigihangetel oleks tunnistatud mittevastavaks ENEC sertifikaadi puudumise tõttu.
24.Hageja esitas koos kostjaga ühispakkumuse SA XXXX (XXX) korraldatud riigihankes „Tänavavalgustuse rekonstrueerimise programm. Materjalide ostmine II.“ (viitenumber 151454, edaspidi seitsme linna riigihange). Esmalt rõhutas hageja, et tegemist oli haruldase ja üliolulise riigihankega, sest selle raames hangiti seitsmele linnale kokku ca 12 000 tänavavalgustit (sh just LED valgusteid), mille alusel oleks hagejal tekkinud võimalus müüa potentsiaalselt 9860 valgustit. Seitsme linna riigihanke hankedokumentides oli üheks vastavuse tingimuseks see, et kõik valgustid pidid omama ENEC märgist. Hageja pakkumus lükati tagasi ning seda üksnes põhjusel, et puudus ENEC sertifikaat. Oluline on tähele panna, et hankija pöördus ka ise sertifitseerimislabori poole sertifikaadi kehtivuse päringuga ning labor vastas, et uued testimised käivad ning sertifikaat peaks olema lühikese aja pärast kättesaadav. Mittevastavaks tunnistamine seitsme linna riigihankes toimus 31.07.2014 XXXX-i juhatuse liikme korraldusega. Vaatamata labori selgitustele ning kostja korduvatele kinnitustele ja lubadustele, ei edastatud valgustitele ENEC sertifikaati kuni pooltevahelise võlasuhte lõppemiseni. Seega ei olnud hagejal võimalik kostja tegevusetuse tõttu võita lähiaja kõige suuremat tänavavalgustite (sh LED valgustite) riigihanget. Kuivõrd muus osas vastas hageja pakkumus tingimustele, oleks hagejal olnud reaalne võimalus olla riigihankel edukas ning müüa potentsiaalselt 9860 valgustit. Selle tehinguga oleks hageja täitnud hoobilt lepingu lisa C-s väljatoodud soovitusliku 2014-2016 müügiplaani ning pool 2017. aasta soovituslikust müügiplaanist.
25.Seda, et hageja ei saanud hankel edasi osaleda ENEC sertifikaadi puudumise tõttu pidi teadma kostja ka ise juba 2014. aasta suvel, kuivõrd osales kõnealuses riigihankes ühispakkujana koos hagejaga. Seega oli kostja juba alates 2014. aasta suvest teadlik, et ilma ENEC sertifikaadita ei ole hagejal võimalik teha suuremaid müügitöid. XXXX riigihankes (viitenumber XXXX) hangiti samamoodi üksnes valgusteid, millel on olemas kehtiv ENEC sertifikaat. Selles riigihankes eduka osalemise puhul oleks hagejal olnud võimalus müüa 450 valgustit. XXXX riigihange kuulutati välja 30.12.2014 ning pakkumusi sai esitada kuni 25.02.2015. Kuivõrd kostja ei esitanud ei seitsme linna riigihanke ajal ega pärast seda ENEC sertifikaati, ei olnud hagejal võimalik riigihankemenetlusest osa võtta, sest ilma ENEC sertifikaadita oleks tema pakkumus sajaprotsendilise kindlusega mittevastavaks tunnistatud ning tagasi lükatud. Hagejal oleks olnud lootust osaleda ja võita riigihange siis, kui kostja oleks edastanud hagejale vajaliku ENEC sertifikaadi, nagu kostja ka enne pakkumuste esitamise tähtaega lubas. Kostja lubas 07.01.2015 ekirjas, et ENEC sertifikaat saabub 13-15.02.2015, mis oleks andnud aega pakkumuse esitamiseks õigeaegselt. Samas päris kostja arusaamatul põhjusel 19.01.2015 uuesti, kas hageja osaleb XXXX riigihankes. Selle peale teatas hageja, et kuna ENEC sertifikaati veel ei ole ning tähtaegasid pikendatud ei ole, siis ei näe mõtet osaleda enne kui ENEC sertifikaat on olemas.
26.Seega nähtub hageja hinnangul eeltoodust ning lisatud tõenditest esmalt see, et kostja oli teadlik ENEC sertifikaadi puudumisest ning selle ülimast olulisusest valgustite müügil ning oli ühtlasi ka teadlik, et hageja ei saa perspektiivselt osaleda riigihankel ilma ENEC sertifikaadita. See, et kostja esindaja küsis alla kahenädalase ajavahemiku sees kaks korda XXXX riigihankel osalemise kohta annab aimu sellest, et kostja esindaja ei mõistnud või ei ole tahtnud mõista, et riigihanke äärmiselt formalistlikus menetluses on ilmtingimata tarvis vastata hankedokumentides esitatud nõuetele ning kui nõutav on kvaliteedistandardit tõestava sertifikaadi olemasolu, siis peab see sertifikaat ka reaalselt pakkujal endal olemas olema. Muuseas märkis hageja, et seitsme linna ja XXXX riigihanke maht hõlmas ca 80% 2014-2015. aasta LED välisvalgustite turumahust. Sellest tulenevalt on ilmne, et riigihankemenetluses sätestatud tingimustele (ENEC sertifikaadi olemasolu tingimus) mittevastamine võtab hagejalt praktiliselt võimaluse teostada edasimüüki. Samamoodi oli ENEC sertifikaadi olemasolu vajalik 30.09.2015 avaldatud XXXX riigihankes,
2-16-14810 milles osalemiseks palus hageja veelkord ENEC sertifikaadi saatmist.
27.Samuti küsis hagejalt ENEC sertifikaadi olemasolu väga oluline potentsiaalne äripartner XXXX OÜ (elektripaigaldiste projekteerija ja ehitaja), kes sõnaselgelt näitas huvi hageja pakutavate valgustite vastu, kuid kes küsis, kas valgustitele on väljastatud ka ENEC sertifikaat, sest järelevalveteostajad on hakanud seda projekteerijatelt. Lisaks sellele, et ENEC sertifikaati ei saabunudki (kostja ei edastanud seda) jäi tarnimata ka XXXX OÜ jaoks tellitud valgusti, mille XXXX OÜ tellis katsetamiseks. Hageja selgitas, et koostöö elektripaigaldiste ja -seadmete projekteerija ja ehitajatega on ülimalt oluline, sest kui hageja pakutud valgustid projekteeritakse ehitusprojekti, siis pöörduvad ehitajad (peatöövõtjad) just hageja poole, kelle valgustid on juba projektis – selle tulemusel on äärmiselt suur tõenäosus, et hageja pakutud valgusteid oleks võimalik müüa ehitatavale objektile. Seda enam oli koostöö XXXX OÜ-ga oluline, sest teised tänavavalgustuse projekteerijad ei soovinud teha koostööd turul tundmatu tootega ning eelistasid jätkata tuntud tootjate nagu Phillips valgustitega, kellega neil on aastatepikkune kogemus. Eeltoodust nähtub, et ENEC sertifikaat oli vajalik olulistele lepingupartneritele, et nendega alustada koostööd ning et seda sertifikaati nõutakse just järelevalve teostajate poolt, mistõttu ehitajad ning tellijad ei soovi osta valgusteid, millel puudub ENEC sertifikaat. Samuti nähtub eeltoodust, et hiljemalt 03.03.2015 saadetud e-kirjaga pidi kostja olema teadlik, et ENEC sertifikaadi järele pärivad ka projekteerijad ning valgustite tellijad, mistõttu ei ole ilma sertifikaadita võimalik praktiliselt midagi müüa.
28.Hageja peab vajalikuks välja tuua täiendavalt olukorrad, mil ta küsis kostjalt ENEC sertifikaadi kohta: 07.01.2015 (seoses XXXX hankel osalemisega); 19.01.2015 (seoses XXXX hankel osalemisega); 16.02.2015 (lähtudes kostja lubadusest, et ENEC sertifikaat pidi saabuma XXXX hanke pakkumuste esitamise tähtaja lõppu); 19.02.2015; 03.03.2015 (seoses projekteerijate päringuga ENEC sertifikaadi olemasolu kohta); 04.05.2015 (kostja teatas, et sobilik ENEC sertifikaat on olemas, kuid sertifikaati ennast ei edastanud); 06.10.2015 (seoses sellega, et hagejale teadaolevalt väljastati ENEC sertifikaat, mistõttu palus hageja kostjal seda talle edastada); 06.11.2015 (seoses täiendava tähtaja andmisega). Hageja oli teavitanud 2015. aasta alguses, et ilma ENEC sertifikaadita ei ole mõttekas riigihangetel osaleda. Seda põhjusel, et selline pakkumus lükatakse tagasi. Sellest oli kostja ka ise teadlik või pidi teadlik olema juba 2014. aasta suvest, sest osales siis koos hagejaga ühispakkujana seitsme linna riigihankes, milles pakkumus lükati tagasi üksnes põhjusel, et ENEC sertifikaat puudus. Eespool toodud hageja päringutele, milles hageja palus ENEC sertifikaadi edastamist, reeglina kostja ei või kui vastas, siis lubas, et sertifikaat tuleb peagi, mida aga ei juhtunud.
29.Hiljem, kui ENEC sertifikaat väljastati ning muutus kostjale kättesaadavaks, ei edastanud kostja hagejale sertifikaati, vaid põhjendas oma käitumist sellega, et ENEC sertifikaat on avalikult kättesaadav. Esiteks rõhutas hageja, et sertifikaati ei olnud väljastatud kuni alles 26.08.2015, mistõttu ei olnud seda võimalik ka avalikult kätte saada. Teiseks on riigihangetel nõutud selgelt ENEC sertifikaati ennast või kinnitust, et sertifikaat saadakse lähiajal (misjärel tuleb sertifikaat ikkagi esitada). Avalikult on võimalik üksnes kontrollida ENEC sertifikaadi olemasolu, kuid ENEC sertifikaati (litsentsi) alla laadida ei saa. Samas on nõutakse just riigihangetel ning ka teiste lepingupartnerite poolt, et edastatakse ENEC sertifikaat (litsents) – seda kinnitab seitsme linna riigihanke tingimused. Seega ei piisa igal juhul valgustite edasimüügiks pelgalt asjaolust, et sertifikaati saab kontrollida veebilehelt. Selge on aga see, et ENEC-i veebilehelt ei saa kolmandad isikud, sh hageja, alla laadida ENEC sertifikaati (litsentsi), mistõttu kostja väited ei õigusta tema käitumist. Hageja lisas, et enam kui 20-aastase äritegevuse jooksul, mil ta on tegelenud paljude elektripaigaldiste ja –seadmete edasimüügiga, ei ole tal kordagi juhtunud nii, et tootja ei saada talle standardile vastavust kinnitavat sertifikaati.
30.Kostja on ette heitnud, et hageja ei tegelenud XXXX tn projektiga piisavalt, mis näitas kostja
2-16-14810 väitel hageja ebaprofessionaalsust. Samuti viitas kostja sellele, et XXXX valla projektis toimus areng hageja tõttu väga vaevaliselt ning oli 2015. aasta juulis lõpetamata. Hageja lükkas need faktiväited ümber. XXXX objektile ei hangitud riigihanke korras tänavavalgustite tarnijat (st tegemist ei olnud valgustite ostmise riigihankega). XXXX objekti võitis riigihanke korras AS XXXX, kes oli ehituse peatöövõtja ning kelle otsustada oli, keda valida objekti tänavavalgustuse ehitajaks. AS XXXX valis tänavavalgustuse ehitajaks AS XXXX, kelle otsustada jäi, milliseid valgusteid objektile paigaldatakse. AS XXXXi pikaajaline koostööpartner elektripaigaldiste ja – seadmete osas on AS XXXX, kella ka AS XXXX valis valgustite müüjaks. Selline valik oli iseenesest mõistetav, sest AS XXXXi juhatuse liige ja aktsionär XXXX omab osalust ka AS-s XXXX. Ilmselge on, et äritegevuses eelistatakse oma pikaajalisi partnereid ning eriti olukorras, mil sellises äripartneris omatakse ise osalust. Samuti eelistatakse oma äripartnereid olukorras, kus konkureerivaks tooteks on uus tundmatu toode, millel puudub ENEC sertifikaat ning vajalik dokumentatsioon. Hageja tegi kõik endast oleneva, et saada XXXX objektile siiski enda valgustid, kuid hagejal see ei õnnestunud ning kostja enda lisatud tõendist nähtub, et hageja teavitas kostjat sellest. Hageja selgitas kostjale juba 26.05.2015 seda, et peatöövõtja on valinud tänavavalgustuse ehitajaks ettevõtja, kes valib tõenäoliselt endaga seotud elektriseadmete ettevõtja valgustite müüjaks.
31.XXXX projekti sisuks oli tänavavalgustusete renoveerimine ja laiendamise projekteerimine – projekt ei sisaldanud valgustite müüki ega ehitustöid. Seega ei saanud selle projekti raames toimuda valgustite müüki. Hageja teostas seal projekteerimist ning oma projektis kasutas ta edasimüügi lepingu esemeks olnud RQ-Smart valgusteid ehk valgusteid, mida hageja soovis müüa. Seega tegi hageja vastupidiselt kostja väitest kõik selleks, et tulevases ehitushankes oleks võimalikult tõenäoline, et ehituse käigus soovitakse paigaldada just kostja toodetud valgusteid. Ehitushanget ei ole hagejale teadaolevalt aga veel tänaseni välja kuulutatud – seega ei ole õige väita, et XXXX projekt võttis võimaluse valgusteid müüa, vaid vastupidi hageja lõi sellega võimaluse müüa tulevikus valgusteid, mida tal isiklikult enam aga ei ole võimalik teha, sest leping on poolte vahel lõppenud. Probleemid olid seega seotud selgelt üksnes projekteerimisega, mitte valgutite müügiga. Projekteerimise viivitus tulenes tellijapoolsest viivitusest. Esiteks, kuigi XXXX projekteerimistööde leping sõlmiti juba 2014. aasta suvel, ei vastanud tellija (vald) hageja täiendavatele küsimustele ega tegelenud projektiga edasi enne 2014. aasta lõppu, mil ta edastas hagejale geoaluse joonised. Jaanuaris 2015 küsis vallavanem pärast jooniste edastamist edasise ajakava kohta, millele hageja esindaja vastas, et vaja on tellida täiendavaid geodeetilisi uuringuid, sest tellija poolt 2014. aasta detsembri lõpus edastatud geoalus oli puudulik. Nimelt ei olnud võimalik projekteerimisega lõpuni minna ilma geodeetiliste uuringuteta. Geodeetilised uuringud on vajalikud tänavavalgustite projekteerimiseks, sest selle kaudu saab projekteerija ülevaate maaalast ja ümbruskonnast, kuhu ta peab projekteerima kavandatava ehituse. Kuna tellija saadetud joonised geodeetiliste uuringute kohta ei sisaldanud kõiki vajalikke alasid, siis pidi hageja tellima ise täiendavaid uuringuid, mistõttu venis projekt veel vähemalt kuu aja võrra. Lisaks sellele, venis tööde üleandmine-vastuvõtmine hagejast mittetulenevatel põhjustel kokkulepitud viie tööpäeva asemel ca kuu aega. Vaatamata projekti venimisele, sai see edukalt lõpetatud ning tellijale üle antud. Vaatamata tähtaja ületamisest ei esitanud tellija mingeid nõudeid ega pretensioone hageja vastu (sh leppetrahve), sest poolte jaoks oli selge, et projekti venimine ei olnud hageja süü.
32.Hageja põhjendas hagiavalduses kostja kohustuste rikkumist mh sellega, et kostja ei edastanud valgustite tarnimisel vajalikke paigaldus- ja hooldusjuhendeid. Kostja on vaielnud vastu, et ta edastas juba müügilepingus valgustite tehnilise kirjelduse ning hageja ei ole nõudnud täiendavaid juhendeid ja ei ole tõendanud, et juhendite puudumise tõttu jäi tal valgustid müümata. Hageja osundas toote nõuetele vastavuse seaduse (TNVS) §-le 14, milles tuleneva tootjale üldised fundamentaalsed kohustused. TNVS § 14 lg-st 5 tuleneb tootjale kohustus tagada, et tema toode kannab märget, mis võimaldab toodet tuvastada. TNVS § 14 lg-st 6 tuleneb, et tootja peab märkima oma nime või kaubamärgi ja kontaktaadressi tootele, pakendile või kaasasolevasse dokumenti.
2-16-14810 TNVS § 14 lg-st 7 tuleneb tootja kohustus tagada, et tootega on kaasas juhised ja ohutusteave, mis on potentsiaalsele lõppkasutajale arusaadavas Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi ametlikus keeles. Esmalt selgitas hageja, et tehniline kirjeldus, mis müügilepingu lisana oli lisatud, ei vasta mingil juhul juhisele ega ohutusteabele, mis on nõutav TNVS § 14 lg-s 7. Tehniline kirjeldus on ainult indikatiivne dokument toote omadustest ega sisalda mingeid nõuandeid toote käsitlemise, ohutusnõuete ega kasutamise ja paigaldamise kohta.
33.Teiseks on hageja juba tõendanud, et ta palus juhendite edastamist ning selgitas, et tal on kohtumine tellija juhtkonnaga, mistõttu on objekti üleandmiseks vajalik ka nõutav dokumentatsioon (st lisaks ENEC sertifikaadile ka juhised). Seega on hageja tõendanud, et tal on olnud dokumentatsiooni ka reaalselt vaja olnud. Samas lisas hageja, et asjatundmatu on kostja väide, et hageja ei ole tõendanud, millise konkreetse tellimusega seoses jättis hageja juhendite puudumise tõttu valgustid müümata. Ilmselge on (üldtuntud asjaolu), et elektriseadmeid ei saa edukalt müüa ilma seaduses nõutava dokumentatsioonita. Hageja ei pea tõendama, millisel konkreetsel juhul on tal jäänud müük teostamata. Ta ei saanudki teostada soovitud müügitegevust, sest puudusid nii ENEC sertifikaat kui ka seadusega nõutavad juhised. Lisaks kostja teavitamisele on hageja esitanud ka potentsiaalse olulise kliendi (projekteerija) e-kirja, milles klient palub ENEC sertifikaati, sest seda on hakatud nõudma järelevalve teostajate poolt. Hageja lisas, et elektriseadmete turul ei saa tegeleda edasimüüjana kui müüjal ei ole olemas vajalikku dokumentatsiooni, sest vastasel juhul alustab Tehnilise Järelevalve Amet (TJA) järelevalvemenetlust, mille käigus võib TJA keelata hagejal toote turule laskmist ja trahvida teda TNVS nõuete rikkumise eest (vt TNVS § 50 lg 5, § 56 ja § 59 jj).
34.TNVS § 14 lg-st 2 tuleneb tootjale kohustus koostada vastavusdeklaratsioon ja kinnitada vastavusmärgis (CE-märgis) tootele. Ühelgi kostja poolt hagejale tarnitud valgustil ei olnud viidatud CE-märgist. Selle tõendamiseks esitas hageja pildid kostja valgustist, mille hageja ostis kostjalt. Piltidelt nähtub, et valgusti peal ega pakendil ei ole CE-märgist, samuti ei ole seda ka kaasasolevas dokumentatsioonis, sest valgusti pakendis ja kastis ei olnud mingeid dokumente. Sellisel kujul tarnis kostja kõik valgustid, st ilma märketa, mis võimaldaks toodet tuvastada (ja seega ka tootjat), ilma juhisteta, ohutusteabeta ja ilma CE-märgiseta. Hageja lisas pildi valgusti sees olevast toiteplokist, mis ei ole kostja toodetud, kuid millel on TNVS §-st 14 tulenevad andmed ja märgised peal. Samuti lisas hageja võrdluseks pildi Phillipsi valgustist, millelt on näha, milline peaks olema nõuetekohane toote tähistus. Samuti nähtub vastuolu selles, et kostja poolt esitatud digitaalsel kujul CE-deklaratsioon kinnitas väidetavalt valgustite vastavust kokku 15-le standardile, kuid 26.08.2015 väljastatud ENEC sertifikaat valgusti vastavust üksnes ühele standardile. Seetõttu on tekkinud hagejal ka põhjendatud kahtlus, et CE-deklaratsioon ei vasta tegelikkusele ning standardile vastavuse katsetusi, mida CE-deklaratsioon kinnitab, ei pruugi reaalsuses olla sellises ulatuses tehtud. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal ilmselgelt raskusi müüa toodet, mis ei vasta seaduses sätestatud nõuetele ning mille osas ta ei saanud edastada hankijate ja potentsiaalsete ostjate poolt palutud dokumente, mis oleks pidanud tootega kaasas käima ka ilma eraldi küsimata. Seega on üheselt arusaadav, et hagejal ei olnud võimalik edasimüüki teostada, sest tal ei olnud võimalik tarnida seadusele vastavat kaupa.
35.Esiteks ei nõustu hageja kostja väitega, et (praegusel juhul) ei ole üksiku näite pinnalt võimalik teha üldistatud järeldust. Kostja käitumist tuleb vaadata kogumis: (1) vajaliku sertifikaadi mitte edastamine, vaatamata lubadustele ja korduvatele pärimistele, (2) dokumentatsiooni esitamata jätmine, (3) ainuõiguse rikkumine ning (4) lepingu alusetu lõpetamine – see kõik viitab sellele, et kostja ei suutnud ega tahtnud täita oma lepingulisi kohustusi ning selle kogumi sees on ka üksikute valgustite juures garantiikohustuste rikkumine oluline iseloomustav element. Samuti telliski hageja kostjalt ainult kümmekond valgustit ning kui sellise koguse juures ei suuda kostja tagada enda garantiikohustuse täitmist, siis mida oleks pidanud hageja eeldama, kui ta leiab endale ostja kes ostab mitu sada valgustit ühe korraga (rääkimata tuhandetest nagu seitsme linna hanke puhul).
2-16-14810 Teiseks ei ole tõene kostja väide, et hageja logistik ei leidnud kostja ladu üles ning prožektor asendati. Hagiavaldusele lisatud kirjavahetusest nähtub selgelt, et hageja esindaja käis märtsis 2015 täpselt selles asukohas, kuhu kostja oli väitnud, et valgusti saab tuua, kuid kedagi seal ei olnud. Seetõttu ei saanud hageja ka sel päeval garantii korras asendust. Seda kinnitab kostja 04.05.2015 e-kiri. 04.05.2015 e-kirjas kinnitas kostja, et toob asenduse isiklikult hagejale, seega ei saanud hageja esindaja olla saanud pea 2 kuud varem asenduse endale. Samuti ei tarninud kostja kunagi lubatud asendust hagejale.
