2-16-8089/24 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja - lahend.ee

4.Jätta hagimenetluse menetluskulu osaühingu Fassader kanda, mõista G Ti menetluskulud osaühingult Fassader tema kasuks välja ja määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja töötas 10. märtsil 2015.a. sõlmitud töölepingu alusel OÜ-s Fassader eelarvestajakonstruktori ametikohal. Kahepoolselt pooled töölepingut ei allkirjastanud. Tööandja saatis töölepingu tingimuste kohta hagejale lepingudokumendi (tööleping nr 10/03/15-4) elektronpostiga 17. märtsil 2016.a. Töötamise registrisse tehtud sissekande järgi asus hageja kostja ettevõttesse tööle 10. märtsil 2015.a. Töölepingu punktide 3.2.1. ja 3.2.4. järgi oli töötaja põhipalk 1000 eurot netosummas kuus, palka makstakse üks kord kuus 10-ndal kuupäeval ülekandega töötaja arvelduskontole. Tööandja viivitas korduvalt töötasu maksmisega. Näiteks maksis tööandja 2015.a augustikuu töötasu välja osaliselt 1-päevase hilinemisega 11. septembril 2015.a.; septembrikuu töötasu 2päevase hilinemisega 12. oktoobril 2015.a.; oktoobrikuu töötasu 1-päevase hilinemisega 11. novembril 2015.a.; novembri töötasu 1-päevase hilinemisega 11. detsembril 2015.a.. Kui 2015. aastal olid töötasu väljamakse viivitused lühiajalised, siis 2016. aasta alguses tööandja maksekäitumine võrreldes varasemaga halvenes: pool hageja detsembri töötasust maksti välja osaliselt kolmepäevase hilinemisega 13. jaanuaril 2016.a. ja teine pool (500 eurot) maksti välja kaheksapäevase hilinemisega 18. jaanuaril 2016.a. 2016.a. jaanuarikuu töötasust maksis tööandja 375 eurot töötaja arvelduskontole 10. veebruaril 2016.a., osa jaanuari töötasust, s.o. 625 eurot on praeguseni välja maksmata. Veebruarikuus ei vastanud tööandja enam töötaja telefonikõnedele ega sõnumitele. Hageja esitas tööandjale 22. veebruaril 2016.a. kell 11:46 e-kirja teel oma töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse töölepingu seaduse § 91 lg 2 alusel seoses töötasu väljamaksmise korduva hilinemisega. Tööandja vastas samal päeval kell 12:22, et lõpetab ise hagejaga töölepingu. Töötamise registrisse tegi tööandja töölepingu lõpetamise kohta kande

3.Jätta rahuldamata G Ti veebruarikuu 2016.a töötasu OÜ Fassader vastu summa 11,90 € osas. 29.07.2016.a. Pärnu Maakohtu kohtumäärusest sai hageja teada, et tööandja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja pöördus sama töövaidluse lahendamiseks kohtusse. Töölepingu lõpetamise alus ja aeg Hageja esitab tuvastusnõude, millega palub lugeda, et tema ja OÜ Fassader vahel 10. märtsil 2015.a. sõlmitud tööleping on üles öeldud töötaja algatusel 22. veebruaril 2016.a. töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel. TLS § 95 lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Hageja (töötaja) esitas töölepingu ülesütlemise avalduse ajaliselt esimesena 22. veebruaril 2016.a. kell 11:46. Töötaja ütles töölepingu üles kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis e-kirja teel, saates e-kirja tööandja kehtivale e-posti aadressile. Ülesütlemise avalduses oli näidatud ülesütlemise alus (TLS § 91 lg 2) ja ülesütlemise põhjendus (seoses töötasu väljamaksmise korduva hilinemisega). Tööandja vastas 22. veebruaril 2016.a. kell 12:22, s.o. ajaliselt hiljem, et lõpetab ise hagejaga töölepingu. Tööandja poolne ülesütlemine on tühine. Tööandja avaldas soovi lõpetada tööleping, mis oli töötaja erakorralise ülesütlemisega juba lõppenud. Töölepingu seaduse § 83 järgi lõpetab ülesütlemine lepingu. Töötaja poolse ülesütlemisega lõppenud lepingut ei saa tööandja omalt poolt teistkordselt ja mingil muul alusel lõpetada. Riigikohus on