Harju Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Hannes Olev
Otsuse tegemise aeg ja koht
06.juulil 2005. a Tallinn
Tsiviilasja number
2/1-1359/03/05
Tsiviilasi
Õ.L. hagi AS Eesti Energia vastu kinnistul paiknevate elektriülekandeliinide eemaldamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Õ.L. (isikukood xxxx) Hageja esindaja Alo Pikk Kostja AS Eesti Energia (äriregistrikood xxxx) Kostja esindaja Liis Nael
Kohtuistungi toimumise aeg
31.märts 2005. a
Jätta rahuldamata Õ.L. hagi AS Eesti Energia vastu kinnistul paiknevate elektriülekandeliinide eemaldamise nõudes Kohtukulude jaotus Kohtukulud jätta poolte kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu teatades sellisest kavatsusest kirjalikult 10 päeva jooksul ja esitades motiveeritud kaebuse 20 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavaks tegemisest.
05.09.1996.a. Rae Vallavalitsuse korraldusega tagastati hagejale õigusvastaselt võõrandatud maa (maaüksused Teoni I ja Teoni II) xxxx. Kinnistu Teoni II on hageja poolt jagatud peale maade tagastamist kaheks kinnistuks, mis said nimeks Teoni V (registriosa nr 3433) ja Teoni VI (registriosa nr 1905).
Tsiviilasi nr 2/1-1359/03/05
Mõlemalt kinnistut läbivad kostjale kuuluvad elektriülekandeliinid: Iru-Järve (L005, L006), Jüri-Järve (100B) ja Kiisa-Järve (L182). Kinnistute TeoniV ja Teoni VI pindala kokku on 4,5 ha.
Hageja palub kohtul kohustada kostjat eemaldama enda kulul hageja kinnistul paiknevad elektri ülekandeliinid. Hageja väidete kohaselt vaidlusalused liinid on püstitatud ilma õigusliku aluseta ja need koormavad hageja kinnistuid ülemääraselt. Vaatamata hageja korduvatele taotlustele ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal oleks mingigi õiguslik alus, millele tuginedes on need vaidlusalused elektriliinid hageja maale püstitatud. Hagejale maa tagastamise otsuses ega ka maakatastriplaanil ei ole liine eraldi kitsendusena välja toodud. Hageja seisukoha järgi peab olema igal ehitisel selle seadustamiseks maakasutusluba või ehitusluba. Hageja tugineb selles osas AÕSRS § 14 lg 1, mille kohaselt on maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis, mis on maaga püsivalt ühendatud maatüki oluline osa. Sama sätte lg 2 järgi võib maa omanik nõuda materjali eemaldamist, kui maatükile on ehitatud ilma maa omaniku nõusolekuta. Samuti osundab hageja sellele, et kostja ei ole kandnud vaidlusaluseid rajatisi ka ehitusregistrisse, mida nõuab ehitusseadus § 76 lg 3 ja mis omakorda tõendab, et need rajatised on püstitatud ilma õigusliku aluseta, sest ehitusregistrisse kandmise aluseks saab ka olla vaid rajatiste püstitamise õigusliku aluse olemasolu. Kostja vastuväiteid selles osas, et AÕSRS § 152 ei eelda enne 01.04.1999.a. püstitatud tehnorajatistel õigusliku aluse olemasolu, hageja ei tunnista, kuna leiab, et AÕSRS § 14 on üldnormiks AÕSRS § 152-le. Tuginedes Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi otsusele nr 3-4-1-3-04 väidab hageja, et kostjale kuuluvad elektriliinid takistavad oluliselt kinnistu kasutamist ja käsutamist. Vastavalt Rae valla üldplaneeringule on hagejale kuuluvad kinnistud määratud elamuehituspiirkonnana. Hageja on algatanud detailplaneeringu, mille kohaselt tema kinnistute otstarve muudetakse elamumaaks ja ta kavatseb need jagada elamukruntideks. Tulenevalt kehtivatest eeskirjadest on kostja elektriliinide ümber ehituskeeluala ja seetõttu ei ole võimalik kasutada 1,8 ha hageja