Muud › Muud hagiasjad

KOSTJA SEISUKOHT

Kostja oma kirjalikus vastuses vaidleb hagile vastu tervikuna ( tl. 29). Kostja on täitnud võlakohustuslepingust tulenevad kohustused nii Q kui ka hageja ees. Nõo valla põllumajandusreformi komisjoni poolt oli antud võimalus arveldada natuuras, mistõttu on hageja võlakohustuse katteks üle andnud Q järgmist: 31.10.1997.a. lehmvasikas kaaluga 150 kg, väärtusega 1350 krooni; 03.12.1997.a. pullvasikas kaalus 125 kg, väärtusega 1125 krooni; 09.12.1997.a. 150 kg kartuleid ja 50 kg porgandeid väärtusega 626 krooni; 22.12.1997.a. loomaliha 122 kg ja porgandit 50 kg väärtusega 1344 krooni. Notar pole pärimisõiguse tunnistuse väljastamisel kontrollinud, kuidas on Q tööosakute kompensatsiooni kasutanud ja milline on jääk. Ka on pärimisõiguse tunnistusel valesti märgitud OÜ Tasiraa ja Q vahel sõlmitud võlakohustuslepingu kuupäev. 18.09.2000.a. tasus OÜ Tasiraa Q tööosakute jäägi 1312 krooni. Hageja tõendab võlakohustuse osalist täitmist Q natuuras tunnistajate ütlustega.

KOHTUISTUNG

Kohtuistungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. Hageja seletas, et ta on Q pärija W elukaaslane ja tundis ka ise Q. Q oli alkohoolik, kellel ei olnud keldrit ja külmkappi toiduainete hoidmiseks. Q abikaasa J külastas meest nädalavahetustel ja ei ole Q majapidamises liha näinud. J on nüüdseks surnud. Lehm-vasikas Q küll oli, kuid puuduvad tõendid, et see oli saadud kostjalt. Kostja poolt väidetavate tunnistajate nimed on muutunud ja see tekitab kahtlust. Kirjalikud tõendid võlakohustuse täitmise osas natuuras puuduvad. Kostja esindaja avaldas, et ta ei olnud vaidlusalusel perioodil OÜ-ga Tasiraa seotud. Kirjalikult Q üle antavaid toiduaineid ja loomi ei fikseeritud, oli omavaheline usaldus. Viivise arvestust kostja ei vaidlusta, kuid viivis on liiga suur. Kostja ei oska põhjendada oma seisukohta viivise liigse suuruse osas.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Võlakohustusleping, millest hageja nõue tuleneb, on sõlmitud 03.07.1997.a., mistõttu juhindub kohus asja lahendamisel sel ajal kehtinud tsiviilkoodeksi sätetest. TSK § 173 lg.1 kohaselt tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu sätetele. Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja nõue tuleneb 03.07.1997.a. sõlmitud võlakohustuslepingust, mille kohaselt kostja kohustus tagastama Q hiljemalt 01.01.1999..a 5756 krooni. Pooltel puudub vaidlus, et kostja on nimetatud kohustuse raames tasunud 18.09.2000.a. hagejale 1312 krooni, mida tõendab ka kassa väljamineku order nr. 50 ( tl. 10). Ülejäänud kohustuse täitmise osas on pooltel vaidlus. TSMS § 230 lg.1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millel tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama § -i lg.2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kostja soovib tõendada oma väiteid kohustuse täitmise osas natuuras üksnes tunnistajate ütlustega. Tunnistaja R, kes tegeles OÜ Tasiraa juhtimisega 1997-1998.a. andis ütlusi selles, et Q võttis võlakohustuse katteks pullvasika, lehmvasika, kartuleid, porgandeid ja loomaliha. Nõgiaru küla inimeste kohta oli vihik, kuhu oli sisse kantud, kes kuipalju ja mida võttis. Inimeselt võeti allkiri alles siis, kui võlasumma oli täis ja siis raamatupidaja kandis summa maha. Tunnistaja ei tea, kuhu see vihik on tänaseks jäänud. Q jäi allkiri võtmata. Ilmselt jagas Q lihakoguse, millel ta käis vanniga järel, laiali ja tehti üks suurem söömine ( tl. 43p.-44). Tunnistaja U, kellel oli samuti analoogiline võlakohustusleping OÜ-ga Tasiraa, andis ütlusi selles, et ta elas Nõgiaru külas Q vastasmajas ja oli mingil määral kursis Q eluga. Tunnistaja

