Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

2 (5)

Tsiviilasi nr 2-05-14130 nõudeid 80 000 – 280 000 krooniga. Võlgnik on varjanud osaliselt oma vara ja võlgade kohta käivaid andmeid ning täpselt ei ole tänaseks teada võlgade suurus. Arvestades ka pankrotihoiatust juba rohkem kui 2 aastat tagasi ning vanimat võlgnevust (kohtutäiturile) juba 2000.aastast, leiab haldur, et tuleb välja kuulutada võlgniku pankrot. Haldur nõustus menetluses jätkama pankrotihaldurina. Kohtu seisukohad, tuvastatud asjaolud, kohaldatavad õigusaktid Vastavalt PankrS § 10 lg 1 peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Sama paragrahvi lg 2 peab võlausaldaja maksejõuetuse põhistamiseks muu hulgas tuginema ühele viiest asjaolust, millest võlausaldaja on antud juhul valinud punktis 1 nimetatu – võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast selle sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on esitanud pankrotihoiatuse ning võlgnik ei ole seejärel täitnud kohustust 10 päeva jooksul. Võlgnik tugineb oma vastuväidetes PankrS § 15 lg 2 punktidele 1 ja 4. PankrS § 15 lg 2 p 1 kohaselt ei algata kohus pankrotimenetlust (või kui on algatanud, siis ei kuuluta seda PankrS § 31 lg 1 alusel välja), kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatul vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 2 p 4 annab koos PankrS § 31 lõikega 1 aluse pankroti väljakuulutamata jätmiseks, kui võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud. Seega peab kohus tuvastama, kas nõue on tõendatud ning samuti asjaolu, kas võlgniku maksejõuetus on põhistatud. Tuleb nõustuda võlgniku käsitlusega PankrS § 10 lõike 2 sõnastusest, et ainuüksi viitest ja tõenditest PankrS § 10 lg 2 p 1 eelduste täitmisel ei piisa, kuivõrd nimetatud sättes esiletoodud asjaolu on üks asjaolu muude asjaolude hulgas. Eelkõige on seadusandja siin silmas pidanud seda, et võlgnik peab ka sisuliselt olema maksejõuetu kõigi oma võlausaldajate suhtes kogumis, mitte üksnes pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja suhtes. Nõude tõendatuse osas leiab kohus, et see on piisavalt tõendatud juba oma olemuselt ning võlgniku ja võlausaldaja poolt esitatud väited nõude aluseks olevate asjaolude kohta ei ole asjassepuutuvad. Puudub vaidlus, et võlausaldaja nõude aluseks on võlgniku poolt väljaantud maksegraafik ehk võlatunnistus võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 mõttes. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus oma olemuselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Sama paragrahvi lõike 2 järgi peab kohustatud isiku antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nimetatud sätete eeldused on täidetud. Võlatunnistuse kehtivuse üle otsustamisel ei ole kohtul vaja tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, on tegelikult olemas. VÕS §-is 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Isegi juhul, kui võlatunnistusega tunnistatakse näiteks tehinguga võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Seetõttu ei ole vaja võlatunnistuse olemasolu korral tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Küll aga on võlatunnistuse järgi kohustatud isikul võimalik hagi korras VÕS § 1028 lg 1 ja 1032 lg 1 järgi võlausaldajalt nõuda viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist juhul, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole. Sellise käsitluse on võlatunnistuse olemusele andnud Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04, millele on viidanud ka võlgnik. Kuna võlgnik ei ole kohtus võlatunnistusega antud õigust tagasi nõudnud (ta üritas seda teha, kuid puudub vaidlus, et Tallinna Linnakohtu määrusega ei võetud avaldust menetlusse, tl 107), kuid viidatud Riigikohtu lahendi mõttest tulenevalt on see ainus võimalus võlatunnistust sisuliselt vaidlustada, ei saa öelda, et võlgnik

3 (5)

