Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

maksejõuetuse tekkimise faktist. Kostja 1 on seisukohal, et lepingutingimus, mis seob võlgniku vastu varalise nõudeõiguse tekkimise maksejõuetuse saabumisega, on seadusega vastuolus ja tühine. Kostja 1 hinnangul ei saa võlgniku maksejõuetuks muutumist või lepingust tulenevate kohustuste täitmise võimatust hagejast sõltumatutel põhjustel pidada võlgniku poolseks kohustuse rikkumiseks, mistõttu ei saa võlgniku maksejõuetuks muutumine või lepingust tulenevate kohustuste täitmise võimatus hagejast sõltumatutel põhjustel olla leppetrahvinõude tekkimise aluseks. Leppetrahvinõude esitamine eeldab VÕS § 158 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumist. Maksejõuetus ning lepingust tulenevate kohustuste täitmise võimatus hagejast sõltumatutel põhjustel võib tekkida ka võlgnikust sõltumatult. Seetõttu on võimatu leppida kokku, et maksejõuetuks muutumine ning kõik asjaolud, mis takistavad hageja poolt lepingu täitmist ning ei sõltu hagejast, on käsitatavad lepingu rikkumisena. Kostja 1 on seisukohal, et kuivõrd võlgnik ei ole lepingut rikkunud, siis puudub hagejal õigus võlgnikult leppetrahvi nõuda. Kostja 1 selgitab, et PankrS § 46 kohaselt on halduril õigus võlgniku poolt sõlmitud lepingust tulenev seni täitmata kohustus täita ja nõuda teiselt poolelt tema kohustuse täitmist või loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja 1 märgib, et hageja lepingu täitmiseks pankrotihalduri poole pöördunud ei ole. Isegi juhul, kui eeldada, et hageja leppetrahvinõue ei ole tühine, on hageja leppetrahvi nõudeõiguse minetanud, kuivõrd ta ei ole leppetrahvinõuet mõistliku aja jooksul esitanud. Võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimise ajana on tuvastatud juba 30.06.2012. Hagejal oleks tulnud leppetrahvinõue esitada mõistliku aja jooksul pärast seda. Hageja seda teinud ei ole, esitades leppetrahvinõude alles pankrotimenetluses haldurile 27.03.2015. Hageja on võlgnikuga seotud äriühing (nn xxxx gruppi kuuluvad isikud, kelle juhtorganite liikmed ja/või osanikud kattuvad), seejuures on hageja üks osanikke xxxx olnud võlgniku ja viimase ainuosaniku XxxxOÜ üks osanikke. Seega oli hageja teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast ja võlgniku sissenõutavaks muutuvate kohustuste kuupäevadest. Kostja 1 on seisukohal, et võlgniku saneerimismenetlused ei andnud hagejale samuti alust eitada võlgniku maksejõuetust. Juhuks, kui kohus peab leppetrahvi rakendamist põhjendatuks, esitab kostja 1 VÕS § 162 lg 1 alusel taotluse leppetrahvi vähendamiseks. Kostja 1 palub jätta XxxxLtd hagi rahuldamata ning XxxxLtd nõude summas 3 000 000 eurot OÜ Xxxx(pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamata ning kõik menetluskulud XxxxLtd kanda. Kostja 2 vastuväited Kostja 2 vaidles samuti hagiavaldusele vastu. Hagejal ei ole Xxxxvastu leppetrahvi nõuet, sest varahaldusleping on näilik ja tühine. Varahalduslepingu sõlmimise ajastus ning hageja ja Xxxxomavaheline seotus viib järelduseni, et varahalduslepingul ei olnud mõeldud olema õiguslikke tagajärgi. Harju Maakohus asus 30. jaanuari 2015 pankroti väljakuulutamise määruse lk 5 seisukohale, et Xxxxmuutus püsivalt maksejõuetuks alates 1. juulist 2012, mil saabus kostja 2 ning Xxxxvahel sõlmitud laenulepingust tulenev tähtaeg. Varahaldusleping on sõlmitud 6. juunil 2011. Xxxxmuutumine püsivalt maksejõuetuks kostjaga 2 sõlmitud laenulepingust tuleneva tähtaja saabumisel oli teada ja ettenähtav. Kostja 2 ning Xxxxvahelist laenulepingut pikendati mitmel korral. Kuna kostjaga 2 sõlmitud laenulepingu pikendamine ei olnud kunagi kindel, siis hakkas Xxxxkoostöös temaga seotud isikutega juba 2011. aastal tegema ettevalmistusi juhuks, kui kuulutatakse välja Xxxxpankrot. Osaks vastavast ettevalmistusprotsessist oli ka varahalduslepingu sõlmimine. On välistatud, et poolte tegelik tahe oli sõlmida Xxxxpüsiva maksejõuetuse peatsel saabumisel lepingut Xxxxvara hooldamiseks. Seotud isikute poolt püsiva maksejõuetuse lähenemisel ebamääraste tingimustega varahalduslepingu sõlmimine viitab sellele, et poolte tegelik soov oli „valmistuda“ Xxxxpankroti väljakuulutamiseks. Selleks loodi seotud osapooltega sõlmitavate lepingutega kunstlikke võimalusi tegelikkuses olematute nõuete esitamiseks Xxxx vastu. Leppetrahvinõuete

