Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
23.02.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-9197
Tsiviilasi
Satnam Planning Services Ltd hagi OÜ Lõuna Park (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo, Swedbank AS-i ja Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu) vastu nõude tunnustamiseks OÜ Lõuna Park (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.05.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Satnam Planning Services Ltd apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant Satnam Planning Services Ltd (registrikood 1590439), lepinguline esindaja v/adv KalleKaspar Sepper Kostja I/vastustaja OÜ Lõuna pankrotihaldur Indrek Lepsoo
Park
(pankrotis)
Kostja II/vastustaja Swedbank AS (registrikood 10060701), lepingulised esindajad v/adv-d Marika Kütt ja Toomas Vaher Kostja III/vastustaja Eesti Vabariik (Harju Maavalitsuse kaudu), lepinguline esindaja Meeli Vaarik Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 12.05.2016 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta Satnam Planning Services Ltd kanda.
4.Määrata kindlaks ja mõista Satnam Planning Services Ltd-t välja Swedbank AS-i kasuks mõistlike ja vajalike õigusabikulude hüvitamiseks 1065 eurot. Tasumisega viivitamisel tuleb apellandil tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.17.06.2015 esitas hageja maakohtu hagi nõude tunnustamiseks OÜ Lõuna Park (pankrotis) pankrotimenetluses suuruses 3 000 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulutati 30.01.2015 kohtumäärusega välja OÜ Lõuna Park (endise nimetusega Satnam Estonia OÜ) pankrot. 11.02.2015 esitas hageja nõudeavalduse, milles palus tunnustada nõuet võlgniku vastu 3 000 000 eurot. Hageja avaldas, et nõue tuleneb 06.06.2011 poolte vahel sõlmitud varahalduslepingust. Nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustasid nõuet kostjad.
3.Varahalduslepingu artikkel IV punkti 3 kohaselt võib hageja võlgnikult nõuda ja viimane on kohustatud tasuma leppetrahvi 3 000 000 eurot juhul, kui hageja ei suuda osutada lepingulisi teenuseid põhjusel, mis ei olene hagejast, samuti võlgniku maksejõuetuse korral. Kuna pankrotihaldur ei teatanud, et kavatseb nõuda lepingu täitmist, esinevad mõlemad alused võlgnikult leppetrahvi nõudmiseks. Leppetrahvi nõue edastati haldurile 06.02.2015. Võlgnik leppetrahvi tasunud ei ole. Hageja juhatuse liige täitis varahalduslepingut juunist 2011 kuni saneerimisavalduse esitamiseni mais 2012 selliselt, et tegi ettevalmistusi ehitustegevuse alustamiseks ja pidas läbirääkimisi investorite, pankade ning ehitusettevõtjatega ettevõtte ja kinnisvara arendusprojekti finantseerimiseks parimate lahenduste leidmiseks. Hageja esindaja CG oli kinnisvaraprojekti juhtimisega pidevalt seotud, täites kõiki varahalduslepingust tulenevaid hageja kohustusi. Hageja lepingu täitmise eest tasu ei ole saanud, kuna lepingus lepiti kokku, et omanik maksab varahaldurile osutatavate teenuste eest tasu 10% vara lisaväärtusest, mis tuleneb varahalduri tegevusest/teenustest.
4.Varahaldusleping ei olnud näilik. Võlgnik ei olnud 30.06.2012 maksejõuetu. Võlgnik vaidleb vastu kostja II nõudele, mille alusel pankrotimenetlus algatati ja pankrot välja kuulutati, mistõttu ei saa väita, et ee nõue eksisteerib. Kostjate viidatud kohtumäärused tuginevad tuvastamata asjaoludele. Ka ei ole lepingu artikkel IV punkt 3 tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 alusel. Võlgnik ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ega võimaldanud hagejal lepingut täita ja saada selle eest tasu. Olukorras, kus võlgnik vaidles vastu tema suhtes esitatud pankrotiavaldusele, ei oleks olnud hagejast võlausaldaja poolt heauskne, kui ta oleks koheselt esitanud leppetrahvinõude. Hageja vaidles vastu ka leppetrahvi vähendamise taotlusele. Kostja I vastuväited
5.Kostja I vaidles hagile vastu. Varahalduslepingu artikkel IV punkt 3 on tühine TsÜS § 87 alusel, kuna ei seo leppetrahvinõude tekkimist võlgniku lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega. Lepingu kohaselt tekib hagejal leppetrahvi nõudmise õigus sõltumata sellest, kas võlgnik lepingut rikub või mitte. Kuivõrd võlgnikul ei ole õigust teha pärast pankroti väljakuulutamist oma vara osas tehinguid, ei ole PankrS § 35 lõike 1 punktist 2 tulenevalt kehtivad ka need võlgniku tehingud, mis on sõlmitud enne pankroti väljakuulutamist, ent millega ettenähtud võlgniku varalist olukorda puudutav tagajärg on seatud sõltuvusse maksejõuetuse tekkimise faktiga. Leppetrahvinõude esitamine eeldab võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lõike 1 kohaselt kohustuse rikkumist. Kuivõrd võlgnik ei ole lepingut rikkunud, puudub hagejal õigus leppetrahvi nõuda. PankrS § 46 kohaselt on halduril õigus võlgniku poolt sõlmitud lepingust tulenev seni täitmata kohustus täita ja nõuda teiselt poolelt tema kohustuse täitmist või loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja lepingu täitmiseks pankrotihalduri poole ei pöördunud.