töölepingu seaduse kohaldamise kohta selgitanud (vt nt Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus 3-2-1-170-11, p 12 - 13), et kui töötaja on töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel üles öelnud ja tööandja leiab, et selliseks töölepingu ülesütlemiseks ei ole seadusest tulenevat alust või ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele, s.t töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 kohaselt tühine, peab ta ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks pöörduma töövaidlusorganisse. TLS § 105 lg 1 järgi tuleb töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitada kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avaldus 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Viidatud sätte alusel peab ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude esitama pool, kellele ülesütlemine tehti. Praegusel juhul ei ole tööandja, kes sai töötajalt ülesütlemisavalduse, esitanud töövaidluskomisjonile ega kohtule avaldust töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. TLS § 105 lg-s 2 on sätestatud, et kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Tööandja ei esitanud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul TLS § 105 lg-s 1 ettenähtud hagi või avaldust, st tööandja ei saa tugineda töötaja poolse ülesütlemise tühisusele. Tööleping lõppes

10.veebruaril 2016.a., kuid 625 eurot jättis üldse välja maksmata. Töötajalt ei saa mõistlikult eeldada, et ta jätkab töösuhet olukorras, kus tööandja omapoolset töötasu maksmise kohustust ei täida. TLS § 1 teise lause järgi on tööleping tasuline leping. TLS § 28 lg 2 p 2 näeb ette, et tööandja on eelkõige kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Tööandja nimetatud kohustust nõuetekohaselt ei täitnud. Sellega tekkis töötajal alus tööleping erakorraliselt tööandjapoolse olulise lepingurikkumise tõttu üles öelda. Hagejal on töölepingu tema poolse ülesütlemise alusel lõppemise, s.h töölepingu lõppemise päeva, tuvastamiseks õiguslik huvi: 1) seoses sellest tulenevate rahaliste õigusjärelmitega. Töölepingu lõppemise korral töötaja poolse erakorralise ülesütlemisega TLS § 91 lg 2 alusel on töötajal õigus saada tööandjalt ülesütlemise hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses vastavalt TLS § 100 lg-le 4; 2) seoses sellest tulenevate mittevaraliste õigusjärelmitega. Töötamise registrisse tegi tööandja töölepingu lõpetamise kohta kande 22. aprillil 2016.a., kandis registrisse töötamise lõpu kuupäevaks 31.01.2016 ja lõpetamise aluse: „TLS § 88 lg 1 p 7 kahju tekitamine“. Arvestades töösuhte asjaolusid, on tööandja kandnud töötamise lõpu kohta suvalise kuupäeva ja vale töölepingu lõpetamise õigusliku aluse. Kehtiv töölepingu seadus ei näe üldse ette töösuhte taandkuupäevaga lõpetamist. Tööandja on teinud töötamise registrisse töölepingu lõpetamise kohta ebaõige kande ja on rikkunud sellega hageja mittevaralisi õigusi. Ebaõige kande tegemine riiklikusse registrisse on töötaja mainet kahjustav. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 251 lg 1 järgi on töötamise register MKS § 17 lõikes 1 sätestatud registri /maksukohustuslaste registri/ alamregister, mida peetakse Maksu- ja Tolliametile, Tööinspektsioonile, Eesti Töötukassale, Eesti Haigekassale, Sotsiaalkindlustusametile ning Politsei- ja Piirivalveametile seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks. Tööandja tegema töösuhte lõpetamisel töötamise registrisse kande 10 päeva jooksul töösuhte lõppemisest (MKS § 252 lg 4). Praegusel juhul on tööandja töötamise registris töösuhte lõppemise registreerimise kohustuse küll täitnud, kuid teinud