esitamise läbi loodeti suurendada Xxxx seotud isikute hääli pankrotimenetluses, saavutamaks pankrotimenetluse üle kontrolli. Poolte vastavale tahtele viitab varahalduslepingu artiklis IV punktis 3 sätestatud Xxxx kohustus tasuda leppetrahvi just seoses Xxxx muutumisega maksejõuetuks, see, et lepingutingimused on äärmiselt umbmäärased, asjaolu, et analoogne leppetrahvi tingimus on sätestatud mitme Xxxx seotud osapoolega sõlmitud lepingus ning asjaolu, et leppetrahvi nõue esitati alles nõudeavalduses enne esimest Xxxx võlausaldajate üldkoosolekut. Kuivõrd varahaldusleping on näilik ja tühine, ei ole hagejal ka varahalduslepingu artikkel IV punktis 3 sätestatud leppetrahvi nõuet Xxxx vastu. Hagejal ei ole Xxxx vastu leppetrahvi nõuet, sest varahalduslepingu artikkel IV punkt 3 on tühine TsÜS § 87 alusel. Varahalduslepingu artikkel IV punkt 3 on vastuolus pankrotiseadusest tuleneva pankroti väljakuulutamise tagajärjega – võlgnikule kohalduva keeluga käsutada oma vara pärast pankroti väljakuulutamist. Varahalduslepingu artikli IV punkti 3 kohaselt on võlgnikule varalise kohustuse tekkimine (sellele vastav nõudeõigus) seatud samuti sõltuvusse püsiva maksejõuetuse tekkimise faktist. Kuivõrd võlgnikul ei ole õigust teha pärast pankroti väljakuulutamist oma vara osas tehinguid, ei ole PankrS § 35 lg 1 punktist 2 ja TsÜS §-ist 87 tulenevalt kehtivad ka need võlgniku tehingud, mis on sõlmitud enne pankroti väljakuulutamist, ent millega ettenähtud võlgniku varalist olukorda puudutav tagajärg on seatud sõltuvusse pankroti väljakuulutamise faktist. Leppetrahvi nõue, mis on seotud püsiva maksejõuetuse saabumisega, on vastuolus ka pankrotimenetluse eesmärkidega. Hageja ei saa väita, et leppetrahvi nõue tuleneb varahalduslepingu artikkel IV punkti 3 esimesest lausepoolest. Viidatud lausepooles on sätestatud hageja õigus nõuda Lõuna Pargilt leppetrahvi juhul, kui hageja ei suuda täita oma lepingulisi kohustusi põhjusel, mis ei tulene hagejast. Hageja „suutmatus“ täita varahalduslepingut on seotud Xxxx muutumisega püsivalt maksejõuetuks. Seega ei erine Varahalduslepingu artikkel IV punkti 3 esimeses lausepooles sätestatu teises lausepooles sätestatust, mis näeb ette õiguse nõuda leppetrahvi Xxxx muutumisel püsivalt maksejõuetuks. Arusaamatu on ka hageja väide, et ta on varahalduslepingut täitnud. Hageja ei ole seda väidet tõendanud. Samuti on väide vastuolus hageja väitega, et ta ei saa varahalduslepingut täita. Kuivõrd hageja ei ole esitanud väidetavat leppetrahvi nõuet kooskõlas VÕS § 159 lõikega 2 mõistliku aja jooksul, on hageja viidatud sätte alusel leppetrahvi nõudmise õiguse nii või teisiti kaotanud. Kostja 2 palus jätta hagi rahuldamata, Xxxx Ltd menetluskulud tema enda kanda ja mõista Swedbank AS-i menetluskulud välja Xxxx Ltd-lt. Kostja 3 vastuväited Kostja 3 ei tunnista hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid. Kostja 3 on märkinud, et leppetrahvinõue esitati pärast OÜ Xxxx pankroti väljakuulutamist, mis toimus 30.01.2015. Kostja 3 leiab, et asjas on ka oluline, et juba 30. juunil 2012 esitas Xxxx OÜ Harju Maakohtule saneerimisavalduse, mille alusel algatati nn esimene Xxxx saneerimismenetlus (tsiviilasi nr 2-12-20908). Antud juhul puudub mistahes mõistlik selgitus, et väita nagu tekkinuks XxxxLTD-le varaline kahju just XxxxOÜ süül. Kostja 3 põhjendab oma vastuväiteid XxxxLTD väidetavale 3 miljoni euro suurusele pankrotinõudele eeskätt asjaoludega, mis tulenevad 06.06.2011 varahalduslepingu artikli IV punkti 3 tühisusest selle vastuolu tõttu heade kommete ja avaliku korraga. Lisaks on alus arvata, et tehingu osalised on seotud isikud. Pankrotis OÜ Xxxx osanikuks on XxxxOÜ (xxxx) ning ka hageja ärinimes kajastub sõna „xxx“. Pankrotihaldur Indrek Lepsoo kinnitusel on XxxxLtd üks osanikke xxxx olnud OÜ Xxxx ja viimase ainuosaniku Xxxx OÜ üks osanikke. Tõenäoliselt oli mõlemale tehingupoolele 06.06.2011 lepingu sõlmimisel teada OÜ Xxxx maksevõime, samuti 3 miljoni euro suuruse leppetrahvinõude realiseerimise tõenäosus. Juba aasta

pärast (30.06.2012) esitati kohtule Xxxx OÜ saneerimisavaldus (tsiviilasi nr 2-12-20908). Seotud isikute - XxxxLTD ja OÜ Xxxxvarahalduslepingu artikli IV punkti 3 on tühine tulenevalt TsÜS § 86 lõikest 1 kui heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing, sest selle eesmärk on OÜ Xxxxettenähtava maksejõuetuse olukorras eelistada seotud isikut, kahjustades teiste kreeditoride nõudeid. Juhul kui eeldada, et OÜ Xxxx ja XxxxLTD varahalduslepingu artikli IV punkti 3 sõnastamisel oli OÜ Xxxx maksevõimetus selgesti ette nähtav, võib leppetrahvina sõnastatud kohustust 3 miljoni euro üleandmise kohta käsitleda ka näiliku kinketehinguna, mis TsÜS § 89 lõike 2 järgi on tühine ja seda ei tule täita. Lisaks ei olegi tõenäoliselt saabunud OÜ Xxxx ja Xxxx LTD 06.06.2011 varahalduslepingu artikli IV punktis 3 märgitud üks leppetrahvinõude esitamise faktiline alus, st olukord, kus varahaldur ei suuda osutada lepingulisi teenuseid põhjusel, mis ei olene varahaldurist. Pigem on maksejõuetus just ka varahalduri süü. Kostja 3 leiab, et Xxxx LTD, kes pidi osutama OÜ-le Xxxx äri- ja õigusalast konsultatsiooni, on süüdi OÜ Xxxxmaksejõuetuse tekkimises kas ebapiisava või ebakompetentse analüüsi ja nõustamise tõttu. Seega pole alust väita, et pärast OÜ Xxxx pankroti väljakuulutamist ei suuda varahaldur osutada lepingulisi teenuseid niisugustel põhjustel, mis ei olene varahaldurist. Vastupidi –maksejõuetuse põhjustamises osalenud isikule OÜ Xxxx varast 3 miljoni euro leppetrahvina maksmine XxxxLTD-le oleks ebamõistlik ja vastuolus heade kommetega. Tõenäoliselt on OÜ-l Xxxx tulenevalt varahalduslepingu artikli IV punktist 2 omakorda nõudeõigus hageja vastu, sest tema maksejõuetuse tekkimises on osaline ka XxxxLTD. Kostja 3 palus hagi jätta rahuldamata. Kostja 3 arvates tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära pooled ja tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: • Harju Maakohtu 30.01.