Muud › Muud hagiasjad

15.06.2005.a kohtule esitatud hagiavalduse ja 07.03.2006.a esitatud hagiavalduse täpsustuse kohaselt ründas 04.04.2005.a hagejat ja hageja tõukoeri Tallinnas, XXX171 ja 177 vahelisel alal kostjale kuuluv rottweiler tõugu koer. Hagejat ja hageja koeri rünnanud koeral puudus suukorv ja rihm. Kostjale kuuluva koera ründe tagajärjel sai vigastada nii hageja ise kui ka hagejale kuuluvad koerad. Hageja pidi saadud vigastuste tagajärjel käima traumapunktis ja viibima nädala töövõimetuslehel. Ravi vajasid ka hageja koerad, kusjuures üks koer ei ole siiani täielikult paranenud. Samuti muutus hageja väitel kasutamiskõlbmatuks tema seljas olnud talvejope. Hageja väitel on tal üleelatu tagajärjel siiani unehäired ning hirm, et kellegi koer võib hagejat koertega jalutades taas rünnata. Samuti peab hageja enda hüvitamisele kuuluvaks mittevaraliseks kahjuks kaotatud aega. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista tekitatud varalise kahju hüvitisena kokku 1850 krooni, mis moodustab kuludest koera arsti visiidile ja ravile (600 krooni), traumapunkti visiiditasust (50 krooni) ja hageja hävinud talvejope maksumusest (1200 krooni). Mittevaralise (moraalse) kahju hüvitisena palub hageja kostjalt välja mõista 3730 krooni. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu summas 420 krooni.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

18.08.2005.a ja 27.03.2006.a esitatud kirjalikes vastustes hagiavaldusele tunnistab kostja hagi osaliselt. Kostja on nõus hüvitama hagejale traumapunkti visiiditasu 50 kr ning koerte raviks kulunud 595 krooni. Moraalse kahju hüvitamisega nõustub kostja 1000 krooni ulatuses. Kostja ei vaidle vastu ka hageja poolt hagi esitamisel tasutud riigilõivu väljamõistmisele. Kostja ei ole nõus hüvitama hageja talvejope maksumust, kuna hageja pole jope väärtuse kohta tõendeid esitanud.

MENETLUSE KÄIK

04.04.2006.a toimunud kohtuistungil jäi hageja enda hagi juurde ning kostja kirjalikes vastustes esitatud vastuväidete juurde. Kostja tunnistas hageja talvejopele tekitatud kahjustusi 200 krooni ulatuses (kulud jope puhastamisele). Samas vaidles kostja jätkuvalt vastu hageja väitele nagu oleks hageja jope muutunud kostja koera ründe tagajärjel kasutamiskõlbmatuks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja on esitanud hagis nõude nii varalise kahju (1850 krooni) kui mittevaralise kahju (3730 krooni) hüvitamiseks. Lähtudes asjaolust, et tegemist on erinevate kahju liikidega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 128) ning nõuded alluvad mõnevõrra erinevatele tõendamisreeglitele (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 233), analüüsib kohus esmalt varalise kahju hüvitamise nõudega seonduvat (I) ning seejärel mittevaralise (moraalse) kahju olemasolu ning võimalikku ulatust (II). I. Kohus leiab, et varalise kahju hüvitamise nõue kuulub osaliselt rahuldamisele vastavalt TsMS § 440 lg-le 1, mille kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Kostja on kohtule esitatud kirjalikes vastustes kinnitanud, et on nõus hüvitama hagejale traumapunkti visiiditasu 50 kr ning koerte raviks kulunud 595 krooni. Kohtuistungil jäi kostja enda kirjalikes vastustes esitatud seisukohtade juurde. Lisaks tunnistas kostja hageja nõuet seoses kannatanu talvejopele tekitatud kahjustustega 200 krooni ulatuses (vt toimik, lk 38). Tulenevalt eeltoodust loeb kohus hageja varalist kahju puudutavad nõuded 845 krooni ulatuses kostja poolt õigeks võetuks. Materiaalõiguslikuks aluseks hagi rahuldamisel on VÕS § 1043, mille kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastavalt VÕS §2