registrisse ebaõige sisuga kande. Töölepingu lõpetamise aluse tuvastamine on vajalik vigase registrikande parandamiseks MKS §-s 256 ettenähtud korras. Rahalised nõuded 10.03.2015.a. sõlmitud töölepingu järgi töötas hageja OÜ-s Fassader täistööajaga 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas, netotasuga 1000 eurot kuus, põhipuhkuse kestusega 28 kalendripäeva ning tööandja kohustusega kanda tema töötasu üle tema pangakontole töökuule järgneva kuu 10-ndal kuupäeval. Tööleping lõppes 22. veebruaril 2016.a. TLS § 84 lg 1 järgi muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhetest tulenevad nõuded sissenõutavaks. See tähendab, et tööandjal tekkis 22. veebruaril 2016.a. kohustus maksta töötajale välja lõpparve. Lõpparve koosseisus pidi kostja hagejale välja maksma töötasu, puhkusehüvitise ja ülesütlemise hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses vastavalt TLS § 100 lg-le 4. Töötasu nõue

22.veebruaril 2016.a. Kostja rikub töölepingust tulenevat kohustust hagejale lõpparve välja maksta. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 järgi kohaldatakse nimetatud seaduse üldosas sätestatut muu hulgas ka töölepingule. VÕS §-s 100 on sätestatud, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Hagejal on alust nõuda VÕS § 101 lg-tes 1 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahendite kohaldamist, s.t. nõuda nii kohustuse täitmist kui ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled ei ole töölepingus intressimääras kokku leppinud, kohaldamisele kuulub seaduses sätestatud viivitusintressimäär, mis ajavahemikus 23. veebruarist kuni 30. juunini 2016.a oli 8,05% aastas ja alates 1. juulist 2016.a. on 8% aastas. Hagi esitamise päeva seisuga (24.08.2016.a.) on sissenõutavaks muutunud viivis 205,4 eurot (vt viiviseraport, hagiavalduse lisa 5). TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt enda kasuks välja mõista viivise kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi 8% põhinõudest 5112,44 eurost. ITVS § 24 lg 6 järgi nõuab hagi või avalduse saamisel kohus töövaidluskomisjonist välja asja lahendamise materjalid ja võtab need toimikusse. Esitatud tõendid loetakse kohtusse esitatuks. Hageja tõendab oma väiteid töövaidlusasjas töövaidluskomisjonile esitatud dokumentaalsete tõenditega. Töövaidluskomisjonilt on kohus töövaidlusasja toimiku juba välja nõudnud. Hageja tõendab oma väiteid ja seisukohti veel ka käesolevale hagiavaldusele lisatud dokumentaalsete tõenditega: 1) töölepinguga 2) 22.02.2016.a. tööandjale esitatud töölepingu ülesütlemise avaldusega; 3) hageja pangakonto väljavõttega töötasumaksete laekumise kohta; 4) töötamise registri andmete väljatrükiga. Hageja esitab töölepingu kehtivalt ülesütlemise tuvastamise nõude, st tuvastusnõude TsMS § 368 lg 1 tähenduses, ja rahalise nõude lõpparve saamiseks. Raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga (TsMS § 124 lg 1). TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Sama paragrahvi lg-s 2 on sätestatud, et TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Hageja põhinõude hagihind on 5112,44 eurot ja kõrvalnõude hagihind on 614,4 eurot. Kõrvalnõude hagihinna arvutus: hagi esitamise seisuga arvestatud viivis on 205,4 eurot, sellele lisandub ühe aasta eest arvestatud viivis, s.o. 8% 5112,44-st, e. 409 eurot; kokku 614,4 eurot. Hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded (TsMS § 134 lg 1). TsMS § 134 lg-s 3 on ette nähtud, et kui tuvastusnõue esitatakse koos sellega seotud varalise nõudega, loetakse hagihinnaks üksnes varalise nõude hind. Nõuete liitmisel kujuneb hagi hinnaks 5726,84 eurot (5112,44 + 614,4).