kinnistutest. Samuti elektriliinide läheduse tõttu on langenud hageja muu osa kinnistute hind ning hagejal on raskusi kruntide müügiga. Hageja hinnangul on tema kinnistute väärtus langenud 7 miljonit krooni. Oma väites tugineb hageja Kaanon Kinnisvara arvamusele, mille kohaselt oleks hageja kinnistu hind 250,00 kr/m2, kuid kostja elektriliinide olemasolu tõttu on hinnaks 150,00 kr. Hagejale kuuluvate kinnistute hinna langus ja sellest ka kahju tuleneb sellest, et 18 000 m2 on käibest kogu ulatuses väljas ja seega on kahju 4,5 miljonit krooni (250,00 kr x
Tsiviilasi nr 2/1-1359/03/05
18 000 m2) ning ülejäänud osa kinnistust 27 000 m2 (45 000 m2- 18 000 m2) hind on langenud 100 kr/m2 võrra seega kahju 2,7 miljonit krooni. Hageja hinnangul on selline omandi piiramine ebaproportsionaalne kostja poolt liinide ümberpaigutamise kuludega võrreldes. Kostja poolt esitatud arvestust liini ümberpaigutamise kulu kohta peab hageja üldsõnaliseks ja põhjendamatuks. Kostja ei ole esitanud ühtegi pakkumist selle töö teostamise kohta ja kostja enda arvestuses ei ole arvesse võetud seda, et olemasolevaid poste on võimalik samuti kasutada ja need, mida ei saa kasutada, on võimalik realiseerida vanarauaks.
Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata, kui alusetu. Kostja väidete kohaselt on maaomanikul tulenevalt AÕSRS § 152 lg 2 tehnorajatiste talumise kohustus. Seejuures ei seo AÕSRS § 152 enne 01.04.1999.a. püstitatud tehnorajatiste talumiskohustust nende rajatiste püstitamise õigusliku aluse olemasoluga. Vaatamata sellele on kostja ka tõendanud, et tema liinid on püstitatud õiguslikul alusel. Nagu on tuvastanud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-3-1-71-03, on omal ajal õigusliku alusena käsitatav vastavate rajatiste ekspluatatsiooni võtmise aktid. Sellised aktid on vaidlusaluste elektriliinide kohta ka esitatud. Vaatamata Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi otsusele, millele tugineb hageja, ei ole seaduseandja täpsustanud muid aluseid, mille olemasolul saaks kinnistu omanik nõuda liinide eemaldamist. Seega puudub hagejal oma nõude rahuldamiseks õiguslik alus. Juhul, kui kohus lähtudes Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi otsuses antud juhistest asub hindama ühiskonna huvi vaidlusaluste liinide säilitamise osas, siis kostja osundas, et antud liinid on oluline osa kogu riigi elektrivarustussüsteemist ja nende kaudu toimub ühendus Järveküla alajaamast Jüri, Mõigu ja Järve alajaamade toide. Selle liini kaudu varustatakse tuhandet äri- ja ca 50 000 eraklienti. Nende liinide toimimisest sõltuvad selliste strateegiliste tarbijate nagu Mustamäe Haigla, Järve Haigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Tallinna Lennujaama, Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni ning Ülemiste Veepuhastusjaama varustamine elektrienergiaga. Hageja nõude rahuldamine toob endaga kaasa oluliselt suuremate kulutuste vajaduse, kui seda on hageja väidetavad kahjud.
Kohus, kuulanud ära pooled ja tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Tehnorajatise püstitamise õiguslik alus. Hageja on väitnud, et vaidluse all olev tehnorajatis ei ole kostja poolt püstitatud õiguslikul alusel, kuna kostja ei ole tõendanud, et rajatise eelmiste omanike poolt oli rajatise püstitamiseks tehtud maaeraldus ja rajatisele oli antud ehitusluba. Kostja vaidleb sellele vastu ja väidab, et antud rajatis on püstitatud õiguslikul alusel.
