Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-91-05 Otsuse kuupäev Tartu, 11. oktoober 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed V. Kõve ja T. Tampuu Kohtuasi Heino Lääne (Lään) hagi Benno Auspere vastu 20 522 krooni 50 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-84/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Benno Auspere kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 26. september 2005. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi 2005. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Erik Jegersile Benno Auspere kassatsioonkaebuselt
31.märtsil 2005. a tasutud kautsjon 206 (kakssada kuus) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.6. juulil 2004. a esitas Heino Lään Viljandi Maakohtule hagi Benno Auspere vastu, milles palus kostjalt välja mõista 20 522 krooni 50 senti.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 29. detsembril 2003. a OÜ Benhein osa notariaalse ostu-müügilepingu müügihinnaga 20 000 krooni. Lepingu p 2.3 kohaselt kohustus ostja B. Auspere tasuma müügihinnast 10 000 krooni 29. jaanuariks 2004. a ja 10 000 krooni 29. veebruariks 2004. a müüja arvelduskontole. Lepingu p 2.4 kohaselt on tasumisega viivitamisel müüjal õigus nõuda ostajalt viivist 0,019% päevas tähtajaks tasumata summalt. 1. juuni 2004. a seisuga võlgnes kostja hagejale põhivõlga 20 000 krooni ja viivist 408 krooni 50 senti, kokku seega 20 408 krooni 50 senti.
1.juunil 2004. a esitas hageja kohtutäiturile avalduse notariaalsest lepingust tuleneva võlasumma sissenõudmiseks. Kostja esitas 18. juunil 2004. a kohtutäiturile kaebuse. Vastuväidete esitamisel ei saanud kohtutäitur täitemenetluse seadustiku (TMS) § 23 lg-st 4 tulenevalt täitemenetlust algatada. 1. juuli 2004. a seisuga võlgneb kostja hagejale 20 000 krooni põhivõlga ja 522 krooni 50 senti viivist. Teine võlasuhe on hageja ja OÜ Benhein vahel. Nimelt laenas hageja 1. augustil 2003. a OÜle Benhein, keda esindas juhatuse liikmena kostja, 105 000 krooni. 22. jaanuaril 2004. a ja
29.veebruaril 2004. a maksis OÜ Benhein hagejale tagasi oma võlga, mitte aga kostja võlga. Kuna OÜ Benhein on tasunud hagejale ainult osa võlast, esitas hageja 3. juunil 2004. a hagi OÜ Benhein vastu laenuvõla 85 000 krooni saamiseks.
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on kostja tasunud mõlemad summad pooltevahelisest võlasuhtest müüja arvelduskontole 22. jaanuaril 2004. a ja 29. veebruaril 2004. a. Tasujaks on olnud vastavalt 8. jaanuari 2004. a OÜ Benhein ja kostja vahelisele kokkuleppele OÜ Benhein. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg-st 1 võib kolmas isik täita kohustuse võlgniku eest ja sellega vabaneb võlgnik täitmise kohustusest.
4.17. novembri 2004. a otsusega jättis Viljandi Maakohus hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on OÜ Benhein arvelduskonto väljavõtte järgi 22. jaanuari 2004. a maksekorralduse nr 35
alusel selgitusega "võla tagasimaks" tasunud hagejale 10 000 krooni ja 29. veebruari 2004. a maksekorralduse nr 46 alusel selgitusega "võla tagasimaks" 10 000 krooni. Seega on tõendatud, et OÜ Benhein tasus hagejale kostja eest vastavalt kostja ja OÜ Benhein vahelisele kokkuleppele. Kostja võla tasumine OÜ Benhein poolt on tõendatud ka sellega, et võlasummade ülekandmine vastab raha tasumise tähtaegadele. Raamatupidamise seadus (RPS) ei sätesta täpselt, mis peab olema maksekorralduses kirjas. RPS § 7 lg 1 p 3 järgi peab raamatupidamise algdokumendil olema kajastatud ka tehingu majanduslik sisu.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt on ekslik maakohtu järeldus, et OÜ Benhein tasus hagejale kostja võlga. OÜ Benhein tasus oma võlga, mitte aga kostja võlga. Meelevaldselt on tõlgendatud äriseadustiku (ÄS) § 159, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 ja RPS § 7 lg 1 p 3. Ekslik on väide, et ÄS § 159 rikkumine ei anna alust tehtud tehingu tühiseks tunnistamiseks. ÄS §-ga 159 vastuolus olevad tehingud on tühised algusest peale. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi 2005. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja tehti uus otsus, millega hagi rahuldati. Otsuse põhjenduste järgi olid hageja ja kostja kuni 29. detsembrini 2003. a OÜ Benhein osanikud ning kummalegi neist kuulus osa nimiväärtusega 20 000 krooni. 29. detsembri 2003. a ostu-müügilepinguga müüs hageja oma osa kostjale, kes lepingu järgi kohustus ostumüügisumma müüjale tasuma kahes võrdses osas 29. jaanuariks 2004. a ja 29. veebruariks 2004. a. Ostu-müügilepingu p 4.1 järgi loeti osa omandiõiguse üleminekuajaks müüjalt ostjale ostumüügilepingu allkirjastamise päev ning osaühingu suhtes läks osa üle osanike nimekirjas muudatuse tegemise ajast. Seega oli pärast hageja poolt oma osa müüki kostja osa suurus 100% osakapitalist. Asja materjalidest nähtuvalt (maakohtu toimik, lk-d 21 - 22) on OÜ Benhein 22. jaanuaril 2004. a ja
29.veebruaril 2004. a maksnud hageja kontole mõlemal korral 10 000 krooni selgitusega "võla tagasimaks". Kostja on mainitud ülekannetele ja kostja ning OÜ Benhein vahelisele kokkuleppele viidates väitnud, et see 20 000 krooni on tasutud 29. detsembri 2003. a ostu-müügilepingust tuleneva kostja võlgnevuse kustutamiseks ja tegemist oli VÕS § 78 lg 1 järgi kohustuse täitmisega kolmanda isiku (OÜ Benhein) poolt. Kostja on eeltooduga vastu vaielnud hageja väitele, et nimetatud 20 000 krooni on OÜ Benhein tasunud 1. augustil 2003. a OÜ Benhein ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust (maakohtu toimik, lk-d 26 - 27) tuleneva võla katteks. Ringkonnakohus leidis, et 8. jaanuari 2004. a kokkuleppega ei saa tõendada seda, et OÜ Benhein tasus hagejale 29. detsembri 2003. a ostu-müügilepingust tuleneva võlasumma kostja eest. 8. jaanuari 2004. a kokkuleppe on sõlminud OÜ Benhein ja selle juhatuse liige ning ainuosanik B. Auspere selles, et OÜ tasub B. Auspere poolt omandatud osakute eest H. Läänele 20 000 krooni ning B. Auspere tasub sama summa OÜ Benhein kassasse. Olenemata nimetatud kokkuleppe sõnastusest, on selle sisust nähtuvalt siiski tegemist OÜ Benhein laenuga oma juhatuse liikmele selleks, et viimane saaks täita hageja ees oma 29. detsembri 2003. a ostu-müügilepingust tuleneva kohustuse. Samas on ÄS § 159 lg 1 p-de 1 ja 4 järgi osaühingul keelatud anda laenu oma osanikule, kelle osa
esindab rohkem kui 5% osakapitalist, ning ka osaühingu juhatuse liikmele. Asjas ei vaielda selle üle, et kostja oli 8. jaanuaril 2004. a OÜ Benhein juhatuse liige ning ka osanik, kelle osa esindas rohkem kui 5% osakapitalist. Kuna 8. jaanuari 2004. a kokkuleppe sisust tulenevalt on tegemist laenu andmisega osaühingu osanikule ja juhatuse liikmele, mis ÄS § 159 lg 1 p-de 1 ja 4 järgi on keelatud, siis on see kokkulepe (tehing) seadusega vastuolus ja TsÜS § 87 järgi tühine algusest peale. Sisuliselt laenu andmist OÜ Benhein poolt oma juhatuse liikmele ja ainuosanikule ei muuda VÕS § 78 alusel tehtud tehinguks ka kokkuleppe sõnastus, mille kohaselt tasub OÜ B. Auspere poolt omandatud osakute eest H. Läänele 20 000 krooni. OÜ Benhein tehtud ülekannetel (maakohtu toimik, lk-d 21 22) ei ole märgitud, et tegemist on kostja võla tasumisega vastavalt 29. detsembri 2003. a ostumüügilepingule. Samuti on kostja ja OÜ Benhein vaheline 8. jaanuari 2004. a kokkulepe tühine, sest see on vastuolus seadusest tuleneva keeluga (ÄS § 159). Asja materjalide juures (maakohtu toimik, lk-d 26 - 27) on ka tõendid selle kohta, et hageja on
1.augustil 2003. a andnud OÜ-le Benhein laenu 105 000 krooni ning laenu andmist ja selle kasutamist osaühingu majandustegevuses tõendab ka maksuameti kontrollakt. Kuna OÜ-l Benhein oli olemas 1. augusti 2003. a laenulepingust tulenev võlgnevus hageja ees ning 22. jaanuaril 2004. a ja