6.Isegi juhul, kui eeldada, et hageja leppetrahvinõue ei ole tühine, on hageja leppetrahvi nõudeõiguse minetanud, kuna ei esitanud seda mõistliku aja jooksul. Võlgniku püsiv maksejõuetus tekkis 30.06.2012. Hageja on võlgnikuga seotud äriühing (nn Satnam Gruppi kuuluvad isikud, kelle juhtorganite liikmed ja/või osanikud kattuvad). Hageja üks osanikke on KSD, kes on olnud võlgniku ja tema ainuosaniku üks osanikke. Seega oli hageja teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast ja võlgniku kohustuste sissenõutavaks muutumisest. Saneerimismenetlused ei andnud hagejale alust eitada võlgniku maksejõuetust. Hageja tõendid ei tõenda lepingu täitmist. Hageja ei esitanud võlgnikule teenuste osutamise eest arveid, nagu nägi ette lepingu artikkel III. Alternatiivselt esitas kostja I VÕS § 162 lõike 1 alusel leppetrahvi vähendamise taotluse. Kostja II vastuväited
7.Kostja II vaidles hagile vastu ja toetas kostja I vastuväiteid. Võlgniku muutumine püsivalt maksejõuetuks kostjaga II sõlmitud laenulepingu tähtaja saabumisel oli 06.06.2011 ettenähtav. Laenulepingut pikendati mitmel korral ja võlgnik oli teadlik, et lepingu tähtaja saabumise korral ei ole ta suuteline seda täitma ning tuleb esitada pankrotiavaldus. Võlgnik pöördus 2012.a kevadel kostja II poole järjekordse lepingu pikendamise sooviga ning kui kostja II ei nõustunud seda tegema, esitas võlgnik koheselt 28.05.2012 saneerimisavalduse. Võlgnik selgitas avalduses, et kui saneerimiskava ei kinnitata, saabub tema maksejõuetus seoses laenulepingute, sh kostjaga II sõlmitud lepingu, tähtaja saabumisega. Kuivõrd hageja ja võlgnik on
omavahel seotud isikud, oli hageja teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast. Kuna kostjaga II sõlmitud laenulepingu pikendamine ei olnud kunagi kindel, hakkas võlgnik koostöös temaga seotud isikutega juba 2011.a tegema ettevalmistusi juhuks, kui kuulutatakse välja pankrot. On välistatud, et poolte tegelik tahe oli võlgniku püsiva maksejõuetuse peatsel saabumisel sõlmida leping äriühingu vara hooldamiseks. Seotud isikute poolt püsiva maksejõuetuse lähenemisel ebamääraste tingimustega varahalduslepingu sõlmimine viitab sellele, et poolte tegelik soov oli valmistuda pankroti väljakuulutamiseks. Selleks loodi kunstlikke võimalusi olematute nõuete esitamiseks võlgniku vastu. Leppetrahvinõuete esitamise läbi loodeti suurendada hääli pankrotimenetluses, saavutamaks menetluse üle kontrolli. Analoogne leppetrahvi tingimus on sätestatud mitme võlgnikuga seotud osapoolega sõlmitud lepingutes.
8.Hageja ei saa väita, et leppetrahvinõue tuleneb lepingu artikkel IV punkti 3 esimesest lausepoolest. Hageja suutmatus täita lepingut on seotud võlgniku muutumisega püsivalt maksejõuetuks. Seega ei erine viidatud punkti esimene lausepool sisuliselt teisest lausepoolest. Hageja esitatud arved jm dokumendid ei ole seostatavad nõude aluseks oleva lepinguga. Hageja väited, justkui võlgnik ei olegi püsivalt maksejõuetu, on vastuolus leppetrahvinõude põhjendustega, sest sellisel juhul ei saaks hagejal olla võlgniku vastu leppetrahvinõuet. Asjaolu, et hageja toetab võlgniku alusetuid vastuväiteid, kinnitab kostjate väiteid lepingu näilikkuse kohta. Isegi kui võlgnik ei oleks olnud kohtu poolt tuvastatud kuupäevast püsivalt maksejõuetu, oli talle ja temaga seotud isikutele teada, et pankrot saabub, kui kostjaga II sõlmitud laenulepingu tähtaega ei pikendata.