36.Kostja seisukohad näidisvalgusti osas ei vasta tõele ning ei ole asjakohased. Hageja selgitas, et ta vajas valgustit, mida ta soovis osta (mitte tasuta saada), et pakkuda potentsiaalselt olulisele kliendile seda prooviks. Kostja ei ole eitanud, et ta seda toodet ei tarninud, st selles puudub vaidlus, et kostja jättis oma tarnekohustuse täitmata. Kostja tugineb aga kohatult asjaolule, et hageja oli müünud maha ühe näidise. Hageja selgitas, et kostja viidatud näidise müügiga, soovis hageja müüa vanema põlvkonna valgustit „Raled“, hagejal oli tarvis aga uue põlvkonna valgustit „RQ-Smart“. Samuti ei näinud leping ette, et hageja ei või näidiseid müüa. Hageja 20-aastase ärikogemuse ajal ei ole tootjad kordagi ette heitnud, et näidiseid ei või müüa või muul moel dikteerinud, mida näidistega teha võib. Samuti selgitas hageja kostjale, et ostja testib hetkel näidisvalgusti sobivust ning kui see sobib, siis saab valgusti müüdud ning kostja oleks saanud selle eest oma tasu. Kostja suhtumine oli aga äärmiselt äkiline ja agressiivne, kuid sellele vaatamata mõistis hageja tekkinud olukorda ning tegi ettepaneku oodata ära ostja arvamus näidise sobivuse kohta – kui oleks sobinud, oleks valgusti realiseeritud ja kõik rahul. Samuti märkis hageja, et on valmis tasuma näidise eest. Seda episoodi kokkuvõttes, oli tegemist vana põlvkonna mudeliga, millele turgu enam väga ei olnud, mistõttu oli valgusti müük vägagi optimaalne lahendus kõikidele osapooltele. Samuti oli hageja valmis tagastama näidise, kui ostja seda ei soovi ning oli valmis alternatiivselt ka näidise eest tasuma. Igal juhul on aga kohatu tõstatada näidise teemat olukorras, kus hageja palus tarnida uuema põlvkonna valgustit, mistõttu näidis talle üldse ei sobinudki ning uue valgusti tarnimine oli ülioluline.
37.Hageja kordas, et garantiikohustuse ja tarnekohustuse täitmise problemaatika tõttu tekkis tal süvendatud kahtlus, et kostja ei ole võimeline tagama garantii korras remonti, valgustite vahetust ega ole suuteline tarnima operatiivselt vajalikke valgusteid. See omakorda tekitas kartuse, et suuremate valgustite müügi ja paigalduse projektides ei ole tagatud nõuetekohane garantiiremont, mistõttu peab hageja tegema lisakulutusi ja võtma suurema riski, et leida teisi garantiiremondi pakkujaid. Samuti süvendas see ebakindlust selles, et edukas müügitöö kannatab selle all, et hageja ei ole võimeline kostjast tulenevalt tarnima valgusteid õigeaegselt.
38.Esiteks ei eita kostja ka oma vastuses, et lepingu kehtivuse ajal on müüdud ja paigaldatud Harjumaal XXXX valgusteid ning seda mitte hageja poolt. Seega ei puudu vaidlus selles osas. Nende valgustite osas oli sel hetkel hagejal ainumüügiõigus. Asjaolu, et kostja väitel müüs valgusteid XXXX OÜ, ei oma tähtsust. Esiteks ei ole see usutav, sest nagu ka kostja ise väidab ning nagu see nähtub ka äriregistrist tegeleb XXXX kitsalt tootmisega ning kostja toote vahendamisega. Seega on äärmiselt tõenäoline, et kõnealused valgustid „vahendas“ XXXX projektile ka kostja. Teiseks on nii kostja kui ka XXXX seotud isikud, sest mõlemad isikud kuuluvad enamusosaluse kaudu samale isikule. Teisisõnu, kuna kostja kohustus andma hagejale ainuõiguse ning pidi tagama selle õiguse hagejale, siis ainuõiguse rikkumise eest vastutab kostja. Seda isegi olukorras, kus kostja väitel oli ainuõiguse rikkujaks valgustite tootja ehk temaga seotud isik. Sellises olukorras rikkus kostja igal juhul oma kohustust keelata tootjal müüa valgusteid Eestis, kuivõrd nii kostja kui ka XXXX olid teadlikud hagejaga sõlmitud ainuõigust tagavast edasimüügilepingust. Väited referentsobjektide vajalikkuse kohta ei õigusta kostja käitumist, vaid kätkevad endas pigem otsitud põhjendusi oma rikkumise ebaõnnestunud õigustamiseks. Hageja lisas, et XXXX projekt ei ole ainus kord, mil kostja rikkus lepingu kehtivuse ajal hageja ainuõigust. Hageja esitas tõendina pildid XXXX, kuhu on enne lepingu ülesütlemist paigaldatud kostja
2-16-14810 toodetavad RQ-Smart valgustid. XXXX valgustite võrdlemisel RQ-Smart valgusti tootelehe ning XXXX valgustitega on ilmne, et tegemist on sama valgustitega. Seega on ka ainuõiguse tagamise kohustuse rikkumine tõendatud ning kostja väited ei tõenda vastupidist.
39.Hageja on hagiavalduses põhjendanud, et kostjal puudus alus lepingu ülesütlemiseks, mistõttu kätkes alusetu ülesütlemine endas omakorda lepingurikkumist (lisaks muudele viidatud rikkumistele). Hagejal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kostja lepingu ülesütlemise põhjus ei olnud see, et hageja ei ole väidetavalt täitnud lepingut, vaid pigem kostja pahatahtlik soov alustada ise valgustite müügiga. Hageja kahtlust kirjeldab alljärgnev sündmuste kronoloogia: 26.08.2015 – valgustitele väljastati ENEC sertifikaat. Kostja ei teavita sellest hagejat, vaatamata sellele, et hageja on juba enam kui aasta palunud sertifikaadi edastamist; 29.09.2015 – hageja avastab, et valgusteid, mille müümiseks oli hagejal ainuõigus, on paigaldatud XXXX objektile. Hageja saadab e-kirja kostjale ja küsib, mis on saanud hageja ainuõigusest müüa valgusteid. Kostja ei vasta; 30.09.2015 – avaldatakse XXXX riigihange (viitenumber XXXX) LED valgustite rendiks. Riigihanke tingimused on äärmiselt soodsat RQ-Smart valgusti jaoks, mille ainumüügiõigus oli hagejal. Pakkumuse esitamise tähtaeg on 26.10.2015; 06.10.2015 – hageja küsib uuesti ENEC sertifikaati, et osaleda XXXX riigihankel; 15.10.2015 – kostja saadab lakoonilise teate, milles juhib tähelepanu ilma täiendavate põhjenduseta lisa C rikkumisele ning annab tähtajaks lõpetada rikkumine 22.10.2015, pööramata tähelepanu asjaolule, millal hageja üldse teate kätte saab. Pärast 22.10.2015 luges teate järgi kostja lepingu ülesöelduks; 22.10.2015 – hageja saadab lepingulise esindaja kaudu vastuse ülesütlemise kehtetuse kohta ning märgib, et ENEC sertifikaadita ei saa hageja osaleda XXXX riigihankel; 23.10.2015 – XXXX riigihanke pakkumuse esitamise tähtaega pikendatakse kuni 05.11.2015; 30.10.2015 – vastab kostja hageja 22.10.2015 vastusele, eitab endapoolseid rikkumisi ning ei maini midagi ENEC sertifikaadi kohta ega hageja soovi kohta osaleda XXXX riigihankel; 02.11.2015 – XXXX vallavalitsus tunnistab omal algatusel hanke kehtetuks (enne pakkumuste esitamise tähtaega). Täpsemad põhjendused jäävad selgusetuks.
40.XXXX riigihange oli praktiliselt esimene reaalne võimalus, kus oleks võimalik olnud müüa edukalt RQ-Smart valgusteid, sest selleks ajaks oli just väljastatud ENEC sertifikaat (mida kostja aga hagejale ei edastanud). Lisaks olid hanketingimused eriti soodsad RQ-Smart valgustite jaoks seda põhjusel, et: 1) Tehnilise kirjelduse järgi pidi valgusallikas olema LED kiip (COB). RQSmart valgusti valgusallikaks on just LED-kiip, mitte üksikud LED-id. Oluline on siinjuures ka hankija vankumatus valgusallika muutmises; 2) Värviedastusindeks pidi olema CRI>80 (suuremvõrdne). RQ-Smart valgusti värviedastusindeks on täpselt sama ehk CRI>80 (suuremvõrdne). Väga vähestel valgustitel on selline värviedastusindeks; 3) Valgusti pind pidi olema sile või kumer. RQ-Smart valgusti vastab täpselt selle tingimusele, kuid oluline on siin tähele panna, et teised LED-kiipi tüüpi valgustid sellele tingimusele ei vasta. St teised LED-kiibi valgusallikaga valgustid ei ole siledad ega kumerad, sest LED-kiibi puhul kontsentreerub soojus kiibi kohale ning seda on vaja jahutada, mistõttu teistel sellistel on valgustitel on just välisel korpusel sileda või kumera pinna asemel spetsiaalsed ribad jahutuspinna suurendamiseks, st et sileda või kumera pinna tingimus ei ole täidetud. Seega ei saanud osaleda hankel valgustid, mis ei kasuta valgusallikana LED-kiipi (nendel oleks tõenäoliselt sile või kumera pinna tingimus täidetud), ega saanud osaleda LED-kiibiga valgustid, millel ei ole siledat või kumerat pinda (ehk pea kõik teised valgustid peale RQ-Smart valgusti, millel seda probleemi ei ole tulenevalt tema innovatiivsest ja unikaalsest lahendusest). Ka teised pakkujad olid veendunud, et hange on suunatud kindlale tootjale ning hankija ei vastanud pakkujate küsimustele, kas hankija on veendunud, et hanketingimustele vastab vähemalt 3 valgustitootja toodet, et oleks tagatud piisav konkurents. Hankija oli vankumatu kõrgete tehniliste tingimuste muutmises.
41.Lähtudes eeltoodust ning võttes arvesse, et kostja oli juba XXXX vallas (XXXX) paigaldanud enda valgusteid, siis on põhjendatud kahtlus, et XXXX riigihange oli suunatud kostjale. Kuna kostja oli saanud äsja ka ENEC sertifikaadi oma valgustitele, oli see soodne võimalus pakkuda
2-16-14810 oma valgusteid ilma, et ta peaks tulu jagama hagejaga. XXXX vallvalitsuse hankes sooviti rentida 515 valgustit, mis oli pärast seitsme linna riigihanget teine kõige suurem LED-valgustite riigihange. Seega on vägagi tõenäoline, et kostja soovis tõrjuda hagejat turult, lõpetada hageja õigused müüa valgusteid ning hakata ise tulu teenima valgustite edasimüügist.
42.Kostja väidab, et lepingus ei sõlmitud kokku ainuõigust müüa valgusteid. Hageja sellega ei nõustunud ning samuti faktid näitavad seda, et poolte vahel saavutati kokkuleppe ainuõiguse osas hageja kasuks. Seda kinnitab mh ka asjaolu, et leping ise algab sõnadega „This Exclusive Distributor Agreement...”. Hageja avastas, et eestikeelses tõlkes oli jäetud sõna „exclusive“ tõlkimata. Hageja esitas täiendavalt tõlkija kinnituse, et hageja poolt varasemalt esitatud lepingu eestikeelses tõlkes oli jäetud ekslikult tõlkimata sõna „exclusive“. Tõlkija kinnitas oma eksimust ning edastas hagejale ka parandatud tõlke. Kostja viide sellele, et lepingu järgi ei tegutse hageja kostja esindajana ei oma mingit tähtsust ainuõigus kontekstis. Edasimüügilepingute sõlmimise praktikas eristatakse alati lepingus seda, kas tegemist on agendilepinguga ehk milles edasimüüja tegutseb sisuliselt tootja esindajana ning kelle eest seega vastutab ka tootja või tegeleb eraldiseisva isikuna sõltumata tootjast. Selline vahetegu ning selle fikseerimine lepingus tuleneb üheselt Euroopa Liidu õigusest ning Euroopa Kohtu praktikast, et eristada edasimüüja ja tootja vastutust. See ei oma mingit tähendust ainuõiguse (ehk lepingu eksklusiivsuse) sisustamisel, st sellest ei saa tuletada seda, kas leping oli eksklusiivne ehk ainuõigust tagav või mitte.
43.Lepingu p-s 14.1 on kokkulepitud välistavas tingimuses, kuid nagu hageja on viidanud, tuleb VÕS § 29 lg 5 p 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel aluseks võtta lepingueelsetes läbirääkimistes avaldatud tahteavaldused. Seda on kinnitatud ka õiguskirjandus, milles on märgitud, et lepingueelseid läbirääkimisi saab arvesse võtta ka siis, kui lepingus on kokkulepitud välistavas tingimuses. Lepingueelsetes läbirääkimistes andis kostja üheselt mõista, et hagejale antakse ainumüügiõigus. Samuti kinnitab ainuõigust ka kostja käitumine. Kostja ei andnud kordagi mõista hagejale, et kostja ise tegeleb ka valgustite müügiga ning et see on lepingust tulenevalt lubatud. Vastupidi, nagu kostja ise väidab, andis ta hagejale projekte, milles osaleda. Samamoodi osales kostja koos hagejaga seitsme linna riigihankes, kuigi ta oleks võinud seal osaleda ka üksi, kui ta väidab, et hagejal puudus ainuõigus. Ka lepingu lõpetamise faasis ei maininud kostja, et ka temal on õigus müüa valgusteid. Kostja ei toonud 2015. aasta sügisel läbirääkimistel kordagi esile, et hagejal puudub ainuõigus. Seda kinnitab ka kostja käitumine lepingu ülesütlemisel. Nimelt, kui hagejal poleks olnud ainuõigust, siis poleks pidanud kostja ütlema lepingu üles, sest kui kostja soov oli ise müüa valgusteid või anda selle müügiõigus kellelegi kolmandale, siis ei oleks takistanud seda asjaolu, et ka hageja saab neid müüa (sest kostja väitel ainuõigust ei olnud). Majanduslikult mõistlikult mõtlev ettevõtja oleks jätkanud lepingulist suhet, seda enam olukorras, kus valgustitele sai lõpuks ka ENEC-sertifikaat hangitud, mis oleks võimaldanud osaleda riigihangetel ning kasutada valgusteid projekteerimistöödes. Samuti viitab ainuõigusele ka kostja vastuses avaldatud seisukoht, et hageja on tekitanud kostjale kahju, sest ei ole müünud piisavalt lampe. Selline kahjunõue, kuigi alusetu, saab tekkida üksnes juhul, kui kostja jaatab hageja ainumüügiõigust (sest vastasel juhul oleks kostja saanud ise müüa valgusteid või volitada kedagi kolmandat müüma ning mingit väidetavat kahju poleks tekkinud).
44.Asjaolu, et hageja ei reklaami ennast enda kodulehel kostja valgustite ainuedasimüüjana, ei tõenda mitte mingil juhul poolte tahet ega hageja arusaama, et lepingus ei olnud kokkulepitud ainuõiguses. Hageja ei reklaami ennast ka teiste toodete ainumüüjana, kuigi ta seda on. Kostja käitumine ainuõiguse eitamisel on sõnamurdlik ning vastuoluline, mida tuleb hageja hinnangul arvesse võtta kostja käitumise hindamisel kogumis, sh kostjapoolse lepingurikkumise hindamisel. Hageja jäi enda seisukohtade juurde, et lepingu lisas C väljatoodud müügiplaan ei olnud hagejale siduv. Igal juhul ei olnud müügiplaani mittetäitmine lepingu lõpetamise aluseks. Õige ei ole kostja väide, et kui lisa C müügiplaan ei oleks siduv, puuduks lepingul majanduslik sisu. Kostja sai lepingu eest hagejalt koheselt 24 000 eurot pelgalt lepingu sõlmimise eest ning sai endale
2-16-14810 lepingupartneri, kes müüs üksnes kostja valgusteid – hageja oleks võinud leida endale parema valgustite tootja, kellega ei oleks tekkinud selliseid probleeme nagu kostjaga. Lepingu alusel ei saanud kostja tasu üksnes siis, kui hageja müüb valgusti, vaid hageja ostis kostjalt valgusti välja, mistõttu oli leping igal juhul kostjale majanduslikult mõttekas, sõltumata müügiplaani rangelt siduvusest või mitte. Hageja jäi enda seisukoha juurde, et lisa C müügiplaan oli soovituslik, indikatiivne ning oli ennekõike kokkulepitud hageja motiveerimise eesmärgil, sest müügiplaani täitmisel oleks saanud hageja 24 000 eurot tagasi.
45.Hageja hinnangul on esitanud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad, et kostja ei edastanud hagejale vajalikku ENEC sertifikaati, mille tulemusel kõrvaldati hageja hankest, kus tal oleks olnud võimalus müüa ca 10 000 valgustit. Kostja ei edastanud seaduses nõutavad dokumentatsiooni ega märgiseid. Kostja tarnitud valgustid ei vastanud TNVS-s esitatud nõuetele, mille tagajärjel riski hageja valgustite müümisel sellega, et tal keelatakse TJA poolt valgusteid müümast ning tehakse trahvi. Hageja on tõendanud, et potentsiaalsed ostjad nõudsid iseenesest mõistetavalt seadusega nõutavat sertifikaati ning juhiseid, mida kostja talle aga ei edastanud. Samuti on rikkunud kostja garantii- ning tarnekohustusi, mille tagajärjel on hageja jäänud ilma kliendist. Kostja enda kohustuste rikkumise tulemusel ei saanud hageja teostada edukat müüki. Seega, isegi juhul, kui müügiplaan oli siduv ning selle rikkumine on mõjuvaks põhjuseks lepingu ülesütlemiseks, ei ole siiski kostja ülesütlemine õigustatud ning see ei ole kehtiv, kuna hageja väidetava rikkumise põhjustasid kostja enda teod ning temast tulenevad asjaolud.
46.Arvestades asjaolu, et kostja andis hagejale tähtaja lepingu rikkumise lõpetamiseks, on järeldatav, et kostja pidas mõjuvaks põhjuseks lepingurikkumist ning ei pidanud rikkumist selliseks, mis ei vajaks täiendava tähtaja andmist (eelkõige VÕS § 116 lg 2 p 2-4 juhud). Kostja tegi täiendava tähtaja teate 15.10.2015. Hageja sai selle kätte 19-20.10.2015 ajavahemikus. Tähtajaks määras kostja 22.10.2015 ning kostja hilisemate seisukohtade järgi pidas lepingu rikkumisena kostja silmas müügiplaani mittetäitmist. Seega oli hagejal aega 2-3 tööpäeva, et täita 2015. aasta müügiplaan olukorras, kus talle ei ole edastatud ENEC sertifikaati, valgustitel ei ole seaduses nõutavaid juhiseid ega vastavusmärgiseid ning olukorras milles kostja on hakanud konkureerima hagejaga valgustite müümisel. Seega ei ole täiendava tähtaja nõue täidetud, sest see ei olnud mõistlik. Samuti oli ülesütlemise ajaks möödunud mõistlik aeg (VÕS § 196 lg 3). Lisaks hagiavalduses toodud põhjendustele on hageja käesolevas vastuses ja lisatud tõenditega põhistanud, et kostja pidi olema teadlik 2014. aasta müügiplaani mittetäitmisest juba 2014. aasta suvel, sest ta oli teadlik, et hageja osales suurimas valgustite riigihankes, milles hageja pakkumus tagastati ENEC sertifikaadi puudumise tõttu. Tegemist oli läbi aegade suurima valgustite riigihankega, ning võttes arvesse, et hilisemad hanked on jäänud maksimaalselt 400-500 valgusti piirile, siis pidi olema 2014. aasta sügiseks ilmne, et hageja ei ole suuteline täitma 2014. aasta müügiplaani. Samuti pidi kostjale olema selge juba 2015. aasta kevadel, et ka 2015. aasta müügiplaani on võimatu täita, kuivõrd hagejale ei olnud edastatud ENEC sertifikaati ning suuremahulisi müüke on võimalik teha üksnes riigihanke raames – väikesed ostud ei oleks eales kokku andnud müügiplaani mahtu välja ning kuna tänavate ehitus, sh valgustite hankimine, on kohalike omavalitsuste kohustus, siis on peamine müügi teostamise võimalus just riigihangetel osalemine.
47.Kostja on 30.10.2015 vastuses peamiselt tuginenud 2014. aasta müügiplaani mittetäitmisele. Seega, kui müügiplaani mittetäitmine oli lepingu lõpetamise aluseks, siis algas mõistilk tähtaeg kõige hiljemalt peale 2015. aasta algusest. Samas jääb hageja seisukohale, et kostja pidi teada saama 2014. aasta müügiplaani mittetäitmisest juba 2014. aasta suvel, kui oli selge, et hagejal ei ole võimalik täita müügiplaani tulenevalt sertifikaadi puudumisest ja võimatusest osaleda riigihangetel. Seetõttu on vastuoluline tugineda 2015. aasta müügiplaani rikkumisele, kui 2014. aasta müügiplaani rikkumise osas ei maininud kostja mõistliku tähtaja vältel midagi. Hageja rõhutas siinkohal, et kostja ei olnud kuni 15.10.2015 ülesütlemise teateni viidanud kordagi
2-16-14810 müügiplaani rikkumisele. Kui kostja pidas seda mõjuvaks põhjuseks, oleks kostja pidanud igal juhul selle välja tooma juba 2014. aasta sügisel (st pärast seitsme linna hanget) ning kõige hiljemalt 2015. aasta alguses. Seega jäi hageja endiselt seisukohale, et kostja ülesütlemisavaldus ei ole kehtiv, sest ülesütlemise materiaalsed (oluline rikkumine) ja formaalsed eeldused (mõistlik aeg) ei olnud täidetud. Seega ei saa kostjapoolset lepingu ülesütlemist lugeda toimunuks.