Tsiviilasi nr 2/1-1359/03/05
Kohus leiab, et poolte väited selles osas on asjakohatud, kuna tulenevalt seadusest see ei ole antud vaidluse seisukohalt õiguslikku tähendust omav asjaolu. Tehnovõrku või –rajatist reguleerib kehtiva AÕSRS kaks paragrahvi: § 152 ja § 153. Seejuures teeb seadusandja neis vahet seades sisse ajalise piiri – enne 1999.a. 01.aprilli (edaspidi varasem tehnorajatis) ja peale 1999.a. 01.aprilli (hilisem tehnorajatis) püstitatud tehnovõrgud või –rajatised. Seejuures vaid hilisemate tehnorajatiste juures toob seadusandja ära lisatingimusena nõude nende rajatiste püstitamise õigusliku aluse olemasolule. Enne 01.04.1999.a. püstitatud tehnovõrkudele või –rajatistele sellist tingimust seadusandja kehtestanud ei ole. Õigusliku alusena on AÕSRS § 14 ära toodud maakasutusõigus ja ehitusluba. Samuti on AÕSRS § 14 toodud ära asjaolud, mille olemasolul võib teha järelduse, et olemasoleval ehitisel oli ehitusluba. Sellisteks alusteks loetakse elamu, suvila või aiamaja tüüpprojekti või ehitusprojekti olemasolu, kui ehitusloa andmist ei ole võimalik tõendada. Eeltoodud asjaolude põhjal teeb kohus järelduse, et enne 01.04.1999.a. püstitatud tehnovõrkude või –rajatiste omanikul ei ole vajalik tõendada õigusliku aluse olemasolu. Esiteks viitab sellele eelmainitud tehnorajatiste jagamine ajalise tunnuse alusel st enne ja peale 01.04.1999.a. Teiseks seab seadusandja peale 01.04.1999.a. püstitatud tehnorajatistele lisatingimuse – õigusliku aluse olemasolu, mida reguleerib AÕSRS § 14, jättes selle tingimuse mainimata varasemate tehnorajatiste puhul. Kolmandaks on seadusandja kehtestanud erinevad õiguslikud tagajärjed nii kinnistu omanikule kui ka tehnorajatise omanikule. Varasema tehnorajatise omanikul puudub võimalus nõuda reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse kandmist kinnistusraamatusse. Samas kinnistuomanikul on kohustus taluda varasemat tehnorajatist ja ei ole õigust taotleda selle ümberpaigutamist nagu on hilisema tehnorajatise puhul (AÕSRS § 153 lg 11). Samas on kinnistuomanikule antud õigus nõuda varasema tehnorajatise kõrvaldamist, kui seda ei kasutata eesmärgipäraselt (AÕSRS § 152 lg 1 viimane lause), mis on küll sama kui reaalservituudi puhul (AÕS § 177 lg 2), kuid ilma ajalise piiranguta (10 aastane tähtaeg huvi kaotuse eeldusena AÕS § 177 lg 2 teine lause). Neljandaks kohus arvestab ühe eesmärgina jagada tehnorajatised varasemateks ja hilisemateks ka seda asjaolu, et varasemate tehnorajatiste rajamise õigusliku aluse tõendamine AÕSRS § 14 kriteeriumide alusel (maakasutuse ja ehitusloa olemasolu või tol ajal vastavate õigustoimingute) võib olla arvestades ajalist vahet, nagu ka käesolevas asjas, kus osade elektriliinide planeerimine ja ehitamine algas juba enne 1967.a., aga maaeraldus osale liinidest tehti 1982.a., äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu. Eeltoodu põhjal kohus leiab, et sellise tehnorajatiste piiritlemise - varasemateks ja hilisemateks ja AÕS RS § 152 ja § 153 regulatsiooni eesmärk seadusandjal oli võimaldada varasemate tehnorajatiste omanikel säilitada neile kuuluv tehnorajatis vähendades nende tõendamiskoormust, kuid jättes ka selliste varasemate tehnorajatiste õigusliku staatuse nõrgemaks, kui hilisematel tehnorajatistel (puudub õigus nõuda reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse sissekandmist). AÕSRS § 14 ja kohtu poolt AÕSRS § 152 antud tõlgenduse vastuolu puudub, kuna AÕSRS § 152 on erinormiks AÕSRS § 14 suhtes, mis reguleerib vaid ühe osa ehitiste – tehnorajatiste õiguslikku staatust.