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-6608 kuulutati välja OÜ Xxxx(pankrotis) pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Indrek Lepsoo (kd I, tl 57-62); • 30.01.2015 ilmus väljaandes Ametlikud Teadaanded teade, mille kohaselt olid võlausaldajad kohustatud kahe kuu jooksul arvates pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude tähtpäevast (kd I, tl 64); • 11. veebruaril 2015 esitas hageja XxxxLtd võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks nõudeavalduse (kd I, tl 7-8, 65-66), milles palus tunnustada oma nõuet võlgniku vastu kogusummas 3 000 000 eurot; • 27.03.2015 esitas hageja nõudeavalduse juurde leppetrahvi nõudmise teate (kd I, tl 30, 75); • 07.04.2015 esitas pankrotihaldur hagejale ettepaneku nõudeavaldusest puuduste kõrvaldamiseks (kd I, tl 76), milles palus esitada nõudeavalduse juurde mh 06.06.2011 varahalduslepingu tõlge eesti keelde. Hageja kõrvaldas nõudeavaldusest puudused 04.05.2015, esitades nõudeavalduse juurde vajalikud tõlked (kd I, tl 78-85); • 18.05.2015 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati võlgniku pankrotimenetluses nõudeid kogusummas 1 652 592,13 eurot (kd I, tl 86-90, 92, 93, 94-96). Hageja nõue jäi tunnustamata kogu ulatuses, kuna sellele vaidles võlgniku esindajana vastu pankrotihaldur ja võlausaldajad Swedbank AS ning Harju Maavalitsus (kd I, tl 9-13). Kohus loeb need asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Nõudeavalduse punkti 2 järgi esitas hageja tunnustamiseks oma varahalduslepingust (kd I, tl 14-21, 22-29) tuleneva nõude võlgniku vastu kogusummas 3 000 000 eurot. Nimetatud nõue esitati võlausaldajate 18. mai 2015 üldkoosolekul tunnistamiseks ja protokolli punkti 2 järgi vaidlustasid nõude kostja 1- pankrotihaldur, kostja 2- Swedbank AS ja kostja 3- Harju Maavalitsus kogu ulatuses, summas 3 000 000 eurot. Varahalduslepingu artikkel IV punkti 3 kohaselt võib hageja võlgnikult nõuda ja viimane on kohustatud tasuma leppetrahvi 3 000 000 eurot juhul, kui hageja ei suuda osutada lepingulisi teenuseid põhjusel, mis ei olene varahaldurist, ja võlgniku maksejõuetuse korral. Kostja 1 on seisukohal, et 06.06.2011 varahalduslepingu artikkel 4 p 3 on tühine vastavalt TsÜS § 87. Lisaks ei saa leppetrahvinõude esitamist enam kui kaks ja pool aastat pärast väidetava rikkumise toimepanemist ilmselgelt mõistlikuks pidada. Samuti on kostja 1 esitanud taotluse leppetrahvi vähendamiseks. Kostja 2 toetab kostja 1 vastust hagile, mh alternatiivselt esitatud taotlust leppetrahvi vähendamiseks. Lisaks on kostja 2 seisukohal, et hagejal ei ole Xxxx vastu leppetrahvi nõuet, sest varahaldusleping on näilik ja tühine. Kostja 2 on märkinud, et hageja poolt varahalduslepingu täitmine ei ole tõendatud. Maksejõuetuks muutumisega seoses esitatud leppetrahvi nõue ei vasta hea usu põhimõttele. Lisaks oleks leppetrahvi nõue tulnud esitada varahalduslepingu kohaselt püsiva maksejõuetuse ilmnemisel, mida hageja ei teinud. Kostja 3 põhjendab oma vastuväiteid XxxxLTD väidetavale 3 miljoni euro suurusele pankrotinõudele eeskätt asjaoludega, mis tulenevad 06.06.2011 varahalduslepingu artikli IV punkti 3 tühisusest selle vastuolu tõttu heade kommete ja avaliku korraga. Juhul kui eeldada, et OÜ Xxxx ja XxxxLTD varahalduslepingu artikli IV punkti 3 sõnastamisel oli OÜ Xxxx maksevõimetus selgesti ette nähtav, võib leppetrahvina sõnastatud kohustust 3 miljoni euro üleandmise kohta käsitleda ka näiliku kinketehinguna, mis TsÜS § 89 lõike 2 järgi on tühine ja seda ei tule täita. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. TsÜS § 87 tuleb kohaldamisele siis, kui on rikutud tehingu sisu kohta seadusest tulenevaid keelde, seadusest tuleneva vormi nõude rikkumisest tuleneva tühisuse sätestab TsÜS § 83, teo- või otsusevõime ning esindusõigusega seotud nõuete rikkumise tagajärjena tühisuse aga TsÜS §-id 10-13 ja 128-130 ning TsÜS § 87 kohaldamisele ei tule. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb hinnata varahalduslepingu (sh artikli IV punkti 3) sisu. Tehingu sisust tulenevad puudused, mis tingivad tehingu tühisuse, on tehingu tühisuse alusena sätestatud TsÜS §-ides 86-89. Seoses sisu kohta käivate reeglite rikkumisega tuleb kohtul tehingu kehtivust kontrollida järgmises järjekorras: 1) kas ei ole tegemist näiliku tehinguga (TsÜS § 89); 2) kas ei ole tegemist seadusest tulenevat keeldu rikkuva tehinguga (kontrollida tuleb vastavaid keelde sätestavaid seadusi ning § 87 rakendamise vajadust ja alust); 3) kas ei ole tegemist heade kommete või avaliku korraga vastuolus oleva tehinguga (TsÜS § 86). Igat järgmist järku on vaja käsitleda siis, kui eelmise järgu alusel tehing tühine ei ole. Kostjad 1 ja 3 on seisukohal, et varahalduslepingu artikli IV punkt on näilik ja tühine. Kostja 2 on seisukohal, et varahaldusleping on tervikuna näilik ja tühine.