Tsiviilasi nr 2-05-14130 vaidleb nõudele põhjendatult vastu PankrS § 15 lg 2 p 1 mõttes. Kas võlatunnistuse aluseks oli kehtiv kohustus või mitte, ei oma asjas tähtsust. Võlgniku maksejõuetuse üksnes PankrS § 10 lg 2 p 1 eeldusi täites on võlausaldaja põhistanud, ta on esitanud seaduses sätestatud pankrotihoiatuse ning võlgnik ei ole oma kohustust täitnud. Selles puudub asjas ka vaidlus. Küll aga on kohus esitatud dokumentaalseid tõendeid ning halduri aruannet ja selle lisasid uurinuna seisukohal, et võlgnik ei ole alaliselt maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 ja § 31 lg 1 mõttes. Haldur on oma aruandes tuvastanud võlgniku varade (kolm kinnisasja) väärtuseks 1 400 000 – 1 600 000, võlgade suuruseks aga 1 676 803.62 krooni. Haldur on varade väärtust hinnanud konservatiivselt, arvestades nende hinna alanemist kiire müügi tõttu, korteriomandi puhul ka selle asustatust. Kohtul puudub alus kahelda halduri aruande sellekohases õigsuses, seda ka asjas vaidluse tekitanud kinnistu nr 1048206 hinnas. Nimetatud kinnistu kohta nii halduri tellitud ja esitatud BPE Kinnisvaraeksperdi hindeakt lõpphinnanguga 400 000 krooni kui võlgniku esitatud Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ eksperthinnang lõpphinnanguga 950 000 krooni on küll väga erineva tulemusega, kuid selgelt objektiivsem ja arusaadavam on halduri esitatu. Mõlemad dokumendid viitavad sellele, et turuhinna leidmisel kasutati turutehingute võrdluse meetodid (Sales Comparison Method), ent võlgniku esitatud hinnangus ei leidu ühtki konkreetset võrreldud tehingut (ei samas piirkonnas, sarnase objektiga ega üleüldse), mida ei saa öelda halduri esitatud hinnangu kohta. Hinna kujunemise kirjeldus võlgniku esitatud hinnangus on väga üldsõnaline ja lühike, samas kui halduri esitatud hinnangus on eraldi esitatud kinnistu katastriüksuste iseloomustus, fotod ja hinnakohanduste põhjendused. Arvestamata ei saa jätta ka seda, et halduri esitatud hinnang on 6 kuud värskem. Seega jätab kohus võlgniku esitatud tõendi kõrvale. Samas on haldur aga jätnud arvestamata võlgniku esitatud väite, et suuremate võlgnevuste osas (AS-le Kemira GrowHow ja SEB Eesti Ühispangale, mis kokku moodustavad ca 75% võlgnevustest) on võlgnik oma kinnistutega taganud kolmanda isiku (antud juhul P) kohustusi. Sellest saavad aga tuleneda järgmised õiguslikud järeldused: 1) tuvastades ülalpool halduri esitatud aruande ja selle lisade vastavuse tegelikule olukorrale, saab AS Kemira GrowHow sissenõude pööramisel võlgniku kinnistule nr 1048206 oma 950 000-kroonise nõude rahuldatud vaid 400 000 krooni ulatuses ning muule võlgniku varale selle nõude katteks tagatisi seatud ei ole (vt kinnistu hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõigusleping tl 89-93). Seega on võlgniku vara suhtes sissenõutavaks võlaks vaid 400 000 krooni, mitte 950 000 krooni nagu on esitatud aruandes. Sisuliselt võib sõltumata kinnistu nr 1048206 tegelikust väärtusest lugeda sellega kaetuks AS Kemira GrowHow nõude, misjärel on esitatud võlgade-varade tasakaal juba mitmesaja tuhande krooniga varade kasuks (varasid jääb seega ca 1 000 000 – 1 200 000 krooni, võlgu aga veidi üle 700 000 krooni); 2) nii AS Kemira GrowHow kui SEB Eesti Ühispanga nõuete tagatiseks võlgniku kinnistuile seatud hüpoteekide realiseerimisel ehk kinnistute müügi puhul (AS Kemira GrowHow on oma nõude täitmist juba alustanud, täitmisteade tl 119, halduri poolt kohtuistungil esitatud väite kohaselt on ka pank üles öelnud lepingu, mille täitmise tagamiseks oli seatud hüpoteek võlgniku kinnistule nr 334806) tekib võlgnikul tagasinõudeõigus P vastu asjaõigusseaduse § 349 lg 3 ning võlaõigusseaduse solidaarvastutust käsitlevate sätete alusel (eelkõige § 69 lg 7), seega pooles ulatuses kinnistute väärtustest (SEB Ühispanga nõuete puhul võib see nõue olla väiksem, kuivõrd 05.10.2001 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepinguga summale 320 000 krooni tagatakse ka võlgniku kohustusi panga ees, tl 101). Tagasinõuetena on haldur aga esitanud üksnes võimalik tagasinõude AS Davinee vastu, mille realiseerimine on nimetatud äriühingu sundlõpetatust arvestades tõepoolest küsitav, kuigi mitte võimatu, sest AS Davinee ei ole registrist kustutatud ja on seega likvideerimisel. Tagasinõudeõiguse tegelik realiseerimine on ilmselt raskendatud, arvestades P. suhtes kohtusse esitatud pankrotiavaldust, kuid nimetatud asjas ei ole veel algatatud pankrotimenetlust ning P varade osas informatsioon puudub.

4 (5)

Tsiviilasi nr 2-05-14130 Seega on kohus eelnevast tulenevalt jõudnud järeldusele, et pankrotiavaldus tuleb jätta rahuldamata PankrS § 15 lg 2 p 4 ja § 31 lg 1 kohaselt, kuna võlgniku maksejõuetust ei ole antud asjas tuvastatud. Võlgniku varad koos võimalike tagasinõuetega (hinnatuna kogumis võimalike nõuetega võlgniku vastu) ületavad tema vastu suunatud nõudeid. Pankrotiavalduse rahuldamata jätmisel tuleb PankrS § 3 lg 2 ja analoogia alusel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg 4 tühistada ka pankrotimenetluse algatamisel sisuliselt avalduse tagamiseks PankrS § 17 lg 3 alusel kohaldatud abinõu – võlgniku vara suhtes toimuva sundtäitmise peatamine. Menetluskulude osas teeb kohus tulenevalt PankrS § 150 sätetest eraldi määruse.

Toomas Talviste Kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.