Kirjalik menetlus Apellant: O.M. (kostja), ik XXXXXXXXXXX ; esindaja Janno Perv
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja A.A. pankrotihaldur Tarmo Villman (hageja).
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 12. veebruari 2019 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud O.M. kanda.
4.Kuna A.A. pankrotihaldur Tarmo Villman ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avaldust, siis tuleb jätta tema menetluskulude rahaline suurus apellatsiooniastmes kindlaks määramata. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.A.A. pankrotihaldur Tarmo Villman (hageja) esitas 28.09.2018 Viru Maakohtule hagi O.M. (kostja) vastu kinkelepingu tagasivõitmiseks, milles palub tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks A.A. ja kostja vahel 17. aprillil 2017 sõlmitud kinkeleping, tuvastada kostja kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu kande tegemiseks, asendada kostja tahteavaldus kinnisturaamatu kande tegemiseks kohtuotsusega ja tunnistada A.A. omandiõigust. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. A.A. pankrot kuulutati välja Viru Maakohtu 30. augustil 2018 määrusega.
17.aprillil 2017 koostas ja tõestas Rakvere notar Toomas Saaver kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega A.A. kinkis kinnistu (registriosa nr XXXXXX ) kostjale. Hagi asjaolude kohaselt on kostja A.A. elukaaslane, laste isa ning neil on ühine majapidamine ning seega on kostja A.A. lähikondne PankrS § 117 lg 1 p 2 tähenduses. Kinkeleping on sõlmitud vähem kui 5 aastat enne pankroti välja kuulutamist. Viru Maakohtule A.A. esitatud pankrotiavalduse osaks olevast seletuskirjast nähtub, et A.A. oli pidevates makseraskustes juba 2013. aastal ja pankrotiavalduse esitamise seisuga oli A.A. l kohustusi summas 33 851,82 eurot. 17. aprillil 2017 sõlmis A.A. kinkelepingu lähikondse O.M. ga oma ainukese vara kinkimiseks ja selle valduse üleandmiseks kostjale. Selle tehinguga kahjustati kõikide võlausaldajate huve. Hageja on seisukohal, et kingisaaja O.M. oli nimetatud asjaoludest teadlik, kuna ta on A.A. lähikondne, ja vastupidise väitmine ei saa olla eluliselt usutav.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei tõendanud, et kostja lähikondlasena teadis või pidi teadma, et tehing kahjustab võlausaldajate huve. A.A. 8. juunil 2018 esitatud maksejõuetuse väljakuulutamise avaldusele lisatud seletuskirjas on ta selgitanud, et kostja ei olnud teadlik A.A. enda kui kostja nimel võetud laenudest kuni 2018. aasta suveni. Kostja kinnitas ka ise, et ei olnud kuni 2018. aasta maikuuni teadlik oma elukaaslase võlgnevustest ning võlgadest teada saades alustas nende osalist tasumist. Seega puudub hagejal õigus esitada kinkelepingu tagasivõitmise hagi, kuna PankrS § 110 lg 1 punktis 4 toodud eeldus ei ole täidetud. Kostja selgitas, et vaidlusalune kinnistu on olnud pikemat aega kostja laenulepingute tagatiseks. Kinnistu oli varasemalt väga halvas seisus, kuid kostja on sinna ise investeerinud, mida tõendavad 2014. ja 2018. aasta eksperthinnangud. Kostja on kinnistul asuvat ühist kodu renoveerinud oma laenude arvelt, mitte A.A. võetud laenude arvelt. Seega oli kinkelepingu
sõlmimine põhjendatud ja kuna hageja ei ole tõendanud hagi aluse olemasolu, siis tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata.
