Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-39-08 Tartu, 2. juuni 2008. a Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu Boriss Zmitrovitði (pankrotis) hagi Aleksandra Maksimova vastu kinnistu notariaalse müügilepingu ja asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamiseks ja pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kinnistu hageja omandisse tagastamiseks. Viru Ringkonnakohtu 21. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 205-1290 Boriss Zmitrovitði kassatsioonkaebus Hageja Boriss Zmitrovitð (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja pankrotihaldur vandeadvokaat Terje Eipre Kostja Aleksandra Maksimova (isikukood xxxxxxxxxxx), esindajad vandeadvokaat Mati Maksing ja vandeadvokaat Triinu Vernik 5. mai 2008. a Hageja esindaja vandeadvokaat Mati Maksing Istungit protokollis Ragne Rebane
RESOLUTSIOON
1.Muuta Viru Ringkonnakohtu 21. jaanuari 2008. a otsust õigusliku põhjenduse osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
1.Boriss Zmitrovitð (pankrotis), (edaspidi hageja) esitas 18. aprillil 2005 Narva Linnakohtule (alates
1.jaanuarist 2006 Viru Maakohus) hagi Aleksandra Maksimova (edaspidi kostja) vastu Jõekalda kinnistu 22. mai 2003. a müügi- ja asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamiseks ning pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kinnistu tagastamiseks hageja omandisse. Hagiavalduse kohaselt kuulus hagejale Jõekalda kinnistu nr 2407 (uus nr 240735) asukohaga Jõgeva maakond, Raja alevik, Raja vald (praegu Tiheda küla, Kasepää vald), majandusliku otstarbega elamumaa pindalaga 2274 m2 koos selle oluliste osade ja päraldistega (edaspidi Jõekalda kinnistu), mille ta võõrandas 22. mail 2003 sõlmitud notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu (edaspidi tehingud) alusel oma abikaasa Inna Zmitrovitði nõusolekul viimase emale Aleksandra Maksimovale müügihinnaga 800 000 krooni. Narva Linnakohus algatas 4. märtsi 2005. a määrusega võlausaldaja AS Binatex Garments (pankrotis) avalduse alusel hageja kui võlgniku pankrotimenetluse ja 7. aprilli 2005. a otsusega kuulutas välja hageja pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Terje Eipre. Hagiavalduse kohaselt on pankrotis hageja suurimaks võlausaldajaks AS Binatex Garments
(pankrotis), mille juhatuse liige hageja oli. Võlausaldaja tegeles rõivaste valmistamisega. Hageja valdusesse jäid rõivaste valmistamiseks mõeldud kangad. Alates 2004. a septembrist oli hagejale teada, et kui ta kangaid võlausaldaja pankrotivara hulka ei tagasta, siis on ta kohustatud nende eest tasuma 187 193 krooni. Hageja ei tasunud võlga ja võlausaldaja avalduse alusel kuulutati välja hageja pankrot. Kostja on hageja lähikondne pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 1 p 5 mõttes. PankrS § 110 lg 3 kohaselt eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Tehingud on kehtetud PankrS § 109 lg 1 järgi, nende eesmärk oli kahjustada võlausaldajate huve ja näida nende silmis varatuna. Hageja ei ole saanud tehingute eest kokkulepitud tasu.
2.Kostja ei tunnistanud hagi, ta väitis, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja teadis või pidi teadma tehingute tegemisel oma maksejõuetuse tekkimise võimalust. Tehingute tegemise ajal puudusid hagejal igasugused võlausaldajad. Hageja kinnitas lepingu punktis 2, et ostuhind oli talle täielikult tasutud.