29.veebruaril 2004. a on 20 000 krooni suuruses summas hagejale ülekanded teinud OÜ Benhein ning tuvastatud on OÜ Benhein ja kostja vahelise 8. jaanuari 2004. a kokkuleppe tühisus, siis VÕS § 88 lg-s 6 sätestatud põhimõttest tulenevalt tuleb nimetatud 20 000 krooni ülekandmist lugeda ajaliselt varasema ning OÜ Benhein enda kohustuse osaliseks täitmiseks 1. augusti 2003. a laenulepingu järgi. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohane maakohtu otsuse väide, mille kohaselt tuleb vaidlusalune 20 000 krooni suurune ülekanne lugeda 29. detsembri 2003. a ostu-müügilepingust tuleneva kostja võla tasumiseks juba seetõttu, et summade ülekandmine 22. jaanuaril 2004. a ja 29. veebruaril 2004. a on vastavuses ostu-müügilepingus märgitud ostuhinna tasumise aegadega (29. jaanuar 2004. a ja 29. veebruar 2004. a). Samuti on maakohus vääralt tõlgendanud ÄS § 159, leides, et nimetatud seadusesättest tuleneva keelu rikkumine ei too kaasa OÜ Benhein ja selle osaniku ning juhatuse liikme vahelise kokkuleppe tühisust ja seega tuleb lugeda 20 000 krooni tasutuks vastavalt 8. jaanuari 2004. a kokkuleppele kostja võlgnevuse katteks. Arvestades seda, et asja materjalidest nähtuvalt on OÜ-l Benhein võlgnevus hageja ees ja
22.jaanuaril 2004. a ning 29. veebruaril 2004. a tegi hagejale ülekanded OÜ Benhein, siis ei tähenda asjaolu, et OÜ Benhein ja selle osaniku ning juhatuse liikme B. Auspere 8. jaanuari 2004. a kokkulepe on seadusega vastuolu tõttu tühine, seda, et tühine on ka osaühingu poolt 20 000 krooni tasumine hagejale. Kuna kostja ei ole hagejale 29. detsembri 2003. a ostu-müügilepingus märgitud tähtaegadeks ega ka hiljem tasunud osa ostuhinda ja ostu-müügileping nägi ette ka viivise nõudmise kostjalt juhul, kui see tasumisega viivitab, siis on hagi õige ja põhjendatud ning tuleb rahuldada.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
8.Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ekslikult tõlgendanud 8. jaanuari 2004. a kokkulepet kostja ja OÜ Benhein vahel laenulepinguna. OÜ Benhein ei ole avaldanud tahet anda kostjale laenu. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada võlgniku vastu tagasinõude. Seega ei ole ka seadusandja sellist suhet kvalifitseerinud laenusuhtena. Ringkonnakohus on asunud otsuses seisukohale, et 8. jaanuari 2004. a kokkulepe on tühine. Hageja ei ole aga selle tehingu tühisusele tuginenud. Ta ei saagi selle tehingu tühisuse tunnustamist nõuda, sest see ei puuduta tema õigusi. Kohus ületas seega nõude piire. Samuti on ringkonnakohus võtnud seisukoha teise tsiviilasja raames arutatava vaidluse kohta - võlasuhte kohta, mis on tekkinud OÜ Benhein ja hageja vahel. Ringkonnakohus on jätnud arvestamata olulise tõendi. 29. detsembri 2003. a kokkuleppe p 3.14 kohaselt deklareeris hageja, et tal ei ole võlasuhteid OÜ-ga Benhein. Kuna ka muid võlasuhteid ei ole teada, saab tehtud makse olla ainult tasu kostja kohustuste katteks. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühisust puudutavat normi. Ringkonnakohus leiab otsuses, et rahaülekandel puudub piisav selgitus ning ÄS § 159 rikkumine toob kaasa tehingu tühisuse, samas jätab kohus tühisuse rakendamata hageja poolt saadu suhtes. Ringkonnakohus on ekslikult tuginenud VÕS § 88 lg-le 6. 1. augusti 2003. a tähtajatu laenulepingu tasumise tähtaeg saabus alles pärast selle ülesütlemist 31. märtsil 2004. a. Maksed aga toimusid jaanuaris ja veebruaris 2004. a.
9.Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel täies ulatuses materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Kolleegium märgib esiteks, et ringkonnakohtu lahend ei vasta TsMS § 330 lg-s 4 ja § 231 lg-s 4 ettenähtud nõuetele, sest otsuses ei ole põhjendatud, milliste tõendite hindamise tulemusel ja millise seaduse alusel jõudis ringkonnakohus järeldusele, et 8. jaanuari 2004. a kokkuleppe korral on tegemist laenulepingu, mitte aga mõne muu lepinguga, nt käsundiga või käsundita asjaajamisega vms.