le 1060 vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. Tulenevalt VÕS 53 peatüki teises jaos sätestatust on looma näol tegemist suurema ohu allikaga ning kooskõlas VÕS § 1056 lg-ga 1 vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Koerte ja kasside pidamise nõuded Tallinna linna haldusterritooriumil on sätestatud Tallinna Linnavolikogu 10.02.2005.a määrusega nr 12 kinnitatud Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskirjas (jõustus 01.03.2005.a). Osundatud õigusakti 2. punkti kohaselt on eeskiri täitmiseks kohustuslik kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kelle omandis või valduses (loomapidaja) on loom. Eeskirja punkt 10 näeb ette, et koera tohib viia avalikku kohta jalutusrihma otsas, tagades kaaskodanike ja loomade ohutuse. Kostja poolt on käesoleval juhul viimatinimetatud normi rikutud. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Otsene varaline kahju hõlmab VÕS § 128 lg 3 kohaselt eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise. Sama seaduse § 130 lg-st 1 tulenevalt tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Ülejäänud osas hagis esitatud varalise kahju hüvitamise nõue kohtu arvates rahuldamisele ei kuulu, kuna kahju olemasolu ei ole hageja poolt tõendatud. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 esimesele lausele peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt peavad tõendeid esitama menetlusosalised. Kohus võib menetlusosalistele teha ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Ka käesolevas tsiviilasjas on kohus eelmenetluse käigus juhtinud hageja tähelepanu kõnealuse kahjunõude osalisele tõendamatusele ja tõendite esitamise vajadusele (vt toimik, lk 29). Kohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas TsMS §-s 231 nimetatud tõendamisest vabastamise aluseid. Seoses hageja kui kannatanu riietele tekitatud kahjustustega peab kohus vajalikuks täiendavalt märkida, et kostja poolt omaks võetud 200 krooni suurune kahjusumma on eelkirjeldatut arvestades kohtu hinnangul vaadeldav mõistliku hüvitisena VÕS § 132 lg 3 tähenduses. II. Hageja nõuab lisaks varalise kahju hüvitamisele ka tekitatud mittevaralise kahju väljamõistmist kostjalt. Hageja on enda mittevaralise kahjuna käsitlenud kostja koera ründe tagajärjel tekkinud unehäireid ning kaotatud aega. Käesolevas asjas ei ole pooltel vaidlust selles, et kostja kui suurema ohu allika (looma) valdaja poolt on hagejale kui kannatanule kahju tekitatud. Kostja on nõus maksma mittevaralise kahju hüvitamiseks 1000 krooni, hageja hindab enda mittevaralise kahju suuruseks 3730 krooni. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb vastavalt VÕS § 130 lg-le 2 kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju nõude suuruse osas annab TsMS § 233 lg-s 1 sätestatu kohtule võimaluse kõrvale kalduda üldistest tõendamisreeglitest, otsustades kahju suuruse üle oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Samas peab kohus Riigikohtu senisest praktikast (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.12.1996.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96; 26.02.1998.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-98 või 26.05.2005.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-05) arvestades siiski tuvastama, kas hagejal on üksikjuhul mittevaraline kahju tekkinud, ning mõistma hüvitise välja õiglases suuruses, mis vastab õiguse üldpõhimõtetele, senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. Kehavigastuse tagajärjel moraalse kahju tekkimise tõendamise koormis lasub hagejal. Käesoleval juhul peab hageja enda moraalseks kahjuks koera ründe tagajärjel tekkinud unehäireid ning kaotatud aega. Hageja väited unehäirete olemasolu ja iseloomu kohta on jäänud üldsõnalisteks. Enda väidete kohaselt ei ole hageja seoses unehäiretega arstide poole pöördunud ning rohtusid ei tarvita (vt toimik, tl 32). Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja ei ole kõnealuses aspektis mittevaralise kahju olemasolu piisavas ulatuses põhistanud. Kaotatud aeg kohtu hinnangul moraalse kahjuna hüvitamisele ei kuulu. Arvestades, et hageja ei ole moraalse kahju olemasolu piisavas ulatuses põhjendanud ega põhistanud, puudub kohtul vajadus õiglase hüvitise suuruse määratlemiseks. Kuna kostja on hagi mittevaralise kahju nõudes 1000 krooni osas õigeks võtnud (vt toimik, lk 18 ja lk 35), kuulub hagi TsMS § 4 lg-st 3 ning § 440 lg-st 1 lähtudes selles ulatuses siiski rahuldamisele. Võttes aluseks ülaltoodu, rahuldab kohus hagi varalise kahju nõudes 845 krooni ulatuses ning mittevaralise kahju nõudes 1000 krooni ulatuses. Tulenevalt VÕS § 136 lg-s 1 sätestatust tuleb kahju hüvitada ühekordselt makstava rahasummana. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31.12.2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Enne nimetatud kuupäeva kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Käesoleval juhul on hageja palunud kostjalt menetluskuluna välja mõista hagiavalduse esitamisel tasutud 420 krooni suuruse riigilõivu (vt toimik, lk 5). Kohus rahuldas hagi osaliselt. Samas moodustas haginõudes proportsionaalselt suurema osa mittevaralise kahju nõue, mille rahuldamine sõltub määravas osas kohtu kaalutlusotsustusest. Kostja on iseenesest õigusvastase kahju tekitamise fakti tunnistanud ning kinnitanud, et on nõus hüvitama hageja menetluskulud hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu osas (vt toimik, lk 18). Tulenevalt eeltoodust peab kohus põhjendatuks ja mõistlikuks mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu täies ulatuses, s.o summas 420 krooni.

Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik Ärakiri õige. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.