48.Hageja ei nõustunud kostja väidetega, et pooled piirasid lepingus hageja ülesütlemisõigust ning ülesütlemisõigus oli ettenähtud üksnes kostjale. Selline kostja väide on väär. Esiteks, kui pooled oleks soovinud, et lepingu ülesütlemisõigus oleks üksnes kostjal, siis oleks lepingus sõnaselgelt tulnud kokku leppida, et hagejal puudub õigus lepingut üles öelda. Lepingus sellist sõnastust ei ole, vaid on üksnes täpsustatud kostja ülesütlemisõigust üldsõnalise klausliga. Lepingust ei ole võimalik mingil viisil tuletada seda, et hagejalt on võetud õigus tugineda VÕS §-le 196. Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on küll jaatatud ülesütlemisõiguse piiramist, kuid selline ülesütlemisõigusest ilmajätmine, nagu kostja seda väidab, ei ole kooskõlas VÕS § 196 eesmärgiga ega dispositiivsuse ning hea usu põhimõttega. Kohtupraktikas on küll leitud, et lepingus võidakse kokku leppida ülesütlemisaluste kataloogis, kuid sellise olukorraga pole praegu tegemist. Teiseks, isegi, kui asuda seisukohale, et pooled on lepingus kokku leppinud hageja ülesütlemisõiguse välistamises, siis selline kokkulepe on tühine VÕS § 106 lg 2 alusel. Praegusel juhul on, lähtudes kostja käsitlusest, on sisuliselt välistatud hageja ülesütlemisõigus juhtudel, kui kostja rikub lepingut, sh tahtlikult. Seega on välistatud selles osas ka kostja vastutus. Seda, et ülesütlemisõiguse välistamise kokkulepe on tühine VÕS § 106 lg 2 alusel kinnitavad ka õiguskirjanduses väljendatud seisukohad.
49.Hageja vaidles vastu kostja väidetavale hüvitisnõudele. Kostja ei ole esiteks tõendanud piisavalt kahju tekkimise asjaolusid. Praegusel juhul on tegemist saamata jäänud tulu nõudega VÕS § 128 lg 4 mõttes. Riigikohtu praktika kohaselt peab saamata jäänud tulu nõudmiseks kostja tõendama, et tal oli reaalne võimalus ja kavatsus sellise tulu saamiseks. Seega peab kostja tõendama, et tal oli võimalus sõlmida müügileping just sellise arvu valgustite osas nagu kostja on oma vastuses väitnud. Seda aga kostja pole teinud ega ka saa teha, sest tal ei olnud ka endal võimalik müüa sellises mahus valgusteid, kuna valgustitel puudus ENEC sertifikaat ning need ei olnud nõuetekohaselt märgistatud ega omanud vajalikke dokumentatsioone. Samuti puudub kostjal õigus nõuda kahju (isegi, kui see oleks tõendatud ja selle nõude eeldused oleksid täidetud), sest kahju on tekkinud kostja enda tegevuse tulemusena. Hageja tugines siinjuures VÕS § 101 lgle 3 ning kordab, et põhjused, miks hageja ei suutnud täita müügiplaani, tulenesid kostjast endast. Seetõttu ei saa kostja tugineda hagejapoolsele lepingurikkumisele, sest lepingurikkumise asjaolud tulenesid kostjast endast.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
50.Kostja vaidles 05.01.2017 vastuses hagile sellele täies ulatuses vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
51.Hagejal ei ole kostja vastu litsentsilepingust ja/või edasimüügilepingust ja/või nende tagasitäitmisest tulenevaid nõudeid. Edasimüügileping on lõppenud kostjapoolse ülesütlemisega, mitte hageja poolse ülesütlemisega. Lepingu tagasitäitmisest tuleneva nõude alusetuse tõttu puudub hagejal kostja vastu ka viivisenõue. Samuti puudub hagejal kahjunõue, kuna kostja pole õigusvastaselt käitunud ega omapoolseid kohustusi rikkunud. Samuti puudub põhjuslik seos väidetava kahju ja kostja tegevuse vahel. Hageja esitas kohtule rahalise nõude põhjendusega, et kostja on kohustatud osaliselt tagastama valgustite edasimüügilepingu alusel pärast selle ülesütlemist kostjale tasutud lepingutasu (litsentsitasu) ja samalt summalt intressi. Samuti nõuab hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist varalise kahjuna. Hageja käsitluse kohaselt ei ole kostjapoolne lepingu ülesütlemine kehtiv, vaid kehtiv on hilisem hagejapoolne lepingu
2-16-14810 ülesütlemine. Kostja seevastu leiab, et kehtiv on kostjapoolne lepingust ülesütlemine. Seejuures vaidlus puudub faktis, et mõlemad pooled on esitanud lepingu ülesütlemise avalduse. Kuid sõltumata sellest, kumma poole ülesütlemine on kehtiv, ei ole kostjal lepingutasu tagastamise kohustust. Seega sisuliselt on pooltel vaidlus kahes olulises küsimuses: 1) kumma poole lepingu ülesütlemine oli kehtiv ja õiguspärane ning 2) kas kostja on kohustatud tagastama lepingutasu tulenevalt lepingu ülesütlemisest või esineb õiguslik alus selle tagastamata jätmiseks. Esmalt tuleb aga selgitada 21.03.2014 edasimüügilepingu tegelikku tähendust, kuna see on vajalik mõistmaks asjaolusid ja tausta, miks ütles kostja nimetatud lepingu 15.10.2016 üles.
52.Kostja selgitas kõigepealt, milline oli 21.03.2014 edasimüügilepingu tegelik sisu ja tähendus ja sõlmimise tagamaad, kuna hageja faktiväited on kostja hinnangul osaliselt eksitavad. Esiteks, 21.03.2014 sõlmitud edasimüügileping ei olnud eksklusiivne leping, mille kohaselt oleks hagejal olnud ainuõigus 5 aasta vältel müüa Eestis, Lätis ja Leedus lepinguskindlaksmääratud LED valgusteid (tänavavalgustus). Tegu oli tavalise edasimüügilepinguga (turustusleping), mille kohaselt oli hagejal 5 aasta vältel õigus müüa kostja tarnitavaid tooteid. Lepingu p 3.1. järgi oli hageja turustaja ja sõltumatu töövõtja, kes ostab kostjalt tooteid ja müüb neid enda nimel edasi. Lepingu p 3.2. kohaselt ei ole turustaja kostja esindaja ning turustaja ei ole lepingu alusel volitatud tegutsema kostja nimel ega sõlmima kostja suhtes siduvaid kokkuleppeid. Lepingu p 3.3. järgi ei loo leping poolte vahel tööandja ja töövõtja suhet ega kujuta endast pooltevahelist agendi-, frantsiisi-, ühisettevõtte või partnerluslepingut. Seega antud lepingu kontekstis oli kostja valgustite maaletooja / tarnija ning hageja nende valgustite edasimüüja (ehk turustaja) ning kaubamärgi esindaja jaeturul.
53.Lepingu p 14.1 kohaselt lepingu sõlmimisega tühistatakse ja asendatakse kõik eelnevad pooltevahelised kirjalikud ja suulised kokkulepped, läbirääkimised, tavad ja kinnitused ning leping on poolte suhtes ülimuslik. Seega ei saa hageja eksklusiivsuse tõendamisel tugineda kostja 03.03.2014 pakkumisele. Isegi kui sellele tõendile saaks tugineda, nähtub pakkumisest, et Eestis oleks eksklusiivsus tekkinud alles alates teisest aastast. Lätis ega Leedus ei ole hageja kostja andmetel müünud mitte ühtegi lampi. Kuid oluline on siiski see, et lepingus endas kokkulepet ainumüügiõiguse andmise kohta hagejale ei sisaldu. Kostja selgitas, et lepingu sõlmimise ajal 2014. aasta algul oli kostja oma tegevust RQ SMART kaubamärki kandvate LED valgustite maaletoomisel alles alustanud. Kostjal endal puudus vastav müügivõrk ja turustuskanalid ning ta oli tootja vahendaja hulgimüügiturul. Hageja Osaühing Pluvo seevastu oli valgustite müügiga tegelenud juba üle 20 aasta ja omas enda kinnitusel selles valdkonnas pikaajalist müügitöö kogemust kui ka juba väljakujunenud klientuuri, müügivõrku ja reklaamikanaleid. See oligi põhjuseks, miks hageja ja kostja edasimüügilepingu sõlmisid.
54.Teiseks on väär hageja arusaam, et lepingu lisas C sisalduv kaupade müügiplaan ei oma hageja jaoks mingit siduvat tähendust. Vastupidi, antud müügiplaan on üheselt lepingu osaks ning täitmiseks kohustuslik just nimelt hagejale kui turustajale. Ilma selle müügiplaanita poleks kostja sellist pikaajalist edasimüügilepingut üldse hagejaga sõlminud. Tehingus on oluline poolte tegelik tahe (vt Riigikohtu 12.05.2014 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19; 30.09.2014 lahend tsiviilasjas 3-2-1-66-14, p 24). Poolte ühine tegelik tahe ja eesmärk oli suunatud lampide müümisele, mille minimaalsed kogused aastate lõikes lepiti kokku lisas C: 2014 minimaalne müügikogus 1500 lampi; 2015 minimaalne müügikogus 2500 lampi; 2016 minimaalne müügikogus 3500 lampi; 2017 minimaalne müügikogus 5000 lampi ja 2018 minimaalseks müügikoguseks planeeritud 5000 lampi. Seega kokku kavatsesid pooled müüa 5 aasta jooksul 17 500 lampi, sellest esimesel aastal 1500 ja teisel aastal 2500 lampi. Viide lisas C sätestatud lampide müügikavale sisaldub ka lepingu p 1.1. (mõisted).
55.Tegelikult suutis hageja kahe aasta jooksul kavandatud 4000 lambi asemel müüa kõigest 20 lampi, mis on 0,5% kavandatud müügikogusest. Seega sisuliselt hageja omalt poolt lepingut täitma
2-16-14810 ei asunudki. Hageja kinnitused oskusteabe osas osutusid sisutühjaks. Vaatamata lubadustele kavandatud müügiplaan ei realiseerunud kunagi. Hageja väide, et tema jaoks omasid primaarset tähendust lepingu p 6.1 loetletud turustaja põhikohustused, mitte aga lepingu lisas C toodud minimaalsed müügikogused, on eksitav ja otsitud. Edasimüügilepingu peamine eesmärk saab olla üksnes lepingu esemeks olevate valgustite müümine ning seda konkreetsetes kokkulepitud kogustes. Vastasel korral puudub mistahes majanduslik või muu põhjus, miks peaks kauba hulgimüüja sellise lepingu üldse sõlmima. Kostja jaoks on tegemist selge majandusliku kahjuga (saamata jäänud tuluga), kui tal edasimüüja tegevusetuse tõttu oma kaupa planeeritud kogustes realiseerida ei õnnestu.
56.Kostja märkis täiendavalt, et hageja ei täitnud ka oma lepingulisi põhikohustusi. Kui hageja oleks seda teinud, siis ei oleks tal kokkulepitud müügiplaan täitmata jäänud. Nagu viidatud, siis lepingu täitmine kõigest 0,5% ulatuses viitab üheselt hageja tegevusetusele. Kui hageja müüs kavandatud 4000 lambi asemel kahe aasta vältel kõigest 20 lampi, siis puudub mistahes alus arvata, et ta oleks suutnud müügiplaani edaspidigi täita, arvestades mh asjaolu, et müügiplaan oli kokku lepitud kasvavas tempos (1500-2500-3500-5000-5000). Hageja ei saa müügiplaani täitmata jätmist õigustada ka asjatundmatusega või kogenematusega, kuna ta tegutses oma majandus- ja kutsetegevuses professionaalse ja kogenud ettevõtjana, omades enda sõnul rohkem kui 20-ne aasta pikkust kogemust sarnaste toodete turustamisel ja müümisel. Iseenesest on küll õige hageja väide, et lepingu lisa C sätestas endas ka hagejale kohustuse maksta kostja arve alusel nn litsentsitasu summas 24 000 eurot. Kuid vaidlust ei ole faktis, et see summa on hageja poolt kostjale lepingu sõlmimisel tasutud. Vaidlus on selles, kas nimetatud tasu kuuluks lepingu erakorralise ülesütlemise korral osaliselt tagastamisele. Kostja oli seisukohal, et see tasu tagastamisele ei kuulu.
57.Kehtiv on kostja poolne lepingu ülesütlemine 15.10.2015 nii kohustuse rikkumise tõttu kui samaaegselt ka mõjuva põhjuse tõttu. Ülesütlemisavaldus peab vastama nii formaalsetele kui materiaalsetele nõuetele. Nagu eelnevalt märgitud, siis ei ole vaidlust, et mõlemad pooled on esitanud vastastikku lepingu ülesütlemisavaldused (kostja hagejale 15.10.2015 ning seejärel hageja kostjale 22.01.2016) Samuti ei ole vaidlust selles, et nimetatud ülesütlemisavaldused on vastastikku kätte saadud. Pooltel on sisuline vaidlus, kas edasimüügileping on kehtivalt üles öeldud hageja või kostja poolt, st kumma poole ülesütlemisavaldus on sisuliselt ehk materiaalselt õiguspärane. Lisaks väidab hageja, et kostja ülesütlemisavaldus ei ole ka formaalselt õiguspärane, kuna see polevat esitatud mõistliku aja jooksul. Kostja selle käsitlusega ei nõustunud. Kostja oli seisukohal, et kehtiv on tema poolt esitatud 15.10.2015 ülesütlemise teade ning 21.03.2014 edasimüügileping lõppes ülesütlemisega alates 23.10.2015.
58.Kostja hinnangul märkis hageja õigesti, et lepingu 9.2 sätestas kostjale õiguse leping üles öelda juhul, kui esineb oluline sündmus, mis kätkeb endas õigustatud põhjust lepingu ülesütlemiseks. Seega sisuliselt on tegemist mõjuva põhjusega, mida tuleb igakordselt sisustada. Ka VÕS § 196 lg 1 sätestab, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni1 (erakorraline ülesütlemine). Mõjuv põhjus küll võib, kuid ei pea alati seisnema lepingu rikkumises. Mõjuv põhjus saab eri lepingute puhul olla erinev. Praegusel juhul on hageja tegevusetus kavandatud müügiplaani täitmisel käsitletav nii lepingu rikkumisena kui samaaegselt mõjuva põhjusena VÕS § 196 lg 1 mõttes. Edasimüügilepingu ülesütlemise põhjuseks oli hageja tegevusetus edasimüügilepingu täitmisel. Seega sisuliselt hageja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi, sh peamist lepingulist kohustust müüa lampe kokkulepitud koguses. Teisisõnu on hageja tegevusetus käsitletav ka lepingu rikkumisena, sest müügieesmärki iga aasta lõikes ei saavutatud, sh juba esimesel aastal. Teade sisaldab endas üheselt informatsiooni selle kohta, et kostja nõuab hagejalt lisas C sätestatud kohustuste nõuetekohast täitmist.
2-16-14810
59.Eelnevast järeldub kostja hinnangul, et toodete edasimüügilepingu puhul (eriti kui hageja peab seda eksklusiivseks edasimüügilepinguks) on mõjuvaks põhjuseks VÕS § 196 lg 1 ja lepingu p 9.2 mõttes asjaolu, et hageja suutis ca kahe aasta vältel planeeritud 4000 lambi asemel müüa kõigest 20 lampi ning müügiplaan oli 99,5% ulatuses täitmata. Kostja jaoks oli üheselt selge, et hageja ei ole võimeline müügiplaani täitma. Olukorras, kus toote tarnija / hulgimüüja huvi on suunatud maksimaalsele müügile, kuid väljavalitud turustaja müügieesmärki kahe aasta vältel praktiliselt ei täida (kuigi müük oleks olnud ka turustaja enda huvides), on mõlema poole huve arvestades ilmne, et lepingut lõpetada soovivalt poolelt ei saa mõistlikult võttes eeldada ega nõuda, et ta lepingut ette nähtud tähtajani jätkaks. Selliselt käituks sarnases olukorras iga äriliselt ja majanduslikult mõtlev mõistlik ettevõtja, kes soovib oma tooteid klientidele müüa.
60.Hageja väide, et lepingu lisa C sätestab üksnes lepingutasu maksmise kohustuse, on asjakohatu. Vaidlust ei ole faktis, et lepingutasu oli hageja poolt kostjale tasutud lepingu sõlmimise hetkel. Seega ei oleks kostjal olnud mingit põhjust ega vajadust nõuda ligi kahe aasta möödumisel hagejalt lisas C sätestatud lepingutasu maksmist. Lisas C oli üheselt kokku lepitud müügiplaan. Hageja argument, et lisas C sisalduv müügiplaan on soovituslik ja täitmiseks „vabatahtlik“, on vale ja vastuolus poolte tegeliku tahtega müügilepingu sõlmimisel. Kostja selgitas eelnevalt, et sarnaste lepingute peamine eesmärk on siiski toodete edasimüük. Seega ei ole tegemist soovitusliku, vaid täitmiseks kohustusliku ja olulise lepingu osaga. Kostja osundas, et kui hageja enda väitel oli tegemist edasimüügiks ainuõiguse andnud lepinguga, siis tõusetub eriti teravalt küsimus, mis on sellise lepingu sõlmimise mõte kostja jaoks. Kui hageja loogika kohaselt on müügiplaan tervikuna täitmiseks soovituslik, siis võibki tekkida olukord, kus edasimüüja ei müü kogu kokkulepitud tähtaja jooksul ühtegi lampi ning tootja/hulgimüüja toodab või soetab ise endale pikaks ajaks kaubad lihtsalt lattu seisma. On üheselt selge, et tootja/hulgimüüja äriline huvi on siiski toote müük, mitte lattu tootmine, kuna tootmisega kaasnevad märkimisväärsed kulutused, mis tuleb katta toote müügitulu arvelt.
61.Kostja rõhutas, et leping on täitmiseks kohustuslik vaatamata sellele, et selles puuduvad sanktsioonid (nagu leiab hageja) puhuks, kui kokkulepitud müügiplaani ei täideta. See argument ei õigusta müügiplaani osas lepinguliste kohustuste täitmata jätmist, vaid viitab sellele, et hagejal ei olnud algusest saadik kavatsust edasimüügikohustust täita. Õiguskaitsevahendite kohaldamise õigus tuleneb lepingupoolele ka otse seadusest sõltumata sellest, kas selles on kokku lepitud. Oluline on hoopis see, et lepingus puuduvad mistahes välistused õiguskaitsevahendite kohaldamise osas, mistõttu saabki juhinduda VÕS-i sätetest. Kuigi on ilmne, et ainuüksi fakt müügiplaani täitmata jätmise kohta 99,5% ulatuses kinnitab hageja tegevusetust lepingu täitmisel ja seeläbi mõjuvat põhjust ülesütlemiseks, soovib kostja esitada omalt poolt täiendavaid tõendeid kinnitamaks oma arvamust selle kohta, et hageja sisuliselt ei teinudki midagi selleks, et kavandatud müügiplaani täita.
62.Hageja väitel oli ta ainumüügiõigusega edasimüüja Eestis, Lätis, Leedus. Elementaarne oleks selline informatsioon avalikustada näiteks Pluvo veebilehel, kuid mida vähemalt oktoober 2015 seisuga ei olnud tehtud (selle väite kinnituseks esitas kostja veebilehe „screenshotid“ oktoober 2015 seisuga). Ei ole kahtlust, et tänapäeval on reklaami alal suur osakaal internetisaitidel. 2015. aasta algul pakkus kostja ise hagejale võimalust tegeleda valgustite projektiga XXXX vallas. Kui kostja 2015. aastal ise uurima hakkas, mis on projektist saanud, siis selgus juulis 2015, et hageja poolt projekti ettevalmistamine kulgeb väga vaevaliselt ning on endiselt lõpetamata. Seda tõendab XXXX vallavanema XXXX 30.07.2015 e-kiri vastusena kostja päringule. Kevadel 2015 oli hagejal võimalus müüa kostja tarnitavaid tänavavalgustuslampe XXXX tn piirkonnas, kus hageja võitis allhanke. Hageja väitel ei võetud nendega enam ühendust ja lambid on tellitud teiselt ettevõttelt. Kostja arvates näitas see hageja ebaprofessionaalset suhtumist müügitegevusse.
63.Lepingu lõpetamise järgselt selgitas kostja hagejale, et tal oleks olnud referentsidena ilma
2-16-14810 riigihanketa olnud võimalik müüa kohalikele omavalitsustele ca 25-30 lampi iga kohaliku omavalitsuse kohta. Kui hageja suutnuks seda teha kasvõi kümnes vallas või linnas aasta jooksul, oleks see olnud 250 lampi aastas ja 500 lampi kahe aasta jooksul. Reaalselt oleks hageja oma kogemuse puhul võinud paigaldada lampe aga oluliselt rohkem kui vaid kümnes omavalitsuses (Eestis oli kokku üle 200 omavalitsuse). Samuti selgitas kostja, et lepingut sõlmima kallutas Osaühing Pluvo juhi kinnitus, et Osaühingul Pluvo on turul 20-ne aastane töökogemus ja laialdased suhtes, mistõttu pole lampide turustamine keeruline. Kostja selgitas võrdluseks, et ainuüksi 2016. aasta 8 kuu jooksul paigaldati kõnealuseid LED tänavavalgustuslampe ca 600 tk üle Eesti nii kohalikesse omavalitsustesse (nt Tallinn, XXXX , XXXX, XXXX vald, XXXX vald) kui ka paljudele era- ja riiklikele objektidele (näiteks Tallinna Lennujaam, Tallinna Sadam, Muuga Sadam, Kaitseministeeriumi haldusala, Siseministeeriumi haldusala Põhja politseiprefektuur XXXX jõesadama II etapp, Hilton Tallinn hotelli välisvalgustus, Rotermanni kvartal, paljud muud eraettevõtted ja eraisikud jne). Seega oli valgustite müügiplaani täitmata jätmine tingitud hageja tegevusetusest lepingu täitmisel. Kui hageja oleks teinud vähegi mõistlikke pingutusi lampide edasimüümisel, siis oleks ta vähemalt mingis mõistlikus osas pidanud olema suuteline müügiplaani täitma. Seda paraku ta ei teinud.