3.Viru Maakohus rahuldas 16. oktoobri 2006. a otsusega hagi ja tunnistas kehtetuks hageja ja kostja vahel 22. mail 2003 sõlmitud Jõekalda kinnistu notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu. Maakohus otsustas tagastada tagasivõitmise korras kinnistusraamatu kande muutmisega kostja omandis oleva kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega hageja omandisse. Maakohus tugines PankrS § 109 lg-le 1, § 110 lg 1 p-le 4, § 117 lg 1 p-le 5, ja § 119 lg-le 1. Maakohtu otsuse kohaselt tehti tehingud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist
4.märtsil 2005. Hageja kinnituse kohaselt ei ole ta kostjalt Jõekalda kinnistu müügihinna summat saanud ja tehinguid tehes ta teadis võlausaldajatest, samuti seda, et on olemas võlgnevus pankrotimenetluses ja et ei ole välistatud tema kui juhatuse liikme vastutus. Hageja väitel olid tehingud fiktiivsed. Kostja esindaja väide, et hageja ei olnud tehingute tegemise ajal pankrotivõlgnik ja seega puudusid tal ka pankrotivõlausaldajad, ei lähe kokku pankrotiseaduse üldiste põhimõtetega. PankrS § 110 lg 1 ei sea tehingu tagasivõitmise eelduseks isiku suhtes pankrotimenetluse algatamist enne tehingu tegemist. Hageja on ise korduvalt tunnistanud kahju tekitamist AS-le Binatex Garments (pankrotis). Kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, et kostja oleks Jõekalda kinnistu eest hagejale tasunud kokkulepitud müügihinna. Kostja kinnitab, et ta tasus hagejale sularahas 800 000 krooni. Asjaolu, et Jõekalda kinnistu omandamisel eelmiselt omanikult Gennadi Zalekeðinilt aitas tasumisel ka kostja, ei oma tähtsust. Seega tuleb kohtule esitatud pangakonto väljavõte (tlk 69) jätta tähelepanuta. Kostja esindaja esitatud kaks venekeelset laenulepingut, kus laenusaajaks on kostja, ja venekeelse võlakirja, kus laenuvõtjaks on Inna Zmitrovitð, jättis kohus tähelepanuta ja arvestamata, kuna nende dokumentide tõlget eesti keelde ei esitatud kohtu antud tähtpäevaks.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Viru Ringkonnakohus tühistas 23. jaanuari 2008. a otsusega maakohtu otsuse ning jättis hagi täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus otsustas ka otsuse jõustumisel tühistada Jõekalda kinnistule Narva Linnakohtu 29. juuni 2005. a määrusega hagi tagamiseks seatud eelmärke. Pooled vaidlevad selle üle, kas tehinguid saab 4. märtsil 2005 algatatud hageja pankrotimenetluses kehtetuks tunnistada ja vara pankrotivarasse arvata. Maakohtu otsus hagi rahuldamise kohta ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-te 1 ja 2, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele ja ei ole kooskõlas asjas olevate tõenditega ega pankrotiseadusega. Pankrotimenetluses tagasivõidetavad tehingud on tehtud enne 1. jaanuari 2004, seega tuleb tehingu tagasivõitmise alustena kohaldada mitte kehtiva PankrS sätteid, vaid kuni 1. jaanuarini 2004 kehtinud PankrS sätteid (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-77-06, p 12). Enne 1. jaanuari 2004 kehtinud PankrS (edaspidi varasem PankrS) § 42 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel §-des 43, 44, 47 ja 48 sätestatud alustel kehtetuks tehingud ja muud õigustoimingud ning mõistab pankrotivarasse nende tehingute ja muude õigustoimingutega ning varasema PankrS §des 45 ja 46 sätestatud alustel võlgniku omandist väljaläinud vara. Ringkonnakohtu istungil täpsustas hageja pankrotihaldur, et hagi õiguslikuks aluseks on varasema PankrS § 43 lg 1 p 4, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. Ringkonnakohus leidis, et kehtiva PankrS tagasivõitmist puudutavad sätted ei ole võrreldes eelloetletud varasema PankrS sätetega põhimõtteliselt muutunud. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Hagejal tuli hagi esitades tõendada nõude aluseks olevaid asjaolusid, mis kinnitavad, et võlgnik on teinud enne pankrotimenetlust teadlikult võlausaldajate huve kahjustava tehingu oma lähikondsega, kes sellest teadis või pidi teadma. Hageja ei esitanud asjaolusid ega tõendeid, et hageja kahjustas tehingutega teadlikult võlausaldaja AS Binatex Garments (pankrotis) või teiste võlausaldajate huve. Ainuüksi fakt, et tehing tehti, ei saa olla hagi rahuldamise aluseks varasema PankrS § 43 lg 1 p 4 alusel (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. märtsi 1996. a otsus asjas nr 3-2-1-45-96). Hageja pankrotihaldur ei ole nimetanud neid võlausaldaja(te) võimalikke nõudeid tehingu tegemise ajal, mida hageja ei suutnud rahuldada. Pärast tehingu tegemist enam kui aasta ja kolm kuud hiljem (1. septembril 2004) tekkinud 187 193 krooni AS-le Binatex Garments (pankrotis) tasumise nõuet, mida hageja Narva Linnakohtu 7. aprilli 2005. a otsuse kohaselt tunnistas oma 28. jaanuari 2005. a võlatunnistuses, ei saa lugeda selliseks nõudeks, millest hageja aasta ja kolm kuud varem teadis ja ei suutnud rahuldada ning millest pidi teadma või teadis ka kostja. Hageja on esitanud oletuslikud väited ja jätnud tõendamata, et hageja kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve.