5.Kostja väited selle kohta, et hageja (töötaja) on tööandjale kahju tekitanud, on paljasõnalised ja tõendamata. Mingit selgepiirilist ja kontrollitavat nõuet ei ole tööandja töötaja vastu esitanud. Isegi kui tööandjal peaks mingeid nõudeid töötaja vastu olema, välistab töölepingu seaduse (TLS) § 78 lg 1 tööandja nõuete tasaarvestamise töötasu nõudega ilma töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekuta. Mingit nõusolekut tööandja võimalike nõuete tasaarvestamiseks hageja andnud ei ole ega kavatse anda. Kostja vastuväited ei välista hageja nõude maksmapanekut. TLS § 84 lg 1 järgi muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhetest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Töösuhe lõppes 22.02.2016.a. Tööandja on lõpparve väljamaksmisega viivituses, lõpparve väljamaksmisega viivitamine ei ole õiguslikult lubatav ega vabandatav. Hageja esitas hagiavalduses nõude välja mõista kostjalt tema kasuks viivis (viivitus-intress) lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest viivise kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi 8% aastas põhinõudest 5112,44 eurost. Hagiavalduse esitamise päeva, s.o 24.08.2016.a. seisuga arvestatud viivis oli 205,40 eurot. 15.11.2016.a. seisuga on kostja viivitanud hagejale lõpparve väljamaksmisega juba 266 päeva, sissenõutavaks muutunud viivise summa 298,15 eurot (vt lisatud viiviseraport). Hageja ei ole nõus lahendama asja kompromissiga kostja poolt välja pakutud viisil, s.t selliselt, et hageja loobuks kõikidest oma rahalistest nõuetest OÜ Fassader vastu. Hageja oleks nõus kompromissi saavutamise huvides vähendama osaliselt oma rahalist nõuet põhinõude ja viivise nõude osas. Hageja teeb omapoolse kompromissiettepaneku. Hageja teeb ettepaneku lahendada vaidlus kompromissiga selliselt, et:1) kostja aktsepteerib, et töölepingu lõppes 22.02.2016.a. TLS § 91 lg 2 alusel; 2) tööandja maksab koheselt välja töötajale lõpparve netosummas 5000 (viis tuhat) eurot; 3) tööandja kinnitab, et temal ei ole ja et tema ei esita töötaja vastu mingeid omapoolseid rahalisi nõudeid; 4) hagimenetluse menetluskulud jäävad neid kandnud poole enese kanda ja pooled teineteisele menetluskulusid hüvitama ei pea.

3.2.4.järgi oli töötaja põhipalk 1000 eurot netosummas kuus /tlk 38/. Hageja on esitanud tuvastusnõude, millega palub lugeda, et tema ja OÜ Fassader vahel 10.03.2015 sõlmitud tööleping on üles öeldud töötaja algatusel 22.02.2016 töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel, kuna tööandja hilines oluliselt töötasu väljamaksmisega. Kostja vastuväidete kohaselt Fassader OÜ teatab, et ei nõustu G T nõudega. Tööandja tegi töötamise registrisse töölepingu lõpetamise kohta kande 22.04.2016, kandis registrisse töötamise lõpu kuupäevaks 31.01.2016 ja lõpetamise alusena: „TLS § 88 lg 1 p 7 kahju tekitamine“. Kostja on seisukohal, et G T on oma töökohustuste rikkumise läbi tekitanud kahju tööandjale. Seega on poolte vahel vaidlus selles, kas tööleping lõppes töötajapoolse erakorralise ülesütlemisega 22.02.2016 TLS § 91 lg 2 alusel või tööandjapoolse erakorralise ülesütlemisega 31.01.2016 TLS § 88 lg 1 p 7 alusel. TLS § 95 lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Hageja on esitanud kostjale 22.02.2016 e-kirja teel oma töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse töölepingu seaduse § 91 lg 2 alusel seoses töötasu väljamaksmise korduva hilinemisega. Ülesütlemise avaldus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 mõttes. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Kostja vastas nimetatud e-kirjale samal päeval /tlk 41/, seega on kostja avalduse kätte saanud 22.02.2016. Töötaja ütles töölepingu üles kirjalikku taas-esitamist võimaldavas vormis e-kirja teel 22. veebruaril 2016.a. kell 11:46, saates e-kirja tööandja kehtivale e-posti aadressile. Ülesütlemise avalduses oli näidatud ülesütlemise alus (TLS § 91 lg 2) ja ülesütlemise põhjendus (seoses töötasu väljamaksmise korduva hilinemisega). Tööandja vastas 22.02.2016.a. kell 12:22, s.o.