9.Alternatiivselt leidis kostja II, et kui leppetrahvi tingimus on kehtiv, tuleb jätta see kohaldamata vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Olukorras, kus nõue ei ole seotud võlgnikupoolse kohustuse rikkumisega ja on suunatud teiste võlausaldajate huvide kahjustamisele, ei saa seda pidada heauskseks. Kostja III vastuväited
10.Kostja III vaidles hagile vastu. Puudub mõistlik selgitus väita, nagu tekkinuks hagejale varaline kahju võlgniku süül. Lepingu artikli IV punkt 3 on tühine vastuolu tõttu heade kommete ja avaliku korraga. Tehingu osalised on seotud isikud. Tõenäoliselt oli mõlemale poolele lepingu sõlmimisel teada võlgniku maksevõimetus, samuti 3 miljoni euro suuruse leppetrahvinõude realiseerimise ebatõenäosus. Lepingupunkti 3 eesmärgiks oli võlgniku ettenähtava maksejõuetuse olukorras eelistada seotud isikut, kahjustades teisi kreeditore. Ka võib leppetrahvina sõnastatud kohustust käsitleda näiliku kinketehinguna, mis on TsÜS § 89 lõike 2 järgi tühine. Tõenäoliselt ei oleks saabunud olukorda, kus varahaldur ei suuda osutada lepingulisi teenuseid põhjusel, mis ei olene varahaldurist. Isik, kes pidi osutama võlgnikule äri- ja õigusalast konsultatsioone, on süüdi võlgniku maksejõuetuses kas ebapiisava või ebakompetentse analüüsi ja nõustamise tõttu. Maksejõuetuse põhjustamises osalenud isikule võlgniku varast 3 miljoni euro leppetrahvina maksmine oleks ebamõistlik ja vastuolus heade kommetega.
11.Ka ei tõenda hageja tõendid leppetrahvinõude olemasolu. Tasunõuet hageja pankrotimenetluses ei esitanud ole. Esimese astme kohtu otsus
12.12.05.2016 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus rahuldas kostja II menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt mõistis hagejalt välja hüvitise 1380 eurot koos viivisega.
13.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 30.01.2015 määrusega nr 2-14-6608 kuulutati välja OÜ Lõuna Park pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Indrek Lepsoo (t I kd lk 57-62); 11.02.2015 esitas hageja pankrotimenetluses tunnustamiseks nõudeavalduse (t I kd lk 7-8, 65-66) kogusummas 3 000 000 eurot; 27.03.2015 esitas hageja nõudeavalduse juurde leppetrahvi nõudmise teate (t I kd lk 30, 75); 18.05.2015 nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati võlgniku pankrotimenetluses nõudeid kogusummas 1 652 592.13 eurot (t I kd lk 86-90, 92, 93, 94-96); hageja nõue jäi tunnustamata kogu ulatuses, kuna sellele vaidlesid vastu haldur ja kaks võlausaldajat (t I kd lk 9-13).
14.Kohus luges eeltoodud asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõigete 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
15.Nõudeavalduse punkti 2 järgi esitas hageja tunnustamiseks 06.06.2011 varahalduslepingust (t I kd lk 14-21, 22-29) tuleneva leppetrahvinõude. Lepingu artikli IV punkti 3 kohaselt võib hageja võlgnikult nõuda ja viimane on kohustatud tasuma leppetrahvi 3 000 000 eurot juhul, kui hageja ei suuda osutada lepingulisi teenuseid põhjusel, mis ei olene varahaldurist, ja võlgniku maksejõuetuse korral.
16.Seoses vastuväidetega tehingu sisu kohta otsustas kohus tehingu kehtivust kontrollida järgmises järjekorras: 1) kas ei ole tegemist näiliku tehinguga (TsÜS § 89); 2) kas ei ole tegemist seadusest tulenevat keeldu rikkuva tehinguga; 3) kas ei ole tegemist heade kommete või avaliku korraga vastuolus oleva tehinguga (TsÜS § 86).
17.Kohus viitas TsÜS § 89 lõigetele 1 ja 2. Näiliku tehingu puhul on määrava tähtsusega poolte tahe, seega tuleb hinnata tahteavaldusi ja selgitada välja, mida tegelikult sooviti. Näilikkuse osas lasub tõendamiskoormus kostjatel. Kohus nõustus kostjaga II, et hageja esitatud väited, justkui võlgnik ei olegi püsivalt maksejõuetu, on vastuolus hageja leppetrahvinõude põhjendustega. Kui hageja seisukohad oleksid õiged, ei saaks tal olla võlgniku vastu leppetrahvi nõuet.
18.Varahalduslepingu artikli IV punkti 3 kohaselt on õigus leppetrahvi nõuda juhul, kui (1) hageja ei suuda osutada lepingulisi teenuseid põhjusel, mis ei olene temast, või kui (2) võlgnik muutub maksejõuetuks. Kohus nõustus kostjaga II, et kuivõrd võlgnikul ei ole õigust teha pärast pankroti väljakuulutamist oma vara osas tehinguid, ei ole PankrS § 35 lõike 1 punktist 2 ja TsÜS §-st 87 tulenevalt kehtivad ka need võlgniku tehingud, mis on sõlmitud enne pankroti väljakuulutamist, ent millega ettenähtud võlgniku varalist olukorda puudutav tagajärg on seatud sõltuvusse pankroti väljakuulutamise faktist. Selline lepingutingimus on tühine. Leppetrahvinõue on esitatud seoses võlgniku muutumisega püsivalt maksejõuetuks. Maksejõuetus võib tekkida ka võlgnikust sõltumatutel asjaoludel. Seetõttu on võimatu leppida kokku, et maksejõuetuks muutumine on käsitletav lepingu rikkumisena. Kuivõrd võlgnik ei ole lepingut rikkunud, puudub hagejal õigus leppetrahvi nõuda.