64.Hageja väitel ei oleks 15.10.2015 lepingu ülesütlemisavaldus kehtiv ka seetõttu, et see ei ole tehtud mõistliku aja jooksul. Ka see hageja käsitlus on väär. Kostja ütles lepingu üles mitte ainult seetõttu, et hageja ei täitnud 2014 müügiplaani, vaid seetõttu, et hageja ei täitnud nii 2014 kui ka 2015 müügiplaani. Kostjal tekkis 2015. aasta II pooles kahtlus ning hiljem veendumus, et selliselt ei suuda hageja ka ülejäänud perioodi vältel täita enesele võetud müügikohustusi. Kostja on seda hagejale selgitanud hilisemas kirjavahetuses. Ülesütlemisteatest ega hilisemast kirjavahetusest ei nähtu, et kostja oleks tuginenud üksnes 2014 müügiplaani täitmata jätmisele, vaid kostja tugines kogu perioodile kuni 15.10.2015. Kostja rõhutas, et tegemist oli kestvuslepinguga ning hageja tegevusetus kui ülesütlemise aluseks olev asjaolu leidis aset pidevalt (kestev rikkumine). Kui ülesütlemise aluseks on vastaspoole jätkuv rikkumine, pikeneb vastavalt ka ülesütlemistähtaeg. Nagu kostja viitas, siis ülesütlemise tingis nii 2014 kui 2015 müügiplaani täitmata jätmine. Kui 2015. aasta I pooles säilis mingigi lootus, et hageja täidab nii 2014 müügiplaani kui jõuab realiseerima asuda ka 2015 müügiplaani, siis 2015. aasta II pooles oli selge, et see eesmärk on saavutamatu. Seejuures andis hageja juhatuse liige kostja liikmele ka pidevalt lubadusi, et müügiplaan täidetakse. Seega ütles kostja lepingu üles mõistliku aja jooksul VÕS § 196 lg 3 mõttes.
65.Kuivõrd kehtiv on kostjapoolne lepingu ülesütlemine, siis on hagejapoolne ülesütlemine tagajärjetu. Juhul, kui kohus siiski leiab, et kostjapoolne lepingu ülesütlemine ei ole kehtiv, siis tuleb hinnata hageja poolt tehtud 22.01.2016 ülesütlemisavalduse sisu ja kehtivust. Hageja on lepingu ülesütlemisel tuginenud VÕS § 196 lg 1 ning põhjendanud seda peamiselt kolme argumendiga: 1) kostja on rikkunud ainuõiguslikku edasimüügilepingut sellega, et müüs ise tooteid Eestis; 2) kostja ei edastanud hagejale valgustite edasimüügiks vajalikku sertifikaati; 3) kostja rikkus tarnekohustust ning garantiikohustust. Kostja märkis, et oma olemuselt on VÕS § 196 dispositiivne säte, st lepingu ülesütlemise aluseid on võimalik lepinguga piirata. Tehingus on oluline poolte tegelik tahe, mis üldjuhul väljendubki eeskätt kirjalikus lepingus. Kestvuslepingu puhul tuleb ülesütlemise hindamisel lähtuda üldisest võlaõigusseaduse loogikast (mis baseerub lepinguvabaduse põhimõttel), et lepingulisest suhtest tõusetunud vaidluse korral omab primaarset tähendust seaduse ees eelkõige leping ise. Seega tuleb esimeses järjekorras kontrollida seda, kas leping ise võimaldas lepingu erakorralist ülesütlemist enne kokkulepitud tähtaja saabumist. Antud juhul nägi leping erakorralise ülesütlemise võimaluse ette üksnes kostjale (p 9.2). Küll aga ei näinud leping ülesütlemise võimalust ette hagejale, kuna eelduslikult on just hageja huvitatud müügiõiguse olemasolust võimalikult pika perioodi vältel. Eelnevast järeldus kostja hinnangul, et hagejal puudus põhimõtteliselt õigus lepingust taganemiseks, neid aluseid leping ei sisalda. Eelnevale vaatamata ei vasta ükski neist põhjendustest ka sisuliselt tõele. Kostja ei ole lepingut
2-16-14810 omalt poolt rikkunud, mistõttu on hageja poolt tehtud ülesütlemisavaldus ka sisuliselt tagajärjetu.
66.Kostja rõhutas, et 21.03.2014 edasimüügileping ei olnud eksklusiivne ainuõigust andev edasimüügileping, vaid tavaline edasimüügileping ilma eksklusiivse ainuõiguseta. Pooled ei ole lepingus kokku leppinud, et tegemist oli ainumüügiõigust andva lepinguga. Seega ei olnud kostjal põhimõtteliselt lepingulist keeldu toodete müügiks muudele isikutele. Teiseks, isegi juhul, kui tegemist oleks olnud ainumüügiõiguse andmisega (kuigi see nii ei olnud), siis ei ole kostja TFA Engineering OÜ müünud Eestis lepingu kehtivuse ajal mitte ühelegi isikule mitte ühtegi lampi, v.a need lambid, mis kostja müüs hagejale edasimüügiks. Praegusel juhul on lepingupoolteks juriidilised isikud Osaühing Pluvo ja TFA Engineering OÜ (registrikood 12234559). Kostja TFA Engineering OÜ ei ole seotud hageja poolt viidatud Harjumaal XXXX seotud tänavavalgustusprojektiga. Kostja ise lampide tootmisega ei tegele, vaid ta vahendab tootja tooteid hulgimüüjana jaemüüjatele ning tegi seda ka hagejale kuni lepingu ülesütlemiseni. Küll aga kostja selgitab, et XXXX tänavavalgustusprojekti oli kaasatud lampide tootja XXXX OÜ (registrikood XXXX) ning seda põhjusel, et tootja vajas oma toodetele ka reaalset referentsi. Ärilises mõttes on üheselt selge, et iga tootja vajab oma toote müügiedu tagamiseks ka reaalseid elulisi näiteid, et kinnitada oma toote eeliseid sarnaste konkureerivate toodete ees. Toote turustamisega pidigi tegelema hageja, kes sellega aga toime ei tulnud. Seega oli tootja ise sunnitud otsima toote turustuskanaleid. Kuid õiguslikus mõttes on tegu erinevate juriidiliste isikutega. XXXX 21.03.2014 edasimüügilepingu pooleks ei ole ning seetõttu ei ole tema tegevus etteheidetav kostjale.
67.Riigikohus on 05.06.2013 lahendis 3-2-1-62-13 (p 14) võlasuhte osalisega seonduvalt selgitanud, et nii lepingu sõlmimisel kui ka selle täitmisel on võlasuhte osaliseks isik, kes lepingu sõlmib, st lepingupool või eeldatav lepingupool. Temalt saab nõuda lepingu täitmist, tema vastutab ka lepingu rikkumise eest ja on võlgnikuks lepingu võimaliku tagasitäitmise (olgu nt lepingu tühisuse, tühistamise või sellest taganemise korral). Samuti omab tähtsust, et mistahes võlaõiguslikud lepingud on oma olemuselt rangelt relatiivse iseloomuga, st siduvad vaid lepingupooltele. Riigikohus on praktikas korduvalt rõhutanud (vt Riigikohtu 07.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 27), et võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused tuleneda põhimõtteliselt üksnes lepingupooltele (vt VÕS § 8), kolmandale isikule saavad lepingust kohustused tuleneda üksnes juhul, kui ta ise kohustuste võtmisega nõustub. Antud juhul ei ole XXXX OÜ lepingu pooleks ega pooltevahelise võlasuhte osaliseks. Kostja selgitas täiendavalt, et nii TFA Engineering OÜ kui XXXX OÜ enamusosanikuks on XXXXOÜ, kes kokku moodustavad kontserni äriseadustiku § 6 lg 3 mõttes. Riigikohus on oma praktikas korduvalt selgitanud, et kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad on iseseisvad juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad. Sealhulgas ei ole kolmandate isikutega tehtavatest tütarettevõtja tehingutest tekkivad õigused ja kohustused omistatavad emaettevõtjale (vt Riigikohtu 17.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-15, p 11, 01.12.2015 nr 3-2-1-154-15, p 9).
68.Kostja ei nõustu hageja etteheitega selles, nagu oleks ta rikkunud lepingut sellega, et ei edastanud hagejale valgustite edasimüügiks vajalikku sertifikaati. Väide pole tõsiseltvõetav. Esiteks ei tulene lepingu sätetest, et kostja pidanuks esitama hagejale tema nõudmisel ENEC sertifikaadi ning et selle esitamata jätmine oleks lepingurikkumine. Lepingu p 4.1 alusel pidi kostja tõepoolest tagama, et tooted vastaksid Euroopa Liidu regulatsioonide nõuetele. Kuid seda kohustust on kostja ka täitnud ja tooted vastavad igati EL regulatsiooni nõuetele. Kui hageja leiab vastupidist (st et toode ei vasta EL nõuetele), siis peab nimetatud asjaolu ka selgelt esile tooma ja tõendama, kas ja millistele nõuetele toode ei vasta. Kostjal on võimatu tõendada toote mittevastavuse puudumist, kuivõrd tooted vastavad kõikidele EL nõuetele. Iseenesest märgib hageja õigesti, et ENEC sertifikaat tõendab toote vastavust Euroopa Liidus kehtivatele ohutus- ja tõhususnõuetele. Küll aga on ekslik hageja arusaam, et ENEC sertifikaadi väljastaja peaks olema kostja. Kostja jääb hagejale varasemalt antud selgituse juurde, et ENEC sertifikaat on vajadusel
2-16-14810 kättesaadav avalikult www.enec.com ning seda ei ole vaja igakordselt paberkandjal väljastada. Seejuures märgib hageja hagis ka ise, et avalikult on võimalik kontrollida seda, kas kindla asutuse poolt on sertifikaat väljastatud. Kuid ainuüksi sertifikaadi väljastamise fakt ise kinnitab toote vastavust ohutusnõuetele. Hageja argumendid on ebaveenvad ainuüksi seetõttu, et ta omab 20-ne aastast turul tegutsemise kogemust.
69.Hageja väide, et ilma paberkandjal sertifikaadita ei ole tal võimalik osaleda riigihangetel, ei ole asjakohane. Esiteks ei ole hageja tõendanud, et ta üldse osales mõnel riigihankel ja/või et tema pakkumused oleks tunnistatud mittevastavaks ENEC sertifikaadi puudumise tõttu. See, kas hageja kavatses mõnel hankel kunagi osaleda, ei oma praeguses asjas õiguslikku tähendust. Kostja pole tõendanud, kas ja mida ta ette võttis, et mõnel hankel reaalselt osaleda. Seoses hageja viitega XXXX Linnavalitsuse hankele kostja osundab, et talle teadaolevalt XXXX hange tühistati XXXX Linnavalitsuse enda poolt, mistõttu on arutelu ENEC sertifikaadi vajalikkuse üle selles hankemenetluses ainetu ja asjakohatu.
70.Alusetu on hageja etteheide ka selles, nagu oleks kostja rikkunud garantii- ja tarnimise kohustust. Lepingu tervikmahtu arvestades on tegemist äärmiselt marginaalsete näidetega, mis ei ole lepingurikkumise kontekstis tõsiseltvõetavad argumendid. Hageja väitel jättis kostja tarnimata kõigest ühe (1) lambi ja jättis väidetavalt teostamata (ühe) lambi remondi. On ilmne, et kui kostja eesmärk oli müüa 17 500 lampi, siis võimalikud probleemid kahe lambiga ei saa olla mitte mingil juhul mõjuvaks põhjuseks lepingu ülesütlemiseks. Väited on ka sisult väärad. Hageja väitel jättis kostja tarnimata ühe lambi 02.12.2014 tellimuse alusel, mille tulemusena kaotas hageja väidetavalt olulise kliendi. See argument ei ole tõsiseltvõetav. Kui tegemist oleks olnud näidisega, siis näidislambid olid hagejal olemas. Kostjale teadaolevalt oli hagejal sellel momendid valgusteid isegi üle, kuna ta tellis kahele objektile XXXX ja Tartusse, aga XXXX ütles objekti üles. Kostja ei ole kunagi keeldunud näidiste väljastamisest. Küll aga selgus pärast lepingu ülesütlemist, et hageja oli vähemalt ühe tasuta saadud näidistoote lihtsalt maha müünud. Samas põhineb hageja argument peamiselt oletustel. Hageja ei ole tõendanud ega isegi põhistanud, kes oleks olnud see väidetav suur klient ja et ta väidetavalt kaotas selle kliendi just nimelt seetõttu, et kostja jättis ühe lambi tarnimata. Kindlasti ei saa aga ühe lambi väidetav mittetarnimine olla mõjuvaks põhjuseks, et 5. aastane leping VÕS § 196 lg 1 alusel üles öelda.
71.Asjakohaseks ei saa pidada hageja väidet, et kostja ei varustanud tooteid vajaliku tehnilise kirjeldusega ning paigaldus- ja hooldusjuhendiga. Hageja väitel ei ole valgustite edasimüük ilma vastavate juhenditeta mõeldav. Esiteks kostja osundas, et lampide tehniline kirjeldus ja parameetrid olid juba 21.03.2014 lepingu enda osaks, mingeid muid juhiseid ei ole hageja küsinud. Seejuures on hageja puhul tegemist professionaalse elektriettevõtjaga. Teiseks, analoogselt eelmise väitega ei ole hageja ka siin detailsemalt selgitanud ega tõendanud, millise konkreetse tellimusega seoses jättis kostja paigaldus- ja hooldusjuhendi väidetavalt edastamata või kus ja kellele jäid hagejal nende juhendite puudumise tõttu valgustid müümata. Hageja väited on otsitud õigustamaks suutmatust valgusteid müüa. Kostja selgitas eelnevalt, et hageja müüs kõigest 20 lampi. Hageja ei ole ära näidanud, et lampide müük oleks olnud takistatud mistahes dokumentide puudumise tõttu. Selles kontekstis ei ole hageja väited kostja poolt dokumentide esitamata jätmise kohta tõsiseltvõetavad. Kostja pole rikkunud ka garantiikohustust. Esiteks, kõigest ühe üksiknäite pinnalt ei ole võimalik teha üldistatud järeldust, et garantiikohustust ei täideta. Teiseks, märtsis 2015 peetud e-kirjavahetusest ei ole võimalik järeldada, et kostja jättis garantiikohustuse täitmata. Nagu nähtub sellest kirjavahetusest, siis oli probleem selles, et hageja logistik ei leidnud kostja ladu XXXX lihtsalt üles. Kolmandaks, katkine prožektor ka reaalselt asendati. Kokkuvõtlikult ei ole mitte ükski hageja poolt ülesütlemise avalduse aluseks olev asjaolu ei üksikult ega ka kogumis võetuna piisavaks ega mõjuvaks põhjuseks kestvuslepingu ülesütlemiseks VÕS § 196 lg 1 järgi. Tegemist on kolme üksiku näitega, mis lepingu mahtu arvestades on marginaalse iseloomuga. Leping ise ülesütlemise võimalust hagejale ei näinud. Kostja arvates on kõik väidetavate
2-16-14810 rikkumised põhjused otsitud ega ole tõsiseltvõetavad.
72.Kuna leping on ülesütlemise tõttu lõppenud, siis tõusetub küsimus ülesütlemise õiguslike tagajärgede kohta eelkõige lepingu sõlmimisel tasutud summadega seonduvalt. Hageja leidis, et lepingutasu tuleb talle osaliselt tagastada tulenevalt lepingu p 9.2 või VÕS § 195 lg 5. Kostja leidis, et sõltumata sellest, kumma poole ülesütlemine on kehtiv, lepingutasu ei tagastata. Riigikohus on 07.06.2011 lahendis nr 3-2-1-44-11 asunud seisukohale, et raha nõudmiseks peab poolte vahel olema mingi võlasuhe VÕS § 2 lg 1 mõttes, mis õigustaks kannatanut nõudma kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Riigikohus selgitas selles lahendis, et võlasuhe võib VÕS § 3 järgi tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Seejuures tuleb esmalt kontrollida, kas poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe, seejärel mõni muu seadusest tulenev eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja viimases järjekorras, kas poolte vahel võib olla käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe. Esmalt kostja osundas, et lepingu p 9.2 teise lause kohaselt, tuleks lepingutasu tagastada üksnes siis, kui leping lõpetatakse esimese kolme aasta vältel kostja lepingurikkumise tõttu. Kostja selgitas eelnevalt, et tema lepingut rikkunud ei ole ja hageja ülesütlemine ei ole kehtiv. Lepingu ülesütlemise põhjustas hageja suutmatus endale lepinguga võetud kohustusi täita. Seega puudub hagejal lepingust tulenev nõudeõigus lepingutasu tagastamiseks. Kuivõrd olemuslikult oli tegu ühekordse tasuga müügiõiguse omandamise eest, siis ei ole see tasu 5-aastase perioodi peale osadeks jagatav.
73.Teiseks, lepingu lisa C nägi ette ka teise võimaluse lepingutasu tagastamiseks. Nimelt tuleks lisa C kohaselt lepingutasu tagastada üksnes kolme aasta müügiplaani täitmisel. Seda tingimust saabunud ei ole. Teisisõnu oli hagejal võimalus täita müügiplaani (1500 lampi 2014, 2500 lampi 2015, 3500 lampi 2016) ning seejärel lepingutasu tagasi saada. Hageja seda võimalust ei kasutanud. Kostja lepingut ei rikkunud, kuivõrd kogu turustus, müük ja reklaam oli vastavalt lepingule hageja kohustuseks. Seega puudub alus lepingutasu tagastamiseks. Tasu tagastamise nõudeõigust ei ole hagejal ja VÕS § 195 lg 5 alusel. Esiteks on tegu dispositiivse sättega, mis tähendab, et pooled võivad alati kokku leppida teisiti. Antud juhul olid lepingutasu tagastamise alused lepingus sätestatud ammendavalt ning lepingu p 14.1 järgi on leping nendevahelistes suhetes ülimuslik. Teiseks, nagu kostja viitas, siis ei ole lepingutasu kuude peale osadeks jagatav. Tegemist oli ühekordse tasuga kaubamärgi esindamise ja müügiõiguse eest, mis tuli tasuda lepingu sõlmimisel. Seega ei ole VÕS § 195 lg 5 kohaldatav, kuna ühekordne lepingutasu ei ole järgneva aja kohta ette üleantu selle sätte tähenduses. Kostja osundas, et lepingutasu ei olnud nn litsentsitasu VÕS-i tähenduses, sest antud edasimüügileping (turustusleping) ei ole litsentsileping VÕS § 368 mõistes. Turustuslepingu objektiks olid konkreetsed tooted, mitte intellektuaalne vara või sellest tulenevad õigused. Tasu oli mõeldud ühekordse tasuna kaubamärgi esindamise ja toodete müügiõiguse eest. See õigus ja võimalus hagejal turustuslepingu alusel ka oli. Kas ja kui aktiivselt hageja reaalselt seda õigust kasutas ja kaupu jaeturul müüs, oli tema enda kui kauba turustaja riisiko. Fakt on aga see, et lepinguline ja/või seadusest tulenev alus tasu tagasinõudmiseks hagejal puudub.
74.Hageja taotleb ühe hagi nõude komponendina üheksa valgusti ostuhinna tagastamist kogusummas 2655 eurot VÕS § 196 lg 4 alusel. See nõue on samuti alusetu. Kostja esitas seisukoha, et VÕS § 196 lg 4 ei ole tasunõude alusena kostjalt hagejale müüdud lampide juhul rakendatav. Kui hageja tellis turustuslepingu raames kostjalt teatud koguse lampe, kostja need tarnis ja hageja nende lampide eest tasus, siis on õiguslikus mõttes tegemist eraldiseisva müügilepinguga, mis on kohase täitmisega lõppenud (VÕS § 186 p 1). Kuid see eraldiseisev müügileping ei puuduta turustuslepingut, millega hageja omandas üldise lampide edasimüümise õiguse jaeturul. Kostja selgitas eelnevalt, et vastavalt lepingu p 3.1.- 3.3. tegutses hageja lampide edasimüümisel iseseisva töövõtjana oma nimel, mitte kostja vahendajana või kostja esindajana. Kohase täitmisega lõppenud müügilepingu pinnalt ei ole võimalik enam esitada ostuhinna tagastamise nõuet. Hageja on kauba eest tasunud, see on talle üle antud ja järelikult tema omandis.
2-16-14810 Hageja saab oma kaupa müüa nagu mistahes muud kaupa sõltumata sellest, kas 21.03.2014 turustusleping on lõppenud ülesütlemisega või mitte. Kuna hagejal ei ole lepingulist ega seadusest tulenevat alust rahalist nõuet realiseerida, siis puudub hagejal ka viiviste ja intressi nõue. Kostjal ei ole hageja ees rahalisi kohustusi ja seega ei ole ta rahalise kohustusega täitmisega viivituses.
75.Iseenesest on õige hageja käsitlus, et Riigikohus on jaatanud põhimõttelist võimalust nõuda kohtueelselt kantud õigusabikulude hüvitamist kahjuna. Küll aga omab tähtsust, et selle nõude esitamine kahjuna eeldab esmase eeldusena kostjapoolset kohustuse rikkumist (VÕS § 100 tähenduses), st kostja õigusvastast käitumist. Kahju hüvitamise üldnorm VÕS § 115 ei ole ilma VÕS § 100 sisustamiseta iseseisvalt rakendatav. Kostja on korduvalt esile toonud, et tema ei ole hageja suhtes mingeid kohustusi rikkunud. Seega puudub ka põhjuslik seos. Kostja osundas, et selle nõude komponendi osas tuleb sisuliselt kontrollida kulude reaalset kantust, samuti vajalikkust ja põhjendatust. Kui menetluskulude väljamõistmise kontekstis piisab praktikas menetluskulude nimekirja ja arvete esitamisest, siis kahjunõude puhul peab hageja tõendama kahju olemasolu. Tõendeid arvete tasumise kohta ei ole esitatud. Arvetel näidatud kulu ei oleks kindlasti täies mahus hüvitatav. Näiteks arvel XXXX on tegevustena ära toodud Eesti Kaubandus- Tööstuskoja Arbitaažikohtu reglemendiga tutvumine ja erinevad büroosisesed nõupidamised, mille seos antud asjaga on küsitav. Arvel XXXX on tegevusena näidatud osalemist läbirääkimistel, arve XXXX spetsifikatsiooni pole aga üldse esitatud, mistõttu pole teada, mille eest on arve esitatud. Kulutused nõude analüüsile ja õigusliku aluse väljaselgitamisele on rahaliselt hinnatavad antud kohtumenetluse raamides ja need kulud ei kuuluks mingil juhul hüvitamisele kahjuna kohtueelses menetluses.
