Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise aeg ja koht
Tartu, 20. märts 2017
Tsiviilasja number
2-15-17014
Tsiviilasi
AS SEB Pank hagi Lauri Malm tunnustamiseks pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind
3500 eurot
vastu
nõude
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 1. juuni 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Lauri Malm apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
28. veebruar 2017
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Lauri Malm (isikukood: XXX); esindaja vandeadvokaat Piret Pallo Vastustaja (hageja): AS SEB Pank (registrikood: 10004252); esindaja Janek Alvela
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Lauri Malmi apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Viru Maakohtu 1. juuni 2016. a otsus muutmata.
3.Jätta maakohtu menetluskulude jaotus ja kindlaks määratud suurus muutmata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud Lauri Malmi kanda. AS-l SEB Pank puuduvad hüvitatavad menetluskulud.
Mõista Lauri Malmilt Eesti Vabariigi kasuks välja Lauri Malmile tsiviilasjas nr 2-15-17014 antud menetlusabi riigilõiv 300 (kolmsada) eurot.
5.Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõiv tuleb tasuda vastavalt käesolevale otsusele lisatud maksekorraldusele. Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb Lauri Malmil tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS SEB Pank (hageja) esitas 11. novembril 2015 hagi Lauri Malm (kostja) vastu hageja nõude tunnustamiseks kostja pankrotimenetluses lisaks kaitsmiseta tunnustatuks loetud nõudele summas 2749 eurot 08 senti täiendavalt summas 304 224 eurot 66 senti pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Viru Maakohus 12. juuni 2012 määrusega välja kostja pankroti. Pärnu Maakohus tegi 10. veebruaril 2011 tagaseljaotsuse, millega mõisteti kostjalt välja põhivõlg 1793 eurot 57 senti, intress 60 eurot 13 senti ning viivised 191 eurot 08 senti. Samuti mõisteti välja viivis arvestatuna võla põhiosalt alates 9. septembrist 2010 kuni põhinõude täieliku tasumiseni määras 10 % aastas ehk 320 eurot 83 senti ja menetluskulud summas 383 eurot 47 senti. Kohtuotsus jõustus 8. aprillil 2011. Pärnu Maakohtu 10. veebruari 2011 kohtuotsusest tulenev kostja võlgnevus hageja ees on lisandunud viivise tõttu pankroti väljakuulutamise seisuga kokku 2749 eurot 8 senti. Hageja ja kostja vahel sõlmiti 7. augustil 2007 laenuleping nr L070042390, laenusumma 243 016 eurot 47 senti, intressiga 6 kuu Euribor + 0,6 % aastas, lõpliku tagastamise tähtajaga 10. juuli 2037. Laenulepingu alusel kohustus laenusaaja iga kuu 10. kuupäeval tagastama laenu ja tasuma intressi. Hageja ja kostja vahel sõlmiti 7. veebruaril 2008 lisakokkulepe nr. 1, millega suurendati laenu summat 25 581 euro võrra. Kokku moodustas laenu summa 268 597 eurot 47 senti. Kostja ei tagastanud laenu nõuetekohaselt ega tasunud ka intresse, mistõttu hageja ütles 11. augustil 2009 saadetud teatega lepingu erakorraliselt üles alates 26. augustist 2009. Hageja antud tähtajaks kostja võlgnevust hagejale ei tasunud. Vastavalt laenulepingu punktile 15.5. on hagejal õigus maksete tasumisega viivitamise korral nõuda viivist 9 % aastas ning kui muutuvad võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg-s 1 nimetatud intressimäär ja/või muutuvad muud viivisemäära reguleerivad seadusesätted, siis on hagejal õigus nõuda laenusaajalt viivist seaduses lubatud maksimaalses määras. Vastavalt