2-16-8089 ajaliselt hiljem, et lõpetab ise hagejaga töölepingu. Tööandja poolne ülesütlemine on tühine. Tööandja avaldas soovi lõpetada tööleping, mis oli töötaja erakorralise ülesütlemisega juba lõppenud. Töölepingu seaduse § 83 järgi lõpetab ülesütlemine lepingu. Töötaja poolse ülesütlemisega lõppenud lepingut ei saa tööandja omalt poolt teistkordselt ja mingil muul alusel lõpetada. Riigikohus on töölepingu seaduse kohaldamise kohta selgitanud (vt nt Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus 3-2-1-170-11, p 12 - 13), et kui töötaja on töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel üles öelnud ja tööandja leiab, et selliseks töölepingu ülesütlemiseks ei ole seadusest tulenevat alust või ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele, s.t töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 kohaselt tühine, peab ta ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks pöörduma töövaidlusorganisse. TLS § 105 lg 1 järgi tuleb töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitada kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avaldus 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Tööandja ei ole esitanud töövaidluskomisjonile ega kohtule avaldust töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. TLS § 105 lg-s 2 on sätestatud, et kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Tööandja ei esitanud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul TLS § 105 lg-s 1 ettenähtud hagi või avaldust, st tööandja ei saa tugineda töötaja poolse ülesütlemise tühisusele. Tööleping lõppes töötaja erakorralise ülesütlemise avalduse esitamisega TLS § 91 lg 2 alusel 22.02.2016.a. Kohus leiab, et hageja on esitanud kostjale ülesütlemisavalduse, kostja on selle kätte saanud, kuid ei ole ülesütlemist tähtaegselt vaidlustanud, seega on ülesütlemine kehtiv ning tööleping lõppes ülesütlemisavalduses märgitud kuupäeval ning alusel. Kohus nõustub hagejaga, et kehtiv töölepingu seadus ei näe üldse ette töösuhte taandkuupäevaga lõpetamist, et tööandja on teinud töötamise registrisse töölepingu lõpetamise kohta ebaõige kande ja on rikkunud sellega hageja mittevaralisi õigusi. Ebaõige kande tegemine riiklikusse registrisse on töötaja mainet kahjustav. Töölepingu lõpetamise aluse tuvastamine on vajalik vigase registrikande parandamiseks MKS §-s 256 ettenähtud korras. Hageja on lisaks töölepingu kehtivalt ülesütlemise tuvastamise nõudele esitanud ka rahalise nõude tööandja vastu saamatajäänud palga, puhkusehüvitise, töölepingu ülesütlemise hüvitise ja viivise saamiseks. 10.03.2015.a. sõlmitud töölepingu järgi töötas hageja OÜ-s Fassader täistööajaga 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas, netotasuga 1000 eurot kuus, põhipuhkuse kestusega 28 kalendri-päeva ning tööandja kohustusega kanda tema töötasu üle tema pangakontole töökuule järgneva kuu 10-ndal kuupäeval. Tööleping lõppes 22. veebruaril 2016.a. TLS § 84 lg 1 järgi muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhetest tulenevad nõuded sissenõutavaks. See tähendab, et tööandjal tekkis 22.02.2016 kohustus maksta töötajale välja lõpparve. Lõpparve koosseisus pidi kostja hagejale välja maksma töötasu, puhkusehüvitise ja üles-ütlemise hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses vastavalt TLS § 100 lg-le 4. TLS § 28 lg 2 p 2 alusel on tööandja eelkõige kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Kostja ei maksnud hagejale välja 2016.a. jaanuarikuu töötasu töölepingus kokkulepitud summas, vaid kandis hageja pangakontole üle 10.02.2016.a. ainult 375 eurot /tlk 40/. Hagejal on õigus saada ja kostja on kohustatud temale maksma lõpparve koosseisus 2016.a. jaanuarikuu töötasu netosummas 625 eurot. 2016.a. veebruarikuu eest on hagejal õigus saada töötasu ajavahemiku 1. – 21.02.2016, s.o 15 tööpäeva eest, ning kuna töölepingus kokku lepitud netokuutasu oli 1000 eurot ning veebruaris oli 20 tööpäeva, on tööpäeva netotasu 50 eurot ning 15 tööpäeva eest pidi kostja hagejale maksma 750 eurot. TLS §-s 71 on sätestatud, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Töölepingu /tlk 38-40/ järgi oli töötajal ette