76.Taganemata vähimalgi määral eespool toodud õiguslikest seisukohtadest, esitas kostja menetlusliku tasaarvestusavalduse juhul, kui kohus peab hageja rahalist nõuet põhjendatuks. Riigikohus on korduvalt leidnud (vt 27.04.2011 lahend tsiviilasjas 3-2-1-23-11, p 10; 05.01.2011 lahend tsiviilasjas 3-2-1-116-10, p 44; 29.04.2014 lahend 3-2-1-73-14, p 11), et hagimenetluses tasaarvestuse avalduse esitamine alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ei ole tingimuslik VÕS § 198 teise lause mõttes, st selline tasaarvestuse avaldus on lubatav. Samuti ei tähenda tasaarvestuse vastuväite esitamine kohtumenetluses juhuks, kui kohus teise poole nõude rahuldab, teise isiku nõude tunnustamist või võlatunnistust. Tegu on nn protsessuaalse tasaarvestusega kohtumenetluses: isik võib esitada vastuväite, et nõuet ei eksisteeri, kuid kui kohus peaks leidma, et nõue on põhjendatud, teeb ta talle kuuluva nõude abil tasaarvestuse. Nimetatud tingimus alles selgubki kohtumenetluse tulemusena. Viidatud Riigikohtu praktikas on mh osundatud, et tasaarvestust on võimalik teostada vastuväite esitamise teel kohtumenetluses, st vastuhagi esitamine ei ole vajalik (vt 3-1-2-116-10, p 44; 3-2-1-23-11, p 11; 3-2-1-42-12, p 10). Samuti sätestab TsMS § 445 lg 1 (II lause), et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Tasaarvestuse tulemusena puuduvad kostjal mistahes nõuded hageja vastu.
77.Kostja tugines asjaolule, et hageja tegevusetuse tulemusena ei õnnestunud kavandatud müügiplaani realiseerida. Seetõttu tekkis kostjale tulenevalt hageja tegevusetusest kauba müümisel kahju saamata jäänud tulu näol. Kui hageja oleks müünud 2014. aastal 1500 lampi ja 2015. aastal veel 2500 lampi, oleks kostja kasum igalt lambilt algsete hindade puhul olnud minimaalselt 30 eurot. Seega jäi saamata tulu ca 120 000 eurot. Isegi kui hageja oleks müünud kaks korda vähem (ca 2000 lampi), jäi kostjal saamata tulu ca 60 000 eurot. Kui tuua võrdluseks 2016. aastal müüdud lambid ca 600 tk, siis tänastes hindades on kostja kasum igalt lambilt vähemalt 50 eurot, kokku seega 30 000 eurot. Täpne kahju suurus on hetkel välja selgitamisel, kuid juba praegu on ilmne, et kostja esitatav kahjunõue ületab hageja nõuet kordades. Kostja märkis veelkord, et usaldas turustuslepingu sõlmimisel hageja kinnitusi tema 20 aastase kogemuse, koostööpartnerite, turustuskanalite ja müügivõimaluste kohta, millest tulenevalt lepiti kokku ka
2-16-14810 konkreetses müügiplaanis. See oli kogu turustuslepingu mõte ja eesmärk. Paraku see plaan ei realiseerunud ja seda hagejast tulenevatel põhjustel, kes kostjale teadmata põhjusel lihtsalt lampide müügiga aktiivselt ja piisavalt ei tegelenud. Seega juhul, kui kohus leiab, et hageja hagist tulenevad nõuded on mistahes osas põhjendatud, soovib kostja teostada tasaarvestuse hageja rahalise nõudega kattuvas ulatuses. Tasaarvestuse tulemusena ei ole Pluvo OÜ-l kostja vastu rahalist nõuet, mistõttu loeb TFA Engineering OÜ rahalised kohustused Pluvo OÜ ees kattuvas osas lõppenuks.
VASTUHAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
78.Kostja esitas 01.02.2017 vastuhagi, milles taotleb hagejalt kahjuhüvitise 59 700 euro väljamõistmist ja palub TFA Engineering OÜ hagi rahuldamisel tasaarvestada poolte nõuded ning menetluskulude jaotuse määramisel jätta kõik menetluskulud Osaühing Pluvo kanda ja mõista TFA Engineering OÜ kantud menetluskulud välja Osaühingult Pluvo vastavalt hilisemalt esitavale menetluskulude nimekirjale.
79.Kostja leidis, et antud juhul on kostja nõuet menetlusökonoomika põhimõttelist tulenevalt otstarbekas menetleda vastuhagina, kuna vastuhagi ja põhihagi vahel on vastastikune seos ja nende ühine läbivaatamine võimaldab asja kiiremat ja õigemat läbivaatamist. Peamine vaidlusküsimus põhimenetluses on pooltel peamisel kahes aspektis: 1) kumma poole lepingu ülesütlemine oli kehtiv ja õiguspärane (lepingu lõppemise fakti osas vaidlust ei ole) ning 2) kas kostja on kohustatud tagastama lepingutasu tulenevalt lepingu ülesütlemisest või esineb õiguslik alus selle tagastamata jätmiseks. Vastuhagi rahuldamise võimalikkus on otseselt seotud põhihagi menetluse tulemustega. Vastuhagi on võimalik rahuldada juhul, kui kohus tuvastab, et kehtiv on kostja poolne lepingust taganemine, mis oli tingitud hagejapoolsest lepingu rikkumisest. Samuti on vastuhagi suunatud põhihagi tasaarvestamisele. Kui kohus peab nii hageja kui kostja rahalist nõuet põhjendatuks, siis on nõuded võimalik kattuvas osas tasaarvestada.
80.Vaidlusele eelnenud faktilised asjaolud on esitatud põhimenetluse raamides hageja poolt esitatud hagiavalduses. Valdavalt ei ole pooltel faktiliste asjaolude suhtes vaidlust, v.a kahes olulises küsimuses: 21.03.2014 sõlmitud edasimüügileping ei olnud eksklusiivne leping, mille kohaselt oleks hagejal olnud ainuõigus 5 aasta vältel müüa Eestis, Lätis ja Leedus lepingus kindlaksmääratud LED valgusteid (tänavavalgustus). Tegu oli tavalise edasimüügilepinguga (turustusleping), mille kohaselt oli hagejal 5 aasta vältel õigus müüa kostja tarnitavaid tooteid. Seega antud lepingu kontekstis oli kostja valgustite maaletooja / tarnija ning hageja nende valgustite edasimüüja (ehk turustaja) ning kaubamärgi esindaja jaeturul. Lepingu lisas C sisalduv kaupade müügiplaan oli 21.03.2014 edasimüügilepingu osaks ning täitmiseks kohustuslik just nimelt hagejale kui turustajale. Ilma müügiplaanita ei oleks kostja sellist pikaajalist müügilepingut üldse hagejaga sõlminud. Lisas C sisaldus 2014 minimaalne müügikogus 1500 lampi, 2015 minimaalne müügikogus 2500 lampi, 2016 minimaalne müügikogus 3500 lampi, 2017 minimaalne kogus 5000 lampi ja 2018 samuti 5000 lampi (kokku planeeriti müüa seega 17 500 lampi, sellest esimesel aastal 1500 lampi ja teisel aastal 2500 lampi).
81.Tegelikult suutis hageja kahe aasta jooksul kavandatud 4000 lambi asemel müüa kõigest 20 lampi, mis on 0,5% kavandatud müügikogusest. Seega sisuliselt hageja omalt poolt lepingut täitma ei asunudki. Hageja kinnitused oskusteabe osas osutusid sisutühjaks. Vaatamata lubadustele kavandatud müügiplaan ei realiseerunud kunagi. Sellest tulenevalt leidiski kostja hagi vastuses, et hageja on 21.03.2014 edasimüügilepingut oluliselt rikkunud, mis tõi kaasa kostja poolt lepingu ülesütlemise nii kohustuse rikkumise tõttu kui ka samaaegselt mõjuva põhjuse tõttu. Rikkumine kui ka mõjuv põhjus seisneb konkreetsel juhul hageja tegevusetuses. Kostja soovib vastuhagi põhjendustes tugineda täpselt samadele argumentidele ja ei pea vajalikuks enda kordamist.
82.Kokkuvõtlikult tugineb kostja vastuhagiga seoses asjaolule, et hageja tegevusetuse tulemusena
2-16-14810 ei õnnestunud kavandatud müügiplaani realiseerida. Kostja selgitas vastuses hagile põhjalikult 21.03.2014 edasimüügilepingu sõlmimise asjaolusid ja eesmärki. Kostja rõhutas veelkord, et usaldas turustuslepingu sõlmimisel hageja kinnitusi tema 20 aastase kogemuse, koostööpartnerite, turustuskanalite ja müügivõimaluste kohta, millest tulenevalt lepiti kokku ka konkreetses müügiplaanis. See oli kogu turustuslepingu mõte ja eesmärk, sest lepingu sõlmimise momendil puudus kostjal toodete müügiks vajalik müügivõrk ja turustuskanalid. Hageja suutis kahe aasta jooksul kavandatud 4000 lambi asemel müüa kõigest 20 lampi, mis on 0,5% kavandatud müügikogusest. Seega sisuliselt hageja omalt poolt lepingut täitma ei asunudki. Hageja antud kinnitused oskusteabe osas osutusid sisutühjaks. Kavandatud müügiplaan ei realiseerunud mitte kunagi ja seda hagejast tulenevatel põhjustel, kes kostjale teadmata põhjusel lihtsalt lampide müügiga aktiivselt ja piisavalt ei tegelenud.
83.Seega oli 21.03.2014 edasimüügilepingu ülesütlemise põhjuseks hageja tegevusetus edasimüügilepingu täitmisel. Sisuliselt hageja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi, sh peamist lepingulist kohustust müüa lampe kokkulepitud koguses. Teisisõnu on hageja tegevusetus käsitletav lepingu kestva rikkumisena, sest müügieesmärki iga aasta lõikes ei saavutatud, sh esimesel aastal. Lepingu ülesütlemise teade sisaldab endas üheselt informatsiooni selle kohta, et kostja nõuab hagejalt lisas C sätestatud kohustuste nõuetekohast täitmist. Kostja selgitas vastuses hagile, et lisa C sätestas hageja peamise kohustusena konkreetse müügiplaani aastate lõikes ja selles olid fikseeritud minimaalsed müügikogused iga kalendriaasta kohta. Poolte tegelik tahe ja lepingu eesmärk oli müüa 17 500 lampi, sellest esimesel aastal 1500 lampi ja teisel aasta 2500 lampi. Tegelikkuses müüs hageja ligi kahe aasta jooksul 20 lampi, mis on kõigest 0,5% kavandatust (99,5% jäi plaan täitmata).
84.VÕS § 115 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 115 lg 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist pärast VÕS §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Täiendava tähtaja andmine sisaldus 15.10.2015 lepingu rikkumise teates, millele hageja ei reageerinud. Seega luges kostja end lepingust taganenuks olulise lepingurikkumise tõttu (ja ka mõjuval põhjusel). VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1 toodud määratluse kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Kostja sõlmis hagejaga edasimüügilepingu eesmärgil, et hageja turustaks edasimüügilepingu esemeks olevaid lampe vastavalt lepingu lisas C sätestatud müügikogustele iga aasta lõikes kindlas koguses. Hageja seda ei teinud ja turustas kavandatud 4000 lambi asemel vaid 20 lampi. Seega jäi kostjal saamata planeeritud tulu hageja kaudu kavandatud lampide edasimüügist. Kui hageja oleks kokkulepitud müügiplaani täitnud, siis ei oleks kostjal kahju tekkinud.
85.Saamata jäänud tulu nõue olukorras, kus hageja ei täida 21.03.2014 edasimüügilepingut ja selles sisalduvat konkreetset müügiplaani pidi olema kostjale igal juhul ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Ühtlasi on ilmne, et kostjale tekkinud kahju saamata tulu näol on põhjuslikus seoses hagejapoolse kestva lepingurikkumisega ehk tegevusetusega (VÕS § 127 lg 4). Kehtivas õiguses kehtib lepingulise vastutuse korral nn garandivastutuse põhimõte, mistõttu vabaneks kostja kahju hüvitamise kohustusest üksnes rikkumise vabandatavuse korral VÕS § 103 järgi. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Antud juhul vabandatavust kinnitavaid asjaolusid kostja arvates ei eksisteeri.
86.Kahju suuruse osas esitab kostja äärmiselt konservatiivse arvestuse ning piirdub ka ajalises võtmes üksnes kahe esimese aasta planeeritud müügilt saamata jäänud tuluga. 17.03.2014 edasimüügilepingu lisas A oli kokku lepitud kostjalt hagejale edasimüügiks mõeldud lampide
2-16-14810 hinnakiri ühe lambi kohta (st hind kostjalt hagejale, millele hageja oleks edasimüümise korral lisanud veel oma kasumimarginaali). Kostja selgitas vastuses hagile, et 2014. aastal oli kostja lampide maaletooja/tarnija, aga mitte lampide tootja. Lampide tootjaks oli XXXX OÜ (registrikood XXXX). Kostja selgitas ka seda, et nii TFA Engineering OÜ kui XXXX OÜ enamusosanikuks on XXXX OÜ, kes kokku moodustavad kontserni äriseadustiku § 6 lg 3 mõttes. Kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad on iseseisvad juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad. Sealhulgas ei ole kolmandate isikutega tehtavatest tütarettevõtja tehingutest tekkivad õigused ja kohustused omistatavad emaettevõtjale (vt Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-15, p 11, 01.12.2015 nr 3-2-1-154-15, p 9).
87.Kostja TFA Engineering OÜ omas lampide edasimüügiõigust XXXX OÜ-ga sõlmitud koostöölepingu alusel. Lepingust nähtuvalt pidid osalised tegema igakülgset koostööd lampide turustamisel. Üheks selliseks koostöö vormiks sai lugeda ka 21.03.2014 turustuslepingu sõlmimist Osaühinguga Pluvo, kes enda sõnul omas turul 20 aastast kogemust ja suurt kontaktivõrgustikku sarnaste toodete müümisel. 11.02.2014 koostöölepingu p 2.6 nähtuvalt on pooled kokku leppinud, et TFA Engineering OÜ võib RQ valgusteid edasi müüa vastavalt tootja poolt määratud hinnaga järgmise valemi alusel: toote omahind + 15 eurot, ilma käibemaksuta. Eelnevast järeldub, et kostja planeeritud kasum iga lambi pealt sõltumata mudelist oli kavandatud 15 eurot (s.o ca 7.5% või kallima lambi puhul vastavalt 5,3% või 4% hagejaga 21.03.2014 edasimüügilepingus kokkulepitud müügihinnast). Kostja andmetel oleks hageja lambi edasimüügi korral oskusliku müügitöö korral teeninud vähemalt 40 eurot iga lambi pealt. Müügiplaani kohaselt planeeriti 2014. aastal müüa 1500 lampi ja 2015. aastal 2500 lampi, so kokku 4000 lampi. Hageja müüs 20 lampi. Seega müümata jäi 3980 lampi. Seetõttu jäi kostjal saamata tulu 2014-2015 eest kogusummas 59 700 eurot (15 x 3980= 59 700), sellest arvestuslikult 22 500 eurot 2014. aasta kohta ja 37 200 eurot 2015. aasta kohta. Kostja rõhutas, et tegelik saamata tulu on veelgi suurem, kostja lähtub konservatiivsest arvestusest. Kostja ei nõua hagejalt oma nõudega seonduvalt ka viivist ega muid kulusid.
HAGEJA VASTUVÄITED VASTUHAGILE
88.Hageja vaidles 17.02.2017 vastuses vastuhagile sellele täies ulatuses vastu ja palus jätta vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
89.Hageja jääb oma 01.02.2017 vastuses toodud faktiliste ja õiguslike väidete juurde ning vaidleb vastuhagile vastu, tuginedes oma varasematele seisukohtadele. Hageja ei korda oma faktilisi väiteid ning tugineb varasemalt esitatud väidetele ning tõenditele. Esiteks ei olnud müügiplaani täitmine kohustuslik. Üheski lepingu punktis ega lepingule eelnenud kokkulepetes ei leppinud pooled kokku, et hagejal on kohustus müüa minimaalselt teatud arv valgusteid. Seega ei saanud hageja rikkuda lepingut ning kahjunõue on alusetu. Teiseks on kostja rikkunud oma lepingulisi kohustusi, mistõttu ei olnudki hagejal võimalik müüa soovitud hulgal valgusteid. Isegi, kui kohus tuvastab, et hageja on rikkunud lepingut, ei saa kostja tugineda lepingurikkumisele, sest selle on põhjustanud temast endast tulenevad asjaolud (VÕS § 101 lg 3). Kolmandaks ei ole kostjal saanud tekkida kahju. Kostja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Saamata jäänud tulu nõude tõendamiseks ei ole kostja tõendanud reaalset kavatsust ja võimalust saada tulu. Hinna kokkulepe XXXX OÜga, mille alusel kostja oma kahju on soovinud tõendada, on tühine KonkS § 4 lg 1 alusel. Neljandaks, kui lugeda kostja puhul saamata jäänud tulu nõue tõendatuks, siis tuleb sellest esiteks maha arvata kulud, mida kostja on selle võrra kokku hoidnud ning maha arvata tulu, mida kostja teenis, rikkudes hageja ainumüügiõigust. Lisaks tuleb kostja nõuet vähendada VÕS § 139 ja VÕS § 140 alusel.
90.Kostja kahjuhüvitisnõue põhineb argumendil, et poolte vahel oli edasimüügilepingus kokku
2-16-14810 lepitud hageja kohustuses müüa minimaalselt lisas C märgitud koguses valgusteid. Hageja on seisukohal, et ta ei ole saanud lepingurikkumist toime panna, sest sellist lepingust ei tulenenud sellist kohustust, mille rikkumist kostja talle ette heidab. Hageja jääb enda seisukohtade juurde, et lepingu lisas C väljatoodud müügiplaan ei olnud hagejale siduv. Lepingus ei ole kokku lepitud, et hageja peab täitma müügiplaani ning ei ole kokku lepitud ka muudes tingimustest, mis oleks andnud hagejale aimu, et müügiplaani täitmata jätmine on alus lepingu ülesütlemiseks ning saamata jäänud tulu nõude esitamiseks. Lepingus on lisale C viidatud üksnes mõistete all, milles on välja toodud, et litsentsitasu ning müügiplaani all mõistetakse lisa C tingimusi. Lepingus ei ole hageja kohustuste all ega ka lepingu ülesütlemise alusena välja toodud kohustust täita müügiplaani. Sellise kohustuse üle ei pidanud pooled ka läbirääkimisi. Seda on hageja valmis tõendama läbirääkimisi pidanud ja lepingu sõlminud hageja seadusliku esindaja XXXX vande alla antud seletustega.
91.Lepingu lisas C lepiti kokku, et lepingutasu viie aasta peale on kokku 24 000 eurot ning juhul, kui hageja müüb 2014-2016 (k.a) müügiplaanis osundatud koguses valgusteid, siis lepingutasu tagastatakse täies ulatuses, st 24 000 eurot. Seega oli müügiplaan ilmselgelt seotud üksnes litsentsitasu tagasimaksmisega, mis oli mõeldud hagejale müügitegevuse stiimuliks, mitte rangeks kohustuseks, mille rikkumisel võiks kostja lepingu lõpetada ja jätta tagastamata ette tasutud lepingutasu. Hageja kordas, et lepingu lõpetamise alusena ei olnud ette nähtud müügiplaani mittetäitmist. Praktikas, kui müügiplaani täitmine on oluline tingimus tootja jaoks, lepitakse selles sõnaselgelt kokku ning nähakse ette eraldi sellekohane ülesütlemise alus. Hageja esitas selle kinnitamiseks Rahvusvahelise Kaubanduskoja (ICC) välja töötatud edasimüügi mudellepingu, mis on koostatud kaubandusõiguse ekspertide poolt ning hõlmab endas rahvusvahelise kaubanduse tavasid ja praktikat. Lisatud mudellepingu artiklist 8 nähtub, et üldine praktika on, et müügiplaani mittetäitmist ei loeta lepingurikkumiseks, v.a juhul kui lepingupool käitub selgelt süüliselt. Kui soovitakse kokku leppida miinimum müügieesmärkides, siis lepitakse selles eraldi sõnaselgelt kokku ning lepitakse kokku ka selle mittejärgimise tagajärgedes. Praegusel juhul ei ole pooled selliseid klausleid lepingusse lisanud ning see ei ole olnud ka hageja tahe. Keeruline on uut, Eesti turul tundmatut toodet, turustada, kui turul domineerib hästi tuntud ning objektidel palju kasutatud Phillipsi valgustid. Sellisel olukorras ei soovi ükski mõistlik ettevõtja (edasimüüja) võtta endale sellist riski, et juhul kui ta ei müü 1400 valgustit I aastal ning 2500 valgustit II aastal ootab teda ees lepingu lõpetamine ning saamata jäänud tulu nõue.
92.Eeltoodust tulenevalt ei ole õige kostja väide, et lisa C seadis hagejale peamise kohustusena konkreetse müügiplaani ning et müügiplaani täitmise kohustuses kokkuleppimine poolte tegelik tahe ja eesmärk. Sellist kohustust ei tulenenud lepingust. Ainus kohustus, millega müügiplaani täitmine oli seotud, oli lepingutasu tagasisaamise õigus ning sellele vastav kostja kohustus tasuda kogu lepingutasu tagasi, kui kolme aasta müügiplaan saab täidetud. Lähtudes mõlema lepingupoolte huvidest ning arvestades lepingu lisas C kokkulepitud tasu tagastamise tingimust, ei saa subjektiivse (VÕS § 29 lg 1) ega ka objektiivse (VÕS § 29 lg 4) lepingu tõlgendamise kaudu jõuda järeldusele, et müügiplaani täitmine oli hageja peamine kohustus ning selle täitmata jätmisel oli kostjal õigus öelda leping erakorraliselt üles ning jätta endale kogu lepingutasu (kuigi leping oli kestnud üksnes 1,5 aastat, kuid lepingutasu oli makstud ette 5 aasta eest). Seega, kuivõrd müügiplaani täitmine ei olnud hageja kohustus (vt ka p 29), vaid oli mõeldud hagejale müügitöö motivatsiooniks (saada kogu lepingutasu tagasi), siis ei saanud hageja rikkuda seda kohustust. Seetõttu, kuivõrd hageja ei ole rikkunud lepingut, puudub kostjal ka vastav kahjuhüvitise nõue.
93.Hageja leidis, et kostja on rikkunud nii lepingu p 5.1 kui ka VÕS § 23 lg-st 2 tulenevat koostöökohustust. VÕS § 23 lg 2 kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. Hageja on nii hagiavalduses kui ka 01.02.2017 vastusega esitanud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad, et kostja ei edastanud hagejale vajalikku ENEC sertifikaati, mille tulemusel kõrvaldati hageja hankest, kus tal oleks
2-16-14810 olnud võimalus müüa ca 10 000 valgustit. Kostja ei edastanud seaduses nõutavad dokumentatsiooni ega märgiseid. Kostja tarnitud valgustid ei vastanud toote nõuetele vastavuse seaduses esitatud nõuetele, mille tagajärjel riskis hageja valgustite müümisel sellega, et tal keelatakse Tehnilise Järelevalve Ameti poolt valgusteid müümast ning tehakse trahvi. Hageja on tõendanud, et potentsiaalsed ostjad nõudsid iseenesest mõistetavalt seadusega nõutavat sertifikaati ning juhiseid, mida kostja talle aga ei edastanud. Samuti on kostja rikkunud garantii- ning tarnekohustusi. Seega on hageja tõendanud, et ilma ENEC sertifikaadita ei saanud ta osaleda kõige olulisemates ja suuremates hangetes ega saanudki valgusteid praktiliselt müüa. Lisaks on hageja tõendanud, et kostja on rikkunud ka hageja ainuõigust müüa valgusteid, mistõttu ei saanud hageja müüa edukalt valgusteid ka siis, kui teoreetiliselt oli valgustitele väljastatud ka nõutav ENEC sertifikaat.