Tsiviilasi nr 2/1-1359/03/05
Kuna kohtu arvates ei ole varasemate tehnorajatiste puhul nende rajamise õigusliku aluse olemasolu kvalifitseerivaks tunnuseks ja AÕSRS § 152 on erinormiks AÕSRS § 14 suhtes, siis puudub ka alus AÕSRS § 14 lg 2 tuleneva nõude – rajatise eemaldamine – kohaldamiseks. Hageja nõue tulenevalt Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi otsusest 3-4-1-3-04 Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegium (edaspidi RKPJK) oma 03.04.2004.a. otsuses nr 3-4-1-3-04 leidis, et AÕSRS § 152 lg 1 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda kinnistu omanikul nõuda kinnistult tehnorajatise kõrvaldamist muul alusel, kui üksnes juhul, kui tehnorajatis ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Antud otsuses leidis RKPJK muuhulgas, et AÕSRS § 152 lg 1 regulatsioon, kus ainsaks kaitsevahendiks kinnisasja omanikul tehnorajatiste vastu on nõue nende kõrvaldamiseks, kui neid tehnorajatisi enam ei kasutata eesmärgipäraselt, on vastuolus põhiseadusega kuna piirab ebaproportsionaalselt omaniku põhiseaduse § 32 toodud õigusi. Vastavalt RKPJK järeldustele on ebapiisav ja omaniku PS § 32 õigusi liialt piirav see, et ta saab nõuda tehnorajatiste kõrvaldamist vaid sellel ühel alusel. Kohus leiab, et antud lahend aga ei anna hageja nõudele õiguslikku alust. Nagu osundas ka RKPJK oma otsuse p 38: „Seadusandja peab ette nägema täiendava mehhanismi kinnistu omanike õiguste kaitseks ja võimaldama erinevate huvide kaalumist.“ Antud otsuses on RKPJK andnud seadusandjale kriteeriumid, millele toetudes ja millest peaks seadusandja juhinduma, kui ta asub muutma RKPJK poolt ebapiisavaks ja seetõttu põhiseadusega vastuolus olevat AÕSRS § 152 lg 1. Selliseid kriteeriume antud asja kohtuliku arutamise ajaks aga seadusandja määratlenud ei ole. Kohus saab oma otsuse rajada vaid kehtivale seadusele tuvastades, et hagejal on seaduse järgi õigus oma nõuet kohtus maksma panna. Seadusi kehtestab Eesti Vabariigis aga Riigikogu, kui seadusandja juhindudes põhiseadusest. Antud juhul on RKPJK leidnud, et seadusandja poolt on rikutud põhiseadust sellega, et on antud põhjendamatult vähe võimalusi kinnistu omanikul vaidlustada tehnorajatiste talumise kohustust. Vaatamata sellele, et seadusandja ei ole kõrvaldanud RKPJK poolt osundatud põhiseadusest tulenevate õiguste riivet, puudub aga üldkohtul võimalus asuda seadusandja rolli ja luua kriteeriume antud õigussuhte pooltele isegi juhindudes RKPJK poolt antud kriteeriumitest. Kuna mõlemad hageja poolt toodud alused nõude rahuldamiseks ei ole leidnud kinnitamist, siis hagi on alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. Kohtukulude jagamine Kuna hagi jäi rahuldamata ja kostja ei ole esitanud taotlust kohtukulude väljamõistmiseks, siis kohtukulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.