Seega peab kohus esmalt kindaks tegema, kas varahaldusleping, sh lepingu artikkel IV punkt 3, on näilik TsÜS § 89 alusel. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Näiliku tehingu puhul on määrava tähtsusega poolte tahe, seega tuleb eelkõige tehingu näilikkuse tuvastamisel tehingut hinnata, st hinnata poolte tahteavaldusi, et selgitada, mida tegelikult sooviti. Näilikkuse osas lasub tõendamiskoormus kostjatel. Kostja 2 on seisukohal, et varahalduslepingu sõlmimise ajastus ning hageja ja Xxxx omavaheline seotus viib järelduseni, et varahalduslepingul ei olnud mõeldud olema õiguslikke tagajärgi. Tegemist on näiliku tehinguga. Harju Maakohus asus 30. jaanuari 2015 pankroti väljakuulutamise määruses seisukohale, et Xxxx muutus püsivalt maksejõuetuks alates 30.06.2012, mil saabus kostja 2 ning Xxxx vahel sõlmitud laenulepingust tulenev tähtaeg (kd I, tl 61). Varahaldusleping on sõlmitud 06. juunil 2011. Kostja 2 on märkinud, et Xxxx muutumine püsivalt maksejõuetuks kostjaga 2 sõlmitud laenulepingust tuleneva tähtaja saabumisel oli teada ja ettenähtav. Kostja 2 ning Xxxx vahelist laenulepingut pikendati mitmel korral. Xxxxpöördus mitmel korral kostja 2 poole sooviga pikendada laenulepingu tähtaega. Xxxx oli teadlik, et laenulepingu tähtaja saabumise korral ei ole Xxxx suuteline laenulepingut täitma ning tuleb esitada pankrotiavaldus. Seda kinnitab asjaolu, et kui Xxxx pöördus 2012. aasta kevadel kostja 2 poole järjekordse laenulepingu pikendamise sooviga ning kui kostja 2 ei nõustunud seda tegema, esitas Xxxx koheselt 28. mail 2012 saneerimisavalduse (kd III, tl 22-29). Xxxx selgitas saneerimisavalduses, et kui saneerimiskava ei kinnitata, saabub Xxxx maksejõuetus seoses laenulepingute, sh kostjaga 2 sõlmitud laenulepingu tähtaja saabumisega (kd III, tl 24). Kostja 1 on märkinud, et hageja on võlgnikuga seotud ning samasse kontserni (nn xxxx kontserni) kuuluv äriühing. Kostja 2 on arvamusel, et kuivõrd hageja ja Xxxxon omavahel seotud isikud ning kuuluvad samasse Xxxx ́i äriühingute kontserni, oli hageja teadlik Xxxxmajanduslikust olukorrast seoses äriühingu püsiva maksejõuetuse saabumisega siis, kui saabub kostjaga 2 sõlmitud laenulepingu tähtaeg. Hageja on võlgnikuga seotud äriühing (nn Xxxx gruppi kuuluvad isikud, kelle juhtorganite liikmed ja/või osanikud kattuvad), seejuures on hageja üks osanikke xxxx olnud võlgniku ja viimase ainuosaniku XxxxOÜ üks osanikke (kd I, tl 99-111). Hageja on selgitanud, et võlgnik on kogu pankrotimenetluse jooksul ning ka enne seda vaielnud vastu kostja 2 nõudele (üle 38 miljoni euro), mille alusel võlgniku pankrotimenetlus algatati ja pankrot välja kuulutati. Käesolevaga on kostja 2 nõude tunnustamise hagimenetlus (tsiviilasi nr 2-15-9207) alles algfaasis, mistõttu ei saa tõsikindlalt väita, et nimetatud nõue eksisteerib ning et võlgnik oli varahalduslepingu sõlmimise ajal maksejõuetu. Kostjate paljasõnaline arvamus, mis tugineb kohtumäärustele, mis omakorda tuginevad sisuliselt tuvastamata asjaoludele, mis tuvastatakse lõplikult alles pooleliolevates menetlustes nõuete tunnustamiseks ning võlgniku ja Swedbank AS-i vahelistes vaidlustes viiviste ja tasaarvestuse osas, ei saa olla kohtulahendi aluseks. Kostjate viited pankrotimäärusele kui määrusele, millega on mingisugused asjaolud seoses nõuete olemasolu ja suurusega „tuvastatud“, ei ole kohased, sest tuvastatud ei ole käesolevaga ühegi vaidlustatud nõude olemasolu või suurus. Kostja 2 nimetatud käsitlusega ei nõustu. Samas kui eeldada hageja väidete õigsust, siis hagejal ei saa olla Xxxx vastu leppetrahvi nõuet.

Kohus nõustub kostja 2 seisukohaga, mille kohaselt hageja esitatud väited, justkui Xxxx ei olegi püsivalt maksejõuetu, on vastuolus hageja leppetrahvi nõude põhjendustega. Kui hageja vastavad seisukohad oleksid õiged ning Xxxx ei oleks maksejõuetu, siis hagejal ei saaks olla Xxxx vastu leppetrahvi nõuet. Hageja on seisukohal, et ainus küsimus, mis tuleb küsida leppetrahvi nõude asjakohasuse hindamisel, on kas võlgnik jättis oma lepingulise kohustuse täitmata või mitte. Hageja eeldab, et selles küsimuses puudub vaidlus, et võlgnik ei ole täitnud varahalduslepingust tulenevaid kohustusi, sh kohustust võimaldada hagejal lepingut täita ja saada selle eest tasu. Varahalduslepingu artikli IV p 3 kohaselt on õigus leppetrahvi nõuda juhul, kui (1) hageja ei suuda osutada lepingulisi teenuseid põhjusel, mis ei olene temast või kui (2) võlgnik muutub maksejõuetuks. Samuti on varahalduslepingu artikkel IV punkt 3 vastuolus pankrotiseadusest tuleneva pankroti väljakuulutamise tagajärjega- võlgnikule kohalduva keeluga käsutada oma vara pärast pankroti väljakuulutamist. Pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 punkti 2 kohaselt läheb pärast pankroti väljakuulutamist haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus. PankrS § 35 lg 1 punkti 2 mõtteks on tagada pankrotihaldurile täielik kontroll võlgniku vara üle. Vastava kontrolli tekkimine on pankrotiseaduse kohaselt seatud sõltuvusse pankroti väljakuulutamise faktiga. Varahalduslepingu artikli IV punkti 3 kohaselt on võlgnikule varalise kohustuse tekkimine seatud samuti sõltuvusse püsiva maksejõuetuse tekkimise