Kui tehinguga ei ole kahjustatud võlausaldaja(te) huve, puudub alus selle kehtetuks tunnistamiseks. Kostja kui ostja poolt 800 000 krooni ostuhinna hagejale tasumise kinnitamiseks esitatud dokumentaalset tõendit (kinnistu 22. mai 2003. a müügilepingu p 2) ei saa lugeda ümberlükatuks hageja (müüja) suulise seletusega ostuhinna tasumata jätmise kohta. TsMS § 229 lg 2 järgi ei ole hageja seletus tõendiks. Ringkonnakohus märkis seonduvalt kostja kaebuse väidetega 21. detsembri 2004. a korteri müügilepingu vastuvõtmisest keeldumise kohta pärast tõendite esitamiseks antud tähtaega, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja vastu vaielnud selle korteri müügitehingu toimumisele ega eitanud enda osavõttu sellest tehingust (tlk 101).
6.Menetluskulude jaotuse lahendas ringkonnakohus eraldi kohtumäärusega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsus täies ulatuses tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus valesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus kohaldas asja lahendamisel vääralt varasema pankrotiseaduse sätteid, kohus oleks pidanud kohaldama kehtivat pankrotiseadust. Hageja pankrotihaldur on seisukohal, et kõik varasema PankrS § 110 lg 4 kohaldamise eeldused on täidetud. Tehingud olid teadlikult tehtud fiktiivsete tehingutena, et näidata hagejat võlausaldajate ees varatuna. Hageja on kinnitanud, et tegi tehingu teadlikult selleks, et päästa oma vara võlausaldajate eest. Hagejal ei olnud võimalust tõendada raha mittesaamist, raha üleandmist saab tõendada vaid kostja. Ringkonnakohus oleks pidanud analüüsima hageja väidet kostjal vajalikus summas raha puudumise kohta. Ringkonnakohus keeldus küll korteri notariaalset müügilepingut tõendina asja materjalide juurde võtmast, kuid märgib seda siiski oma otsuses tõendi esitamise eesmärgist erinevas tähenduses. Praeguse tsiviilasja menetlemist alustati enne 1. jaanuari 2006, järelikult tuleb kohaldada enne
1.jaanuari 2006 kehtinud TsMS. Hageja on seisukohal, et ta ei pea tasuma kassatsioonikautsjonit 8000 krooni, mis moodustab 1% tsiviilasja hinnast.
8.Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohus on kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme ja ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ning palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja palub kohustada hagejat kandma kohtu deposiitkontole 71 750 krooni, et sellega tagada kostja eeldatavad menetluskulud. Kui hageja nimetatud tagatist ei anna, palub kostja jätta kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Kostja palub mõista hagejalt välja kohtukulud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 691 p 1 kohaselt jätta muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 kohaselt tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.