MAAKOHTU OTSUS
3.Viru Maakohus rahuldas 12. veebruari 2019 otsusega hagi täies ulatuses ja tunnistas tagasivõitmise korras kinkelepingu kehtetuks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 1050 eurot koos viivisega. Maakohus leidis, et vaidlust ei ole selle üle, et: 1) kostja O.M. on A.A. lähikondne PankrS § 117 lg 1 p 2 mõttes; 2) A.A. oli pidevates makseraskustes juba 2013. aastal; 3) 17.04.2017 koostas ja tõestas Rakvere notar Toomas Saaver kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega A.A. kinkis kinnistu, registriosa nr XXXXXX , oma lähikondsele O.M. le. A.A. oli enne kinkelepingu sõlmimist kinnistu otsese valduse oma lähikondsele O.M. le üle andnud, seda vastavalt kinkelepingu punkti 5 alapunktidele; 4) A.A. kasutas kostja ID-kaarti ja taotles kostja nimel laene, mis kanti arvelduskontole;
5) A.A.
ja O.M. vahel oli kokkulepe, mille kohaselt A.A. maksab kõik majapidamiskulud, laenumaksed ja arved ise. Kokku olid igakuised kohustused, mida A.A. pidi kokkuleppe kohaselt tasuma ca 1 000 eurot. Kostja oli teadlik, et 2013 kuni 2015 oli A.A. ka töötu ja 2016 A.A. töötas kaks kuud. Arvete maksmiseks andis O.M. A.A. kasutusse oma pangakaardid ja ID-kaardi. Maakohtu otsuse kohaselt sõlmiti vaidlustatav tehing üks aasta ja kolm kuud enne ajutise pankrotihalduri nimetamist ning võlgnik oli pidevates makseraskustes juba umbes neli aastat enne kinkelepingu sõlmimist. Maakohus leidis, et ei ole tavapärane, et: 1) pere liige (antud juhul kostja) 5 aasta jooksul (2013-2018) ei oma ülevaadet tema pangakontodel toimunud tehingutest; 2) ei omata ülevaadet pere rahalisest seisust; 3) üks pere liige (kostja) kohustab teist pere liiget (A.A. t) tasuma kõik majapidamiskulud, laenumaksed ja arved summas kokku ca 1 000 eurot kuus, olles ise rahalistes raskustes (A.A. väide pankrotiavalduses), ja teades, et kohustatud pereliige on töötu ning perre sündis laps; 4) üks pere liige (kostja) ei tea kust sai A.A. raha, et lasta välja ehitada elamu veevärk; 5) üks pereliige (A.A. ) varjab teise pere liikme (kostja) eest 5 aasta jooksul suutmatust täita võetud kohustust (tasuda kõik majapidamiskulud, laenumaksed, arved). Kostja kinnitas kohtuistungil, et A.A. ei ole isiklikes huvides talle kostja poolt usaldatud raha raisanud. Seega ei olnud kostja vastuväited hagile usutavad. Maakohus ei pidanud usutavaks, et kostja sai A.A. makseraskustest teada alles 2018. aasta suvel, kuna kostja oli teadlik, et võlgnik oli 2013-2016 töötu ning 2016. aastal töötas vaid kaks kuud. A.A. oli maksejõuetuse põhjuste seletuskirjas kinnitanud, et ka kostja rahaline seis ei olnud hea, kuid kinnistusse oli vaja
investeerida ja sellel eesmärgil võttis võlgnik esimese laenu. Maakohus järeldas, et laen võeti ühistes huvides ning kostja pidi mõistlikult eeldades huvi tundma, kust A.A. sai raha vee- ja kanalisatsioonisüsteemi väljaehitamiseks ning kuidas kavatseb raha tagasi maksta. Maakohus järeldas kostja selgitustest kinkelepingu sõlmimise kohta, et kostja oli teadlik tehingu tegemise ajal A.A. makseraskustest, kuna kostja ütles 19. detsembri 2018 istungil, et kinkeleping sõlmiti eesmärgiga saada pangast laenu, millega tasuda võlad. Kostja väited, et kinkeleping sõlmiti sooviga osaleda riigi väljakuulutatud maa enampakkumisel ning et kinnistu on kostja laenude tagatiseks ja kostja on ka ise kinnistusse investeerinud, ei lükanud kohtu hinnangul ümber hageja väidet, et kostja pidi kinkelepingu sõlmimisel olema teadlik võlausaldajate kahjustamisest. Kohus tugines Riigikohtu lahendile 3-2-1-39-08, milles Riigikohus