faktist. Kohus nõustub kostja 2 seisukohaga, et kuivõrd võlgnikul ei ole õigust teha pärast pankroti väljakuulutamist oma vara osas tehinguid, ei ole PankrS § 35 lg 1 punktist 2 ja TsÜS §-ist 87 tulenevalt kehtivad ka need võlgniku tehingud, mis on sõlmitud enne pankroti väljakuulutamist, ent millega ettenähtud võlgniku varalist olukorda puudutav tagajärg on seatud sõltuvusse pankroti väljakuulutamise faktist. Lepingutingimus, mis seob võlgniku vastu varalise nõudeõiguse tekkimise pankroti saabumisega, on tühine. Leppetrahvi nõue on esitatud seoses Xxxx muutumisega püsivalt maksejõuetuks. Lisaks võib maksejõuetus tekkida ka võlgnikust sõltumatutel asjaoludel. Seetõttu on võimatu leppida kokku, et maksejõuetuks muutumine on käsitletav lepingu rikkumisena. Kuivõrd võlgnik ei ole lepingut rikkunud, siis puudub hagejal õigus võlgnikult leppetrahvi nõuda. Xxxx pankrot kuulutati välja 30.01.2015 Harju Maakohtu määrusega (tsiviilasi nr 2-14-6608), määrus on jõustunud. Nimetatud määruses on kohus tuvastanud, et Xxxx muutus püsivalt maksejõuetuks alates 30.06.2012. Kohtud on hinnanud Xxxx kohustuste suurust ning vara väärtust ja asunud seisukohale, et nimetatud kuupäevast alates oli Xxxx püsivalt võimetu täitma võlausaldajate nõudeid. Kostja 2 on märkinud, et isegi kui Xxxx ei oleks olnud nimetatud kuupäevast püsivalt maksejõuetu, oli Lõuna Pargile ja temaga seotud isikutele teada, et pankrot saabub, kui kostjaga 2 sõlmitud laenulepingu tähtaega ei pikendata. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on Xxxx28. mail 2012 (vahetult enne 30. juuni 2012 laenu tagastamise tähtaja saabumist) esitatud saneerimisavalduse (kd IV, tl 76-83) punktis 2.6 märkinud: Juhul, kui võlausaldajad ei pikenda avaldajaga sõlmitud laenulepinguid, ei ole avaldajal võimalik laenusummasid neile kohe välja maksta ning see tekitab avaldajal majanduslikud raskused. Nimetatu võib tingida avaldaja pankroti, /.../. Seega esitas Xxxx saneerimisavalduse konkreetse eesmärgiga välistada pankroti väljakuulutamist, kuivõrd Lõuna Pargil ei olnud vahendeid 30. juunil 2012 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 10. detsembri 2013 määruses tsiviilasjas nr 2-12-20908 leidis ringkonnakohus, et Xxxx saneerimiskava oli koostatud võlausaldajaid kahjustavalt (kd I, tl 136) ja Xxxx saneerimine ei olnud perspektiivikas (kd I, tl 133). Veel leidis ringkonnakohus, et Xxxx ei olnud

oluline tööandja ega oluline ettevõte (kd I, tl 134). Selle tingimuse mittetäidetus välistas automaatselt saneerimiskava kinnitamise võimalikkuse (SanS § 36 punktis 4 sätestatud nõue). Samuti märkis ringkonnakohus saneerimisasja lõpetamise määruse punktis 20: Saneerimiskava oleks tulnud jätta kinnitamata ka põhjusel, et kohtu ette toodi asjaolud, mis viitavad sellele, et avaldaja oli saneerimisavalduse esitamise ajal pankroti olukorras. Kostja 2 on täiendavalt märkinud, et tegelikkuses ei olnud hagejal ega teistel Xxxx seotud isikutel huvi nõuete täitmise vastu. Seda on otseselt möönnud üks võlgnikuga seotud isikutest (Xxxx Xxxx Ltd) tsiviilasjas nr 2-15-9201 aset leidnud kohtuistungil, kus hageja märkis, et sidusettevõtted avaldasid, et neil on nõuded, kuid ei soovi nõudeid sisse nõuda, kuna ei soovinud võlgniku pankrotti (kd IV, tl 74). Samuti asus Harju Maakohus 25. veebruaril 2015 tehtud määruses 2-14-6608, millega kohus määras võlausaldajatele esimesel üldkoosolekul hääled, seisukohale, et hageja leppetrahvi nõue ei tundunud usaldusväärne (kd III, tl 19). Kohus leiab, et arvestades, et Xxxx ja temaga seotud isikud pidasid peatset pankroti väljakuulutamist realistlikuks ning saneerimisel puudus perspektiiv, sai seotud isikutega leppetrahvinõuetes kokkuleppimise ainus eesmärk olla võimalikuks pankrotimenetluseks valmistumine. Varahalduslepingul, milles leppetrahvi nõue sätestati, ei olnud muud sisu ega eesmärki, kui konstrueerida nõudeid, mida kasutada pankrotimenetluse kontrollimiseks. Hageja on märkinud, et hageja on varahalduslepingut täitnud. Võlgnik hagejale leppetrahvi enne oma pankroti väljakuulutamist ei tasunud, millest tulenevalt on hagejal nõue võlgniku vastu summas 3 000 000 eurot. Varahalduslepingu artiklis II on loetletud järgmised teenused, mida Xxxx LTD pidi Xxxx OÜ-le osutama:

• vara või selle osa peamiste müügimaterjalide koostamine ja levitamine ning brošüüride läbivaatamine; • analüüside tegemine ja omanikuga konsulteerimine seoses vara või selle osa kohta saadud ostupakkumustega ning • omaniku üldine konsulteerimine ja nõustamine müügitehingu kõigis olulistes aspektides. b. Seoses vara või selle osa finantseerimise või refinantseerimisega kuulub varahalduri osutatavate teenuste hulka (kui omanik seda soovib) omaniku määratud isikuga suhtlemine, et leppida kokku järgmises: • nõuanded vajalike laenutaotluste koostamiseks; • analüüsinõuanded ja omanikuga konsulteerimine seoses kõigi kavandatavate finantseerimiskohustuste või lepingutingimustega ning • omaniku nõustamine kõigis finantseerimise või refinantseerimise aspektides. Hageja on märkinud, et põhilised hageja tegevused perioodil alates lepingu sõlmimisest kuni võlgniku saneerimisavalduse esitamiseni (juuni 2011 kuni mai 2012) on jagatavad kahte rühma: ettevalmistused