laenulepingu punktidele 15.3.1. ning 15.3.5. lähtub hageja intressi ja muude tasude arvestamisel 360päevasest aastast, tegelikest päevade arvust kuus ja tasu määrast. Seisuga 12. juuni 2012 on laenulepingust nr. L070042390 tulenev kostja võlgnevus kokku 250 983 eurot 71 senti, millest laenu põhiosa võlgnevus moodustab 192 737 eurot 36 senti, intressivõlgnevus 7147 eurot 81 senti, viivisvõlgnevus 50 683 eurot 13 senti ning teenustasu võlgnevus tagatise kindlustamise eest 415 eurot 41 senti. Hageja ja kostja vahel sõlmiti 11. augustil 2003 laenuleping nr. 1020142220310 summas 250 000 krooni, panga Eesti krooni laenude baasintress + 3 % aastas, lõpliku tagastamise tähtajaga 1. juuni 2013. Laenulepingu alusel kohustus kostja iga kuu 1. kuupäeval tagastama laenu ja tasuma intressi. Hageja ja kostja vahel sõlmiti 2. juulil 2004 lisa nr 1, millega lepiti kokku laenu tagastamine alates
1.augustist 2004 kuni 1. maini 2013 annuiteetmaksetena, kusjuures igakuise makse suurus vastab summale, mis tuleks igakuiselt tasuda kui laen kuuluks tagastamisele annuiteetgraafiku alusel tähtajaga 15 aastat. Hageja ja kostja vahel sõlmiti 23. augustil 2006 lisakokkulepe nr. 2, millega suurendati laenusummat 60 000 krooni võrra 310 000 kroonini. Samuti lepiti kokku lepingu alusel makstava intressi ja muude tasude arvestamisel lähtumine 360-päevasest aastast, tegelikust päevade arvust kuus ja vastavalt, kas intressi või muu tasu määrast. Kostja intresse nõuetekohaselt ei tasunud ega tagastanud ka laenu, mistõttu hageja ütles 11. augustil 2009 saadetud teatega lepingu erakorraliselt üles alates
26.augustist 2009. Vastavalt laenulepingu punktile 20 on hagejal kostja poolt maksete tasumisega viivitamise korral õigus nõuda viivist 7 % aastas ning Eesti Vabariigi liitumisel Euroopa Liiduga tõuseb viivise määr seaduses sätestatud määrani. Seisuga 12. juuni 2012 on laenulepingust nr. 1020142220310 tulenev võlgnevus kokku 21 285 eurot 13 senti, millest laenu põhiosa võlgnevus moodustab 16 870 eurot 37 senti, intressivõlgnevus 357 eurot 68 senti ja viivisvõlgnevus 4057 eurot 08 senti. Hageja ja OÜ Tseptrum vahel sõlmiti 19. oktoobril 2006 laenuleping nr. 2006031771, summas 2 200 000 krooni, intressiga 6,5 % aastas, lõpliku tagastamise tähtajaga 19. aprill 2007. Laenulepingu alusel kohustus laenusaaja iga kuu 1. kuupäeval tasuma intressi. Edaspidi on laenulepingule sõlmitud mitmeid lisakokkuleppeid ning 21. oktoobril 2008 sõlmiti lisakokkulepe nr. 6, millega lepiti kokku intressimääraks panga Eesti krooni laenude baasintress + 3,1 % aastas, laenu tagastamise lõpptähtajaks 19. aprill 2009. Võlgnik OÜ Tseptrum intresse kohaselt ei tasunud ega tagastanud ka laenu lepingus ette nähtud tingimustel. Vastavalt laenulepingu punktile 12.5 on hagejal maksete tasumisega viivitamise korral õigus nõuda võlgnikult OÜ-lt Tseptrum viivist lepingus kokku lepitud intressimäära kahekordses määras. Vastavalt laenulepingu punktidele 12.3.1.1. ning 12.3.3. lähtub hageja intressi ja muude tasude arvestamisel 360-päevasest aastast, tegelikest päevade arvust kuus ja tasu määrast. Seisuga 16. märts 2012 on laenulepingust nr. 2006031771 tulenev võlgnevus kokku 59 213 eurot 58 senti, millest laenu põhiosa võlgnevus moodustab 29 716 eurot 87 senti, intressivõlgnevus 810 eurot ja viivisvõlgnevus 28 686 eurot 71 senti. Hageja ja kostja vahel sõlmiti 21. oktoobril 2008 käendusleping, millega kostja kui käendaja tagas solidaarselt võlgnikuga OÜ Tseptrum hageja nõuded OÜ Tseptrum vastu, mis tulenevad hageja ja OÜ Tseptrum vahel sõlmitud laenulepingust nr. 2006031771. Käendusega tagati nii põhinõuded kui kõrvalnõuded, sealhulgas nõuetega seotud intressid, viivised, trahvid ja võla sissenõudmise kulud 500 000 krooni ehk 31 955 euro 82 sendi ulatuses. Hageja esitas 12. augustil 2009 kostjale kui käendajale nõude võlgnevuse tasumiseks. Kostja OÜ Tseptrum võlgnevust ei tasunud. Hageja leiab, et kostja koguvõlgnevus hageja ees on 306 973 eurot 74 senti.