94.Riigikohus on analoogse juhtumi puhul leidnud, et relvaostja ei saa nõuda müüjalt viivituse tõttu leppetrahvi ega viivise maksmist, kui rikkumise põhjustas see, et ostja ei väljastanud koostöökohustust (VÕS § 23 lg 2) rikkudes õigeaegselt relvade tarneks vajalikku sertifikaati. Analoogia seisneb selles, et viidatud lahendis tugines hageja samuti kostjapoolsele täitmiskohustuse rikkumisele, kuid kostjapoolne lepingutäitmise rikkumine tulenes sellest, et hageja ei täitnud omapoolset kohustust, mis sisuliselt takistas kostjal enda kohustuse täitmist. Praegusel juhul heidab kostja samuti hagejale ette lepingu täitmiskohustuse rikkumist (müügiplaani mittetäitmist), kuid see asjaolu tulenes kostja enda käitumisest ja kostjast tulenevatest asjaoludest, mille riski ta kannab. Samamoodi on VÕS § 101 lg 3 kohaldumist jaatatud ka õiguskirjanduses nt juhtudel, mil võlgnik ei saa töödega õigel ajal alustada, kuna võlausaldaja ei esita selleks vajalikke andmeid, projekti, ehitusluba või töövahendeid või ei tee muul vajalikul viisil koostööd võlgnikuga. Eeltoodu valguses ei saanud hageja teostada edukat müüki kostja enda kohustuste rikkumisest tulenevalt. Seega, isegi juhul, kui müügiplaan oli siduv ning selle rikkumine on mõjuvaks põhjuseks lepingu ülesütlemiseks, ei ole kostja poolt lepingu ülesütlemine kehtiv ning samuti puudub kostjal õigus nõuda kahju.
95.Kui, vaatamata eeltoodule, kohus leiab, et hageja on rikkunud lepingulisi kohustusi ning VÕS § 101 lg 3 ei kohaldu praegusel juhul, siis tuleb kostja nõue jätta endiselt rahuldamata, kuivõrd kostja ei ole tõendanud saamata jäänud tulu aluseks olevaid asjaolusid ning kostja nõue on põhjendamata. Kostja ei ole tõendanud tulu saamise kavatsust ja võimalust. Riigikohtu praktika kohaselt peab saamata jäänud tulu nõudmiseks kostja tõendama, et tal oli reaalne võimalus ja kavatsus sellise tulu saamiseks. Hageja toob kostja nõudele vastu väitmiseks välja senise Riigikohtu ja madalama astmete kohtute praktika saamata jäänud tulu tekkimise ja selle tõendamise kohta. Kinnistu omanik, kes nõuab kahju tekitajalt kinnistu edasivõõrandamisest tulenevat saamata jäänud tulu, peab tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus võõrandada kinnistu kallimalt, kui ta selle ostis ning tema nõude ulatus sõltub sellest, kui kallilt oli tal võimalus kinnistu müüa. Üürileandjal ei piisa tulu saamise kavatsuse ja võimaluse tõendamiseks sellest, et ta võtab saamata jäänud tulu suuruse hindamise aluseks kinnistul asuvate ridaelamute kohta teiste isikute sõlmitud üürilepingutes kokkulepitud üüri ega piisa ka sellest, et üürileandja võtab saamata jäänud tulu aluseks kostjale tehtud uue üürilepingu ettepanekus nõutud tasu. Kinnisasja omanikul ei piisa tulu saamise kavatsuse ja võimaluse tõendamiseks kinnisvaraettevõtte hinnangust võimaliku üürihinna kohta (kinnisvaraettevõtte hinnang võimaliku üürihinna kohta ei tõenda tegeliku kahju ulatust ega saamata jäänud tulu suurust). Kohus märkis, et kinnisasja omanik ei ole viidanud konkreetsele üürnikule, üürilepingule, selle projektile või muule sellisele, mis iseloomustaks kinnisasja omaniku tegelikku tahet tulu saada. Tootmisega tegeleva äriruumi üürniku saamata jäänud tulu loeti tõendatuks, sest üürnik, kes tegeles plastmasstorude valmistamisega, esitas konkreetse lepingu, mida üürnik ei saanud täita täies ulatuses tulenevalt üürileandja tegevusest. Laenusaaja, kes nõuab laenuandjalt saamata jäänud tulu, sest soovis laenuraha investeerida kulda ja hõbedasse, peab tõendama, mis aja seisuga oleks ta kulda ja hõbedat ostnud ja seda edasi müünud. Riigikohus märkis, et ilma neid asjaolusid tuvastamata ei ole võimalik hinnata ka seda,
2-16-14810 kas üldse ja kui palju oleks hageja müügist tulu saanud. Jõusse jäänud maakohtu otsuse kohaselt ei rahuldanud maakohus ka laenusaaja saamata jäänud tulu, mis seisnes korteriomandi potentsiaalsele ostjale müümata jätmises, sest laenusaaja ei esitanud ühtegi kokkulepet potentsiaalse ostjaga ostu-müügi tehingu sooritamiseks. Pank, kes nõuab kohtutäiturilt rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud saamata jäänud tulu peab tõendama, et tal jäi raha majandustegevuses kasutamata (nt välja laenamata) ja seega tulu saamata just kohtutäituri tegevusetuse tõttu väljamakse tegemisel. Pank peab tõendama, et tal jäid laenulepingud sõlmimata seetõttu, et tal polnud (kohtutäiturilt saamata jäänud) raha puudumise tõttu võimalusi laenude väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi avaldasid. Kui hageja suutis enampakkumise tulemi kinnipidamisest hoolimata teenindada kõiki oma laenukliente, ei ole saamata jäänud tulu hüvitamise nõudel alust.
96.Viidatud kohtupraktikast järeldub, et saamata jäänud tulu nõudmisel peab tõendama tulu saamise kavatsust ja võimalust. Kohtupraktikas ei ole aktsepteeritud n-ö abstraktset saamata jäänud tulu, st tulu, mida isik oleks oma tavapärase majandustegevuse jätkamise eeldamise kaudu saanud. Tõendada tuleb konkreetset võimalust teenida tulu, st et kahju tekkimiseks peab esitama tõendid, mis tõendaksid konkreetsete tehingute sõlmimise võimalust, mis luhtusid tulenevalt teise lepingupoole rikkumisest. Hageja hinnangul ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et tal jäi mingi valgustite müügitehing sõlmimata või et tal oli potentsiaalne valgustite ostja, kellele hageja ei müünud valgusteid, mistõttu jäi ka kostjale tulu saamata. Kostja ei ole teisisõnu esitanud ühtegi konkreetset tõendit, mis tõendaks ka tegelikku konkreetset saamata jäänud tulu. Kostja on esitanud tõendina üksnes XXXX OÜ-ga sõlmitud koostöölepingu, mille alusel on kostjal õigus müüa valgusteid 15-eurose juurdehindlusega.
97.Praegusel juhul on oluline kahju tekkimise hindamisel arvestada ka sellega, millist liiki lepinguga on tegemist. Hageja ja kostja vahel ei olnud sõlmitud töövõtulepingut, mille puhul peab lepingupool saavutama teenuse osutamisega mingi kindla tulemuse (VÕS § 635 lg 1). Poolte vahel oli sõlmitud käsundusleping (VÕS § 619 lg 1), mille alusel osutas hageja kostjale teenuseid (turustus ning edasimüük). Käsunduslepingu puhul on küll samuti oluline eesmärgi saavutamine, kuid käsundisaaja ei saa tagada kindla tulemuse saavutamist ehk ta ei ole kohustatud saavutama teenuse osutamisega kindlat tulemust. Seega tuleb saamata jäänud tulu tekkimise hindamisel arvestada sellega, et praegusel juhul ei ole tegemist töövõtulepinguga, mille puhul on tulemuse saavutamata jätmine automaatselt lepingurikkumine. Seega hageja ei saanud ega pidanudki müüma igal juhul 1500 valgustit 2014. aastal ning 2500 valgustit 2015. aastal. Hageja toob oma mõtte sisustamiseks järgmise näite eristamaks praeguse kokkulepitud teenuse sisu: näiteks, kui hageja oleks lepingu alusel osutanud kostjale n-ö vahendusteenust, kus ta oleks pidanud viima kokku kostja poolt leitud kindla ostja ning kostja toodetud valgustid, siis on võimalik rääkida kindlale tulemusele orienteeritud lepingust – hageja peab müüma valgustid ostjale, kes on kostja või temaga seotud ettevõtja kliendiks. Sellise näite puhul võib kõne alla tulla saamata jäänud tulu nõudmine, sest sellisel oleks hagejal olnud kohustus saavutada tulemus – müüa valgustid kostja kliendile. Praegusel juhul oli aga hageja kohustus teostada turundust ning valgustite edasimüüki klientidele, keda hageja pidi ise leidma, mistõttu oli tegemist ehtsal kujul käsunduslepinguga.
98.Samuti on hageja tõendanud, et ta on omalt poolt teinud kõik võimaliku, et müüa võimalikult palju valgusteid - hageja on osalenud ning soovinud osaleda kõikidel suurematel hangetel, kuid mis on luhtunud tulenevalt ENEC sertifikaadi puudumisest. Hageja on tõendanud, et ta on projekteerimistöödes kasutanud kostja valgusteid ning on tõendanud, et ta on proovinud saada koostöölepingut teiste projekteerimisettevõtjatega. Eeltoodu valguses esitas hageja seisukoha, et kuna poolte vahel oli sõlmitud käsundusleping, mille eesmärk ei olnud tagada kindlat tulemust, siis ei saa kostja nõuda saamata jäänud tulu. Kostja ei oleks saanud tulu ka juhul, kui leping oleks sõlmitud kellegi kolmandaga või ta oleks ise müünud valgusteid. Hageja on tõendanud ning põhistanud, et valgusteid ei oleks olnud võimalik edukalt soovitud kogustes müüa seetõttu, et
2-16-14810 valgustitel ei olnud väljastatud kuni 2016. aasta augusti lõpuni ENEC sertifikaati. Samuti ei olnud valgustitel vajalikke märgiseid ega kaasas vajalikke dokumente. Selle tulemusel, isegi kui kostja oleks saanud müüa mingi koguse valgusteid oleks selliste valgustite müük olnud esiteks seaduse rikkumine (TNVS § 14 rikkumine) ning teiseks, isegi kui valgustitel oleks olnud seadusega nõutavad dokumendid ja märgistused, oli kõikidel suurtel hangetel nõutud ENEC sertifikaat, mille mitte omamine toob kaasa pakkumuse tagastamise.
99.Seega, hageja väited lepingurikkumise puudumise kohta haakuvad ka hageja seisukohtadega seoses saamata jäänud tulu aluste puudumisega (põhjusliku seose puudumine). Teisisõnu, kui kostja oleks sõlminud edasimüügilepingu kolmanda isikuga või müünud ise valgusteid Eestis, ei oleks ta suutnud müüa ka siis 1400 valgustit 2014. aastal ning 2500 valgustit 2015. aastal. Eeltooduga seonduvalt jääb hagejale arusaamatuks ka kostja argumentatsioon, mille kohaselt ei olnud poolte vahel sõlmitud lepingu puhul tegemist ainuõigust andva edasimüügilepinguga. Seda põhjusel, et kui hagejale ei oleks antud lepinguga ainuõigust, oleks kostja, nähes tema jaoks ebapiisavaid müügitulemusi 2014. aastal, võinud sõlmida paralleelselt lepingu kolmanda isikuga või teostada täies mahus müüki ka ise. Selliselt ei oleks kostjal tekkinud mingisugust kahju. Hageja siiski leiab, et talle oli igal juhul antud ainumüügiõigus ning kostja käitumine, milles ta ei ole otsinud teisi võimalusi valgusteid müüa, kinnitab seda. Lisaks, kui jaatada, et kostja esitatud tõenditest ning põhjendustest piisab saamata jäänud tulu väljamõistmiseks, siis samaväärselt tuleb jaatada hageja õigust nõuda kostjalt saamata jäänud tulu. Hagejal tekkis samaväärselt saamata jäänud tulu nt seitsme linna riigihankes osalemise luhtumise tõttu. Hagejal oleks olnud võimalik selle hanke võitmise korral müüa 9860 valgustit, kuid see ebaõnnestus, sest kostja ei olnud hagejale edastanud vajalikku ENEC sertifikaati ning hageja pakkumus lükati sellest tulenevalt tagasi.
100.Esiteks tõi hageja esile, et kostja kahjuhüvitise arvutus põhineb tühisel kokkuleppel. Nimelt on kostja põhistanud oma saamata jäänud tulu suurust kostja ning XXXX OÜ vahel sõlmitud koostöölepinguga, mille kohaselt pidi kostja müüma valgusteid edasi fikseeritud hinnavalemiga: „toote omahind +15 eurot, ilma käibemaksuta.“ Tegemist on müügihinna fikseerimise kokkuleppega. Kolmandate isikute suhtes otseselt või kaudselt hinna kindlaks määramine on keelatud kokkulepe KonkS § 4 lg 1 p 1 alusel ning Euroopa Liidu Toimimise Lepingu art 101 lg 1 alusel. Müügihindade fikseerimise kokkulepe langeb n-ö konkurentsipiirangute musta nimekirja, mistõttu ei ole hinnakokkuleppe fikseerimist võimalik õigustada ei de minimis-reeglite ega grupierandist tulenevate alustega. Seega on kostja ja XXXX OÜ vahel sõlmitud hinnakokkulepe tühine KonkS § 4 lg 1 p 1 ning TsÜS § 87 alusel. Kuivõrd kokkulepe, mille alusel kostja on saamata jäänud tulu arvestanud, on tühine, ei saa kostja saamata jäänud tuluks olla ka 15 eurot iga valgusti kohta.
101.Teiseks ei ole kostja enda saamata jäänud tulu nõudes arvesse võtnud tulu saamisele tehtavaid kulutusi (VÕS § 127 lg 5). Riigikohtu praktika kohaselt tuleb saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks võimalikust sissetulekust arvata maha vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks. Kostja ei ole võtnud oma nõude juures arvesse nt oma tööjõukulusid – kostjal oli garantiikohustus ning sellest tulenevalt oli tal mh kulutused tehniku peale, kes pidi hooldama ja parandama valgusteid. Samuti olid kostjal tarnekulud (esiteks kaupade Eestisse toomiseks ning seejärel kostjale üleandmiseks) ning ettevõtlusega seonduvad üldkulud. Seega on kostja nõudnud alusetult hagejalt tulu kinni maksmist, arvestamata tavapäraste kulude ning riskidega, mis majandustegevuses tuleb tulu teenimiseks kanda. Lisaks tuleb kostja nõudest maha arvata kasu, mis ta sai, rikkudes hageja ainumüügiõigust. Teisisõnu tuleb kostja saamata jäänud tulust lahutada tulu, mida ta teenis XXXX ja XXXX külas valgusteid müües, ajal mil üksnes hagejal oli õigus müüa valgusteid. Kui kostja ei esita tõendeid tulu kohta, mis ta teenis nendest viidatud projektidest, siis palub hageja kohtul vähendada kostja nõuet oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1).
2-16-14810
102.Kui kohus siiski leiab, et kostja nõue hageja vastu on põhjendatud, palub hageja kohtul vähendada kostja nõuet VÕS § 139 ja VÕS § 140 alusel. Esiteks leiab, et kuna kostja kahju tekkis üksnes kostjast endast tulenevate asjaolude tõttu, siis palub hageja vähendada kostja nõuet nullini VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel. Teiseks, kui kohus leiab, et kostja nõude nullini vähendamine ei ole põhjendatud, palub hageja vähendada kostja nõuet kohtu äranägemise järgi, võttes arvesse asjaolu, et kahju tekkis kostja enda lepingurikkumiste tõttu ning arvestades eriti sellega, et kostja ei juhtinud hageja tähelepanu ebatavaliselt suure kahju tekkimise ohule. Kostja oleks pidanud juba 2014. aasta lõpus aduma, et 2014. aasta soovitud müüginumbreid ei ole täidetud ning juhtima tähelepanu, et kostja hinnangul on tegemist olulise rikkumisega, mille tõttu on kostjal õigus nõuda saamata jäänud tulu. Kostja ei teavitanud aga mingisugusest kahjust või selle võimalikust tekkimisest kuni alles 05.01.2017 esitatud vastuseni.
103.Kolmandaks, palub hageja vähendada kostja nõuet VÕS § 140 lg 1 alusel, sest kahju hüvitamine täies ulatuses oleks hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ning mõistlikult vastuvõtmatu. Seda põhjusel, et hageja on tasunud kostjale lepingutasuna 24 000 eurot, kuid ei ole kostjast tulenevatel põhjustel saanud teostada edukat müüki. Kostja ei ole täitnud lepinguga võetud kohustusi (dokumentide edastamine, garantii- ja tarnekohustuste täitmine), mis selgelt mõjutasid valgustite edasimüüki. Seega võrreldes poolte kohustusi ning lepingu reaalset täitmist mõlema osapoole poolt, on kahju nõudmine äärmiselt ebaõiglane, sest hageja on tasunud 24 000 eurot sisuliselt mitte millegi eest. Seega tuleks vähendada kostja nõuet nullini. Juhul, kui kohus leiab, et kostjapoolsed lepingurikkumised ei ole mõjutanud nii oluliselt valgustite edasimüüki, tuleks võtta neid rikkumisi arvesse ning vähendada kostja nõuet vähemalt 24 000 euro võrra. Hageja esitas Rahvusvahelise Kaubanduskoja edasimüügiõiguse mudellepingu, mis koondab endas rahvusvahelise kaubanduse tavasid. Hageja soovib nimetatuga tõendada, et selliste lepingute sõlmimisel on tavaline praktika, et kui poolte tahe on kokku leppida siduvas müügiplaanis, siis lepitakse selles sõnaselgelt lepingus kokku ning nähakse ette tagajärjed selle mittejärgimisel.
KOHTU PÕHJENDUSED
104.Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus kuulub osaliselt rahuldamisele ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Esmalt käsitleb kohus hagiavaldust, lahendades mh poolte vaidluse selles, kumma poole lepingu ülesütlemine oli kehtiv ja õiguspärane (I); järgnevalt hindab kohus hageja rahalise nõude suurust, hinnates mh seda, kas kostja on kohustatud tagastama lepingutasu tulenevalt lepingu ülesütlemisest või esineb õiguslik alus selle tagastamata jätmiseks (II); ning lõpuks võtab kohus kokku asja lahendamise tulemuse, lahendades muuhulgas vastuhagi ja jaotades menetluskulud (III). I
105.21.03.2014 allkirjastasid hageja ja kostja lepingu, mille alusel andis kostja viieks aastaks hagejale õiguse müüa Eestis, Lätis ja Leedus LED-valgusteid. Leping oli sõlmitud viieks aastaks. Lepingu lisa C kohaselt oli hageja poolt lepingu sõlmimisel makstav litsentsitasu 24 000 eurot, kusjuures litsentsitasu tagastatakse kolme aasta müügiplaani täitmisel (I kd, tl 22, tõlge lk 139). Lepingu lisas C olid märgitud ka 5 aasta (st 2014-2018) minimaalsed lampide müügikogused iga aasta kohta eraldi. Litsentsitasu oli lepingus defineeritud kui „kokkulepitud ajavahemiku jooksul kaubamärgi esindamise ja toote müügiõiguse tasu“ ning litsentsitasu tingimuste osas viitas leping lisale C (I kd, tl 14, tõlge lk 131). Vaatamata termini „litsentsitasu“ kasutamisele olid pooled kohtuistungil ühel meelel selles, et pooltevaheline leping ei olnud litsentsileping (II kd, tl 161). Pooled leidsid, et lepingul on nii käsundus- kui müügilepingu tunnuseid (II kd, tl 160-161).
2-16-14810
106.15.10.2015 esitas kostja teate hagejale lepingu rikkumisest ja ülesütlemisest. Kostja teatas, et hageja on rikkunud oluliselt edasimüügilepingut ning, et alates 15.10.2015 on hageja lepingust tulenevad õigused peatatud kuni hageja täidab lepingu lisas C kohustused nõuetekohaselt. Kostja märkis, et loeb lepingu ülesöelduks alates 23.10.2015, kui lepingu rikkumine ei ole kõrvaldatud hiljemalt 22.10.2015 (I kd, tl 29). 22.10.2015 vastas hageja kostja teatele ja märkis, et lepingu ülesütlemine ei ole kehtiv, sest hageja ei ole omapoolseid kohustusi rikkunud. Hageja tõi välja, et kostja ei ole selgitanud, milles täpsemalt seisneb kohustuste rikkumine ning hageja leidis, et lisas C toodud kohustused ei ole imperatiivsed. Hageja teatas kostjale, et hoopis viimane on rikkunud lepingulisi kohustusi, mistõttu on kostja takistanud hageja tegevust valgustite edasimüümisel (I kd, tl 30-31). 30.10.2015 esitas kostja oma seisukohad, milles täpsustas, et hageja on rikkunud edasimüügilepingut, sest on rikkunud lisast C tulenevaid müügiplaani täitmise kohustust, mis kostja hinnangul on imperatiivne. Kostja eitas omapoolseid lepingurikkumisi, jäi oma varasema lepingu ülesütlemise juurde ning kostja vastusest tulenevalt luges kostja endapoolse lepingu ülesütlemise kehtivaks alates 23.10.2015 (I kd, tl 33-34).
107.Asja õigeks lahendamiseks peab kohus seega esmalt lahendama pooltevahelise vaidluse selles, kas kostja ütles pooltevahelise lepingu õiguspäraselt üles. Kuna pooltevaheline leping oli kestvusleping (VÕS § 195 lg 3 definitsiooni kohaselt on kestvusleping püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping), siis iseenesest võis kostjal olla õigus leping üles öelda. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 196 lg 2 on sätestatud, et kui mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud oluliste lepingurikkumiste juhtudel ehk siis juhul kui (i) rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; (ii) kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu; (iii) kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi.