ehitustegevuse alustamiseks; võlgniku ettevõtte ja kõnesoleva kinnisvara arendusprojekti finantseerimiseks parimate lahenduste leidmine, sh läbirääkimised investorite, pankade ning ehitusettevõtjatega. Hageja esindaja xxxx on olnud kõnesoleva kinnisvaraprojekti juhtimisega pidevalt seotud, täites kõiki varahalduslepingust tulenevaid hageja kohustusi. Hageja hinnangul tõendavad varahalduslepingu täitmist lennupiletid (kd III, tl 45-56), hotellide arved (kd III, tl 58-63), Tallinnas viibitud aja osas ja varahalduslepingu täitmiseks koostatud ajakavad (kd III, tl 65-76), kohtumiste kohta koostatud memod (kd III, tl 78-106), ekraanitõmmised xxxx kirjavahetusest seoses kõnesoleva projektiga ning varahalduslepingu täitmisega (kd III, tl 108-113) ning e-kirjavahetus hageja, võlgniku, pankade, ehitusettevõtete ja paljude teiste antud arendusega seotud isikutega (kd III, tl 115-204). Kostja 1 on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud varahalduslepingust tulenevate kohustuste täitmist. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid varahalduslepingust tulenevate kohustuste täitmist. Hageja poolt esitatud lennupiletid, hotellide arved, ajakavad, memod, ekraanitõmmised ning e-kirja vahetused ei tõenda varahalduslepingust tulenevate kohustuste täitmist. Võlgniku pankrotimenetluses on esitatud võlgnikuga seotud äriühingute poolt erinevaid leppetrahvinõudeid kogusummas 27 500 000 eurot (1) varahaldusleping; 2) krediidileping; 3) maaklerileping; 4) finantsteenuste leping; 5) projekti arendus- ja juhtimise leping teede ja infrastruktuuri ehitamiseks; 6) projekti arendus- ja juhtimise leping hoonete ehitamiseks; 7) kavatsuste protokoll) (kd II, tl 10-108, 109-169). Lisaks on võlgniku emaettevõttel XxxxOÜ-l Eestis 6 tütarettevõtet: Xxxx(100 %), OÜ xxxx (60 %), OÜ xxxx (60 %), Osaühing xxxx (60 %), xxxx OÜ (60 %) ja OÜ xxxx (60 %). Kontserni suurim äriühing on OÜ xxxx, mille ainuomandis on 8 tütarettevõtet Eestis. Nendele tütarettevõtetele kuuluvad Eesti 6 kaubanduskeskust: xxxx-xxxx. Kostja 1 on märkinud, et välistatud ei ole, et hageja poolt esitatud dokumendid võivad olla seotud mistahes muu võlgniku ja temaga seotud äriühingu vahel sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste täitmisega või hoopis muude Xxxx kontserni kuuluvate ja Eestis tegutsevate äriühingutega seotud tegevustega. Kostja 2 on seisukohal, et hageja poolt esitatud arved ja muud dokumendid ei ole mitte mingil viisil seostatavad varahalduslepinguga. Esitatud arved võivad seonduda mis tahes muu hageja ja temaga seotud isiku vahel sõlmitud lepinguga. Xxxxon ka Xxxx Xxxx esindaja, mis nähtub Xxxx Xxxx Ltd poolt Xxxxpankrotimenetluses esitatud nõudekirjast (kd IV, tl 84-85). Seega võivad hageja esitatud dokumendid olla seotud mõne Xxxxja Xxxx Xxxx Ltd vahelise lepinguga. Hageja esitatud kohtumiste memodel ei ole lisaks mitte mingisugust tõenduslikku väärtust, kuivõrd tegemist on hageja enda koostatud dokumentidega. Hageja esitatud dokumentide seos varahalduslepinguga on ebausutav ka

põhjusel, et hageja ei ole kunagi nõudnud Lõuna Pargilt varahalduslepingu täitmist (nõudnud varahaldustasu, millele on viidatud varahalduslepingu artiklis III). Kohus on seisukohal, et hageja ei ole näidanud, kuidas esitatud dokumendid on seotud varahalduslepingust tulenevate kohustuste täitmisega, so võlgniku vara hooldamisega. Hageja poolt esitatud dokumendid ei tõenda hageja väiteid, et kulutus oleks kantud või teenus osutatud varahalduslepingu täitmiseks. Hageja poolt esitatud tõendid on umbmäärased, sealt ei nähtu, milliseid konkreetseid teenuseid oleks osutatud ja kuidas on need teenused ja kantud kulud seotud just varahalduslepingust tulenevate kohustuste täitmisega. Hageja poolt esitatud dokumentidelt nähtuvaid teenuseid ja kantud kulusid ei ole võimalik võrrelda ka varahalduslepingus nimetatud varahalduri kohustustega. Varahalduslepingu artikli III kohaselt maksab omanik varahaldurile käesoleva lepingu alusel osutatavate varahaldusteenuste eest varahaldustasu 10 % vara lisandväärtusest, mis tuleneb varahalduri tegevusest/teenustest (edaspidi: varahaldustasu). Varahaldustasu makstakse arvete alusel kord kvartalis juba osutatud teenuste eest ajatariifi järgi, kusjuures lisandväärtuse tasaarveldus tehakse kord aastas. Kostja 1 on märkinud, et hageja ei ole tõendanud, et hageja oleks vastavalt lepingule võlgnikule varahaldusteenuste osutamise eest arveid esitanud, nagu näeb ette varahalduslepingu artikkel III. Kostja 3 on seisukohal, et esitatud tõenditest ei nähtu, kas arved faktiliselt esitati või miks jäeti esitamata. Juhul, kui arved vastavalt varahalduslepingu artiklile III oleks esitatud, kui OÜ Xxxxoleks jätnud arved tasumata, oleks hagejal olnud õigus esitada vastav nõue pankrotimenetluses, mida aga antud juhul tehtud ei ole. Lisaks ei ole hageja tõendanud, kuidas on hageja tegevuse ning teenuste osutamise läbi võlgniku vara väärtus tõusnud. Kohus leiab, et 06.06.2011 sõlmitud varahaldusleping on näilik ja tühine, kuna see sõlmiti ilma poolte tahteta luua õiguslikke tagajärgi ning sellest tulenevalt ei ole hagejal varahalduslepingu artikkel IV punktis 3 sätestatud leppetrahvi nõuet Xxxxvastu. Kuna