19.Jõustunud pankrotimääruses tuvastas kohus, et võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks alates 30.06.2012. Kohtud on hinnanud võlgniku kohustuste suurust ning vara väärtust ja asunud seisukohale, et nimetatud kuupäevast alates oli võlgnik püsivalt võimetu täitma võlausaldajate nõudeid. Asja materjalidest nähtuvalt esitas võlgnik 28.05.2012 (vahetult enne 30.06.2012 laenu tagastamise tähtaja saabumist) saneerimisavalduse (t IV kd lk 76-83), mille punktis 2.6 märkis: „Juhul, kui võlausaldajad ei pikenda avaldajaga sõlmitud laenulepinguid, ei ole avaldajal võimalik laenusummasid neile kohe välja maksta ning see tekitab avaldajal majanduslikud raskused. Nimetatu võib tingida avaldaja pankroti, /.../“. Seega esitas võlgnik saneerimisavalduse konkreetse eesmärgiga välistada pankroti väljakuulutamist, kuivõrd tal ei olnud vahendeid 30.06.2012 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et võlgniku saneerimiskava oli koostatud võlausaldajaid kahjustavalt (t I kd lk 136) ning saneerimine ei olnud perspektiivikas (t I kd lk 133). Samuti, et võlgnik ei olnud oluline tööandja ega oluline ettevõte (t I kd lk 134). Selle tingimuse mittetäidetus välistas saneerimiskava kinnitamise. Samuti märkis ringkonnakohus, et saneerimiskava oleks tulnud jätta kinnitamata ka põhjusel, et kohtu ette toodi asjaolud, mis viitavad sellele, et avaldaja oli juba avalduse esitamise ajal pankrotis.
20.Kostja II on märkinud, et tegelikkuses ei olnud hagejal ega teistel võlgnikuga seotud isikutel huvi nõuete täitmise vastu. Seda on otseselt möönnud üks võlgnikuga seotud isikutest (Satnam Investments Ltd) tsiviilasjas nr 2-15-9201 aset leidnud kohtuistungil, kus märkis, et sidusettevõtted avaldasid, et neil on nõuded, kuid ei soovi nõudeid sisse nõuda, kuna ei soovinud võlgniku pankrotti (t IV kd lk 74). Samuti asus Harju Maakohus 25.02.2015 määruses, millega kohus määras võlausaldajatele esimesel üldkoosolekul hääled, seisukohale, et hageja leppetrahvinõue ei tundu usaldusväärne (t III kd lk 19).
21.Arvestades, et võlgnik ja temaga seotud isikud pidasid peatset pankroti väljakuulutamist realistlikuks ning saneerimisel puudus perspektiiv, sai seotud isikutega leppetrahvinõuetes kokkuleppimise ainus eesmärk olla võimalikuks pankrotimenetluseks valmistumine. 06.06.2011 varahalduslepingul ei olnud muud sisu ega eesmärki, kui konstrueerida nõudeid, mida kasutada pankrotimenetluse kontrollimiseks.
22.Varahalduslepingu artiklis II on loetletud teenused, mida hageja pidi võlgnikule osutama. Pankrotimenetluses on esitatud võlgnikuga seotud äriühingute poolt erinevaid leppetrahvinõudeid kogusummas 27 500 000 eurot: 1) varahaldusleping; 2) krediidileping; 3) maaklerileping; 4) finantsteenuste leping; 5) projekti arendus- ja juhtimise leping teede ja infrastruktuuri ehitamiseks; 6) projekti arendus- ja juhtimise leping hoonete ehitamiseks; 7) kavatsuste protokoll (t II kd lk 10-108, 109-169). Lisaks on võlgniku emaettevõttel Satnam Europe OÜ-l Eestis 6 tütarettevõtet: Lõuna Park (100%), OÜ Capfield (60%), OÜ Laagna Arendus (60%), Osaühing Logan Group (60%), RevalPro Kinnisvaraarendus OÜ (60%) ja OÜ Rebosan (60%). Kontserni suurimaks äriühinguks on OÜ Capfield, mille ainuomandis on 8 tütarettevõtet Eestis. Nendele tütarettevõtetele kuuluvad Eesti 6 kaubanduskeskust: Norde Centrum Tallinna Reisisadama juures, Lasnamäe Centrumi kaubanduskeskus, Mustakivi Prisma ja BAUHAUS ehituskaubamaja Lasnamäel, Tammsaare Selver Mustamäel ning Maxima XXX hüpermarket Pärnus. Hageja ei ole näidanud, kuidas esitatud dokumendid on seotud konkreetsest varahalduslepingust tulenevate kohustuste täitmisega, so võlgniku vara hooldamisega. Hageja dokumendid ei tõenda
väiteid, et kulutus oleks kantud või teenus oleks osutatud konkreetse varahalduslepingu täitmiseks. Tõendid on umbmäärased. sest sealt ei nähtu, milliseid konkreetseid teenuseid osutati ja kulusid kanti ning kuidas olid need seotud lepingust tulenevate kohustuste täitmisega. Dokumentidelt nähtuvaid teenuseid ja kulusid ei ole võimalik võrrelda lepingus nimetatud varahalduri kohustustega.