108.Kostja tugines hagejaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel hagejapoolsele lepingurikkumisele, mis kostja arvates seisnes selles, et hageja rikkus lepingu lisas C kokkulepitud müügiplaani. Kostja leiab, et antud müügiplaan on üheselt lepingu osaks ning täitmiseks kohustuslik just nimelt hagejale. Ilma selle müügiplaanita poleks kostja enda väitel sellist pikaajalist edasimüügilepingut üldse hagejaga sõlminud. Tehingus on oluline poolte tegelik tahe. Poolte ühine tegelik tahe ja eesmärk oli kostja hinnangul suunatud lampide müümisele, mille minimaalsed kogused aastate lõikes lepiti kokku lisas C.
109.Kohus selgitab, et lepingu ülesütlemise kui kujundusõiguse efektiivse kasutamise eelduseks on, et täidetud oleksid materiaalsed eeldused selle õiguskaitsevahendi rakendamiseks ning järgitud oleksid ka ülesütlemise formaalsed nõuded. Vastasel korral ei too ülesütlemine kaasa sellega taotletud tagajärge. Lepingu ülesütlemise kehtivuseks vajaliku formaalse eeldusena peab eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal ülesütlemisavaldus ja sisulise (materiaalse) eeldusena peab lepingu ülesütlemiseks olema seda õigustav põhjus, mis õigustaks VÕS § 196 lg 1 järgi lepingu erakorraliselt üles ütlema. Kui ülesütlemisavalduse eeldused (sh materiaalsed eeldused) puuduvad, on see tagajärjetu (toimetu) ning õiguslikult korrektne on tuvastada, et vastava ülesütlemisavalduse alusel leping ei lõppenud (vt P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein; Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, Tallinn 2016, lk 960).
110.Kohus asub seisukohale, et käesolevas asjas esitatud tõendid ei kinnita kostja väidet, nagu
2-16-14810 oleks hageja pannud toime sellise olulise lepingurikkumise, mis andnuks kostjale õiguse lepingu ülesütlemiseks. Kohus ei nõustu kostjaga, nagu oleksid pooled lepingu lisas C kokku leppinud kostja kohustuses müüa kindlaksmääratud koguses lampe. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Käesolevas asjas esitatud tõendite alusel ei ole võimalik järeldada, nagu olnuks poolte ühine tahe suunatud hageja poolt endale lampide müügikohustuse võtmisele. Pooltevahelises lepingus on lisa C tingimused defineeritud inglise keeles kui „selling plan“ ehk eesti keeles „müügiplaan“ (I kd, tl 14, tõlge tl 131) ning ka lisas C kasutatakse sama terminit „müügiplaan“ (I kd, tl 22, tõlge tl 139). Lepingust endast ega muudest tõenditest ei nähtu, et pooled soovinuks käsitleda müügiplaani tingimusi hagejale kohustuslikuna. Seejuures juba termini „plaan“ kasutamine viitab kohtu hinnangul asjaolule, et tegemist ei olnud kohustusega.
111.Tulemuseni, et lepingus ei olnud kokku lepitud hageja kohustus müüa kindlaksmääratud koguses lampe, viib ka lepingu tõlgendamine mõistliku inimese positsioonist (VÕS § 29 lg 4) ning lähtuvalt lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 6). Hageja kohustused olid sätestatud pooltevahelises lepingus (I kd, tl 16-17, tõlge tl 133) ning sellest ei nähtu, et hageja oleks võtnud endale kohustuse müüa fikseeritud koguses lampe. Ilmselgelt oleks oodatav ja mõistlik, et kui tootja soovib, et edasimüüja müüks tooteid kindlas koguses, lepitakse lepingus selgelt (edasi)müüja põhikohustuste all kokku kohustuses müüa tooteid kindlas koguses ning määratakse kindlaks lepingulised tagajärjed selle kohustuse rikkumiseks. Kohus nõustub hagejaga, et käesolevas asjas poolte vahel sõlmitud lepingus ei ole hagejal põhikohustustes viidet kohustusele müüa kindlas koguses valgusteid või saavutada kindel käibe-eesmärk. Hageja kohustuste all (lepingu p 6) puudub viide sellele, et lisas C toodud müügiplaan on hagejale kohustuslik või et selle rikkumisel on kostjal õigus leping lõpetada või muul viisil rakendada sanktsioone.
112.Kohus nõustub hagejaga selles, et lepingu lisas C ainus imperatiivne kohustus hagejale oli lepingutasu maksmise kohustus ning vaidlus puudub, et selle kohustuse on hageja täitnud. Seda, et lepingu lisas C märgitud müügiplaani tingimused ei olnud hagejale imperatiivsed, kinnitab ka lepingus kokkulepitu, et kostja tagastab lepingutasu 24 000 eurot, kui hageja täidab esimesel kolmel aastal müügiplaani (I kd, tl 18 ja 22, tõlge tl 134 ja 139). Seega oli müügiplaan seotud lepingutasu (litsentsitasu) tagasimaksmisega. Litsentsitasu kokkulepe annab ühtlasi vastuse kostja väitele, et kui lepingu lisa C müügiplaan ei oleks olnud siduv, puudunuks lepingul majanduslik sisu. Hageja märgib õigustatult, et kostja sai lepingu eest hagejalt koheselt litsentsitasu 24 000 eurot pelgalt lepingu sõlmimise eest ning sai endale lepingupartneri, kes müüs kostja valgusteid – kohtu hinnangul on see täiesti adekvaatne ja piisav põhjus lepingu sõlmimiseks ka ilma hagejale kohustusliku müügiplaanita (seda enam, kui kostja ise leiab, et tegemist ei olnud hagejale ainuõigusi andva lepinguga ning kostjal ei olnud keeldu toodete müügiks muudele isikutele).
113.Kuna pooled ei olnud leppinud kokku lampide müügikohustuses (vt käesoleva kohtuotsuse p-d 110-112), siis ei saanud kostja tugineda hagejaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel hagejapoolsele lepingurikkumisele, mis kostja arvates seisnes selles, et hageja rikkus lepingu lisas C kokkulepitud müügiplaani. Kostja poolt alles kohtumenetluses esile toodud hageja väidetav tegevusetus müügiplaani täitmisel kui mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks VÕS § 196 lg 1 alusel ei ole kohtu hinnangul aga asjakohane. Kostja on lepingu ülesütlemisel tuginenud hagejapoolsele lepingu lisa C müügikohustuse rikkumisele (I kd, tl 29, tl 33-34), mitte poolte huvide abstraktsele kaalumisele VÕS § 196 lg 1 tähenduses. Kuigi iseenesest pole välistatud ülesütlemisavalduse täiendamine ka kohtumenetluses, ei saa täiendamine tähendada seda, et kohtumenetluses esitatakse advokaatide abiga täiesti uued lepingu ülesütlemise alused, millele kostja algselt ei tuginenud. Sellisel juhul oleks tegemist juba uue ülesütlemisavaldusega, mis oleks kohtu hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega ning mis oleks esitatud pärast mõistliku aja möödumist. VÕS § 196 lg 3
2-16-14810 kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Samas leiab kohus, et hagejale ei saa olla etteheidetav tegevusetus mittekohustusliku müügiplaani täitmisel. Oletuslik ja konkretiseerimata on kostja poolt alles kohtumenetluses esitatud täiendav väide, et hageja ei olevat täitnud ka oma lepingulisi põhikohustusi, sest „kui hageja oleks seda teinud, siis ei oleks tal kokkulepitud müügiplaan täitmata jäänud.“ Kuna kostja ütles ilma varasemate kirjalike hoiatusteta lepingu üles alles 2015. aasta oktoobris ja heitis alles 2015. a oktoobris hagejale ette ka 2014. aasta müügieesmärkide saavutamata jätmist, siis ei ole kohtu jaoks eluliselt usutav, et müügiplaani eesmärkide mittetäitmine olnuks kostja jaoks kohustuste oluline rikkumine või kujutanuks muul moel olulist põhjust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.
114.Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja 15.10.2015 ülesütlemisavaldus pole kehtiv ka seetõttu, et see ei ole tehtud mõistliku aja jooksul. Kuna lepingu p-s 9.2 ei ole pooled reguleerinud ülesütlemistähtaega, tuleb lähtuda VÕS §-st 196 lg-st 3, mille kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Kostja ütles lepingu üles mh põhjusel, et hageja ei ole täitnud 2014. aasta müügiplaani (I kd, tl 33). Hageja märkis õigustatult, et 2014. aasta müügiplaani mittetäitmisest pidi kostja teadlik olema hiljemalt 2014. aasta lõpuks, kuid lepingu ülesütlemisavalduse esitas kostja alles enam kui 10 kuud hiljem 2015. aasta oktoobris, mida kohus ei pea mõistlikuks ülesütlemise ajaks. Kohus ei pea põhjendatuks kostja viidet nn kestvale rikkumisele, mis justkui ülesütlemisavalduse esitamise tähtaega pikendas. Pooled eristasid lepingus selgelt müügiplaani eesmärke aastate kaupa (I kd, tl 22, tõlge tl 139), mistõttu sai kostja ka igat aastat puudutavat väidetavat rikkumist eraldi käsitleda. Seejuures ei olnud 2015. aasta oktoobris võimalik hinnata 2015. aasta müügiplaani täitmist, kuna vastav aasta ei olnud veel möödunud.
115.Eeltoodut arvestades ei olnud kostjapoolne lepingu ülesütlemine kehtiv, sest ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused ei olnud täidetud. Kui ülesütlemisavalduse eeldused (sh materiaalsed eeldused) puuduvad, on see tagajärjetu (toimetu) ning õiguslikult korrektne on tuvastada, et vastava ülesütlemisavalduse alusel leping ei lõppenud. Seega kohus tuvastab, et kostja 15.10.2015 lepingu ülesütlemise avalduse alusel (täpsustatud kostja 30.10.2015 kirjaga) pooltevaheline leping ei lõppenud.
116.Järgnevalt hindab kohus seda, kas hageja ütles pooltevahelise lepingu õiguspäraselt üles. 06.11.2015 andis hageja kostjale täiendava tähtaja kohustuste rikkumise lõpetamiseks (I kd, tl 3637). Hageja selgitas, milles tema arvates seisneb lepingurikkumine kostja poolt. Ühtlasi andis hageja kostjale aega seitse päeva, et edastada hagejale valgustite edasimüügiks vajalik ENEC sertifikaat. 13.11.2015 vastas kostja hageja teatele, jäi oma varasemate seisukohtade juurde ning keeldus edastamast ENEC sertifikaati, leides, et see on avalikult kättesaadav ja lepingust ei tulene kostjale kohustust ENEC sertifikaadi esitamiseks. Ühtlasi leidis kostja, et kostjapoolne lepingu ülesütlemine on kehtiv ning alates 23.10.2015 puudub hagejal õigus teha tehinguid ja mistahes toiminguid lepingus kokkulepitud valgustite edasimüügiks (I kd, tl 38-39). Hageja esitas 22.01.2016 lepingu ülesütlemisavalduse (I kd, tl 45-48). Ülesütlemisavalduse põhjendusena märkis hageja, et „Kuivõrd 15.10.2015 lepingu ülesütlemine TFA poolt ei ole kehtiv ning pooled ei ole suutnud erimeelsusi läbirääkimiste teel lahendada, siis lähtudes VÕS § 196 lg-st 1 ja lg-st 2, ütleb Pluvo mõjuval põhjusel lepingu üles, sest TFA on rikkunud lepingulisi kohustusi ning samuti, arvestades kõiki asjaolusid, ei ole mõistlik nõuda lepingu jätkamist“ (I kd, tl 45). Ka hagiavalduses tugineb hageja lepingu ülesütlemise alusena sellele, et kostja lepingurikkumised olid olulised ja kostja oli näidanud oma käitumisega tahet mitte täita lepingut (I kd, tl 2). Kohus leiab, et hageja on eelnimetatud avalduse alusel kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud ja põhjendab seda järgnevalt.
2-16-14810
117.VÕS § 23 lg 2 kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. Sarnased koostöökohustuse sätted sisalduvad ka pooltevahelises lepingus, muuhulgas on sellisteks säteteks nt hageja poolses ülesütlemisavalduses viidatud lepingu p-d 2.2, 4.2 - 4.3 ja 5.1 (vt I kd tl 15-16, tõlge lk 132-133). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nad varasemalt koostööd tegid ja osalesid ühispakkujatena koos ka nn seitsme linna riigihankel (vt II kd, tl 45; tl 184). Kohus on seisukohal, et ilmselgelt oli hageja ja kostja vahelise lepingu täitmise ja toimimise vältimatuks eelduseks poolte koostöö (I kd, tl 12-22, tl 131139). Samuti on kohus seisukohal, et kostja rikkus oma koostöökohustust hagejaga viisil, mis tuleb lugeda lepingu oluliseks rikkumiseks. Kohus leiab, et kostjapoolse olulise lepingurikkumise alguseks saab lugeda hiljemalt kostja 13.11.2015 kirja saatmist, sest nimetatud kirjas teatas kostja, et kostjapoolne lepingu ülesütlemine on kehtiv ning „alates 23.10.2015 puudub hagejal õigus teha tehinguid ja mistahes toiminguid lepingus kokkulepitud valgustite edasimüügiks“ (I kd, tl 38-39). Olukord, kus üks lepingupool teatab teisele, et teisel lepingupoolel on keelatud teha mistahes tehinguid ja toiminguid lepingu täitmiseks, tähendab ühemõtteliselt keeldumist koostööst teise poolega ning kohtu hinnangul on see käesoleval juhul vaadeldav kostjapoolse lepingu rikkumisena.
118.Kuna kostja rikkus oma lepingulist koostöökohustust hageja suhtes ning näitas oma käitumisega selget tahet lepingut mitte täita, siis oli hageja kohtu hinnangul õigustatud pooltevahelise lepingu VÕS § 196 lg 1 ja lg 2 alusel üles ütlema. Seejuures ei saanud kostjapoolseks õigustuseks koostöökohustuse rikkumisele olla viide lepingu kostjapoolsele ülesütlemisele, sest nagu kohus varasemalt tuvastas (vt kohtuotsuse p-d 107-115), ei olnud kostjapoolne lepingu ülesütlemine kehtiv. Hageja oli enne lepingu ülesütlemist andnud kostjale ka täiendava tähtaja lepingu täitmiseks (I kd, tl 36-37), kuigi kohus leiab, et täiendava tähtaja andmine ei olnud vajalik olukorras, kus kostja varasem lepingu ülesütlemisavaldus ja keeldumine lepingu täitmisest andsid hagejale mõistliku põhjuse eeldada, et kostja ei täida oma lepingulisi kohustusi ka edaspidi (VÕS § 116 lg 2 p 4). Kohus ei pea eelnevat arvestades vajalikuks käsitleda muid pooltevahelise koostöö nüansse ja sellega seotud poolte väiteid ning tõendeid, nagu kostja väidetav tarnekohustuse rikkumine, puudustega valgustite tarnimine ning garantiikohustuse rikkumine või edasimüügiks vajalike sertifikaatide edastamine. Kuna kostja teatas hagejale, et alates 23.10.2015 puudub hagejal õigus teha tehinguid ja mistahes toiminguid lepingus kokkulepitud valgustite edasimüügiks, siis kostjapoolsel täielikul koostööst keeldumisel ei oma asja õigeks lahendamiseks tähtsust hageja poolt esile toodud poolte varasema koostöö elemendid, sh hageja poolt 19.02.2015 ja 06.10.2015 esitatud päringud ENEC sertifikaadi kohta (I kd, tl 103).
119.Kohus ei pea vajalikuks käsitleda ka hageja väidetava ainuõiguse rikkumise küsimust ja sellega seotud poolte väiteid ning tõendeid. Kohus leiab, et vaidluse põhisisu ehk hagejapoolse lepingu ülesütlemise kehtivuse hindamiseks ei oma olulist tähendust küsimus, kas pooltevahelise lepingu alusel oli hagejale antud ainuõigus valgustite müügiks Baltikumis ning kas kostja rikkus seda väidetavat ainuõigust. Isegi kui kostja hageja väidetavat ainuõigust ei rikkunud, siis oleks kostja kohtu hinnangul ikkagi rikkunud hagejaga sõlmitud lepingut käesoleva kohtuotsuse p-des 116-118 märgitud põhjustel ja hagejapoolne lepingu ülesütlemine oleks ikkagi kehtiv.
120.Kohus märgib täiendavalt, et isegi kui asuda seisukohale, et kostja ei oleks lepingut rikkunud, siis ka sellisel juhul tuleks lugeda leping hageja poolt kehtivalt üles öelduks hageja poolt ülesütlemisavalduses viidatud VÕS § 196 lg 1 alusel. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Olukorras, kus kostja teatas hagejale, et on ise lepingu üles öelnud ning hagejal oli keelatud teha mistahes tehinguid ja toiminguid lepingu täitmiseks, on hageja omapoolses lepingu ülesütlemise avalduses õigustatult märkinud, et arvestades kõiki asjaolusid,
2-16-14810 ei olnud hagejalt mõistlik nõuda lepingu jätkamist. Hagejapoolne lepingu ülesütlemine vastas ka mõlema poole huvidele, sest lepingu hageja poolt ülesütlemise ajaks oli kostja juba hagejaga koostööst keeldunud ning ka hageja ei soovinud enam kostjaga koostööd jätkata.
121.Kohus ei nõustu kostjaga selles, nagu oleks pooled lepingu p-ga 9.2. välistanud hageja õiguse lepingu ülesütlemiseks hageja poolt. Kohus nõustub hagejaga, et kui pooled oleks soovinud, et lepingu ülesütlemisõigus oleks üksnes kostjal, siis oleks lepingus sõnaselgelt tulnud kokku leppida, et hagejal puudub õigus lepingut üles öelda. Lepingus sellist sõnastust ei ole, vastupidi, lepingu p-s 9.2. on kokku lepitud hoopis litsentsitasu jäägi hagejale tagastamises juhul, kui leping lõpetatakse kostjapoolse rikkumise tõttu (I kd, tl 18, tõlge lk 134). Viide lepingu lõpetamisele kostjapoolse rikkumise tõttu viitab selgelt võimalusele, et lepingut saab üles öelda ka hageja algatusel, sest sisutu oleks kokkulepet tõlgendada nii, et kostja saab lepingu üles öelda iseenda rikkumise tõttu. Kokkuvõtlikult kohus nõustub hagejaga, et lepingust ei ole võimalik mingil viisil tuletada seda, et hagejalt on võetud õigus tugineda VÕS §-le 196. II
122.Kuna kohus kohtuotsuse eelnevas osas tuvastas, et hageja ütles kostjapoolse lepingurikkumise tõttu pooltevahelise lepingu kehtivalt üles, siis hindab kohus järgnevalt hageja rahalise nõude suurust, hinnates mh seda, kas kostja on kohustatud tagastama lepingutasu (litsentsitasu) tulenevalt lepingu ülesütlemisest või esineb õiguslik alus selle tagastamata jätmiseks. Lepingu lisa C kohaselt oli hageja poolt lepingu sõlmimisel makstav litsentsitasu 24 000 eurot, kusjuures litsentsitasu tagastatakse kolme aasta müügiplaani täitmisel (I kd, tl 22, tõlge lk 139). Kostja leiab, et litsentsitasu ei kuulu hagejale tagastamisele ka lepingu erakorralise ülesütlemise korral. Kohus kostjaga ei nõustu ja põhjendab seda alljärgnevalt.
123.Lepingu punktis 9.2. on pooled kokku leppinud litsentsitasu jäägi hagejale tagastamises juhul, kui leping lõpetatakse esimese kolme aasta jooksul kostjapoolse rikkumise tõttu (I kd, tl 18, tõlge lk 134). Kuna kohus kohtuotsuse eelnevas osas tuvastas, et kostjapoolse lepingurikkumise tõttu hageja kehtivalt ütles üles (lõpetas) pooltevahelise lepingu, on eeldused lepingu p 9.2 rakendamiseks täidetud. Vaidlus puudub selles, et hageja on tasunud kostjale litsentsitasu viie aasta eest kokku 24 000 eurot, st kuudeks jaotatuna 400 eurot kuu eest (I kd, tl 22, tõlge lk 139). Kohus leiab, et kuna pooled leppisid lepingu perioodina kokku 5 aastat, siis ka hageja poolt tasutud litsentsitasu summas 24 000 eurot oli tasutud seda lepingu pikkust arvestades. Litsentsitasu oli lepingus defineeritud kui „kokkulepitud ajavahemiku jooksul kaubamärgi esindamise ja toote müügiõiguse tasu“ (I kd, tl 14, tõlge lk 131). Kuni hagejapoolse lepingu ülesütlemiseni 22.01.2016 sai hageja lepingu alusel valgusteid müüa üksnes 22 kuud (21.03.2014 – 21.01.2016). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt 38 kuu eest ette tasutud lepingutasu jäägi tagastamist kokku summas 15 200 eurot. Kuna pooled olid lepingus kokku leppinud lepingutasu jäägi tagastamises, siis on ebaõige kostja väide, et nimetatud tasu ei ole 5-aastase perioodi peale osadeks jagatav.
124.Kohus nõustub hagejaga, et lisaks pooltevahelise lepingu p-le 9.2. tuleneb kostja kohustus lepingutasu tagastamiseks ka VÕS § 195 lg-st 5, mille kohaselt peavad lepingupooled lepingu ülesütlemise korral tagastama lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu ning VÕS § 196 lg-st 4, milles on sätestatud, et kui ülesütlemiseks õigustatud isikul ei ole ülesütlemise tõttu juba täidetud kohustuste vastu enam huvi, võib ta lepingu ülesütlemise laiendada ka juba täidetud kohustustele. Hageja on oma ülesütlemisavalduses viidanud sellele, et lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu ning nõudnud kostjalt 38 kuu eest ette tasutud lepingutasu tagastamist kokku summas 15 200 eurot (I kd, tl 46). Seega ei saa hageja vastav nõue kostjale kuidagi üllatuslik olla. Kohus ei nõustu kostja väitega, nagu olnuks lepingutasu tagastamise alused lepingus sätestatud ammendavalt. Kohtu hinnangul ei nähtu lepingust, et pooled oleksid välistanud või piiranud seaduse kohaldamist.
2-16-14810 Lepingu p 12.1. kohaselt kohaldatakse lepingu suhtes Eesti õigust ja seda tõlgendatakse kooskõlas Eesti seadustega (I kd, tl 18, tõlge lk 135).