10.Kohtud on asjas tuvastanud järgmised asjaolud: - hageja võõrandas talle kuulunud kinnistu 22. mail 2003 sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepinguga kostjale, kes oli hageja abikaasa ema ja seega lähisugulane;
- 22. mail 2003 sõlmitud müügilepingu punkti 2 kohaselt on müügilepingu eseme hinnaks 800 000 krooni, mis vastas lepingu sõlmimise ajal müügieseme turuhinnale; - 3. veebruaril 2005 esitas AS Binatex Garments (pankrotis) Narva Linnakohtule avalduse hageja pankroti väljakuulutamiseks ning 4. märtsil 2005 algatas Narva Linnakohus hageja pankrotimenetluse; - Narva Linnakohus kuulutas 7. aprilli 2005. a otsusega välja hageja pankroti.
11.Hageja võõrandas talle kuuluva kinnistu 22. mail 2003, s.o ajal, mil kehtis varasem pankrotiseadus, mille § 43 lg 1 p 4 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingu, mis oli tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. Kolleegium jääb oma 3. oktoobri 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-77-06 väljendatud seisukoha juurde, et pankrotimenetluses tagasivõitmise alustena tuleb kohaldada tehingu tegemise aja sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud seadusega tagasiulatuvat jõudu. Kolleegium on samas nõus ringkonnakohtu seisukohaga, et kehtiva PankrS asjassepuutuvad tagasivõimist puudutavad sätted ei erine põhimõtteliselt varasema PankrS vastavatest sätetest. Seega ei ole asja lahendamisel sisulist tähtsust kassatsioonkaebuse väitel enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud pankrotiseaduse kohaldamise kohta. Kostja kui võlgniku abikaasa ema kuulus võlgniku lähikondsete hulka nii varasema PankrS § 49 lg 1 kui ka kehtiva PankrS § 117 lg 1 järgi.
12.Tõlgendades varasema PankrS § 43 lg 1 p 4, jättis ringkonnakohus hageja nõude rahuldamata põhjusel, et tehingute tegemise ajal puudusid konkreetsete võlausaldajate nõuded, mida hageja ei suutnud rahuldada. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga. Võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Samuti võib olla teadliku võlausaldajate huvide kahjustamisega tegemist siis, kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Võlgniku teadmist, et tema tegevus kahjustab võlausaldajaid või võimalust võlausaldajate kahjustamist ette näha saab järeldada tema tahtest. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise.
13.Varasema PankrS § 43 lg 1 p 4 kohaselt saab kohus tunnistada kehtetuks tehingu vaid juhul, kui ka tehingu teiseks pooleks olnud lähikondlane võlausaldajate huvide kahjustamisest teadis või teadma pidi (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-70-05). Sama põhimõte on ka kehtivas PankrS § 110 lg 1 p-s 4. Kolleegium on seisukohal, et kui hageja suudab tõendada, et teine pool oli teadlik võlgnikku ähvardavast maksejõuetusest, on üldjuhul ka selge, et ta oli teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et
võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve.
14.Hageja väitel on müügileping fiktiivne tehing, mille eesmärgiks oli näidata end võlausaldajatele varatuna. Seega tugines hageja õiguslikult oma nõudes müügilepingule kui näilisele tehingule tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 mõttes. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näiline tehing tühine, kuid kui selle tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Kui sõlmitud võlaõigusliku tehingu eesmärgiks oli kinnistu omandi tasuta üleminek, oli tehingul kinkelepingu iseloom. Nimetatud kinkeleping oleks AÕS § 119 lg 1 järgi pidanud olema sõlmitud notariaalses vormis. Asjaõiguslepingu sõlmimise ajal 22. mail 2003 ei kehtinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 2, mille kohaselt oleks vorminõudeid järgimata tehtud kohustustehing muutunud kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud kanne kinnistusraamatusse (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. veebruari 2008. a otsus asjas nr 32-1-140-07, p 23). Seega ei oleks 23. mai 2003. a müügilepinguga varjatud kinkeleping kehtiv. Kui müügileping oleks tühine näilikkuse tõttu ja kinkeleping tühine seaduses nõutud vormi puudumise tõttu (AÕS § 119 lg 1, TsÜS § 83 lg 1), siis võib hageja saadu tagasi nõuda alusetu rikastumise sätete alusel, seega võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 järgi.