2-16-8089 nähtud põhipuhkus 28 kalendripäeva tööaasta eest. Hageja nõuab puhkusehüvitist kasutamata põhipuhkuse 22 kalendripäeva eest netosummas 22 * 33,52 = 737,44 eurot. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks TLS § 28 lg 2 p 2 ja 3 ning TLS § 70 lg 1 alusel välja mõistmisele saamata jäänud töötasu summas 1375 eurot ning saamata jäänud puhkusehüvitis summas 737,44 eurot. TLS § 100 lg 4 kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Seega eelduslikult on töötajal õigus saada hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kuid arvestades asjaolusid ning mõlema poole huve võib kohus hüvitise suurust muuta. Hageja ühe kuu keskmiseks netotöötasu suuruseks oli 1000 eurot. Käesoleval juhul ei esine kohtu hinnangul asjaolusid, mis tingiksid hüvitise suuruse muutmise. Hageja on kostja juures töötanud ligikaudu aasta, sealjuures on kostja alates augustist 2016 töötasu väljamaksmisega viivitanud. Kostja on väitnud, et hageja tegevusega on talle tekkinud kahju /tlk 55/, kuid kostja ei ole väidetava kahju kohta tõendeid esitanud, seega on tema väited paljasõnalised ega anna alust hüvitise suuruse muutmiseks. Nõude arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Hagejal on õigus saada ja kostjal on kohustus maksta lõpparve koosseisus ülesütlemise hüvitist neto-summas 3000 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TLS § 84 lg 1 järgi muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Töölepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks mh hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel. Hageja nõuab kostjalt kokku lõpparvet netosummas 5112,44 eurot. Tööandja pidi töötajale lõpparve 5112,44 eurot välja maksma vastavalt TLS § 84 1. lõikele 22.02.2016. Kostja rikub töölepingust tulenevat kohustust hagejale lõpparve välja maksta. VÕS § 113 lg 1 teise ja kolmanda lause kohaselt viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas; kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled ei ole töölepingus intressimääras kokku leppinud, kohaldamisele kuulub seaduses sätestatud viivitusintressimäär, mis ajavahemikus 23. veebruarist kuni 30. juunini 2016.a oli 8,05% aastas ja alates 1. juulist 2016.a. on 8% aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub välja mõista kostjalt tema kasuks viivis (viivitusintress) lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest viivise kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi 8% aastas põhinõudest 5112,44 eurost. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 416,78 eurot kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi 8% põhinõudest 5112,44 eurost.

2-16-8089 käibemaksuga) 187,16 eurot. Hagejal on tekkinud maakohtu 07.11.2016 korralduse täitmiseks kirjaliku seisukoha koostamise ning hagi tagamise taotluse koostamise eest õigusabikulu mahuga 1,5 tundi, tunnihinnaga 120 eurot. Kokku on hagejal 3,5 tunni õigusabi eest tekkinud õigusabikulu 420 eurot. Hageja menetluskulud kokku on 657,16 eurot. Hageja kinnitab, et kõik nimetatud kulud on seotud tsiviilasja nr 2-16-8089 menetlusega; samuti, et hageja ei ole eraisikuna käibemaksukohustuslane ja ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, seetõttu on esitatud menetluskulude nimekirjas õigusteenuse tasu koos käibemaksuga. Hageja palub menetluskulud kostjalt enda kasuks välja mõista. Arvestades hagi rahuldamist tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on tasunud riigilõivu 50 eurot hagi tagamise taotluse esitamisel. Hageja on esitanud kohtule õigusteenuse osutamise lepingu kuluarvestuse, mille kohaselt hageja lepingulise esindaja kulu oli kokku 420 eurot (sh käibemaks). Hageja lepinguline esindaja osutas talle õigusteenust hinnaga 120 eurot tunnis (sh käibemaks) ning lepingulise esindaja ajakulu oli kokku 3,5 tundi: hagiavalduse koostamisel 2 tundi; kirjaliku seisukoha koostamisel Pärnu Maakohtu poolt 07.11.2016 antud korralduse täitmiseks 30 min; hagi tagamise taotluse koostamisel 1 tund. Hageja on tasunud riigilõivu hagi tagamise avalduse esitamise eest seaduses sätestatud suuruses. Hagi tagamise määruse täitmisel on hageja tasunud täituri tasu ja täitemenetluse alustamise tasu ühes käibemaksuga 187,16 eurot. Lepingulise esindaja kulu mõistab kohus tulenevalt TsMS § 175 lg-st 1 välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ajakulu kokku 3,5 tundi on tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud ja vajalik ning kohus ei pea põhjendatuks seda vähendada. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 120 eurot tunnis (sh käibemaks) on praktikas tavapärane. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane, seega kuuluvad menetluskulud hüvitamisele koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Eeltoodut arvestades määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 657,16 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuivõrd TsMS § 177 lg 4 alusel palub hageja kostjalt menetluskulude väljamõistmisel kindlaks määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigus-seaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, mõistab kohus menetluskulud välja koos viivisega.