125.Lisaks lepingutasu tagastamisele nõuab hageja kostjalt ka intressi ja viivise tasumist. VÕS § 196 lg 4 on sätestatud, et kui ülesütlemiseks õigustatud isikul ei ole ülesütlemise tõttu juba täidetud kohustuste vastu enam huvi, võib ta lepingu ülesütlemise laiendada ka juba täidetud kohustustele. Üleantu tagastamisele kohaldatakse vastavalt VÕS §-des 189–191 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 järgi tuleb lepingust taganemise korral tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 94 lg 1 on sätestatud, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja märgib, et alates tagastamiskohustuse sissenõutavaks muutumisest asendub intressinõue § 113 järgse (kõrgema) viivisenõudega. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seaduses sätestatud viivisemäär on vastavalt VÕS § 94 lõikele 1 ja § 113 lõikele 1 enne 01.01.2016 oli 8,05%. Eeltoodust lähtuvalt nõuab hageja intressi 15 200 eurolt kuni lepingu ülesütlemiseni ehk tagastamiskohustuse sissenõutavaks muutumiseni. Seega arvestab hageja intressi kuni lepingu ülesütlemiseni ehk kuni 22.01.2016. Alates tagastamiskohustuse sissenõutavaks muutumisest ehk alates 23.01.2016 nõuab hageja viivist 15 200 eurolt kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab intressi 30,17 eurot ning viivist summas 833,90 eurot seisuga 30.09.2016. Kostja ei ole hageja intressi ja viivisenõude suurust vaidlustanud. Kostja esitas vastuväite, et kuna hagejal ei ole lepingulist ega seadusest tulenevat alust rahalist nõuet realiseerida, siis puudub hagejal ka viiviste ja intressi nõue. Kostja leiab, et tal ei ole hageja ees rahalisi kohustusi ja seega ei ole ta rahalise kohustusega täitmisega viivituses. Kuna kohus eelnevalt tuvastas, et kostjal on hageja ees rahalised kohustused (vt kohtuotsuse 122-124) ning hageja on lepingu ülesütlemisel nõudnud kostjalt rahalise kohustuse täitmist (I kd, tl 45-47), leiab kohus, et hagejal on õigus nõuda kostjalt intressi ja viivise tasumist ning kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 15 200 eurolt arvestatud intressi summas 30,17 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise summas 833,90 eurot.
126.Hageja väitel on ta kostja lepingurikkumise tõttu ja kostjapoolse alusetu lepingu ülesütlemisavalduse esitamise tõttu kandnud vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks kahju õigusabikulude näol kokku 2324,31 eurot (ilma käibemaksuta). Sellest tulenevalt nõuab hageja kostjalt kohtueelse õigusabikulude hüvitamist VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 128 lg 3 alusel. Hageja poolt esitatud tõendid kinnitavad, et hageja on pöördunud seoses kostjaga lepingu lõpetamisega oma õiguste kaitseks advokaadi poole ja sellega seoses on hagejal tekkinud kohustus advokaadile 2324,31 eurot tasumiseks (I kd, tl 109-113). Kohus leiab, et õigusabikuludega tekkinud kahju hüvitamiseks piisab sellest, kui hagejale on esitatud arved ja tal on tekkinud õigusabikulude tasumise kohustus. Samuti kinnitas hageja oma esindaja juuresolekul kohtuistungil, et õigusabikulud on tema poolt ka reaalselt tasutud (II kd, tl 161 pöördel). Riigikohus on kohtueelsete õigusabikulude kohta leidnud, et need on VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad. Riigikohus on leidnud oma 09.02.2011 otsuses nr 3-2-1-138-10, et advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad.
127.VÕS § 127 lg 6 on sätestatud, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju
2-16-14810 korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kohus leiab, et praegusel juhul ei saa hageja kohtueelsete õigusabikuludega seotud kahju täpselt kindlaks teha, muuhulgas seetõttu, et kohtueelse õigusabi optimaalset ajalist ning rahalist mahtu on sisuliselt võimatu kindlaks määrata ning samuti on hageja kohtule esitatud arve nr. XXXX (I kd, tl 113) ilma teostatud tööde spetsifikatsioonita. Kohtu nimetatud seisukoht ei ole pooltele üllatuslik, sest kohus selgitas seda 09.03.2017 kohtuistungil ja küsis VÕS § 127 lg 6 kohaldamise osas poolte seisukohta. Mõlemad pooled nõustusid, et kohtul on õigus määrata hageja kohtueelsete õigusabikuludega seotud kahjuhüvitis oma diskretsiooni alusel vastavalt VÕS § 127 lg 6 (II kd, tl 161 pöördel).
128.Arvestades eeltoodut otsustab kohus hageja poolt seoses kohtueelse õigusabi osutamisega seotud asjaolusid ja tõendeid (I kd, tl 109-113) arvestades, et VÕS § 127 lg 6 õiglaseks hüvitiseks hagejale kostjate poolt tekitatud kahju eest on hüvitis summas 1000 eurot ja nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus võtab seejuures Riigikohtu 09.02.2011 otsuse nr 3-2-1-138-10 valguses arvesse asjaolu, et advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele ei aidanud käesoleval juhul kaasa kokkuleppele ning muutis kostjapoolse algse lihtsakoelise mõnerealise lepingu ülesütlemise (I kd, tl 29) põhjendamatult keeruliseks ja mahukaks vaidluseks. Samas kohus mõistab, et tulenevalt kostjapoolsest alusetust lepingu ülesütlemisest (mis oli tehtud samuti advokaadi poolt) oli hageja poolt mõistlik omalt poolt samuti advokaadi abi kasutada ning advokaadi abi kasutamine aitas hagejat valmistuda kohtuvaidluseks. Seejuures on hageja argumendid käesolevas kohtumenetluses valdavalt põhjendatud (kuigi kohtu hinnangul mahuliselt suuresti ülepaisutatud). Kohus nõustub hagejaga, et tulenevalt kostjapoolsest lepingurikkumisest olid hageja õigusabikulud põhjuslikus seoses kostja tegevusega, need olid kostjale ettenähtavad ning need on hõlmatud kahju hüvitamise normi kaitse-eesmärgiga.
129.Lisaks eeltoodule on hageja esitanud valgustite ostuhinna tagastamise nõude. Hageja tugineb VÕS § 196 lg 4 (kui ülesütlemiseks õigustatud isikul ei ole ülesütlemise tõttu juba täidetud kohustuste vastu enam huvi, võib ta lepingu ülesütlemise laiendada ka juba täidetud kohustustele). Hageja leiab, et nimetatud säte võimaldab lepingu lõpetada lisaks soorituste suhtes, mille vastu lepingu tervikuna ülesütlemise tõttu saajal enam õigustatult huvi pole. Hageja märgib, et tal on pärast lepingu ülesütlemist jäänud lattu veel üheksa kostjalt ostetut valgustit. Hageja väitel puudub tal valgustite edasimüügiks õigustatult huvi, sest lepingu ülesütlemise tõttu ei saa hageja kostjalt enam nõuda varuosasid ning garantii teostamist, mistõttu on neid valgusteid pärast lepingu lõppemist keeruline edasi müüa. Kõnealused üheksa valgustit ostis hageja hinnaga 295 eurot tükk (ilma käibemaksuta). Seega nõuab hageja VÕS § 196 lg 4 alusel üheksa valgusti ostuhinna tagastamist kokku 2655 eurot. Ostuhinna tagastamisel lubab hageja tagastada kostjale kõnealused valgustid. Kostja leiab, et VÕS § 196 lg 4 ei ole tasunõude alusena kostjalt hagejale müüdud lampide juhul rakendatav. Kostja märgib, et kui hageja tellis turustuslepingu raames kostjalt teatud koguse lampe, kostja need tarnis ja hageja nende lampide eest tasus, siis on õiguslikus mõttes tegemist eraldiseisva müügilepinguga, mis on kohase täitmisega lõppenud (VÕS § 186 p 1). Kostja leiab, et see eraldiseisev müügileping ei puuduta turustuslepingut, millega hageja omandas üldise lampide edasimüümise õiguse jaeturul. Kostja viitab ka sellele, et vastavalt lepingu p 3.1.- 3.3. tegutses hageja lampide edasimüümisel iseseisvana oma nimel, mitte kostja vahendajana või kostja esindajana ning kohase täitmisega lõppenud müügilepingu pinnalt ei ole võimalik enam esitada ostuhinna tagastamise nõuet.
130.Kohus nõustub kostjaga, et hageja nõue üheksa valgusti ostuhinna tagastamiseks summas 2655 eurot on alusetu ning kohus jätab selles osas hagi rahuldamata. Lepingu p 3.1. kohaselt tegutses hageja kostjast sõltumatuna (I kd, tl 15, tõlge lk 132). Seega, kui hageja tellis kostjalt valgusteid ja tasus nende eest, siis oli see hageja enda risk, kusjuures kohus nõustub kostjaga, et selline lampide ostutehing kui eraldiseisev tehing on täitmisega lõppenud (VÕS § 186 p 1). See, milliseid lampe hageja pidas vajalikuks kostjalt tellida ja mille eest tasuda, oli hageja enda vaba valik (kohtuotsuse I osas jõudis kohus järeldusele, et hagejal ei olnud lampide müügikohustust,
2-16-14810 seega puudus ka kohustus kostjalt kindlaksmääratud koguses lampide ostmiseks). Kohtu hinnangul ei võimalda VÕS § 196 lg 4 tagasi pöörata eraldiseisvat tehingut, milles mõlemad pooled on oma kohustused täitnud. Pealegi ei ole hageja esitanud kohtule tõendeid seoses nimetatud lampide ostutehinguga, mistõttu ei ole võimalik kontrollida, millal ja millistel täpsematel tingimustel selline tehing üldse toimus. III
131.Arvestades käesoleva kohtuotsuse I-II osas esitatud põhjendusi, rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks välja kokku 16 200 eurot, millest kostja poolt tagastamata lepingutasu jääk on 15 200 eurot ning hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitis summas 1000 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 15 200 eurolt arvestatud intressi summas 30,17 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise summas 833,90 eurot. Vastavalt hageja taotlusele mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks ka viivise protsendina põhinõudelt (16 200 eurot) alates hagi esitamisest 03.10.2016 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude üheksa valgusti ostuhinna tagastamiseks summas 2655 eurot.
132.Kostja leidis hagi vastuses, et hageja on 21.03.2014 edasimüügilepingut oluliselt rikkunud, mis tõi kaasa kostja poolt lepingu ülesütlemise nii kohustuse rikkumise tõttu kui ka samaaegselt mõjuva põhjuse tõttu. Rikkumine kui ka mõjuv põhjus seisneb konkreetsel juhul hageja tegevusetuses. Kostja tugines väidetavalt saamata jäänud tulu nõudele rajatud vastuhagi põhjendustes täpselt samadele argumentidele ja ei pidanud vajalikuks enda kordamist (II kd, tl 3). Kokkuvõtlikult tugineb vastuhagi sellele, et hageja ei olevat täitnud oma lepingulisi kohustusi, sh peamist lepingulist kohustust müüa lampe kokkulepitud koguses. Teisisõnu on hageja tegevusetus kostja arvates käsitletav lepingu kestva rikkumisena, sest müügieesmärki iga aasta lõikes ei saavutatud, sh esimesel aastal (II kd, tl 3). Kohus tuvastas käesoleva kohtuotsuse I osas, et pooled ei leppinud kokku lampide müügikohustuses, seega ei saanud kostja tugineda hagejaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel hagejapoolsele lepingurikkumisele ning hagejale ei ole etteheidetav ka tegevusetus müügiplaani täitmisel. Kohus leidis, et kostjapoolne lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv, sest ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused ei olnud täidetud. Kohus tuvastas, et kostja 15.10.2015 lepingu ülesütlemise avalduse alusel (täpsustatud kostja 30.10.2015 kirjaga) pooltevaheline leping ei lõppenud. Kuna vastuhagi tugineb ekslikele eeldustele (eelkõige kostja ebaõige väide hagejapoolse lepingurikkumise kohta), mis asja kohtuliku arutamise kestel kinnitamist ei leidnud, siis on vastuhagi alusetu ning kohus jätab selle täies ulatuses rahuldamata. Kuna vastuhagi on põhimõtteliselt alusetu, siis puudub vajadus eraldi käsitleda muid hagejapoolseid vastuväiteid vastuhagile (sh väited, et kostja ei ole tõendanud tulu saamise kavatsust ja võimalust ning et kostja ei oleks tulu saanud). Kuigi kohus eeldab, et vastuhagiga asendas kostja oma menetlusliku tasaarvestuse, märgib kohus siiski selguse huvides, et eelpool kirjeldatud põhjustel on alusetu ka kostjapoolne menetluslik tasaarvestus (I kd, tl 173), mis põhineb samadele argumentidele kui vastuhagi.
133.Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi osalise rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Muuhulgas leiab kohus, et asja õigeks lahendamiseks ei oluline see, milline oli poolte vahel sõlmitud lepingu täpne tüüp, seda enam, et mõlemad pooled leidsid, et tegemist võib olla segatüüpi lepinguga (II kd, tl 160 pöördel).
134.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.
2-16-14810 Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et hagiga seotud menetluskulud tuleb käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades jätta täielikult kostja kanda, sest kõigis peamistes vaidlusküsimustes olid hageja argumendid põhjendatud ning kohus rahuldas hagi ülekaalukas osas. Vastuhagiga seotud menetluskulud tuleb samuti jätta tervikuna kostja kanda, sest vastuhagi jäi rahuldamata ning TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
135.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja menetluskulud koosnevad hageja kinnitusel lepingulise esindaja kuludest koos muude kuludega kokku summas 6992,81 eurot (6992,81 + 1278,25; II kd, tl 164-171 ja tl 195-197), sh riigilõiv 900 eurot (I kd, tl 116), kokku summas 7892,81 eurot. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 900 eurot. Kohus loeb kostja vastuväidet arvestades põhjendamatuks hageja kulutused Krediidiinfo väljavõttele (19,73 eurot), tähitud kirja saatmisele (4,58 eurot) ja äriregistri väljavõtetele (4,00 eurot). Hageja pole esitanud andmeid, miks olid kulud äriregistri väljavõtetele ning tähitud kirjale käesolevas menetluses vajalikud. Krediidiinfo väljavõtte kulu ei kuulu hüvitamisele ainuüksi sel põhjusel, et nimetatud kulu esitas hageja juba varasemalt oma kahjunõude koosseisus.
136.Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohus märgib, et kahetsusväärselt ja kohut eksitavalt on hageja vandeadvokaadist esindaja oma menetluskuludena näidanud osaliselt samu kulusid, mida hageja nõudis põhihagis oma kahjunõude koosseisus (vt käesoleva kohtuotsuse p-d 126-128). Kostja osundab õigustatult, et arve nr XXXX summas 1137, 48 (millele tuginedes soovib hageja ka Krediidiinfo väljavõtte kulu hüvitamist) on koostatud 30.10.2015 (II kd, tl 170). Nimetatud arve kajastab kulusid, mis olid tehtud juba enne Arbitraažikohtusse pöördumist ja/või selle ajal. Täpselt sama summat sama arve alusel (vt I kd, lk 109) nõuab hageja ka hagiavalduses, kus ta käsitleb kohtueelseid õigusabikulusid talle tekkinud kahjuna. Seega nõuab hageja ühte ja sama summat kahekordselt nii kahjuna kui ka õigusabikuluna. Kostja märgib õigustatult, et kuna kahjunõude osas võtab kohus seisukoha otsuses, siis sama summat hilisema menetluskuluna käsitleda ei saa, sest need ei ole seotud hagimenetlusega käesolevas tsiviilasjas. Kohus märgib täiendavalt, et Riigikohtu 11.11.2014 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14 p-s 12 selgitas Riigikohus, et menetluskuludeks tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud (vt nt Riigikohtu 06.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-11, p 14). Seega ei saaks hagiavalduse koostamisest varasemad kulud kuuluda menetluskuluna hüvitamisele isegi siis, kui hageja poleks neid esitanud oma kahjunõude koosseisus. Eeltoodu kehtib ka hageja kuludokumendina esitatud arve nr XXXX kohta summas 552,83 eurot (II kd, tl 168). Ka seda summat nõuab hageja hagiavalduses oma kahjuna (I kd, lk 113). Lepingulise esindaja kuluna ei ole hüvitatav ka arve nr XXXX summas 634 eurot (II kd, tl 169). Arve on koostatud 30.11.2015 ja kajastab tegevusi ca aasta enne kohtusse pöördumist. Ka selle arve alusel tekkinud kulu nõuab hageja hagiavalduses kahjuna (I kd, lk 111). Kohus nõustub kostjaga, et eelnevat arvestades ei saa hageja juba põhimõtteliselt nõuda menetluskuludena kostjalt vähemalt 2324,31 eurot, sest tegemist ei ole käesoleva tsiviilasjaga seotud menetluskuluga ja sama nõude on hageja esitanud ka oma kahjunõudena.
137.31.10.2016 arve nr XXXX summas 86 eurot (ajaliselt 40 minutit, II kd, tl 167) kajastab tõlgete korraldamist ja kohtunõude täitmist (tõlgete edastamine). Kohus nõustub kostjaga ka selles, et see kulu ei ole kostja poolt hüvitatav, sest pelgalt tõlgete edastamiseks ei saaks kuluda 40 minutit.
2-16-14810 Kohus leiab, et see suhteliselt marginaalne ajakulu, mis kaasneb tõlgete kohtule edastamisega, ei peaks ületama mõnda minutit ja peaks sisalduma teiste menetlusdokumentide (nt hagiavalduse) koostamise ajakulus. Samuti leiab kohus, et tõlgete korraldamine ja kohtule edastamine on oma olemuselt tehniline töö, mida võib teha ka nt advokaadibüroo sekretär või assistent ning seega ei ole tõlgete edastamise ajakulu kohtu hinnangul vaadeldav teise poolt hüvitamisele kuuluva õigusabi kuluna. Seoses toimiku II kd, tl 197 hageja poolt näidatud menetluskulude nimekirja koostamise kuluga märgib kohus, et Riigikohtu 11.11.2014 määruses nr 3-2-1-77-14 p-s 12 on selgitatud, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, mistõttu ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes.
138.Seonduvalt hageja muude lepingulise esindaja kuludega leiab kohus, et ka need on põhjendatud osaliselt. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotuse alusel üksnes vajalikus ja põhjendatud ulatuses (TsMS § 174 lg 1). Hageja 31.01.2017 arve nr XXXX summas 1924 eurot (14 h 55m; II kd, tl 166) kajastab kostja vastuse analüüsi, vastuseisukohtade kaardistamist, büroosisest arutelu, e-kirjavahetust kliendiga, kliendi materjalide analüüsi ja seisukoha koostamist (vastus kostja vastusele). Kostja palub nimetatud kulu vajalikkust ja põhjendatust (samuti ajakulu) kontrollida kohtul, arvestades, et kohus ei ole ise küsinud hagejalt arvamust kostja vastusele, vaid hageja on selle dokumendi koostanud omal initsiatiivil. Kohus nõustub kostjaga, et kostja ei peaks põhimõtteliselt hüvitama kulusid, mis on koostatud menetlusosalise enda initsiatiivil ilma, et selleks oleks olnud tungiv menetluslik vajadus. Siiski märgib kohus, et kohus andis pooltele võimaluse esitada kõik seni esitamata avaldused, taotlused ja tõendid hiljemalt 01.02.2017. (I kd, tl 179). Seega, kuigi kohus otseselt hagejalt vastust ei küsinud, andis kohus siiski võimaluse oma täiendavate seisukohtade esitamiseks. Samas andis kohus selle võimaluse eeldades, et pooled on juba esitanud kõik oma põhilised väited ja vastuväited ning neid kinnitavad tõendid. Kohus selgitas, et pooltel ei ole kohustust esitada täiendavaid avaldusi, taotlusi ega tõendeid ning TsMS § 329 lg 1 kohaselt menetlusosalised peavad menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hageja 01.02.2017 vastus kostja 05.01.2017 hagivastusele on selgelt ülepaisutatud, kusjuures hagile lisatud 29-le dokumendile lisas hageja 01.02.2017 veel 33 dokumenti, mis kohtu poolt käesolevas kohtuotsuses kujundatud hinnangut arvestades ei omanud asja õigeks lahendamiseks tähtsust. Kohus leiab seega, et 31.01.2017 arvega nr XXXX seotud vajalik ajakulu ei ületa antud juhul 2 h, mis 129 eurost tunnihinda arvestades vastab 258 eurole. 28.02.2017 arve nr XXXX summas 1376 eurot kajastab endas vastuse vastuhagi analüüsi ja koostamist vastuhagile 10 h 40 minuti ulatuses (II kd, tl 165). Kuigi vastuhagile vastuse koostamine oli iseenesest vajalik, leiab kohus, et ka antud hageja vastuse maht on käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades ülepaisutatud. Kohus peab hageja vastuhagiga seotud põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 8 h, mis tunnihinda 129 eurot arvestades vastab 1032 eurole. Toimiku II kd, tl 197 esitatud tööaruandes näidatud kulusid peab kohus põhjendatuks kokku 7 h ulatuses, mis tunnihinda 129 euro arvestades vastab 903 eurole. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on arvetes näidatud 129 eurot/tund (ilma käibemaksuta), mida kohus peab käesolevas asjas mõistlikuks. Samas toimiku II kd, tl 197 esitatud tööaruandes on erinevad kulud näidatud erineva hinnaga, mh ka 129 eurot tund ületava hinnaga, kuid kohus peab õigeks lähtuda tunnihinnast 129 eurot/tund (ilma käibemaksuta) ning leiab, et seda ületav tunnitasu oleks käesolevas asjas ebamõistlik. Kohtul ei ole etteheiteid hageja esindaja poolt koostatud dokumentide kvaliteedile, kuid kohus leiab, et hageja esindaja poolt koostatud dokumentide maht (mis ka arvukaid lisasid arvestades ligineb teadustöö mahule) ja detailsusaste on nii hagi kui vastuhagiga seoses käesolevat vaidlust arvestades selgelt ülepaisutatud ja suures osas mittevajalik. Arvestades eeltoodut on hageja lepingulise esindaja kulud põhjendatud kokku summas 2193 eurot (258+1032+903). Hageja on kohtule kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb kulud arvestada ilma
2-16-14810 käibemaksuta.
139.Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud summas 3093 eurot (sh riigilõiv 900 eurot ja lepingulise esindaja õigusabikulud 2193 eurot). Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus, et kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (summas 3093 eurot) tuleb kostjal tasuda viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
140.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on osaliselt muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2017.a otsusega nr. 2-16-14810
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.