kohus on tuvastanud, et varahaldusleping on näilik, ei pea kohus hindama seda, kas varahalduslepingu artiklis IV punktis 3 sätestatud leppetrahvi nõue on tühine TsÜS § 87 järgi, vastuolus heade kommete ja avaliku korraga, kas leppetrahvi nõue esitati mõistliku aja jooksul. Samuti ei pea kohus analüüsima kostjate taotlust leppetrahvi vähendamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei hinda kohus võlgniku bilanssi 12.12.2014 seisuga (kd I, tl 140-144), võlgniku 02.04.2015 määruskaebust tsiviilasjas nr. 2-14-6608 (kd I, tl 145-188), võlgniku vastust pankrotihalduri järelpäringule (kd I, tl 190-194), võlgniku ajutise halduri aruannet (kd II, tl 170-193) ja võlgniku 16. veebruari 2015 määruskaebust tsiviilasjas nr 2-14-6608 (04.08.2015, kd II, tl 1-16). Samuti ei oma asja lahendamisel tähtsust võlgniku vastus AS-i Swedbank pankrotiavaldusele ning hagiavaldused tsiviilasjades nr 2-14-50202 ja 2-14-62431, mille hageja on kohtule esitanud 23.09.2015 (kd IV, tl 9-13). Kohus jätab nimetatud tõendid tähelepanuta. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 3 kohaselt kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Sama paragrahvi lõike 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kostja Swedbank AS esitas kohtule 12.04.2016 menetluskulude nimekirja. Kostja 2 palub mõista XxxxLtd-lt Swedbank AS-i kasuks välja menetluskulud summas 2 882,30 eurot ning otsustada, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb XxxxLtd-l tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Menetluskulude nimekirjas on kostja 2 märkinud, et kostja 2 lepingulise esindaja poolt esitatud menetluskulude nimekirjas on märgitud, et Swedbank AS palub menetluskuluna kokku kindlaks määrata 2 899,30 eurot (summa ei sisalda käibemaksu). Kuna kostja 2 on taotlenud hagejalt välja mõista menetluskulud summas 2 882,30 eurot, siis lähtub kohus eeltoodud summast. Swedbank AS-i lepinguline esindaja on sooritanud järgmised õigusabitoimingud arve nr 151695 kohaselt: • Dokumendi analüüs: hagi materjalid (xxxx 0,5 h, xxxx 1 h); • 06.04.2015 kommunikatsioon: xxxx- hagile vastamise tähtaja edasilükkamise taotlus (xxxx 0,2 h); • Menetlusdokumendi ettevalmistamine: taotlus kostja vastuse esitamise tähtaja pikendamiseks (Xxxx0,6 h); • 14.07.2015 e-kirja ettevalmistamine: kohtule järelpärimine seoses tähtaja pikendamise taotlusega (Xxxx 0,2 h); • Dokumendiga tutvumine: hagi materjalidega tutvumine (xxxx 1,2 h); • Menetlusdokumendi ettevalmistamine: hagi vastuse põhiargumendid (xxxx 0,3 h). Kokku: xxxx 1,3 h/ tariif 200 eurot, xxxx 2,7 h/ tariif 100 eurot. Arve nr 151695 summaks oli 604,20 eurot (koos käibemaksuga). Swedbank AS-i lepinguline esindaja on sooritanud järgmised õigusabitoimingud arve nr 151927 kohaselt: • Dokumendi analüüs: hagiavaldus ja selle tõendid (xxxx 0,4 h); • Menetlusdokumendi ettevalmistamine: vastus hagile (xxxx 5,1 h); • Hagi vastuse lisade komplekteerimine (xxxx 0,6 h); • Hagi vastuse esitamine kohtule e-toimiku kaudu, hageja esindajale e-posti teel (xxxx 0,3 h); • Dokumendi analüüs: pankrotihalduri 14.06.2015 vastus hagile (xxxx 0,3 h); • Menetlusdokumendi ettevalmistamine: vastus hagile (xxxx 1,7 h).

Kokku: xxxx 6,7 h/ tariif 120 eurot, xxxx 1,7 h/ tariif 200 eurot. Arve nr 151927 summaks oli 1 304,16 eurot (koos käibemaksuga). Hageja on märkinud, et kostja 2 esindajad (xxxx ja xxxx) on arve nr 151695 spetsifikatsioonis märkinud, et hagi materjalidega tutvumiseks, analüüsimiseks ja hagi vastuse põhiargumentide koostamiseks kulus neil kokku 3 h. Kostja 2 esindaja esitas 08.07.2015 taotluse hagile vastamise tähtaja pikendamiseks põhjusel, et advokaadid, kes on läbivalt kostja 2 asjadega tegelenud (Xxxxja Xxxx), viibivad menetlusdokumendi esitamise tähtaja saabumise ajal puhkusel, kuid soovivad otstarbekuse tõttu, kuna nad on läbivalt tegelenud Xxxx pankrotiasjaga, ise koostada vastuse hagile. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et kogu ajakulu (3 h) ülalmainitud spetsifikatsioonis on põhjendamatu. Kostja 2 esindaja (Arne Ots) on arve nr 151695 spetsifikatsioonis märkinud, et taotlusele kostja vastuse esitamise tähtaja pikendamiseks kulus tal 0,6 h. Hageja vaidleb nimetatud menetlustoimingule väidetavalt kulunud aja osas vastu ning on seisukohal, et kuna ülalnimetatud menetlusdokument koosneb kahest leheküljest (sealjuures on sisulist osa 0,5 lehekülge ning tegemist pole keeruka dokumendiga), siis on põhjendatud ajakulu spetsifikatsioonis kajastatud toimingule kokku maksimaalselt 0,25 h. Kostja 2 esindaja (Xxxx) on arve nr 151927 spetsifikatsioonis märkinud, et hagile vastuse koostamiseks, lisade komplekteerimiseks, kohtule ja vastaspoolele esitamiseks kulus tal kokku 6 h. Hageja vaidleb nimetatud menetlustoimingutele väidetavalt kulunud aja osas vastu ning on seisukohal, et kuigi ülalnimetatud menetlusdokument koosneb kaheksast leheküljest, on selles sisulist osa 4 lehekülge, mistõttu leiab hageja, et põhjendatud ajakulu spetsifikatsioonis kajastatud toimingutele on kokku maksimaalselt 3 h. Kohus peab vajalikuks käsitleda õigusabiarvetel nr 151695 ja nr 151927 toodud õigusabitoiminguid koos, kuna nimetatud arvetel märgitud õigusabitoimingud seonduvad