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostja on seisukohal, et laenu- ja käenduslepingute kohaselt ei loeta poole kohustuste täitmata jätmist või täitmisega viivitamist lepingu rikkumiseks, kui selle põhjuseks oli vääramatu jõud. Kostja on hagejat kirjalikult teavitanud lepingute mittekohasest täitmisest vääramatu jõu ehk ülemaailmse majanduslanguse tõttu. Kostja majanduslik olukord on vääramatu jõu asjaolude esinemisest tulenevalt oluliselt muutunud, mis on toonud omakorda kaasa suutmatuse täita kohaselt laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Laenulepingute sõlmimisel kostja sellisel määral oma majandusliku olukorra halvenemist ette ei näinud. Kostja ei saanud ülemaailmset majanduslangust kuidagi mõjutada, samuti ei saanud kostjalt oodata, et kostja lepingute sõlmimise ajal seesuguse ettenägematu asjaoluga arvestaks. Kostja luges seoses vääramatu jõu asjaolude esinemisega laenulepingud alates 20. märtsist 2009 peatunuks kuni vääramatu jõu asjaolude äralangemiseni. Kostja on seisukohal, et ülemaailmne majanduslangus on ajutise iseloomuga ja majanduslanguse möödumisel kostja majanduslik olukord paraneb ning laenulepingute tagatiseks olevate kinnistute väärtused suurenevad. Kostja oli seisukohal, et mõistlikkuse ja hea usu printsiibiga on vastuolus asuda realiseerima laenulepingute tagatiseks olevat kinnisvara ajal, mil see on majanduslangusest tulenevalt kaotanud ajutiselt oma tegeliku väärtuse. Kostja leidis, et hageja on ise endale tekitanud kahju, jättes tegemata seaduses sätestatud laenuanalüüsi. Kui hageja tegi laenuanalüüsi, siis see ei vastanud tegelikule olukorrale, sest laenusaaja ei olnud võimeline täitma hea usu põhimõttest lähtuvalt oma kohustusi krediidiasutuse ees. Kui kahju tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kostja teatas 3. juunil 2010 ja 8. juunil 2010 hagejale, et OÜ Tseptrum laenulepingu tagatise Jaama tn 9 Pärnu kinnistu omanik OÜ Rampmark on leidnud tagatisvarale ostja hinnaga 2 500 000 krooni. Ostja oli tasunud käsiraha 13 565 GBP. Kostja taotles tagatisvara vabamüüki kohtutäituri järelvalve all. Ostja oli valmis ostusumma kandma enne tehingu sõlmimist notari deposiitkontole. Kostja teavitas hagejat ostja soovist teha tehing enne 18. juunit 2010. Hageja ei teinud antud asjas otsust ning 12. jaanuaril 2012 müüdi OÜ Tseptrum laenu tagatiseks olev Jaama tn 9 Pärnu kinnistu enampakkumisel alghinnaga 25 000 eurot ehk 391 165 krooni. Kinnistu osteti hinnaga ligikaudu 3 000 000 krooni ja panga poolt aktsepteeritud hindaja hindas kõnealuse kinnistu väärtuseks 12 940 000 krooni. Kostja on seisukohal, et hageja poolt tagatisvara müügiga 2,5 miljoni krooni nõustumisel oleks saanud ära tasuda kogu võlgnevuse ja oleks raha veel üle ka jäänud. Kostja leiab, et hageja käitus äärmiselt hoolimatult ja pahatahtlikult. Kostja soetas augustis 2007 elamu asukohaga Seedri 1b Pärnu, ostuhinnaks oli 5 550 000 Eesti krooni. Hageja tellis nimetatud kinnisvarale ka hindamisakti, mille kohaselt oli kinnistu väärtuseks 5 550 000 krooni. Ostuhinnast 1 750 000 krooni 06 senti moodustas omafinantseering, mille tasus kostja ise. Ülejäänu oli laen. Hageja ütles 28. augustil 2009 laenulepingu üles ja müüs tagatise 2010 aasta sügisel hinnaga 1 150 000 krooni ehk 4 400 000 krooni odavamalt.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 1. juuni 2015. a otsusega hagi ja tunnustas kostja pankrotimenetluses hageja nõuet kostja vastu summas 306 973 eurot 74 senti II rahuldamisjärgu ehk PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase muu tähtaegselt esitatud nõudena. Menetluskulud 300 eurot jättis kohus kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja laenulepingute ega nendest tulenevate võlgnevuste arvestuste kohta vastuväiteid ei esitanud, vaid luges vääramatu jõu asjaolude