selgitas, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 12. veebruari 2019 otsuse täielikult ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rikkus maakohus TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat põhjendamiskohustust, kuna otsuses on viidanud vaid materiaalõiguse normidele, aga ei ole põhjendanud piisavalt, kuidas kohus oma otsuseni jõudis ning millistele tõenditele otsuse tegemisel tugines; 2) rikkus maakohus TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat põhjendamiskohustust, kui jättis täielikult tähelepanuta apellandi 11. jaanuaril 2019 esitatud menetlusdokumendi koos tõenditega. Samuti on maakohus jätnud arvestamata kõik tõendid, et apellant ei olnud teadlik A.A. makseraskustest enne maid-juunit 2018; 3) ei oma maakohtu arvamus apellandi ja vastustaja peresuhte tavapärasuse osas tähtsust, kuna kohtuotsuses viidatud asjaolusid ei ole käesolevas menetluses arutatud ning sellekohaseid väiteid ja tõendeid ei ole vastustaja esindaja kohtule esitanud; 4) ei vasta väide apellandi raskest rahalisest seisust tõele. Apellant on töötanud kogu aeg ja tema töötasu on keskmiselt 2000 eurot (netos). Seega on kohus tuginenud asjaolule, mis on väär ja tõendamata ning ei oma käesolevas asjas tähendust; 5) on kohtu väide, et A.A. võttis esimese laenu kinnistule vee- ja kanalisatsioonitrassi ehitamiseks tõendamata ja arusaamatu; 6) ei kajasta 19. detsembri 2018 kohtuistungi protokoll ja maakohtu otsus täpselt apellandi edastatud selgitusi. Kohtuistungi salvestusel on selgelt kuulda, et apellant selgitas „...Teiseks miks ma selle kinkelepingu tegin, sest mina ei teadnud mitte midagi nendest võlgadest, et oli see, et ma tahtsin pangast laenu võtta, ma nüüd ka võtsingi, et A.A. võlgu maksta, et oma konto korda teha ja tema vastutab oma asjade ette ise....“ Seega ei ole õige maakohtu väide, et apellant
võttis laenu A.A. võlgade tasumiseks juba enne kinkelepingu sõlmimist. Istungi lindistuselt on selgelt kuulda, et apellant võttis laenu A.A. võlgade tasumiseks peale nendest teadasaamist; 7) ei olnud apellant võlgadest teadlik enne maid-juunit 2018, mistõttu ei ole kinkelepingu tühistamiseks alust (RKTKo 3-2-1-39-08 p 13).
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja leiab, et apellandi etteheited kohtule materiaalõiguslike normide otsuses märkimata jätmise kohta ei ole asjakohased. Kohus peab otsuses võtma seisukoha asjas tähtsust omavate asjaolude kohta ning kohus seda ka tegi. Kostja kohustus oli tõendada kohtule, et tehinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Seda kohustust on kohus kostjale selgitanud. Kohus on kohtuotsuses analüüsinud õigesti asjaolusid, mille alusel kohus jõudis järeldusele, et kostja vastuväited ei ole kohtu hinnangul usutavad, sest kohtul on menetluslik õigus lugeda poolte esitatud väited ja tõendid ebausaldusväärseteks ja eluliselt mitteusutavateks. Vastustaja toob välja, et esitas 11. detsembril 2018 väited ja põhistused seoses apellandi väidetu usutavusega. Vastustaja hinnangul ei ole apellandi rahaline seis ja asjaolu, milleks esimene laen võeti, olulised. Apellant on vääralt juhindunud Riigikohtu 23. septembri 2005 lahendist 3-2-1-70-05, kuna nimetatud 2015 aasta vaidluses on selle lahendamisel kohaldatud pankrotiseaduse sätteid, mis on toodud hetkel kehtivas pankrotiseaduse §-des 108 lg 2, 109 lg 1 ja 110 lg 1 p 3. Käesoleval juhul on kohus tagasivõitmise hagi rahuldamisel tuginenud PankrS §-des 108 lg 2, 109 lg 1 ja § 111 lg 1 p 2 sätestatule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jätab menetluskulud apellandi kanda.