12.Siiski ei ole p-s 11 märgitud rikkumine ringkonnakohtu otsuse tühistamise alus. 8. jaanuari 2004. a kokkuleppe sõlmisid kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt OÜ Benhein ja kostja. Selle kokkuleppe võimalikule tühisusele tugines käesolevas kohtuvaidluses aga hageja (maakohtu toimik, lk 34). Hagejal ei ole kolleegiumi arvates õigust kokkuleppe tühisusele tugineda, sest see ei puuduta tema õigusi ega kohustusi (vt näiteks ka Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-2-02 (RT III 2002, 5, 51)). Seega ei ole selles asjas vajalik analüüsida 8. jaanuari 2004. a kokkuleppe võimaliku tühisuse tagajärgi. Samuti märgib kolleegium, et maksmine reaaltoiminguna võib VÕS § 78 lg-st 4 järelduvalt toimuda ka ilma aluseta, s.t kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude alusetu rikastumise sätete kohaselt, kui maksmine toimus ilma aluseta.
13.Seega tuleb käesolevas tsiviilvaidluses lahendada küsimus, millise kohustuse katteks on OÜ
Benhein tasunud kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt H. Läänele 22. jaanuaril 2004. a 10 000 krooni ja 29. veebruaril 2004. a 10 000 krooni. Esmalt tuleb vastata küsimusele, millise õigusnormi alusel tuleb küsimus lahendada. Ringkonnakohus on VÕS § 88 lg-t 6 kohaldades leidnud, et kokku 20 000 krooni ülekandmist tuleb lugeda ajaliselt varasema OÜ Benhein enda kohustuse osaliseks täitmiseks. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Võlaõigusseaduse § 88 reguleerib juhtumeid, mil võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ning üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks (lg 1). Seega eeldab see säte võlgnikul mitme kohustuse olemasolu. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kohtud tuvastanud, et kostjal või OÜ-l Benhein oleks hageja ees olnud mitu täitmata kohustust. Kohtud on leidnud, et OÜ-l Benhein oli võlg hageja ees 1. augusti 2003. a kokkuleppest tulenevalt ja kostjal oli kohustus hageja ees 29. detsembri 2003. a osa müügilepingust tulenevalt. Kolleegium leiab, et VÕS § 88 saab kohaldada tõlgendusnormina ka juhtudel, mil võlgniku võla täidab kolmas isik, kellel on selleks õigus VÕS § 78 järgi, kuid seda vaid juhul, mil võlgnikul on võlausaldaja ees mitu kohustust. Kuna käesoleval juhul see eeldus tuvastatud asjaolude kohaselt täidetud ei ole, on ringkonnakohus kohaldanud VÕS § 88 lg-t 6 vääralt.
14.Kuna käesolevas asjas ei saa kohaldada VÕS § 88, tuleb asja lahendamisel juhinduda üldistest tahteavalduse tõlgendamise reeglitest, mis on sätestatud TsÜS §-s 75. Kostja väitel täitis tema kohustuse hageja ees kolmas isik. Seega tuleb asja lahendamisel analüüsida väidetavalt kostja eest kohustuse täitnud kolmanda isiku tahteavaldust ning selgitada, millise kohustuse katteks soovis ta raha maksta. Tahteavalduse analüüsimisel tuleb muu hulgas lahendada küsimus sellest, kas 1. augusti 2003. a laenulepingust tulenev kohustus oli muutunud 22. jaanuariks 2004. a sissenõutavaks. Seejuures peab ringkonnakohus arvestama, et kohustuse sissenõutavust reguleerib üldsättena VÕS § 82 ja erisättena käesoleval juhul VÕS § 398. Kui kohustus ei olnud muutunud sissenõutavaks, ei saa üldreeglina eeldada, et toimunud täitmine oleks tehtud selle kohustuse katteks. Samuti tuleb analüüsida, kas 2004. a jaanuaris ja veebruaris tehtud ülekannetel oli või ei olnud piisav seos 29. detsembri 2003. a osa müügilepinguga ja selles ettenähtud tasumise tingimuste ning tähtaegadega. Üldjuhul tuleb eeldada, et nt ühe kohustuse järgse summa täpse tasumisega soovitigi täita just see kohustus. Asjaoludest võib tuleneda see, millise kohustuse täitmiseks soovis võlgnik raha maksta ka siis, kui tasuti nt mõne kohustuse selline osa, mille üle pooled ei vaidle.
15.Asjas vaieldakse maksete üle, mille tegijaks oli OÜ Benhein. Seega tuleb vaidluse lahendamiseks tõlgendada tema tahet maksete tegemisel. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohus võib vajaduse korral kaasata OÜ Benhein poolte taotluste puudumisel kolmanda isikuna protsessi omal algatusel (TsMS § 80 lg 1 teine lause). A. Kull, V. Kõve, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.