esinemisega laenulepingud alates 20. märtsist 2009 peatunuks kuni vääramatu jõu asjaolude äralangemiseni. Lähtuvalt VÕS § 103 lg-st 1 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, v.a kui kohustuse rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 järgi kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. VÕS § 103 lg-st 3 tulenevalt on vääramatu jõu ajutise mõju puhul kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil vääramatu jõud kohustuse täitmist takistas. Kohus leidis, et ülemaailmset majanduskriis ei saa lugeda vääramatuks jõuks, mis takistaks kostjal laenukohustuste täitmist. On üldiselt teadaolev asjaolu, et üleilmse finantskriisi mõjul tekkis majanduslangus Eestis 2008. aasta kevadel. Sellele vaatamata on kostja tasunud intressi- ja laenumakseid hagejale ka 2009. aastal (tl 15 pöördel, 16 ja 23 pöördel, 24, 25). Kohus leidis, et majanduskriis ei ole asjaoluks, mis muudaks võlgnikul oma kohustuste täitmise võimatuks. Majanduskriis võib olla asjaoluks, mis raskendab kohustuse täitmist, kuid ei tee seda objektiivselt võimatuks. Kohus on seisukohal, et majanduskriis kostja laenukohustuste täitmist ei takistanud. Laenu võtmisel teadis kostja võetava kohustuse suurust ja tagastamise tähtaega ning seetõttu pidi teadma ja arvestama laenu võtmisel tekkivate riskidega. Kostja väited, et laenulepingu sõlmimisel ta ei saanud ette näha majanduslangust, ei ole põhjendatud. Kohus on seisukohal, et kostja väited vääramatu jõu kohta on üldsõnalised ja ei viita ühelegi konkreetsele asjaolule. Maakohus leidis, et kostja pankrotimenetluses tuleb tunnustada hageja nõuet, mis tuleneb Pärnu Maakohtu 10. veebruari 2011 kohtuotsusest summas 2749 eurot 08 senti, laenulepingust nr. L070042390 summas 250 983 eurot 71 senti, laenulepingust nr. 1020142220310 ja selle lisadest summas 21 285 eurot 13 senti ning hageja ja OÜ Tseptrum vahelise laenulepingu nr. 2006031771 käenduslepingust nr 2008027913 summas 31 955 eurot 82 senti. Kokku moodustab hageja tunnustatud nõue 306 973 eurot 74 senti. Vaidlust ei ole, et hageja nõue ei ole pandiga tagatud ning seega tuleb hageja nõuet PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel tunnustada II rahuldamisjärgu nõudena.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus vääralt kohaldanud VÕS § 103 lg-t 2. Asjaolu, et majanduslangus jõudis Eestisse 2008. a kevadel, ei tähenda, et kostjal oleksid pidanud samast hetkest algama makseraskused. Eelneva majandustegevuse käigus oli kostja kogunud vahendeid, mille arvelt oli võimalik majanduslanguse saabumisest alates mõnda aega laenukohustusi täita. Seega ei ole õige maakohtu järeldus, et majanduslanguse Eestisse jõudmise hetkest, mis toimus 2008. a kevadel, pidid kostjal tekkima koheselt makseraskused ning kuna tasumist jätkati kuni 2009. a, ei olnud majanduskriis asjaolu, mis muutis kostja kohustuse täitmise võimatuks. Kostja ei saanud mõjutada ülemaailmse majanduskriisi tekkimist ja sellest tulenevat makseraskuste teket. Makseraskuseid ei põhjustanud võlgniku enda tegevus, vaid asjaolu, mis ei olnud võlgniku mõjuulatuses - ülemaailmne majanduskriis. Mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt ei olnud kostjal võimalik ette näha nii suure languse tekkimist. Majanduskriisi saabumine oli ootamatu ning kostjalt ei saa nõuda, et ta sellise asjaoluga arvestaks. Kostja on seisukohal, et ta on teinud kõik võimaliku, et riskid oleksid maandatud, omades puhvrit rahaliste kohustuste suurenemise hetkedeks. Kostja suutis võlgnevusi tasuda aasta jooksul pärast majanduslanguse teket. Riske ei ole aga kunagi võimalik maandada sajaprotsendiliselt ning
käesoleval juhul tekkis siiski olukord, kus ülemaailmne majanduskriis oli niivõrd suur, et sellist juhtumit tuleb tõlgendada vääramatu jõu asjaoluna.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Vastuse kohaselt ei nõustu hageja, et tegemist oli vääramatu jõu esinemisega, mistõttu oleks kohustuste rikkumine olnud vabandatav. Kostja maksevõime muutumine sh ka aset leidvad majanduskriisid ei ole käsitletavad vääramatu jõuna. Hageja leiab, et vääramatu jõud ei välistaks nõude tunnustamise hagi rahuldamist, kuna kohustused eksisteeriksid isegi vääramatu jõu olukorras. Vääramatu jõu olemasolu saaks vabastada võlgniku vastutusest kohustuse rikkumise eest, aga ei vabastaks võlgnikku kohustuse täitmise kohustusest. Riigikohus on 12. juuni 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 p-s 15 märkinud, et rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla ning 16. oktoobri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-03 leidnud, et kahju põhjustavaks vääramatuks jõuks saab pidada erakordset ja objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Eelkõige võib selleks olla erakordne loodusjõud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