15.Hageja võõrandas talle kuulunud kinnistu 22. mail 2003 sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepinguga kostjale. Võlaõigusliku müügilepingu punkti 2 kohaselt on müügilepingu eseme hind hagejale tasutud enne müügilepingu sõlmimist. Hageja väitel ei ole ta kostjalt raha saanud. Kolleegium märgib, et kui müügileping oli siiski kehtiv ning selle eesmärgiks oli kinnistu omandi tasuline üleminek kostjale ja kostja ei ole müügilepingut täitnud, siis võib hagejal olla kostja vastu müügilepingust tulenev kohustuse täitmise nõue. Üksnes selle tõttu, et müügilepingut ei ole täidetud, ei saa müügilepingut pidada võlausaldajate huve kahjustavaks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kostja poolt 800 000 krooni ostuhinna hagejale tasumise kinnitamiseks esitatud tõendit, milleks on müügilepingu p 2, ei saa lugeda ümberlükatuks hageja suulise seletusega ostuhinna tasumata jätmise kohta. Kolleegium märgib selle kohta järgmist. Müügilepingu punkt 2 on käsitatav täitmise kviitungina VÕS § 95 järgi. Tegemist on dokumendiga, millega võlgnik saab tõendada oma kohustuse täitmist ja mis muudab tavalist tõendamiskohustust võlasuhtes. Kui kviitung täitmise kohta on välja antud, siis üldjuhul eeldatakse, et võlgnik on kohustuse täitnud ja tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise kohta läheb üle võlausaldajale. Seega ei ole põhjendatud kassatsioonkaebuse väide, et hagejal ei olnud võimalust tõendada raha mittesaamist ja raha üleandmist saab tõendaja vaid kostja. Juhul kui täitmise kohta on väljastatud kviitung, on võlausaldaja võimalused kohustuse täitmata jätmise tõendamise kohta piiratud. Muuhulgas võib pool kasutada TsMS §-s 268 sätestatud võimalust anda vande all ütlusi, samuti on tal võimalik esitada tõendeid selle kohta, et võlgniku sissetulekud ei võimaldanud tal soetada sellises väärtuses vara, mida oleks olnud vaja müügilepingus nimetatud kinnistu ostmiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-2-1-106-07 ja 23. jaanuari 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-147-05). Hageja neid võimalusi kasutanud pole. Seega ei
ole hageja tõendanud hagi alusena esitatud raha mittesaamist ega ka müügilepingu näilikkust.
16.Kostja esitas Riigikohtule taotluse TsMS § 196 lg 1 p 3 alusel menetluskulude katteks tagatise andmiseks. Kolleegium leiab, et nimetatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kostja on taotluse esitanud pärast vastuse koostamist hageja kassatsioonkaebusele, seega siis, kui ta oli kulud juba kandnud. Kostja võib taotleda tagatise andmist TsMS § 196 lg 3 kohaselt kogu menetluse kestel, kuid TsMS § 196 lg 1 alusel üksnes eeldatavate kulutuste katteks, mis tähendab, et taotlus tuleb esitada enne kulude tekkimist. Praegusel juhul oleks kostja saanud keelduda kassatsioonkaebusele vastamast enne tagatise andmise taotluse lahendamist.
17.Kostja palub Riigikohtul mõista välja hagejalt kohtukulud esitatava nimekirja ja kuludokumentide alusel. Riigikohtule esitas kostja tõendi kuludest, mida ta on kandnud advokaat Rainer Kuulme osutatud õigusabi eest tasumisel. TsMS § 218 lg 3 järgi võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kolleegium leiab, et kostja esitatud tõenditel märgitud kulutused advokaadile Riigikohtu menetluses ei ole põhjendatud ja kostja taotlus hagejalt menetluskulude väljamõistmise kohta tuleb jätta rahuldamata. Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.