23.Varahalduslepingu artikli III kohaselt maksab omanik varahaldurile osutatavate teenuste eest tasu 10% vara lisandväärtusest, mis tuleneb varahalduri tegevusest/teenustest; tasu makstakse arvete alusel kord kvartalis juba osutatud teenuste eest ajatariifi järgi, kusjuures lisandväärtuse tasaarveldus tehakse kord aastas.
24.Kohus leidis, et 06.06.2011 sõlmitud varahaldusleping on näilik ja tühine, kuna see sõlmiti poolte tahteta luua õiguslikke tagajärgi ning sellest tulenevalt ei ole hagejal lepingu artikkel IV punktist 3 sätestatud leppetrahvinõuet võlgniku vastu.
25.Kuna kohus tuvastas, et leping on näilik, ei hinnanud ta, kas leppetrahvinõue on tühine TsÜS § 87 või § 86 järgi, samuti kas nõue esitati mõistliku aja jooksul. Samuti ei analüüsinud maakohus kostjate taotlusi leppetrahvi vähendamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei hinnanud kohus võlgniku bilanssi 12.12.2014 seisuga (t I kd lk 140-144), võlgniku 02.04.2015 määruskaebust tsiviilasjas nr 2-14-6608 (t I kd lk 145-188), võlgniku vastust halduri päringule (t I kd lk 190-194), võlgniku ajutise halduri aruannet (t II kd lk 170-193) ega võlgniku 16.02.2015 määruskaebust tsiviilasjas nr 214-6608 (t II kd lk 1-16). Samuti ei oma asja lahendamisel tähtsust võlgniku vastus AS-i Swedbank pankrotiavaldusele ning hagiavaldused tsiviilasjades nr 2-14-50202 ja 2-14-62431 (t IV kd lk 9-13). Nimetatud tõendid jättis kohus tähelepanuta.
26.Menetluskulud jäid hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda. Kostja II esitas menetluskulude nimekirja, paludes mõista hagejalt välja 2882.30 eurot ja viivise. Hageja vaidles kuludele osaliselt vastu. Maakohus leidis, et kostja II õigusabi oli põhjendatud 11,5h ulatuses tunnihinnaga mitte üle 120 eurot, kokku 1380 eurot (käibemaksuta). Apellatsioonkaebus
27.Kaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub jätta kostjate kanda. Maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud vääralt materiaal- ja menetlusõiguse norme ning jätnud hindamata esitatud tõendid.
28.Maakohtu lõppjäreldus hageja ja võlgniku vahel sõlmitud varahalduslepingu osas on vastuoluline ega ole jälgitav. Maakohtul tulnuks poolte kokkuleppe osas võtta selge seisukoht ja seda põhjendada. Kohus jättis tuvastamata asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, mistõttu on kohtu õiguslik hinnang asjaoludele ja poolte õigussuhtele ebakohane ja üllatuslik ega ole jälgitav. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks hageja väidete või nende kinnitamiseks esitatud tõenditega arvestanud või nendega mittearvestamist põhjendanud. Kuigi otsuse põhjendused on näiliselt seitsmel leheküljel, siis tegelik põhjendus on vaid kolmes lõigus. Kogu ülejäänud osa on menetlusosaliste seisukohtade tsiteeringud. Otsusest ei nähtu, kuidas kohus oma seisukohtadeni jõudis.
29.Põhjendamata on seisukoht, et varahaldusleping on näilik põhjusel, et juba sõlmimise ajal oli võlgnik maksejõuetu. Samuti, et leping oli sõlmitud lähikondsega. Esmalt tuleb tuvastada, kas ja millised nõuded pankrotimenetluses tunnustatud saavad, ning seejärel hinnata, kas need nõuded olid lepingu sõlmimise ajal olemas. Kohtu põhiliseks väiteks on, et lepingu sõlmimise ajastus ning hageja ja võlgniku omavaheline seotus viib järelduseni, et lepingul ei olnud mõeldud olema õiguslikke tagajärgi. Hageja esitas oma vastustes tõendid, millest nähtub, et lepingul olid reaalsed õiguslikud tagajärjed ja et hageja asus lepingut täitma. Meelevaldne on seisukoht, et juba lepingu sõlmimise ajal pidanuks pooled ette nägema võlgniku maksejõuetust ning et pooled asusid looma kunstlikke kohustusi selleks, et saada rohkem hääli eelseisvas pankrotimenetluses. Kohtu arvamus, mis tugineb pankrotimenetluses tehtud kohtumäärustele, ei saa olla käesolevas asjas lahendi aluseks. Seadusega kooskõlas ei ole ka väide, et lepingu osapoolte lähikondsus toob automaatselt kaasa tehingu näilisuse. Maaohus ei ole vastavat väidet ka põhjendanud.