hagile vastuse koostamisega. Arve nr 151695 kohaselt osutas kostjale 2 õigusabi xxxx ja xxxx ning arve nr 151927 kohaselt Xxxxja Xxxx. Kostja 2 seisukoha järgi ei toonud nimetatud isikute osalemine asja menetluses kaasa töö dubleerimist. Mõlemal õigusabiarvel nimetatud õigusabitoimingud on seotud hagile kostja 2 vastuse koostamisega. Kohtu hinnangul ei saa menetlustähtaja pikendamiseks tehtud menetlusdokumentide koostamist pidada mõistlikuks ja põhjendatud menetluskuluks, mida saaks vastaspoolelt välja mõista. Toimiku materjalidest nähtuvalt esitas kostja 2 kohtule 04.08.2015 vastuse hagile pikkusega 8 lehekülge (sisuline osa ca 4 lehekülge). Vastusega hagiavaldusele esitati kohtule ka kuus lisa. Kohtu hinnangul on kõnealuse dokumendi koostamise mõistlik ja põhjendatud ajakulu 4 tundi (1 tund/ 1 lehekülg), millele lisandub täiendavalt tutvumine hagimaterjalidega 1 tund, konsulteerimine esindatavaga 1 tund ja kostja 2 vastuse lisade komplekteerimine ning kohtule esitamine 0,5 tundi, seega on õigusabiarvetel nr 151695 ja nr 151927 toodud õigusabitoimingud põhjendatud ja vajalikud 6,5 tunni ulatuses (4 h + 1 h + 1 h + 0,5 h). Swedbank AS-i lepinguline esindaja on sooritanud järgmised õigusabitoimingud arve nr 152397 kohaselt: • Menetlusdokumendi ettevalmistamine: 01.10.2015 taotlus menetlustähtaja pikendamiseks (Xxxx 0,6 h); • Menetlusdokumendi ettevalmistamine: arvamus hageja 23.09.2015 vastuse ja tõendite osas (Xxxx 7,6 h); • Kostja II 16.09.2015 arvamuse edastamine kohtule e-toimiku kaudu, menetlusosaliste esindajatele e-posti teel (Xxxx 0,3 h). Kokku: Xxxx 8,5 h/ tariif 120 eurot. Arve nr 152397 summaks oli 1 162,80 eurot (koos käibemaksuga). Kostja 2 esindaja (Xxxx) on arve nr 152397 spetsifikatsioonis märkinud, et 01.10.2015 taotlusele menetlustähtaja pikendamiseks kulus tal 0,6 h. E-toimikust ei nähtu, et kostja 2 on ülalnimetatud taotluse esitanud. Samuti pole hageja esindaja posti, e-posti ega faksi teel antud taotlust saanud.

Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et kogu ajakulu (0,6 h) ülalmainitud spetsifikatsioonis on põhjendamatu. Kohtu hinnangul ei saa menetlustähtaja pikendamiseks tehtud menetlusdokumendi koostamist pidada mõistlikuks ja põhjendatud menetluskuluks, mida saaks vastaspoolelt välja mõista. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas kostja 2 kohtule 16.10.2015 vastuse hageja 23.09.2015 seisukohale pikkusega 6 lehekülge (sisuline osa ca 4 lehekülge). Kohtu hinnangul on kõnealuse dokumendi koostamise mõistlik ja põhjendatud ajakulu 4 tundi (1 tund/ 1 lehekülg). Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud ja vajalikuks kuluks menetlusdokumendi kohtule ja menetlusosalistele edastamine. Seega on õigusabiarvel nr 152397 toodud õigusabitoimingud põhjendatud ja vajalikud 4 tunni ulatuses. Kostja 2 on täiendavalt märkinud, et täielikult põhjendamatu on hinnata õigusteenuse ajakulu põhjendatust menetlusdokumentide lehekülgede arvu alusel. Õigusteenuse ajakulu vajalikkust ja põhjendatust tuleb hinnata lähtuvalt konkreetse asja keerukusest ja mahust, võttes arvesse vaidlusaluste küsimuste mahtu, esitatud vastuväidete arvu ning asja õiguslikku keerukust. Kohtu hinnangul tähendab professionaalne õigusteenus muuhulgas ka seda, et teenust osutatakse mõistliku aja jooksul, ning et esindajal on olemas piisavad teadmised ja kogemused selleks, et teenust piisava kiirusega osutada. Ei ole välistatud, et kostja 2 esindajal kulus tegelikkuses vastavateks toiminguteks rohkem aega, kuid 100- kuni 200-eurose tunnitasu (Xxxx vastavalt 200 eurot/h, Xxxx 100 eurot/h, Xxxx 120 eurot/h ja Xxxx200 eurot/h) eest (ilma käibemaksuta) võib eeldada siiski seda, et vandeadvokaat on kehtiva õiguse ja praktikaga kursis ning omab sellist vilumust, et suudab tööd teha mõistliku kiirusega või kui see nii ei ole, siis esitab osutatud teenuse eest arveid sellise tööaja eest, mida saab mõistlikuks pidada. Lisaks on kohus lähtunud menetlusdokumentide põhjendatud ajakulu hindamisel sellest, kui pikk oli menetlusdokumentides kostja 2 õiguslik põhjendus, st arvesse ei võetud sissejuhatust, asjaolusid ega menetluslikke taotlusi. Hageja on täiendavalt märkinud, et arvetes toodud kulule lisandub 2 h-le vastav õigusteenuse kulu seoses valmistumisega Harju Maakohtu 12. aprilli 2016 istungiks tunnitasumääraga 170 eurot/h (kliendile arveldatav kulu koos 5 %-lise allahindlusega on 323 eurot). Kohtuistung käesolevas tsiviilasjas toimus 12.04.2016. Kohtuistung algas kell 14.00 ja lõppes kell

tagasi arvestada. Kostja 2 lepingulise esindaja poolt esitatud menetluskulude nimekirjas on märgitud, et Swedbank AS palub menetluskuluna kokku kindlaks määrata 2 899,30 eurot (summa ei sisalda käibemaksu). Tuginedes TsMS § 174 lõikele 10 on kostjale 2 hüvitamisele kuuluv lepingulise esindaja tasu käibemaksuta. Kokku tuleb XxxxLTD-lt mõista Swedbank AS-i kasuks välja menetluskulud summas 1 380 eurot (11,5 tundi x 120 eurot), mis ei sisalda käibemaksu. Swedbank AS-i menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata summas 1 502,30 eurot (2 882,30 –1 380). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Swedbank AS esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.