teada sai W osakute eest kõik kätte. W võttis kartuleid ja liha, misjärel peeti pidu ja kõik käisid W juures söömas. Korraga oli liha tõesti palju. Tunnistaja ei usu, et W oleks natuuras loomi võtnud. Kartuleid toodi W kahel korral. Kohus leiab, et tunnistaja R ja U ütlused ei tõenda tõsikindlalt kostja poolt võlakohustuse täitmist natuuras kostja poolt väidetavates kogustes. Isegi kui uskuda tunnistajate ütlusi selles, et Q viidi kostja poolt kartuleid ja loomaliha, mida külamehed üheskoos sõid, siis jääb ikkagi tõendamata Q üleantud toiduainete kogused. Elusloomade üleandmist Q ei osanud tunnistaja U ka kinnitada. Kohtule on esitatud kostja poolt ka kirjalik dokument- dateerimata kiri W, millele on alal kirjutanud B, Ü, T, U ( tl.22). Tunnistaja R ütluste kohaselt on T ja Ü surnud. B ülekuulamisest tunnistajana kostja esindaja kohtuistungil loobus. Kohus leiab, et ka nimetatud dokument ei tõenda kohustuse täitmist W. Tunnistaja R ütluste kohaselt olid ka Ü üksnes osaku saajate hulgas, mistõttu võivad kinnitada makseid natuuras. U ütlusi ja tema teadlikkust asjast on kohus juba hinnanud. Kostja oli ja on raamatupidamiskohuslane, kes peab oma tegevuses juhinduma ka raamatupidamise seaduse sätetest. Raamatupidamise seaduse ( redaktsioon kehtivusega 01.10.1996 – 10.07.1998) § 7 lg.1 kohaselt on raamatupidamiskohustuslane kohustatud kõiki oma majandustehinguid dokumenteerima ning kirjendama kronoloogilistes ja süstemaatilistes raamatupidamisregistrites nende toimumise momendil või, kui see ei ole võimalik, siis vahetult pärast seda. Sama §-I lg.2 kohaselt iga raamatupidamiskirjendi aluseks on majandustehingut tõendav algdokument või algdokumentide alusel koostatud koonddokument. Seega peaks kostja suutma tõendada oma väiteid natuuras maksmise kohta eelkõige dokumentaalselt ja raamatupidamise seadusega kooskõlas. Käesoleval juhul kostja seda teinud ei ole. Kohus peab kostja väiteid võla natuuras tasumise osas seega tõendamatuteks. Kostja võlgneb hagejale kui Q singulaarsele õigusjärglasele põhivõlana 4444 krooni. Hageja on esitanud kohustuse summas 4444 krooni täitmisega viivitamise eest ka seadusliku viivise nõude perioodil 01.01.1999.a. kuni 30.06.2005.a. , kuna võlakohustuses viivise kokkulepe puudub. TsK § 231 lg.1 kohaselt ( kehtis kuni 30.06.2002.a.) rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik on kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. VÕS § 113. lg.1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, nõuda viivitusintressi (viivis) kuni VÕS § 94 sätestatud suurseni. (redaktsioon 01.07.2002 kuni 27.12.2003). VÕS § 113 lg.1 muudetud redakstiooni (RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523) kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse § -s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 7 % aastas ( kokku maksimaalselt 14 % aastas). VÕS § 94 lg.1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis –operatsioonidele kohaldatav intressimäär enne iga aasta 01. jaanuari ja 01. juulit, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS RakS §14 kohaselt kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liiduga loetakse VÕS § 94 lg.1 nimetatud intressimääraks 7 % aastas, kui ei ole kokku lepitud teistsugust intressimäära.

Seega tuleneb hageja viivisenõude suurus seadusest ja kostja ei ole ka viivisenõude arvestust vaidlustanud. Samas taotleb kostja viivise vähendamist, kuid ei ole oma vastavat taotlust suutnud põhjendada. VÕS § 113 lg.8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. VÕS § 162 kohaselt kuulub viivis vähendamisele siis, kui see on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et kuna hageja nõuab üksnes seadusega ettenähtud viivist , siis ei ole ka viivis ebamõistlikult suur. Kostja ei ole ka tõendanud, et viivise maksmine kahjustaks oluliselt tema majanduslikku seisundit või oleks mingil moel vastuolus kostja õigustatud huvidega. Kohus rahuldab ka hageja viivisenõude. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 5947.84 krooni. Hageja ei ole kohtukulude nimekirja esitanud. Tõendatud hageja kohtukulu on tasutud riigilõiv summas 420 krooni. Kuna kohus rahuldab hagi, siis tuleb riigilõiv tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 ja TSMS ( redaktsioon kuni 31.12.2005.a) § 60 lg.1 alusel välja mõista kostjalt.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.