30.Näiliku tehingu puhul puudub selle tegijatel tegelik tahe tehingut teha, nad soovivad tekitada üksnes õigusnäivust või siis varjata mingit muud tehingut. Riigikohus on korduvalt käsitlenud näiliku tehingu määratlemist, rõhutades, et näiliku tehingu puhul on pooled kokku leppinud, et selle tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta muljet tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näiliku tehingu puhul on määrava tähendusega poolte tahe, seega tuleb tehingu näilikkuse tuvastamisel eelkõige tehingut sisuliselt hinnata. Maakohus ei tuvastanud näiliku tehingu omadusi ega põhjendanud, kuidas ta jõudis järeldusele ning milliste tõendite alusel otsustas, et hageja ja võlgniku vahel oli näilik tehing.
31.Menetluskulude kindlaksmääramisel rikkus kohus diskretsiooniõigust. Kohus ei analüüsinud kostja II lepingulise esindaja õigusabikulusid vajaliku põhjalikkusega. Kohus tõi küll välja arved ja nende summad, kuid ei märkinud, kas iga arvega seotud toimingud ja neile kulunud aeg on olnud TsMS § 175 lõike 1 kohaselt põhjendatud. Vastustajate seisukoht
32.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
33.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Maakohus rikkus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme, mis aga lõpptulemusena ei toonud kaasa ebaõige otsuse tegemist. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alused puuduvad. Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulud.
34.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohtu otsuse põhjendav osa on osaliselt raskesti jälgitav. Maakohus on korranud olulises osas menetlusosaliste seisukohti ning kohati ei ole aru saada, kas tegemist on kostjate seisukohaga või maakohtu järeldusega. Samuti käsitleb maakohus selge süsteemita segamini kostjate väiteid nii lepingu näilisuse kui seadusest tuleneva keeluga vastuolu alusel. Eelnevale vaatamata on otsusest aru saada, et maakohus nõustus kostjate (eriti kostja II) vastuväidetega ja leidis, et hageja nõude aluseks olev 06.06.2011 varahaldusleping oli näilik TsÜS § 89 mõttes ning sel ei olnud algusest peale õiguslikke tagajärgi, mistõttu puudub hagejal
pankrotivõlgniku vastu 11.02.2015 avalduses esiletoodud leppetrahvi nõue. Ringkonnakohus nõustub sellise järeldusega ja jätab maakohtu põhjendustest välja käsitluse tühisusest TsÜS § 87 alusel, kuna ei nõustu sellega ka sisuliselt.
35.Maakohus jõudis järeldusele lepingu näilisusest, nõustudes kostjate järgmiste vastuväidetega: 1) vara omanikust pankrotivõlgnikule oli juba lepingu sõlmimise ajal 06.06.2011 teada ja ettenähtav, et kui saabub omaniku ja kostja II vahel sõlmitud laenulepingu tähtaeg ja laenuandja lepingut ei pikendata, on ta laenusaajana püsivalt maksejõuetu; laenulepingut muudeti alates 07.10.2008 igal aastal, viimati 30.11.2010; 2) kuna mõlemad lepingupooled kuulusid samasse kontserni, pidi lepingut sõlmides olema ka hagejale aru saadav, et kostjaga II sõlmitud laenulepingu tähtaja saabumisel ja selle mitte pikendamisel saabub vara omaniku pankrot; 3) kuigi lepingu artiklis III oli lepitud kokku, et omanik maksab varahaldustasu arvete alusel kord kvartalis juba osutatud teenuste eest ajatariifi alusel ja kord aastas tehakse lisandväärtuse tasaarvestust, ei ole hageja tasu nõudnud, kuigi väidetavalt täitis juhatuse liige lepingut juunist 2011 kuni maini 2012; 4) hageja tõendid (lennupiletid, hotellide arved, ajakavad, kohtumiste memod, ekraanitõmmised juhatuse liikme e-kirjavahetusest) ei ole seostatavad konkreetse lepinguga; 5) samasse kontserni kuuluvad äriühingud sõlmisid aastal 2013 kuus lepingut, millised sisaldasid samasisulist leppetrahvi võlgniku pankrotistumisega seotud kokkulepet ja esitasid pankrotimenetluses ka nende alusel nõudeavaldusi.
36.Ringkonnakohus nõustub, et loetletud väidete kogum ja neid tõendavad tõendid annavad aluse lugeda tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava veenvusega tõendatuks, et 06.06.2011 lepinguga soovisid pooled jätta mulje tehingu olemasolust, et vara omaniku pankrotistumise korral oleks kontserni kuuluvale teisele äriühingule tagatud sekkumisvõimalus pankrotimenetlusse ja rahaliste vahendite saamise võimalus. Kui hageja oleks oma juhatuse liikme kaudu tõepoolest kulutanud aega ja muid vahendeid kokkulepitud lisandväärtuse saavutamiseks, on mõistlikult eeldatav, et esitatud oleks nii tasu- kui kulutuste hüvitamise nõue lepingu artikli III ja artikli IV punkti 1 alusel. Hageja esitatud dokumentaalsetele tõenditele ei saa anda teistsugust hinnangut, kui tegi seda maakohus. Ka ei toonud hageja ise maakohtus välja nende tõenditega tõendada soovitud faktilisi asjaolusid. Hageja 23.09.2015 menetlusdokumendis tõi hageja küll esile tõendite loetelu, kuid mitte faktilised asjaolud, mida ta nende tõenditega tõendada soovis (t III kd lk 35-36). Sisult oli tegemist hagiavalduse täiendusega, milles pidi TsMS § 363 lõike 1 punktist 3 tulenevalt olema kirjas lisaks tõenditele ka viited, millist konkreetset faktilist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Ringkonnakohtu veendumust maakohtuga nõustumiseks lepingu näilisuse osas kinnitab pankrotihalduri (kostja I) väide, et pankrotivõlgnik ei kajastanud hageja nõuet raamatupidamises, ei avaldanud hagejat enda võlausaldajate ringis ja kinnitas haldurile, et bilansiväliseid kohustusi tal ei ole (t I kd lk 53, punkt 3.1.4; tõendid samas lk 140-144, 190-195, 174-181).