7.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8) ulatuses, mis tõi kaasa ebaõige lahendi. Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 111 reguleerib kinkelepingu tagasivõitmist. Maakohus tuvastas materiaalõiguse normi kohaldamiseks (PankrS § 111 lg 1 p 2) tähtsad asjaolud (tehing sõlmiti aasta ja kolm kuud enne ajutise halduri nimetamist; võlgnik oli makseraskustes juba neli aastat enne kinkimist; võlgnik kinkis ära oma ainsa vara, muutes end täiesti varatuks ja sellega kahjustas võlgnik teadlikult võlausaldajate huve; kingisaaja oli kinkija lähikondne) ning ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ning ei korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tuvastanud faktilised asjaolud õigesti asjas esitatud tõendite alusel. Ringkonnakohus möönab, et kuigi otsuses ei ole igakordselt konkreetsetele tõenditele viidatud, on maakohus tuvastatud asjaoludele kohaldanud materiaalõigust õigesti.
8.Iseenesest on õige apellandi väide, et maakohus jättis 11. jaanuari 2019 menetlusdokumendile lisatud tõendid tähelepanuta ja ei hinnanud neid ning rikkus sellega menetlusõiguse norme. Kuna maakohus ei keeldunud neid tõendeid asja juurde võtmast, võis menetlusosaline eeldada, et tõendid on asja juurde võetud. Maakohus pidi hiljemalt otsuses märkima, miks ta tõenditega ei arvesta (TsMS § 238 lg 5) või neid tõendeid TsMS § 442 lg 8 ja TsMS § 232 lg 1 alusel hindama. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohtu otsuses tõendeid käsitletud ei ole. Siiski pole praegusel juhul tegu menetlusnormi olulise rikkumisega, mis tooks kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise. Kostja soovis 11. jaanuari 2019 tõenditega tõendada, et võlgniku lähikondne ei teadnud, et tehing kahjustas võlausaldajate huve. Sellist asjaolu ei ole aga PankrS § 111 lg 1 p 2 kohaldamiseks vaja tõendada. Kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1). Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas siis, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada (TsMS § 238 lg 1 p 1). Kuna 11. jaanuari 2019 menetlusdokumendis sisalduvad tõendid ei olnud asjakohased, pidanuks maakohus jätma need asja juurde võtmata. Sellepärast ei hinda neid tõendeid ka ringkonnakohus ega arvesta nendega TsMS § 652 lg 2 alusel.
9.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et väär on vastustaja seisukoht, et juhul, kui kohus ei pea asjaolu usutavaks, ei pea ta selle asjaolu tõendamiseks esitatud tõendeid hindama ja analüüsima. Tõendama ei pea asjaolu, mis on üldtuntud (TsMS § 231 lg 1) või mis on vastaspoolel omaks võetud (TsMS § 231 lg 2). Kui faktiline asjaolu ei ole üldtuntud või omaks võetud ning selle asjaolu tõendamine on materiaalõiguse normi kohaldamiseks vajalik, peab kohus väite tõendatuks või mittetõendatuks lugemiseks hindama tõendeid, mitte lähtuma usutavusest. Eluline usutavus või mitteusutavus ei ole tõendamisest vabastamise alused. Samuti ei või kohus jätta tõendit hindamata põhjusel, et asjaolu pole eluliselt usutav.
10.Maakohus andis menetlusosalistele tähtaja tõendite esitamiseks, mis saabus pärast viimast istungit. Ringkonnakohtu arvates polnud selleks mõistlikku põhjust ja see ei olnud kooskõlas menetlusõigusega. Reeglina tuleb esitada tõendid eelmenetluses (TsMS § 237 lg 1). Kohus ei või liikuda järgmisele menetlusstaadiumile enne, kui tõendid on esitatud ja vaidlusaluste asjaolude ring on välja selgitatud. Menetlusosaliste jaoks peaks olema selge, millal lõpeb eelmenetlus ja millised tõendid on asja juurde võetud. Siiski ei ole ka see selline rikkumine, mis tooks kaasa kaevatud otsuse tühistamise, kuna ka menetlusnormide järgimisel oleks tulnud teha samasugune otsus.
11.Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kuna vastustaja ei esitanud menetluskulude nimekirja, jätab ringkonnakohus menetluskulud kindlaks määramata.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.