7.Hageja palub tunnustada oma nõuet kostja vastu kostja pankrotimenetluses lisaks kaitsmiseta tunnustatuks loetud nõudele summas 2749 eurot 8 senti täiendavalt summas 304 224 eurot 66 senti PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase muu tähtaegselt esitatud nõudena. Maakohus rahuldas hageja nõude, kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ning jätta hageja nõue rahuldamata või saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
8.Kostja tugineb apellatsioonkaebuses VÕS § 103 lõikele 2 ning leiab, et kostja makseraskused on põhjustatud asjaolust, mis ei olnud tema mõjuulatuses. Ülemaailmset majanduskriisi ei olnud kostjal võimalik ette näha. Kostja ei ole menetluses esitanud vastuväiteid hageja nõude suurusele ega selle kujunemise alustele, samuti pooltevaheliste lepingute osas. VÕS § 103 lg 2 järgi on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Hageja nõuded tulenevad hagiavalduse kohaselt laenulepingutest ja käenduslepingust. Raha maksmise kohustuse rikkumisel on üldjuhul vabandatavus välistatud (Riigikohtu 7. novembri 2005. a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-05, p. 16). Raha maksmise kohustuse eest vastutab võlgnik alati ja võlausaldaja võib selle täitmist VÕS § 108 lg 1 järgi alati nõuda. Ka juhul, kui tegemist oleks äärmiselt erakorraliste asjaoludega, oleks vääramatule jõule tuginemise tagajärjeks mitte apellatsioonikaebuses väidetud vabanemine raha tagastamise kohustusest vaid üksnes võimalik kõrvalnõuete vähenemine või nende välistatus. Kostja ei ole viidanud ka ühelegi konkreetsele asjaolule käenduslepingust tuleneva kohustuse suhtes, mis mõjutas tema kohustuste täitmist.
Kostja ei ole menetluses toonud esile ühtegi konkreetset asjaolu, mis võimaldaks eeldada äärmiselt erakorraliste asjaolude esinemist, mis mõjutaksid hageja kõrvalnõuete suurust. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit hagiavalduses esitatud väidete kohta, et tal oli võimalus võõrandada kohustusi taganud kinnistud kordades kõrgema hinnaga, kui seda tegi hageja. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole tuginenud menetluses ka ühelegi asjaolule, mis võimaldaks muuta pooltevaheliste lepingute kohustuste vahekorda VÕS § 97 järgi. See, et kostjal tekkisid majanduslikud raskused, mille tõttu muutus laenumaksete tasumine ülejõukäivaks, ei tähenda, et kostja saadud hüve (rahasumma) väärtus oleks vähenenud.
9.Kuna ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust hagi rahuldamise osas, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsiooniõiguse piire ületanud ning maakohtu poolt määratud menetluskulude suurus on põhjendatud ja vajalik. Seoses kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Hageja kinnitas Tartu Ringkonnakohtu 28. veebruari 2017 kohtuistungil, et hagejal puuduvad hüvitatavad menetluskulud. Tartu Ringkonnakohtu 21. septembri 2016 määrusega anti kostjale menetlusabi ja vabastati riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel summas 300 eurot. TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kuna ringkonnakohus jätab rahuldamata kostja apellatsioonkaebuse, tuleb TsMS § 190 lg 2 alusel kostjalt välja mõista riigilõiv, mille tasumisest ta apellatsioonkaebuse esitamisel vabastati. Kostjal tuleb tasuda riigilõiv 300 eurot 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt otsusele lisatud maksekorraldusele (TsMS § 179 lg 5). TsMS § 179 lõikest 9 tulenevalt tuleb kostjalt riigi kasuks väljamõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.