37.Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi kui mitte nõustuda maakohtuga, et tegemist on tervikuna näiliku lepinguga, tuleks maakohtus tuvastamist leidnud asjaolude alusel asuda seisukohale, et lepingu artikli IV punkti 3 näol on tegemist tühise tingimusega heade kommete vastasuse alusel TsÜS § 86 lõike 1 mõttes. Viidatud sätte kohaselt on tühine heade kommetega vastuolus olev tehing. Seaduse mõtte kohaselt tuleb heade kommete mõistet sisustada läbi moraalsete väärtuste – heade kommetega vastuolus oleva käitumise puhul on tegemist käitumisega, mis on vastuolus ausalt ja õiglaselt
mõtlevate inimeste sündsustundega. Maakohtus leidis tõendamist, et samasse kontserni kuuluvad äriühingud sõlmisid käsunduslepingu, milles leppisid lisaks tehingu olulistele tingimustele kokku leppetrahvi maksmise kohustuse käsundiandja pankrotistumisel sõltumata sellest, kas eelnevalt oli toimunud lepingu rikkumine tema poolt või mitte. Kuigi kolleegium ei nõustu, et viidatud asjaolu annaks aluse tuvastada tingimuse tühisus TsÜS § 87 (vastuolu seadusest tuleneva keeluga) alusel, ei ole sellise kokkuleppe sisu ega eesmärk kooskõlas leppetrahvi üldtunnustatud mõistega ning tekkinud olukord on ebaõiglane teiste võlausaldajate suhtes. Seaduse kohaselt on leppetrahv lepingus kokkulepitud lepingut rikkunud poole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (VÕS § 158 lõige 1). Leppetrahvi eesmärgiks on lihtsustada lepingu rikkumisega tekitatud kahjulike tagajärgede kõrvaldamist ja ühtlasi peaks see sundima võlgnikku kohustuse täitmisele. Lepingu rikkumiseks ei saa lugeda olukorda, kus pankrotistunud lepingupoole pankrotihaldur otsustab PankrS § 46 alusel mitte täita võlgniku lepingulisi kohustusi edasi ning seejuures ei ole tähtis, kas teine pool lepingu edasist täitmist on nõudnud või mitte. VÕS § 110 kohaselt on kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Lepingurikkumiseta leppetrahvinõue annaks pankrotivõlgnikule ja temaga seotud lepingupoolele ebamoraalse võimaluse vähendada pankrotivara hulka ja seeläbi teiste võlausaldajate võimalusi saada enda tegelike nõuete rahuldamist.
38.Vastuseks kaebaja eelpool vastamata väidetele selgitab kolleegium, et ei nõustu seisukohaga, et selleks, et väita võlgnik maksejõuetust lepingu sõlmimise ajal, tuleks esmalt tuvastada, kas ja millised nõuded võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud saavad. Esmalt ei ole kostjad ja maakohus väitnud, et pankrotivõlgnik oli 06.06.2011 maksejõuetu. Kostjad ja maakohus lähtusid pankrotimääruses tuvastatud asjaolust, et pankrotivõlgniku maksejõuetus saabus 30.06.2012, kui Swedbank AS keeldus korduvast laenutähtaja pikendamisest, kuid laenusaajal puudusid rahalised vahendid laenu tagastamiseks. Samal seisukohal oli tol ajal ka laenusaaja ise 28.05.2012 saneerimisavalduses. Maksejõuetuse kohta on jõustunud kohtumäärus, milline saab olla TsMS § 272 lõike 2 kohaselt käesolevas asjas dokumentaalseks tõendiks. Apellandi muusisuline käsitlus sel teemal ei ole asjakohane. Õige on apellandi viide, et tehingu näilisuse tuvastamiseks tuleb seda sisuliselt hinnata. Kuigi maakohus ei ole tõlgendamisel viidanud VÕS §-le 29, on ta menetlusosaliste tõendite alusel tuvastanud tehingu teinud isikute tegeliku tahte, võttes arvesse nii lepingupoolte käitumist pärast lepingu sõlmimist kui lepingu eesmärki (VÕS § 29 lõige 1, lõike 5 punktid 2 ja 4). Kostjad tõid esile asjaolud ja neid tõendavad tõendid, mille alusel oli nende arvates tegemist näilise tehinguga samasse kontserni kuuluvate äriühingute vahel. Hageja kostjate väited/tõendeid ümber ei lükanud. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama hagimenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
39.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheidetega maakohtule diskretsiooniõiguse rikkumise kohta kostja II vajalike ja põhjendatud menetluskulude kindlaksmääramisel. Kolleegium diskretsioonipiiride ületamist ei tuvastanud. Maakohus analüüsis kostja II lepinguliste esindajate ajakulu, samuti tunnitasu põhjendatust ja vähendas oluliselt taotletava hüvitise suurust. Täiendava kontrolli vajadust kolleegium ei näe.
40.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad menetluskulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Vastustajatest esitas menetluskulude nimekirja ja hüvitamise taotluse
vastustaja II. Apellant esitas taotlusele vastuväiteid nii seoses esindajate tunnitasu suurusega kui esindamiseks tehtud toimingute ajalise kestusega. Seega kontrollib kolleegium järgnevalt vastustaja II esindajatasu vajalikkust ja põhjendatust TsMS § 175 lõike 1 alusel. Taotluse kohaselt kulutasid lepingulised esindajad vastustaja esindamiseks apellatsioonimenetluses kokku 12,5h, millest maikuus 2016 kohtuasja materjalide, taotluste ja maakohtu otsuse analüüsiks 1,1h ja otsuse kliendile edastamiseks ja ülevaateks 0,1h, 28.06.2016 kulus apellatsioonkaebuse analüüsiks ja kaebuse vastuse ettevalmistamiseks 8,9h, 11.07.2016 kulus kaebuse vastuse ettevalmistamiseks 2,1h ja vastuse esitamiseks kohtule ja esindajatele 0,2h ning 19.01.2017 kohtu kirjaga tutvumiseks 0,1h. Esindajate tunnitasu suuruseks on vastavalt 170 eurot ja 197.50 eurot, millele lisandub käibemaks. Vastustaja II kinnitab, et on küll käibemaksukohustuslane, kuid ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
41.Kolleegium leiab, et vastustaja II taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kolleegium nõustub apellandi vastuväidetega vastustaja II esindajate tunnitasu suuruse ja vastuse koostamiseks kulutatud aja osalisele põhjendamatusele. Arvetelt nähtub, et vastustaja II esindajad kulutasid toimingutele, mida saab mõistlikult seostada kaebusele vastuse koostamise vajadusega (maakohtu otsuse analüüs, apellatsioonkaebuse analüüs, vastuse koostamine ja kohtule ning teiste menetlusosaliste esindajatele saatmine) kokku 11,9h. Otsusest nähtub, et maakohus nõustus kostjate, eelkõige kostja II (so vastustaja II) nii faktiliste kui õiguslike vastuväidetega hagile ning et enamuse otsuse põhjendavast osast moodustasidki menetlusosaliste seisukohad, millega vastustaja esindajad olid tutvunud juba maakohtumenetluses. Apellatsioonimenetluses ei esitatud uusi faktilisi ega õiguslikke seisukohti. Arvestades eeltooduga ei olnud vastustaja II lepingulistel esindajatel mõistlik ega vajalik kulutada kõigile vastuse koostamisega seotud toimingutele enam kui 7h. Toimiku materjalide alusel ei ole võimalik tuvastada, milliseid tsiviilasja materjale ja taotlusi pidi vastustaja esindaja analüüsima 0,4h enne maakohtu otsuse analüüsi. Seega ei saa lugeda põhjendatud nimetatud 31.05.2016 arvelt nähtuvat toimingut apellatsioonimenetluses vajalikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohtu 19.01.2017 kirjaga tutvumisele kulutatud 0,1h oli mõistlik ja vajalik. Seega kokku tuvastas kolleegium, et vastustaja II esindajate põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks apellatsioonimenetluses oli 7,1h. Esindajate tunnitasu suurusega seonduvalt on kolleegium seisukohal, et käesolevas asjas ei olnud tegemist keskmisest oluliselt keerukama tsiviilasjaga, mis Riigikohtu praktika kohaselt annaks aluse menetluskulude arvestamisel lähtuda keskmisest oluliselt kõrgemast vandeadvokaadi tasu tunnihinnast. Taotletav tunnihind 170.00 eurot ja 197.50 eurot (käibemaksuta) on keskmisest vandeadvokaadi tasust praeguses Eestis oluliselt kõrgem. Riigikohus pidas lahendis nr 3-2-1-39-16 mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (punktis 13), lahendites nr 3-2-1-98-13 ja nr 3-2-1-115-14 on mõistlikuks peetud ka 147.49 eurot käibemaksuga ja 153 eurot käibemaksuta (viimases lahendis põhjendusel, et tegemist oli keskmisest keerukama ja mahukama vaidlusega). Eeltoodust tulenevalt arvestab kolleegium käesolevas asjas mõistlikuks ja vajalikuks esindaja tasuks 150 eurot, milline sisaldab ka käibemaksu. Seega tuleb apellandil hüvitada vastustajale II apellatsioonimenetluses kantud menetluskuludest 150x7,1=1065 eurot.
Margo Klaar /allkirjastatud
Ele Liiv /allkirjastatud
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud
digitaalselt/
digitaalselt/
digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.